Tere kuulama keele kõrva. Eelmisel laupäeval rääkis professor Martin Ehala keele muutusest inimkonna lapsepõlves. Tuleme nüüd aastatuhandete tagusest ajast tagasi, meie aega arutame selle üle, kuidas on muutunud mentaliteet, elulaad lähiminevikus. Kuidas keel neid muutusi peegeldab. Külaliseks on mari tarand, saatejuht maris Johannes keele muutumine on see märk sellisest moodsast ajast, mis sa arvad, mari sellele tuleb vastuta, ladina keeli pantarei on vist see, et kõik muutub. Mina kuulasin professor Ehala juttu suure huviga sest mina arvasin, et ta nendesse kaugetesse aegadesse peaaegu inimesi ellaseni jõudes keelefilosoofiast rääkides jõuab ikkagi ja meie lähiaegadesse. Aga ta ütles ja kindlalt ja selgelt, et tema uuemaid keele muutusi käsitlema ei hakka, sest nendest on nii palju räägitud. Ja mina mõtlesin selle koha peal, et sai aastaid nendest tõesti rääkida ka keelekõrvasaadetes ja inimesi see tüüdanud. Sellepärast et keel on meie kõigi oma ja keel on üks aine, mis igaühte puudutav võtab isiklikult ja kui ma endasse vaatan, siis ma tunnen seda, kuidas neid keelemuutusi huviga jälgides mina ise olen muutunud. Ühesõnaga, muutunud on minu suhtumine muutumisse. Seda tahakski fikseerida sellepärast et eks kõik ju ole koolis õppinud, õppinud eesti keele grammatikat ühe kui teise reegli sealt selgeks saanud ja siis järsku mingil eluetapil kohta seda, et ohoo, et see polegi enam nii kogu aeg tean, et Tartu ülikool suure tähega kirjutatud Tartu ja ülikool ja nüüd minu lapsel töövihikus Tartu ja ülikool, Ülikool väikse tähega kirjutatud kohe olen nagu pisut ärevuses muidugi, andes endale aru, et see ärevus on seotud sellega, et mina oma alma maatoretika tahan nagu suure tähega kirjutada. Igasugune muutus puudutab kas siis heas või halvas mõttes. Ja kui me elame veel erilisel muutuste ajal, kui nii võib öelda, et, et alati on eriline muutuste aeg, sest kui minu ema eluaega langes tsaariaja venekeelse kooli muutumine Eesti riigi eestikeelseks kooliks elektritulek kooli klassi petrooleumilambi asemel ja lõpuks, siis jõudis ta selleni, et vana kirjutusmasin, millega ta oli toksinud, tõlkida ja kirjutada, pandi kappi seisma, sest et need noored said kusagilt hoopis uued asjad, millega kirjutada arvutid. Kui tegime saatesarja Noor-Eestist, siis oli üks ootamatumaid küsimusi minu jaoks, see, et mis keeles nooreestlased omavahel algatuseks üldse kõnelema hakkasid, et see eesti keel tuli sellisesse intellektuaalses vormis kasutamisele või tõusis köögikeelest kõrgemale, et seegi on ju siiski poeg tagasi, see on vaid sajand, eks see, see mõte ehmatas mind küll seda nooresti teemat arendades. No ja siin tuleb alati ennast kavandada vaatama seda aja lühidus. Tõepoolest, kui me üldse räägime siin nüüd minnes selle Martin Ehala juurde tagasi, et need aastatuhanded ja tuhanded, millest tema rääkis nende suhtes on silma pilgukene, see aeg, mis, no ma viitan ka sellele noreesti saatele. Minagi kuulasin huviga, kuidas professor Tiina Kirss tõi seal näite et üks meie esimesi eesti naisharitlasi ja poliitikuid Minni Kurs-Olesk kõigile tuntud Peeter Oleski vanaema kirjutas, pidas nõu oma tulevasega oma armsamaga Lui Oleski ka, et peaksime hakkama kirjavahetust eesti keeles pidama, et eesti keeles saame paremini oma tundeid väljendada. See oli niisugune näide, mis mulle sellest Tiina Kirsi jutust kuidagi meelde jäi. Ja kui me mõtleme neid