Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna tahame rääkida oskuskeelest ja tõlkimisest. Stuudios on kaks professionaalset tõlkijat. Anne tihaste ja katrin linask ning Eesti terminoloogia ühingu juhatuse esimees Arvi tavast. Ja tema on ka Tallinna Ülikoolis tõlkijate õpetaja. Milline näeb välja professionaalse tõlgi tööpäev, alustame sellest. Anne. Ampluaa on need küll piirist piirini praktiliselt, sest Eestis paraku selline võime kontsentreerub jõuda ühele valdkonnale, praktiliselt minu teada tõlkidel puudub, mõningal määral püütakse jälgida mingisugust spetsialiseerumist, aga tegelikus elus ilmselt väga vähestel juhtudel ainult õnnestub, nii et tekst võib olla vaates suvalisest erakirjast praktiliselt, mis ei ole eriti keeruline, seda tuleb muidugi väga harva ette, kuni siis ikkagi nendesamade kasutusjuhendite, nii igasuguste teaduslike tekstideni. Juriidilised tekstid on seal vahepeal muidugi majanduslikud tekstid. Igasugune äri tekstindus seoses sellega, et suurem osa meie Eesti firmasid on ju tegelikult suuremaid firmasid, on välisomanduses seoses sellega on väga palju igasuguseid äritekste aja tõlkida. Katrin täiesti seinast seinapäev on alati täis rõõmsaid ootamatusi. Arvi tavast. Juhul, kui tõlkija on õnnestunud spetsialiseeruda, ma tunnistan, et see on raske ja see on paljudel aladel võimatu, aga kui juhtub olema selline ala nagu näiteks mul õnnestus spetsialiseeruda infotehnoloogiale, see on üks neid suuri alasid, millele saab spetsialiseeruda. Ega neid väga palju rohkem ei ole, näiteks meditsiin võiks ka selline olla, aga kui on õnnestunud spetsialiseeruda, siis nende oma ala asjadest saab kõvasti rohkem raha küsida. Teie olete ka infotehnoloogiat õppinud põhialana seon, teie hariduse üks osa ei ole probleeme sellest, et sa ei saa aru, mida sa tõlgid. Jah, ja ega sellist tegevust, milles ei sisaldu arusaamist ei saagi ju tegelikult tõlkimiseks nimetada, sest igasugune tõlkimine peaks sisaldama kõigepealt lähteteksti mõistmist ja seejärel sihtteksti kirjutamist, et kui võtta sõnastik ette näiteks ja sõnahaaval vasteid otsida, siis ei ole tõlkimine son võrreldav valgele, see masintõlkega, mitte mitte inimese tegevusega. No aga kallilt filoloogid, no sa pead kirjeldama auto mootorit või tõlkima ärasele mingi manuaali, mis seda kirjeldab, kui noormehel on infotehnoloogiaharidus tagataskus, kuidas teie selle asja korraldate? Kui spetsialistile määratud tekst, siis ma ei pruugi seda vastu võtta lihtsalt tavakasutajale mõeldud tekstiga on ju nii, et ma ise olen samasugune tavakasutaja, ma olen võimeline reeglina endale selle asja selgeks tegema, sellel samal tasemel. Näiteks kui tehniline tõlge on ja täna me ju räägime ikkagi oskuskeelest ja selle kasutamisest, kui tihti juhtub seda, et sul on kõrval tõlkijana spetsialist, noh ütleme insener, kes, kes jagab seda, kas selliseid asju tuleb? Palju harvem, kui soovitav oleks teinud. Kui ta oleks hästi tore, oleks niisugune oma insener käepärast võtta kohe mõni. Remondimehaanikas mulle seletaks kiiremini ära selle asja aga loomulikult on tavaliselt võimalus pöörduda kliendi poole ja küsida tema käest nõud. Siin on nüüd muidugi see probleem, mis tekib aeg-ajalt just nende kasutusjuhenditega on see, et paljude välisfirmade puhul nad on andnud oma Need publikatsioonid tegelikult mingisugusele reklaamifirmale, kes ise ka ei tunne seda valdkonda, tunneb seda tegelikult vähem kui mina praktiliselt naljadele kliendini jõudmine käib üle kivide-kändude. Ma ei saa vastust, kui ma küsin näiteks emaili teel. Vähemalt mingisuguse termini kohta vastuseks kas vaikus või mingisugune vastus, mis mind ei rahulda, tegelikult suur osa tõlkimisest toimub vahendaja kaudu, kellel ei ole keelest absoluutselt mingisugust aimu, keda tegelikult ka ei huvita, sellega puutun ma kokku Saksamaalt tulevate tõlgetega, eriti üks ainukene kord on olnud tõlge, mis paluti ümber tõlkida, tähendab keegi kusagil Saksamaal, oletan, mingi koduperenaine oli tõlkinud ja see oli ainus kord, kus