Tere kõigile tulgem jälle välja oma igapäevasest maailmast ja saagem tuttavaks ühe teisega. Paljugi sellest, mis meile tundub hämmastav, ehmatav on seal üpris igapäevane ja ilmselt vastupidi ka. Kuulame täna Lähis-Idas, Indias, Hiinas ja Jaapanis levinud kommetest, rituaalidest ning uskumustest, mis on seotud ei, rohkem oleme ka vähem kui jalanõudega. Mis seal nende jalanõudega siis toimub ja miks toimub ning mis põhjusel me sellest üldse räägime, seda kõike saab nüüd teada Marti kaldalt. Ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Niisiis, miks me sellisel teemal üldse räägime, siin jääb üks kaval põhjus olema marti. Tegelikult on põhjus väga lihtne olles käinud päris mitmetel turismireisidel koos Eesti inimestega, siis nii huvitav kui see ka ei ole, siis küsitakse väga, ütlesite kommete kohta erinevates riikides ja sel põhjusel on siis kogunenud kokku erinevad killud erinevate Toode jalanõudeteemalistest. Noh, ma ei oskagi öelda, kas need konkreetselt riitused on, aga ütleme siis kombed, tavad ja osalt ka jalgadega seotud kombed. Üldine selline reegel, mida tavaliselt usutakse ja arvatakse, on see, et jalanõud Nemad on siis Aasias kuidagi eriti räpaseks peetud ja see vastab nagu kohati ka tõele, samas kui kui üldiselt vaadata, siis see, kui palju on näiteks jalanõudega tegeldud või kui palju on tähelepanu rattad jalgadele, siis osutab ikkagi teatud teatud tähtsusele. Noh, kui just mitte kõrgkultuuris, siis igapäevases kombestikus kohe kindlasti. Nii et see on siis selline selline põhjus, selle kohta on küsitud. Ja, ja selle kohta Ta on siis aegade jooksul mul tekkinud hulka valdavalt valdavalt kogemust, aga kohaltiga informatsiooni Ega sellise teema kohta naljalt kuskilt midagi põhjalikku ei leiagi, nii et keda see huvitab, siis tasub nüüd Mortit kuulata, mis siis toimub nende jalanõudega ja millised kombed sellega seotud on. No kahtlemata ma ei ole mingisugune nii-öelda kostüümiajaloolane, et võime kutsuksime siia professionaalse kostüümiajaloolase, siis tõenäoliselt räägiks ta meile võiks rääkida jalanõude ajaloost pikalt ja laialt, et, et see ei ole ilmselt hetkel meie ülesanne. Aga me räägime jalanõudest teise kandi pealt, et mis tähtsust nad omavad ja millised kombed siis nendega seotud on ja kas siis Lähis-Ida riikidest alustame? Lähis-Idas ja üldse kõik see, mis on seotud jalgadega, et on, on väga pikaajalise tähendusega, nii huvitav kui see ka ei ole praktiliselt kõikides vana Lähis-Ida tekstides on olemas selline huvitav väljendus, mis on meile piibli kaudu jõudnud kohale siin siis jalge ette viskuma või, või kellelegi jalge ette heita tema, et ega see ei ole siis päris niisamuti. Et ühelt poolt tähendab see seda, et keegi alandab ennast teadlikult mingisuguse kõrgema autoriteedi ees, et selline nii-öelda maani kummardamine ei ole seotud mitte nii väga maa puudutamisega kuivõrd-kuivõrd just nimelt sellega, et tuleb ennast alandada tavaliselt valitseja, aga miks mitte ka usumehe ja tegelikult Tänapäevases Lähis-Idas ja võib öelda, et kohati ka ka terves Aasias aga Lähis-Idas eriti on millegi puudutamine näiteks jalaga või jalanõuga. Suhteliselt suur ja räige solvang on kasutatud kahel kombel. Ühelt poolt neid, kes soovivad seda sellist tüüpilist stereotüüpi muuta on siis teadlikult seda rikkunud ja teised siis järgivad seda endiselt kõige kuulsam, sellise jalgade ja jalanõude räpasuse murdja on ju Jeesus Kristus, kes teatavasti laskus enne paasapühi jüngrite jalge ette, pesi neid, neid jalgu, eks ole. Et me ei