Tänases muusikalises tunnis kuulame Hillar Kareva loomingut ja meenutame teda kui heliloojat ja mitmes mõttes head kaaslast. Mul on abiks Helju Tauk, Ines Rannap Helju Dougiga, kohtusime kunagisi Hillar Kareva maja ees, pisikesel taustaks tänavamüra sekkaga, laste kilkeid ja linnulaulu. Pisut ka tuul, eilegi, mis mõnegi öeldud sõna tahtsid vägisi kaasa napsata. Helju Tauk. 1966. aastal ilmus Sirbis ulatuslik artikkel Hillar Karevast ja anti margustes järel suvist mõttega ja. Mis meenub sulle seoses sellega ja hilisemate kohtumistega? Selle artikli ma otsisin täna välja rabatud, kuidas üks suhteliselt hiljaaegu lõpuks ainult mingi 25 aastat tagasi kirjutatud lugu on kollaseks tõmbunud. Ajaleheküljel. See oli minu jaoks väga suurenenud, aga eesti muusikaga tegelemise aeg sellepärast, et mehed, kes tolle korraga uut muusikat kirjutasid, olid minuealised. Ja me olime ühe mõttemehed ja ja just nimelt Hillar Kareva ka sõprus sai ehk sügavam, sellepärast et me hakkasime teda mängima sõpruse aluseks muidugi oli see, et ma saatsin Ines Apitis eetilis, rännak mängis viiulit ja ja et Kareva oli ise viiuldaja. Et õpetaja oli neil üks Inesega Herbert Laan. Küllap see neid tähendas. Geni algas see koostöö viiuliga oli see oli 60.-te aastate esimene pool kõige eredam nendest asjadest ja kõige enam mängitud ja nüüd ka juba mitmete teiste nooremate viiulite mängitud ja üks meelispala muusikakeskkoolist näiteks sonaadi õppijaile on Kareva sviit sonaat viiulile ja klaverile alapealkirjaga neli Tourt ehk Aioolase paun 64.-st aastast. Kareva kohta kirjutas nüüd kui sügisel sügise poolaastal oli Eesti Muusikanädal noorema põlve hea sõna- ja targa mõttega arvustaja Evi Arujärv temast kui sellisest konservatiivsest modernismist või modernismist konservatiivide seas. Ja nii võib see temale tunduda praegu meie jaoks tookord, kes me oleme ju peaaegu põlvkond vanemad oli see ikka päris moodne muusika. Ja mitte ainult vahendite pärast moodne aga minu arvates tuli ta sisuliselt oli midagi muud sest otsiti vahendid, sageli välispidised vahendid, aga Hillary puhul oli midagi väga igikestvat, väga sügavad alati millele tema toetus, kui ta kirjutas oma kaasaegseid nägemusi muusikasse. Tuleb meelde, et et Läänes ju mõnda aega varem juba Tõusis pinnale selline suund, et vanakirjandust näiteks õige vanu tuntud teoseid antiikkirjandusest peale tuua lavale kokto ja teised, aga anda nendele täiesti kaasaegne ilmend, tuua nad meie aega. Tammsaare Just ja niimoodi on ka nyyd ooperilavastustest, et vaatame Rigolettot kuskil New Yorgi mafiooso seltskonnas ja nende poolt üle elatuna. Kareva on ju küllaltki tugevasti programmiline helilooja olnud aga tema lähenemine programmile ja see, mis programmiks on, on muidugi olnud teistmoodi, kui see oli enne teda majal ja ja vaata kirjeti. Ja see antiigist inspireeritud olek see huvientsüklopeedia leksikaalsete teadmiste vastu, see oli tema juures sellest peale, kui me tuttavaks saime, olles ikkagi päris noored veel ja kestis kuni lõpuni, kui ma tema juures käisin juba, kui ta juba oli oma kitsas kodus vangis ratastoolis aga sellega väga erksalt ja väga osavalt ringi liikles. Ja ikka jälle pöördus raamatukapi poole jälle oma sõnade tõestuseks või näiteks või otsis väga täpselt ära pandud temale väga kindlalt teadaolevalt kergesti kättesaadavad ühe või teise raamatu. Ja, ja see kõik oli tema ümber kare, valitseks huvitav mees, tema oli nagu kaksiknatu väga mitmes mõttes. Praeguse jutuga klapib mõte sellest, et tema elas nagu selles ajas ja selles olukorras traagilises olukorras, kus ta oli. Aga ta elas ka nagu väljaspool seda aega ja väljaspool seda olukorda. Minu kõige alguses kõige raskem teleesinemine oli kummi sõitsime Tartusse, et teha teleintervjuud Karevaga haiglas, kui ta oli oma mõlemad jalad pärast mitmeid operatsioone täiesti