Tänases saates jõuame mälestusteraamatu juurde nimelt praegu 72 aastane Ingmar Bergman kaks aastat tagasi siis oma 70.-ks sünnipäevaks enam-vähem valmistanud raamatu laterna maagika, mis on tõlgitud nüüd eesti keelde. Raske on öelda, et seal ainult mälestusteraamat tase on nii palju detaile peaaegu et luuled kuhjatud kujundeid kelle võistluste või millega seda saaks võrrelda kõige paremini. Ta oma olemuselt meenutab natuke võib-olla russo pihtimusi ja noh, ühesõnaga võiks ta panna jube sinna žanritsemis kuskil pühaaugus tiinuse pihtimustega algab aga just see uuem Rootsi kirja kirjandus on mulle kuidagi vist mingi hingelise struktuuri poolest küllalt võõras. Aga siiski seda enam julgen ma öelda, et ma lugesin seda raamatut väga suure huviga ja mitte sugugi üksnes mälestusraamatuna, vaid kunstiteosena. Aga tegemist on ka tõesti väga hästi kujundatud kunstiteosega pildid, kirjeldused ja ka teose kompositsioon ja, ja teose ma ütleksin isegi teatud ideoloogiline kurv. Et ta jõuab probleemi seadust lõpuks ka mingisuguse probleemi lahendamise juurde välja. Need teost võib väga hästi nimetada ka autobiograafiliseks romaaniks. Kuigi jah, pean kordama veelkord, et elutunne on minule võõras kui on rohkem sellele läänepoolsema Euroopa poole oma maitsete ja, ja võib-olla ka oma hingestruktuuri poolest, aga aga tõesti head kunstiteost imetlema olen ma täiesti täiesti valmis. Ja lisan siia juurde veel üsna hiljuti nägin ma filmi Fanny ja Alexander, mis on kahtlemata üks kõige paremaid filme, mida ma üldse oma elus olen näinud. Jah, Ain ütles siin väga õigesti, tõi seose russonimega. Kui mingi tinglik vahe teha memuaaride pühkimuste vahene, siis mina olen selle vahe sõnastanud nii, et memuaarid on need, kus räägitakse halba teistest ja pihtimus on see, kus räägitakse halba iseendast. Selle formaalse kriteeriumi järgi on meil siin tõesti tegemist pihkimustega. Ja russo tegi omal ajal ju sellesama tembu ära oma pihtimustega, et tahtlikult ja teadlikult iseennast huvitavamaks tegemise ees märgib, tõi esile loomuses niisuguseid kindlaid, millest tavaliselt seltskonnas ei räägita ja mida millest pigem pigem vaikitakse. Siin paistab Peri mannil olevat tõepoolest samasugune taotlus omaenda isiku kaudu, võib-olla laiemalt sisendada lugejatele ettekujutust sellest missugune on tema arusaam inimesest, see tähendab enese ennast analüüsides analüüsida ka inimese kui niisuguse teatavaid üldisi omadusi. Me teame kogu praegu väga aktuaalne poliitiline jahutus. Pettumus demokraatia, liberaalsuse ja ütlemisest totalitarismi autoritaarsuse vahel on tagasiviidav ja kahele põhimõtteliselt erinevale vastandlikule. Inimkontseptsioonile. Ühe järgi on inimene oma loomult hea ja me saame talle vabad käed andes jõuda välja mingisugusele normaalsele ühiskonnakorrale. Teise järgi aga inimene tingimata niisugune, keda tuleb ohjeldada ja pidurdada. Sama kaksikjaotus või niisugune põhimõtteline inimesekontseptsioon kerkib üles Kaberimanni lugedes. Ja tema arusaam on mõnevõrra keerulisem kui need kaks niisuguste äärmust. Tema järgi ei ole inimene. Mulle tundub vähemalt nii ei loomult hea ega halb niisugusena, nagu ta seda siin kirjeldab vaid ütleme siis, et inimene on ebamugav. Inimene on ebamugav, see tähendab oma põhilistest