Saates maailma kirjanduses on stuudios Ain Kaalep, Peeter Tulviste, Linnar Priimägi ja stuudiolaual on raamat Edgar Allan Poe novelle. Laual on ka teine raamat, mis ilmus 50 aastat tagasi. Valimik novelle ja selle on tõlkinud omal ajal Johanna Mavic, kuivõrd eesti keel on muutunud selle 50 aastaga. Mina pean ütlema, et olivad ka huvitav lugeda neid mõlemaid ja võrrelda ka 50 aastat tagasi ilmunud teost. Mis keeles puutub siis tuleb muidugi öelda, et Johannes Aaviku keel ei esinda seda eesti keele peasuunda, vaid on kogu aeg olnud üks Pärnus, mis siis seda üldkeelt on väga põnevasti mõjustanud, sealt on palju üle võetud, aga omal ajal ilmunud Aaviku novellivalimik oligi õieti erandlik. Eesti Kirjanduse selts oli võtnud vastu otsuse, et nad annavad välja oma raamatuid normeeritud keeles, aga avikule, kui suurele keelemeistrile tehti erand tema bow. Novellivalimik tohtis ilmuda selles Aaviku keeles. Eeltöö oli juba väga pikk. Aavik hakkas juba ammu juba 1000 üheksasajakümnendatel aastatel välja andma seeriat hirmu ja õuduse lood, kus siis õige paljud bow novellid, ilmusid Aavik see oli üldse selle žanri suur entusiast, talle meeldisid nii hästi õudusjutud kui ka kriminaaljutud. Ja nende olemus kuulus kuidagi nagu tema isikliku Eeessteetikas ja see on väga põnev. See on muidugi omaette probleem. Aga mis neid tähtis on puu looming ja tema retseptsioon, tema vastuvõtt Eestis on väga huvitava seoses üldse kogu Eesti kultuurilooga, eesti keele ajalooga ja nii edasi Aaviku kaudu kui ka siis teiste teiste tõlkijate kaudu ja võrrelda neid eri lähenemisi, keelelisi lähenemisi ja, ja lähenemisega erinevates kultuurisituatsioonides sellele väga huvitavale kirjanikule. Väga õpetlik ja, ja, ja väga-väga põnev, muuseas kohe öelda seda, et kõikide inglise filoloogide andmetel, kelle käest ma olen informatsiooni otsinud, on puu originaalis üsna lihtsa, selge ja tavalise sõnavaraga autor eesti lugeja, kes kõigepealt teda õppis tundma Johannes Aaviku tõlkes on saanud keeleliselt väga huvitava, kummalise ja tegelikult originaalile Fostamatu keelelise elamuse temast. Aga see on midagi väga põnevat, võib-olla see just see tuse efektele Aaviku eriskummalise keele kaudu on omandanud veel ühe lisaaspekti võib-olla Aaviku kaudu pood tundma õppida on põu õudsem veel, kui ta originaalis ongi näiteks Eedeetlema õõvasem, õõmsam, õõvas, õõmsa, õõnsa ja õõmsanud. Aga õõv Aaviku keeles tähendab just kohutavat hirmu ja mitte tavaline kohutav hirm. Et pilt riielik oleks, siis peaks lisama, et sama Eesti Kirjanduse selts andis samas maailmakirjanduse sarjas välja Cabow kordempimmi luu samuti Aaviku tõlkes. Ja tingimata veel seda, et 1931 ilmus Ants orase tõlkes bow valik luuletisi, tuleb üldse öelda, et kui sellele toredale raamatule, mis meie ees on mingit etteheidet teha tahta siis võib-olla võiks väikese etteheite teha järelsõnale. Mart Helme on kirjutanud küll väga ilusasti pohust tema eluloost ja puust Ameerika autorist aga vabalt riivab tema vastuvõtu Eestis. See on muidugi omaette teema, aga tore oleks, kui selle seda käsitletakse. Hoogu luuletaja on vahest isegi veelgi olulisem eesti lugejale olnud Sestantsurrase tõlked 1931 andsid kindlasti mingisuguse impulsi eesti luulele ja, ja