Vladimir Alumäe oli isiksusena tugev ja jõuline natuur kuid samas ka väga helde, endast kõike andev, enam teistele. Kui enda peale mõtleb Alumäe kunstnikuna pedagoogina oma erialauurijana teoreetikuna ja meie vabariigi muusikahariduse ühe tugisamba-na kõik eriliinid koos, toovad mõttesse paralleeli hästi läbikomponeeritud heliteosega mille detailid omavahelises seoses toetavad või tingivad vastastikku 11 ja milles peitub suur mõjujõud. Niisuguse terviku loomiseks on vaja väga suurt keskendumisoskust. Võimet analüüsida ja sünteesida ning otsusekindlust, milles kõik lõpuks realiseerub. Alumäe suutis oma elutöö läbi komponeerida. Nii kirjutas pianist Heljo Sepp oma kauaaegse esinemispartneri ja kolleegi kohta. See saade ei püüagi Vladimir Alumäe hästi läbikomponeeritud elutööst anda ammendavat pilti. Kui jääda Heljo sepa kujundi juurde, siis kuulame väikesi fragmente suurest teosest mõnd lõigukest, arhiivisaadetest, mõnud mälestuskildu muusikat Vladimir Alumäe esituses. Saate alguses kõlas teine osa fuuga pela partupysonaadist, sooloviiulile salvestus 1966.-st aastast. Teost pidasid paljud interpreedid mitte mängitavaks. Vladimir Alumäe esitas selle esimesena Nõukogude Liidus. Nüüd aga lõik muusikalisest tunnist, millega 15 aastat tagasi tähistasime professor Alumäe kuuekümnendat sünnipäeva. Keda te nüüd oma mitmetest õpetajatest meenutaksite kõige suurema tänuga või kellest te tunnete, et te olete. Kõige rohkem saanud muidugi, kui võtta otsest eriala, siis professor Paulseni osa on täiesti võimatu üle hinnata, see oli midagi väga erakordset inimest nii oma teadmiste poolest kui ka praktilise pedagoogika poolest. Inimene, kes pani mind lihtsalt minema seda niinimetatud raskemat vastupanu teed mööda mitte midagit valmis retsepti talle kätte andes, vaid järk-järgult, andes lahendada iseseisvalt ülesandeid mis oli vaja lahendada äärmuseni nõudlik, väga kõrged, et teadmistega üldse laias valdkonnas kõrge intellektiga inimene erakordset mõju on avaldunud minule siiski teine isik veel professor Paulseni kõrvades, siiski professor Heino Eller, temad tarkust, tema oskus läheneda, tema oskus mõtlema panna, tema oskus sudes selgitada kõiki küsimusi, seejuures fantastiline nõudlikkus ja seda väga peenes plaanis väga peen muusika nägemine, tunnetamine puht interpretatsiooni kunsti plaanis oli see, mis ei laskvat kuidagi ühelgi hetkel ju rahulduda sellega, mis selleks päevaks oli tehtud. Mis puudutab neid puht muusikateaduslik Kotöösse, sellesse nõudliku lähenemise võib-olla nii kriteeriumites siis ma ei saa kuidagimoodi jätta mainimata seda osaks. Minul on avaldanud Carlayster laisterali ja on nähtavasti meil muusikateaduse valdkonnas siiski üks erakordne kujub tema muusikaanalüüsivõime. Selle juures ajaloolise evolutsioonitaju on midagi väga erakordset, tõsine teadusemees, kes midagi ei paku huupi välja, kes põhjalikult kontrollib dokumentaalselt. Ja tema eeskuju on ja jääb mulle praegugi väga suureks. Isegi tundub, et me teda kunagi hindame veel mitu korda kõrgemini, kui seda seni tehtud on. No mis veel ütelda Kõr pidada ennast ka mingil määral interprediks, siis siin sellele kujunemisele kaasa aidanud eelkõige partnerid. Mul on elus pööraselt vedanud nendega. Minu esimene kõige mõjukam partner oli ju Olav Roots. Ta oli interpredina oli ju täiesti erakordne isiksus, väljapaistev isiksus kui pianist, kui dirigent, et tema aitas muusikat mõista ja kuulatud tõesti