räägi nii-öelda tänapäevastest kingastatud jalgadest, vaid me räägime ikkagi nii-öelda teetolmust läbi imbunud tõenäoliselt suhteliselt katkisi jalgu, mida noh, äärmisel juhul kaitsesid ainult sandaalid. Ta teadlikult alandas kõik need õpilased kui, kui lugeda uut testamenti, tundsid ennast nagu vaevalt, kuna sellest ütlesid, oh issand, miks sa teed seda ja ees ütles, et küllap te hiljem aru saate, kusjuures nii huvitav kui see ka ei ole näidisena hoopis teisest kultuuriruumist. Eelmise aasta lõpul saabus väga huvitav uudis, mis mul koheselt muidugi selle teemaga, mis on mul ammu olnud mõttes seostus nimelt süüdistati Indias toimunud teatud terrorirünnakutes pommiplahvatustes ja ka Pakistanis Pakistani poolel tegutsevat islamiterroristide rühmitust ja väideti siis meedias, et Pakistani pool ei ole piisavalt teinud nendega nende karistamiseks ja kuidagi toetada võtab salaja neid. Ja selle tõestuseks siis Indias visiidil viibiv Pakistani peaprokuröri esimene abi suundus teiseusuliste ehk siis ta läks Sikkide templisse ja terve päeva vältel hotell puhastas seal templit külastavate inimeste jalanõusid. Et siis ka näitena sellest, et ka tänapäevases ütleme siis poliitikas või sellises noh, see on pigem nagu diplom, temaatiline akt, kuivõrd oli teise riigiametnikuga tegu, et need näidata, et noh, me ei ole selle taga, et kas nad päriselt selle taga olid ja toetavad või mitte, seda me ei tea aktina iseenesest äärmiselt äärmiselt sümboolne avaldas tema sümboolne akt siis ka mõju. No väga sellepärast, et see oli üks nendest uudistest, mis siis nagu sealt India ja Pakistani meediaruumist, mis on, mis on iseenesest terve terve maailm murdis ka välja nii-öelda lääne lääne meediaruumi, nii et juba seegi näitab, et see oli, see oli kahtlemata väga eriline samm, aga see oli jällegi taas sellise tavapärase arusaama vastu astumine. Ka nüüd, kui me vaatame Lähis-Itta tagasi, siis tegelikult see solvangu moment, jalanõudega kellelegi puudutamine või viskamine on, on tegelikult saanud täiesti trendiks see intsidentide sari, mis on leidnud aset viimasel, ütleme siis viie-kuue aasta jooksul on tegelikult üks põhjus, miks ma üldse hakkasin süvenema sellesse teemasse. Nimelt, et detsembrikuus aastal 2008 pressikonverentsil, mis toimus Iraagi pealinnas Bagdadis visati Ameerika Ühendriikide presidenti George Bushi kingaga ja mitte ühe kingaga, vaid lausa kahekingaga, et visati siis kaks korda. See oli üks Iraagi kaameramees, kes seda tegi ja hiljem ühtlasi ka pandi vangi selle eest selle solvangu eest. George Bush ei saanud pihta põikles kõrvale, sellest ilmselgelt nägi nüüd ühelt poolt, et see trend hakkas leidma pidevalt pidevat järgimist, kui me vaatame nende kingaviske intsidentide jada, siis see peale seda hoogustus kuni kuni selleni välja, et selle aasta alguses mis on meil nüüd, siis varsti viis kuud läbi aasta alguses on juba riigitegelasi mitte ainult Aasias, vaid üle kogu maailma visatud kingaga rohkem kui aastatel 2008, üheksa, 10 11 12 ja 13 kokku. Ülima põlguse ja nördimuse märke. Ülima põlguse nördimuse märgiks protestiks ja siin on ikkagi nagu, nagu ridamisi olnud neid, neid neid rünnakuid no järgmine võib-olla kõige selle märkimis, see on siis see, et järgmise aasta 2009 veebruari alguses, kui Hiina peaminister Wen tša pooli oli külas Inglismaal siis teda visati ühel päeval lausa kahel korral. Et teda visati siis nii Londonis kui Cambridge'is loengut või kõnet pidamas siis tudengid avaldasid protesti siis Hiina nii-öelda poliitika