taotlustest küll hea, kui tema füüsilises olekus ja maailma sobi sobitamises on ta ebamugav. Selle raamatu puhul tekib üks probleem tavaliselt lõpuni lahendada on üldse võimatu, mul on parem ka mitu korda selle peale mõtelnud. Siin esimesel pilgul vaated on täitsa läbinähtavad psühhoanalüüsi mõjud ja see probleem on niisugune. Et kui palju psühhoanalüüsi mõjud sellepärast, et Need nähtused, milles droid kirjutas, olid olemas ammu enne Freudi, on räägitud ka sellest, et nad olid eriti iseloomulikud Freudi aegsed Austria-Ungari impeeriumile või koguni usbiini linnale kui selle pealinnale. Aga noh, seal on küllalt palju üldinimlikku. Ja nüüd küsimus on selles, et kui palju on need arvamus, et nii-öelda autentsed ja kui palju oleks võinud kirjutada inimene enne Freudi lugemata või, või Freudist midagi kuulmata algusest peale. Psühhoanalüüs vastandus nendele konstruktsioonidele, mis inimeselt nõudsin, et ta peab teadlik olema kõigest iseendas ja, ja täielikult enda eest vastutama ja nii edasi algusest peale. Psühhoanalüüs on olnud teatud vabanduseks, et kuna minu sees on niisuguseid jõud, mis isenesest ilma vaeva nägemata, minule ei allu, et siis nagu Froid ütleb, et nad on, siis järelikult leian mina endale sellest mingisuguse vabanduse, nendele oma elamuste leia tegudele. Aga ilmselt on siin siiski mõlemad, siin on tõesti niisugusi ebaharilik ja lapsepõlveelamusi, sest Froidium paljud lugenud, aga nende lapsepõlveelamused on tükk maad teistsugused ja ka hilisemad käitumise on teistsugused kui need, mida Bergman siin enda kohta kirjutab. Aga samal ajal on selge ta siiski ka mõjutatud on psühhoanalüüsist sellega seoses ma natuke vaidleksin linnarile vastu. Ta ütles, et Beekmanni raamatust ilmneb, et inimene ei ole hea ega halb, vaid ebamugav, ilus ja vaimukas formel, aga mulle tundub, et, et Ingmar Bergman ei sea oma eesmärgiks lahendada probleemi, milline on inimene. Ta tegeleb iseendaga. Ta on väga ilmekas egotsentriku tüüp, kõik keerleb tema enda ümbert, analüüsib iseennast, ta ei sea üles probleemi, milline on inimene üldse ja aga ise ennast analüüsides. Tõepoolest no Me näeme. Ta on ju neurootiline laps täitsa, mis füsioloogiliselt isegi avaldub ja ja nii edasi tunneb ta hirmus suurt huvi oma vanemate perekonnaelu vastu ja, ja siis muidugi ilmnevad just täitsa sel ajal atmosfääris nii iseendastmõistetavad nähtused nagu Oidipus, kompleks, klassikalised näited, siin suhtumine, isasse, suhtumine, suhtumine emasse. Ja aga tema ise oli, ta kõneleb iseendast ja, ja siin tekibki teinekord kerge rahulolematust. No tal on olnud nii huvitavaid naisi, ta ainult viitab nendele. Aga teda teda ei huvita üldse naine, teda huvitab tema enda isiklik suhe selle, selle naisega võib olla ka sellepärast ei ole ta ühegi naisega nagu rahule jäänud. Armastus, võimetus tegelikult võimetus teise isiksusega kokku sulada üheks uueks tervikuks, ta jääb ikka alati iseendaks, uuristab ainult iseendas. Väga paljud kunstiinimesed on minu meelest egotsentrik. Nende saavutised ongi sagedasti seletatavad, sellega ta omaenda isiksuse väga põhjalikult uurib, läbi, avastad, seal üht-teist vahendab seda teistele ja teistele on see ka huvitav, huvitav ja kasulik. Aga küsimust, milline on inimene minu meelest Ingmar Bergman üldse