partituurselt, see on üks omadus, mis siiski paljudele ei esine, ta nõudis seda, ta aitas seda teha. Oli äärmiselt nõudlik, tema mõju nii määrata väga suur mõju on olnud nii professor Bruno rukkil kui Heljo sepal. Mõlemat kahtlemata kõrgesse rahvusvahelisse klassi kuuluvad väga suurte teadmistega interpreedid. Ja võib-olla just ka Heino Elleri loomingusse. Küllaltki varase süvenemise andis siiski Heljo sepa lähedus Heino Elleri leede mammusikale milles toredale tõesti tänuliku musta, võib-olla seda ise usub. Heino Elleri kapriisi esitab Vladimir Alumäe klaveril Elsa Vesson. Lindistatud 1949. aastal. Endel Lippus lõpetas konservatooriumis Vladimir Alumäe klassi 51. aastal. Kuidas suhtus maestro oma õpilastesse? Ta oli väga salliv oli valmis alati toetama õpilase sihukest initsiatiiv ja nagu paljud asjad tõesti jäid õppija enda lahendada. Nad umbes nii, et kui sa tead, mis sa tahad siis sa leiad ka vahendid, kuidas seda saavutada. Ja kui sa veel ei tea, mis sealt näha, siis mõtle, tal oli niisugune niukene. No väga avar terviklik käsitlus asjast. Ta armastas korrata Paulseni ütluste järgi ei töötagi tund aega, vaid töötagi 60 minutit. Seal ei olnud mingit võimalust tõesti tundide viisi nagu ühe probleemiga tegelda. Elu oli väga pingeline ja kiire. Ta suhtes aga soojaldava õpilastesse. Ja see huvi õpilaste käekäigu vastu ei lõppenud sellega, kui noh, nagu form, reaalsed õpingud lõppesid. Ja samuti tema õpilased, no nii väga kasutati seda võimalust konsulteerida veel aastate noh, nii kui vajadus tekkis, oli alati inimene, kelle käest nõu küsida ja abi saada. Kuuldu oli katkenud Eduard Tubina soolo sonaadist salvestatud Vladimir Alumäe viimasel viiuliõhtul Tallinnas 24. oktoobril 1978. See teos nagu väga paljud teisedki kuulus nende hulka, mille juurde viiuldaja ikka jälle tagasi pöördus. Esmakordselt esitas ta seda 20 aastat varem. Seda aega meenutavadki tookordne Alumäe õpilane Mare Teearu ning tema klaveripartner Helju Tauk. No mina ei mäleta, et minul oleks enne nagu niisugust konkreetset kogemust või kokkupuudet Tubina muusikaga ja. Kui ma kuulsin, kui seda Alumäe õppis ja, ja ja esines sellega noh, siis kahtlemata haaras mind kaasa. Ja see oli kõik üks väga niisugune ilus aeg, kui ma seda ige mängima hakkasin ja mis mind just kõige rohkem rabas, see niisugune dramaatilisus ja väga suur on ja, ja see on nagu võib-olla võrreldav nagu loodusjõuga, millega sa pead paratamatult kaasa minema. Ja nüüd on ainult sinu asi see, et, et kuidas kaasa lähed, et kas sa lähed pilbasteks selle kaasaminekuga või, või jäätise terveks, sest et ta on muidugi väga raske mängida. Tehniliselt väga raske ja just selles mõttes raske, et seal ei saa nagu kainelt kaalutledes aega nagu maha võtta, vaid just see teos haarab ise kaasaalune, kuidagi väga rõhutas et see minule sobis, ma ei tea. Ja siin on nüüd tihedalt seotud, võib-olla üldse kogu see õhkkond tolleaegses Tallinna konservatooriumis? Ma ei oska lahutada üldse niisuguseid nimesid nagu Heino Eller ja ja Karl lehter, Vladimir Alumäe ja Elleri esimene sõna, mida me koos mängisime, see oli nagu juba jätk, ma olin juba terve rea Elleri teoseid varem mänginud. Ma tahaks võib-olla seda öelda, kui eelpool oli juttu, et Tubina sonaadis mind just haarasse niisugune väga terviklikkus dramaatilisus siis mis minule just sobib? Elleri muusika juures on see filigraanne viimistletus. Iga detaili äärmine täpsus. Seda Ellerik