Keelekõrv. Tere siin toimetaja maris Johannes. Tänase saate külaline on keeleteadlane, Tallinna Ülikooli professor Martin Ehala. Kutsusin ta kõnelema keele muutustest. Ma räägin täna rohkem sellistest kaua aega tagasi toimunud muutustest, mitte nendest muutustest, mis käivad praegu, aga võib-olla igapäevased ja käimasolevad muutused ja need, millega inimesed kogu aeg muretsevad, et kas nüüd keel läheb hukka või ta ei lähe hukka ja noh, sellest on räägitud ka juba hulk aega ja mitmeid kordi, seepärast ma arvan, et ma räägin täna rohkem sellistest juurtest, võetest, kaugematest keele muutustest. Võib-olla isegi puudutan natuke kõnekeele tekkimist ennast, et umbes 150 aastat tagasi, täpsemalt 1866. aastal keelas prantsuse lingvistikaühing vara üleüldse sellised diskussioonid, et kuidas keel on tekkinud. Ja see põhjus tallel oli selles, et ei suudetud midagi mõistlikku öelda, üks ütles ühte, teine ütles teist, siis need vaidlesid kaua aega ja kumbki ei suutnud kummalegi midagi tõestada. Ja lõpuks need argumendid ikkagi muutusid isiklikuks. Sest kuidas teisiti ikka teisele selgeks teed, kui ta ei taha aru saada, et ise oled loll. Kuna sihukeste asja enam ei olnud mõtet kauem taluda, sisseühing keelaski sellise diskussiooni ära ja see oli niimoodi üsna tükk aega. See oli 1990. aastani niimoodi. Meie avaldati artikkel keele tekke kohta uuesti ja seal artiklis muidugi mainiti seda keeldu ja öeldi, et nüüd on asi muutunud. Sest kui me vaatame geneetika arengut 20. sajandil, arheoloogia arengut, kus on võimalik kasutada igasuguseid täppisteaduslikke dateerimis meetodeid ja ja siis veel antropoloog loogia arengut ja üleüldse kogu teadmise arengut ka evolutsiooni kohta, et siis seda, mille põhjal midagi öelda, oli tol ajal juba siis 1990. aastal juba hulga rohkem. Ja sellest peale diskussioon keele tekkimisest üle ja inimkeelte varase arengu üle, ehk siis kui arvatakse, et keel võis olla tekkinud selline tänapäevane inimkeel umbes 140000 aastat tagasi et siis kogu see tudengite 100-st 40-st 1000-st aastast tagasi kuni tänapäevani on nüüd teadusliku diskussiooni objekt küll. Samas muidugi üht-teist saab öelda ka seda, mida öelda ei saa, seda on ikkagi minu arust palju rohkem. Mis tähendab ikkagi seda ka, et need saavad isiklikud argumendid ei kao ka kuhugi, sellepärast et lihtsalt liiga palju on tühja ruumi seal vahel. Aga mida nüüd teada on kõige rohkem ikkagi seda, mida võimalik täppisteaduslikult, et kontrollida ja ehk siis see, mismoodi inimesed kui populatsioonid, inimrühmad, meditsiinirühmad on maakeral hargnenud ja mis ajal mingisse maakera punkti on jõudnud. Euroopa puhul on see umbes 40000 aastat tagasi. Tola, elasid neandertallased, sellist ka inimesed aga ei ole meie sugulased, sest praeguste geneetika uuringute Järgi nende geneetilist materjali lihtsalt tänapäeva inimeste seas ei ole, et midagi neist peale säilveti ei ole jäänud. Aga siis tänapäevased inimesed kõikjal maakera peal pärinevad ühest ja samast allikast arvatakse olevat olnud kuskil Aafrikas ja sead hargnevad igale poole mujale laiali. Keelte kohta muidugi midagi öelda, siis 140000 aastat on väga pikk aeg, et traditsiooniline ajalooline keeleteadusse võrdlev-ajalooline mis on olnud Valevaid keeleteaduslikke distsipliine juba 19.