püstitada, milline olen mina sellega ta tegeleb. Ma ei võta Kaalepi vastuväidet siin vastu päris räägib ta siin peamiselt iseendast enam autobiograafia või memuaarid, pihtimus, millest muust nad saavadki olla kui, kui iseendast. Teine asi on aga see, et iseenda kaudu käsitleb ta inimest kui niisugust, ta küll seda probleemi otseselt endale püstitada, kuid meie kui lugejate jaoks paratamatult selle probleemiga tegeleda ja meid niisuguste asjade üle juurdlema sunnib. Minu meelest ei ole päris juhuslik see, et Peeter hakkas rääkima siin Freudist ja psühhoanalüüsist pärimaniga seoses. Nimelt siin on kaks olulist pidepunkti pärimanja Freudi vahelises seoses. Esiteks On see unenäolisus, sest tegemist on inimesega, kelle jaoks unenäolisus noh, seda me teame juba tema filmidest. Ja, ja uneseisund on väga tähtsad tema loomingulise fantaasia jaoks. Peale selle me teame, et tegemist on ju inimesega, kes pidevalt kannatas unetuse all, ta räägib sellest siin ja niisugune puul. Uneseisund nisugune, hüpnagoogne seisund, kus pildid jadana jooksevad kujutlusest läbi iseloomustab väga paljusid tema film ja on arvatavasti tema kui, kui loovisiku jaoks üks niisugusi kreatiivseid seisundi. Teine asi on see, et väga ilmselt on lapsepõlve fikseerunud inimesega tegemist. Kõik tema kujutelmad ja arusaamad ringlevad väga varaste lapsepõlveelamuste ümber ja üheks oluliseks elamuseks siin on muidugi tal lapsepõlvest surma surmaelamus või surma kogemus. Me teame, et see on surmaelamus või surmakogemus on lapsepõlvest enamikul inimestel olemas ja need vähesed õnnelikud, kellel seda ei ole. Nendest saavad siis niisugused tugevad juhitüübid, suurte sotsiaalsete programmide teostajad inimesed. Tööstudega suudad? Arvatavasti jah, pikema arutelu käigus küll. Temal on aga see surmaelamus väga-väga siin olemas ja just nimelt need niisugust kolm massi tähendab unenäolisus lapsepõlve fikseerunus ja surmaelamus on need, mis panevad, asetavad tahes-tahtmata Bergmanni Floydi taustale, kas ta siis otseselt on temaga tegelenud selle Froidiga või mitte? Nii seda raamatut lugedes kui parem mõnda tema filmi vaadates mulle tundub, et, et on vene kirjanduse mõju nii hästi tema loomingule. See raamat kuulub küll loomingu loomingu hulka, ilmselt siis isiksuse isiksusele ka. Ja see on minu meelest asi, mis on eestlase vaimule kaunis võõras, seda, mida me vahel nimetame eneses urgitsemisega, mis kõigepealt seotud Dostojevski Virgo Ella seda üsna suurel määral. Jutt, kui sellest seisukohast nüüd küsida või vaadata, siis minu meelest tema pihtimus on, on veidi teistsugune kui näiteks sedasama russo pihtimus. Vaat see on asi, mille üle ma mitukümmend aastat olen mõelnud. Et ajalooliselt ja kultuuritraditsioonidele ja nii edasi hirmus raske võrrelda skandinaavlastega venelasi, aga ometi tee, mis tahad, on nende kultuuris ühisjooni, millega see on seletatav? No ma olen iseenda jaoks mõelnud välja niisuguse täiesti ebateadusliku hüpoteesi, mis mulle endale natuke nalja teeb, aga mille taga võib midagi olla. Et kas ei ole tegemist nii hästi slaavlaste kui ka germaanlaste puhul steppi põllurahvaga, kes on sattunud põhja, oma metsadesse ja soo ja, ja seal metsas ja soos nad ei tunne ennast päris hästi. Nad on liiga vähe veel tühised mõni 1000 