Tänasin kesketunnis olete Tartu toomeorus Vallikraavi tänaval kunstimuuseumis. Selles majas esimesel korrusel elas aastatel 1929 kuni 1939 suitsuperekond Aino Tagoon, suits ja Gustav suits. Kahe tütrega. Lähetatakse Gustav suitsust üks tema õpilasi. Ott Kangilaski kirjutab. Oodatud lektor tõusis tervitavaialagrabina saatel kateedrisse ja võttis seal istet. Hetk tunnistas ta oma seekordset auditooriumit ja alustas seejärel loengut poeetilise pöördumisega. Lahked kuulajad ja nagu sellest ei piisaks, lisas loengute muusad. Siis kummardus ta puldi kohale, kuhu oli laotatud põuetaskust, otsitud peaaegu tindimärjad, lehed valmis loengutekstidega vastsündinut, teadusliku loominguga. Seda hakkas ta ette kandma pilku kuulajate puhul enam kordagi tõstmata. Aino Undla Põldmäe mäletab. Neil teekondadel jutlemistel tundis professor end nooruslikult vabana. Puhimlasena üllatas ootamatute naljade vimpudega ning meile, kes me teda tundsime lähemalt tema kesk. Ja see on väga imelik lugeda hilisemaid kirjutisi, mis suitsu iseloomustavad kuiva ja range kateedri professorina. Ja lisame siia muusiku, Richard Ritsingu arvamuse. Oma saare otsijaid on käinud ikka käsikäes. Niipea kui luuletajal saab valmis midagi ilusat, märkab seda ka keegi heliloojatest. Gustav Suitsu värssidest on viisistatud 41 luuletust. Ka oma saare tekstile on kirjutatud mitu laulu. Kõige enam tuntakse Juhan Simmi oma. Nüüd otsustas Tartu Kunstimuuseum seada Vallikraavi majja sisse Gustav Suitsu mälestustuba. Selles me nüüd olemegi. Praegu on singa Gustav Suitsu tütar Helga suits, Kangro samuti Evi Laido ja Mari Nõmmela kunstimuuseumist. Helga suits, Kangro, teie tulite eelmisel nädalal astusite üle selle toa ukse. Kas te teadsite, et siia tuleb see tuba ja misse ruum? Enne tähendas teie lapsepõlves. Ma teadsin, et see tuleb ja me ühiselt otsustasime. Millised esemed tähendab kunstiteosed, plid, raamatud ja üht-teist arhiivimaterjali me siia üle toome. Mis puutub ruumi eneses, on see ilmselt muuseumi uues osas. Minu isa tuba oli teises kohas, ma elasin selles majas oma lapsepõlves aastatest 1902 29 kuni 39 ja selle tõttu see maja on mulle väga suureks emotsionaalseks elamuseks. Ja loodan ka, et see, mu isa soov oli. Et see tuba teostuks oma kodumaal, enne kui me palume Helga Kangro rääkida lähemalt oma lapsepõlvest ja praegustest esemetest. Vaatame siia meie siin kodus elanud eestlaste pilguga minu jaoks ma olen kirjandusloolane, kõige vapustav omad on ikkagi käsikirjad, fotod ja isiksusena. Kõige vapustav on siiski Aino suits. Sest seda me tunneme nii vähe ja tavaliselt räägime alati ainult sellest, mida tegi professor Gustav suits. Unustades sealjuures ära, et hoopis kaugemalt põhjast tulija naine, kes tal terve elu aitas nii palju teha ja nii palju töötada. Ja minu jaoks võib-olla kõige vapustavam kõikide käsikirjade hulgast ja siin on juba koopia, on luuletus, mille Gustav on kirjutanud Ainole viiekümnendatel aastatel, kusjuures esimese luuletuse inspiratsioon kõik eestlased tunnevad, kirjutas ja 1907. Ja siin on ka näha, kui palju tööd vaeva ta nägi, enne kui luuletus valmis sai. Nüüd on kaks suurt lehte, siin on natuke Tširost läbi käinud, aga paistab, et ta on siia vahele kirjutanud, täiendanud ja mis on huvitav, et ka neil selle luuletuse paigutus lehele pisut diagonaalis. See on omane Gustav Suitsu lähedal, on ka artiklid, kirjad, kõik on diagonaalis, ta nagu üldse otse õieti ei kirjuta, ainuke, kust otse kirjutab päevik. Kas teil on siin välja panna ka mitmed päevikut või ainult koopiad. Päevikulehtedest on ainult üksikud lehed, pead lihtsalt ühest kuust ja veel mõnest edasi, 1918. Näete, siin on L1 huvitavam ja noh, tal on väga palju pühendustega asju siin, aga siin on ilmselt viimane separaatmis üldse. Professor Gustav Suitsu jõudis seal Armin Tuulse ja Liidia tuurse kingitus. See oli professoril kaasas haiglas. Stick Percy haiglas, kus ta suri. Meie ees on fotod teie kodust. Mitu tuba teil siin majas oli ja kus need täpselt tasusid? Köik asusid esimesel korrusel. Tubasid oli, kui ma ei eksi, kuus oli suur korter ja oli veel üks klaasrõdu, kust läks trepp aeda. Ja see aed oli meil kasutada. Lapsepõlves mängisin ma seal tihti majahoidja poisiga, talvel seal oli väga põnev, kui ma väike laps olin, hakkasin käima seminari algkoolis, mis asus laial tänaval. Ilm oli veel pime talvel ja kui ma väljusin meie välisuksest, siis istus tihti mu isa kirjutuslaua taga. Kell oli juba seitse hommikul, nägin