kellelgi tekkis kahtlus selle tõlke kvaliteedi osas. Ja see saadeti kõigepealt kontrollimisele ja peale tõlkeekspertiisi lasti ümber teha. Üldjuhul levivad meil, kelle tõlked Saksamaal odavat tööd tegevad tudengid, koduperenaised, kes tahaksid ka natukene oma raha omada. Ja vot taoline seltskond ja vahendajad, kes võtavad endale nii-öelda alltöövõtjaid, teevad tompingut sellega ja otsitakse odavamat hinda ja tähendab see kvaliteet ei lähe mitte kellelegi korda, nii et alati ei tasu ja põhjata eesti tõlki, kui see tõlge on kehv. Tõlge võib olla tulnud Saksamaalt Lõuna-Aafrika vabariigi kaudu Sloveeniast. Vaat niimoodi nad liiguvad, need tõlked imetabase kanaleid pidi ja kontroll kui niisugune nende ül absoluutselt puud. Ja paraku on ka see meie maaletooja või kauba müüa. Tal on suhteliselt ükskõik, siis tema jaoks on see keeleseaduse nõue, on täidetud kogu lugu ja teda üldse ei huvita, mis et nimekskimi Pukkumina. No täpselt niimoodi ideaalis istuvad kõrvuti filolooge spetsiaal, ütleme mina teen võib-olla musta töö, siis tuleb see spetsialist, me teeme seda kahekesi, kõik, mida me oma igapäevases elus kasutame, nagu sa ütlesid, me oleme kõik ühesugused tarbijad, aga juba taolise spetsiifilisemad asjad ja ma olen töötanud ka firma tõlgina ja seal tegelikult taevalikult hea tunne, konkreetse standardis ma töötasin, vaat sa lähed sissi, sa vaatad, mis Sultsi sünnib. Esiteks huvitav, nii. Teiseks sa saad aru, kuidas tootmine toimub. Sul on alati võimalus küsida, kõik seletatakse sulle ära ka, üldjuhul on ka juba niisuguses. Traditsioonilises tööstuses on ka terminid paigas, siiski ma mõtlesin välja, sõnab Paint karkassiga hulgast, head Paint, karkass, edanede, virnastatavad toolid või, või kuidas riidastatavad, kuidas keegi seda kasutab ja see on tõeliselt hea tunne, kui sa tunned valdkonda, kui sa omandanud ja selle keele omandab suhteliselt ruttu. Aga muidugi, iga tehas ei saa endale seda luksust lubada, et ta võtab, palkab tööle tõlgi, siin tuleks natukene suhtumist muuta ennekõike minu meelest selles osas siis ei oleks ka seda häda, kui te ütlete tõepoolest, et spetsialiseeruda ühele, kahele teemale. Et on ka teenistus normaalne, aga mul on ka kvaliteetne asi oleks ikkagi otstarbekohane või ütleme, eesmärgistatud tegevus, millest meil on väga sageli puudu, sest et meil ikkagi mani tooks eesti keeli öelduna. Kuidas terminoloogia loome ja ja selle üle korrapidamine käib? Suhteliselt sageli tänapäeval kliendid oskavad seda juba nõuda, et kui neil on mitu tõlkijat või mitu tõlkebürood, kes neile tõlgivad, siis nad on juba nii kaugele arenenud, et nad ütlevad sellele järgmisele tõlkijale, ta peab eelmise tõlkijat tõlkega kooskõlas olema isegi kui seal natukene ebaõnnestunud terminid, et see ühtlus või see, et tarbijal oleks mingi kindlus nende sõnade kohta, et see on paljude klientide jaoks tänapäeval juba tähtis. Aga tõlkijale endale? Teie tegelete rohkem teoreetilise küljega, ma saan aru valdavalt teoreetile, meie oleme niisuguseid töömesilased, kes üldjuhul on ülepeakaela töö sees ja ka siia saatesse tulles. Me arutasime neiul enda jaoks ju tegelikult mitte kunagi teinud mingisugust kokkuvõtet, sa lihtsalt teedeedeed püüad, kui südametunnistus on, loodame, et on selle järgi paremini teha, eks ole, nii et mina näiteks ei oska üldistada ja kui sa küsid, kust me võtame termineid kahtlemata olema ka selle poolt, et jätab pigem sisse, kasvõi see praegu suurele osale arusaadav inglisekeelne termin, kui mõelda ja muneda sinna mingisugune aimal Pilnud, millest mitte keegi aru ei saa, vahel ma mõtlen, koguni kasutusjuhendites kliendi jaoks või selle lõpptarbija jaoks iseenesest oleks ju parem, kui ma ütleks, jubin kaks, võtta null, kolm ja, ja nii edasi ja ütlekski julla ja ta saab aru vähemalt, mis on, aga mitte, et ma mõtlen sinna mingisuguseid asju. Jah, sest mis selle juhendi eesmärk on just et inimene selle videomaki kella õigeks mõeldud tõlkija tegevuse eesmärk ei ole lähteteksti lingvistiline analüüs, vaid eesmärk on