Tere hommikust, täna on jutusaate stuudios Margit Kilumets. Ja saade ise on inspireeritud ühest Mööduva nädala kultuurisündmusest, kui Von Krahli teatri sellises improviseeritud õdusas kinostuudios esietendati Kodumaistel tõsielufilmi, mille nimi on Tormis regi. Ja nagu klaver põõsas, sai seda filmi eile õhtul iga kultuurihuviline eestlane ka Eesti televisiooni ekraanilt vaadata. Mul on suur rõõm tervitada täna hommikul selle saatekülalist. Filmilavastaja Keedust, tere Sulev Nõmmikust. No kuidas nende lõpetamistega sinu puhul on? Et üks asi saab valmis, nagu sa ise esitlusel ütlesid, mis tehtud, see tehtud, mis tegemata see tegemata. Et kas tabab sind ka kunstiinimesele nii omale tühjusetunne ja tegematajätmise tunne. Tühjuse tunne külla tegemata jätmise tunne ei taba. Sellepärast et et tehtud sai nii palju, kui oskasin ja ja iseennast ja vaatajat pole mõtet petta, et see oli selline, isegi pikk-pikk tegemine, ma arvan, kuskil poolteist aastat sai selle filmiga siis ringi sõidetud ja filmitud ja mõeldud ja oodatud ja jälle filmitud ja et päris pikka aega ikkagi tahtsin, et aastaga saaks, aga ei tulnud ikka välja. Poolteist aastat läks. Aga sul on üldse omane selline, tahaksid öelda venitamine, et ega sa oma mängufilmidega ka reeglina väga kiiresti valmis ei saa, et sa oledki niisugune pikaldane mees. No nii on, jah, ma ei tea, on see halb või on see hea. Aga sellega kaasas veel üks üks häda, see, et ma ei saa nagu ühe töö kõrvalt teist teha, et et ma ei saa jaotada ennast näiteks kahe või kolme filmi peal, et ikkagi kui kui ühe filmi tegemine on, siis, siis tundub mõne teise asja tegemine nagu varastatud ajalaselt kõrvalt. Et muidu võiks filme teha ju mitte ainult poolteist, aga võiks ka rahulikult kolm neli aastat ühte filmi teha, kui, kui korraga saaks nagu mitut asja teha, aga aga jah, minu puhul see kahjuks on nagunii, et ma saan ainult ühte teha. Ja tänapäeva filmimaailmas tähendab see enda jagamine ka seda, et samal ajal kui see ühte filmifilmid pead sa kirjutama teise filmi stsenaarium vähemalt kelleltki selle tellima, sellepärast et seda raha taotlemisel võtavad nii kaua aega, et muidu tulevad väga suured pausid. Jah, nii on ja, ja ma võin küll küll mõelda ja rääkida isegi sõpradele, et ma kirjutan juba uut lugu, aga ega ega sellel sellist tulemust ei ole, mida siis teistele ette näidata, et ikkagi ikkagi kui üks asi on lõpetatud, siis saab rahulikult teist asja tegema hakata. Nii et et siin jah, üks stsena baarium, mida ma olen juba sama kaua teinud, kui kui ma siis tormisest filmi tegin. Ega kui ma nüüd siis lõpuks laua taha istun, siis ma hakkan ikka päris otsast peale. Kas sa kirjutad viimasel ajal oma mängufilmide stsenaariumid ise või Kõivuga Madis Kõivu ka siis kahasse ikka endiselt? Ikkagi madiskäiguga koos ja ja aga noh, see koos kirjutamine ei ole nii, et me koos lausa istuma ja mõtlema, mis, mis nüüd, mis edasi, aga ikkagi, et ma vahest harva käin Madis Kõivu külas ja ja räägin oma asjadest, siis tema püüab neid asju siis paberile panna. Ja siis ma loen neid ja siis lähen jälle sõidan tema. Et et sellel õuel Logan ka niimoodi, et ma küll käisin viimati ma arvan, et see oli, see oli aasta tagasi tema juures, et ma loodan, et nüüd siis, kui jälle saab rahulikult tegema hakata, et siis saab ka Madis, kõige pole külla jälle minna. No me oleme nüüd piisavalt tänahommikust kuulajad pinevil hoidnud, kui mina kuuleksin, et, et räägitakse mingist loost, mis hakkab tulema, siis ma tahaksin vähemalt kolme lausega teada, et et mis asi see siis umbeski on? Ei, aga ma ei taha üldse. Aga natuke pead ütlema, midagi ei ole. Ma võin öelda, et praegu selle töö pealkiri on kirjad inglile ja selle filmi peategelane on On mees, kelle nimi on Younas Kirotaja ja, ja rohkem mõelda ei taha praegu. Okei, aga selle eileõhtuse filmi juurde korraks vähemalt tagasi pöördudes, et kas ma saan õigesti aru, et see oli küll üks materjal, mis avaldas sulle