Kirikuelu tere õhtust, täna räägime kirikule kuuluva metsa- ja põllumaa majandamisest aga samuti kirikuhoonet teie pastoraadi tekindlustamisest. Mina olen toimetaja Meelis Süld. Tänase saate külaline on Urmas Viilma, Eesti Evangeelse luterliku kiriku kantsler ja me teeme siis jutu teisipäevasest kirikukogust, mis toimus Kullamäe all ja kus põhiliselt arutati majandusküsimusi. Järgmine kirikukogu seevastu tuleb väga põnev novembris, kus on juba peapiiskopi valimised, aga praegu siis sellest, mis puudutab kiriku majandamist ja seekordsel kirikukogu istungil oli kaks päris põnevat ettekannet teemal põllumajandamine ja metsa majandamine. Tavaliselt, kui me mõtleme kiriku peale, siis ennekõike tulevad meile meelde need kirikuhooned, mis vajavad hoolt ja kiriku pastoraadi taga. See, et kirik on ka metsaomanik ja põlluomanik see võib-olla tänapäeval ei olegi nii üldteada. Ja Eesti evangeelne luterlik kirik on ajalooliselt olnud päris suurte maaüksuste omanik, ütleme kirik üleüldse ajalooliselt on olnud ju ju omanik ja ennast majandanud läbi aastasadade tegelikult oma oma põllu ja ka metsade majandamisest ja, ja sama seis on ju endiselt ka praegu ELK-s, kuigi ütleme siis see, see hulk maad, mille omanikuks praegu kirik on, on väga väike, võrreldes sellega, mis, mis ajalooliselt kirikule kuulunud. Erinevat poliitilised perioodid meie meie aladel on, on enamasti mõjunud kiriku varadele kuidagi väga kahjustavalt, ehk siis praktiliselt iga poliitiline võim on, on kirikult maid mingil põhjusel ära võtta või, või on need kiriku käest ära läinud. Aga täna on, on peaaegu kõigil maa kogudustel ikkagi noh, kuni 50 hektarit maad mõnel rohkem, mõnel vähem ja selle maa hulka kuulub nii metsamaad kui ka põllumaad või, või rohumaad. Ja kui nüüd üldistavalt kogu Eesti kirik kui või luteri kiriku maaomandit, et kuidagi liigitada, siis laias laastus ongi kolmandik metsamaad, kolmandik siis põllurohumaad ja, ja viimane kolmandik siis muu maa, mille peal on enamasti siis kirikuhooned või koguduse muud hooned, samuti kalmistud. Ja kuna kirik ka on siis või kogudused on nii metsa kui kui põllumajandusmaaomanikud, siis on üsna loomulik, et kogudused peavad midagi ette võtma, et et oma oma vara eest hea seista. Paraku jõuab konsistooriumi-sse ikka läbi koguduste signaale, kus kogudused muretsevad oma pädevuse pärast nende küsimustega tegelemaks, sest enamasti ei ole ju ju koguduse juhtorganisse valitud inimesi lähtuvalt sellest, kas nad oskavad hästi põldu pidada või metsa majandada. Õnneks on on mitmeid kogudusi, kus, kus see pädevus on olemas ja kogudused on, on sõlminud noh, näiteks maarendilepinguid väga headel tingimustel ja teenivad sealt ka oma oma eelarvesse märkimisväärse tulu. Aga samas on meil ka teistsuguseid kogemusi, kus, kus kogudus on lihtsalt ainuüksi sellepärast, et delegeerida kuidagi see mure kellegi teise peale on antud oma oma maad näiteks tasuta kasutamiseks mõnele kohalikule põllumehele ja sellistel tingimustel, mis pikemas perspektiivis on pigem nagu kogudusele kahjulikud, aga kogudus on saanud vähemalt lahti murest selle ma hooldamise pärast. Sellest tingituna, et see olukord on, on nii ebaühtlane, meie meie kogudustes saigi kevadisele kirikukogule siis kutsutud kaks spetsialisti rääkima just nimelt