pehmetriikisime tõesti tehti suure hoole ja armastusega. Alumäe oli siis nii nii tore, ta oli väga hoogne, väga innukalt Elleri juures. See, kuidas ta meile neid üksikuid liikumise karaktereid, üksikuid teemasid ilmestas mitte üksi sõnadega, sõnad lähevad meelest ära, aga pilt temast, tema nägu ja tema pöördumised. Need on paraku ammu jäänud selja taha. Ilusate tõsist on ikkagi meelde sööbinud. Vladimir Alumäe ja Heljo Sepa esituses kõlab osa Heino Elleri sonaadist number üks A-moll lindile mängitud 57. aastal. Paljud asjad tulid Vladimir Alumäe-le kätte ebatavaliselt vara. 20 aastasena, konservatooriumi õppejõud, 23 aastasena, sama kõrgkooli direktor, 28 aastaselt professor, 25 aastasena, Eesti NSV teeneline kunstnik ja neljakümnesena rahvakunstnik. Lisaks interpreedi tegevusele ja pedagoogitööle rohked ühiskondlikud kohustused, sealhulgas rahukaitsekomitee liige, ühingu, Rootsi NSV Liit, juhatuse liige. See kõik võib eemalt vaadates jätta ju mulje tüüpilisest nõu kogulikust funktsionäärist. Eriti veel siis, kui lisatäit 1940. aastal oli konservatooriumis üldse kolm komnoort ja üks neist oli Vladimir Alumäe. Ankeedi järgi lahmijad ei ole arvestanud aastakümnete eest ega arvestada ka praegu. Et inimene ja elu oma palju tahulisuses ei mahu akti kaante vahele. Endel Lippus oli 40. aastal küll veel poisike, kuid tol ajal ei olnud meil lastemuusikakuule ega keskastme õppeasutusi. Nii et ka lapsed õppisid konservatooriumi alamal astmel. Ma olin sel ajal kolmeteistaastane, aga ma mäletan, et see asi algas väga dramaatiliselt, sest et kõigepealt konservatoorium tõsteti oma ruumidest välja kogu see vabadusplatsi, ümbruse majad tehti tühjaks. Ja ja siis konservatooriumi varandus viidi sinna Tartu maanteedesse riigi kunsttööstuskooli ruumidesse. Mõne aja pärast selgus ikkagi, et neid ma ju ei olnud vaja. Ja siis konservatoorium kolis tagasi, aga see kõik võttis aega, nii et mul on tunne, et see näiteks õppeaasta algas kuskil septembri lõpus või. Ja siis, kui ma tegin sisseastumiseksam ja siis oli direktori kohuseid täitis Riho Päts, aga ta sai lühikest aega, me nagu tajusime, käigi edasi, läks kuidagi pingelisemaks. Määrati. Töötajad, kellega ma kokku puutusin, nende jaoks oli see Aisenstadt oli väga tundmatu, kõige esimene hoog, tabas Raamatukogu, seal oli Leho Võrk, oli siis direktor ja ilmselt sai ta väga noomida, et seda poliitilist kirjandust ei olnud ja ja nagu ei olnud, Niukest agitatsiooni ei olnud. Ja siis proua käis klassides tunde pealt kuulamas ja suutis õpeteegile närvi viia ja siis vestlustest Alumäega, vaat ma mäletan seda, et siis nagu õppejõud võtsid ette pöörduda tema poole, ütelda talle, et noh, so sotsiaal algne päritolu on hea. Kui sind pannakse ette kui direktoriga kandidaati, siis on tõenäoline, et see läheb läbi ja umbes nii, et ole nüüd mees ja noh, või muidu ei ole enam elu, ta ise ütles, ots oli teda väga mõjutanud võtma, see ametkoht versiteks tundub mulle tõesti neil rasketel aegadel ta suutis kaitsta ja säilitada põhiliselt seda muusikute kaadrit. Mulle tundub, et see, mida ta tegi selles osas, see oli ikkagi väga märkimisväärne, tal oli palju ideid. Ja noh, nagu õppetöö korralduse osas. Ja noh, 40. aastal, eks ta nagu otsekohe püüdis sisse viia selle, mis tingimused võimaldasid. Seal tuli juurde uusi õppejõude ja korraldati hoopiski PT nagu teisiti. No niukene, eks ole, erialatunni pikkus, kuni sinnamaani oli nädalas 45 minutit, see