Möödunud laupäeval, seitsmendal juunil maestro Eri Klasi 75. sünnipäeval esitleti Estonia talveaias raamatut Eriline Eri Klas. Se toredate fotodega illustreeritud raamat räägib armastatud Eri Klasi senisest elust temaga lähedalt kokku puutunud inimeste mälestuste kaudu. Nii leiab raamatust näiteks Valter Ojakääru, Aarne Miku, Mai Murdmaa, Arvo Pärdi, Heli Läätse, Helgi Sallo ja paljude teiste meenutusi. Raamatu autor on Paavo Kangur, kellega laupäevase raamatu esitluse eel natuke värskelt valminud teosest jõudsime ka rääkida. Kas ma saan õigesti aru, et teie tehti ettepanek kirjutada häiriglasse straat? Kas te olete selle väljakutse vastuvõtmiseks kohe nõus, või kas oli teile üldse väljakutse? Olin veidi üllatunud. Jah, sest ta helistas esimesel jaanuaril pool kaks öösel. Et uus aasta oli tiksunud juba poolteist tundi ja siis Eri Klas helistas, ütles kuule, kirjutatust, rahad kokku Tallinnas, et räägime. Miks te jõelusel õhtul midagi ei, ega jaa mai kursis, et selline telefonikõne võib muidugi tulla. See tähendab siis hotell, oli maestro endaga päris tihe, selline koostöö ja konsulteerisid ta raamatu asjus. Jah, tegelikult üpris tihe koostöö siis koheselt see nagu läbi arutatud, et kuidas seda raamatut teha ja tema tema nagu üks tingimus oli selline tema räägib küll nii palju, kui tal meeldib rääkida. Parem kui teda tsiteerita selles raamatus ja et, et väga palju kirjutada sellest, et, et las teised räägivad ja ütleme, et isegi kooskõlastasid mingi 20 nimelise nimekirja inimestest, kes võiks rääkida. Saamatus. Mõned leidsin juurde ka, aga ütleme, et mees suures plaanis viisime selle eriplaani ellu. Selles mõttes ta dirigeeris kogu aeg projekti ja misega, tundsin, et ma mingi tromboonimängija või sellist või jumal teab seda, kogu aeg üritas mind terrigeerida, vehkis kätega ja nii edasi. Aga mida selle raamatu ülesehitus all silmas on peetud või kuidas lugu kulgeb, kas on selline nagu kirjaniku neutraalne vaatepunkt dirigendi elule või kuidas nool lahti läheb? Tema mõte oli, et see võiks olla tema sõprade ja heade tuttavate meenutused. Ja siis nagu minu mõte oli selles, et kuidas nagu saada see lugu käima, nagu et kohtasin Heli Läätse, Peeter Sauli mõningate inimestega juba mõtlesin, kuidas nendest meenutustetükkidest nagu lugu kokku panna teid, Urmas Alendri raamatu lõputa lookleval teed, mul oli sama probleem, eks ma räägin mingite tuntud bändiliikmete asjadega ja ma saan aru, et nad ei mäleta täpselt, et nad ei mäleta täpselt aastat 1971, aga eriklassi puhul oli probleem selles, et nad ei ole selleks veel rohkem nagu sinna 50-lt kätesse, eks ju. Ja keegi ei mäleta täpselt, mis oli 57 58 aastat vähmastuvad kokku inimeste mälus, siis tekib see probleem, et seal kirjutatakse elulugu. Siiski minu plaan oli muutuda elujooks, et mitte jääda lihtsalt sõprade mälestused. Et ikkagi aja reastatud mälestused ja siis paratamatult sukelduma 50.-tesse 60.-tesse, midagigi, taasta nagu otsib uusi allikaid nagu. Ma juhatasin elu nagu kolm perioodi jultunult. Ma ei tea, kas ta lepib sellega ikkagi õpipoisi aastad, aastat kergemuusikas. Et see on ta nagu esimene periood. Noh, ütleme, ta tuli siia majja kuskil 64 65. Nad tegid vestlejaid, stoori, tema oli dirigent. See jääb veel esimese perioodi ja ütleme, et see teine periood algab siis, kui ta sattus, nagu oli läbinud ka, ütleme stažeerimise Moskva suures teatris. Sattus kost kontserdi huvisfääri Moskvas. Me leppisime kokku, et me väga eratalle läheb ikkagi, ma ütlen, et koos nagu esimese abielulahutusega sai ka üks periood selle mehe elus läbi esimene. Ja ütleme koos kohtumisega, Ülle Ulla Valgas nagu mingi teine periood, et see, mis see periood, mis seal, kus ta sai nagu Estonia peadirigendiks ja ja ütleme, see aeg see kunagi