vastu. Loodetavasti ise annate pihta? Jah, praktiliselt ühelgi korral ei olegi siis need riigitegelased või juhid reaalselt pihta saanud, aga see on pigem nagu selline sümboolne sümboolne akt, et. Abiskajatel võib olla suur pettumus, kui pihta ei saa, sest et võib-olla nende jaoks on tähenduslik ka see, et ta peab tingimata sellega pihta saama, et kui läheb mööda, et siis nagu polnudki õige pahameeleväljend. No kindlasti muidugi, ega, ega muidu ei visata, kui kuigi pihta saada ei taheta, aga, aga noh, kahtlemata on see, ma ütlen, et see on nagu siis huvitavam, protesti avaldamise viis, kui lihtsalt seista plakatiga ukse taga. Teine moment on siis see, kui plakatid saab ära keelata ja saab keerata ära, värvipudeleid saab kontrollida, et kotis ei ole mädamuna või mäda tomatit. Siis seda kinga ei saa. Ja jalanõud ei saa inimeselt ära korjata, kui ta läheb näiteks loengule kuulama ühte või teist riigitegelast, see on ettearvamatu ja nii, et seda ei ole võimalik nagu, nagu ära hoida preventiivset. Aga jah, kui see niimoodi massiliseks muutub, aga siis võib ju ka niimoodi juhtuda, et kästakse kingad piltlikult öeldes ukse taha jätta nii nagu mošees sisenemisel. Kui on mingi kohtumine välismaise poliitikuga, kes mitte meele järgi ei ole, aga noh, nii kaugele ruutselt nii kaugele ilmselt ei minda. Aga no see, see kinga ise või kinga kasutamine on läinud isegi nii kaugele, et, et kui siin Araabia kevade ajal Egiptuses demonstandid võtsid kingad jalast ja lihtsalt viibutasid kingadega isegi ähvardavalt, nad isegi ei visanud, et et siin Mubaraki kukutamise ajal leiti, et Kairos olevat siis ühekorraga kingi viibutanud tõenäoliselt umbes miljon inimest. Ühe demonstratsiooni tegevus aga, aga, ja neid on visatud siin on noh, peaaegu on pihta saanud nii Sudaani kui Pakistani president, Austraalia peaminister, nii et see ei ole jäänud ainult sinna Lähis-Itta, et hoolimata sellest, et ta on alguse saanud sellest Lähis-Ida kombest on ta, on ta levinud nagu kaugemale. Nii et see kingaviskaja ta läheb kasvõi paljajalu koju, aga tal oma meelsust avaldanud. Ta on oma meelsust avaldanud, mina hoopis mõtlen selle juures tihti sellise praktilisele küljele, et kui ta ette juba planeerib kingaga visata, kas ta paneb, paneb kehvemad jalanõud jalga või ei pane. Ma just mõtlesin seda ja ma arvan küll ehkki, no mine tea, kui on väga tulihingeline, siis on tal ilmselt ükskõik Ja noh, kui see, kui see on impulsiivne käitumine, siis, siis võib-olla küll, aga kui sellesse siin kohapeal tahan öelda, et tegelikult ka läänes on selline kingade kasutamine teatud sümbolina hästi levinud, et võib-olla mõned on märganud, et elektriliinidele või puude otsa visatakse kinni seotud, et omavahel siis kokku seotud nööridega jalanõusid niimoodi rippuma. Et sellel on, tahan kohe rõhutada hoopis hoopis teine tähendus, et see on tavaliselt, et koju mitte tagasi pöördunud sõjaväelaste mälestuseks, et seal on hoopis-hoopis-hoopis teine tähendus lihtsalt, et, et neid kahte asja ei aetakse segi, need on, neid on väga palju ka sellises sotsiaalmeedias kasutatud ja, ja noh, isegi üks kuulus film saba liputab koera kasutas seda äärmiselt olulise sümbolina, et selline rahva seas levinud komme on, on ka läänes olemas. Nii et tuleb vaid nentida, kui palju erinevaid sümboleid võib panna kõnelema lihtsate kingadega. No millised on Indias tseremooniat jalanõudega? No kõigepealt esimene moment, mida tahan kohe rõhutada, et mis lähtub äärmiselt praktilisest kombest ja mis, mis tihti eesti turistile võib