tähendab, õppejõus võis teha kord või teha kaks korda, kui ta tegi kaks korda, siis ta ei pruukinud tund olla pikem kui 22 ja pool minutit. N nii, eks ju, see tähendas seda, et koormused olid väga suured õppejõud töötas väga paljude õpilastega. Ja see esimene liigutus oli kahed tunnid olid kaks korda nädalas 45 minutit ja see tähendas ju peaaegu kahekordistus. Õppejõudude hulk. Sõja puhkedes kuulus ka konservatooriumi direktor mobilisatsiooni alla. Tänu Eesti riiklike kunstiansamblite loomisele sai ta siiski jätkata muusiku tegevust ansamblites solistina. Aga tutvuda Moskva ja hiljem Leningradi, raamatukogudes, noodimaterjaliga ja metoodilise kirjandusega. Nüüd juba täiesti sihikindlalt, sest ta teadis, et Tallinna tagasijõudmisel ootab taas konservatooriumi direktori amet. See valitsuse aeg kestis neli aastat. 1009 44 kuni 48. Kui ta tuli tagasi pärast sõda 44. aastal, siis nagu tehti väga niukseid suuri plaane, kuidas õppetööd korraldada õppetöö korralduse osas ja ma mäletan just seda nagu niisugust mõtet, et tähendab, me võtame parima, mis on Venemaa kogemuse ja me võtame parima, mis on Lääne-Euroopa kogemusi, kuna me seda tunneme ja tõesti meil on see võimalik teha. Ja isegi esimesed õppeplaaniga mäletan tõesti olid niisugused noh, kuidas öelda. Loomingulised ei saa kaua kesta, sest et üldiselt see unifitseerimine kehtestati ikkagi üleliidulised ette, plaanid, sa võisid jõuda ta, aga sa siiski pidid tegema, mis sulle öeldi, kui konservatoorium oli põlenud, eks ju, ja saada üks elumaja konservatooriumi õpperuumideks 44. aastal son, täielik fookus. Aga otsekohe ju nagu püstitati, see ülesanne tuleb ehitada uus. Ja, ja neid projekte on tehtud palju ja see esimene tehti väga varakult ja mul on tunne, et see oli juba olemas kuskil, kas 46 või 47 ja noh, ta ei läinud käiku, sest jällegi aja muutused ja no ei olnud, ei raamatukogu. Ja see, see tuli uuesti rajada ja see niisugune nagu raamatukogu juhatajale anti, laialdased volitused, ta sai näib mulle väga palju. No raha, eks ole, võimalusi ja ta võis osta, kust ta vaid sai ja komisjonist ja antikvariaadist või eraisikutelt, peaasi see, see kogu sai loodud pilli kogu keelpillid. Ja näiteks plaania karjus, käisid nugis ütelda süstemaatiliselt Leningrad, Madis ja noh, nii-öelda kammisid läbi komisjoni kauplused ja sealt osteti täiesti unikaalseid Pille ja võiks ütelda, vähe on konservatooriumi, kellel on selline pillikogu nagu Tallinna konservatooriumis ja see, eks ole, see tekkida lihtsalt niisama. Ja seal tuli ka noh, kuidas öelda, tuli ületada väga suured raskused ja, ja see nagu see hetkel klassikaline ei, seda ei saa. See võib küll olla, aga see mahuvad operatsiooni raamidesse, aga vaat see tehti võimalikuks. Ja, ja kas, et lihtne aegse väga keeruline aeg tundub, just, et on teatud periood selles Alumäe direktoriks olemise noh, ajast, kus ta sai enam-vähem teha seda, mida ta õigeks pidas, sest et see parteiline juhtkond, kes teda tundis ja usaldas, nagu toetas tema tegema. Aga kui see parteiline juhtkond vahetus, siis ta sattus mulle tundus, et väga raskesse olukorda Ja sinna noh, nagu ka nüüd ideoloogiaalased otsused 48. aastal, siis ta juba enam ei olnud direktor ja nagu teda rünnanud küllalt ägedesti Alumäe ja roll oli raske. Ja nagu mõtelda, millega ta pidi tegelema, siis mulle näidet. Ta pidi kogu aeg kaitsma seda üldse Eesti muusikakultuuri ja eesti muusikuid. Isegi ütleme see esimene astumine