suhteliselt suurt vastupanu, ehk siis et maadlemine maestro tormisega ei olnud sugugi nii lihtne, kui võiks ühele tavalisele Eesti inimesele paista, et selline mõnus staate küll ta räägib, et keerame nuppu ja muudkui tuleb, aga et ei olnud üldse nii. Aga ega see ei olegi kunagi nii minu puhul vähemalt mitte, et et ega rääkimine ei ole ju mingisugune eelis tavaliselt see inimene, kes palju räägib, ta räägib nagu palju ka tühja, mida ei saa hiljem üldse kasutada. Aga Tormise puhul noh, ma ikka natuke teadsin teda enne enne kui ma läksin tema juurde ja sain loa üldse, et ta on nõus minuga ja meie filmigrupiga kohtuma. Ja tormis ütles kohe, et, et ta on nii palju nagu rääkinud ja ta ei armasta ühte asja nagu mitu korda rääkida, et ta on oma jutud kõik ära rääkinud ja sellest on paks raamat kirjutatud. Ja, ja tõepoolest, see, see paks raamat mille nimi on jonni pärast heliloojaks, see on, ma soovitan seda lugeda, kes vähegi viitsib, et et see on hästi kirjutatud ja seal on väga palju selliseid mõtteid, mida mõnest teisest raamatust alati ei leia. Praegu just võima reklaami korras öelda, maksab see raamat häbematult vähe. Häbematult vähe. Ja, ja noh, arvestasin sellega. Ja, ja, aga sellest on ikkagi vähe jah, et et selliste heade kohtumisteni me jõudsime kuskil peale seda, kui me olime juba pool aastat tuttavad ja üht-teist juba ka filminud. Siis tuli eelmise aasta selline hiline talv ja tormis nagu nautis talve oma kullamäe kodus. Seal seda üksindust ja vaikust, mis seal talvise mere ääres on, et mere peal on jää ja lumi ja ja, ja siis me nagu saime talle nagu ennast sinna ukse vahelt sisse poetatud. Nii mõnedki korrad, et need olid üllatavalt mõnusad kohtumised, ma arvan, mitte ainult neile ka talle. Et sealt tulid need jutuajamised, mis seal filmis siis ikkagi on jah. Ega siis vaataja ju ei saanudki teada, et see on Kullamäe, mina sügelemine, kibelesin ja mõtlesin, et mis koht see küll on, kus ta on. Aga kas see kullamäe põhimõtteliselt asub sinu sellisele praegusele kodule geograafiliselt lähedal? Ta on jah, kuskil paarkümmend kilomeetrit aga üle mere otse oleks võib-olla 10 kilomeetrit. Et. Et jah, suhteliselt sarnased külad on need kullamäe ja mina elan Neeme külas. Et kuigi tormis ei ela kullamäel ta ikkagi tal on seal suvekodu augustada, siis talvel käib ja ja nagu selgus ta seal on ta ka väga palju oma oma asju kirjutanud. Et tänavu ikkagi nagu vist enamus loojaid ikkagi otsib sellist omaette olemist, et ei oleks segavaid asju ja linnakorter heliloojate majas ei ole just kõige suuremate võimalustega. Ja samamoodi linnamüra seal akna taga jah. Nii et ta oli hästi loomulikus keskkonnas ja ma arvan, see oli tema jaoks väga oluline, et, et me just sinna tema juurde läksime. Ja ometigi ei näidanud seda mitte ühtegi korda sellises maavillasest kampsunis mere ääres kõndimas, vaid pigem oli selle filmi läbivaks teemaks. Matk mööda jõge. Jah, see mööda jõge. Selle idee andis mulle tormis ise, sest et see on siis üks aasta tagasi suvel, kui Tormis oli Pärnus sanatooriumis, siis läksime talle sinna külla ja, ja seal tekkis millegipärast tahtmine, et võiks ta kuhugi Pärnust välja viia. Ja vaatasime siis Eesti kaarti ja ja mõtlesin, et miks mitte, see võiks siis Sooma olla, et läheks paadiga sõitma tormisele. See idee justkui meeldis ka ja tegimegi paadisõidu. Ja ma tundsin, et seal oli nagu esimest korda ta tundis ennast, tema tundis, mina tundsin, tema tundis ennast kuidagi vabana, ta sobis sinna vee peale ja looduse keskele. Ja sealt tuli see mõttekesised. Võib-olla filmis võiks veel kuskil jõe peal olla ja mööda jõge sõita. Aga mis meresse juhtub siis kindlasti, Tormise muusikas on mereteema üks olulisemaid. Aga, aga Mul on nagu ei osanud teda sinna mere kaldale jalutama panna. Et. Meri on kuidagi nii hoomamatu ja, ja, ja ja teda on väga raske filmis niimoodi kasutada, et ta õiges võtmes kuidagi vaatajani jõuaks. Et seekord merest lugesin