rändulile kohati on teada, aga paljudel juhtudel füüsiline tuleb üllatusena on siis see, et et kusagilt sealt Lähis-Ida ja India vahelisest piirist alates on siis kingadega äravõtmine noh, teatud mõttes nagu nagu austuseavaldus. Et loomulikult võetakse ära ka jalanõud Lähis-Idas mošeesse sisenedes jaga koju sisenedes, mida tihti Aasia riikide kodanikud peavad vajalikuks rõhutada. Aga noh, eestlastel ei ole mitte midagi imelikku, et nii-öelda kellelegi külla minnes võetakse jalanõud ära, et see on pigem pigem see teema, et, et võib-olla Ameerikas või Inglismaal seda ei tehta. Nii et austuse märgiks jalanõude äravõtmine on äärmiselt äärmiselt oluline. Teiselt poolt on jälle seesama moment, et jalad on siiski kõige madalam osa inimesest. Et juba kõige kõige vanemas, india kirjandusteoses pühakirjas Rikvedas kirjeldatakse, kuidas jumalad võtavad ette sellise hiiglasliku inimese hiitki kandi lõikamata tükkideks ja tema kehaosadest loovad siis maailma erinevad asjad, noh näiteks juustest loovad puud ja rohu ja kontidest teevad siin maailma alustalad. Aga ka erinevad ühiskonnakihid loovad sellest hiitki kandist. Et suust saavad preestrid kätest saavad valitsejad, puusadest saab lihtrahvas jalgadest see, millele kogu see ühiskond nagu püsti püsib. Neist saavad siis teenrid. Nii et noh, jalad on on siis nii-öelda teeniv kehaosa ja ühtlasi ka siis selline hierarhiline võrdlused, et need on kõige-kõige madalamad. Teisalt kui me vaatame kogu seda india ja tegelikult isegi laiemalt Lõuna-Aasia kultuuriruumi, siis jumaluste ja pühameeste jalgade austamine on äärmiselt oluline ja austatakse kahte asja jalgade juures, mitte jalgu endid vaid nende jalgade jäätud jalajälgi. Lõuna-Aasia on täis igat sorti religioonide pühameeste jalajälgi. Need muidugi ei ole reaalsed jalajäljed, need tavaliselt on siis lõigatud, raiutud mõnda kivipinda. Tihti need on ürgsuured selles mõttes, et need ei saakski kuuluda reaalsele inimesele aga austatakse just no sümboolselt sellist jala aastaid, see tähendab, viitab siis kohalolekule et mingisugune pühamees või ka jumal, eks ole, näiteks jumal Višnu või, või siis raama või, või buda või maha Viira on selles kohas olnud, vähemalt usutakse, et on tihti, see on nii-öelda, et kas templi ukse ees või mingisuguse koodi pauk sees. Vaat siin koopas käis mediteerimas. Nüüd see jumalus võib see pühamees. Kas nendesse jalajälgedesse astuda ka tohib või on see pühaduse teotamine? Nendesse jalajälgedesse tavaliselt ei vastuta, vaid vaid vastupidi neid austatakse siis asetades sinna lilli ja, ja muid selliseid valdavalt lilli või õieti lilleõielehti isegi aga kohati ka neid värvitakse erinevate mullavärvidega, näiteks neid, neid puudutatakse austavalt tavaliselt otsa esisega. Nii et see on jällegi omamoodi selline laskumine pühaduse jalgade juurde. Aga noh, ütleme niimoodi, et kui, kui kõik need pühamehed oleksid reaalselt nendes kohtades käinud, kus nende jalajäljed on, siis tõenäoliselt nad elasid hulka kauem kui tavaline inimene. Ja teine on siis muidugi seni jalanõudele äärmiselt olulise tähelepanu asetamine Indiast on pärit ikkagi päris päris mitmeid selliseid huvitavaid jalanõusid, ma tooksin tegelikult välja ainult kolm. Kõigepealt on jutid, see on selline valdavalt valitsejate jalanõu levinud siis Radjastanis ja Panso piss lameda põhjaga ja paljud kujutavad ilmselt ette seda muinasjuttudest, kus oli väiksest mukist juttu üles tõstetud nina üles tõstetud ninaga ja ma pean tunnistama, et ka minul on üks paar selliseid