Nii juhatas oma juubelikontserdi. Tallinna matkamajas sisse teenekas pillimees Uudo Kaljulaid 60-st 40 on seotud olnud muusikaga, aga võib vist öelda, et see kokkupuude algas varem. Esimene pill, mida ma mängisin kooli orkestris, oli parita. Ja siis ma tahtsin minna üle klarneti peale. Ja noh, poisid, seal kaasõpilased läksid muusikakooli, mina läksin proovima, et kas kas anglannetega sisse klarneti oli, siis ei saanud ja soovitati hakata õppima. Poed. Mul ei olnud sellest pillist absoluutselt mingisugust ettekujutust kooli Veljo Tormis, et oota, ma näitan sulle kohe varsti pill on ja noh, siis mõne aja pärast anti mulle vilja, siis saingi teada, mismoodi see pill on ja siis tormis ütleski mulle nii et et see pill on selline, mis sümfooniaorkestris teeb esimesena alati häält. Kuidas esimesed noodid välja tulid, uhi, esimesed nullid, õudsed nendeni jõudsid tahtnud kuidagi välja välja tulla. Ja mu esimene õpetaja või noh, üldse jäigi muusikakoolis kuni kuratooriumi lõpu õpetamisi õpetaja saatuslikuks. Ja tema siis hakkas näitama kõige kergemaid nootlemis kõige kärmine välja tuleb selline esimese oktori siia Laaja siis allapoole ja võttis aega, eks ta siis pikapeale hakkas ikka tulema. Kui pill on orkestris nii tähtis, et annab alati häälestus noodi laaga, siis aja jooksul tekib mängijal ka niuke relatiivne kuulmine. Veidi paise tekib küll laulda, sellel ajal. Pillita teki küll jah. Ja praegu ikka võib ütelda täitsa õige kõrgusega kahela. Kui nii päris algusesse tagasi minna, siis ma hakkasin mängima. Esimene orkester oli siiski rahvapilliorkestrile ja see oli, see oli muusikakooli orkester, mida juhatas Eik Toivi. Ja hiljem plaani natukese aja pärast hakkas mängima ka puhkpilliorkestris. See oli vana, tundus, tundus kooperatsioon nagu seal nimetatud ja seal juhatas Märtin seda orkestrit. See oli 47. aastal. Ja noh, elu läks edasi paralleelselt muusikakooliga juba. Ja 50, ma läksin sõjaväkke ja siis sain kohe Tallinna garnisoni või diviisi orkestris puhkpilliorkestrisse, mida juhatas Janka äranes. See teenistus kestis kuni 54. aastani ja siis paralleelselt see toimus kolm asja. Lõpetasin kevadel muusikakooli. Sain lahti armeeteenistusest ja astusin, tegin siis asumiseks, on tore, see kolla tuleb see, siis olid sa viks ja korralik õpilane, uh. Kui ma astusin korra tundmise, ma puudusin kahest marksismi tunnist siis ma lendasin kohe automaatselt kabi juure, kes oli siis kohatoorium rektor. Aga selle aja jooksul, mis ma õppisin 54 kuni 50 tornil ei käinud keegi kordagi kontrollimas, kas sa käid erialatunnis või ei käi. Tähendab, sa pidid ise olema siis eksamid olid kohustuslikud ja see jäeti nagu inimese oma südametunnistus, selle eriala võis olla aga marksis. Seal pidi olema. Niimoodi, no ja eks nende õpingutega tuli ka seda repertuaari, mida hiljem sai individuaalselt sõnastatud. Noh, repertuaari on repertuaari, olen ikka selle kõik läbi mänginud, mis oboele meil on välja antud ja katsunud saada ka välismaalt noote. Ja me tegime isegi siin puhkpillikvintetti. Ja nüüd oleme mänginud ka kvintetti juba nii nii pärast teenistust raadiusega. Ühesõnaga alustasin elu raadius 54. aastal. Neljandal aastal tegin konkursi ja sain estraadiorkestrisse. Siis olin estraadiorkestris kuni 61. aastani. Ja sümfoonia selleksin, mängisin nii, mõlemas mängisin estraadis, mängisin sümfooniast seal üle aasta ja ametlikult ajab, kes siis 62.