ta kumerad selga kirjutuslaua kohale kummardamas ja teadsin, et ta oli terve öö selle laua taga istunud. Mida ta siis kirjutas, üks väike laps ju ei tea, kas see oli luuletus, kas oli artikkel, oli see proosa, oli see lihtsalt ka loengu ettevalmistamine, millega ta väga palju tööd tegi, tema loengud olid väga ette valmistatud ja läbimõeldud, nagu ma olen pärast kuulnud. Need olid siis need eredad ja hämarad ja hallid talved. Aga mul on ka meeles ilusad kevaded, kuna siin vastutoome orgu kasvas väga palju maikellukesi. Ja aed oli väga metsik ja kaunis hoolitsematumis väikestele lastele nagu mina, minu hea sõber. Ela Kogerman ja see poiss Harriverdel oli ta nimi, kus me saime mängida Tarzzanet ja nii edasi, see oli väga põnev ja, ja meil ei olnud sellest mingisugust kahju, et see aed metsik oli. Muuseum, aga mäletan, kuidas üks ööbik sattus jasmiinipõõsas ja väga ilusasti laulis maikuus. Niisugused on minu lapsepõlve mälestused, mis just praegusel hetkel meenuvad. Võin ka öelda, ilma et ma liialdaks seened, mu lapsepõlv oli suures joones väga õnnelik olin vanade vanemate laps ja minu vanemad suhtusid minusse. Kuidas ma ütleksin, väga vabameelselt, mingisugust ranget kasvatust ei olnud, ema vahel andis mõne laksu põhjusega isa, mitte kunagi. Isa oli tihti see, kes mind magama pani ja luges mulle ette muinasjutte. Ja luges ette näiteks millegipärast ka Hollandi vabadus või just see oli ilmunud ühe looduse lasteraamatuna. See teda ennast ka huvitas ja sellepärast ilmselt aga luges, aga see oli väga põnev. Ta õppis muuseas hollandi keele 50 aastaselt ära, tõlkis Hollandi luulet ühe põimiku. Nii et meil oli isaga väga lähedane kontakt. Tema nõndanimetatud kasvatus oli äärmiselt leebe, võib-olla talve ajame jälle nii, ta ei pannud niisuguseid korra asju tähele või et mis mul seljas oli, sul jalas oli, see teda ei huvitanud, nii palju. Selle eest hoolitses muidugi ema. Ja nii et mul on lapsepõlvest ääretud helged mälestused Justsid Vallikraavi urust nagu isa seda kutsuma. Sellepärast et see oli aeg enne Soome talvesõda. Soome talvesõda algas just siis, kui me Esida ära kolisime. Ja pääle sõda tulid ju rasked ajad. Nii et tegelikult meie järgmises korteris Tiigi tänav 56 mis täiesti maha põles, seal olid meil palju rahutumad ajad. Nii et just siit sellest Vallikraavi tänavast onule, et kõige paremad mälestused valiga küllaltki suur. Ma käisin prantsuse lasteaias peen tol ajal ja see oli õieti minu parima sõbra, ela Kogermani ema soov. Minu ema võib-olla ei oleks sellest välja tõin, aga me käisime igatahes prantsuse lasteaias kastani tänav. See on mul meeles, kuna ma olin viieaastane, kui me siia kolisime ja see aeg on ju lapsel meeles, enne seda elasime muide Savi tänaval, sellest ma nii palju ei mäleta. Nii et see on mul üks niisugune väga kirgas mälestus. Siin teie kodufotode peal on toavaated. Mööbel on suhteliselt madal, mulle meenutab ta natukene, ma pean ütlema Betti Alveri elamist ja samuti seinte peal palju pisikesi krabüüre maale ja muid ilustusi, mida te mäletate oma kodu sisustust, sest kunstiteoseid on tõepoolest järel tänu sellele, et üks tuttav mees muuseasoto Veebermann päästis ära palju kunstiteoseid just ka Tiigi tänavast. Ja me isegi seda ei teadnud. Ta viskas nad lihtsalt aknast välja. Nii et osa Gussi teoseid, näiteks riigi söejoonistused ja Vabe ja Johan ja sealt on sealt tarid, mitte küll skulptuur. Selle hauakivi relees fotodel paistab, et suitsukirjutustoas on üleval Konrad Mäe üks maastikumaal, eks ole, vaade, ega see ilmselt hävis Tiigi tänava korteris ära. See konnad mäe maa all on mul veel Rootsis. On võimalik, et ma selle läkitanud siia seal muide üks ainsamaid maale, mis minu isa isiklikult ostis. Seda ma olen kuulnud, mess on seina peal, need väikesed gravöörid, need on minu ema algupärasest pastoraadi, kodust ja osa on ta nähtavasti hankinud rohkem nende algupärast, ei tea, seal on küll ka tema esivanemad, tähendab minu vanaema ema poolt ja veel kaugemad esivanemad ühe selle saali seina peal. Ja see Eino Leino püstmis seal on, see on praegu seina skultuurina ka kaasas ja tuleb siia tuppa. Nüüd, kui vaadata Gustav Suitsu toa fotod, siis tõenäoliselt sellist toa välimust taastada ei anna, sest siin on näha, et on lausa raamatute käsikirjade kultuurkihid, kümned kultuurkihid. Nüüd ma ütlen midagi, mis ma ei ole kunagi varem öelnud, minu isa oli kaunis ebahuvitatud korralikkusest leebelt öeldus. Ta ei hoolinud mitte nii, et tal oleks