mingisugune puu kui poeedi mõju arbujate põlvkonnale peaks kahtlemata olemas olema. Ojas tõlkis ju ka põhu selle esteetilise manifesti loomingu filosoofia mis on 20. sajandi kuule kujunemisel väga suurt osa mänginud, see mõjustas omal ajal šarbod, lääri, sealtkaudu prantsuse sümbolist, temal armeed ja nii edasi ja siit tuleb otsetee kohe 20. sajandi luule juurde. Ja seesama niisugune ratsionalistlik esteetiline suhtumine mis iseloomustab Bootku poeeti, iseloomustab kahtlemata ka tema tema proosat, see on kokku üks niisugune terviknähtusi eesti kultuuris on sellel oma täiesti oluline koht olemas olnud. BOV on meil ammu vastu võetud huviga ja see huvi jätkub siiamaani, kus meil nüüd on uus tõlge. Silmal. Mina ütleksin selle kohta niimoodi, et põu retseptsioon on meile kuidagi olnud killustatud tähendab, kui me terve rea autorite puhul võime öelda, et nad mingil ajal tulid tervikuna ja tulid, nägid, võitsid siin Eesti lugejaskonna, siis põuan tulnud pikkamisi ja ääri-veeri omal ajal ta kirjutasin selle, see kirjandus, mida ta tegi short story. See ei olnud mitte tsentraalne kirjandusžanre ka mitte Eestis enne sajandi algul ja sellega ta tuli nagu Riveeri ja Aaviku keeleuuenduse kandjaks oli ta tehtud, see oli noh, niisugune ülekohtune funktsioon mitte selles mõttes, et see oleks halb, tänamate funktsioon olnud, vaid see oli lihtsalt üle kohusetäitja, siin ka keeleuuendaja funktsiooni siin Eesti ühiskonnas on tema tule Kolnud kuidagi kogelev noh, paljude samasugust lühijuttu viljanud autoritega on see nõnda nõndasamuti eesti kirjanduses olnud ma passaaniga näiteks kelle esimesed teosed eesti keeles hajuvad kuhugi perioodika hämarustesse või koltunud käidud desse, kaovad ära. Hõõg on täpselt niisamuti tulnud taandulnud kogelemisi ja ühte niisugust punkti öelda kus ta nüüd siis eesti kirjanduses või eesti lugeja lugeja teadvuse jaoks olemas on, niisugust punkti või aastaarvu päriselt öelda ei saa või kui, siis just Aini nimetatud luulekogu ilmumisaasta 1931. Aga ma julgeksin veelgi tagasi minna, kogelemisi ei meeldi mulle päris hästi võib öelda, et tema muie mõju on olnud pidev ja, ja võib-olla isegi vähemärgatav, aga kas või Noor-Eesti novellikultuur, see tähendab muidugi Tuglas. Kas, kuivõrd siin otseselt puuga tegemist on, aga vähemalt Mopassaan siis võib olla ka see viielill, Athankes kirjutas õudusjutt möödunud sajandi lõpus. Tuglas võis, võis neid tunda ja on terve rida Tuglase novelle, mis on üsna lähedased sellele õudusjutu žanrile, noh näiteks inimese vari, õhk täis, on kirge, rändaja. Need on samad traditsiooniga seoses ja Tuglas muuseas oma marginaali son Baud mitu korda märkinud. Ja huvitav, ma mäletan, kuskil ta ütleb seda. Puu on just see mees, kes elab edasi ja pakub ka meie sajandil huvi, kuna tema umbes kaasajal elanud Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni ei huvita enam kedagi. Ta teeb Hoffmanni Lum muuseas suurt ülekohut. Aga need olid mõlemad autoreid, kes kirjutasid nii-öelda romantilisi õudusjutte. Hoffman oli muinasjutule ligemal ja põu olustikulisusele realismile, kui nii tohib öelda. Ja see viimane liin huvitas Tuglas, nii et isegi Tuglase Tuglase puhul võib rääkida mingisugusest vähemalt kaudsest retseptsioonist. Poeg