nii, et ma aru saaks. Isegi mitte seda, vaid, et kell saaks õiges pandud, et klient oleks rahul, et klient ostaks selle tootja asju veel. Eriti oluline on see reklaami juures või reklaami maiguliste tekstide juures mingid pakenditekstid. Üks eesmärk on, et klient ostaks, mitte mingeid muid eesmärk ei ole. Juhul kui see eesmärk tingib selle sihttekstil ei ole lähtetekstiga midagi pistmist siis järelikult peab nii olema. No teine eesmärk on ka see praegu, kui me vaatame kaasaegseid kasutusjuhendeid, siis seal ju väga suur osa on tootjavastutuse välistamine, tegelikult kaks kolmandikku kasutusjuhendist on, et ära topi näppu, sinna ma ei vastuta sel puhul, kui sa paned keele sinna vastu mäe vastuta sel puhul ka. Ja see on teine aspekt, üks asi on, et see toode müüks, teine asi on see juriidiline, et sa tõlgiksid sedavõrd õigesti, et keegi sinu vale tõlke pärast ei paneks näpu valesse kohta. Ja pärast kaeba loomulikult meie oleme veel, ütleme algstaadiumis, aga küll ta jõuab ka veini. Vähemalt suuremad tellijad on juba nii kaugele, et need juriidilised tekstiosad lasevad juristil üle vaadata ja neid siis noh, mina tegelen suhteliselt palju tõlgete kvaliteedikontrolliga ja siis mul näiteks öeldakse, et ära vaata neid juriidilisi osi, sest neid on jurist juba vaadanud ja kui sa midagi seal tahad parandada, siis niikuinii me ei luba. See on ikka juristi vastutus, mitte tõlkija vastutusele. Mina tahaks nüüd keele juurde tagasi tuua, kas virgad töömesilased võivad endale lubada, aga näiteks sellist luksust nagu sõnaloomel sa ise otsid oled nagu väike Ariste. Seda tuleb ka loomulikult ette, eriti niisuguses tehnikamaailmas see areng on niivõrd kiire, et ega see kohalik niisugune ametlik sõnaloome ei jõua kunagi kõikidele leiutajatele järele ja seda enam, et tihtipeale ka firmad lihtsalt sellesama müügiedu huvides nimetavad mingeid asju selliste udu peenete nimedega, et et oleks huvitavam vaadata ja lugeda. Ja tuleb küll, et jah, et teinekord tuleb sõna välja mõelda, aga sellega peab nagu ise piiri pidama või see on nagu niisugune tõlkija aru saama, mina, vot see on see tõlki sellest tekstist, mida ta tõlgib nii palju aru saama, et kas ta julgeb sellist asja teha võtta või mitte ette võtta, et see on tema sisetunde küsimus. Tegelikult. Need on nagu Tatikate vesipruulide maailm mõnes mõttes üks leiutab ja teine leiutab seda, seda niverdina juurde. Üks hea asi muidugi on, mis on tõlkijale kohutavaks, abiks on internet tegelikult, kus annab ka neid oma sõnaloomet annab kontrollida ja see annab nagu kindlust sellega tegeleda, et teinekord ma mõtlen ise sõna välja, mida mulle sõnaraamat, et ei anna. Ja siis ma kontrollin selle internetist järele ja ennäe imet, ongi k spetsialistid kasutanud sedasama sõna lähed sa vahele. Aga seda, et mina olen igasuguse sõna väljamõtlemise koha pealt siiski suhteliselt ettevaatlik, ütleme kui asi puudutab kasutusjuhendit. Siiski ma pigem eelistan seda kas või üldnime kasutada, aga mitte minna väga spetsiifiliseks. Ma ei ole endas sedavõrd kindel selles mõttes, sina oled julgem, Komina. Vahet tasub teha ilmselt sõna väljamõtlemise viiside vahel, kui hakata uusi tüvesid välja mõtlema, mida Aavik tegi, eks ole, ja tal kuuldavasti tema tüvedest umbes 20 protsenti läks käibele, kuigi kõiki neid aktiivselt ajas käibele, siis seda ma ei tea, et tänapäeva eesti tõlkijatest keegi oleks üritanud. Viimane katse, oril kaal kuskil 70.