-st sajandist alates. Üks esimesi selliseid teaduslikke keele uurimise meetodeid suudab taastada või öelda midagi keele arengu kohta. Kui see ulatub umbes 8000 aastat tagasi, siis umbes 6000 aastat enne meie aja arvamist, see on see, kui kaugele ulatub võrdlev-ajalooline keeleuurimise meetod vaatama, et kui võrdleme seda selle ajaga 140000 aastat tagasi siis 8000 mahub sinna 140000 hulka ikka hea hulk kordi. Aga see tähendab, et ainult keelte arengu kõige viimast ütleme viieteistkümnendat korrust. Aga me ei suuda näha neid alumisi korruseid muidugi korruson tinglik, eks see areng on olnud ühtlane, aga noh, me näeme seda pealmist kihti ainult samal ajal, kui geneetika võib midagi öelda ja arheoloogia võib öelda kaugemate ajaperioodide kohta sündmuste kohta, mis oli juhtunud kauem tagasi. Ja üks paha lugu on veel selles, et keeled tingimata ei käi koos geenidega. Esiteks ei keel ei ole geenide poolt määratud rohkem kui niipalju, et inimesel on keelevõime, ehk siis igaüks meist iga imik võib ära õppida mis tahes inimkeele, kui ta normaalse arenguga. Ja selles suhtes on keel meil küll geneetiliselt antud, et me kõik suudame ära õppida mingi keele, aga mingil moel vähemalt praeguse teadmise juures ei ole öeldud, et millise keele ehk siis noh, faktid näitavad, et ükspuha millise keele. Nii et ei ole praegu võimalik näidata seosti keelte ja mingisuguste geenide vahel, seda suudab küll siis populatsioonigeneetika teha, et näidata, millised rahvad või populatsioonid ütleme, Eesti elanikud või Läti või saamid või poolakad, et kui lähedased on nad geneetiliselt, seda on võimalik teha niimoodi, et inimesel on teatud sort geene mis ei kombineeru siis, kui vanemad teevad lapsi. Ehk siis nagu suurem osa geene, mängitakse iga kord ringi lapsa pooled geenid isalt poole temalt ja nii oli jälle pooleli pooled, ehk siis seda nagu geeni järgnevust, mis alati iga kord poole võrra muudetakse, et seda on raskem jälgida, aga peale selle all olevas on veel sellist geneetilist materjali, mis läheb edasi täpselt sellisel kujul, nagu ta lapsevanemal on ja naistel üks niinimetatud mitu Kondriline DNA mida nad parandavad kõigile oma lastele. Aga mis läheb edasi ainult tütarde kaudu, mehed seda edasi põranda. Ja, ja meestel on Y-kromosoom selle, mida mehed parandavad ainult oma poegadele. Kui me kujutame geneetilist koodi nagu mingit pikka tähtede jada, informatsiooni trükitud teksti mingisugust, aga edasiandmine ja selle teksti kopeerimine, siis kopeerimisel juhtub vahetevahel vigu, mõni täht läheb valesti siis looduses aru, mis täht seal oli nii-öelda ja kirjutab selle asemel mingi teise, tähendab see muutus, jääb alatiseks sinna geeni sisse ja liigume edasi, niikaua kui kuskil mujal tuleb mingi muutus, ehk siis selle järgi saab vaadata, kui suured on need erinevused, ütleme, kahe populatsiooni keskmiste, nende geeniväärtuste vahel. Kui need on väga erinevad, siis see tähendab, et nad on väga ammu juba läinud oma teed. Ja kõik muutused toimuvad erinevates harudes erinevalt. Ja kui nad on väga sarnased, siis see tähendab, et need hargnev, nii on ta andnud üsna hiljuti. Niimoodi saab enam-vähem öelda, et kust rahvad pärit, millised rahvad on haavale lähemal sugulased ja millised kaugemalt sugulased põhimõtteliselt ettevõttel on sarnane sellega, mismoodi keeli võrreldakse, keeltega tehti täpselt sama asi, võrreldi neid sõnu ja sõnad olid erinevad, siis katsuti leida see ühine algallikas populatsioonigeneetika teeb sama võrdlevat mängu geenidega. Kui niimoodi üldistada. Ehk siis me suudame praegu üsna palju öelda juba selle kohta, kes kust pärit on aga ei suuda öelda seda, et kes millist kõneleb, sellepärast et inimesed vahetavad keeli, kuna me oleme võimelised kõiki keeli ära õppima, keeled satuvad omavahel kontakti, siis sageli juhtub niimoodi, et ühe keele kõnelejad