on olnud ühesõnaga. Aga need on ise asjad, tähendab sina räägid siin puumõjudest eesti kirjanikele, aga mina rääkisin puutulekust, loo süda külamaju nime all. Jah, jah, aga kaudne tulek on, on igatahes olemas olnud. Aga see vajab muidugi edaspidist uurimist, kui seda retseptsioone maailmakirjanduse retseptsiooni meil nii tõesti sügavuti uuritakse, siis võiks ka see teema seal seoses arvesse tulla. Teda lugedes on alati niisugune kindel tunne, et see oli mees, kes rehkendasid välja, kuidas niimoodi kirjutada, nendel juttudel. Selge mõju oleks teiste sõnadega. Ta kirjutab väga teadlikult läbi mõeldud, see asi, mis teatavasti ei olegi kunstis üldse kirjanduses vist eriti ei ole kohustuslik, tähendab, siin ei pea endale täpselt teadlikult aru andma iga kord, kuidas sa seda teed, ta tihtipeale ma kujutan nii ette, et võrreldakse mingite etalluunidega või lähtutakse mingisugustest muudest kriteeriumidest, mitte et rehkendatakse välja, kuidas see jutt Ühele või ühel või teisel juhul mõjub. Kusjuures põhu puhul see ei ole käinud mitte ainult juttude kohta, vaid samamoodi luulest oli juba juttu, eks ole, ja raske on öelda, kui teadlikult kaaren oli kirjutatud, aga põu enda jutu järgi tuleb välja, et kaunis teadlikult oli kirjutatud ja seedima essi soovitab üsna kenasti teistel samamoodi teha. Kui me võrdleme seda sedasama Hofoniga, kellest jutt oli, siis Hoffmani puhul ei teki minu meelest hetkekski niisugust tunnet, et mees on nii nagu mõnes juudi anekdoodis on. Enne, kui inimene teisega rääkima, on ta väga pikalt välja rehkendanud, et kui ma räägin nii, mis siis välja tuleb nagu teistmoodi, mis siis välja tuleb, Hoffmanni puhul ei teki seda tunnet, puu puhul tekib, teisest küljest on muidugi selge, et esteetika on Euroopas vähemalt kaks ja pool 1000 aastat vana, et niipea, kui niisugune teaduslik või referatiivne mõtlemine tekkis, hakati sellest seisukohast vaatama kunstiusku ja kogu muud kultuuri. Aga mingisugune niisugune uus teadlikkus või teistsugune teadlikkus on põule üsna iseloomulik ja, ja siin on kuidagi seotud ilmselt kõikide nende mustu, tuhandete kriminaal lugudega siis halastajaõe romaanidega ja nii edasi, kus ei teki mingit kahtlust, et täiesti teadlikult kirjutatud. Muidugi võrratud nendest kõrgemal, aga see teadlikkus on temal ja sellel nendel virnade ühine. Aga mulle tundub, et see teadlikkus on kirjandusest tegelikult alati olemas olnud. Aga aeg-ajalt on, on see täitsa teadlikult ja julgelt ära märgitud, minu meelest praegu on õieti laiali kajastus võtta romantismiajastu ikka tahetakse, et midagi niisugust müstilist intuitiivset oleks kirja kirjaniku loomingu aluseks. Ja see on muidugi endastmõistetav, aga, aga samal ajal seal see kirjaniku teadlikkus mida, mida Bowni väga rõhutab, ega see kunagi olemata ei ole. Ka tema hakkas seda rõhutama ja, aga need autorid, keda ma nimetasin Borlärmallarmee ja sealtkaudu 20. sajandini välja näiteks pool Valeri kes on öelnud, et luuletamine on matemaatiline distsipliin see on üks väga tähtis toonud meie 20. sajandi kirjanduses ja üks osa 20. sajandi luulet mida vahel on nimetatud neoklassitsistlikus ja mille täielik vastand võiks olla siis realistlik meetod, aga see on täiesti olemas ja need kaks