ja ma arvan seda merd, on Eesti ballaadid Tormise muusikasse filmis küll ja küll. Mäletan ühest meie varasemast jutuajamisest seda, et sa ütlesid, et sa oled mees, kes niisama mere ääres jalutamas ei käi. Et vastab see tõele, et tegelikult elab praktiliselt noh, nii et meri on õue peal, aga et, et sa ei lähe nagu kunagi niisama merd narrima, sinna kive loopima. Noh vahest vahest käin. Aga noh, see on siis siis, kui enam kuhugi minna pole siis mere äärde minna. Aga jah, et niisama jalutama on ole selline jalutaja. Ma olen selline, et on selline rabeleja, mul on vaja nagu midagi toimetada, kui ka mere ääres, ma ei oska toimetada. Paati mul ei ole ja võrkuma merre panna ei oskaja. Kuigi kalastan lugu küll. Selles tormise filmis kajastub ülikonda väga hästi ja täpselt minu ettekujutusele kohane eestlase hingeelu, selline mitte tormises, aga kõiges selles muus, mida sa näitad, selline natuke piinatud, natuke kibestunud, natuke muserdatud, igal juhul hästi harva õnnelik. Et, et kas, kas sa tundsid seda filmi tehes ka kogu aeg, et, et see, mida sa filmid, et see on selline ürgne eestlase hing? Ei no nii kõrgele, no lihtsalt ei mõelnud. Ma. Seda on raske seletada, mida sa filmidest tunned filmides tunne, et on kaks võimalust, kas tunnen seda, et et see on tühi töö, mida sa hetkel teed või siis tunned seda, et sellel on nagu mingi mõte, aga aga samal hetkel seda mõtet nagu enda jaoks selgeks mõelda lihtsalt ei jõua. Sest et. Noh, sa võid seda mõtet mõelda juba siis, päev hiljem või peale võtet. Aga noh, et miks, miks ma tundsin, et see, mida ma täna filmisin, et see sellel oli nagu mõte et see on ikkagi selline tundlikkuse küsimus ja ja, või, või, või, või mingisugune äratundmine. Et seda on raske kõrval vaatajale isegi, ma mõtlen, kui filmigrupp on mõned inimesed, siis isegi neile on nagu kõrvalt. Vahest arusaamatu, et miks me siin oleme, miks me seda teeme? Et, et jah, et ega ma tööd tehes eriti selliseid lennukaid mõtteid. Ja ma saan aru, et mõned päevad võib-olla isegi paljud päevad mööduvad, nii et sa tunned õhtul, et et see oli jumala tühi töö, mida ma täna tegin. Jah. Vahest möödub kuu aega. Jeesus, ja, ja mis meeleolusse siis kodus oled oma lähedaste jaoks näiteks selge, aga neljal sobib mängida ja ma loodan, et see muusikapala vähemalt on selline kepsakas, mille sa välja oled valinud, et see ei ole selline piinav, tühja muserdatud. Ei, ei ole midagi. Aga ta on ühe ungarlasega, kes kellega sai põgusalt seest kohvikulaua taga tutvust tehtud. Oli üks huvitav Ungari mees istus Pariisis ja pistis mulle ühe plaadi põue. Kui jõuad koju, siis kuule ma hea meelega, nagu kui oleks võimalik, siis, et sealt üks lugu tuleks. Mehe nimi on akoshi. Ei olnud tõesti väga rõõmsameelne lugu. Aga nüüd sa viisid Sulev ise jutu oma reisidele, öeldes, et sa kohtusid selle Ungari mehega Pariisis. Et kuidas sa sellist festival, elu, talud, oma filmidega rändamist ja nende näitamist ja aplauside või välja vilistamiste kuulamist. Noh, ma olen seda pikalt harjunud, tänud aga ega ma ei naudi seda elu. See mulle ei sobi ma. Ega ma siin Eesti Eestis ka sellist seltskonnaelu eriti naudi, et pigem on see ikkagi mulle kohustuseks, et noh, ma saan aru, et päris päris üksinda kapseldunud ei saa inimene elada, aga aga sellised sellised meeldejäävad hetked elust, need on ikkagi seotud väga väheste inimestega. Seltskondadega. Et. Et ma ei tea, mis tõugu ma siis olen, aga noh, nii on õnneks või kahjuks. Ometi oled sa ju nendel festivalidel ka selliseid mõnusaid päevi ja mõnusaid hetki üle elanud, kus inimesed on sinust ja sinu filmist näiteks aru saanud või sa oled näinud kusagil, kel tänaval midagi niisugust, mis mis paneb sind mõnda järgmist filmi tegema, et sa tahad mulle äkki jutustada mõne loo õieti meile? Ja. Mul ei ole sellist eraldi lugu, pigem pigem meelde jäänud on see, et kui kui kuskil üldse keegi tuleb mulle ütlema, et sa pead, nüüd hakkame kohe järgmist filmi