nendel teemadel. Ja rääkis aktsiaselts põlluvara juhataja Vello teor koguduse põllumaa majandamisest või ka rohumaa majandamisest ja ja aktsiaselts metsamaahalduse juhataja Taavi Raadik koguduse Metsamaa majandamisest või, või metsa majandamisest ja need olid tõesti sellised üsna üldised ettekande, et mitte liiga spetsiifilised, et arvestades siis kirikukogu koosseisu aga siiski piisava ülevaatlikkusega. Et need koguduste esindajad, kes need kirikukogul osalevad, võiksid sealt edasi juba astuda päris konkreetseid samme oma oma varade paremaks majandamiseks. Ja võimalik, et me selle teemaga tegeleme ka edasi ja, ja olen, olen plaaninud teha ettepanekuga koguduse juhatuse esimeeste konverentsitoimkonnale selle sama teemaga tegeleda ka juhatuse esimeeste konverentsil, sest seal on just esindatud koguduse nii-öelda ilming liikmed või juhatuste nõukogude liikmed, kes võib olla loogiliselt peaksid selle teemaga rohkem kursis olema ja tegelema igapäevaselt, kui nüüd koguduse vaimulikud Kui on olemas selline osaühing nagu kiriku vara haldussiis, kas ei oleks võib-olla mõistlik mingil hetkel ka koondada need teadmised ja, ja siis ka vaat metsa- ja põllumaad, et oleks mingisugune siis tõesti ettevõte, mis tegeleks nende maade haldamisega ja, ja sellest võiks tulla päris korralik tulubaas kirikule tervikuna. Maailmas ja ka Eestis on näiteid, kus kiriku varad ongi koondatud kiriku enda, mõne mõne vastava ettevõtte kätte või haldusesse. Meil luteri kirikus Eestis on nüüd olukord selline. Varad, koguduste varad on ikkagi koguduste endi käsud. Üldises mõttes me võime öelda küll, et kõik kiriku varajaga, koguduste vara on, on justkui ka üldkiriku vara aga praktilises elus on see korraldatud niimoodi, et konsistooriumi kirikuvalitsus on pigem nõuandja ja järelvaataja kui nüüd ise otseselt koguduste varadega toimetaja. Ja kui 10 aastat tagasi loodi kiriku Varahaldus ja tookord olles ise selle loomise juures ja ka selle asutuse juht mitu aastat siis me kaalusime seda, et, et luua eraldi osakond kiriku varahalduse juurde selleks, et tegeleda koguduste, põllu ja metsaküsimustega. Aga me lõpuks siiski oleme sellest loobunud, kuna see küsimus on väga spetsiifiline. Ja me nägime ka, et on kogudusi, kus pädevus on täiesti olemas ja, ja sellises olukorras on tulemus ikkagi see, et need kogudused, kus see pädevus on olemas ja kus osatakse asjadega hästi ümber käia need ei oleks valmis ikka tegema koostööd kiriku araldusega, sest neil ei ole seda tingimata vaja. Ja, ja teised kogudused, kus pädevus puudub või, või tahtmine või valmisolek teemaga tegeleda, puudub seal justkui peaks siis kiriku Varahaldus hakkama kohapeal koguduse varadega toimetama, aga aga umbes sellises positsioonis, kus otsused käivad ikkagi koguduse juhatuse või nõukogu tasemel ja see muutuks väga kohmakaks. Me oleme täna läinud pigem seda teed, et meil on tõepoolest ka juba juba need nimetatud ettevõtted valmis andma kogudusele ka otse pädevat nõu, et kogudus saaks ise toimida piisavalt targasti. Ja, ja teine asi meie kirikuseadustiku on sisse kirjutatud teatud piirang mängud ja, ja konsistooriumi järelvalve juhuks, kui kogudus otsustab oma maale või kinnisasjale seada teatud koormisi või, või, või näiteks oma maad võõrandada, siis sekkub konsistooriumi. Aga