sirged raamatute read ka mitte Stockholmis. Kui tal mingisugune idee tuli, siis ta tõmbas just selle raamatu välja ja jättis ta sinnapaika. Tihti pidi pidi minu ema neid korda tegema, aga seal näeb ta nii välja nagu ta need raamatud ja nii edasi. Mis selle selle vana foto peal on, nii, nägi lihtsalt see tuba välja. Ja sinna tuppa õieti keegi läinud just pääle minu, kui ma väike laps oli, mängisin tihti selle laua all nukkudega nimelt vaikselt mul meeldis seal laual ma üldse. Mulle meeldis üldse laudade all mängida. Mängisin söögilauana. Ma kasutasin oma eelisseisundit, kuna mu isa kunagi minuga ei pahandanud ja õieti vahel kaid tähele ei pannud, et ma seal olin. Dali oma mõtetes ja oma tegevuses, et Gustav suits istumas oma kirjutuslaua taga kõrval palju palju raamatuid, keskel väike laudlambiga, mille ümber siis toolid ja teie. Kuidas kuidas sinna ruumi siseneti? Oli olemas üks uks kõige rohkem siis kui söögiajad oli siis ema Öödised, no nüüd on söögiaeg ja siis isa tuli välja süüa, ta tahtis. Ja siis kadus jälle tuppa ära. Millal oli siis see õige aeg politsata? Ta ei pannud õieti tähele, kuna ta istus seljaga ukse poole, nii et kui vaikselt sinna hiilisime, siis näiteks mina siis ta ei pannud tähele või kui ta pani tähele, siis ta pööras jälle ümber, jätkas ootused. Kas siin toas mängis ka muusika, oli tal siin grammofon või midagi? Oh ei, oh ei. Vaikust videole. Ja kogu see toomeorg oli vist väga vaik. Me väga vaikne ja kevadel ja suvel muidugi väga roheline, ilus. Talvel muidugi oli lumi maas, nagu öeldud, üks vaikne, kohakene ja isa kutsus tihti Vallikraavi uruks. Milline oli teie kodu ja seltskondlik elus? Seltskondlik elu oli rohkem minu ema reviir. Aga muidugi käisid sõbrad? Muidugi ennekõike mõtlen ma Friedebert tõuglast, mõtlen ka Nikolai triiki. Neid kahte niisugust prominentsed kuju mäletan hästi siis käisid ka vahel üliõpilased, nimelt esmaspäeval oli kõnetundi minu isal, siis tulid üliõpilased siia ta isegi eksamineeris neid selles nõndanimetatud saalis vahel. Aga ma praegusel hetkel just ei saa nimed seda kedagi nimepidi, kes oleksin olnud ja ma võin öelda näiteks Valmar Adamsi, kes on korduvalt kirjeldanud seda, kuidas ta tuli professori juurde ja seda ma olen temalt eneselt hiljem kuulnud, ta olla käinud. Aga muuseas, nüüd mul tuleb rohkem meelde, et siin käisid ka paljud välismaalased, nimelt prootsi, professorid, süsteem, Kaarleng ja Pärviisel kreen. Ja nemad on pärast rääkinud, et nemad olla siin palju käinud ja nendele oli see nagu üks, nagu nad ütlesid, oaasiks tulla, siia räägiti ka rootsi keelt, et need nad said. Ühesõnaga siis oma keelt siin rääkida. Ja nagu ma nimetasin alguses, siis minu ema oli ju seltskondlik ja temal oli siin ka palju tuttavaid, tekkis, kuigi ta ise oli soomlane tekkis siin Eestis ja isegi tegi tantsukursusi, mõtelge ometi. Ta isa käest luba ei küsinud ja minu isa ilmselt istus oma toas ja võib-olla tundis ühe piinagi selle üle. Ja nüüd, kui tänasesse päeva tulla ja, ja paralleele tõmmata, siis just ilmselt tantsukursusi sai siin korraldatud just muuseumi praeguses näe õuepoolses saalis, see on näituste saal, kui nüüd muuseumisse siseneda esimesele korrusele, siis paremat kätt jäävad kahest osast selliseid kaks väikest saalimis moodustava näituste pinna ja see siis oleks olnud siis söögituba ilmselt telje skondliku osa pidi seal toimuma, aga vasakule poole jäävad kolm ruumi, mis jäävad praeguseni näitusekülastaja silmade eest hoopis varjatuks. Esimene tuba oli üks niisugune tuba, kus minu ema oli kogunud vanu esemeid. Teda huvitas väga etnograafia. Ta kutsus sõda nõndanimetatud muuseumiks, aga see on tõsi, et minu vanem õde sai selle toa enesele ja mina sain oma õe tuva vastu Vallikraavi tänavat, aga muidu oli vasakul pulk köök ja siis oli vanemate magamistuba maalin, vähe desorienteeritud, kui ma siia esimest korda tulin, ma ei osanud nagu nende tubade paigutust pettusest aru saada. See oli muutunud ja söögituba oli nagu üks mingisugune tsentrum või keskpaik kõigele, kus me siis nii-öelda söögiaegadel kokku saime ja nii edasi. Aga nüüd ilmselt kõik need Gustav Suitsu kirjutatud juba selles me oleme killa kindlale selgusele ei jõudnud, on praegu üks meie maalikogudest ja ka kõrvalruumid kuuluvad maali akvarelli fondidele ja see ongi üheks selliseks põhjuseks, mispärast me seda mööblit täna paneme siin ülesse hoopis Lektooriumi ruumis mis on hoopis hilisem juurdeehituse osa ja mis võib olla ka proua suitsule, tekitasin