lähevad üle teise keele peale, see võib võtta aega, kolm-neli-viis põlvkonda, see võib vahest võtta 10 põlvkonda, aga no mis on 10 põlvkonda sadade tuhandete aastate jooksul. Nii et on üsna tõenäoline, et inimesed on vahetanud oma keeli, nii et geenid ja keeled, Elawei kuulge kokku, keel on tulnud kuskilt mujalt ja geenid kuskilt mujalt ja see teeb väga raskeks muidugi selliste üldistuste tegemiseks, millised rahvad on kuskilt tulnud, sest üldiselt armastame nagu seostada rahvast ikka mingi sellega, sest keel on see, millega seotud kultuur, eks ole, kui me oma identiteedist mõtleme, siis ei mõtle oma geneetilist identiteeti. See nagu viimase aja selline asi, mille peale mõtlema hakata, varem oli see eriti silma ei paistnud, see paistis silma, ütleme, rassitunnuste järgi, mõnel rahval olevat tugevamini ilmselt nähtavad ja nendel muidugi identiteediosaga nii-öelda geneetiline pärand. Aga enamasti inimesed erinevad keeleliselt rohkem kui nad erinevaid geneetilised ja seetõttu ka need grupid ja kollektiivne identiteet seotud keele ja kultuuri ja tavadega, mitte oma geneetilise koodiga. Noh, ma ei tea, mis nüüd edasi saab, kui kõik väga täpselt hakkavad teadma oma geneetilist koodi, et võib-olla siis tekivad uued rühmad, tead, et neil on nagu kuidagi väga sarnane geneetiline. Et nad on nagu veresugulus, võib-olla tekib mingisugused veresuguluses põhinevad kooslused, mis käivad üle keeleruumide ja selles mõttes ma arvan küll näiteks eestlased ja lätlased on geneetiliselt nii lähedased, et siin ei ole mingisugust kahtlust, et siis me oleme nagu vennasrahvas, kui kasutada seda nõukogude aegset armas terminid. Lätlased on eestlaste täiesti selge tõsine vennasrahvas leedulased ka sest meie geneetilised voodid on niivõrd sarnased nii lähedased ja on täiesti võimalik see, et näiteks Läti alal on toimunud keelevahetus kunagi seal elanud soome-ugri sugu rahvad on tasapisi üle läinud noh, nii-öelda leedu keelele, mille tulemusena siis tõenäoliselt olnud läti keel, ütleme siis mingisugune säärane stsenaarium tundub olevat võimalik. See geneetiline sarnasus ja kohanimed Meie Lätimaal on soome-ugri päritolu, sellele on viiteid, et säärane asi võis olla juhtunud. Ja sellised asjad on juhtunud üsna hiljuti härra kohanimede järgi, et näed, siin on nagu sellised selle keelelaadseid, kohanimesid kohanimed on need viimased, mis muutuvad, et kui keegi vahetab keelt ja jääb oma kodupiirkonda elama, siis ega ta ei pea oma kohe uusi kohanimesid välja mõtlema, ta kasutab ikka neid samu kohanivesid edasi. Arvatakse, et umbes 1000 aastat paneb selline kihistus kohanimesid vastu, et 1000 aasta jooksul ikkagi kohanevad, muutuvad, nad muutuvad lihtsalt sellepärast, et kohanimed lihtsalt muutuvad väga suured, väga võimsaid objektide nendeni Need on suhteliselt püsivad, aga väiksemad, kohani kihistused muutuvad kiiremini. Võib arvata ka, et selle kohani Nende argumendiga on võimalik tõestada kinnitust leida sellistele keelevahetustele, mis on toimunud umbes tuhatkond 100 aastat tagasi võib-olla rohkem ka mõnevõrra ja ka selliseid, mis seal võib olla toimuvas seal tõesti viis või 6000 aastat tagasi. Ühesõnaga ajal, kuhu enam ka võrdlev-ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulatu, vaatama, et selliste keelevahetuste kohta tegelikult mitte mingisuguseid allikaid või võimalusi nende tuvastamiseks ei ole, et seetõttu me lihtsalt ei tea, mis on juhtunud sellistel aegadel, millest isegi kohanimesid ei ole jõudnud siia, et võimalik, et seal on toimunud keele vahetasid. Võimalik, et ei ole ka, ei