meetodit, siis jäävadki selle 20. sajandi luule aga võib-olla üldse kogu kirjanduse selle mängu mänguruumi. Suur tähtsus ongi see, et ta väga rõhutatud seda esitas olles samal ajal jällegi romantik nagu eks Eda. See näitab, et romantism ei ole ainult see emotsionaalsus, tundelisus, sinna kuulub ikka ratsionaalne kaalutlus ka juurde, see ei sega sugugi graniit vot kõige müstilise masi pool ikkagi lõpuks tuleb midagi müstilist. Ta oma loomingu filos Sofias ütleb seda, et ei ole midagi traagilisemad kui noore naise surma. Ja, ja, ja see on üks tema põhimotiiv, eks põhiefekte ka nendes juttudes. Me leiame siin õige mitu noore naise surma kirjeldust. Ja, aga see motiiv oli, oli tal enne olemas, kui seesama tema eluloos juhtus. Tema noor kaunis kaunis naine suri ja just aasta enne bow enda surve all ja see oli talle muidugi hirmsaks šokiks oma loomingus oli ta seal ette näinud, vot siin tuleb midagi müstilist arx, siin tekib mingisugune bow enda müüt. See on niisuguse romantik, romantilise kirjanduse kinnismotiiv on noore noore armastatu surm noore naise surm. Jah, aga elus pidi ka juhtuma. No naine oli taldiisikuse haige, sellepärast. Romantikud oli palju, aga natuke häbematus, läheks arutus kätte, romantikud, need, kes on noorte naiste surmast kirjutanud Remarkini välja, eks ole jah, on ilmselt olnud võrratult rohkem kui neid, kellel tõesti noor naine Katäransulnud. Teiste puhul me ei pane seda tähele, aga puu puhul paneme tähele, kuna tema puhul tõesti nii juhtust Võib-olla ongi nii, et kunst käib alati ees ja elu tuleb tagantjärele. Ega ma ei tea seda, see on lahendamata küsimus, aga huvitavaid, see kapo puhul üles kerkinud. Kui tohib korraks selle teadlikkuse juurde tagasi tulla, siis see on jah, kindlasti õige, et need, kes kirjutavad alati, on teadnud ka mingis mõttes nad alati teadnud, kuidas peab kirjutama. Aga ma mõtlen, et kui me üldse ei teaks, kui poppar siia kirjutanud neid oma esseesid ja ei oleks arutlenud selle üle, kuidas kirjutamine käib ja meil oleksid ainult tema luuletused ja ainult jutud. Mulle tundub, et ka nendest asjadest enestest paistab suurem teadlikkus läbi kui teistel tema. Teadlik kirjutamise meetod, see on suuresti äratuntav tema ilukirjanduslike tekstide stiilist. Neid lugedes on kogu aeg tunne, et tema mõistus on väga hele ja väga särav ja kogu aeg väga presentne. Kõikides nendes juttudes niisugust mõistusliku hämar ole hämarolekuid kõige müstilisemates novellides märgata ei ole. Autoripositsioon on tõepoolest väga lutsiidne, väga selge, läbipaistev ja niisugune noh Apollooniline, ütleme siis. Mõnikord isegi paroodilile. Ja see on nüüd üks asi ja see võib-olla on sugereerinud meile ettekujutuse sellest, et ta tõepoolest niimoodi ka leidis oma kirjanduslikud teemad ja oma kirjanduslikud lahendused ja süžeekäigud senikaua kuni meil ei ole seda, seda noh, see tema kirjanduslik minevik tema kirjanduslik kogemus, senikaua me seda täpselt ütelda ei saa mis on tema tal sekundaarne, mis on ratsionaalne ja mis on siis algupärane ja pärit tema enese küllalt tormilisest tormilisest hingeelust, taltsutamatu, tasakaalustamata hingeelust. Et praegu me räägime, kui me räägime põust, siis me räägime suuresti põhust kui autori kujundist. Aga