segadust alguses tulla tagasi teie kodumiljöö juurde, siis just see isa, külalised Euroopast, ema, külalised Põhjamaadest, siis mida teie lapsena kõige rohkem nägite, nii seltskondlikust, elust ja mis geelide kodus veel kõneldi? Meie kodus kõneldi siiski kõigepealt eesti keelt, teises järjekorras soome keelt. Mina rootsi keelt ei osanud, rootsi keelt oskasid küll, isa, ema jaga mu vanem õde. Aga muidugi valdavalt kõige rohkem ikkagi oma maa keelt tähendab eesti keelt. Vahel rääkis küll ema soome keelt ja ma õppisin ta ilmselt ära, kuna ma seda oskasin. Vahepeal, et ei oleks juttu ainult professor Gustav, kõigest räägime ka teie emast, kes oli Tartus samuti soome keeleõppejõud. Tuntud seltskonnategelane esindusdaamina nimetatakse ainult Avon suitsu. Millisena teie oma ema mäletate? Mina mäletan oma ema kui ühte kaunis väljapoole pöördunud tugevat isiksust kes oli nagu võrdne kodus vähemalt oma abikaasaga, tähendab minu isaga, aga nad olid erinevad iseloomud, Nad täiendasid teineteist. Minu ema oli minu vastu rohkem nii-öelda kasvatust nõudev aga ka põhjendatud. Ja ta ei olnud ka mitte kuidagimoodi või võiks öelda, et ta oleks olnud karm või ebaõiglane. Vait, temas oli palju jõudu ja tugevust ja näiteks, kui ma haige olin, siis ma tahtsin ikka ema juurde kobida. Ta pärines ju kiriklas, ta isa oli praost tali, tema oli kaunis rangelt kasvatatud. Minu ema ema suri, kui ema oli kaheksa aasta. Et ta oli kaunis rangelt kasvatatud, tähendab oma isa ja oma võõrasema poolt. Aga ma ei või öelda, et ta oleks kunagi nendest halvasti rääkida oma võõrasemast. Kuna minu vanaisa oli väga tugev isiksus ja andis oma lastele, oli võimalus ka hea hariduse ja see oli tol ajal kaunis haruldane, et ka tüdrukud said seda. Aga mida ma tahtsin rääkida, oli see et ilmselt oli seal direiklast pärinenud see jumala karistamise mõte. Kui näiteks äike oli, et see on nagu jumala karistus, siis selle ja selle asja pärast. Ja ema oli väga nõudlik, selles viidi kõik minema pikali voodis, kus me olime. Aga minu isa absoluutselt ei kartnud. Oleme seal Karepal, suvitasime ja tuli äike, Sisva kobisin oma isa selja ta, sest ma teadsin, et isa ei kartnud ja mina ka siis ei kaasatud, tahtsin lihtsalt voodi, seisa selja taha. Ja siis olin täiesti rahulik, kui niikaua, kui äike läks. Ütlesite Teie ema ja isa olid täiesti erinevad inimesed ja täiendasid teineteist. Kuidas koduses igapäevaelus väljendus ja kuidas võis olla seltskonnas? Koduses elus oli see muidugi nii, et isamajapidaja sellest osa ei võtnud vaid sai rahulikult tööd teha ja ema pidi hoolitsema kodu eest. Mis puutus seltskonnas, siis oli minu isa, mis mul praegu just juhuslikult meelde tuleb, see komme kaduda ära, kui tal oli nagu küllalt, kui me küll olime kutsunud või mitte mina, ma olin laps. Siis ütles isa, et tema peab minema last valvama ja kui ma ka juba kaunis suur olin, siis ta ikkagi ütles, et ta peab minema last valvama, et selles seltskonnas nii-öelda eemalduda, kui ta tahtis jälle üksi olla. Juba rahvas naeris, et nüüd ta läheb, Lastwalo laps oli juba siis niisugune. Teismeline vist ütles, et Eestisse. Ja nii, et teda seltskond huvitas teatud piirini ja mõned inimesed huvitasid teda, nagu ma nimetasin muidugi Tuglast ja ka teisi kirjanikke, aga ema oli seltskonnainimene ja ta oli ju ka Tartu teatrikooli juhataja teatud aeg. Ja oli ka enne seda Vanemuise juhtkonnas ja tema istus hea meelega ja rääkis inimestega ja ka kodus oli vahel nii, et isa kadus ära oma tuppa. Aga ema istus ikka edasi inimestega. Mu ema oli kutse inimene ja käis ju muidugi ülikoolis ja oli ju lektor soome keeles ja kõnetehnikas. Ma mäletan, kuivõrd erinevalt nad oma loenguid ettevalmistasid. Mu isa valmistas, nagu ma nimetasin, vahel neid ka öösiti, et need olid läbimõeldud individualistlikud. Mu ema neid ei valmistanud, nagu ma aru saan, võib-olla ma teen talle ülekood praegu mitte neid eriti ette, vaid Taimproviseeris. Ja see oli hoopis teine tehnika, tal oli väga kerge ennast väljendada ilmselt ja soome keelt ta muidugi tundis, nüüd lektorina, oli tal see selge ja kõnetehnika huvitas teda, kuna teataja teda huvitas, kuidas tema üldse tartus ennast tundis. Muidugi talle meeldis Käia soo Etti Soomes, aga ma usun, et Talle meeldis sellepärast siin, et ta sai kutsealal tegutseda. Ma ei usu, et ta oleks sobinud mingisuguseks kodusolevaks emaks, aga tal oli väga raske alguses, milles ta mulle on hiljem täiskasvanud, kui ma juba ise täiskasvanud