kujuta isegi ette, kui palju keeli tol ajal kõneldi, tollal ma mõtlen siis rohkem kui 10000 aastat tagasi või ütleme, selle versiooni koodi, kui vaatame neid soomeugrilaste ajalugu millest räägitakse praegu sellises ajavahemikus, kui jääaeg lõppes, ütleme 10000 aastat tagasi sealkandis stange, et sellest ajast siis algas noh, nii-öelda meie alade taasasustamine, eks ole, vahepeal oli jää peal tuhandeid aastaid ja inimesed taandusid lõuna poole, nad olid põhimõtteliselt kahes paigas, geneetilised uuringud on seda näidanud arheoloogilised ka tõenäoliselt. Et Ukrainas oli üks selline pelgupaik, kuhu inimesed läksid külma ilma saabudes külmaperioodi saabudes ideaali iveerias kuskil Baskimaa kandis. Kui jää sulama hakkas, siis nendest pelgupaikadest inimesed, loomad, linnud, taimed kõik niimoodi läksid välja. Aeglaselt, tõenäoliselt vastavalt sellele, kuidas taimestik arenes, liikusid, loovad, loovad, liikusid inimesed liikusid järgi ja asustasid kogu jää äärse territooriumi, noh, kui järjest taganes sinna skandinaavia keskel sulas lõpuks päris ära, siis võtsidki nagu Läänemere äärsed piirkonnad enda alla, nii et seda siis ütleme 10000 aastat tagasi või kuskil niimoodi, et kui nüüd vaadata soomeugrilaste ajalugu, et siis põhimõtteliselt on see see ajaperiood, milles ta nagu räägitud ja esitatud erinevaid hüpoteese ja, ja osa hüpoteese julgevad osa vähem julgenud, kõige julgem hüpotees võiks olla säärane, seda esindab Kalevi Wiik. Et soomeugrilased keda arvatakse ka, noh, see on ka suhteliselt selline lahtine arvamus, aga noh, võimalik ka nii, et soome-ugri keelte kõnelejad olid selles Ukraina pelgupaigas. Kui palju seal oli teisi keeli, seda ei tea, julgemalt, arvad, et seal olid ka soome-ugri keeled, aga kui me teame, milline on maailm, on keeleline mitmekesisus tänapäeval igasuguste väikeste hõimurahvaste juures kuskil sellistes piirkondades, kus tsivilisatsioon ei ole väga kaugele arenenud, et seal ikkagi palju keeli. Et ma usun, et, et see ei olnud päris nii, et soome-ugri keelele ainult seal nagu olidki, mida kõneldi, et seal tõenäoliselt oli igasuguseid keeli. Aga noh, jällegi seda me ei tea, nii et ma võin väga hästi eksida ja väga hästi võib olla õigus neil, kes ütlevad, et seal olidki soome-ugri keeled seal selles Ukraina pelgupaigas. Ja et siis julgevad hüpoteesid ette, et kui need inimesed läksid välja sealt pelgupaikadest, et siis soomeugrilased asustasid piirkonna, mis ulatub Inglismaale, ütleme, niukaskist, mis on nagu päris Inglismaa ja Šotipiiril Inglismaal ei tollal maaga ühendatud kogu selle mere, Põhjamereäärse ala ja Läänemereäärse ala julgelt Diaadi Kesk-Euroopast läbi Berliini kandist Praha kandis sealt Donetskini ja sealt Uuraliteni, nii et sisuliselt kogu euro, et selline oli üks hüpotees. Ja et siis need inimesed, kes tulid sealt Ibeeria Refuugiumist sama hüpoteesi järgi Kalevi Wiik on selle esitanud olid siis baskid, laadsete keelte kõnelejad, loomulikult mitte baski keele kõnelejad, seal on ikkagi aeg on nii pikk, et see keel nägi välja üsna teistsugune ei, selles baskilaadsest, keelest kui see seal kõneldi seda ega soome-ugrilaadsest, keelest ei oleks nagu võimalik suusada tänapäeval mingil moel tõenäoliselt, sest see on nii pikk ajaperiood, et need muutused on olnud igal juhul nii nii suured, et nende keelte nagu äratundmissarnasus on kadunud. Täiesti. Ma arvan, et see on nagu üsna kindel teades, kui kiiresti keeled üldiselt liiguvad, 10000 aastat on selline periood küll, kui kui nad muutuvad täiesti teistsuguseks, isegi taastalt vala inglise