kooliõpilasi, kes siinsamas Lenderi kooli ma ostsin raadiomaja lähedal alles hakkasid eesti keeles õppima, see kõik on nii lähedal nii hirmus lähedal. Ja siis Aaviku aeg neid inimesi elab veel, kelle nooruses see oli tohutult vaimustav ja uus ja mida siis inimesed võisid mõelda, kui tuli üks ja tõi nii palju uut, tahtis korraga keelde tuua, et keel seda nagu korraga ära seedida või läbi jahvatada ei jõudnudki. Ja ometi, kui palju sellest kõigest jäi Need muutused muutused ka keeles tehes või üldse nüüd selle Eesti taasiseseisvumise ja vabanemise järel niisuguses otsingute elus otsingute maailmas väga palju korraga muutus, siis alguses oli soov ühelt poolt hästi palju hüljata seda nõukogude aegset ainestikuga keeles loobuda nendest nõu kogulikest väljenditest tüüdanud vormelitest, teisest küljest see uus, mida pahinal ja kohinal tuli just avardunud maailma tõttu, kõik see võõrkeelte mõju selle vastu oli nagu mingisugune vimm. Tekkis nagu niisugune kaitsehoiak ja sellega paljud keelest huvitatud inimesed ka ühinesid. Olukord muutus võib-olla mingil määral kõikuvaks liiga kõikuvaks, ikka see, see liiga suurte muutuste aeg ja, ja siis tuli näiteks minul keele saate toimetajana sageli ikkagi nõustuda nendega, kes nõudsid vana head korda selle sõna parimas mõttes, et inimesel kirjutajal oleks alati selge pilt vaadata käsiraamatust sõna- raamatust, kuidas on õige. Aga no kogu maailmamuutused, see uus ajastu, mis on toonud kaasa palun väga vabadused kommetes kasvatuses, käitumises. No kui me rääkisime, sinatamine ja teietamine nii palju vastukaja tekitas, siis tundus isegi natukene nagu kummastav. Aga samas kogu aeg tunneme seda, et Oodemporaumores oh ajad, oh kombed. Et kui vabalt pruugitakse sõna siin oli suur lai küsimuste maailm keele kõlbelisusest või kombekas keelest, kui palju tohib tarvitada rämedalt keelt, kui kaugele minna vägisõnadega ja nii edasi. Need on niisugused suured rahva arutluse alad, kuid kindlasti igavest tahaks kaasa rääkida. Võib-olla oleks meie kohus või vajalik mõte siin arutleda nii et see suur hulk uut ja väärikast kogus vana on üks suur varandus, mis peab nüüd mahtuma selle rahva kollektiivsesse teadvusse ära. Et me peame seda kaasas kandma, aga me ei jõua seda kogumit, mis kogu aeg suureneb ja mingist otsast väheneb, eks ole seal nagu mingid valikud, et mis siis jääb, mis sellest uuesti jääb, mis vanast jääb ja mida me edasi viime, kõike mäletavad ju kooliõpingutest, et sõnavara osa algab kume sõna pärast räägime arhaismidega, nomi, sõnarhaismid, no Mahtra sõda, romaan algab, eks ole, uusi ahteid, Mahade vedelvorstid, mis asjad on ahted, mis on kood, mis on üldse rehepeks varsti need on arhaismid, kadunud tööd, kadunud asjad meie oma silme ees on palju asju, mis varsti ka sõna varaliselt Äraismide hulka langevad. Vot seesama kirjutusmasin võib-olla varsti niisama naljakas sõna nagu mingisugune mingi põllutõrje just nimelt. Aga no ma ei teagi, kas pudrunuia veel keegi kasutab, võib-olla köögikombain olevas ütleme, sõnavarale külg ja kui mingil ajal ütleme see rühm inimesi, kes oli oma hinges seda Eesti vabariik kogu aeg edasi kandnud, sellele mõelnud ja põrandaaluses kirjanduses kõikvõimalikes lisanduste, muudes keelatud väljaannetes kasutanud neid termineid ja seda keelt nende keel. Ka siis, kui juba jutud vabaks läksid, eristus sellest keelest, mida kasutasid need inimesed, kes olid legaalselt