rääkinud, et tal oli raske just see esimene faas tähendab Soomest siirduda Eesti. Kui ta nagu ei teadnud oma tulevikust, ta saab ülikoolikoha. Ja, ja sellepärast oligi Soomes paar aastat enne tema isale järeldus, kui isal juba oma koha saanud ülikooli juures. Kui me praegu nüüd vaatame siin seadmisel olevas toas ringi, siis kõige suuremad asjad jäävad kõige enne silma, mis tähendas Gustav suitsule. Kõigepealt see suur, mitte eriti suur, see kirjutuslaud, kirjutustool ka puhvetkapp raamaturiiul. Ma usun, talle tähendasid ainult see kirjutuslaud ja see tool. Kuna ta seal istus, seal on isegi sellest märk järel ja, ja raamaturiiul. Need kolm asja teistest asjadest, ma ei usu, et ta suurt välja tegi, aga võib-olla tuli ema väikse kohvikandikuga siia sohva laua juurde ja siis nad istusid ja arutasid natukene, see oli pidevalt tema ainukene elukoht, nii-öelda oli kirjutuslaud ja tool. Ma võin ka juurde lisada, vaata, mis mul meelde ja Stockholmis, kuidas isa ütles, kuigi mehed elasime suhteliselt kehvasti võrreldes Eesti oludega. Eriti alguses, et ometi. Ja sellepärast, et ta loengud olid ilmselt talle koormaks kõigiks kõigest hoolimata. Ja tali oma iseloomult väga vähenõudlik inimene, nii riietuse kui toidu suhtes, teda huvitasid raamatud, kirjutamine, see oli tema elu. Siiski ma ei saagi veel, mine minna teie Stockholmi elu juurde, sest ikkagi see põhiküsimus siin toomeorus tekib see ju ka väga teravalt. Gustav suits kui teadlane ja Gustav suits kui luuletaja olen nii-öelda avastanud. Alles hiljem, kui ise juba küpsesin ja oskasin lugeda neid luuletusi teistmoodi kui lapsena ja oskasin ka aru saada tema noorusest teistmoodi, kuna õnneks kirjavahetused no jäid alles Tiigi tänava põlemises, kelder jäi alles ja sellest on ka ju raamatud ilmunud. Siis ma avastasin ühe hoopis teise isa nimel sealt ühe väljapoole pöördunud rõõmsa Noormehe, paistab nii, et Soome periood, kui ta noor oli, oli tema optimistlik periood ja ka tema suhtlemine oli hoopis suurem, lai, laialdasem. Ja kui ta tuli Eestisse, siis tal pandi need kohustused ülikooli õppejõuna. Ja seal tuli üks metamorfoos. Nimelt, et isa Ta muutus sissepoole pöördunud ja minu ema, kes Soomes oli rangelt kasvatatud, kirikuõpetaja tööd staar ja kes pääses alles lahti nagu oma identiteeti otsides Helsinkis ülikoolis ja võib-olla osaliselt ka minu rõõmsameelse mõjul muutus rõõmsaks ja väljapoole pöördunud Tartus just teisel maal nagu vabanedes võib-olla sellest osast, mis tal Soomes oli. Nii et see on kaunis huvitav nähe. Ja seda ma avastasin, kui ma nende kirjavahetust uurisin, kuivõrd kuidas öelda mu isa kogu aeg õhutas ema, et ta peab olema rohkem nii julge ja, ja väljapoole pöördunud, siin vastupidi. Millegipärast Ma ei ütleks, et mu isa pessimist siis muutus, see on võib-olla liiga range väljend. Aga näiteks, kui võrrelda elu tul tuulemaad ja järgnevaid luuletusi muidugi kõige rohkem tulija tuult kus juba varem käed olid selja taga, siis on see tee pikk. Ma usun, et mu ema, kel oli põhise loom, siiski optimistlik, Rootsis aitas, ei saa üle teatud depressioonist isegi võib öelda. Lootusetuse tundes tähendab ja et ka siin raamaturiiulil hakkab seisma Helga suits, Kangro raamat Aino ja Gustavi lugu, mis on välja antud Rootsis aastal 1987. Me oleme siin vasest kohvilaua taga istunud juba need päris pikka aega peab ütlema, et toolid selle ümber on tõesti mugavad ja Need toolid kinkis üks ema rootslannast sõbranna meile. Ja vaselaua. Ma usun, et mu vanemad ostsid mõnest niisugusest ant tik variaadis nagu selle Sofaagi selle puhvet Dick appi või nõndanimetatud sekretäri saatuse suhtes ma ei ole kindel, aga ma usun, see pärineb mu ema nimelt päris oma kodust oma õe kaudu. Näiteks need teised toolid ja selle Se sekretäri nakkuda kutsutakse. Nii et see on väga erinevatest kohtadest saadud kirjutuslauaga ja tooli ostis mu isa ühest antikvariaadist odava raha eest. Kohe üsna Rootsi jõudmise algusajal, nii, aga kui me saime oma korteri poolteist aastat, elasid mu vanemad ühe minu ema sõbranna juures Stockholmi vanalinnas tema korteris ühes toas. Mida nüüd Tartus olles tee meenutate, sellist, mis võib-olla vahepeal on meelest ära läinud 1943, lõpus usun, tekkis võimalus Soome päritoluga hingerlastel pääseda Soome. Tänu sellele sai ka minu ema loa koos oma kahe tütrega siirduda Soome, aga mitte minu isa. Tema ei saanud luba. Tulemus oli see, et minu õde, keda ma kutsun Rebelliks meie perekonnas, keeldus sõitmast. Ta ei saanud