aastat, mis nad on seal metsas soos elanud, aga näiteks soomeugrilased on, on seal rahvastiku alguses peale see animistlik, kontakt loodusega, šamanism ja, ja nii edasi. Indoeurooplastel ei ole liiga kaugele põhja tükkinud. Skandinaavlased ei ole ju ka skandinaavia algelanikud, algelanikud on pigem laplased, keda nad on põhja surunud, tunnevad ennast lihtsalt halvasti, nad ei ole kontaktis, sellega nad siis loodus ei ole nende oma päriselt. Aga see on muidugi udujutt, huvitav, see on rohkem ja ütleme, lüürika kui teadus umbes nii sel moel Oskar Loorits katsunud, seletad eestlaste ise, eks ole, aga maaga, ühest keskkonnast nende kohe, et sellest hoolimata võib see meile ehk midagi aidata seletada, seal ei ole mingit nihukest, selget argumentatsiooni, aga kui ta katsume kihistused välja tuua, erinevad ajalooajad on eestlase hinge jätnud, siis väga põnev hüpotees igal juhul ja siis peaks olema võimalik leida selle sama suhtumise jälge tõenäoliselt ka varasemates skandinaavia tekstides. Ta peaks olema ikkagi edasi antud, see niisugune enda, mitte kodus tunnetamine, nagu sa ütled, et see peaks olema siis edasi antud põlvest põlve kultuuritekstide kaudu ka ja siis ei tohiks pesi piirduda Bergmanni ka ja ka mitte 19. 20. sajandi skandinaavia kirjeldusega peaksin kaugelt otsima, et kas seal on ka juba jälgi niisugusest tundest, et, et ma ei ole sellises kohas päris hästi kodus. Aga nurgas või skandinaavia eepos Eda. Seal oli midagi niisugust väga sünget igatahes mida näiteks Homerose, see ei ole üks kõige põnevamaid, kõige sügavamaid müstikuid Euroopa uuemas kultuuris. Emmanuel Sweden poeg. 18. sajandil, see oli täitsa omamoodi prohvet ja uue kirikuloo ja ma arvan, et viimane suur mõistlik üldse Lääne-Euroopa kultuuripiirkonnas Skandinaavias just nimelt. Võib-olla viimane suur, mõistlik on Dostojevski hoopis. Miks mitte? Jah, no on ka lähemaid ja käegakatsutavamaks põhjusi sellel Skandinaavia ja ütlemist, Dostojevski, aia tuntava äratuntavalt seosed. Ma meenutaksin siin ju Rootsi, Poola poliitilist ja kultuuriuniooni, mis oli Euroopa kultuuriloos tõi täiesti selge, selge analüüs, kus rootslased kontakteerisid slaavlaste ka väga intensiivselt aga poolsele midagi hoopis muud. Tegemist on ikkagi siis ju ometigi Slavlastega ja me ei saa nüüd ütelda, et see, mida me praegu Dostojevskil venel venepäraseks nimetame, et seda väga venelikuna tajuti Dostojevski ajal. Minu meelest tohib küll ütelda et omavahel võrreldes, ütleme siinsamas Bergmani selles raamatus ja tema filmides ja Dostojevskil, liidumaailmatunnetus, need on omavahel sarnasemad kui, kui ütleme mõne eesti kirjaniku maailmatunnetus on kummagagi nendest üks rikastusteksiga Bergmaniga. Peale selle ei tohi muidugi unustada ka vastupidist, noh niisugust mõju, mis sajandi algusel oli täiesti olemas, Skandinaavia mõju vene vene linnakultuurile aga tähelepanuga Antud juhul tuleb muidugi eriti arvesse strilt pärit kes on Dostojevski paralleelnähtust täiesti ja Bergmanni on temaga väga otsene otsene suhe olnud. Jaa, aga mis puutub nüüd sellesse, et, et ei, võiks kõrvutada väärimani Russooga? Ei, siin on tegemist lihtsalt selle loomuliku arenguga. Et tõepoolest Kaheksateistkümnenda sajandi pihtimust ja 20. sajandi pihtimuste vahele jääb 119. sajand terve