-te keskel, see on rohkem nagu nali sõnaloomealalt, mitte tõsine sõnaloome. Kuigi sõna ise on kõigi objektiivsete kriteeriumide järgi väga hea, aga sellele vaidleksin küll vastu, et tuleks hoiduda uute terminite tegemisest, noh, on ju olemas ka liitterminit. Lisaks sellele, et ma mõtlen uusi tüvesid välja, võin moodustada liitsõnu, võin teha tuletisi, on üsna läbipaistvad ka inimesele, kes kunagi vastavat sõna- enne näinud ei ole. Ma olen seda loomulikult, aga kuidas ma ütlen täpsemalt mitu korda enne mõtlen, kui ma, kui ma ikkagi mingisuguse väga uue või mida kusagil ei ole, libisesin väga kergelt üle sellest, et ma tõepoolest enne korduvalt mõtlen, kuna selle sõna välja mõtlen kolleegide käest teed kontroll inimeste peale kaasa sabasse, sõna ütleb sulle midagi, sellepärast et minule, kes ma istun seal teksti sees, võib-olla hakkab tunduma, et see on jube vahva sõna ja jube täpne ja teine ei saa sellest aru, sest et tal on sellest väljas sellest kontekstist. On ka vastupidiseid näiteid just pühapäeval üks tõlkija küsis mu käest termininõu. Tal oli inglise keelest vaja tõlkida, tema senine tulemus oli mälud multikombinatsioonilisel kujul ja ta küsis, et kas selline termin on olemas, kas see sobib? Ma ei saanud üldse aru, mis asi see on. Ja tausta uurimisel selgus, et see tähendas lihtsalt mälu sisaldavaid valmistooteid. Juhul kui kombinatsiooniline võtta inglise keelest otse eks ole, ei ole vaja midagi mõelda, eriti olen lähtekeele lähedal, kõik on julge ja kõik on kindel, aga keegi ei saa midagi aru, ütleme, valmistooted ja kõik saavad. Need on tegelikult hoopis teisest valdkonnast palju räägitud saksa keelest, psühhoneuroloogia haigla, mida keegi meie geniaalne tõlkuni tõlkinud Seewaldiks, aga asutus ise asub Saksamaal paraku nii, et ta ei saa mitte kuidagi. Mul ei tule meelde ühtegi ühtegi niisugust tehnilist asja praegu, mida võiks võiks neid, kes seda ei tee sugugi? Iga päev, et limane, viimane variant, kui ei saa seda kasutada millegipärast seda võõrkeelset terminit, kus täpselt sellised näited, mida terminoloog tõi, ei kõlba mitte midagi. Tuleb teha. Kui sa midagi tõlgid, siis mingid sõnad, mingid terminid, need moodustavad omakorda seal büroos oma andmebaasi, kuidas need tõlkijaid abistavad, ava natuke seda. Ja need on tõlkeprogrammid, mis on mõeldudki professionaalsetele tõlkidele kasutamiseks. Tõlketoodang, mida see büroo annab, läheb sellesse andmebaasi. Kui ma võtan uue teksti tõlkida, siis ma sõidan selle teksti sellesse tõlkeprogrammi sisse ja Piisava kokkulangevuse korral selle andmebaasis sisalduvate kirjetega võib siis võib-olla öelda, tuleb mulle sinna ekraani peale siis vastav varem kasutatud lause ja ma saan sealt otsida ka termineid, mis on nüüd antud teemaga hästi kokkusobiv, see on selle tõlkeprogrammide hea omadus. Hea on ta sellisel juhul, kui sa tõlgid, rääkides kasutusjuhenditest veel kord piiratud arvu kasvõi ühe või kahe kolme tootjafirma kasutusjuhendeid siis on, on tast kasu, mina ise tõlkeprogramme väga ei armasta, teatud kohtades muidugi nad ennast õigustavad, aga kui sul on tohutult palju tootjaid, eriti kui suured keeled, kus on hästi palju erinevaid termineid, ütleme saksa keele baasil öelda põhjasakslane, kasutab hoopis teistsugust terminoloogiat väga paljudes asjades, eriti mehaanika asjadest, mis on, mis on vanad ja juba traditsioon, tehnilised noh, näiteks IT-valdkonnas kasutanud valdavalt aga inglise keelt. Mida standardsem on tekst, seda parem on see tõlkeprogrammi ei tohi arvata, nii nagu praegu arvatakse, väga suur kataloog, et nemad tõlkekulude kokkuhoidmise eesmärgil nüüd võtavad endale tõlkeprogrammi ja siis on vahva, sest need tõlgin on ainult viis minutit laste silmaga üle. Nii lihtne see ka ei ole, tähendab, ei ole nii, et sa paned ühe teksti teise teksti peale ja sealt tuleb mingisugune kasutuskõlblik asi, seda ei ole ka kasu, on temast loomulikult termin on sul alles, sa ei pea lappama sõnastiku sarjaga kammima mööda internet, sellega tuleb kaja. Kui ta just nimelt, et tõlkeprogrammi kasutegur on nii suur või nii hea, kui, kui hea on tõlk, sellepärast et ega tõlkeprogramm ise ei tõlgi mitte midagi, et selle kvalitatiivse poole peab ikkagi tegema, tõlkida. Kas siit on nüüd ainult väike samm masin tõlkeni? Ei, need on täiesti erinevad asjad, masintõlge on see, kui masin ise tõlgib ja äsja räägitud tõlkemälu on see, kui inimene tõlgib ja masin lihtsalt peab varasemaid tõlkeid meeles ja kui tuleb samasse uuesti tõlkida, siis näitab seda tõlkijale, mismoodi seda lauset varem on tõlgitud? Masintõlge on asi, mida on räägitud 50.