töötanud Nõukogude ameti mites ja struktuurides. May, võrdlesin praegu sisuliselt kedagi, aga on täiesti selge, et keeleliselt see erinevus oli olemas. Ja vot nendel aegadel hakati ka keeles pahaks panema neid nõu kogulike sõnu, mis seal olid. Ma möönan, et minagi olen teinud saateid, milles ma selgitasin, et vabariiklik Vabariiklik laulupidu, Vabariiklik festival, vabariiklik võistlus ei ole hea, et parem on öelda ülemaaline või üleriigiline. Et see vabariik, Nõukogude vabariik, eks ole, üks vennasvabariik, see pseudovabariik, mida tegelikult ei olnud olemas, et see sõna võiks kõrvale jätta. Aga praegu ma tunnen, et kui mõni inimene, kellele see keeleliselt on külge jäänud, sest ta töötas omal ajal ütleme, oli rahvamaja juhataja ja alailma tegi neid vabariiklikke konkursse ja festivalivõistlusi siis see, kuidas seda sõna kasutab, sest see on temale sisse jäänud, vermunud see ei tee teda minu silmis mitte üks kriips halvemaks. Ma lihtsalt jälgin siin ja tunned aha. See inimene on sellest ajast ja kuna ta ei ole niivõrd tõsiselt mõelnud keelele, vaid oma asjale oma tööle, siis siis see on nagu ütleme, väike asi. Ma ütlen siia vahele ühe näite, mida me toimetajana kogesime, et inimesed, kes armastasid nõukogude ajal väga aktiivselt kasutada sõnast seltsimees, läksid kibekähku ja täiesti mõõdutundeta üle prouatamisele härratamisele. Nii et raadiotoimetajana olen ma neid prouasid ja härrasid Eesti vabariigi uue tulemise aegu küll väga palju välja lõiganud, sellepärast et noh, praktiliselt kogu jutt koosneski proua ja härra poole pöördumisest ja sisu jäi nagu tahaplaanile, et naised, inimene nagu mängib selle uue sõnaga või et ta nagu uuel elu leidnud ja nii nagu ei olnud ennem sisu seltsimehest polnud pärast enam ka sisu prouad ja, ja pealegi, need sõnad ei tulnud tema luust ja lihast ja olemusest ja too ei osatud neid õigesti panna. Pandi näiteks tiitel, ütleme minister, kes siis veel proua või härra, need ei ole olemuslikud, aga need näitavad seda, et ideoloogia ise määrab neid keelemuutusi. Mingil määral välditakse mõnel määral selle eelmise, võib-olla nagu häbiväärse või unustada soovitud ajajärgu sõnu või tunnuseid. Aga teisest küljest keel ei ole süüdi, aga mina näiteks ütlen, et minule on uus termin nõukaaeg, mida praegu väga palju kasutatakse, aga see on täiesti subjektiivne, siin jõuamegi selleni, et see mulle meeldib, mulle ei meeldi, see ei ole muidugi keeles mitte mingi kriteerium ja pikk tee tuleb läbi käia selleks et, et aru saada. Aga miks sul ikkagi see nõukaaegne vastu on avaseda? See tundub mulle, et see on nagu slängisõna, see ei ole nagu terviklik sõna, kuigi see on ilmselt lühend lihtsalt ühendatud sõna või on see selline mänguline ja teeb selle asja lihtsamaks või võtab sellelt asjalt ära mingisugused taaga, tähendab, ma pigem nimetaksin seda vaenlast väärikalt õige nimega. Niisugused hellitusnimed paneksin ma armsatele ja headele asjadele. See on võib-olla see aga, aga seltsimees ise on minu meelest väga ilus sõna. Minu meelest on ta Kreutzwaldi sõna, aga ma võin siin eksida. Me uurisime tegelikult, kust see tuli, kas äkki isegi piiblist ei olnud juba päri niimoodi. Ja kui me nüüd siin nentisime, et, et ütleme, need vene kroonu keelejäänused on enamasti tasapisi nüüd välja roogitud, vaikselt vaibunud, ise ilusasti on tulnud jälle näiteks uusi asju tagasi. Ma kuulasin, noored hiljuti rääkisid, et