direktori kohale 40. aastal, see oli ju ka nagu sunnitud samm, sest et konservatooriumi tuli kaitsta. Ja siis neis keerulistes sündmustes oli see Oli nii-öelda rünnaku objektiks. Pärast seda, kui ta direktori kohalt oli tagasi astunud või sunnitud tagasi astuma, siis korraldati üsna põhjalik niukene küsitlus. Ja keskkomiteest käisid seltsimehed ja üliõpilasi küsitleja ütelda, noh, nagu juurdlust korraldada, mida siis talle süüks pandi ja mida tema kohta uuri. Uuriti meelsust. Aga seda isegi sel ajal, nagu see lahkumise põhjuseks, see isegi ei olnud. Seal olid teised põhjused, olid formaalne põhjus, kui ma õigesti mäletan ja ka vestlustest Alumäe ka, nagu oli finantsdistsipliini rikkumine. Tähendab teda karistati, selle eestate testi julgelt tegutses. Sest et nagu ja see konservatooriumi osase ülikooli osas kõrgkooli osa oli ju väga väike. Ja tema põhimõte oli Alumäe põhimõte oli, et need õppejõud, kes on konservatooriumi koosseisus, saavad palka konservatooriumi Nende järgi. Sõltumata sellest, et nad võib-olla osa koormust näiteks õpetavad väikesi või midagi taolist. Ja seda ta ei teinud päris omast peast, sest ma tean, et tal oli see kooskõlastatud. Seal Moskvas oli üks ministri asetäitja koharski, kelle juures tuli sageli käia. Ja hiljem ta ise on öelnud, et tal oli kur harski täiesti möönis seda, et see on ainus võimalus selleks, et seda õppejõudude kaadrit säilitada või et üldse konservatoorium komplekteerida. Aga siis, kui oli vaja lüüa, siis nagu sellega löödi Noh, näiteks, eks ole, ta tuli 44. aastal, Tubin oli ära. Aga Dublin kirjutas oma esimese viiulikontserti, kas 40 90 42, see kontsert oli siinse materjali, oli siin. Nii, ja Alumäe õppis selle kohe ja käigult ja 146. aastal kontsertsaal ei olnud veel valmis ja siin käis üks üleliiduline vaat niisugune lindistanis brigaad. Ma olin siis orkestris, vat Tubina kontsert sai mängitud siis linti. Nii, kui avati Estonia kontsertsaal uuesti 47. aastal, siis seal mängiti Tubina viiulikontsert, janu mängis. Vaat nagu noh, kuidas ütelda, see, mis oli kättesaadav, eks ole, see nagu Ararati kohe see niisugused, noh, kuidas öelda need niisugused formant reaalselt ei, seda ei või, ja seda võib nii, et nagu tema jaoks ei olnud olulised. Tähendab see teose väärtus oli alla ja mõtlen sellele vähest, mida ta pidi mõtlema neil aastatel, kui tihti need kanged otsused, eks. Nii ma ei mäleta seda kordagi. Et ta oleks asunud aktiivselt kahe jalaga vaat sellesse leeri, kes ütleb ja need otsused on õiged, vaat, kuni siiani ma ei saada asjast aru. Nad nüüd ma näen, et Šostakovitši nakkuda tsiteerides ühte prouat, Sostakuid sülitas neile näkku, tegelikult, vaat nüüd ma saan sellest aru. Ta ei saanud sellest kunagi. Isegi mäletan ühte niisugust vestlust, kus ta ütles tolleaegse konservatooriumi direktor kas tead, Bruno, aga mulle need farmalistid meeldivad. Need tegid nagu jagunesid siiski nii selgesti kahte lehte, ühed, kes läksid sellega kaasrääkis, leidsid ja vaat, kuni siiani me ei saanud aru ja nõnda edasi ja kes nüüd täiesti nii innukalt ronisid teistele selga nagu pruukinud platsi puhtaks teha. Ma saan aru sellest, ma kujutan seda ettevaatlik seltsimees, kes on saanud Leningradi, saad hariduse seal paralentaarsestes akulteetidesse, kes saadetakse siia raamatukogusid puhatama tule konservatooriumi raamatukogus ja teeb selle platsi puhtaks ja ütleb, et ei, siin olgu mingid jumalasena. Vaat nõnda, aga kui ma