-test saadik, et see tuleb lähema 20 aasta jooksul, aga ka praegu öeldakse, tuleb lähema 20 aasta kommunism eesti keelduda tuleb veel hiljem kui muudesse keeltesse suurte keeltevahelist masintõlget võib igaüks ise vaadata paabel FISi nimelise toote juurest paabel FIS-punkt Alta Vista punkt hom, seal saab näiteks vaadata, mismoodi ta prantsuse keelt inglise keelde tõlgib, kes prantsuse keelest ei saa aru, inglise keelest saab, saab niimoodi täiesti edukalt hakkama prantsuse kirjavahetuse jälgimisega näiteks. Aga, ja Eestis on see arendustöö lihtsalt eesti suhtelise väiksuse tõttu natuke varasemas staadiumis praegu ja tuleb natuke veel oodata, et sihipärane arendustöö käib Eesti keele instituudis Tartu Ülikoolis. Küberneetika instituudis tegeletakse keeletehnoloogiaga, mille osa tulemusi on kasutatavad ka masintõlkesuunas. Nende praegune töö on niisugune, et nad teevad tasapisi neid vajalikke mooduleid valmis ja need moodulid, mis on valmis, need on olemas ja kasutuskõlbulikud, aga sealt olulisi mooduleid veel puudu, mis oleks tarvis selleks, et niisugust piiramata erialaga teksti kvaliteetselt tõlkida, saab telkida kitsalt piiratud valdkondi, noh näiteks ilmateated on tüüpiline näide sellest, kuidas väga kitsa eriala teksti õnnestub üsna hea kvaliteediga masin tõlkida. Kui võtta näiteks kasutusjuhendit, siis seal ei ole minu teada kuskil maailmas veel jõutud selleni, et suures mastaabis tõlgitakse ainult masinaga tõlgitakse küll masinaga, siis inimene vaatab sellepärast üle. Ma nüüd provotseerin natuke, milleks meil on üldse vaja nii palju mässata sellesse oma keelde panemisega, võib öelda, et eesti keel jääb köögikeeleks. Jah, no see on suhteliselt levinud seisukoht, et kuhu see eesti keel kaob. On ju meil ülikooli professoreid, kes ütlevad, et Eesti ülikoolihariduse üks eesmärke on hoida inglise keelt elus. Nad jälle Eesti inimestele paremat inglise keelt õpetama, et see ei risustaks sealset keelekasutust. Aga mina olen küll seisukohal, et Mul on põhiseadus olemas, seal on selgelt öeldud, et Eesti riigi üks peamisi eesmärke on eesti keele ja kultuuri säilitamine. Ja see on ka tõlkimise eesmärk see, kui eesti keeles õnnestuks ainult köögis asju ta varsti isegi mitte seda, sest ka köögis on ju tarvis seda kokanduse oskuskeelt mingil määral. Et see lihtsalt ei oleks mulle isiklikult meelepärane lahendus. Loomulikult mul ei ole teoreetilist põhjendust, miks on tarvis just nimelt eesti keelt, maailmas sureb igal aastal kümneid, kui mitte sadu keeli välja. Miks eesti keeli võiks olla üks nendest? Loomulikult võib, aga mulle isiklikult see ei meeldiks ja seetõttu ma tegutsen vastassuunas. Üks võimalik argument on see, et kui asju mõeldakse välja paljudes keeltes, siis neid asju mõeldakse välja rohkem. Võrdlust tuuakse siin sellega. Kui ladina keele asemele tulid rahvuskeeled teadvuse keeltena siis juhtumisi umbes sel ajal hakkas teadvus järsult kiiremini arenema. Et kui praegu minna üleüldiselt asjaajamises ja seda väljamõtlemises inglise keelele üle, et äkki see sisel aeglustaks asja. Aga see on asi, mida võrdlemisi keeruline kontrollida, nii et üsna suuresti on, on see tõlkimise vajadus ja samuti eesti keele olemasolu vajadus ikkagi emotsionaalne või inimeste subjektiivsetel soovidel põhinev. Paljudes on alati huvitavam kui mingisugune ühene lahendus, noh meil võiks, võiks ju olla ka ainult elevant, aga noh, ikkagi on tore. Krokodillid ei olnud. Jah, aga jällegi huvitav, eks ole, subjektiivselt emotsionaalselt huvitav, mitte ratsionaalne. Ja vaadake, ega keel ei ole ainult kommunikatsiooni vahelt, see on ju mõtlemise tüüka, eks ole, ta on hoopistükkis laiem kui lihtsalt see, et mina ütlen, et, et pane pistik seina või võta pistik välja, eks ole, nagu me siin praegu räägin, ta tegelikult ju moodustab meie põhiolemuseks. Sellepärast ei saa üldse nii lolli küsimust testitud. Kui palju sellises oskuskeele valdkonnas nagu te tegutsete, kui palju te peate mõtlema ka näiteks stiilile või on see täiesti teisejärguline seal? No ei ole