luba, aga ema ja mina sõitsime Tartust veoautoga Tallinnasse ja saime isegi kaasa võtta. Ta osa asju muidugi mitte mööbleid, sõitsime Paldiskisse, Paldiskist ühe laevaga üle mere Hankosse. Ja pikapeale saime Helsingisse minu onu juurde minu ema venna juurde elama. Ja meie suureks rõõmuks, umbes kolme nädala pärast tuli järsku mu isa uksest sisse ootamatult tali saanud saksa okupatsioonivõimude käest külastusloa. Aga ta siirdus kohe Rootsi mõne nädala pärast ja jäigi sinna, nii et ta oli enne meid Rootsis ja sügisel 44 saime me isegi ühe reisile laevaga Turust sõita Stockholmis. Nii et ma pean ütlema, et olime eelistatud olukorras, kui võrrelda nende vaeste põgenikud, kes nende pisikeste laevadega võib-olla kahe käega tulid, otse Rootsi. Jällegi suureks rõõmuks kuulsime Rootsis, et mu õde suurte seiklustega oli tulnud ühe laevaga otse Rootsi. Vaatame kõigepealt kirjutuslauale. Kas oleks Gustav suits ka ise kõigepealt tuppa astudes vaadanud, mis ta laua peal pooleli ja lahti avatud. Kui ma vaatan neid teisi mööblit, siis kindlasti ta oleks siia tooli istunud ja hakanud sorima siin lauab ja vaatama, mis siin leidub ja mida siin oleks tingimata veel laua peal olnud näha. Kindlasti oleks näha olnud suuri paberihunnikuid, mis oleks ka tühjad olnud ja siis oleks olnud paberi Ernasid, mis oleks täis olnud kirjutatud. Tal oli ju kombeks väga tihti oma luuletusi ja muud sõnastust muuta. Ta ta ei olnud esimese versiooniga rahul, vaid ta pidi neid muutma. Nii et see laud oleks pabereid täis olnud, külvad muuseas, ta oli suur suitsetaja. Nii et sigaretti patt oleks ka tõenäolist teda huvitanud. Kahjuks tuhatoos oleks ka sinul, tuhatoos on veel sahtlist välja tõstmata, mis nendes sahtlites võis olla tema omal ajal siin ma mõtlen neid väikesi kirjutuslauasahtleid, pärlid, paberid, veel kord, paberid. Ma ei usu, et seal midagi uut, võib-olla sulepead ja nii vähe segamini kõik, nii. Kuidas teil käsikirjad süstematiseeritud oli. Praegu on näha, et laua peal on ka teelo kaaned, mis on väga nõukogulik väljaanne, aga asi on ka alles seadmis järgus. Tema seda ei oska vastata. Nii kindlalt. Ma usun ta võib-olla võib-olla isegi panisele. Seegre Ta oli siia sahtlitesse, kui midagi oli valmise, millega ta rahul oli. Nii et nii-öelda käsikiri oli selles faasis, mis juba võis minna edasi. Ja see on pärit tõenäoliselt minu ema omaaegsest kodust ja ta on saanud selle oma õe käest kes tahtis ka midagi anda ja see on Soomest saadetud Stockholm'i, siin Pearoni müts. See on minu isa, Soome üliõpilasmüts nooruseajast, isa surimask oli sel ajal, kui ema veel elas ju palju aastaid kauem oligi selle selle sekretäri peal. Selle all oli muide üks must saameti. See on olemas ja üks mustsameti linalinik. Küünlad olid ka sellega, ta oli väga täpne ja vahel pani need põlema, need olid tumepunased ja ema pani need põlema. Kahel pool sõda. Siin on mõned maalid, nad on küll veel seina ääres ja need on väga erinevatest ajastutest, siin on näha 1009 14, ma usun, on Nikolai Reek teinud söejoonistuse minu isast ja emast ja need on umbes samaaegsed, siis on aga hoopis hilisemad, on kunstnik Marta Helmese õlimaal mu isast 1945, niisiis üsna varakult peale Rootsi siirdumist. Isiklikult näen teda seal kaunis kurvameelsena. Marta helminen on muide, on nüüd surnud, aga ta oli, oli üks väga tuntud Portutist ja ta on meie perekonnast palju palju ja maalia pastell teinud. Mis mul kodus on. Siin on siis Vabe illustratsioon luuletuskogule lapse sünd, siin on üks teine Vabe teost, see on ju üks naine buduaaris nii-öelda rõõmsates värvides, see on väga vähe võimalik isegi, et see on isa ostetud, seepärast muidu ostis ema ikka kunsti, aga isal olid teatud favoriidid. Üks oli Konrad Mägi, mis ta tõepoolest ostis ja väga võimalik, et aga selle Vabe tõesti iseost sealne kaaren, Lutsu joonis. Ma usun isegi, võib see olla kas 40.-te aastate lõpust siin on Kristian Jaak Peterson seal kõks on selle selle teinud. Mu isa oli ju väga vaimustatud Kristian Jaak telefonist ta leidis, see oli üks imelaps. Tuglase, seda nii, et siin on triigis on trüki eksemplar, meil on originaal ka olemas. Kunstimuuseumis ja siin on fotoga Tuglas rippunud ta kabinetis kaks ja Tuglase teoseid on ka kõige täiuslikumalt praegu esindatud selles pärast põlemist seal raamatukogus Tuulasse ei kirjutanud. Varem Rootsi kui alles siis, kui mu isa surnud oli, ta kirjutas mu emale kirja ühe, ühe või kaks kirja saatis küll oma raamatuid. Kunstitöö mis kujutas, tahab uppunud, ma usun seal mu ema ostetud, sest tema mõtles selle peale, et see tuletas väga meelde kaleen kallelaat ja Kaleva laat. Et seal on palju sugemeid, sellest lemming see maast, eks ole, seal on uppunud poiss ja siis ema ja nagu toonela Jõgi, ma kujutan ette ja siis need jahmunud inimesed seal ümber, nii. Mina ise arvan seda ja ma usun, et see minu ema mõjustas seal ka väga sümboolne, sellepärast et Helene Johani nimelt on jälle see daam, kes on Tartu kunstimuuseumi, kui sellise välja võidelnud on seal üks skulptuur, mille annast Jõesaar on valmistanud 50.