kõik, mis puudutab metsa igapäevast majandamist või ka maade rentimist kas või mõnele põllumajandusühistule, siis neid otsuseid saavad kogudused teha ikkagi oma oma tasandil ja, ja seal kogu see tuluga tulek kogudus oma eelarvesse, ehk siis kogudused võiksid olla ka meie arvates motiveeritud ise neid asju ajada. Ja tõepoolest need ettekanded, mis kirikukogul kõlasid näitasid seda, vaadates meie koguduste keskmiseid eelarvemahte, siis siis üks kogudus, kellel on kasvõi paarkümmend hektarit maad võiks oma eelarves siiski märkimisväärse tulu teenida ainuüksi nende maade väljarentimisega, kui seda tehakse siis nii-öelda turuhindadele vastavalt ja, ja selleks on kasvõi konsistooriumi kaudu või ka kiriku varahalduse kaudu võimalik seda pädevust taotleda, ehk siis me suudaksime vahendada neid kontakte või informatsiooni küll ka täna, ilma et me peaksime ise loome oma osakonda selleks. Vaadati üle ka eelmise aasta eelarve ja, ja kui vaadata kiriku konsistooriumi eelarvet tervikuna, siis kas on nõnda, et needsamad kiriku varad peavadki meie kiriku keskvalitsust üleval? Kirikueelarve, või ütleme siis konsistooriumi eelarve, et, et siin on oluline rõhutada, et see ei sisalda mitte koguduste endi eelarveid ja koguduste rahalisi vahendeid. Kiriku eelarve on olnud, et noh, rikka julgelt viimased 10 aastat väga konservatiivne ja seda ka selle aasta eelarve, mis praegu kestab, või siis ka eelmise aasta eelarve, mille kohta aruanne esitatud ja seesama juba eelpool nimetatud kiriku Varahaldus oma kinnisvaraprojektidega toob tõepoolest meie kirikueelarvesse täna juba mahult vähemalt kolmandiku või 40 protsenti tulusid. Ja see maht, et lähiaastatel järjest kasvab, mis loob meil siis ka eeldused erinevate kiriku töövaldkondade toetuste suurendamiseks või ka kiriku keskassa mahu suurendamiseks, kust me maksame vaimulikele siis palgatoetusi, et ilma Kinnisvara arendamiseta või varade pealt sissetulekute teenimiseta oleks täna kirikul päris keeruline toime tulla, aga see ei ole midagi erakordset, nagu ma ka juba nimetasin, on kirik läbi ajaloo oma suurema osa sissetulekutest saanud ikkagi oma oma majandustegevusest. Mis ei tähenda seda, et annetuste osakaal oleks vähetähtis või, või, või annetamine ei, ei kuuluks kiriku olemuslikku majandamisse kuulub ikka aga aga stabiilsed, et igapäevast tööd planeerida, on lihtsam, kui kogudusel on regulaarne sissetulek või ka kirikuvalitsusel näiteks kiriku varadest. Me ei saa minna mööda ka sellest, mis juhtus kiriku varaga Kuusalus ehk siis pastoraadi põleng, mis tuletas meile taas meelde selle kiriku varad, peavad olema hästi hoitud, hoolitsetud ja omaette küsimus on see ka, et kas kiriku varad on kindlustatud või ei ole ja nii nagu Kuusalu pastoraadi puhul jälle välja tuli. Kiriku vara ei ole kindlustatud. Kui palju jõutakse tegeleda sellega, et mitte ainult kirikuhoone, vaid ka kirikuga, kõrvalhooned oleksid hästi hoitud ja oleks kindel tõepoolest, et need on turvalised ja säiliksid? Eks tule, oht on ju praktiliselt igas hoones, on ta, on ta kaasaegne või, või, või ajalooline. See, mis juhtus, Kuusalus, on, on muidugi väga-väga kurb. Täna kedagi süüdistada on sellel pinnal väga, ma leian isegi ülekohtune. Ja õnneks ei ole see teema kuskil nagu tõstatunud seegas