läbi. Aastal 91 ma arvan või siis, kui ta läks Stockholmi, siis algas temal mingi kolmas periood tema elus. Kas temast saab üldse rääkida kui sellisest isiksusest ilma tema tööta, et kas see moodustab kõik ühe terviku? Ta on nii seotud oma elukutsega ja muusikaga et ilma selleta teda nagu on raske kirjeldada. Ta on mees, eksju tal on tähtis tema karjäär ja mu isiklikku elu, seetõttu ta üritab hoida paratamatult varju, et toodud aegsed Moden intervjuusid naiste või meestega meelate hakkavad rääkima karjäärist. Ja pigem naised hakkavad rääkima meestest, nagu et seal on paratamatus ja et ütleme, heeri muidugi rääkis oma karjäärist. Ja kui ta rääkis oma naistest, siis ütles. Tra kirjuta ühtegi sõnadega. Kas avastasite või leidsite eriklassi elust kirjutades enda jaoks midagi olulist või märkimisväärset, mida sellest kogu sellest kogemusest võib-olla kõrva taha jätsite. Ta algab nagu sukeldumisega, ütleme viisakalt võivool viisakalt väljendudes teise vabariigi nagu esimestesse päevadesse. Kui Hardi tiidus juhtis nagu noortemaja, mis asub tänases nukuteatris ütleme, klaveri taga võis olla Raimond Valgre ja teha nagu esimesed, nagu oma laulud seal. Sellel hetkel, kui Eesti laskurkorpuse mehed võtsid oma mundrid seljast ja tekkis nagu ilma vööri mundritega džässorkestrit. Sellest hetkest hakkab eri niuke tee muusikuna algab ka kuskilt sealt, kui ta nagu sukeldub litseerida tänavu tunnel võiks seda Mustpeade majana, tõenäoliselt ta kuskilt aknast või uksest saab oma esimestele nagu tantsupidudele sisse ja õige pea ka trummide taga ütlevad. Kumb on põnevam osa tema elust, kas Bobby Eri Klas või klassikalise muusika viljeleja? Ma arvan, et mõlemad pooled on väga põnevad ja seed, mis hipster klassikas tegi, ju see jäi ka väga palju nagu Eesti piiridest välja Tallinna piiridest välja, eks ju, ta on ju juhatanud üle maailma. Ja teiselt poolt ei, alati selle juures nagu mingit lihtsaks eestipoisiks, noh ta ise nagu on nagu natuke anekdootlik või kui ta endast räägibki, endast kirjutab ta nii anekdootlik, nagu ta keerab, nagu naljaks üritab asjad lõbuks keerata mingi puändi sinna otsa mõelda. Mis te arvate, mida kõikidel teistel inimestel oleks häiriglassilt õppida. Et suvi on küsimus töökust, pühendumist, üri olla. Ilmselt on julge, andekas nagu mingit pidi treenitud no samas ka hästi treenitud tõenäoliselt see kergemuusika nagu treenis teda selleks järgmiseks perioodiks klassikaperioodiks nagu hästi. Ja ta suutis seal hüppe teha nagu kergemuusikast nagu klassika juurde ka kuidagi kergelt lihtsalt et ütleme, paljud Eesti kergemuusikud täna nagu lähevad vaikselt põhja ja nende teist karjääri tule ageeri suutis seda nagu suhteliselt sujuvalt hüpata, ütleme ta emaga mõjutas muidugi selles suunas palju, ta teeks rüppe nagu klassikasse, ta jääks sinna kerge muusikasse, jääd džässi nagu trummi teda. Et siin on ta perekondlikud mõjutasid ka väga tugevalt, aga nihukest nihukest kuidas edukalt võõret karjääris võib-olla seda temalt õppida ja selliseid asju? Eriklassi elulooraamatust Eriline Eri Klas, rääkis raamatu autor Paavo Kangur. Tolles raamatus räägitakse põnevaid ja lõbusaid mälestusi ka Eesti raadio meeskvartetis, mis 1960.-te esimesil aastail lõi muusikaelus suuri laineid. Näiteks meenutab Kalju terasmaa, kuidas salvestati laulu romantika. Meile tundus, et see tuli päris hästi välja. Viisin siis loo Eesti Raadio fondi komisjoni. Komisjon suhtus meisse kahtlevalt, kuulas lugu ja leidis, peaksime ikka veel harjutama, sest me pole ju lauljad. Võtsin lindi ja viisin koju. Paari nädala pärast viisin sama lindi midagi muutmata uuesti komisjoni ette ja palusin, et kuulake, kuidas nüüd on. Vastuseks kõlas hoopis teine asi. Lugu oleks fondi ja kõlab Eesti rahvusringhäälingus tänini.