Tere hommikust, kell on 10 läbi 13 minutit ja vikerraadio stuudios on täna. Juhuse tahtel. Kaks metsa, ehk siis minu nimi on Margit Kilumets ja minu külalisteks on täna hommikul psühhiaater Andres Lehtmets. Tere hommikust. No kui mina tahan öelda, et ma olen ajakirjanik ja peaaegu et kõik inimesed saavad aru, mida see tähendab, siis kui teie ütlete, et te olete psühhiaater, siis kuidas seda kõige lihtsamalt tavalisele raadiokuulajale seletatakse, olete vaimutohter? Jah, eesti keeles ei ole kahjuks kaks ilusat sõnasest eesti keeles on kunagi aegade alguses hakatud kasutama kahte nagu varianti hingehaigused ja vaimuhaigused mis kahjuks tänapäevase nagu psühhiaatriakoha pealt ei ole väga selline tark asjade jaotus selles mõttes on väga keeruline, kui inimene seda öelda, et ma olen vaimutohter, siis tal võib tekkida tunne, et teda peetakse vaimuhaigeks. Palun hingetohter, siis minul natukese sõna natuke tekitab võõristust endas sest noh, palju sa seda hinge tohterdavad või kas seda vaimugi saab väga tohterdada, niiet rohkem kipume kasutama. Jah, sellist rahvusvahelist nimetust. Teeme siis selle juurde täna hommikul, et te olete psühhiaater ja see lugu, mida me äsja kuulsime oli Andrese enda valitud. See olin filmi Forest Camp soundtrack kilt. Ja kuidagi tundus hästi sümboolne, et, et see film tegelikult räägib ju ka. Kas me nüüd saame öelda, et haige vaimuga inimesest, kes tegelikult on kogu selle filmi vältel märksa tervem kui enamik meist, eks ole? Ma arvan, et selle, see film on mul läbi aegade meeldinud ja ta sisaldab endas väga palju selliseid asju, mille üle tasub mõtiskleda, ja tõesti, see on kindlasti üks nendest momentidest seal filmis. Kusjuures ma võin niipalju veel öelda, et kui me Andresega selle intervjuu kokku leppisime, ma palusin, et ta võtaks mõned plaadid kaasasid, ähvardas mind metsa Tõlliga ja me mõlemad naersime ja täna hommikul oli mul väga kahju, et seda metsadel ikkagi kaasas justkui pole ja tegelikult see ikkagi on, aga te peate selle jõudma ära oodata kui tavalise arsti selliseid atribuute. Ma kujutan endale ette, et tuleb haige inimene, tal mõõdetakse vererõhku. Talle tehakse EKG, tal võetakse vereproov. Vaat siis õnnetu vaene psühhiaater, tal ei ole tegelikult mitte midagi mõõta, tal ei ole isegi mitte midagi analüüsida nii-öelda füüsilises plaanis. Et te suudate mulle ja kuulajatele seletada, mismoodi te seda inimest lahti võtma hakata ja tema vaevusi Ei, seda ma küll ei suuda. Ma arvan, et siin on, siin on kindlasti erinevaid lähenemisi ja ja psühhiaater on, on seda sorti arst, kes on paraku elus kohati väga erinevates rollides. Et räägime sellisest psühhiaatrist, kes teeb nagu vastavat, kuhu tuleb inimene oma kaebustega, siis kindlasti tema käitumine on ühtemoodi ja me väga palju ei kuulame ja, ja otsustama selle järgi, mida inimene meile räägib. Psühhiaater võib teha ka hoopis teistsugust tööd, võib-olla aetakse ekspert, kus ta on väga selgelt nendes piirides, mida seadus talle paneb ja peab andma mingisuguse vastuse küsimustele, mis eeldab temalt näiteks seda, NATO peab ka uurima väga paljusid teisi allikaid peale inimese enda mis võiksid nagu viidata sellele, mis, mis inimesel nagu viga on või kas inimene on pädev ühes või teises küsimuses vastust kandma või otsuseid