tegema, siis reeglina ei ole Eestimaal. Et, et see on ikkagi seotud kuskil teises kandis mingite kohtumistega. Et ma ei tea, noh, siin siin võib see ka olla, et Eesti inimene on ju selline, et ega ta eriti Head emotsiooni ei raatsi jagada. Et eks ma olen ise samasugune, kuigi ma olen püüdnud nagu ennast õpetada ja ja olen püüdnud oma oma tuttavatele küll siis enamus ikkagi filmiinimestele alata. Tee mõnda head sõna ütelda, kui minu minu arust õnnestumisega on tegemist või et see ei pea olema mingi selline suurteos, aga kui ma tunnen, et et selles filmis on midagi sellest inimesest ja siis ma, ma püüan alati ütelda, et midagi ütelda, midagi, mis ei koosne ainult omadussõnana. Kas sa mäletad viimast korda, kui sa kellelegi mõnele muusikule või no minu poolest kas või mõnele turumüüjale, kellel on on vapustavad õunad, oled öelnud midagi, midagi head? Viimati oli täna hommikul. Ma olin stuudios, helistas helistuudio. Noh, meil Eestis väga toreda helistuudio omanik, looja. Pressjärv mulle ja ja ta otsis küll teiste inimestega oma, nagu mul tuli meelde Tormise filmi tegime tema stuudios ja ma ei jõudnud talle nagu tänusõnu öelda. Et ütlesin, et et ma olen ikkagi õnnega koos, et see film sellise heli sai, sest et sest, et Sumera, heli ja kõik need teised helid kõik kokku liita, see ei ole ühepäevatöö ja see, see vajab väga head kuulmisvõimalusi ja väga head tehnikat ja väga head stuudiot. Ja pressjärvel on see stuudio rääkisite? Ei, ma ütlesin jah. Just noh, see see ei olnud mingi puhas kompliment, aga aga ikkagi just sellise sellise võlatunde pealt öelda, et siis kui töö lõpetasime, siis oli juba õues pime ja me jooksime kõik laiali ja ja noh, see arusaamine tavaliselt minu puhul tegid väikese viivitusega. Kuidas sa kodus selliste ütlemistega hakkama saab, Ma mõtlen, et ainult konkreetselt seda sinu neeme kodu, aga võib-olla natuke laiemalt su lähedaste ringi. Et mina eesti naisena kogemustepagasi pealt, et noh, Eesti mehed on nagu nagu tõesti maailma kõige kitsamad ütlejad, et ega nad ütlevad, et me ükskord elus juba ütlesin seda, et aitab nüüd küll kõik oli selge, et mul on samasugune kohutav, kas te ise ka aru saate, kui kohutav see on, meie peame siis seal kõrval vehklema ja, ja oleme kogu aeg emotsionaalsed ja õrnad ja hellad ja kõik 100 asja. Ei, ma saan aru küll, aga aga päris enda vastu ka ju, et, et noh, ikkagi selline selliste koduste ütlemiste puhul, ma arvan, on ikka kõige olulisem mingi mingi siirus. Ja et seal seal niisama selliseid sõnu loopida tundub suhteliselt tarbetu, kuigi, kuigi kindlasti inimestele, kes su kõrval on, on need sõnad vajalikumad, kui sa oskad, oskad seda mõelda või. Aga enda vastu ikka ei saa kätest. Mul on selline õnnelik kogemus, et mul on alles üks saade, mille me tegime sinuga umbes 10 aastat tagasi natuke võib-olla sellist ajalist eksimistega, aga keskeltläbi. Ja, ja ma kuulasin selle saate enne tänast hommikut läbi ja sain aru et midagi kompromiteerivat ma sealt ei leia. Kahjuks muidu oleks ju vahva mängida ette inimesele lubadused, mida ta jagab raadioeetris ja mis 10 aasta pärast osutuvad täielikuks jamaks, eks ju. Aga, aga sa, sa oled suhteliselt samasugune mees kuigi ühe koha peal mul mul tekkis selline, et kontrolliks seda sinu peal, et, et proovime siis mängin sulle 20 sekundit ühte sinu mõtteavaldust ja siis vaatame, kas kõik on nii, nagu enne. Ma arvan, et ma võin väga ratsionaalse inimese mulje jätta nendele, kes mind ei tunne. Aga tegelikult mul on ka omamoodi nõrkused, tähendab, ma olen omamoodi selline töönarkomaan ja kõikide asjadega on niimoodi, et kui ma midagi tegema hakkan, siis ma nagu ei, ei, mul kaob nagu mingi piiritaju ära või. Ja selles mõttes ma ei saa ennast kuidagi nagu ratsionaalseks ise pidada. Et kuidas siis on, et ratsionaalne alge on ainult nendele, kes sind väljast vaatavad ja tegelikult oled selline uppuja ja kodu ja, ja ja, ja piiride, mitte tunnetaja või. Noh jah, et kui