nendel on kommertsnendel õestus, pidu, see on üliõpilassõnavara, millest mina muidugi raamatute kirjanduse kaudu tean, aga mis praegu on täiesti uuesti Nende vanade üliõpilasorganisatsioonide taastamisega seoses kõne alla tulnud, aga on antud isegi välja sõnaraamat selleks, et neid sõnu ja seal on ka saksakeelseid loomulikult, ja ladinakeelseid väljendeid, et neid noored tunneksid. No see on nüüd, ütleme üks väike ala, kui me vaatame seda, mis on tulnud teiste keelte mõjul, selle asemel, et öelda, suur tänu, tahab igaüks öelda, nüüd meil suured tänud, jätame saate motoks see, et kõik, mis ma ütlen, on minu isiklik arvamus. Aga ma arvan, et niisugused teretamised, tänamised väga vanad suhtlussõnad. Nende kohta muide on huvitavat materjali avaldanud väikestes raamatu kestes Asta Õim, terve sari on neid, seal tuli seda uurida. Noh, et need on niisugused püsivad ja kuidagi meile kallid, et neid võiks hoida. Just neid võiks hoida suurte kõikumiste uuenduste eest. Aga teisest küljest, miks ka mitte uuendada, mina leian, et kui ma ütlen 1000 tänu, näiteks kui ma tahan öelda, ma ei ole kuulnud, et keegi ütleks 1000 tänu, vaid öeldakse, siis suured tänud, sest kiidaks, et ja Franks, eks ole. On veel teisigi mitmeseid uusi, ütleme siis, sa alustasid ise saadet sõnadega tere kuulama, mis on minu ajal tekkinud ja mille üle oli muide ka vaidlus. Mõnedele ei meeldinud see, mina ütlen siin kohapeal, et kui väljend tere tulemast kuulama, saadet hellitiliselt lühendada, miks mitte, miks mitte tere kuulama. Aga näiteks tere ka minu poolt keset pool tundi räägitud saadet on minu meelest napakas ja edev teretus ei kuulu niisuguse koha peale. Aga siin on jälle juba keele ja meeleküsimused segunevad. Siin nende vanade ütlemistega seoses minu meelest, kui kellelgi on olnud pruugis kodus, lapsepõlves, nooruses või täisinimese elus mingisuguseid vanu teadlikult vanu ütlemisi ja kui neid on veel tarvitatud, siis võiks proovida, kui kaugele nende jõud ulatada ja kas saab neid järgmistele sugupõlvedele ka edasi anda. Minu üks kõige rõõmsamaid päevi on see, kui me näiteks üle Toompeale Harjumäe tulles. Ta on niisugune olukord, et ma olen üks ühe vastu mõne mehe või naisega, kes seal kollaseid lehti kokku kraabib ja mul on võimalus soovida jõudu. Ma ei ole veel kunagi jäänud õige vastuseta, muide ükskõik kas tegemist on eneseveestlasega venelane tavaliselt ütleb Spassiiba, ta saab aru, mida ma tahan öelda, aga eestlased ütlevad alati tarvis või jõudu tarvis. Ja see on niisugune hea tunne, et ma oleks nagu tarvitanud mingisugust salakeelt, mida ainult minuga koos elav kogukond oskab ja ja seda ma olen ka uurinud, minu meelest on need väljendid jõudu tööle ja ka jätku leiba ainulaadsed ja väga ürgsed, vanad ja selles mõttes väärtuslikud. Aga mis puutub näiteks Chousse vaid džaukisse, mis on laste ja noorte keel ja mis on tulnud meile ka selle maailma avardumisega, et kui seda niimoodi vihata ja vaenata, siis sellest midagi head ei tõuse. Kõige südamlikum muidugi tšau paka Pehmetes ja kõrvasse. See see väljendab just seda, et niisugused Me olemegi tsau, paka. Kui mõelda, siis sellele jälle, et kogu seda kogumit, kõike seda rikkust ja väärtust head ja halba, ilusat ja inetud, mis keeles on, ei jõua kogu aeg kaasas kanda, et siis mida valida siis minu meelest on nii, et neid vanemaid ja haruldasemaid kihte, murdelisi võimalusi, mis kellelgi lapsepõlvest