-st aastast kuni 75. aastani. Kumb muusika siis enam hingelähedane, kas kergem või tõsisem? Repertuaar siia nimelt meeldib ikka tõsisema repertuaar, mis aga kätte seal on saadud, kõik on läbi mängitud samuti Power, kes siis ikka sümfooniat Hitleri mängitud mis meil veel mängitakse. Tore oli muidugi sümfooniad, kes siis see, et väga palju, kes välisdirigente kes olid kõik väga niuksed, eripalgelised, nendele omaette repertuaar ja mõnikord oli tõesti nii, et et istu teeotsa, ülevale, harjutad partiid, ega sa ei tohi niimoodi välja minna, et sul ei tule seal näiteks Villem, telli avamingwella inglissarve. Nüüd ongi hea küsida, et millised need kõige raskemad lood on olnud. Millised on kõige raskemad lood olnud? No kindlasti Viljandil java mäng, sest seal on pikk inglissarve soolo siis Rooma karneval, aga ka inglissarvel soolaga kindlasti Tšaikovski, Itaaliaga bridža. Mis on niisugused? Noh, maailma maailmas väga palju mängitavad. Ja muidugi üks raske oli ka ja on kindlasti ka tulevikus tulevikus mängijatele Šostakovitši kaheksas sümfoonia, kus on väga pikk-pikk siinses sarve soola ja ta ei ole mitte tehniliselt rasked või ta on füüsiliselt raske vastupidavushingamine ja kõik see peab olema nii korras, närveerida seal ei tohi närveerida sisemiselt, aga ise pead olema kaks, kaks jalga ikka tugevalt tugevalt põrandal, pill kõvasti käes. Pillimeestel on see igavene häda hoolikute ja trossidega, kuidas oboemängija lon, kas piisab, et minna rukkipõllule, võtaks hea rukkikõrsi? Ei, see tross tehakse ikka suhkrupilliroost ja kahjuks meie maal sellist suhkrupilliroogu ei kasva. Ja siin on käinud. Minu õpetaja ütles, et omal ajal kasvas, kasvas kõige parem suhkru Pilleuroop prantsuse Marokos. See oli enne sõda. Aga nüüdsed vaenu oboemängijad räägivad seda, et kõige parem see trossi puu kasvab Türgis. Ma ei ole Türgis käinud, ei ole sealt ka saanud. Me oleme saanud ikka tänu sellele, et Georg Ots käib siin edasi-tagasi ja seal tekkinud sõprussidemete oboemängijat ega, ja nendele Soome Türgis, eks ole, Soome Türgis. Trastega jätkab nüüd, jah, no praegu jätkub. Ja nüüd sa oled näinud taas tagasi rahvamuusika juurde. Jah, selle sammuma tegin esimese sammu nii-öelda või, või tagasisammu, 25. märtsil 1987, kui hakkasin juhatama Kalevi rahvamuusikaorkestrit, mille me nüüd oleme ümber ristinud rahvaliku muusikaorkestris jaurama ja sellest ajast peale, siis on tehtud repertuaari ja esinetud ja kes siis veel 10. aastapäeva kontsert selle tegime, siis oli mul juubelikontsert. See eeldab seda, et sa pead siseneid hoolitsema ka repertuaari eest ja setteid tegema. Nii et jah, kahjuks ongi olukord selline, et et kõik need rahvamuusikaorkestrid on erinevate pilli koosseisudega ja mina olen ajanud oma orkestri päris suureks, kus on 22 inimest siis on ühesõnaga kõik kuni partituuri järjekorras võtta kõik puupillid, flööt, oboe, klarnet infot ja sinna vahepeale siis mahuvad akordionid Lokud, Panso tsiter, mida ma ei tea üheski teises orkestris olema. Siis saate kannel, viisikannelt ei olegi sitlejatsiter mängibki siis viisikandlepartiid siis on klaver, keelpillid ja põispill, mida ka ei ole eriti paljudes orkestrites mõningates ainult vastavalt sellele siis tuleb ka kõik, mis on rahvaloomingu maja poolt välja antud, tuleb vitt ringi seada, sest ei ole, ei ole arvestatud seal flöödi ka ei ole arvestatud. Ainsa või siis mandolaga, mis on ka meil orkestris ja ei ole arvestatud ka põispilliga kõigile nendele tuleb teha partiid, samuti klaverit ei ole tavalises rahvapilliorkestris. Need. Tuleb ise otsida repertuaari. Elmar parteil on juba eluaastat 80, rohkem veel ei ole. Aprillis saan 79, see on tore, et tervis vastu pead, saad oma kolleeg juubeli kaasa mängides. No tervis. Üldiselt võiks rahul olla ainult radiku liit, vaeva ja siis. Ja seda hakkab ka juba streikima. Aga kui Uudo kaljulaid kutis teid siin kaasa mängimast, olid hea meelega. Heino