-te aastate alguses ja mis oli meie kodus Jöteboris ja selle taga on selle hauakivi reljeef, pegasus ja muusa. Mis on minu isa hauast metsakalmistul Stockholmis, hauakivi ise on muidugi suurem ja see on ainult nii-öelda ülemises hauakivi osas. See, see moti ja hauakivi on must marmor, kas ta ise teadis seda sellisel kujul? Ei, selle valis välja läänest jõe sa selle motiivi õieti ta tahtis teha ühte teist hauakivi, siin siin on üks äike, savi miniatüür. Aga Stockholmi linnavalitsuse järgi peab kõik olema ühe ühetasemeline, nii et seda ei aktsepteeritud seal. Stockholmi surnuaia valitsuses. Teie näete siin sellist, mis meile peaks eelkõige midagi ütlema teise nurga alt, teisest vaatevinklist, kui me iga nädala ajalehes avaldama ja niisugust rubriiki nagu nädala persoon siis suits, professor suits on sajandipisik ja eesti kultuuri kandja ja kui ikka nii vaadata, siis, siis tema oli see, kes mitte ainult ei öelnud. Et olgem eestlased ja saagem ka oblasteks. Aita tõepoolest viis selle ellu, sest see plejaad, kes lõpetas tema käe all õpilasi Tartu Ülikoolis on ju täidab kogu Eesti vabariigi aja ja ta tegi seda tööd praktiliselt üksinda. See koormus oli ikka nii suur, et ega ilma asjatada, sel ajal ei kirjuta ju luulet. Ja kui vaadata, kui avara pilgulisena see gümnaasiumiõpilane esimene foto temast on seal 1904, ikkagi tuleb eesti kultuuris. Ta tuleb muidugi tänu oma kaasasündinud andele, aga väga paljuski tänu Soomele. Sest see andis talle nägemuse sellest, milline peab eesti kultuur olema. Ja ta no peaaegu hetkegi kõhklemata teab, kuhu ta õppima läheb, mida ta õppima läheb ja mida nimelt on selles Eestis vajada. Sest tema ei olnud pagulasena Soomes, teised olid rohkem pagulased, tema läksin õppima täie teadmisega. Ja tulla ikka gümnaasiumipoisina no3 suveda, õpetab teisi valmistuma muuseas ülikooli soome noori saksa keeles põhiliselt. Muidugi ta oli vanem kui meie praegune keskkooli õpilane, huvitav on see, noh, see oli algusest peale ka talle endale teada, Helsingi ülikooli diplom siin ei maksnud ka Venemaal ei maksnud. Ja kui, siis Tallinna, kas kükk jälle gümnaasium, ma ei mäleta, lihtsalt milline 1915 tõesti valib ta oma õpetajaks siis kirjutab inspektor sinna pealdise, ta võib ju soome keelt osata, aga kas ta ka eesti keelt oskab, seda me veel ei tea, sest tema diplomi peal eesti keelt ei ole. Ja muidugi nii vabameelse mõtlemisega mehi Tutki siin näha 1915. aastal ja see venestamine ei käinud ju ainult üle Eesti, see käis ka üle Soome siiski, nii et mõned olud olid kitsad, igal pool, aga see, kuidas ta sealt välja tuleb ja noh, meeletu töökus. Mitte ainult see, et tõesti ma viieaastasena öeldi, et ta on väga andekas laps Tanja, lõpuks laps, kelle lisa sureb väga noorelt. Ja ema ikkagi üksinda kasvatada, muidugi seal vähesel määral aitavad ka teised. Ta seob ennast väga kiiresti ja Tartus gümnaasiumiõpilasena tolle aja ikka kõige prominentsemad teisikutega. Oskar Kallas on üks suuremaid toetajaid, Jaan Tõnisson just Postimehe toimetuse kaudu ta nagu tuleb ja see soome keele õppimine, tal on näiteks väga huvitava foto oma, leidsin 1943. aasta Postimehes avaldatud foto. Gustav Suitsu soome keele kursus lased 1904. aastal aga fotot ennast maha siiani rohkem näinud kui selles väga väga viletsa trükiga ajalehes. Ja kui uurimata meil suits on, minu arust ta peaks olema Ma no vähemalt meie kaasaja nii keskkoolile kui ülikoolile ikkagi mees, keda tuleks väga palju tundma õppida, väga palju uurida. Ja no muidugi on ka selle toa suhtes aga palju kahtlusi olnud kogu aeg, mis ta siis ikkagi nii väga annab. Aga üks isiksus jääb seejuures kuidagi noh, nagu rohkem käegakatsutavalt meelde, ma arvan nii lapsele kui aga tudengid peaksid siin omajagu, et ikka täiesti tõsiselt võtma seda suitsu uurimist ja küllap mõnigi noormees peaks ta võtma täiesti elutööks. Muidugi põhi on see, et ega ta ei peaks olema siin