koguduste varad on kindlustatud või ei ole kindlustatud ja kui nüüd Kuusalu näide tuua, et seal see vana pastoraadihoone oli kindlustamata, et siis see on palju komplekssem teema on kogudusi, kus varad on kindlustatud, aga enamasti on tegemist siis väiksemate hoonetega, on ka kirikuhooneid, mis on kindlustatud, kuid reeglina on need Need samuti suhteliselt rusikareegliga kindlustatud. Olen tegelenud ise paar aastat tagasi kirikute kindlustamise teemaga, seda just seoses Väike-Maarja kiriku torni allakukkumisega ühe tormi ajal. Ja siis tõstatus küsimus ka, et kas kirikuhoonet võiks või peaks olema kindlustatud ja tol momendil suhtlesime väga paljude kindlustusfirmadega Eestis ja tulemus oli see, et tegelikult mitte ükski kindlustusfirma ei ole ei ole valmis kindlustama kompleksselt kirikuhooneid. Nad on alguses võib olla innukat ütlema, et nad seda teevad ja kui asjad muutuvad väga konkreetseks, kui, kui tuleb hakata rääkima näiteks kirikus asuvate kunstiväärtuste hinnast, siis peagi tõstavad, et kindlustusfirmad käed üles ütlevad, et enne kui te hinda ära neid läbi vastavate spetsialistide ja ekspertiiside, siis nemad ei, ei suuda kindlustada seda vara. Tookord toimusid ka läbirääkimised riigiga ja siis selgus, et ka riigi suurema osa varastan kindlustama. Sest riik on lahendanud asja nii, et kui tekib mõni nii-öelda kindlustusjuhtumina tõlgendatav siis õnnetus, siis on lihtsam see raha eraldada kuskilt reservfondist ühe kordsena, kui maksta kogu varade kindlustamise eest iga aasta kindlustusfirmadele tohutuid summasid. Ja ma ei arva, et see nüüd oleks, oleks hea eeskuju tingimata, aga täna meil puuduvad üldkirikul võimalused kindlustada kogu kiriku vara. Eriti kui, kui tegemist on ajaloolise varaga, millel on ka ütleme, arhitektuurne või kunstiline väärtus nendel objektidel kirikuhoones sees. Koguduste puhul sõltub see nüüd koguduse enda võimekusest või suutlikkusest, kusjuures meil ei ole väga palju näiteid sellest, et kui need kirikuhoone on kindlustatud ja seal tekib nüüd mõni kahjujuhtum et kindlustusfirma, siis ei leiaks kohe mingisuguseid argumente selle kohta, et vot ikkagi kindlustusleping ei olnud piisavalt läbi mõeldud või oli tegemist ala kindlustamisega või üle kindlustamisega ja neid riske ja ebaselgust on liiga palju. Kuusalu pastoraadi Põlengu näide on, on kurb juhtum ja siin ma kutsun küll üles kõiki püüdma oma kirikuvaradega siis selle juhtumi valguses niimoodi mõistlikult toimetada, kui on võimalik ikkagi kindlustada. Ja kui kindlustust ei ole võimalik teha või puuduvad selleks vahendid, siis tõepoolest jälgida, et ei oleks sellist ohtu. Samas Kuusalu puhul ei olnud tegemist kuidagi hooletu lahtise tulega ümberkäimisega, et see oli, oli nii vana hoone puhul arvatavasti arvatavasti selline selline õnnetus, mis võis juhtuda ja ootas oma aega. Minu, minu selline sümpaatia Kuusalu kogudusele ja, ja, ja kutsun üles kõiki omalt poolt toetama selle selle hoone taastamist. Tean, et kogudusel on plaanis kiiresti hoone uuesti katuse alla saada ja seda teha juba juba lähikuudel. Kui saame kuidagi aidata, siis siis püüame seda kõik teha. Kas konsistooriumi on mingisugune reservfond, kust saab kasvõi näiteks sellise juhtumi puhul Kuusalu pastoraadi põlengu puhul maksta mingit toetust