Kaljumäe. Mängime seltsis Kalevi suures puhkpilliorkestris. Teate teda ammu juba? Ma pean teda sellest ajast, kui ta sümfooniaorkester. Nii-öelda korrektne mees igatepidi väga-väga kohusetundlik ja alati on kohapeal pole temaga mingisuguseid muresid, nagu mõnedel on, pillimeestel on, omal ajal oli kombeks ikka natuke liiga palju alkoholi tarvitada, aga tema tahab seda tahet ei ole esinenud ja teeme siis on ta kõva töömees kõva ja nagu praegugi ise kirjutab, kõik need noodid ja orkester on meile kalevi suure. Oli orkestrile on ka väga palju, on tema organisatsioon mis on just tema poolt tehtud ja nad on palju ka niisuguseid asju on, mis on noodid juba trükitud väiksemale koosseisule, ka siis need, kuna kalevis on fakotid sees metsasarved ja ringli sarvi, opoibascarnetteni tema on neid alati juurde kirjutanud. Keegi teine mees. Jah, ja tal on tore rahulik iseloom, mis see on, ta suur pluss, ta oskab väga hästi läbi saada, alati taga, nii vastutulelik, viisakas ja abivalmis panna, praegu on libe ja paar päeva tagasi meil oli hajutus, oli kalevis ja siis seltsist tulime koju, ta saatis mind kuni ukseni Cartilised lehma libiseda. Nii, ta võtab seda asja südamega, iga kandi pealt kõike, mis ta teeb, ta tahab. Noh, nagu ma ütlesin, abivalmis inimene, mida pillimehel soovitakse. Sellisel tehtav. Peamine on ikkagi tervis, et hambad suust ära ei laguneks. Kui tervis korras, siis siis on töötahe korras ja siis võib sealt ka loota. Midagi veel valju. Raymond Kingo, mis tuleb meelde, kui juubilari õnnitlema läbi. See oli 39. vabandust, 49. aastal filharmoonias puhkpilliorkester tulle asusime lai tänav 11 ja siis tulid sinna kaks muusikakooli õpilastulitele pidid tulema kahekesi oboekohtadele ühe palga peale. Ja Vigla linnuke hirmus äge mees, dirigent kukkus poistega riidlema. Mina selliseid vaikseid vihlale, Taranid poistega äge ole. Ja peale seda poisid, anname tuld, see oli minul uduga esimene kohtumine. Aga nüüd olete hiljem kokku ja nüüd me oleme aastaid ja ikka pillime põlves, me oleme alati kohtunud, kui tema mängis raadio estraadis ja melo filharmoonias ja nüüd jälle isetegevus liinisi. Mida edasiseks soovida. Palju edu ikka poisile veel jõudu. Tuleb ise otsida repertuaari ja kuna mul mängijad on ka kõik sellised, kes on kas nüüd juba pensionile läinud, pensioniealised pikul olnud professionaalsed suurem osa professionaalsed muusikud ja siis ei taha sellist kõige niuksed lihtsamad küla lugu mängida, tahaks midagi natuke nii keerukamat lugu mängida. Ja meil ongi seal kavas. Ma võtsin nüüd. Viimasel kontserdil oli ka kavas Rein Bloomi noorte süüdis puhkehetk, mis on küllalt raske lugu. Ja samuti. Mängime tegin seal ühe soolo vähem Citrile mis haarab nii 16, kuueteistkümnendat viieteistkümnendat sajandit. Andrei Kampra üks mägedega, vot. Ja ühesõnaga repertuaari tegemine ja muretsemine käib pidevalt ja see ongi suurem töö, suurem töö kui siis orkestri töö orkestriga tuleb lihtsalt selgeks õpetada, aga aga näiteks ühe loo tegemine võtab ikka üsna kaua aega. Ma kuna ma olen organiseerinud ka kalevis väikse pasunapoiste ansambli, siis ma ükskord vaatasin, kaua läheb ühe loo tegemiseks aega. Hakkasin hommikul pool 12 öösel, pool üks lõpetas 13 tundi, üks lugu ja see oli siis meie rahvalaul, tule ääres istumine. Ma mäletan ka aastaid tagasi, kui sõjaveteranide puhkpilliorkestriga sai käidud Vladivostokis teised mehed öösiti, kas siis puhkasid või ajasid omavahel juttu, sina kirjutasid nooti. Nojah, siis ma hakkasingi peale just sellega pasunapoistega ja siis oli repertuaari vaja. Sest ega Kosovo poiste repertuaari ei ole ka nii väga palju ja kuna meile koosseis on ka selline, oled