teisejärguline, tulles jälle kord nende kasutusjuhendite juurde tagasi, mis tõenäoliselt puudutavad noh, peaaegu kõiki inimesi, kes meid praegusel hetkel kuulavad, siis mida rohkem sa tõlgid näiteks minule läinud, seda teed, seda lihtsamalt ma tõlgin, eriti saksa keelt on, ta on sedavõrd täis autoloogiat, see saksa tehniline keel on täpselt sama jube kui Saksa bürokraatlik keel. Selleks, et säästa seda vaest lõpptarbijat, oleme läinud äärmiselt inimliku keele peale. Mida edasi ma teen, seda rohkem ma taipan, ma ei pea hoidma kramplikult kinni hiigelpikkadest lausetest, ma saan seda öelda inimlikult kenasti ja ka nii, et see jõuab kohale. Stiil on üsna oluline sellepärast et kui mõelda seda, et kui näiteks juriidiline leping oleks esitatud reklaamteksti stiilis siis saaks võib-olla palju nalja, aga, aga see tekitaks ka suhteliselt palju segadust. Iga teksti liigi jaoks oleks ka soovitav kasutada vastavat stiili. Võtab ikka ilus ka olema, tegelikult lähtume sellest, et ta peab olema ka loetav, isegi seesama juriidiline tekst, mis meil vahel ajab, juuksed peas püsti ka seal annab tegelikult öelda ilusti. Meil on kahjuks tendents sinnapoole, kas me meie notarite lepingud, kuna meil on kõik kõigiga tuttav asi, mulle tundub, et meil liigub kõikide notarite seas mingisugune erakordsus, koledasti sõnastatud ostu-müügilepingud põhi, kuhu siis pannakse juurde ostja, müüja, objekt, hind, Need kohad on siis tühjad. Neid täidetakse ära, sega kõiki annas tegelikult absoluutselt oluliselt ilusamini öelda, see ei ole nüüd küll antud hetkel tõlkeküsimus, aga teiste maade keeltelepingud on oluliselt selgemad lauset lühemad. Meil on kõik üritatud kogu info, mis inimese sünnist surmani on panna ühte lausesse, see lause venib vahel kolme lehekülje pikkuseks, seda mitte keegi suudan lugeda. Kiiriga lähtub rohkem sellest originaaltekstist tegelikult see, et ta teha ladusaks omas keeles on see arusaadav. Nojah, aga see ka puudutab kergelt, mõnes mõttes diilikade puudub. Huvitav kogemus oli minust see, nüüd hakkab igaüks nagu enda elust karjatama, mina sain arvuti, mis hakkas minuga eesti keeles kõnelema, ma pean tunnistama, et ma käisin nagu kõrvalarvutist sellest vanemast mudelist vaatamas mida see üks või teine sõna seal tähendab, no nüüd ma olen juba nagu pinud nagu tundma ja et mõnes mõttes on see juba näidega meie rikutuse astmest ja siis ma hakkan iga eestikeelse sõna puhul vaidlema, noh, mida see arvuti minule nagu eesti keeles valesti kirjutab, sest mulle tundub, täiesti kirjaoskamatu kamp on selle kirjutanud, hakanud toimetama ja et noh, see arvud keele ja, ja see eesti ja inglise keelesuhe on ikkagi selline maailm, et noh, mis tasemel see see praegu üldse on, et kui kaugele me selle eesti keelega saame minna ja jaksame minna praegu, et see on nagu teie südameteema Arvid aastat võib-olla räägime sellest No kõigepealt räägiks ka oma elust juhtumise analoogse asja nimetatud nimelt ka mulle oli väga harjumuspäratu. Kui ma olin umbes pool aastat tegelenud eestikeelse Vöödi tekitamisega, siis sain selle esimest korda oma ekraani peale töötaval kujul ja see oli väga harjumuspäratu seal, mõne asjaga ma ei saanudki hakkama. Ja kui kaugele me sellega läheme, seda ei otsusta meie, seda otsustavad nende programmide tootjad, et kui kaugele nad soovivad minna. Ja senine praktika meie rõõmuks näitab seda, et nad soovivad minna üha edasi. Me ei tea, kui kaugele jõuda soovivad, nii palju ainult näeme, eks ole, et kuhu nad on jõudnud näiteks soome keelega, kes meist umbes 10 aastat varem alustas, et kui me näeme, et meil ikka veel ei ole näiteks joonestamise tark, parasoome keeles, kui on üks toode, mis on tehtud Soomes, siis selle olulise müügiargumendina on, et meie toode on soomekeelne, et siis me tõenäoliselt võime järeldada, et noh, nii umbes viie kuni 10 lähema aasta jooksul Eestis ei tõlgita joonestamist tarkvara, aga muidu see areng läheb järjest rohkem omakeelsuse poole ja sellel on mitmesuguseid põhjusi, millest peamine tundub olevat