oma suure psühholoogilise romaani traditsiooniga. Et kõik hilisemad pihtimus, et paratamatult on sellest sellest mõjustatud, et nad on esiteks litter, tuursed ja teiseks nad on psühholoogilised. Teine huvitav liin on muidugi teatri ja filmimaailm muidugi suur osa on selles seotud Ingmar Bergmani oma isikuga ja temast teatris, ent ometi on see ka rootsi teater Rootsi kino. Kuivõrd seda saab näiteks meie teatrimaailmaga võrrelda? Üldiselt ikkagi töökorralduslikult ei saa nii palju, kui ma tunnen siin Eesti teatritöökorraldust ja rootsi teatritöökorraldust. Rootsil triljon pikk, niisugune kapitalistliku tootmise tsüklilisus on taga, seal tööplaanid on võrdlemisi täpsed ja ja räägime siin korduvalt, kuidas ta peab ära mahtuma mingisugustesse tähtaegadesse, meil on veel seda laia joont jäänud. Võib-olla viimasele Ajad, kus me seda veel nautida saame. Aga mis puutub siis töös näitlejaga ja psühholoogilist lavastuse väljatoomist, no siin siis ma suuri erinevusi ei näe küll ja just nimelt sellel pinnal ilmneb väga selgesti permani kui, kui isiksus ja lavastaja iksuse eripära. Üks küsimusi, mis minul siin tekkis, on see, et enamiku oma lavastuste kohta ütleb ta halvasti. Et need ei õnnestunud päris välja ei tulnud. Otsekohe tekib küsimus, et mis tal siis takistas tegemast neid nii et ta oleks ise produktsiooniga rahule jäänud. Sellele siin vastust ei saa. Kummalisel kombel ta tõepoolest annab ainult üksikuid hinnanguid, puudutab üldse seda oma loomeprotsessi ja oma töö tulemusi väga põgusalt. Meie õnn on see, et me Bergmanni filme. Siiski oleme näinud, et meieni on kandunud teated tema lavastustest ja nende lavastuste retseptsioonist kodumaal. Meie õnn on ka see, et raamat on võrdlemisi värsketele andmetele tuginev et need on tehtud ikkagi viimaste kümnete jooksul, kus meie oleme olnud juba võimelised jälgima Bergmani loomingut. Tänu sellele me saame siit midagi rohkemat teada. Ingmar Bergman-ist osa saamisele aitab kaasa see, et Eestis on skandinaavia draama alati olnud väga oluline Ibson juba Menningu aegadest peale. Kastreilberg ja kuni Jaan Tooming, Kaia Evald Hermaküla nii välja omal ajal mind väga üllatas see, et miks nad pöörduvad Ibseni poole, näiteks meie kultuuris on niisugune liin alati tulemus olnud, mis on hästi vastuvõtlik skandinaavia mõjudele ja meie teatrile on, on ja Ibson vahest isegi tähtsam olnud kui kui näiteks kasvõi Tšehhov, kes meile ka tähtis on olnud. Aga üks huvitav asi on, et, et tema filmiga kujundid on suhteliselt aeglased, pikad, väljapeetud, samas kui siin mälestusteraamatus, tema kujundid on tihedad, ootamatult ja väga seoste rikkad, võib-olla male, mälestusraamatut võib-olla tuleb aeglaselt lugeda. Või kujutleda seda kõike jõhvist. Arvata võib, et tema jaoks kõige tuttavam žanr on Harjumaa Tallinnfilmi stsenaariumide kirjutab selle koha peal, et mõtlik paus. See on minu meelest väga tore detailse Tallinnfilmi filmide enamasti alati tunduvad väga venitatud, erinevalt Bergmanni omast ja mõtlesin, et see on lihtsalt niisugune noh, operaator kellelegi omaenese või oma isetegevus ei ole kirjutatud, mõtlik paus. Aga kui ilmekad proosata, kirjutab ükskõik kus, lööd lahti, milliseid kirjeldused ja kuidas kõigepealt nägemismeel, aga ka kõik teised meeled kuni haistmis