kaotanud. See oli minul elus esimene kord sellises olukorras inimeste ammugi veel head sõpra. Ja ma võtsin lastega kokku, kui ma sinna palatisse sisenesin. Aga see kõik läks nii lihtsalt ja see voodist ratastooli enesetõmbamine ja see kiire liikumine ratastooliga ja kõik see oli vähemalt välispidiselt heatujuline ja aktiivselt suhtub kõigesse. Ja kui me siis seda intervjuud tegime, me tegime seda kolmekesi vana sõber Harri Otsa, üks elupõliseid, Kareva kaaslasi ja Kareva, siis see jutt oli nii muhe. Nii mõnus, et mul läks päris meelest ära, et ma rääkisin kahe mehega, kelle kahepeale kokku oli üksainus jälg, sest otsa kaotas oma jalasajas päris noore mehena. Ja, ja vaat see võimalus astuda kõrvale oma hädast. Me oleme praegu olukorras, kus inimesed klammerduvad oma hädade külge. Mitte et nad liialdaksid. See asi ei lähe sellest paremaks, kui nad ainult selle sees liiguvad. Tema häda oli temaga tõesti iga hetk. Ja ometi makstakse talle nähtavalt kuigi palju vaeva, et sealt välja astuda, välja saada oma vaimus, oma hinges minna tema juurde külla, see tähendas muidugi olla väga oodatud. Ja see tähendas väga rõõmsaid silmi küll paraku jah, allpool sellest, kus me oleme harjunud silmi kohtama inimese inimese vahel. Sest tava ja oli ju ratastoolis, aga see oli niisugune kärarikas rõõm ja ja tervitus ja hästi tehtud kohvi. Kohe töö jagamine. Võimalus kuulata, kuulata Kareva loomingut lindis kassetilt või ka midagi muud, mida ta tähelepanelikult raadiost ja televisioonist endale lõpetas aga eelkõige mängida talle seda, mis tal oli osaliselt valmis mustandis. Ta oli väga tark ja osav mees, ta oli konstrueerinud enesele midagi, millest ma aru saanud millega Mul õnnestus kaasata klaveril pedaali mingi mehhanismi, mille peale ta oli üsna uhke. Sest tema muusika on sedavõrd krooniliselt värviline, et tal oli vaja seda klaveri, pedaalid, akordide kustuks, ainult vertikaalse kõlaga tähendas mängida seda, millest hiljem sai Kareva äärmiselt täpselt ja kauni käekirjaga vormistatud nootmisega. Mustandina muidugi täheldas üsna palju ära kustutatud peenikeselt kokku kirjutatud nooditeksti, kus paksudele koordidel igal helil oli mingi Märt ees teesklema. Ja, ja sul ei jäänud muud mitte midagi kuste mängida, nii et sul olid juuksed püsti õudusega siis teda oli tõesti raske mängida, aga kuulajali nõudlik kõrval ja kohe ütles, see peaks olema see või see noh, ega ta ei süüdistanud mängijat, aga ta tahtis kuulda, kuidas see on, see oli väga põnev. Mis asi see oli? Neid oli mitu, kui me olime seal haiglas koos siis ta viis mind yle liftide, jääb mööda pikki koridore veetma, vaevalt jõudsin talle järele joosta auditooriumi sealsamas haiglas, kus oli pianiino. Ja siis me vaatasime tema paarise kiusatusi. Aga kui ta kirjutas neid saksofoni lugusid ka siis ma ikka käisin küll kahjuks väga kahjuks harva, aga siiski küllaltki korrapäraselt, nii et neid oli ikka terve rida, millega sai tutvust tehtud ka veel viimasega mis nüüd kõlas väga huvi pakkuvat ja väga põnevalt muusikaõhtutel kahe klaveriga ja flöödi ja saksofoni ka. See oli esimene osa, tema, võiks öelda elu kulminatsioonilisest süüdist, mees, kes jõudis oma mäeharjale, oleks jõudnud võib-olla edasi, võib-olla mitte, me ei tea. Ja. Vaat seda mustandit oligi üks võivad mängida, sest seal oli flöödipartii saksi partiievel kaks klaverit, aga noh, midagi, mis seal pusis. Ime ikkagi, et mingi pildi sellest sai. Ja vaat ma tahtsingi seda öelda, et see oli inimene, kes oli väga püsi. Mulle tundub, et ta oli väga truu oma sõpruses. Ta oli väga truu oma elumissioonile loomingule. Tali väga truu muistsetel aegadel, aga ta oli väga truu sõpradele, tema elusõbraks jäi, paraku võeti tema kõrvalt veel hulk aega tagasi Heino lemmikule oma pinginaabrile ja Harri otsale ka meile. Ja ta oli truu oma missioonile selles