kaasa antud, et just neid tuleks viljeleda ja katsuda, alal hoida, mitte vägisi, aga teatud niisuguses mängulises vormis, see on just praegu minul see aeg, kus ma lapselastega palju tegelen ja olen seda katsetanud ja proovinud. No maris, kas sina oma lapsega kiir muskaarmusika tegid? Ei teinud, sest see kuulunud sinu minu loomulaki? Jah, ela eluring, aga meil on näiteks kiirmuskaarmus, varesele, valu, harakale, haigus, muidu ei saagi kohe. No neid on palju, minu peas on neid hästi palju, sest ma kuulun perekonda, kus neid edasi niimoodi anti ja ja mina ise tegin seda jõudumööda ka, kuidas ta nüüd järgmistes põlvkondades on, selle üle ma ei saa pead anda. Aga kui ma olen olnud mõnel aastal laste murdelaulu ja luule üritustel, siis seal olen näinud, kuidas nendest vanadest laste laulumängudest ja keelemängudest on väga huvitavaid ja ilusaid kompositsioone folklooriõpetajad osanud teha. Nii et ma usun, et see ei kao kusagile. Murdelise osa säilitamine keele sõnavarast, see on mul üks kinnisidee, arvatavasti ma olen seda koolides esinemas käies vahel proovinud, et mõnes Lõuna-Eesti koolis küsin laste käest kas nad tunnevad teatud Lõuna-Eesti sõnu ja kuna rahvas on nii palju liikuv, nüüd mööda Eestit ja kuna televisiooni raadio kaudu Need keele lokaalsed eripärad ju lihvitakse siledaks, et siis sageli olen pettumusega kohanud, et Lõuna-Eesti koolis sugugi üksmeelselt ei teata, tunta kõiki neid taimede murdelisi, kohalikke nimesid puude või no üks üks väga tore katse on proovida, kas inimesed teavad neid hobuste värve, et mis need või, ja Kõrbja raudjas ja hiirjased, mida nad tegelikult tähendavad näiteks aga hobuseid ju ka ei ole, eks ole, mis siis nendest värvidest teada tulevad, võib-olla kuskil rahvaluuletekstis esile hobuhiir ja sall näiteks. Aga siis, kui mina olin laps, minu kodu gaasikus, kasvasid kevadel vares jalad. Ja ma ei olnud üldse ülast enne kuulnud, kui ma siia Tallinna kooli tulin ja sütik marjapõõsa pääle visati kuivama põrandalapp ja mitte kunagi kalt näiteks see vahe oli meie keeles täiesti olemas, sõnakalt nagu ei tuntud, sütik mari oli muidugi tead küll, mis ei tea, must sõstar või siis no minu vanaemal olid põrknad põrkna omava porgandid, no muidugi no see on nüüd juba puhas murdesõna, aga kui me võtame need puude nimetasidki, et kas inimesed seda Pedak ja Kõiv ja paju remmelgas pärn, niin, Lõhmus, kas seda teatakse, see ei pruugi olla väga üldlevinud ja vot need on need kohad, kus tahaks, et keeleliselt rikkam inimene teaks ka, et et noh, näiteks kas seda tead ikka, mis müre piim on hapuks läinud või veidi tilgastanud juust, tilgast talud, Nonii, et see on nüüd see murdesõnavara hoidmise koht, arvatavasti seda saavad teha kirjanikud, kui tal on tahtmist sõnavaraga tegeleda, kui ta oma tekstis neid sõnu kasutab, siis võib-olla on veel hoolsaid lugejaid, kes püüavad ka niivõrd lõpuni lugeda, et sõnade tähendusi küsida ja neid uurida ja selgeks saada, see on ühelt poolt rahva ühismälu, aga teisalt individuaalne kogemus, milline on üldse see vahekord selle ühismälu ja selle individuaalse kogemuse vahel, olen seda ka mõtisklenud, sest ma tean, et minu keeles on sõnu, mis on nii väikese suguharu sõnavarasse jäänud, et seda peale minu teab veel ainult üks inimene. Minu õde Need kuuluvad sellesse aega, kui me olime väga väiksed lapsed ja kui isa ja ema elasid ja teatud sõnu teatud viisil kasutasid. Aga ma ütlen, et ma ei hakka neid tema, sest keegi neid ei mõistaks ja need on ainult meie sõnad. Aga kui me samm edasi läheme, siis igas peres on kusagil nimetatakse vanaema Vanja või mamma. 