jalanõusid. Ma ei ole nendega kunagi käinud, sest Eestis ei ole nendega tõenäoliselt kusagil käia. Aga lihtsalt sellel hetkel mõtlesin sellesse poodi siis noh, see oli lihtsalt niivõrd. Nad on väga kaunilt kaunistatud tikanditega peeglitükkidega värviliste klaasikildudega, mis on lihvitud nagu, nagu mingid vääriskivid nad on, nad on tavaliselt ehtsast nahast, nad on, nad on väga korralikud jalanõud aga noh, ilmselgelt ei ole nad kandmiseks tänaval vaid, vaid pigem noh, ütleme niimoodi, et kui sul on, kui sul on palee või kui sul on selline nii-öelda väga selline puhastes tingimustes sellised noh, pigem nagu meie mõistes kodu sussidena. Kuigi tegu on siiski siiski nahast kingadega No järgmist idamaist uusaastat vastu võttes võiks jalga panna. Jah, põhimõtteliselt, et noh, nii ma mõtlesingi, et nad sobiksid mingisuguse mingi kostüümipeo jaoks, kahjuks ei ole sellist kostüümipidu veel olnud, tuleb ise teha. Räägime jalanõudega seotud kommetest ja rituaalidest. Stuudios on orientalist Martti Kalda. Teine, mis on ka äärmiselt äärmiselt huvitavat, on, neid, on muidugi äärmiselt mitut-mitut tüüpi, on siis padukad, ongi sellise nimega ma ei oskagi öelda, kas neid tuleks liigitades skandaalide hulka, vaid neid tuleks liigitada puukingade hulka. Neil on põhilised osad puidust, tihti ongi ainult kõik osad puidust, neil on tald, mis on jala järgi, neil on konts ja varvas seal all, ainult kontse varvas täistalda ei ole. Kõige radikaalsemate vanaaegsetel Bodukatel, mida kasutatakse näiteks Nepaalis ja Põhja-Indias on seal siis ainult üks selline niidipooli taoline nupp. Ehk siis ise hoiad seda seda kinni oma varvastega, see käib siis suure varba ja ja järgmise varba vahele ja sellega hoiabki kinni ja käid selliste puugotadega. Tänapäeval muidugi neist on erinevaid variante, kus Adžap all need on, need on erinevaid nimed, kus on siis kas nahast või riidest pandud kaks sellist nöörikest peale, et noh, nagu jalal oleks parem hoida need meie skandaalide moodi. No meil nimetatakse selliseid jalanõusid plätud, eks, kus kinnitus käib ainult varba vahelt, nii et puuplätud siis. Jah, puu plätud, ainult et ainult et seal on siis ainult üks selline puunupp, millest, millest varvastega ise peab kinni hoidma ja see on tegelikult väga-väga tavaline, et et naisterahvad näiteks oma kodu läheduses lähevad kodunt välja, kaevule vett tooma, et on, need on sellised sellised jalas, et seda võib India sellistes maakohtades veel veel veel endiselt suhteliselt sagedasti näha. Ja see püsib jalas mõttejõul ja, ja lisaks sellele peenemad variandid nendest on tehtud kas siis A väärispuidust näiteks eebenipuust või tiikpuust või lausa Sandlist sandlieesmärk on siis veel lisaks sellele seda lõhna eritada, sandel lõhnab meeldivalt. Ja, ja on säilinud ka muuseumites jalanõusid, mis seal valmistatud elevandiluust samasuguseid sedasorti sandaale. Kui me ütlesime, et muuseumis on alustatud juba väga vanast ajast alates, et me vaatame neid, sind, eepos, dramaajana, seal on selline koht, kus, kus peategelane raama on sunnitud minema metsa eksiili intriigide tõttu olema seal tükk aega ja siis hakkavad temaga igasugused huvitavad asjad juhtuma. Tema vend, kes jääb asevalitsejaks sellesse riiki, ütleb, et mina küll sinu troonile ei astu ja ei, ei, ei istu seal ma valitsen küll, aga ma ei valitsenud nii-öelda sinu koha pealt ja asetab sinna trooni peale raama kuldsed sandaalid. Nii et noh, selline skandaalide kaudu või jalanõude kaudu või siis jalajälgede kaudu inimese identifitseerimine on