põugu autor, kes on selle kujundi, tagab hoogu tegelik luust ja lihast inimene. See on meie jaoks selle autorikujundi poolt kinni varjatud meie pilgu eest, me meil on väga raske sinna läbi tungida ja meie ei ole mitte esimesed, kes selle raskuse vastu põrkavad, sest kõik uurijad on pidanud seda tõdema, et ta on nagu kastiteis kilde, mida väga raske on kokku panna siit ja sealt. Ja tulles nüüd tagasi veel kord selle tema retseptsiooni juurde, peabki ütlema seda, et meie retseptsioon on paratamatult poolik, sest puulooming moodustab tõesti väga tiheda, väga tugevasti integreeritud terviku, tema luule, tema tema novellid või tema lühijutud ja, ja tema esseistika. Paljud tema esseed on Hollandi publitseeritud tema lühijuttude raamatus ja, ja vastupidine džanrilised piiritki on, on olnud mõnikord üsna üsna hägusad. Ja praegu peamegi tõdema seda, et meil õieti noh, niisuguste esinduslikku valimit ettekujutust, kuigi terviklikku ettekujutust põuesse istikast ei ole, see aga täiendaks oluliselt seda pilti või meie ettekujutust põhust ja temast kui isikust ja võib-olla heidaks ka valgus täpsemalt tema kunstilisele meetodile. Näiteks see tema, noh, niisugune selgus, vilutsiitsus, pretsedent, presentsus või mõistuspära. See on minu meelest suuresti tingitud sellest, et pruu kirjeldused on väga täpsed, nad on väga selgelt välja joonistunud väga üksikasjalised kirjeldused. Kõige paremini me näeme seda muidugi tema niisugustessesseedes, nagu see Melceli malet mängiva türklase türklase pettuse paljastus või, või essees, kus ta räägib sisekujundusest ruumide sisekujunduse, interjööri, sisekujundusest, seal kirjeldatut talent on nii väga selgelt näha ja nende puhtaid või niisuguseid kristall-seid näiteid vaadanud olles. Me oskame paremini hinnata või näeme paremini neid samu jooni võib-olla mitte nii välja arendatud arendatud ka tema ilukirjanduslikes puht ilukirjanduslikes tekstides. Tema ilukirjandust on põhiliselt siis põnevuskirjandus, nagu me teda lahterdame. Siin on tegemist surmaga, kuivõrd oluline on üldse surma motiiv põnevuskirjanduses ja miks võis põu miks ta põhiliselt oma kirjeldused just sellele? Vot siin on väga huvitav mõte ja ma eile just sattus mulle pihku üks kommentaar meie sajandi või viimaste aastakümnete bestselleri juurde, see on Umberto Eco romaan Roosi nimi ja seal oli juttu ka õuduskirjanduse motiividest motiividest Umberto Eco romaanis. Ja, ja seal oli niisugune tore mõte, et kriminaaljutus laip tekitab küsimuse. Kes tappis, aga Kirjanduses laip tekitab küsimuse, näis, kuna tuleb järgmine laip. Ja, ja siin on mingisugune mingisugune oluline vahe. Ja no siis on mõeldav seda veel jätkata. No näiteks bioloogilises romaanis laip tekitab teadagi milliseid probleeme, aga õuduskirjanduses laippone efekt lihtsalt ja ühesõnaga surm. Surm ei ole filosoofiliselt uuritav huvitav teema, vaid on esteetiline nähtus. See peaks olema siis õuduskirjandusele iseloomustav, on nii, mis te arvate? Mina tuletaksin selle pigem põu niisugusest üldisest eetikast. Puu on deklareerinud ja korduvalt kõikides oma nendes poeedikates või nendes oma manifestidesse või noh, esseedest, kus ta käsitleb kirjanduse ja luule olemust, on deklareerinud või ilmutanud seda, et