keelt. Ei ole võimalik lugeda inglise keele oskaja, sest see keel on lihtsalt nii palju erinev, korrutage 10-ga, siis tuleb enam-vähem välja, kui erinev see võiks olla. Võib-olla nii erinev, et me võrdlev-ajaloolise meetodiga ei suudaks selle üldse öelda, et kas kaks keeldunud omavahel sugulased või mitte või et kas ei, keel on olnud selle keele eellane või mitte. Kui meil õnnestuks leida üks makilint, kus on nagu kogemata peale jäänud sellest perioodist midagi et võimalik, et me ei tunneks soome-ugri keelte ära, aga võimalik, et tunneks, nii et ma ütlen, et selle kohta ei ole mingeid andmeid. Jäi nii, nagu see on, nagu nende keelte kohta mingeid andmeid, nii on ka väga raske öelda, kas see on õige või vale. See, et soome-ugri lasi, oli terve Euroopa täis selle kohta lihtsalt ei ole võimalik midagi öelda praegu mida öelda saab, on siis tõesti, et kust need populatsioonid on tulnud ja öelda saab seda ka, et millised arheoloogilised kultuurid on olnud ja siis on seal noh, erinevaid hüpoteese, kuidas need kultuurid ja keeled koos käivad, kas need käivad koos ja siin on ka keeruline, sellepärast et kultuurilised jooned ei pruugi ka levida alati koos keelega või olla nagu ühe keeleruumi kultuur, eks ole, kultuurilised uuendused levivad üle keele piiride, noh ka põlluharimine on levinud üle keele piiride, seda on näha igasuguseid keraamika ja metallide kasutus levib üle keele piiride ja, ja kui keegi võtab metallikasutuses, see ei tähenda, et ta võtab kogu muu kultuuri üle. Kuigi on teadlasi, näiteks Narheologreenhryuu, kes väidab, et võetakse üle ka nii-öelda kogu kultuuriline pakette, eriti kui on tegemist mingi tehnoloogiliste uuendustega nagu põlluharimine, et siis nii võimas ja nii muljetavaldav see teiste rahvaste üleolek, et siis võetaksegi kõige täiega nii sisse ja see, mida selle asjale kokkuvõtteks võib öelda. Et teatud mõttes me oleme ikkagi veel selles samas olukorras, kus me ei suuda öelda keelte arengu kohta suurt, midagi, sellist, mida oleks võimalik tõestada. Ja et teatud mõttes me peaks seetõttu olema üsna ettevaatlikud oma hüpoteeside püstitamisel seepärast, et neid ei ole võimalik tõestada või ümber lükata, lihtsalt oodata, ehk tuleb mingisuguseid andmeid juurde ja vaadata siis uuesti või katsuda laduda neid tükke, mille kohta on andmeid. Et selline on umbes selline olukord vanemate keele muutuste uurimisel. Aga kas siis soome-ugri keelepuu on nüüd nagu läbi saetud või ei ole? Ma arvan, et ta ei ole nii väga läbi saetud, selles mõttes midagi, et teatud osa geene on meil ühiseid ka Jakuutidega ja Siberist läheb terve pikk suurvöönd kuni siia Läänemere määrde välja, ütleme poolani, kus on väga kõrge ühe meesliini esinemine nimetatud see on tal selline sümbol ja et seda me jagame Siberi rahvastega ja kuskilt on, on see geneetiline materjal siis ikkagi jõudnud siiakanti. Ehk siis see tähendab, et on võimalik mujal nagu loomulik eeldada, et mingisugune idast lääne suunda liikumine, samuti toimunut, samal ajal kui on toimunud ka siis Ukrainast jibeerijast liikumist, ütleme siis põhja suunas jääle eetiliselt, tõenäoliselt mujalegi kokku segunevad kolmest erinevast populatsioonist. Kust nüüd see soome-ugri keel päritel, millisest neist või kas soome-ugri keeled sattusid erinevatesse paikadesse külmadel perioodidel, siis sattusid jälle kokku, noh, seda on väga raske öelda. Ehk siis traditsioonilise ajaloolasi, keeleteadlase tõendusmaterjali ei saa päris täiesti alahinnata ka seal üht-teist huvitavat järeldatud selle kohta, kus võidi soome-ugri algkeelt kõnelda