ruumis, ta peaks olema ikkagi tõelises kabinetis. Sest no see on peaaegu et esimese pagulased tulek nii täiel määral kodumaale. Ja see esimene näitus, mis meil siin ongi, see ei ole mitte suitsu elulugu, seal lihtsalt Tulmed, et näidata, mis tuli, mis tuli, kui palju seda on ja mis te ütlete selle kohta? Väga palju on ikka materjali, mida originaalis Jaajaga koopiatena ei ole siiani üldse nähtud. Võib olla vahele öelda, et mul on nimelt veel Rootsis väga palju arhiivmaterjali, mida ma ei ole jõudnud läbi vaadata ja mis ma muidugi kavatsen ka veel siia saata. Mul ei ole kahjuks praegu siin, ma saatsin valguskoopiate tegemisele just nimelt suurem osa tema luuletusi, aga ei tasu arvata, et siin on nüüd ei tea, kui palju käsikiri siin on väga palju kirjavahetust ja vast kõige rohkem kirjavahetust. Kuigi kõige vapustav leht originaalis Gustav Suitsu viimane luuletus, mis mul on ka kahjuks praegu koopia tegemiseks ja seal kõrval on teine luuletus jahedus, mis on siis kogutud, luuletustes ilmunud ja siis on sink, kõnede kontsept on kirju kirjade kontsepte 1009 18.-st aastast alates kuni jälle viimaste aegadeni välja, neid on väga mitmes keeles. Tere, valik oli ilmselt nii, et tõesti näidata ka see keelte osas ja kui meil tulevad siia, no nii palju nüüd Gustav Suitsu biograafiat siia rohkem tuleb, et tuleb üks tema raadiointervjuu tekst seinale ja tuleb ka tema, see on ta enda kirjutatud ikas ingliskeeles, tema oma elulugu ja irooniline oli ta vist ikka olemuselt väga tugev. Sest ükskõik, mis keeles ta kirjutab, paistab, et ilma irooniata ta naljalt üldse läbi ei saa ka siis, kui ta on Eesti valitsuse välisdelegatsiooni liige Stockholmis. Ma olen täiesti samal arvamusel, kuigi see iroonia mind kunagi ei puudutanud, kuna ta minu vastu seda ei olnud. Aga ma olen kuulnud. Ja tean ka seda teiste käest. Näiteks Juhan Sütiste on seda nimetanud ühes luule otsuses, mis on mulle pühendatud Juhan Sütiste poolt ja mis leidub tema luuletuskogus kaks leeri. Ja seal ta ütleb midagi, et kas tuleb sinust isa mõru pilge või põhjamaise ema süda hääl. Nii et seda mõrudat Belgiat oli palju mu isal küll nende vastu muidugi, kellesse ta suhtus hoopis teisiti kui omaste vastu ja nende vastu, keda ta austas. Nii et ta oli suur individualist ja ta valis oma seltskonna läbikäimist ka inimeste vastu. Ja mida siin veel esile tuua, tõepoolest väga kurvad ja samal ajal väga teotahtelised on Henrik Visnapuukirjad, Gustav Suitsu lennud tõesti kahekesi, alustasid seal kohe eesti kultuuri loomist, eesti kirjanduse loomist ja kohaga väljaandeid. Henrik Visnapuu on olnud ju mingi ajaga Gustav Suitsu õpilane, siis nad leidsid, nagu ka kohe ühise keele tähendab loengutel käinud, siis on Anton Hansen Tammsaare käsikiri vähe üks kiri ja ka fotokoitjärvelt Tammsaarest endast on väga hästi kogu selles materjalis kästud. Gustav Suitsu tegelikult tema kaks juubelit siis 43. aasta tähendab 60. juubeli 70. juubel väga palju, mitte ainult õnnitlustelegramme, vaid artikleid, sel puhul. Uurimusi, mis siis natuke juubelist hiljem on saadetud professor suitsule pühendustega separaat on väga palju selles riiulis väga hästi kogu fotomaterjalis trükimaterjalis jaga kirjades kajastub Gustav Suitsu surm, kus üle terve maailma kõige vähem muidugi Eesti NSVs saabus kaastundeavaldusi. Õige vähe materjali on ka tema tütrest, kes tegelikult oli ka kirjanik ja luuletaja, kelle kaks kogu on ka siin riiulis. Maret suits Elsonist, tema luulekogud jäävad ka muidugi siia, sest mida me tunneme ikka väga vähe. 1956 oli teil raske aasta on, aga kuidas teie ema üksi edasi elas? Ta oli väga vapustatud. Kurb ka, tugev. Ja mina ja mu kaks väikest poissi tol ajal olid talle rõõmuks. Nii et ta oli väga palju meie juures ja meie tema juures ja väliselt ta pikapeale nagu suutis oma eluga kohaneda. Tali, nagu ma ütlesin, väljapoole pöördunud inimene ja tal oli ka üsna palju sõpru Stockholmis. Nii et ta suutis elada edasi ja, ja hakkas kirjutab aju kahte raamatut, mis ka ilmusid nimelt Gustav Suitsu noorus ja tundemani Eino Leino. Minu poolt tuntud Eino Leino Rootsi on kõigest hoolimata üks maa paguluse ma kuigi ta materjalistikult on muidugi kõrgel järjel, seal on ka tekkinud mõned suhted, aga, aga mu süda on ikka Eestis. Kuulsite saadet, milles Helga suits, Kangro kõneles oma vanematest Ainoja Gustav Suitsu, sest Tartu kunstimuuseumist rääkisid Evi Laido ja Mari Nõmmela. Saates kuulsite Juhan Simmi muusikat. Kuuldud saatke digi-Maarja Pärl.