100 nime on vanaemal kindlasti kusagil öeldakse issi teises kohas, issi, see on juba niisugune laiem valikuvõimalus. Niisuguste sugulussuhete ja ka armastuse sõpruse väljendamiseks on intiimne sõnavara sageli väga perekondlik ja see on siis järelikult selle perekonna omand ja kas seda saab edasi anda? Mina isegi ei ole neid väga intiimseid sõnu proovinud oma lapselastele nüüd nii-öelda peale suruda, sest nendel on omad, mis tekivad nende oma vanemate ja ka minuga suhtlemisest, tekivad uued sõnad, aga mingi osa sellest just ikkagi lauluvarast ja luulevarast, mida ma kindlasti tahaksin edasi anda. Aga kui me siin muutustest räägime, siis meie endi, minu enda elu jooksul on saatus, aeg ja head kirjanikud ja heliloojad tekitanud niisugust ühisvara väga palju juurde, sest näiteks põdral maja metsa sees või rong, see sõitis, tsuh-tsuh-tsuh. Need ei ole sugugi halvemad ega vähem väärtuslikud, kui elas metsas mutionu või teele teele Kurekesed, mida üks teine põlvkond kunagi laulis, siin siin tulebki jälle see, et ilmselt see ajaproov, selle loomingu küpsusandlikus ja võlu või mingisugune jumalik sädemest seal sees on, teeb selle selliseks, et ta jääb, jääb sinna selle UHD juhti, uhkes diviis peaks Tartust Viljandi selle kõrvale kindlasti rong, see sõitis tsuh-tsuh kui paljudeks aastateks. Kas 50-ks 100-ks 150-ks? See oleneb nüüd jälle sellest, kuidas emad ja õpetajad viitsivad või arvavad heaks seda edasi kanda. Aga siis jõuame jälle valikuni. Kõike ei jõua ja kui sa tahad ka laps tuleb lasteaiast ja laulab sulle küll, et õnne soovime sull, et milline sünnipäev. Aga äpi, pöördi, tuju ka seal oleks siis tekib küsimus, et kas siiski lasteaia eas ei mahutaks sinna asemele näiteks näiteks mingisuguse kits, kits, karv ja üle meremetsa võtab ikka selga Tiidavule Heile. Minu ühele lapselapsele meeldib see väga, äärmiselt, et hoidku jumal meid seda maailma vaesemaks tegemast, et see keelemuutus ei tähenda seda, et kõik hakkavad nagu vitsaga ühtesid ja samu parasiitsõnu kasutama, et säiliks selline üllatusvõimet. Ahaa, vaata kuidas ütles. Ja üks asi on siin tähtis. Et see varanduse vahetamine peab olema just varanduse vahetamine, mitte nii, et meie vanad, anname noortele seda midagi, mis kunagi meie ajal oli või mida meie teame. Vaid me peame täpselt sama vastuvõtlikult seda noorte keelt vastu võtma Ma ja omaks võtma nii palju, kui see sobib, mõtlesin slängi. Me panime seda tähele, et näiteks kui laps väike laps räägib, nende keeleline areng on väga huvitav, siis on huvitav jälgida. Siis Me oleme vaimustatud, kuidas ta toredasti ütleb, sõnu vahetab või segamini ajab või ise mingeid sõnu kombineerib. Näiteks ütlen mina lapsele, et ei mängi enam täna peitust, et nüüd vanaema tõmbab natuke hinge ja siis küsib see kolmeaastane, kus hing on, mina tahan ka tõmmata. Kuidas sa teda tõmbad ja ei jää veel sellega, ma püüan küll seletada, näitan, kuidas ma ohkan sügavalt, vaid niimoodi tõmban hinge. Ei, mina tahan ka tõmmata, näitab, kuidas ta tõmbaks. Ja veel järgmisel hommikulgi küsib vanaema doose hing siia. Nonii, see on nii väike laps, aga niipea, kui nad jõuavad teismelise heita ka siis hakkame me nende keeleloomingut kuidagi vaenama aia põlastama, sest