kaks klarnetit, kaks Kornetit, vahest ka kaks trompetit juures veel fagot tenor, bariton, bassid, väike trumm ja siis see tuleb ka pikk ise ise seada. No kui nüüd tegemist on rahvaliku muusikaga tuleb vahel ka siis lauluhäält teha lõõtspilli, sa mängid? Vahest tuleb teha, jah? No nüüd on küll. Õnneks on rahvapilli meil tulnud kaks head lõõtsamängijat, aga vahepeal ma pidin ise mängima, sest lihtsalt ei olnud. Lõõtsamängijad. On nagu vahel on juhtunud ka nii, et mõni lugu on seisma jäänud. Tuletasime meelde. Päris seisma ei ole jäänud. Mul on selgelt meeles kakski, kaks juhust. Andsime estraadiorkestriga kontserdi vanas Sakala kultuurimajas, kui praegu on poliitharidusmaja. Ja seal läks Ojakääru rannakolhoosis, laulis Georg Ots. No ta oli seda laulu laulnud ennem minu arvates, no ütleme tagasihoidlikult 50 korda vähemalt. Tal läksid sõnad meelest tere laul ja ta vilistas, päästis ennast sellega välja, aga teinekord oli, oli kontsertsaalis ja Neeme Järviga. Ja oli koha üks uus teos. Kahjuks ei mäleta enam pea pealkirja, aga seal juhtus niisugune asi, et Neeme Järvi, Need partituuri lehed olid lahtiselt nende partituuri olnud veel köidetud. Ja äkki üks selline moment kus järvi ei leia, otsib, otsib partituuris, ei leia, kus, kus me oleme, orkester ei saa kaaru. Ühesõnaga lugu jäi seisma, igaüks püüdis midagi kuskilt päästa ja saime ikka ots otsaga kokku, aga pärast selgus niisugune asi, et never lapsed veel kodus väikesed ja lapsed olid partituuri lehed, segamine enne kontserti. Aga ta muidugi võttis partituuri partituuris ilmselt koos võttis kaasa ja tuli siis lavale ja keegi seda ei vaadanud. Aga siis siis lava peal niisugune segadus. Need kaks momenti. Kuidas, kuidas helilooja lauljal võib-olla tuli hoopiski uus teosel orkester, ega midagi, midagi suurt kriitilist kriitikat ei olnud kahjuks ma ei mäleta selle teose pealkiri. Ja, aga ma mäletan ühe niisuguse niukse nalja, mida rääkis Peeter Sauli isa. Et Prantsusmaal üks selline oli kirjutanud teose viiulile ja viiuldaja oli harjutanud-harjutanud jah. Ja kontserdile läinud segamine. Ja siis pärast kontserti oli ta siis vabandanud, õpetajad, et niisugune asi juhtus. Et vähe olin harjutanud seda teost alles pool aastat harjutanud ja ei tulnud see välja ütelnud, et mina küll aru ei saanud, et välja. Leida Sibul andaretei tagumik paigal. Ah ei sead mulle omale väga. Ja ma olen ikka enesekriitiline ka ja, aga kevadel, kui udu kaljulaid pöördus minu poole, et ma teeksin kaasa tema juhitavas ansambli jauram abi orkestri jaurami 15 aasta juubelikontserdil, siis ma ikka paat, mida siin tagasi, aga lõpuks ikka jäin nõusse ja ja nüüd on mul üllatus ka tema orelikontserdi lavdan seekord jälle pasuna poistega, sa mulle väga meeldib ka, aga kuigi ma enne paga närvi üllatav on see ka, mis puudutab udu, Kaljulaidi, et et omal ajal raadio estraadiorkestriga olen temaga esinenud sümfooniaorkestriga saadi Eesti raadiusega kooriga ja, ja siis me olime kahekesi veel ametiühingus. Edasi me seda suurt, sest televisiooni ja raadio komitee ametiühingud aastaid ei võinud iial arvata, et mul on tema juubelikontserdil teineteisest küljest on tõesti nii mitmekülgne inimene ja seepärast ongi see üllatav ja temas on nii palju, kui me oleme suhelnud ametiühingu liinis, ütlemisest orkestris, noh, mina oma oma koha peal tema oma koha peal, aga ta on kogu aeg olnud lihtsalt erakordselt rahulik, sõbralik järsukega, sigi südaks. Kuidas ta pillimehena pillimehed on ta väga tore, sest et siin näiteks ta mõtles, niuksed, asjad, isegi väljakümne jaurame, jobrin, laulsime. On kallis mulle kodupaik, siis tema oma inglise sarvega tegi siis mul nagu