vastu võtma. Ja, ja paraku psühhiaatriga seda tüüpi meditsiiniharu, millel on, millel on selles mõttes selline juriidiline juriidiline nüanss juures, teatavasti kõikides riikides esineb selline mõiste nagu tahtest olenemata haiglasse paigutamine nii ka Eestis, nii et kohati peame maleva natuke kohtuniku rollis. Tähtis on need rollid alati enda jaoks väga selgeks teha. Et kui me võtame nüüd praegu viimaste aegade sündmused Eestis, siis on on kaks sellist minu arvates tulipunktis olevat sündmust, võim, meest või antikangelasteks, pae tänava pommipanija ja, ja surra ja mees, et, et ma arvan, et mõlemal juhul läheb tarvis psühhiaatri abi nende nende otsuste vastuvõtmisel, mis neid inimesi edasi puudutab või kuidas. Jah, ma eeldaksin seda seal loomulikult juba õiguskaitseorganite otsustada ja lõplikult siis kohtunik otsustada, kuidas ta soovib käituda. Psühhiaatri roll nendes nendes olukordades on selline eksperdi roll, me ei ole kunagi kohtumõistjad, meie asi on anda oma teadmistele vastavalt siis hinnang sellele mida siis arstiteaduse valguses sellise inimese käitumine võiks tähendada. Otsused teevad siis juba vastavad organid. Kas teie, Andres Lehtmets psühhiaatrina olete osalenud mingites sellistes protsessides andeid kutsutud eksperdiks? Väga vähe, ma ei ole otseselt kohtus jaatriaga tegelenud ja ja noh, Eestis oleva traditsiooni kohaselt meil on kindel nagu hulk inimesi, kes tegelevad nende küsimuste, kellel on nagu rohkem pädevuste spetsialiseerumist selles valdkonnas ja mina ei kuulu nende hulka, mul ei ole ka väga palju huvi olnud tegelikult ennast väga palju sellesse gruppi nagu sisse saada. Aga mis on teie huvi? A psühhiaatrina, Ahja. Maha ma arvan, et ma olen nagu püüdnud olla selline suhteliselt keskmine keskmine psühhiaater, kes tegeleb nagu natukene kõigi asjadega. Et ma olen enamuse ajast psühhiaatri tööd teinud sellises haiglavälises võrgustikus, ehk siis ma olen väga vähe töötanud päris osakonnas. Ja, ja paraku on elu nii läinud, et minu nagu psühhiaatri tööst arvestatav osa on olnud tegelikult selline administratiivne töö, ehk siis selline natuke rohkem korralduslike, vähem inimestega tegelemise töö. Aga ma olen kogu selle aja püüdnud nagu hoida jalga siiski selle, selle nagu arstide sees ka, et, et ma olen seda pidanud oluliseks ja, ja ma arvan, et et nii ongi õige. See administratiivne pool tähendab seda, et te olete pikki aastaid võib öelda pikki aastaid või olnud psühhiaatrite liidu president. Ei, seal ma olen nüüd päris lühikest aega, ma olen alates teist aastat selle selle organisatsiooni president, aga aga no see on selline ühiskondlik amet. Ma olen olnud aastaid tegelikult küll jah tööl selles haiglas, mille nimi kunagi oli Tallinna psühhiaatriahaigla ja nüüd on, mis on pärast liit vist saanud siis Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatria kliinikuks. Mina tulin sealt küll varem ära juba, et sinna kogunes vist kokku üks oma kuus aastat küll sellist administratiivset tööd algses peaarstina ja hiljem siis ülemarstina. Nojah, natukene olen ma tegelenud arstid üldiste asjadega ehk siis olnud ka arstide liidu eesotsas. Ja, ja praegu on ka minu tööst üks osa on sellist nagu korralduslikku poolt, ehk siis ma vastutan natuke sellest, kuidas Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatrid oma tööd teevad. Aga kõige mõnusamat päevad mööduvad ikkagi kabinetis silm silma vastas patsiendiga, võib nii öelda. Või ma arvan küll, jah, minu jaoks, kus on nagu töö patsiendiga, on tegelikult selline kõige-kõige loomulikum ja võib-olla ka kõige huvitavam läbi aegade. Ma arvan, et see on selline valdkond, mis nagu ei ammendab ennast kunagi, et seal on, seal on pidevalt võimalik asju juurde õppida ja on võimalik nagu mõelda asjade peale mõne aja pärast natuke teistmoodi ja ta on selline natuke loomingulisem kui igasugune selline administreerimine. No me korraks rääkisime filmist ja mulle meenuvad nii mitmedki filmid viimastest aegadest, kus üks kõrvaltegelane vähemalt on inimese isiklik psühhiaater, kellele ta või muudkui aga helistada ja öelda, nüüd ma seisan siin raudtee sillal ja kohe maa Andres, nüüd hüppan siit alla, kui sa midagi ette ei võta. Tegelikult Eesti keskmise psühhiaatri elu tähendab ka seda, et talle võib 24 tundi ööpäevas helistada ja oma muret kurta vä. Mina reeglina ei anna patsientidele sellist voli ja ma tavaliselt pärast tööaega lülitan ka mobiiltelefoni välja. Et Eesti patsiendid on selles suhtes ääretult distsiplineeritud, kui see nüüd õige sõna on, ma saan aru, et see küsimus on natuke teise kandi pealt, aga aga. Selle seda tüüpi töös on ääretult oluline see, et sa saad, saad nagu selle töökeskkonna panna väga selgelt paika. Psühhiaatri ei ole see, kes tuleb sulle koju kööki rääkima sellest, et praegu ei ole õiget kurb olla. Et need asjad toimuvad ikkagi kindlal ajal kindlas kohas, et siis on sellel asjal ka märksa nagu sisulisem pool ja tema efektiivsus on märksa parem. Et jah, ma, ma jään vastuse võlgu, ma ei tunne tõesti seda, mismoodi töötavad Ameerika psühhiaatrite. Ma olen Ameerikasse sattunud väga põgusalt ja, ja nende kolleegidega polema praktiliselt mingeid kontakte, kes, kes seal töötavad, nii et, et ma millegipärast kardan, et see film ja tegelik elu ei käi nagu väga hästi kokku. Aga, aga mine sa tea, et piiramatu võimaluste maal on kindlasti inimesel võimalik omada isiklikku hingetohtrit, kes on tema jaoks kättesaadav 24 tundi ööpäevas. Ja siit ikkagi edasi. Me lähme mööda filmimaailma, sest ma ei saa vastu panna. Me rääkisime pisut enne saate algust sellest sellisest seriaalist, mida ka võib-olla paljud inimesed vaatavad, mille nimi on uss ja mis on vanglaseriaal ja mis Andres Lehtmets on väga isiklikult puudutab, sellepärast et ta, ta on kindlalt. Sa pead kindlalt, aga suhteliselt kindlalt veendunud, et elu vanglas ei käi nii, aga öelge, miks see vanglaseriaal teid üldse erutab või puudutab, see on ka tööga seotud? Ma olen viimased kaheksa aastat olnud seotud sellise organisatsiooniga nagu Euroopa nõukogu, mille, milles on üks omamoodi komisjon, õigemini komitee, mille funktsiooniks on käia ja kontrollida kinnipidamisasutusi Euroopa nõukogu liikmesriikides ja ma olen seal komisjoni liige. Ma olen hetkel veel sellega juhatuse liige, nii et selle veel üks administratiivne töö, jah. Aga, aga see tähendab seda, et ma olen need kaheksa aastat igal aastal veetud julgelt neli kuni kuus nädalat mööda kinnipidamisasutusi käia, siis veel paar nädalat nende asjade üle arutleda Strasbourgis, et et ma ei arva, et ma tean täpselt, mis