kahtlemata hästi-hästi levinud, et Lõuna-Indias austatakse jumal jumal, Visnut niimoodi, et kantakse käikudes pidustuste käigus siis Višnu sandaale. Muidugi need on, need on, need on välja mõeldud, need on ka tohutult suured, nii et sellised kombed siis on, on Indias levinud. Edasi siis Hiina. Hiina kohta teab vist enam-vähem igaüks, kes on kasvõi hiina muinasjutte lugenud, et Jaapanis samuti, et need väikesed jalad on ilusad jalad, eks ole. Ja see on tegelikult üks põhjus, miks miks üldse kogu see jalgade temaatika sai võetud uurimise alla, et Hiinas tõepoolest siis sajandeid ütleks, et umbes 1000 aasta vältel oli siis komme naisterahvaste jalgu, noh, kõige õigem oleks meil kasutatakse siis sõna nagu gängitsemine. Aga, ja tegelikult on ikkagi tegu päris räige inimese rikkumisega. Selliseid jalgu nimetatakse mootos jalgadeks. On olemas spetsiaalsed sussid muide ka tänapäeval täiesti Hiinas naistemoes levinud. Nad ei olegi meie naiste kõrged kontsaga saabastest üldse nii erinevad, et selline väga kitsas nina väga kõrgele tõstetud täis täis konts. Ja, ja tihti see saabas ise, et kuigi see alumine osa nahast saabas ise on riidest näiteks siidist, valmistatakse selliseid jalanõusid Hiinas endiselt muidugi võlgu enam ei gängitseta, aga nad üritavad jätta sellise mulje. Nüüd jalgade sidumine, noh, see kõlab umbes niimoodi, et lapsepõlvest seoti jalad kinni, jalgade kasv jäi kängu. Oh ei, see on täiesti vale mulje, need jalaluud murti ära selleks et seda kuju paugutada. Varbad suruti kokku sellepärast, et see oli eesmärk. Nii et jalg ikkagi täiesti formeeriti väikestel tütarlastel, muide suur hulk tütarlapsi ka suri selle tagajärjel. Sellepärast, et neid murtud luid ei pandud kuidagi kuidagi kokku kokku, oli küll. Hiinas olid sellised spetsiaalsed loodustaimede segud, mille leotis pandi siis ümber ja seoti siis siis kinni igasuguste põletike vältimiseks, aga sellest hoolimata võis sealt tekkida veremürgitus tohutu põletik ja inimene võis ka sellesse surra. Laua sellist fataalset kommet harrastati, selline komme tuli, Hiinas kerkis esile valdavalt Sis aadlidaamide seas üheksandal 10. sajandil ja sai siis 11 12 sajand täiesti valdavaks. Et sisuliselt kõik naisterahvad, kes ei pidanud põllul töötama Nende jalgu, siis deformeeriti, kes põllul töötasid, need sellest pääses, need pääsesid nii-öelda tavaline talunaine siis pääses, seda tehti kõige varasemal ajal tehti nelja aastastega kaheksa, üheksa aastane oli absoluutne piir, sellepärast et hilisemal ajal noh, ei olnud võimalik enam saavutada seda ideaalset jala pikkust. Ja igaüks võib nüüd mõelda ja mõelda, oma oma jala pikkusele ära mõõta. Ja ideaalne selline lootus jalake Hiinas oli seitse, seitse pool sentimeetrit ja millal see jubedavõitu komme ära kaotada? Seda kommet üritati korduvalt ära kaotada ka isegi Hiina enda keisrite poolt. Et juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses Hiina enda keisrit Mandžu keisrid üritasid seda kommet ära keelustada, isegi väljastasid seaduse. Ja ei leidnud järgimist, see keelati ära 1902, sellest hoolimata see tava jätkus. Sellele suutsid lõpu teha alles Hiina rahvavabariik ehk siis kommunistid aastal 1949, mis tähendab seda, et Hiinas on endiselt tõenäoliselt mõningaid vanemaid naisterahvaid, kelle, kelle jalad on deformeeritud. Tänapäeval keegi kuskil salaja seda ei harrasta, loodetavasti. Tänapäeval jah, no ei ole seda kommet, et, et see on üks selline noh, päris päris kole komme, et mõnedele asjadele kommunistid suutsid ka siis piiri