seda ega ma muutunud ei ole, ma ei usu, et kui seda nüüd võtta sellise mitte just kõige positiivsema joonena, siis siis, et mida vanemaks inimene saab, seda raskemaks omadused muutuvad. Aga. Et kas see narkomaania on säilunud, on selle küsimuse niisugune koondkoondmõte, et kui sa ikka ühte asja teed, siis sa unustad selle, et kodus on katus parandamata ja mis kell sa pidid kuskil koolis kellelgi vastas olema või, või nii päris ei ole vä? Noh. Kella ma enam-vähem tunnen. Katusega küll jama ja. Et mitte, niiet unustan ära, et katusele midagi. Sest et ilm tuletab vahetevahel meelde seda. Aga mul on see meeles kogu aeg, aga ta on nagu asju, mida, mida, mida saab nagu veel edasi lükata lükata ja lükata ja. Et eks see on laiskus ka. Ja ütleme nii, et kui ma räägin töönarkomaaniast, siis samas ma võin mõelda, et ma poen salaja ikkagi mingi sellise laisa olemise ja mõtisklemise taha, et ütlen, et ärge mind segage. Aga tegelikult laisk Et aru ei saa, sest et nende asjade üle mõtlemine ja see vajab aga ja vajab nagu selliseid olemisi kus tihtilugu on isegi juhtub nii, et keegi samal ajal suhtleb sinuga. Ma võin isegi nagu vastata ja justkui midagi mingeid lubadusi jagada. Aga sa samal hetkel nagu selle asja ikkagi unustades ja, ja siis noh, on juhtumeid küll. Ma nagu tõesti tõesti täiesti noh, mitte midagi, pahatahtja Salon väga olulised asjad, mida ma lubanud olen ära unustanud. Õnneks ring on väga väike ses mõttes ringi, et nende inimeste ring, kes selle all kannatavad, et et ma niimoodi mööda linna käin, kõigile lubadusi jaganud seda ei ole. Veel. Kas see võib olla ealine iseärasus, mis ühel hetkel märku Rääkida eriti tulevikuplaanidest ja, ja seesama asi, et üks filmilavastaja tegelikult kogu aeg mõtleb oma oma tulevaste tööde peale ja vaata, ega lähedased ei saa seda mõtlemist kontrollida ka, eksju, et mis sul seal peas parasjagu on, kas laiskus või mõtted sinu järgmisest filmist, eks. Aga aga kuidas see? Oih nüüd tuleb nihuke klišee küsimus, et endale ka nõudne, et kuidas see mõte tuleb või kuidas see idee tuleb. Näiteks selle sellesama tulevase mängufilmi jaoks, et kas sa pead nägema mõnda inimest või kas keegi, aga äkki ma sulle mingist sündmusest või mis selle lõpliku tõuke annab, et et ütleb, et jah nüüd Sulev, tee sellest film või nüüd Sulev tee tormisest film, et see on õige mõte. Need on ikkagi iga kord erinevad need noh, tegelikult need tõuked on muidugi olemas, et ei saa ütelda, et see tuleb kuskilt ainult alateadvusest, ikkagi on need tõuked olemas tormise filmi puhul oli väga selline lihtne see tõuge. Istusin jõulude ajal perekond Johansoni juures ja sattus olema laualist Mall Johanson. Ehk siis mardi ja Kärdi jaagu ema, kes ütles, et et Sulev, kas sa ei tahaks äkki tormisest filmi teha ja sealt see tõuge tuli, noh ma kohe ei muidugi ei andnud mingeid lubadusi, aga niimoodi vähehaaval võib-olla mõne kuu mõeldes ja natuke omakeskis arutades ja, ja teades, kui raske ülesande mandrile võtan, ma ikkagi lõpuks selle selleni otsustasin. Aga noh, see oli selle filmi puhul, aga noh, see uuem asi on nüüd nii, et et need, need, need põhjused on nagu väga kaugel ajas, isegi need võivad olla 10 20 aastat tagasi mingi asi ja siis mingi väga värske asi ja nad nagu jooksevad kokku mingi mingid sellised mida endale ei anna kuidagi elus reguleerida või tekitada, et, et siis niimoodi vähehaaval koguneb. Ja, ja midagi ei ole teha, et kui need sind närivad, siis nad peavad nagu mingi väljundi leidma või et palju toredam oleks, kui ma oskaks midagi muud teha, et väljund nagu kiiremini tuleks, peaks nagu aastaid võtma näiteks. Puuded. Jah, nikerdan midagi. Või, või, või kasvõi oskaks hästi kirjutada või oskaks pilti maalida, eks siis see võib-olla ma teen küll nüüd pilditegijatele liiga, aga mulle ikkagi tundub, et neil on see teekond sellest impulsist kuni teostuseni on tihtilugu ikka kümneid või sadu kordi lühem. Et filmi puhul on see üks pikemaid