mõttes, et et Kareva vajas nagu ma aru sain. Tellimust noh, sellist isiklikku tellimused, google ole mees, kirjuta nüüd sellele pillile ka talitruu ühele pillile, noh ütleme alguses viiulile nii kaua, küllap ta kirjutas ennast natuke tühjaks muidugi ka. Aga kuni tuli järgmine mees, ütles nagu läks, see mulle ei kirjuta, siis, eks ole. Niimodi tulid, tšello tuli, trump olid ka tellimustööd, mida oli vaja vaba riiklikkude konkursside, nendeks kohtuslikeks paladeks. Ja siis oli klarnet, talle meeldis, aga Villu Veski, siis ütles Kasema vana sõber, no kuule, no kas sa siis saksofoni lei, kirjuta midagi, tuli terve rida saksofoni lugusid. Toivo Peäske kinnitas ennast olevat ka juba ammu öelnud, et näed, mängime siin kahe klaveriga eesti muusikat, kirjutab meile midagi, Need kirjutaski, see Kreeka vaasimaalid, mida ma viimati nimetasin, oli mõeldud suurema tsüklina. Sellest sai valmis nimetatud esimene osa ja teine, mille ta kirjutas jälle nõndaviisi. Et klaveriduo mängijad ütlesid. Kirjutan nüüd niimoodi, et meie abikaasadel oleks ka mängida ja teine osa oli siis niimoodi tuleks viiulit. Natalisakus abikaasa, et see oli juba mängu valmis, aga no see praegu nüüd jäi. Tema nüüd ei tea, kui kaugele asi jõudis järgmiste osadega nad olid kindlasti juba peas valmis, vereva töötas kaua ja väga suuresti peas. Aga nukke, muusikavideol keeruline, mitmekihiline Niuke, kontrastne polüfoonia, lakkamatult harmoonilised kihid, selle kirjapanekuid võttis aega, see ei olnud mitte nilist. Kareva sai kaheksandal detsembril möödunud aastal 60. Noh siis nagu ikka meil kombeks, oli temast nagu juttu. Nii sirbis, kus me tegime vestluse nende muusikutega, kes teda olid üsna palju mänginud. Aga Karemäe tahtis ise kirjutada üsna harv, karm lugu. Ta ei ole ju muidu nii väga midagi kirjutanud isenesest, ta tahtis kirjutada oma elust nii, nagu tema seda kirjutab. Seda saab lugeda kultuurist ja elust. Seal on artikkel tagasivaatamine tema sulest. Ja kui ma olin sunnitud kirjutama Netroloogi silbile siis hakkas mulle silma tema jutust paar kohta. Ja ju need olid niisugused silma hakkavad, sest kui me olime matuste seal Rahumäe kabelis, siis õpetaja Arder oli valinud täpselt samad kohad. Ma mõtlen, et me võime neid siingi praegu meelde tuletada. Üks neist veidi nostalgiline siin, kus me istume selle maja õuel, kus Kareva kaua elas ja kus me mõlemad oleme käinud külas. Ka tema räägib hellusest elastalgilisusest ja ütleb seda, mis ehk meie kõigi kohta käib, aga need on Kareva sõnad tema kohta. Kui palju mööda lastud juhuseid, kasutamata võimalusi ja parandamatuid rumalusi. Nii ta siis kirjutab oma elust ja sellest kuidas varale lugemuste ta raamatute juurde, et ei, see on iga inimese kokkuvõtte oma elust. Aga meie räägime ju täna sellest, mis sai tehtud, milline võimalus sai kasutatud ja sellest jääb rääkima muidugi muusika. Aga eye ajas praegu väga on see, et alles äsja Me saime tagasi Eesti krooni. Aga Kareva kirjutab nõnda. Muusikaga hakkasin tegelema lootusetult hilja. Ta oli, siis tähendab üheksaaastane, kui viimast päeva käibisid Eesti kroonid, ostis mu ema kristalli pillipoest viiuli. See oli väga hiline õhtu ja pood ammu kinni, aga Christian noorem elas õue samas majas ja nii tuli ta siiski ema soovile vastu. Ja nii jätkus selle stiilist siis kuni selleni, et Eesti kroon tagasi tuli ja nüüd ei ole enam viiuldajat. Viiuldajat viiulipärases mõtlevas söövad küll ei ole kuid loovpoeesia jätkus siiski sellestki puust. Kahjuks jõudiski oma tütre Doris Kareva sõnu vähe viisistada. Kuid mine meie fonoteegis ikkagi üks leidus. Laul lootusest laulab Urve Tauts. Meenutab ranna õppisin tundma Hillar karedad ja tema loomingut 1964. aastal kui ta pakkus mulle mängimiseks oma nelja tuut. Aga dollanegi helikeel oli mulle üllatav ja koguni kummastav, kuid meelestatud mängima