sageli on see seotud tõesti slängiiga ja nende oma niisuguse natuke kooli ja täiskasvanute vastu osalise maailmaga. Siis me hakkame kangesti välja rookima neid sõnu, mis meie meelest pole sünsad. Aga selle loomingu hulgas on ka palju niisugust novaatorliku ja toredat ja et tekiks niisugune vahetus. Midagi, anname meie vanem põlvkond omalt poolt, aga katsume heatahtlikult ja loovalt vastu võtta seda, mida noorte keel ka pakub. Aga kui ma peaksin kohe praegu ütlema, et mis on need? Ärme nüüd räägime lastekeelest väite päriselt keeles need minu silme all viimasel ajal kas või viimase 10 aasta jooksul tekkinud muutused, no niisugused uued väljendid või et nüüd räägitakse nii, mis on väga produktiivsed, väga head ja ratsionaalsed on näiteks millegipõhine ühiskond, millegi ülene asi, need on uued või siis võtame see minu maitse ei ole, aga mis on tulnud? Enam ei öelda, et mitu korda rohkem kui palju kordi suurem, vaid kordades rohkem või kordi ja kordi rohkem. Kuulsin just ükspäev. Ma ei anna sellele hinnangut, aga ma siiski soovin, et selle kõrval aeg-ajalt öeldakse ka, et palju kordi rohkem või mitu korda suurem. Et see üks ei 19 välja. Või siis võtame suitsuvaba päev ostuvaba nädal ja nii edasi. Liit, et see on ka uuem keel, vanasti öeldi, et ilma suitsuta nädal. Võib-olla on niiviisi parem, on niiviisi huvitavam, aga see on lihtsalt, et kui ma jälgin, ma tunnen, et see on üks uuenduskeeles, mis on tekkinud siis üks uus nähtus on kindlasti see, et sidesõna ette ronib lausete algusesse mõne ja, või mõne teise sidesõna asemele või sinna, kus lihtsalt oleks punkt või mõtlemise koht. Ma just kuulasin hommikul ühte tarka naist avaldamas mõtet jalgpalli kohta. Jäin huviga kuulama, jutt käis umbes nii, et iga lause algas sõnaga, et, et ta alustas lauset niimoodi. Et kui me siin nüüd selle saate lõpetame, siis läheme sööma, et ma arvan, et me oleme juba küllalt rääkinud ja nii edasi ja nii edasi. Vaat kui sa panete vahele, siis pikemas kõnevoorus on see hästi märgatav. Mul on vahel niisugune mõte. Võib-olla on see suurusehullustus oma keele suhtes, et meie keel on niivõrd rikas ja paindlik ja ilus, et et äkki see ongi üks maailma paremaid keeli ja et meie kohus on seda kogu aeg hoide lihvida, viilida ja silmas pidada või seda teadlikult teada ja selle üle uhkust tunda. Sina, kui näitekunstiga kursis olev inimene oskab neid ümber lükata, kui ma valesti ütlen, aga mul on jäänud kusagilt niisugune mulje, et see tänapäeva iiri dramaturgia on maailmas väga levinud ja populaarne, et seal on nii palju häid näidendeid tulevat. Sellest iirlastel on rahvuslik niisugune traditsioon säilinud, et pajatada jutustada oma lugusid, rääkida, et see elab veel üsna palju rahva hulgas. See annab pinnase niisugusele loomingu puhangule, noh see võib-olla veidi ülepakutud, ma ei tea, seda jaatav või eitav, ma olen tähele pannud seda, et hiinlastel on see rääkimisvajadus Soniust näidendite põhine. Muidugi mu tähelepanek, rääkimisvajadus on mingil määral ka teraapiline, sest see, millest nad räägivad, on tegelikult noh, sageli väga kurb ja Loodsad kurvad ja ahistavad ja masendavad lood. Just äsja veendusin selles, kui vaatasin linnateatris pealkirigi, oli selline naerust Ta paik, et see kannatus on nagu pandud sinna sõnasse ja see lugu ise räägib sellest, et kui ma saan nagu sõnastasele panna ära sõnuda, et siis mul endal läheb kergemaks, näib, et