teekondi, sest et eriti veel mängus Meie puhul et ideest ja isegi heas stsenaariumist on vähe, sest et siis hakatakse raha otsima ja, ja siis nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Et sama samamoodi on ka ebaõnnestumised ebaõnnestumisega, et et kui sa ikkagi ühte filmi teed pool aastatki ja see on ebaõnnestunud film ka su enda jaoks, siis sellele järgneb kas tahad või ei taha suhteliselt sügav stress. Ja noh, ma ei räägi sellest, kui see töö on Sult võtnud kolm aastat. Kas seda on sinu biograafias ette tulnud vä? Noh. Sellele vastu väita ei saa. Aga noh, õnneks õnneks ma natukene nagu tean neid asju, valmistan ennast ette, nüüd hakkab olema valmistanud ennast ette ja ja võib-olla leian siis mingeid muid selliseid väljundeid ja püüan kuidagi selle asjaga hakkama saada ise, et et siiamaani nagu arstiabi pole vaja olnud või mingeid medikamente pole neelatud. Seal on veel paar mõnusat lugu tänasesse saatesse ja järgmine mees, kes laulma hakkab, on kohalik mees. On jah, Jaak Tuksam. Lauri Luik Kappeli nii ei ole. Ja kosta tasametsast vaikne laul usuma. Sellises jaak Tuksam ja täna hommikul jutusaate stuudios Margit Kilumets, Sulev Keedus. Sulev nüüd ma ajan korda ühe asja, üks minu tekstiilikunstnikust sõber ütles, et kui sa nüüd seda saadet Keedusega teed, sa pead küsima, kuidas elab tema armas õde. Mul on kaks aga üks on tekstiilikunstnik. Peetakse silmas arvatavasti noorematele. Noorem õde elab väga kaugel. Nüüd kilomeetrite poolest isegi, elab Soomes, Tamperes ja ja väga kaua juba. Ja ja väga hästi. Nii nagu soomlased ikka, elavad oma soomemaal, noh, tema ei ole küll soomlane, aga ja, ja isegi tema perekonnas ei ole soomlast, tema abikaasa on inglane. Aga mida ma ikka kosta oskan, et kohtume aastas mõned korrad ikka, kas tema käib siin või siis paar korda, olen mina sealgi käinud. Ja ma nagu ei oska ette talle midagi ette heita või noh, et muidugi mulle meeldiks, kui kui inimesed elaksid, et nagu noh, üksteisele lähemal. Aga tema on selle valiku teinud ja ja väga tore, sest et ta ise on selle valikuga rahul. Tegelikult see küsimus muidugi oli ainult väike selline sild suurema teema juurde, et sa oled täna hommikul ka hästi palju rääkinud sellest, et tähtsad suured seltskonnad ja ja, ja võib-olla isegi väga laialdane tunnustus, aga et tähtis on, on see, kuidas ja kui palju sa saad oma lähedastega olla ja mida nemad sinust mõtlevad, et kuidas sulle tundub, et. Et milliseid inimesi sa enda ümber vajad, ma ei mõtle nüüd, et, et noh, et naiste, see, aga ma tahan, et sa neid natukene püüaksid kirjeldada, et et kas nad peavad olema head kuulajad või, või mis on see, mis annab sulle jõudu. Ma ei tea, kas ma olen väga vampiir, et käin kadumas teiste ma ei, ma ei ole mõelnud selle üle, et keda, et ma nagu otsiks kedagi. Ma olen mõelnud selle üle. Et vähemalt sellises sellises eas nagu mina olen. Ja sellises kohas, kus ma elan, kõige suurem Kapital ongi ehk kasutada seda natukene nagu totakat sõna küll, aga Ta on ongi just need inimesed kes on su läheduses ja, ja keda sa saad usaldada. Noh, et need ei ole nagu palju vaja. Piisab. Ja kui need on need inimesed on olemas, siis see on väga-väga suur väärtus, vähemalt selle elukutse juures, mida mina olen nagu enda jaoks valinud. Aga et ma, et ma otsiks. Ma pigem on nii, et kui võrrelda sellega, kui ma hakkasin esimeseks Ilme tegema, siis ma natuke nagu pelgasin endast vanemaid inimesi, millegipärast. Selline asi on juba ammu-ammu möödas ja ja mille pärast ma olen mõelnud, et ma võiksin veel mõne filmi teha on just see, et mul on selline tunne, et ma praegu nagu oskan inimestega kontakti leida või suhelda või? See see tuleb nagu noh, et selleks ei pea pingutusi tegema. Et need inimesed, kes mind huvitavad ja väidavad, et nendega suhtlemine on minu jaoks ikkagi üks päris rõõmus sündmus ja ja on selline tunne, et ega neilgi nagu Vaevaline minu nägemine ei ole et et see, see on selline noh, rohkem