tema tüüpilise ameeriklasena pooldab niisugust mõju esteetikat, et kõigepealt tuleb arvestada selle mõjuga, mida tekitavad ühed või teised kirjanduslikud kujundid ja osav kirjanik või hea kirjanik, on see, kes selle mõju võimalikult täpselt välja kraadib ja välja kaalub oma tulevase teose mõju lugejale. Ja see noh, tema lühijutu esteetika ehitab ja täpselt samuti üles mõju esteetikale. Ta ütleb ju, et lühijutt peab olema lühike, sellepärast et ta saaks korraga läbi lugeda, et lugeja mitte ei katkestaks vahepeal lugemist, kust teda hakkavad segama igasugused muud kõrvalised mõtted ja tundmused, elu argipäev murrab sinna sisse vaid lihtsalt peab olema sellepärast lühike, et oleks ühekorraga haarata, et tema mõju oleks killustamatu, selles mõttes. Värssteos ei tohi olla üle 100. Jah, kui nüüd lähtuda sellest mõju eest eetikast ja sellest, et ta väga selgelt toetub lugejahuvile siis on ka selge, et niisuguse teemade valik on tingitud sellest lugeja ootusest või tema ettekujutus, see, mis sellest, mis lugejal võiks olla huvitav tapmine surm on kahtlemata inimesele üks kõige huvitavamaid asju, inimene flirdib sageli surma ideega mõttega kirjanduses ja kunstis võib-olla kõige sagedamini. Linnas elades inimene päevas tuhandeid inimesi, enamik isadele meelde, aga kui keegi neist on värskelt auto alla jäänud sõitjatele väga selge. Aga siin muidugi pool tuleb arvesse võtta siinsamas raamatus, meie ees. Siin on kolm täiesti tüüpilist detektiivi juttu, millest kaasaegne kriminaalromaani isegi võib öelda, on lähtunud, need on mõrv, rüümordil, Marieerulise mõistatusi näpatud kiri. Täitsa noh, siit edasi, Sherlock Holmsi küll Buarroo täitsa tüüpilised detektiivijutud. Kui me võtame näiteks kas või vaata montil jääda, võtame reetlik süda, must kass, hoopis midagi muud, vot need on õudus õudusjutud, aga nüüd minu meelest on need lahendamatu ja keeruline psühholoogiline probleem, on õudsad jutud, need hirmutavad inimest. Aga me teame juba lapsepõlvest peale, kui huvitav oli kuulata tondijutte ja kui huvitav oli Ta pimedat tuba ja tõmmata tekki üle pea ja nii edasi, see on algselt seesama. Ja nüüd esteetilises kõrguses apelleeritakse sellele samale mingisugusele üldinimlikule omadusele. Peeter Tulviste ütleb meile kohe mikspärast, inimene tahab, et tal oleks õudne. Asi on kaunis keeruline rõhutada, tahaksin, et need on kaks ise asja. Kas ma näen, kuidas inimesed tapetakse tänaval võidelda tapetakse teatrilaval? Kas ma näen seda, kas see sünnib minu toanurgas või seal nurgas on televiisor selle, need on kaks täiesti erinevat elamust. Sellegipoolest küsimus jääb jah pidama, et mispärast me sellest telekast tahame just näha neid meid emotsionaalselt tugevasti mõjutavaid asju ja mispärast just õudust selle juures. Ja siiamaani, aga see on isegi natuke ebamugav põu jutud, et ma olen juba lapsepõlves lugenud, ma mäletan ka, et tekitasid mingisuguse hirmu motiivi, et hakkasid elus ka mõnda asja nagu kartma, mitte väga, aga ikkagi. Aga teisest küljest oli ikkagi põnev. Et tähendab esteetiline õudus ja see reaaleluline õudus on tõepoolest kaks ise asja õieti kogemata tähistame ühe ja sama sõnaga täiesti erinevaid nähtusi seda niinimetatud esteetilist õudust me muidugi mitte ei