taastumiseks? Konsistooriumi ei ole nii suurt reservfondi, et noh, nii mahukaid restaureerimisvõi taas ülesehitamise töid kuidagi finantseerida. Ma ei tea ka hetkel, kas Kuusalu koguduse poolt on tulnud konsistooriumi ile mõni konkreetne taotlus, mida me saaksime menetleda. Eks me püüame iga juhtumit vaadata eraldi, pluss Konsistoorium peab alati vaatama seda, et millised on siis toetamise prioriteedid, et kui, kui kukub mõni kirikutorn, põleb mõni pastoraadi, et siis noh, neid asju ka omavahel võrreldakse, mitte, et üks oleks olulisem, teisest aga vahendite vähesuse korral tuleb, tuleb teha valikuid ja, ja tuleb ka mõelda selle peale, kas ühe sammu astumine kellelegi toetamise suunas loob pretsedendi, mida me peame hiljem hiljem siis järgima ja kas meil on suutlikkust või ole suutlikkust. Kui tuleb vastav taatlus, siis me seda arutame, menetleme ja, ja vaatame, millised on meie võimalused toetada, alati ei pruugi olla toetamisvõimalused seotud kohese raha eraldamisega. Võimalik, et on, on kontakte, mida me saame lahendada või, või olla läbirääkijad või kaasläbirääkijad näiteks ka suhetes riigiga või muinsuskaitsega või, või teiste organisatsioonidega, et oma abi. Me püüame pakkuda nii palju, kui me suudame. Ma saan aru, et luterlikus kirikus on põhimõtteliselt üksikkogudus üsna iseseisev üksus, et kui me oleme rääkinud siin põllumaast ja metsamaast, siis selle hea majandamine on koguduse vastutuse, koguduse võimalus ja, ja kas või siin nüüd see Kuusalu pastoraadi põlengu näide ka siin on koguduse vastutusse, ta kindlustab hoone või, või ta ei kindlusta ja see, kuidas ta leiab need vahendid et õnnetuse korral siis käituda ja, ja hoone taastada. Nii ta on jah, nagu ma ütlesin, on koguduste varad ikkagi koguduste varad mida me saame soovitada või mida me saame teha, ongi, ongi soovitusi anda, enamasti kirikuvalitsuse poolt puudutab see siis kasvõi kindlustamise teemat või vastavate signalisatsiooni paigaldamist, aga me teame ka koguduste suutlikkust, et kui päästeamet on keskendunud peamiselt kirikuhoonetes tuletõrjesüsteemide järelevalvele ja me näeme, et kogudustel puudub võimekus kirikussegi paigutada vastavat signalisatsiooni siis seda enam puudub tavaliselt suutlikkus, noh, ülejäänud hoonetesse nõuetele vastavat signalisatsiooni paigaldada. Tean, et Kuusalus oli see siiski olemas ja see alarm ka toimis. Aga, aga paraku oli tegemist siis sellise olukorraga, kus, kus ei olnud võimalik suuremat kahju ära ära hoida, hoolimata sellest, et see alarm seal seal oli. Kas ta oli just kaasaegne, aga, aga ta oli olemas ja ta toimis. Et hoida kaasaegset süsteemi töös kõikides kiriku või kogudustel kuuluvates hoonetes mõttes on, on ilmselgelt ka üle jõu käiv täna koguduste tänaste vahendite juures Tundub, et koguduse puhul on väga oluline see, et suudetakse valida koguduse juhatusse need vastutustundlikud inimesed, kelle hulgas võiks olla ka neid nutikaid, kes teavad, mismoodi koguduse varasid majandada ja just koguduse heaks panna, neid teenima. Jah, nii ta on, aga samas eks me, me ju näeme, kuidas maapiirkond tühjeneb inimestest ja, ja ma usun, et ka täna on koguduste juhatustes nõukogudes parimad inimesed, kes, kes seal piirkonnast on võimalik olnud kaasata. Paraku on, on nii, et et nagu ka me ise oma varade