meeleni välja ja, ja kui meeleliselt selgeid ja tugevaid pilte ta loob. Pilt võib olla ebameeldiv, aga ta on alati väga ilmetu. Vaadake, siin on nüüd tegemist meil ühe erakordse autoriga, kes ise on oma filmide stsenarist. Tähendab see kujutluspiltide aeglus tema filmides ja ütleme siis tõepoolest kujundlik konspektiivsust temana kirjalikes tekstides on ilmselt need, mis põhjendavad, valgustavad meile autori eripära. Ta kirjutab need kujundid ise endale märksõnadena üles, et need siis visuaalselt lahti võtta. Just nimelt näoline aeglus, retardeeritus tema filmides on tõepoolest tähelepanuväärne, aga meil on tegemist mitte siis tavalise autoriga. Autoriga, kes kirjutab võõrale Toriga, kes kirjutab ise endale tema filmide filmide konspektid, me oleme ju lugenud ka tema stsenaariume, filmistsenaariume seal me näeme seda väga hästi, kuidas, kuidas see kirjapandud sõna transformeerub siis visuaalseks visuaalseks kujundiks. Kui režissöör iseennast stsenaariumi autorina usaldab siis ta võib stsenaariumis lubada endale võrdlemisi suuri Literatuurseid vabadusi sest ta teab, et ta igal juhul need realiseerib. Siis piisab talle väikesest vihjest selleks, et tal meenuks, kuidas ta seda tegelikult nägi. Kui ta peaks kirjutama kellelegi võõrale režissöörile seda siis ta peaks võib-olla tõesti üksipulgi kõik lahti võtma ja, ja stsenaariumid muutuksid evaliteratuurseteks. Seetõttu. Lisada tuleb veel tingimata seda, et peale tema enda memuaaride onju enne seda ulatuslikult levinud needsamad tema naiste memuaarid kus kooselu Ingmar Värmaniga ja koostööd temaga valgustatakse üsna põhjalikult. Liiv, Ulmani kirjutised 16 Hermaniga ilmusid meil omal ajal ajalehes sirp ja vasar, isegi erijutuna. Ja eelmise aasta algul ka Loomingu raamatukogus. Ja Käbi Laretei on siin, kui seal rääkinud oma mälestustes kooselust taas Loomingu Raamatukogu eelmisel aastal taas Loomingu Raamatukogu. Et tegelikult on see Bergmanni kultuuriline või ütleme siis ka seltskondlik tagapõhi meie praeguse lugeja jaoks küllalt hästi kaetud, nii et see raamat võiks tõesti leida niisugust üsna loomuliku ja valudes vastuvõtu meelugejaskonnas. Need, tema kui meister temaga kui mõtleja. Ma leidsin siin lõpust kaks kena tsitaati, mis minu meelest kogu selle raamatu ja võiks öelda paatose sõna päis täpses tähenduses kokku võtavad kokku, on nagu selle raamatu kohta mosaiikaken peaaltari kõrval lõi viivuks leegitsema ja kustus. See oli hääletu plahvatus, tumepunane, sinine ja kuldpruun. Üle hämarduva kiriku kandus lohutav koraal. Bachi vagadus leevendab meie uskmatus ja piinu. Ja siis raamatu päris viimased laused, mis on tsiteeritud ema salajasest päevikust. Palun jumalalt, ehkki ma pole usklik, tuleb oma jõuga hakkama saada nii hästi kui suudad. Ja sellega lõpetab ta oma raamatu kõigest sündmusest hoolimata. Ma leian, et ta on ikka üks tõeline humanist, kes muide ka jumalast kuigi kaugele ei ole. Leevendab kõik kõik need nimetused, kõik need kõik need piinad, kõik, need isegi vastikud kirjeldused, millede alal ta on suurmeister, aga lõpuks ikkagi puhastumine Katarsis või Freudi keeli öeldud Sublimatsiooni. Ja sellele on olemas ka niisugune noh, kirjanduslooline diagnoos on sellele asjale olemas, see on see niinimetatud eksistents realistlik optimism