küll puudutab dokumentaalfilm. Et see on selline asi, mis nagu vastastikku toidab ja ja, ja noh, et see on see omamoodi suhtlemise, suhtlemise vorm, kui, kui on kaamera veel vahepeal. Et see on nagu huvitav sellele mõelnud Mina olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale et mulle tundub, et, et Eesti meestel ei ole väga palju sõpru. Et Eesti naistel on nagu tohutud hordid sõbrannasid, kellele saab rääkida ja kurta ja saab isegi oma mehi taga rääkida vahel. Ja, ja et naistel on nagu sellepärast ma ei tea, mulle tundub, et naistel on nagu selle võrra kergem, et et mehe meestel vähemalt selliseid vendi, kellega nagu kuskil saunalaval nagu päris, nagu südamest südamesse puistata, et päriselt teil nagu selliseid sõpru ei ole, nagu see sõprus on kuidagi kuidagi teisel pinnal vä. Aga polegi vajadust nagu oma südant puistada. Naistel on. Tule. Ei, no igasugust juttu võib ju, ükspuha, maa on ka saunalaval juttu rääkinud ja kes? See ei tähenda veel mingit tohutut südamesõprust. Et ega ma ma ei saa öelda, et väga palju sõpru on, aga ma ei ole ka neid seda nagu otsinud. Seal kas on selliseid inimesi ka, on küll, kellega ma võin ükspuha millest rääkida. Aga aga ma ei tea, kas ma nii väga nii väga kõigest rääkida tahan Eestist, et see rääkimine nagu ei aita. Edasi mõtlemine aitab rohkem edasi rääkimine. Aga mõtelda juba kümnekesi koos saunalaval on suhteliselt. Mul on mõned Hästi vahva tunnistused, ma tean. Ja, ja üks on mulle kuidagi millegipärast meelde jäänud ja ma nüüd ei tea, kas see ongi seotud sinu sinu sõbraga, eks, kellega sa pidid minema rattaretkele kusagile Portugali rannikule? Jah, oli selline. Unistus aga räägi mulle seda lugu üks kord veel. Ei noh, ma ei saa ütelda, et et see on kuidagi sõbraga seotud, sellepärast et idee autor on tegelikult Andres Sööt keda ma muidugi kui filmiinimest tean juba väga kaugetest aegadest, aga aga sellised kokkusaamised, et juhuslikud on tekkinud viimase paari aasta jooksul. Ja Andres tekkis jah, et, et eesti mehe häda on see, et ta on kui vaatab, et siis on päike alati selja taga ütelda, tahaks kuhugi sõita, kus vaatad merele ja päike vaatab selle vastu. Et see oli nagu midagi. Kuidagi teistmoodi tunne olema. Tegi ettepaneku, et võtaks kuu aega vaba aja vabaks, jalgratastega võiks minna siis Portugali rannikut pidi sõitma. Ivo Felt oli ka veel nagu kamraadiks mõeldud. Aga jah, et Andres on seal nüüd ära käinud. Seda ma ei teadnud. Ja ilma jalgrattata küll, aga ta tegi pika rändamise küll Hispaanias, aga noh, ütleme peaaegu jõudis sinna Portugali välja. Seekord jäi tegemata, et viga on ainult iseendast, et ei leidnud sellist aega, et kuu aega kuidagi ennast täiesti eemale kiskuda sellest, mis siin ümberringi on. Oma tegemistest. Et sa pead Andrese käest küsima, kuidas seal. Kuidas oli siis vaadata nagu? Ma tahan rääkinud küll mulle, aga ma ei tahaks nagu vahendaja. Ei, loomulikult ma tegelikult tahtsin jõuda sinnamaale, et, et kas see nagu vihaseks ei aja enda peale, kui sa aasta-aastalt saad aru, et, et et sa ei suuda nagu tööst loobuda sellise mõnu ja naudingu ja puhkuse nimel. Ei aja. Praegu veel. Andres ütles siis, kui ta sellest rääkis, ütles, et, et tegelikult ei ole vahet, et kas sa teed ühe filmi rohkemgi teed ühe filmi vähem. Et noh, et jäta üks film tegemata ja lähme parem sõidame ratastega. Aga vot ma veel ei ole sinnamaani jõudnud mani, mõtlen. Kui vanaks, siis peab inimene elama, hakkaks nii mõtlema kui on. Noh, mina pean ilmselt üle sajaaastases, ela. Tore teid vist tore, tore on vale sõna, aga, aga see on ikkagi ka hea. Kui keegi jõuab sellisele tasandile, et ta saab seda niimoodi mõelda ja seda isegi teoks teha. Mina ei ole sinna jõudnud ja ma ei, ma ei, ma ei ole kindel, kas ma, kas ma seda suudan kunagi kitsa. Et filmid ajavad sind ikkagi nii palju takka ja need realiseerimata töised ideed, et sa ei ei taha endale mingit vabadust või lõõgastust lubada. See isegi ei