omanikena kui paarkümmend aastat tagasi toimus varade tagastamine, siis, siis ilmselt said inimesed selliste varade omanikeks millega nad ei osanud tol ajal hästi ümber käia. Küllap võis olla mõni mõni linnas elav korteris elav inimene, kes sai kuskil tagasi oma vanavanaemamaad või metsad. Ja eks kogudustega juhtus sedasama. Nüüd on pigem küsimus, mitte selles, et kuidas selle selle varaga kohe hirmus toimekalt hakata ringi käima. Vahel hoitakse äraga liiga kiire toimimise vältimisega suuremad kahjud. Kui täna puudub kogudusel see pädevus siis on võib-olla mõistlikum üldse mitte tormata tegema ennatlikke ja ebapädevaid otsuseid. Koguduse ja kiriku ajalugu on on aastasadade pikkune, et kui täna ei ei osata midagi teha, siis tuleb vältida rumalaid otsuseid ja oodata siis kuni kuni aja möödudes tulevad inimesed, kes, kes oskavad teha, kõige rumalam on, on vara kiiresti ära müüa. Ja, ja see ongi see koht, kus, kus kirikuvalitsus püüab seda järelevalvet kõige jäigemalt teha, et me täna ei võõrandaks kirikuvarasid mõtlemata selle peale, et 50 aasta pärast on uued inimesed, kes peavad samuti vastutust kandma selle koguduse eest ja, ja siis ei ole enam võimalik mitte midagi teha, sest vara enam ei ole. Pigem siis hoida seda vara ja kui ei oska panna teda mõistlikult teenima, siis tuleb vältida selle vara tasuta ära andmist. Et kuskil on see tasakaalupunkt, kus, kus toimimine rumala suunas võid teha suurema kahju, kui üldse mittetoimimine. Kui palju on tehtud rumalaid otsuseid? On tehtud rumalaid otsuseid viimasel ajal vähem, aga nii-öelda segasel ülemineku perioodil 10 15 aastat tagasi on tehtud rumalaid otsuseid, kus näiteks kogudus selle asemel Ta oma varad tagasi võttis kiirustades nõndanimetatud kollaseid kaarte või, või kompensatsiooni ja, ja vahel põhjendatigi seda sellega, et me ei oska keegi selle varaga midagi teha, aga ei mõeldud, et see kogudus oli juba paarsada aastat tagasi seal olemas ja ilmselt kestab, kui kristus kohe tagasi ei tule veel omajagu aega, et kui täna ei oska inimesed teha, siis tuleb loota selle peale, et järgmine põlvkond oskab teha. Aga on ka tehtud selliseid otsuseid, kus ongi pikaajaliselt antud koguduse varad praktiliselt tasuta kellegi kolmanda isiku kasutusse ja tänane kogudus ei, koguduse juhtkond laiutab lihtsalt käsi, sellepärast et lepingud on tehtud nii rumalalt varasemat, et juhatuse või ka koguduse õpetaja poolt ja, ja, ja täna töötavad need koguduse kahjuks. Et see on see koht, kus me tõepoolest juhime koguduste tähelepanu sellele. Konsistooriumi ist nõu küsimine ei tähenda seda, et konsistooriumi piiraks koguduse varadega majandamist, pigem püüame aidata kogudusel teha paremaid ja targemaid otsuseid, et kogudus saaks ikkagi oma varadest seda tulu või kasu, mis sealt on võimalik reaalselt saada. Aitäh tulemast saatesse Urmas Viilma, Eesti Evangeelse luterliku kiriku kantsler ja täna rääkisime siis kiriku majandamisest ja eelkõige siis varadest ja nende heaperemehelikkust kasutamisest ja nende pealt heas mõttes tulu teenimist, sest mis võiks aidata kiriku ja koguduste tegevust siis rahastada? Kirikuelu selleks korraks kõik, kui jumal tahab, kuuleme taas järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Mina, Meelis Süld, soovin kõikidele head õhtu jätku.