panna, aga ideaaliks oli, oli, oli põhiliselt saavutada nende jalgade formeerimisega siis naisel selline tipiv noh, nagu nagu baleriin, kõnniks varvastel kõnd, kuivõrd seda peeti ilusaks ja sellistel ideaal naistel oli noh, mida väiksem see jalg oli, seda, seda parem okka fotografeeritud, selliseid jalad ja, ja, ja ka ka röntgenpildi tehtud, kui keegi neid soovib vaadata internetis, neid neid pilte ikka on. Võib vaadata noh, meie lääne mõistes ei ole neid üldse ilusad jalad, need on ikkagi päris päris koledad. Tõenäoliselt jaladenbid pigem pigem jala tõmbid või äärmiselt sellised deformeerunud, et me küsiksime, mis sel inimesel viga on, et ta sellise imeliku imeliku jalaga sündinud. Aga noh, taas see ilu kuvand on erinev ja ma tooksin kohe siia kõrvale, et keegi ei arvaks jällegi, et oh, mis need seal idamaadel teevad igasuguseid, selliseid võikaid, veidraid kombeid Läänes on täpselt samasuguseid kombeid olemas olnud. Meenutame kogu seda korsetti maailma, mis tõmbas naise tegelikult siseorganid kokku, rääkimata sellest, et 18. sajandil kandsid korsetti ka mehed. Ja on teada noh, nii-öelda välja kaevamistest haudade avamistest ka täiesti nii-öelda korsetistatud meeste, rikutud, rikutud kehasid, muide, võib-olla on huvitav teada, kõik Ameerika kodusõjaohvitserid kandsid korsetti tegelikult oma mundri all tihti seda nädalate kaupa seljast võtmata, et kujutate ette, kuidas te formeeris luid noh, ja kui läheme natukene kaugemale, siis meil on olemas kosmeetiliselt lõikused üle terve terve maailma, noh, praktiliselt ei olegi sellist kehaosa, mille, mille jaoks ei ole olemas. Et noh, siin on nagu väga õrn see piir, kui, kus ma olen siis reaalne deformeerimine ja kus ma olen siis täiesti mingisugune nii öelda ilusaks tegemine ja mis on kellegi jaoks ilusat, see on eraldi eraldi teema. Ja no kui Jaapani poole vaadata, siis seal on sarnaseid kombeid Hiinaga mõistagi seesama jalgade gängitsemine eelkõige või. Jalgade käsitsemine Jaapanis võib-olla ei olnud nii-nii suur ja levinud, aga kindlasti Hiinast võeti üle väga-väga mitmeid kombeid, et ütleme siis niimoodi, et komme jõudis, jõudis Jaapanisse pigem nagu trendina, et üritati saavutada teiste vahenditega. Küll on aga jaapanlased leiutanud päris mitmeid huvitavaid jalanõusid, mis kohati kasutusel tänapäevani. Sarnased puitsandaalid, nagu me juba India puhul rääkisime, keetod on olemas ka Jaapanis koos spetsiaalse sokiga, mis meenutab. Meie käpikud selles mõttes, et seal on suure varba jaoks eraldi sahtel ja ülejäänud varvaste jaoks eraldi sahtel. Tabisokid, mis, mis siis kuulub kimono juurde, mis on selline väga vana jalanõu poolenisti taas siis nii-öelda puukott ja poolenisti skandaal. Huvitav on see, et inimesed olid nende kandmises nii osavad, neid kandsid nii mehed kui naised. Et näiteks samuraid olid, olid võimelised pidama ka neis mõõgavõitlusi vajadusel et mitte, et see ei olnud küll lahingujalanõu, ent siiski nii, et noh, mõelge ise, kas te olete puugotta taolise sandaale oli ka võimelised nii-öelda keerukaid liigutusi tegema, ilmselt mitte. Et see oli pigem nagu selline demonstreeris nende nende oskust. Tänapäeval on levinud ka sellised huvitavad jalanõud, olen, olen ka neid ise näinud, kuigi tõenäoliselt nende. Ma arvan, et need aeg hakkab otsa saama, aga valdavalt siis 20. sajandi alguses on nad leiutatud ja kasutati ka siis džikad abi, see on sisuliselt sokk, millel on nahast tald all. Ehk siis ta on saapakujuline sokk, sellisest natukene tugevamast materjalist, kuhu saab jala