Eesti kaasaegset viiulimuusikat ja asusin huviga tööle. Villast tuulest saigi minu jaoks Kareva kõige põnevam ja südamelähedasem teos. Paun ja. Ta hobused tulid üksteise järele. Teine ja kolmas sonaat sky otsa. Siis juba ka huvitava kooslusega ansamblid Trio Kornale viiulile ja klaverile. Tuua ornaga kvintett. Sele tiheda koostöö tõttu tituleerisime 11 ihuheliloojaks ihu interprediks. Karedam maailm. Ideed, millele rajas oma teoste kontseptsiooni olid väga omapärased, rikkalikud helikeel, aga sel määral valik. Et seda võrrelda pole õieti kellegi teise omaga. Nõnda öelda, et töökoosolekud autoriga jäid meelde mõlemapoolse aktiivsuse ja jäär alandlikkusega. Just see Kareva oskus ära kuulata interpreetide arvamus ja nende ettepanekute vastuvõtmine oli alul ootamatu. Jäi minu kogemuste kohaselt Petsedenditaks. Karjuva tundis väga suurt austust interpreetide vastu. Deleta ju, looming on mõeldamatu. Jääratas sel moel sama suurt austust enda vastu. Tutta aheldatuna ei kaotanud Kareva kuni lõpuni elu ja loominguusku. Külaskäigud tema juurde panid häbenema tervete inimeste hädaldamist iga väiksemagi olmeraskusele. Karedad jalati, säravas tujus ei pidanud vajalikuks pikalt vastata pärimisele tervise asjus. Küll oli aga huvitatud kõigest, mis toimunud väljas. Kibekärmelt liikustama toas juba panin makile mõne Põneva lindi. Juba näitas oma viimati tehtud pilte takus kohvi. Kord aasta tagasi kurtsin väravale fotoalast hädasolekut. Pool ööd mässas ta igasuguste kemikaalidega teha mulle sobivat ilmutajad ja kinnitajat ning oli siiralt rõõmus neid mul üle andes. Ma ei osanud omalt poolt midagi vastutasuks teha. Eks ole, nii et seni, kui inimene on elus, mõtleme talle igapäevasaginas kokku, vähe. Oli väga õnnetu, et isegi viimase tervituse peale Kuu aega tagasi. Tõsi küll, see tuli haiglast, kiusanud ma reageerida. Mis minu arvates tundub väga oluline, on see tema sisuline lähenemine muusika loomisele olnud kogu aeg. Puudus juba varases lapsepõlves kokku vanakreeka mütoloogia ega suurte, nüüd juba tervele maailmale kuuluvate inimkonna suurteostega. Eks seesama i olluse paun ja, ja kõike. Sinna juurde mõelduna. Need on kusagilt ikkagi seotud vanakreeka mütoloogia. Ja, ja sellest lähtudes on tal ju ka hilisemad teosed üsna palju veel mööda sellest perioodist, kus ta juba oli haige. Ja selle teema tuli alati aldis vestlema. Ja ma mäletan kunagi meenutas, et ta oli sageli lapsena olnud üksinda kodus ja õieti ta lugemine oligi hakanud pihta. Just nende vanakreeka suhte eposte veerimise ja nende lahtimõtestamisega. Ja see on täitsa hämmastav, sest et tegelikult see on ju väga keeruline see materjal ja mitte niisugune, mis võiks lapsele huvi pakkuda. Võib-olla need seiklusi oli seal küll palju, aga see, kuidas see kirja pandud on, seda mina ei oleks küll toime tulnud. Peale viiuli on talvel üks meelispill, mida ta väga palju kasutab. Klarnet. Kas sa oled jälginud paralleelselt ka neid töid nii sonaate kui ka klarnetikontserti ja kas neil sinu arvates on mingisugune hingeline side? Mul oli au kirjutada Karevasteks pikemat tikkle, see oli kaasaja eesti autorid, kust. Tänase muusika looja hästi tänase muusika loed ja siis ma uurisin tema loomingut palju põhjalikumalt, muidugi kui, kui ma tunnen Viiude loomingut. Ja kindlasti sellel õigesse väide kas sa suutsid tähele panna midagi ta sümfooniast. Mulle kahju, et sa sümfoonia saatus ei olnud ka kõige õnnelikum kuid omal ajal ma mäletan, kui ta seda tutvustas heliloojate liidus siis minu jaoks oli selles küll mitugi uudsemat momenti mida tol ajal üliradi kaalset helikeeleotsijate teostes enam märgata ei olnud. Ja üldse garada helikeel on ju ka omana, kellena ta seisab minu meelest täitsa jätsin ta Eesti muusikapildis ja ega nii väga soosivalt tagani popageerivalt tema muusikasse ei suhtutud sellesse sümfooniast.