naudi, vaid me naudime selle varjus, naudime omaeneseturvalisust, omaeneseturvalisust või turvalist olekut sellega konfronteeruda, niipea aga kui see õudus ja siin on noh, ütleme teatri etendustes on seda praktiseeritud, niipea kui see õudus üle rambi tuleb ja saali siseneb, nii muutub otsekohese esteetiline vastuvõtt ja ja, ja siis tõepoolest lõhutakse, lõhutakse see esteetiline õudes ära või asendatakse tegeliku õudusega hoopis-hoopis midagi, midagi muud. Ma olen ükskord näinud teatris seda hetkes, oli Uganda ballett oskas paarkümmend aastat tagasi, see oli midagi erakordselt eksootilist ja muuhulgas tantsiti seal laval sõjatantsu. Aga saalis oli niisugune imelik pinge, sellepärast et enamik inimesi ei ole harjunud sellega, et Aafrika teater on laval ja noh, ikka nii meie jaoks väga eksootilised inimesed iial ei teadnud, mida neist võib oodata. Ka parima suhtumise juures mingisugune niisugune ootusärevus on ja kui nad pöörasid oma labad saali odad saali poole ja ilma mingi eelmängu või hoiatuseta kargasid, odad ees, jooksid lavalt, hüppasid alla, Nonii hakkasid ridade vahelt läbi jooksma, odad üsna inimestele suunatud systegi surmavaikus, seal saalis. Võib-olla peaks täiendama seda üldist pilti, tähendab ettekujutus, põustasin veel meie praeguses jutus oleme rääkinud temast kui kriminaalkirjanikust ja kui õuduskirjanikust, aga rõhutada tuleks ka tingimata seda, et temast loetakse teadusliku fantastika algust. Ja noh, see niisugune ajaarvamine puust peale on mõneti tinglik ja, ja võiks ka Mary sellist näiteks seda seda teha või, või, või seal seitsmeteistkümnenda sajandi sera Nõgebershakistki näiteks kasvanu. Jah, aga, aga noh, temast on üldiselt tavaks ja tema tema novellist kaela pendel on üldiselt tavaks lugeda ka niisugust teadusliku fantastika algust ja selles mõttes on see põu. Mina ei oska niisugune tüüpiline ameeriklane, tema esindab väga selgesti seda niisugust mõistuse ja, ja ratsanik realismi ja progressi progressi uskuda. Ta on ikkagi täiesti veendunud, et elu, mõistatused ja müstikat saab lahendada ilmateist poolsuse sekkumata ja see paistab välja kriminaaljuttudes, kus tõepoolest asjad on lahendatavad kõik siinpoolsuses siis kui on piisavalt tarukust inimesel, siis kuni inimesel piisavalt saavutusvajadust tahet lahendada üht või teist ülesannet võib-olla, et niimoodi võikski siis hakata seda seda kokku võtma, et puu on, on meie jaoks tõepoolest veidi salapärane ja võib-olla mitte päriselt veel tervikuna eesti lugejate teadvusse adekvaatselt jõudnud jõudnud. Tore, aga igal juhul on ta üks üks väga oluline sõlmpunkt maailma kirjanduskultuuris. Ta on üks niisugune sõlmjaam, kust on väga palju väljasõiduteid. Ja varem või hiljem inimene, kes hakkab üksikute kirjandusžanrite ajalugu Nende kujunemislugu jälgimas ja varem või hiljem peab kuidagi põuni välja jõudma. See on mõneti üllatav. Ta on sellepärast, et tavateadvuse jaoks on bow tõesti rohkem lõbustusautor. Kõik need, mis me siin nimetasime õudusjutud ja ja, ja kriminaaljutud ja isegi teaduslik fantastika. Need on niisugused perifeersete žanrid, mis täidavad suuresti lõbustusliku funktsioonid ajaviitekirjanikuna maailmas valdavalt tuntud tavateadvusele. Aga tema tähendus on palju olulisem.