sisse panna. Mõnikord on suur varvas eristatud, mõnikord ei ole. Ja selle peamine eelis on see, et see on kerge, see on pehme, ta ei, ei rõhu jala peale nii nagu nagu king või saabas, saksas Soksus. Aga huvitav on see, et see oli valdavalt mõeldud tööliste jalanõuks, ehk siis 20. sajandi alguses Jaapanis olid veel väga pikka aega ju olemas need nii-öelda inimese veetavad Riksad millega see ringi sõita, mis ühel hetkel ära keelata, Nende vedajad kandsid neid ehitustöölised kõik, kõik muud selle muidugi miinus on siis see, et mitte miski ei kaitse seda jalga, et kui see jalg jala ära löömine või kui sinna midagi peale kukub, siis noh, see sokk ju iseenesest ei kaitse. Aga, aga kindlasti on ta siis nii-öelda mugav, et tõenäoliselt on veel Jaapanis kohti, kus neid neid saab osta. Vanal ajal oli selle noh, nii-öelda varasem variant varadži sense köiest valmistatud skandaal et ainult köiest punutud skandaal, milles sisuliselt ongi siis tald ja need nöörid, mis teda kinni hoiavad, mitte mingisugust muud materjali ei ole seal seal lihtsalt kasutatud. Tavaliselt on see valmistatud siis riisi õlgedest ja neid kandsid siis jaapanis jalaväelased, tavalised sõdurid ja ka budistlikud mungad, ehk siis käisid ainult nii-öelda nööride peal. Ja noh, sellist kuidas ma ütlen jalgade austamist või jalgade tähtsustamist või seda, et jalad on mõningate inimeste jaoks olulised, kahtlemata demonstreerib see, kuidas noh, tänapäeval on, on äärmiselt oluline Jaapanis see, mis teil jalas on, et ma isegi ütleksin, et kohati jalanõu on, on muutunud inimeste fineerivaks, kuigi need on samasugused jalanõud nagu meil läänes on muutunud inimeste fineerivaks nähtuseks võib-olla isegi rohkem kui riietus. Et see on huvitav tendents, mida ma olen märganud. Millised peaksid siis need jalanõud ühel inimesel olema, et jaapanlased neid hindaksid ja nende jalanõude kaudu siis ka seda inimest? No nad peavad eelkõige olema noh, nii-öelda uued ja uued ja värsked ja, ja kahtlemata äärmiselt kallid ja noh, olen ka kohanud seda, et väga paljud noored jaapanlanna armastavad kohutavalt kas siis väga kõrgeid kontsi, aga tegelikult palju sagedamini selliseid väga uhkeid nöörsaapaid, kõrgeid, nii et teatud selline jalgade fetiseerimine on, on ikkagi Jaapanis väga levinud. Kusjuures riietus võib selle juures olla tagasihoidlikum just jalanõud. Noh, tavaliselt ikkagi üritatakse riietusega ka Jaapanis on väga mitmeid erinevaid, eriti just siin nii-öelda noorte seas levinud väga huvitavaid unikaalseid riietumisstiile. Et ikkagi ikkagi riietus käib ka selle juurde, aga jah, kui me vaatame, noh, ütleme siis ärimehi, siis võib-olla sellele ülikonnale võib-olla ei pöörata kinnid nii suurt tähelepanu või, või no ütleme niimoodi, et see jääb tihti nende jalanõude Morio. Nii et kui Jaapanis mõnes näiteks suuremas linnas tänaval käia ja hoida pilk maas ja jalanõude peal, siis võib silmade ees tõeliselt virvendama hakata, sest et sealt vaatab vastu kümneid tuhandeid väga häid, kalleid ja võib-olla ka kiiskavaid jalanõusid. Ma ütleksin, et jalanõud on head ja kallid küll, aga, aga nad võib-olla ei ole eriti eriilmelised, et pigem pigem nad on, nad on väga ühetaolised, ent pigem see nii-öelda kvaliteet ja hind on see, mis, mis defineerib. Jälle sai meie maailmapilt avaramaks ja selline oligi siis saade jalgade ja jalanõudega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest Lähis-Idas, Hiinas, Indias ning Jaapanis. Stuudios olid Martti Kalda, Haldi Normet-Saarna ja Viivika Ludwig kuulmiseni.