ole päris nii, et ainult filmid ikkagi elu ise ka, et et elus on ka teisi kohustusi peale filmide tegemise ja, ja kui sa filmide lükkad neid kohustusi järjest ikka edasi edasi, kuhugi ja siis, kui just filmid see nagu praegu siis on, tuleb nagu mõni kohustus siis selle selle aja sees ikkagi ikkagi ühele poole saada. Kuidas? Ja kui palju sul oma laste jaoks aega on? Kas praegu on just see aeg, kus seal sul nende jaoks aega Ma ei tea. Ma arvan, et aeg ei ole mõõdetav, aga kui mõelda seda, et kui palju ma nendega koos olen, siis siis ma arvan, et seda on piisavalt ja võib-olla isegi natukene palju, sest et. Noh, kuna me elame niimoodi, õu on meil küll suur, aga tuba on väike siis ja lapsed on suured, siis sellist Ma arvan, mõlemalt poolt toimub praegu selline otsimine, kes et nagu natukene eraldada või või et ma ei saa ütelda, et ma üldse lastega ei tegele. Teine asi on see, milline kvaliteet sellelt sillalt. Aga, aga noh, ma ei usu, et ma kõige hullem hullema isa etalon olenes Mulle meenus nad ikka, ma pean sinna vana saate juurde tagasi minema, kuidas sa rääkisid seal oma isast ja sellest, kuidas ta tegi amatöörina filme siis kui sina väike olid, et kui kõige mõnusamad õhtud olid need, kui tõmmati voodilina üles ja ja, ja isa neid filme näitas, et et, et tähendab point oli selles, et sa tahtsid öelda, et tagant tagantjärele vaadates oli sul tuutult normaalne ja ja selline toitev lapsepõlv. Oli küll jah, ja ma olen täiesti kindel, et ma selle koha pealt Ena oma isale alla Siis miks sa pead ka filme tõmba voodilina ülesse. Vot see on nii, et kas ta on või ei ole ju siis minust seda. Seda ei ole, sest et temal oli, see filmi tegemine oli nagu selline hobi. Ta lendas lennukiga päevad otse siis lendur jah, ta, ta vajutas nuppe ja keeras kogus kõrgust ja maandus ja tegeles sellise täppisteadusega, tegelikult, mida ma kõrvalt tihti nägin, et sain seal kõrval istuda. Ja siis film oli tema jaoks hoopis teine maailm. Aga minul seda, minu jaoks on film, seened piss tead. Ja seda sellist sellele kõrvale veel midagi ilusamat leida on. Praegu minu minu jaoks küll võimatu. Et mul ei ole kahjuks oma lastele midagi. Aga ma arvan, et siinkohal on ilus lõpetada ka natuke nukker lõpp, nüüd jäi. Ei lapsed ei ole nukrad üldse minu lapsed vähemalt. Ja kusjuures võib ju alati mõelda, et, et võib-olla sa hakkad kunagi lendama hobi korras. Siis oleks, siis oleks nagu mingi tasakaal. See kõlab küll võllanaljana, rääkisin Eesti filmimaastikul. Aga ikkagi jäi ikkagi, mul on õudselt hea meel, et, et ma sain selle pühapäevase hommiku, et me saime koos kuulajatega selle sinuga veeta ja, ja loodan, et, et me kuuleme sinu järgmisest filmist õige pea, sest tegelikult Sulev Keedus saabki intervjuusid teha ainult siis, kui parasjagu mõni film on esilinastunud, sest muidu muidu ta üldse ei tule stuudiosse ka ei anna ennast kätte. Aitäh Sulevi. Ilusat pühapäeva. Sulle ka ilusat rada. Läksima mõisamaksavi Ärgeol lillel oli, läksime mõisa mozzavi äärde, Hollali piinakas hammas vallutama olla, Liivellaliin hakkas hammas vallutama, oli Lellali pannima, pää Paiuda hääle olla Liinel Liibanima pää paIju pääle olla oli nii jala jaaniniidu pääle olla, liidellalini jala jaaniniidu pääle on veel, oli. Kurimistulguusistust olla Liinellali Kuriimi, istun koosistust, lollali, varas, mees Varikust olla liinidel Ali varas, mees, varingus dollalinillellali varast mulle ära. Su Hollali varast mul ära olla Liilellaliiad mulle musta aruna olla liini lillellaliiat mulle musta aruna olla. Stalini läksime hobust otsima, olla lillellali lätsimaabest otsima, olla del liimanessolly Suo kujuna olla liinidel liin, läänes oli soov olla veel liimina leht, laukiot, Sollalinile, Stalini linaleht, lauki ots olla veel lini hõõrassi, kaputt, jalg olla liin, millel oli võõras silm, kaputt, jalg olla oli, meil oli. Nakas sammas vallutama olla oli yhel liinil. Jätt jälle musta Arunollali nali. Lina linalakk, lakki.