lähtuvalt sellest, et millised ühised sõnad, millised loomariigis elad, millised kalad, taimed või nende taimede omaaegsed levialad pannakse teineteise peale, siis tekibki selline ühisosa. Ja see ühisosa on siis võimalik. Teine koht, kus seda algkeelt räägiti, alketi pruugitud, võib rääkida tõesti nii-öelda väga kitsal alal, jällegi ei tea. Ja peame arvestama ka seda inimasustuse sagedus oli väga madal. Noh, ütleme viis inimest ruutkilomeetri kohta, tegelikult rändasid ringi hõimulaadsed külatäis, rahvast, ma kujutan ette, liikus, tegeles korilusega, võib olla sesoonselt, rändasid edasi-tagasi ja me ei kujuta ette, milliseid väikseid klimaatilised muutused võib tulla, või metsatulekahjusid, mis ajab mingisuguse hõimu kuhugi rändava ringi. Eda võime rännata kõigi oma keelega, kuhugi mujale, satub heasse kohta ja palju läheb seal. Kuna väiksed rühmad on suurte alade peal, et keeled võivad siis seguneda kuidagi väga kummalistel ja etteaimamatult kombel. Aga tänapäeval on ikkagi see keeleteadus on nagu koos selle geneetika arheoloogiaga, et sa keelekaarte omaette juurijad, et vaat see üks sõna, mis levib niimoodi ja see on see põhimääraja Võrdlev-ajalooline keeleteadus ei ole kuhugi kadunud. Seda tehakse eraldi ja tulemusi võrreldaksegi geneetilisi arheoloogiatulemustega on seda alati tehtud, see kuhugi kao ära ja tõenäoliselt ei kao ära kuhugi ka võrdlev-ajalooline keeleteadus, kuigi talle need omad piirangud, mis ei võimalda veel kaugemale vaadata, kui see 8000 aastat. Võib-olla siis ka mõned vanemad näited sõnadest, mis siis on need? Ega mina ei oska neid iidseid sõnu hääldada ja keegi ei oska neid hääldada, aga need on siis niimoodi uuritud, et milliseid, mida tähendavad, mis asja need sõnad tähendavad ja on leitud, et soome-ugri tütar keeltes on, on sõna metalli jaoks, mis on nagu seesama tee, mis eesti keeles on praegu vask, mis siis tähendab seda, et paljudes tütar keeltesse ära sõna on, järelikult sel ajal, kui need teda keeled olid tihedas kontaktis, kuna see sõna on igal pool, nagu samast juurest pärit on ja kus seesama sõna, mida me kõik jagame ja mis tõenäoliselt ei ole siis eraldi laenatud nendesse keeltesse. Vaido on pärit sellest ajast, kui, kui need tütarkeelte kõnelejad tihedalt suhtlesid, siis järelikult see alkoolu pidi olema kuskil, kus leidus metalli, ehk siis siis pakutaksegi Uuraleid, aga karpaadid on samuti selline koht, kus see võis olla siis teiseks on soome-ugri tütar keeltes ka selliseid tuura kohta on. On, ühines sõna eesti murretes, öeldakse tuura kohta saanud tuura siin Läänemere ääres ei ole. Aga küllal teda seal Vjatka OK jõgedes, mille järgi siis ongi nagu järeldatud ahah, et algkeele kõnepillid ela sellisel alal, kus tuurast oli juttu, et muidu veel ei oleks kõigil seesama sõnav tuura kohta. Ja siis jälle öeldakse seda ka, et nagu meri ei ole üldse soome-ugri sõna, jäid, meri tundub olevat laenatud ja kui ta ei ole meie oma sõna, siis miks ta ajale ja ta tõenäoliselt ei ole, sellepärast et et alguses me ei olnud mere ääres üldse ja kui me tulime, siis me küsisime, mis asi see on siin ja meile öeldi, et seal meri ehk siis räägib sellele vastu, et nagu me oleks olnud kohe alguses siin Läänemere ääres niipea kui jää ära läks ja siis on veel selline sõna teatud soome-ugri keeltes nagu nulu kohta, mis on siberi puu ja kasvavad natukene seal teisel pool Uurali. Ja vaat kui need kõik on nagu teineteise peale pandud kõik need tuur ja nulgu tähistav sõna ja vaske, tähistusena ja mere puudumine siis nagu tekibki selline pilt. Tõenäoliselt oli see üks selline tuumala kust soomeugrilased lähtusid või, või kus nad on elanud, ütleme siis vähemalt üks koht, kus nad on elanud. Mida me saame öelda, võib-olla neid elas mujal ka, aga andmed juhatavad meid sinna. Et me ei pruugi võib-olla öelda, et neid ainult seal oli mingi väike selline kogukond, mis hiljem hargnes, nii nagu keelepuu ütles. Aga kindlasti neid oli seal võib-olla mujal ka. Kuulsite keeleteadlast Tallinna Ülikooli professorit Martin Ehalat. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes keele teekond, see on ka inimese teekond. Ja sahte lõpetuseks pakungi teile kuulata Ta ühte luuletsüklit Karl Ristikivi inimese teekonnast. Kõik mandrid on tõusnud merest, kõik maad on olnud rannad, kuigi meri neid enam ei mäleta. Meie kõik seisame saarel, kuigi randa ei näe vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus? Iga jalatäis maad on kellelegi jälg, iga peotäis mulda on kellegi käsi, mis pudenenud kellegi käest. Valged tiivad, mustad tiivad, öö ja päev, suvi ja talv, 1000 aastat, kui ainus silmapilk. Kas kuuled, üks linnuke laulab, kes olen mina, et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust, kui päike ei mäleta eilset päeva ja tuul ei tule tagasi sama teed, peab olema midagi muud, mis jääb ja millele ehitab pesa loomislugude lind. Et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks, et saaks maa ja merirand. Kõik on sündinud-kasvanud, ei iial surnud, ainult puhkama heitnud ja ootama jäänud. Väljade valguses sinakad, jooned, paastukuu alguses ärkavad, sooned murravad trotsides talvise tõkke eksides otsides jõuavad jõkke. Ratsuta vahune, milline uhkus. Rahune, rahune. Iga vihmapiisk on olnud kellelegi pisar. Ja mahl, mis kevadel valgetes kaskede särkab, on veri, mis valatud, kaugel lahinguväljal. Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi ja avaksin võtmega ukse, mis langes lukku mu selja taga. See võti on kellegi teise käes ja ust peab ta uuesti otsima. Aga kui ta õhtul väsinult istub maha, olen mina seal istunud enne teda. Ja see paik on õnnistatud paik sest see on kodu. Ma ei ütle rahu. See sõna on liiga suur, ütlen puhkus, ase telkide all. Sest homme on jälle päev ja päike ei mäleta eilset päeva. Vaata, meri on nagu peegel, sealt peegeldub taevas. Aga ometi ainult peegeldus. Ja rand on ainult sadam, ühe tee lõpp. Aga teise algus? Keegi ei mäleta homset päeva enne kui ülehomme. Ja siis on juba hilja. Kuidas võiksin siis ütelda? Rahu on? Lõikajad tulevad põllult ja kalurid tulevad merelt. Nende sammud on rasked koorma all. Kõik on koorem, isegi armastus. Vanad naised tulevad kirikust ja noorelt, poisid tulevad laadalt. Pisarad on pühitud. Kuhu jäi naer? Ikka on midagi jäänud maha. 10000 sõdurit tulevad koju. Ja 300 ei tule kunagi tagasi. See oli ammu ja kaugel maal. Seda on kerge mäletada. Aga üks, kes koju ei tulnud, kes mäletab teda täna, homme ja iga päev? 40 aastat kõrbes? Lühike uinak õline jalal. Kuid 1000 aastat on ainult üks silmapilk. Ja igaviku linnuke laulab. Mis on siis sellest, kes eile või teisel saarel? Homset päeva me niikuinii ei mäleta. Kui nad istusid leiba võtma panid nad käed risti nagu varjates, et need olid tühjad. Keegi ei võtnud midagi endaga kaasa. Ja tühjad käed said uuesti mullaks. Kõik on meile jäänud. Maa, meri, rand, vihmapiisad ja pisarad. Ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab. Kõik on meile jäänud tee ja sadam kahe teekonna vahel. Aga kui me kord õhtul istume maha, on seal istunud enne meid 10000, kes tulid tagasi sõjast ja 300 kes ei tulnud kunagi tagasi.