see on kinnise rahva mingi loits, mida ta kogu aeg räägib, räägib loitsu loitsud ja siis järsku tuleb see vabanemine pärast seda loitsu, selline on mu tunne. Võtan neid õudusi ikkagi, aga ikkagi rääkiv rahvas, pajatav rahvas, kes seda oma pajatamise oskusi ükskõik siis millisel välisel sunnil või tingimuste sunnil on kalliks pidanud jätkanud ja siis mina mõtlen niimoodi, et aga kui eesti rahvas võtaks ise hoiakuid, aga meil on niisugune keel, meie ei pea tegema eraldi võru keelt, teiseks riigikeeleks. Aga Peame neid võru ja saare ja Kihnu ja Viru ranniku ja siit põhja-kesk- eesti keelendeid tundma ja teadma ja edasi andma ja kandma ja selle kõrval loomulikult teadma, et pliiti ei ole õige meie peres üks mees ütleb niimoodi. Pliiti ei ole õige, aga pliiti, mis on täiesti põhja-eesti, sõna või pudru. Nad on mulle väga armsaks saanud minule, põlisele lõunaeestlasele, kes teadis ainult puder, on õige ja teistmoodi öelda ei saa see tolerants ja arusaam, et me keel on niivõrd variandi rikas, et see peaks meis tohutut uhkust ja õnnetunnet tekitama. Ja just selle põhjal peaks siis katsuma võidelda selle niisuguse ahvimise moe vastu, et mingisugune moesõna sageli ka tõesti puhtalt inglise keeles tõlgitud väljend kipub välja tõrjuma neid oma ilusaid ja olemasolevaid võimalusi. Luuletaja sõnadega, siis õigus muutumatuks jääda, õigus muutuda. Ma tänan sind, Mari Tarand, ma usun, paljudele oli see pettumus, Mei nuhelnud kedagi. Me ei kuulutanud eesti keelele kadu ega trampinud sellise grammatika lipuga keelemängu maha. Tuleb mulle meelde kolleegi tähelepanek, ta käis lastega kohtumas ja ta küsis, kas lapsed teavad, mida tähendab sõna grammatika. Siis vastas üks rõõmsameelne algkooli lapsed, tead küll, see tähendab vigu. Et täna ja täna me võib-olla ei keskendunud niivõrd vigadele, kuivõrd rääkisime elust enesest. Aitäh kuulamast, ütlevad Mari Tarand ja maris Johannes ja saate lõpetuseks ikka luuletused. Seekord Juhan Viidingut loevad kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased. Meil on kaubanduslik välimus. Meil on loomulikult väga tinglik sõna. Sina, lugupeetav, seda ju ei loe. Ja kui loed, saad liiga ruttu aru, aru saad, et sind ju see ei puutu. On kaubanduslik, meie välimus on vabameelne, meie sisemus. Ja kõige mõõt on kadedusemäär. See, mida tundku teine elav laip. Ja siin Euraasia kitsas esikus kus miskipärast puudub tõmbetuul on maha pandud sümbol. Mittevaip on vaasi pandud sümbol. Mittelill on suhu pandud sümbol. Mitte piip. On häälestatud sümbol, mitte pill. Ja kostab viiul, mitte muusika. Võid sellest rääkida, mis madaldab su hinge võid välja öelda teised mõtted, need, mis purustavad harjumuste ringe, neid, mida iseenda ümber teed. Ja sinu jutust otsitakse kõike kuid ikka muud kui seda, mis seal sees. Oh, taevas hoia purunemast kõike, mis sulle püha. Seda, mis on sees. Milline õnn on tohtida, tunda. Milline õnn on tohtida, mõelda. Kujuta ette, mõtlemist tahad? Kujuta ette, vaata, mis näha. Keegi ei keela silmadel näha, keegi ei pane vaatamist pahaks, keegi ei pane nägemist pahaks. Alati tohib midagi tunda. Isegi tõde võib tahta tunda. Tõde võid isegi tahta teada. Hoida teadmatust, endad teada, hoida tundmatut, enda tunda. Laulda laulu kinnise suuga laulda laulu lahtise suuga, olla kodus ja kõndida õues, minna metsa ja rääkida puuga, tunda tuksumist oma põues. Saada hakkama vähega. Häälepildi ja tähega.