selle sama asjaga lähevad kaasa, inimesed, kes on õppinud Berliini muusikaülikoolis, noh kes ei tule Pihkvast ega pensast. Vaat siis ma sellest ei saa aru. Ja ma mõtlen nüüd kaalume, ei saanud sellest aru või ta sai sellest aru just nii, nagu me aru saame. Vladimir Alumäe oli konservatooriumi eesotsas siis juba rektori ametinimega veel kolmaski kord 1964 kuni 70. Seegi aeg ei olnud tema võitlejaloomusele kerge ja ta oli ka võimumeestele tülikas inimene. Ja, ja see hilisem periood oli mõnevõrra, ta oli niisugune talse nagu juhtis tähelepanu sellele, et ta oli vaat sellest aastast sel aastani veel rektor, kuid näiteks esimene sekretär. Selle perioodi jooksul ei pidanud vajalikuks kordagi temaga isiklikult rääkida konservatooriumi probleemidest. See juhtkond, kes siis oli ikkagi püüdis ka temast nagu mööda vaadata. Panema selle laamed kohale, kuid nad noh, nagu otseselt koostööd siiski temaga ei teinud ja teda ei toetanud. Ja kui ta sai siis rektoriks, siis noh, ta olevat neile öelnud, et mõtelge, nüüd panete. Ta oli üks esimene asi, mis on, ma hakkan nõudma konservatooriumi Luutmaja. Kuulame Dmitri Šostakovitši kolme prelüüdi klaveril Vaike Vahi. Lindistus pärineb 1978.-st aastast. Otseseid Vladimir Alumäe õpilasi on veerandsaja ringis. Ent ta kirjutas kolm raamatut. InterBritatsioonist ilmus 1966. Struktuurne ja kujundiline mõtlemine viiulimängus 1975. Mõtisklusi viiulimänguteooriast ja pedagoogikast ilmus kaks aastat pärast autori surma 1981 ja järgmisel aastal määrati sellele muusika aastapreemia. Tänu nendele uurimustele on kaudselt Vladimir Alumäe õpilased kõik meie noorema ja keskmise põlvkonna viiuldajad. Ja siis see niisugune noh, tõesti niisugune väga intensiivne tegevus selle viiulimängu keelpillimänguteooria. Ja see noh, nagu kui ma olen nii pikka aega halva mehega koos olnud, siis ma võin ütelda, ma olen näinud, kuidas või elan kaasa, kuidas see pannakse nii jupiti kokku ja kuidas ta nagu ja jõuab lõpuks sinna välja, kus kus, nagu tõesti on võimalik, et ahaa, vaat nõnda on võimalik seda asja seletada. Ja selleks oli tõesti vaja, et ka need piirnevad teadused jõuaksid nii kaugele. Et need teooriad on kättesaadavad ja nad on olemas ja nende kaudu on võimalik seletatavad nii keerulist protsessi nagu seda On ju olnud tagarmukse primitiivseid, niisuguseid katsetusi on olnud püüda seletada seda Pavlovi reflekside ka. Ja vaat kuidagi ei tule välja ütelda, et midagi jääb puudu ei tule välja. Aga see funktsionaalsete süsteemide teooria, mis alumiale muutus kättesaadavaks testi võib-olla alles kuskil 70.-te aastate sees, vot see võimendas seda teooriat vaat nii tervikuna viia katuse alla, selleks ajaks võiks ütelda, oli see asi nii-öelda läbi läbiproovitud läbi räägitud. Ta ju ka tegin neid teoreetilisi seminare. Niukene kateedris toimusid korrapärased seminarid ja nii-öelda teema teemaviisi, nagu sai läbi proovitud, võiks ütelda läbi vaieldud, kui ta oli väga siukene energiline väitleja, neis vestlustes, võib-olla sageli jäi see kaasvestleja jäi iva tabamata, sest et see iva võis jääda niisuguse noh, paljusõnalisus sisse või näiteks momendil oli juba mingisugune niisugune nagu päeva probleem, mis oli nii tähtis. Et nagu üldkäsitluses läks natukene Loperguseks, aga seetõttu tuleb eriti hinnata seda, et see raamat sai valmis. Sest kui ma seda raamatut loen, vaat siis ma ütleksin vaadist. Vaat nüüd on, see on nii-öelda täiesti tasakaalustatud ja ja