teist häält sinna kõrvale ja, ja väga tore ja niisugune otsiva vaimuga nähtavasti jaga otsiva vaimuga ja mind üllatab ka see, et ta on niisuguse hulga toredaid muusikuid kaasa haaranud ja siis uuesti on tulnud tema enda kolleegid. Tuttavad poisid seal reas kõike, sest mul oli kuidagi kergem isegi nendega proovid teha ja proovi tulla ja alguses ma mõtlesin, oh jumal oli seda vaja nüüd. Ja et tulevad, tähendab, siis peab temast midagi olema, millega tema niimoodi oma oma kolleege ja sõpru või kuidas öelda, nende kohta on kaasas võimalus niisugusele muusika tegemisele. Sest selle taga ei ole mingisugust suuri tasusid ega midagi. Mitte et nüüd oleks kõik, ei tulnud enam-vähem üheealised kokku, vaid just noori mehi ka väga palju niisama jauramit, isa man pasunapostis. Aga kui nüüd ametiühingu tööd sai tehtud, läks ta mõnikord närvi. Ei, mitte kunagi, me saame suurepäraselt läbi. Meil on isegi niisugune hauad, et meile tehti preemiareis nagu aktivistidele, siis Moskvasse hulk aastaid tagasi ja ja siis me käisime koos reisi, nii et mul on temast kõige paremat niisugused muljed, veel muljed on imelik öelda nagu tunded jäänud vist jooma, sellepärast siis. Ikkagi on aeg, kus tuleb jätta nisukene laulmine, hõiskamine järele, sünnipäevaks sellisele tublile mehele soovida. Ah mina sooviks Ants sisust jätkuvat heasüdamlikkust, sellepärast see aitab alati elus rohkem kui korjus ja tänu sellele ikka inimene teha ilusat muusikat. Nii, nii pillimehele kui dirigent. Nüüd, kus on juba auga, nagu öeldakse, pension välja teenitud aga muusikat jätkub ikka, kas on mõni vaba päev kanadalast, millal saad pillimänguga või muusika kokku? Seni ei ole juhtunud ikka peas, on mingisugune Otiks seda lugu. Vot mängiks seal niimoodi, et eks sellele selle loo, et mis siis, kui võtaks selle loo, teeks ära ja praegu on niisugune moment, kus kontserttegevus on üsna üsna tihe. Ega siin ei olegi aega mõelda, et selle selleks päevaks on see lugu vaja ja peab olema valmis need kastid öösel või päeval või või hommikul varakult. Kogu aeg mõte ikka töötab nagu muusika tõlgitsemiseks ja kirjutamiseks haaranseerimiseks. Kas neuromiga tuleb ka käia väljaspool Tallinnat? Esinemas kui hakata käima, aga seni veel ei ole jõudnud käia, sest meil Ma olen mõtlenud nagu niimoodi, et peab olema. Kui minna Tallinnast välja, siis peaks olema kahesugust, repertuaari kontsertrepertuaari ja tantsurepertuaar. Tantsurepertuaari selle kontserttegevuse kõrval ei ole veel jõudnud nii palju teha. Aga ma tahaks teha üks, 15 lugu, siis võiks. Siis võiks juba minna ka kaugemale. Plaanid muidugi on, aga. Nonii puhkpillimängijatel, mida öeldakse head kopsumahtu Jah, seda on vaja küll mõni mõni vanem vanem härra meil orkestris juba nagu Elmar Bert ja kurdavad, et kopsumaht hakkab väiksemaks jääma. Ise mängivad veel praegu suurepäraselt, nii et ei tea, kuidas see tunda annab. Mina ei tunne. Millega sa ennast vormis hoiad, võimled hommikuti, käid ujumas või jookseb või suusatada. Hommikvõimlemisega kui teha hommikul üks pool tundi võimlemist see paneb kuidagi terveks päevaks hingamise korda. Ja muidugi, mida, mida ma ei ole elus teinud nähtavasti see hoiab ka hingamise korras. Ma ei ole kunagi suitsetanud. Aga sinist lehte tulnud võtta ükskord selle 60 aasta jooksul ja siis oli ka niimoodi, et mul omal oli piinlik seda siinset lehte võtta, sest see oli täpselt Uue aasta teisel päeval kutsuti mulle arst. Kuna mul oli palavik, siis mul niisugune tunne, et arst mõtleb, et ei tea, mis siis pühade ajal pattude arvestatavaid pani, õige diagnoosi, aga mida kolleegid mõtlesid? Kolleegid, Neid ei saa midagi mõelda. Seepärast on meil vabad päevad.