millel tegelikult ei ole ju ei päris kindlalt jumala lootustega, kus tõepoolest see oma jõududega asjadest ülesaamine on keskmesse tõstetud, aga ta on niisugune kerge ja, ja lootusrikka lootusrikka värvinguga, sealjuures. No jumal seda teab. Ma arvan, et Bergmann küllat tüübilt mulle võõras inimene, aga ma tahaksin teda ikka kõrgemini hinnata. Kui neid, kuidas nimetasid eksistentsiaal-ist. Tahtmine on iseasi. Huvitav on siiski see, kui eksistasintsialistidest rääkida, et et üks pahe võib-olla on selles, et eksisin solistidena, tihtipeale piirsituatsioonid, millel on üks või teine asi rajatud, eks ole. Aga Bergmanni mängivad niisugused võib-olla sellepärast, et on režissöör, mitte kirjanik, teevad mängivad detailid, väga suurt osa, visuaalsed detailid, mida muidugi esineb kõikidel kirjanikele, kuigivõrdki, eksistentsiaal, istidelaga, piirsituatsioone. Minu meelest on tihtipeale need küllalt niisuguseid igapäevased situatsioonid ja, ja seal on väga hästi leitud detailid nendes igapäevastes situatsioonides. No ma julgeksin siia juurde kohe meenutada ka müü võõrast, kus ere päikesevalguse silma valguv higi, eks ole, ongi see, mille kaudu seda piirsituatsiooni psühholoogiliselt avatakse. Ta on niisugune füsioloogilisus asja juures, mis Bergmanni on väga tugeva tugevasti sees, ta kirjeldab kõik oma ihuvaevused siin siin, lugejad telelugejatele ära ei tee nendest mingisugust saladust ja, ja näitab, kuidas need ihuvaevused siiski teatavates olukordades kaasa mängima hakkavad, noh, kasvõi stseen tema arreteerimisel, kui süüdistati teda maksusfäärides ja, ja muud niisugused seal tõepoolest kõlavad niisugused teatavad tuttavlikud, tuttavlikut, ülesehituslikud, meeleolulised, noodid. Siiski tundub, et situatsioonid, milles enamasti on võtta prantsuse eksistents, realistlikke kirjanikke, nende kangelased, need on niisugused erandlikud situatsioonid ja ja, ja ei kujuta hästi ette, Saltril oleks niisugune situatsioon, kust tullakse arreteerima näiteks niisuguseid noh, igapäevased või võimaised asjad, need prantsuse Sintsialistid on, on võib-olla kaugemal igapäevasest elust, seda on niisugused detailid ja seda Torstiililine hoiak, see on ju vanemad on pärit prantsuse senaator realismile näiteks omane Solal leiatega küll ja küll selliseid selliseid stseene Minu arust raamatu lõpuosas on tähelepandav see, et järjest sagedamini lõpus, isegi üsna tihti esineb tal mõtteid süüst ja südametunnistusest. Mis te arvate, kas see kuulub tal ka kompositsiooni hulka et algul rohkem kirjeldada detaile ja lõpuks avada iseennast? Mulle tundub vägagi tsitaadid, mis ma siit leidsin. Need lähenevad ju täiesti Kriskluse patutunnetusele. Ma ei tea, kui kristlasena ta ennast tunneb, aga tema elutunne on vägagi kristlik. Ta elab kristlikus maailmas ikkagi Tseegolvutatena nüüd pigem Dostojevski poole kui prantslaste puhul, eks ole, just, ütleksin kärge koori poole. Lõpuks me näeme, kui läbipõimunud on ikkagi maailma kirjandus, hakkame rääkima rootsi kirjanikust. Jõuame vene kirjanduse juurde, jõuan prantsuse kirjanduse juurde. Ja me ei saa seletada ühe kirjanduse nähtus, ilma et me võtaks ka teisi kirjandusi arvesse. Kas me siit eesti kirjanduse juurde ka võime jõuda? Kindlasti jõuame kindlasti juurde, see on juba omaette.