see, vaat see, no see kontseptsioon jõuab lugejani. Morris Rawell allegreto sonaadist klaveril Vaike Vahi salvestatud 74. aastal. Mida võiks veel ütelda seda, vat seda, kuidas öelda tema kirglik armastuskeelpillikvarteti vastas. Vaat see on üks neist unistustest, mida ta püüdis realiseerida ja mis nagu ei olnud määratud 100 protsendiliselt täppi minema. Ta tuli 44 tagasi ja nad organiseerisid kahe Tallinna konservatooriumi. Keelpillikvartett. Kus turg on, mängis esimest viiulit, arvame täiesti riiulit. Herbert Laanalti Jaagus karis tšellot. Nad andsid mõned väga head kontserdid, mida peetakse siiani meeles. Siis torkan arreteeriti. Noh, nii nagu tuli mõelda ümber, eks ole, Alumäe hakkas mängima esimest viiulit. Artur värk tuli teiseks ja nad tegutsesid mõnda aega, nad andsid väga häid kontserte, kuni see jõuab sinnamaani, eks just selleks, et üx kvartett saaks tegutseda. On vähe sellest, kui tal jätkub entusiasmi proovi teha. Tal peab olema katsekontsertidele praktika, tal peab olema mingisugune minimaalne arv kontserte, mille peale ta võib olla kindel ja mis nagu nagu õigustavad seda seda tegutsemist. Ja selle taha on see asi pidevalt tagunud, jooksnud sinna ummikusse ja tahate kvartetti mängida, aga no kes teid keelab? Mängige, tehke proovi iga päev ja loomulikult siste nagu see tuleb tal hästi välja, siis aga noortel aastaste saartel noh, kaks kontserti. Ja siis nagu tasapisi kaotab asi mõtte. Ka selle konservatooriumi kvarteti puhul võib ütelda, see isegi ei olnud, nad oleksid mänginud veel edasi, kui see elu ei oleks läinud nii parkiliseks. Vaat kui see klassivõitlus ei oleks läinud nii ägedaks 56.-le Maltal toimuvasse kunsti, kirjanduse dekaad Moskvas. See härrasmees, kes käis siin Moskvast, leidis, et loomulikult peab olema sümfooniaorkester, loomulikult peab olema ooperiteater ja küsivagaks teil keelpillikvarteti siis ei olegi või, ja see vaat seda ma nagu hetkeseis või tõesti Alumäe viis selle läbi, et üks kord selles ajaloos on olnud koosseisuline filharmoonias koosseisuline, Kelby värgid. Aga see kestis lühikest aega, sest jälle kuskilt oli niisugune ja jääb poole palga peale, eks ole. Mäletan seda, kuidas ta vaidles siis tolleaegse direktoriga filharmoonias. Et kuidas sa kujutad umbes nii, et hakkame nüüd poole vähem proove tegema või? Noh, ei ütleks lihtsalt kontserte saatele. Ja niisugune niisugune nagu seda asja nagu ei, ei, ei saanud me sinnamaani, et oleks nagu öelda ja see jõudis kohale ja, ja nagu selle asjale on pandud, põhisis. Homme, kaheksandal aprillil kell 17 tähistab Tallinna konservatoorium raekoja saalis pidulikult Vladimir Alumäe 70 viiendat sünniaastapäeva. Muusikalise osa täidab kvartett koosseisus Urmas vult, Vladimir Alumäe õpilane muide Toomas Nestor, Viljar Kuusk ja Teet Järvi. Väga heatasemeline ansambel, mis samuti tegutseb nii-öelda oma käe peal. Ega sa kelleltki palka nõnda siis nii head kui halvad traditsioonid on meil visad püsima. Saate lõpetame aga 1946. aasta lindistusega. Tallinna riikliku konservatooriumi kvartett koosseisus Vladimir Alumäe, Artur Värik, Herbert Laan ja August Karjus esitab kolmanda osa Heino Elleri keelpillikvartetis number kolm. Karl Leisteris pärinevad järgmised read. Kõike, mida Vladimir Alumäe tegi ja mis tal teha tuli tegi ta avara pilguga vaadates süvenenud. Ning kindla tahte. Suhtudes ausa ja aruka inimese ning tugeva isiksuse sügava vastutustundega inimlikes riietesse ja kunsti.