see, et tootja soovib oma toodete müügiedu suurendada. Ta tahab müüa ka inimestele, kes ei oska inglise keelt ja, ja seetõttu ta tahab müüa igas riigis vastava riigi keeles. Mõnes mõttes kapitalism paneb meid siis nagu ka oma keelt arendama. Õnneks küll jah, samamoodi nagu seda teeb ka Euroopa liit, see on üks tähelepanek euroliidu kasulikkusest. Ta sunnib eesti keelt elus hoidma sunnib tõlkima kohutava hulga tekste eesti keelde, mida muidu tõlgitakse. Tegelikult ütlen selle eestikeelset tarkvara kohta seda, et ma arvan, et meie põlvkond, Me jäämegi koppima ja testima. Sest et me ei võta sõna manus ajas ning kuidagi kunagi hirmsasti naerma, ma tunnistan, ega ma siiamaani päris temasse ei suhtu, niimodi. Sina manustamine, aima, näete, tsemendi on endiselt ja, ja ma arvan, et kui tuleb see põlvkond, kes on sellest esialgsest inglisekeelsest tarkvarast puutumata, tema võib-olla võtab selle nii omale, ma rääkisin jaak Tepandiga, kellega magaga töötasin koos ja just nimelt mina filoloogina tema informaatikuna. Arvutispets ja tema ütles tollel ajal küll, et mõttetu tegevus on tõlkida seda tarkvara, see tuleb niisugune jama asi läinud teistpidi ja, ja samas isegi väidetakse seda, et keel, mis ei suuda endaga kaasa tuua seda arvutisõnavara, et see keel on nagu surnud keel või ta jääbki köögikeeletasemele. See on lihtsalt üks näide on ju väga palju muid asju, noh näiteks see, mis keeles aetakse asju suurfirmade juhatustes või mis keele saadetakse valitsuses või, või mis keeles meil seadusi välja antakse või mis keeles meil needsamad juhendid on või kas meil on omakeelne raadio näiteks Need on kõik sama asja eri tahud, nad võitsid justkui kõik olemas olla või vähemalt nii paljud neist kui võimalik ja, ja meil on neid suhteliselt palju olemas, kuni omakeelse kõrghariduseni välja paljudel aladel. Meie vestlusringis on inglise filoloog, on saksa filoloog ja eesti filoloog. Tundub, et surve eesti keelele on just see inglise keelepoolne, kui sa inglise keeles tõlgib. Kui palju anne tihaste onsul Endal ahvatlust jättagi ta niimoodi poolenisti inglise keelseks. See ahvatlus väheneb päev-päevalt nii palju, kui seda üldse kunagi on olnud. Sellepärast et see tulemus, mida ma olen näinud mujalt, on hästi kole, kui niimoodi teha, et see ei sobi. Mitte et parem ikkagi katsuda võimalikult teha eesti keele päraseks see tekst, see on üks minu eesmärke. Inglise keelest eesti keelde tõlkimisel päris kindlasti. Ja kui saksa filoloog loeb saksakeelset teksti, mis on juba poolenisti inglisekeelne, kuidas ta käitub? Ikka eestikeelseks eestikeelseks. Tõlkisin just hiljuti kaubamärgi leksikoni ja avastasin ühel hetkel, et mark või kaubamärk võimark tootemark, mis on meile tulnud saksa keelest, on nüüd eesti keeles üksnes oma mõiste asendumas sõnaga bränd, mis on ju tegelikult inglise laen, mõtlesin, kas vahetada saksa laen inglise laenu vastu, mõtlesin, et ei, ma olen sedapuhku oma keele Patriot või tegelikult on see ju mugandunud sõna juba teda ei saa isegi vist enam võõrsõnaks pidada, ma kujutan ette, selles mõttes on sul õigus, sest et see saksakeelne tekst, mis on üle kahe sõna, ütleme, on, on inglisekeelne sõna vahel see näeb ka erakordselt õudne välja, tõeliselt kole. Sama õudne läheks veel eesti keel sellisel moel, kui sinna oleks jäetud sisse inglise keele. See ei ole mitte ingliskeelsete sõnade sissejätmine, aga see on ka selle lause struktuuri säilitamine, mille vastu tuleb ägedalt sellest rääkimata loomulikult ja hästi hirmus. Aga muidugi siin on ka probleem selles tegelikult, et osa tekste just nimelt noh, minul on eriti nagu südamesse silma ja kõrva jäänud need reklaamtekstid, mis tuleks tegelikult ikkagi täiesti ümber kirjutada, aga mida ei ole tõlgile Tõlgi Agu piirid, et kui palju tõlk tohib selle teksti suhtes oma initsiatiivi üles näidata? Ja sulle annab reklaamtekstidega, tuleb meelde üks hea näide, ma ei tea, kas seda tohib niimodi raadios öelda, kuna ma kaubamärki nimeta, siis võib-olla tohib. Suvel oli, olid teede ääres autoreklaamid, kus oli peal mingi tükk autost, kus ei olnud selle automarki näha. Ja all oli küsimus, milline auto ja väiksema kirjaga vastus ei ole, milline isegi poole, milline aitäh. Ma olin hästi rõõmus selle tõlkija üle, kes selle teinud oli. Sest sest see kohe kindlasti ei olnud inglise keelest otse tõlgituna, vaid see oli siin välja mõeldud. Ja ma olin selle üle hästi rõõmus. Kommenteerides seda inglise keele mõju, ega inglise keel ei ole esimene keel, mis tegelikult mõjutab. Äsja, meil oli lühikest aega soome keel, enne seda oli natuke pikemat aega vene keel, enne seda oli 700 aastat saksa keel. Nende keelte mõju on eesti keeles lihtsalt sees ja selle kohta hea näide on, kui vaidlesime termine termini printima üle, siis inimesed küsisid, et miks te tahate võõrsõna, et meil on ilus oma sõna trükkima olemas inimesed lihtsalt rajugi enam saksa laenusid. No niivõrd mugandunud juba on, nad on mugandunud ja nad on vanemad kui need inimesed, kes praegu terminitele vanemad. Nii et eesti keel ilma võõrmõjudeta ei oleks see, mis ta on, meie tunneks ära eesti keelt, kuid kui me näeksime sellist eesti keelt, mis oleks täiesti ilma Saksa, Vene ja Soome mõjuta Lehola Lembitu aegsed Ega me ei tea, ei tea, meil puuduvad kirjalikud mälestusmärgid, kuidas nemad rääkisid. Käisin aga enne seda nad ilmselt suhtlesid mingite balti loomuliku santi vastu, sealt võtsid sõnu ja lauseehitust üle. Kui niimoodi mõelda, siis ei ole midagi valesti ka sellega, et eesti keele areng jätkub ja ta praegu juhtub millegipärast jätkuma. Inglise keele mõju on 10 aasta pärast võib-olla hiina keele mõju all ja mis seal siis nii väga vahetunud. Mina tänan tõlkijaid Anne tehastet, Katrin linaskit, Arvid avastit kommenteerimast, meie tõlkija, elu ja maailma, kus nad liiguvad. Viimane küsimus, mida tõlkija jätab meelde sellest, mida ta tõlgib, ta on nüüd maailma kõige targem inimene, ta on enda peast läbi lasknud sellise kohutava materjalihulga, mis on jäänud teile sellest meelde? Kõige rohkem jäävad meelde need asjad, mis seostuvad minu seniste teadmistega minu seniste teadmistesüsteemiga, need nagu nakkuvad selle süsteemi külge ja need jäävad paremini meelde. Aga tegelikult jääb ikka üsna palju sellest tekstist meelde, mis on nagu minu jaoks väärt meeldejätmist, mida jäta meelde Reklaamitekstist, mina nagu eriti ei oska sealt midagi meelde jätta, aga näiteks ma arvan, et ma juura valdkonnas olen juba teated nagu mingisugust algharidust haridusest taandanud. Jah, sellepärast et üksjagu asju, mida ma tõlkimise põhjalt tean palju rohkem, kui keskmine inimene. Ütleme, sul ei pruugi jääda meelde üksikud terminid, kuna me tõlgime tõesti väikese keele inimestena. Me tõlgime tohutult palju teemasid. Mul ei jää seaharjaste harjatustamise vannist eriti palju, aga ma tean, et selline asi on olemas, ma tean, kuidas sellelt sealse karv tööstuslikud maha saadakse. Täpselt niimoodi ta avardab tohutult silmaringi ja kahtlemata õpetab sind lugema lepingut, mida lihtinimene üldjuhul ei oska, sest et sa oled selle lepingu võtnud pulkadeks lahti, saaled, pead temast aru saama, kui sa tahad tõlkida teisiti. Aga kuigi praktikas me näeme, et on võimalik ka tõlkida ilmselt, et. Mitte midagi aru ei saanud. Kui on seltskonnas tõlke ja seal seltskonnas tehakse viktoriin päevaka ajalistel teemadel, siis suulised tõlgid reeglina peajagu teistest üle, sest nad on sunnitud kõigi nende asjadega kursis olema, mis ümberringi toimub. Ei maksa ikka kirjalike tõlke kani ala selle pärast ühte teist jääb ka siia kõrvade vahele kinni kaste tavalisemates mälumängudes plussilo, loogiline mõtlemine, kasvõi see, et sa hakkad noh, nii palju ikkagi keeltest jätkas indoeuroopa keeltest, eks ole, võtad tüve järgi, sa, sa, sa saad aru, saju suhtud keelesse teistmoodi. See oli vestlusring tõlkijate praktikutega. Stuudios olid tõlkijad Anne tehaste Katri linask ning terminoloog Arvi tavast kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes. Järgmine keelekõrv tuleb jällegi teoreetilisemalt lainelt.