toimub, vanglat. Ma ei ole kunagi seal viibinud kinni peetud. Aga, aga ma arvan, et mul on selle aja peale tulnud mingisugune ettekujutus ikkagi, mida vanglaelu endast kujutab. Nii et selline teatraalne pool võib-olla ei ole nii nii dünaamiline kui võib-olla mõni teleseriaal, jah, seda kujutab. Aga selle organisatsiooni nimi oli nii meeletult pikk ja keeruline, et seda kuidagi lühidalt eesti keeles ka öelda. Nii eesti keeles kui ka rahvusvaheliselt kasutatakse sellist kolme tähekombinatsiooni nagu Seebeedee mis siis noh, ma võin ta ka selle eesti keeles selle pika nime välja öeldes, on siis Euroopa nõukogu juures asuv piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee. Aga te ei käi vanglaid inspekteerimas Eestis. Sest seesama komitee, seesama tema aluseks olev konventsioon eeldab seda, et inimene, keda on valitud teatud riigist ei esinda seda riiki näha peab olema selle riigi suhteliselt see tähendab seda, et isegi siis, kui kui see komitee peaks Eestisse tulema ja tulla ta võib nii ette teatades kui ka etteteatamata siis mina sellest midagi ei tea. Aga teie võite näiteks jalutada Prantsusmaal ükskõik millise vangla ukse taha öelda, tervist, mina olen Andres Lehtmets, sellisest sellisest organisatsioonist, palun avage mulle väravad ja ma tahan siin teie vangidega nelja silma all vestelda. Tegelikult see protseduuriline pool on siiski olemas selles mõttes, et me ei käi kunagi üksinda. Tavaliselt selline visiit on selline, kus osaleb ligi kümmekond inimest, kolm neli komisjoni liiget lisaks veel sekretäriaat, kes on tegelikult väga sellise hea juriidilise haridusega, mitte tehnilised töötajad, nad ikkagi väga sisulisi küsimusi lahendavad spetsialistid, tõlgid ja me saame ka kaasavat eksperte, keda me peame selles valdkonnas pädevaks. Et päris üksi me niimoodi sisse jaluta, aga jah, on olukordi, kus komitee võib reageerida kiiresti ehk teatud olukordades tulla kohale kolme päevaga. Ja tõesti, meil on õigus vestelda nelja silmaga inimestega, meil on õigus minna igale poole, kus inimesi kinni peetakse seaduse jõul. Ja, ja võib-olla seevastu pool on ka see, et need raportid ei ole avalikud pärast seda nii et lähevad seda riigi valitsusele, kes peab meile hiljem aru andma, mida, mida ta etamatud. Millised on kõige sellised valusamad? Mõne käest saab öelda valusamad, aga kõige mõjuvamat mälestused mõnest riigist ja selle riigi vanglast, mida te külastanud olete. Siin ongi, tuleb nüüd seesama see, see konfidentsiaalsus nagu sisse, et ma ei saa, ma ei saa seda niimoodi niimoodi rääkida, raadiokuulaja, ma. Võib-olla ma ütleks ikkagi mingi vastuse ära teie küsimusele, ma ei ole näinud ühtegi riiki Euroopa nõukogu liikmesriikide seas, mida on kokku 46 kus ei oleks probleeme. Ükskõik kui rikas riik ei ole ja see on tõesti valdkond, millega tegelemine võib olla tavainimesele tundub natuke kummaline, sest noh, mis nende kinnipeetute ja kes on ju enamuses ikkagi mingi kuriteo sooritanud, mis neid ikka siis nii väga hellitada ja kontrollida. Aga selle taga on tegelikult väga sügavalt selline inimlik arusaam sellest, et riik peab täitma teatud reegleid, kui ta inimeselt vabaduse võtab. On see siis põhjusega või veel ilma kinnitamata põhjusat ilma kinnitamata põhjusega, sest vaadake, kinnipidamisasutustes on määratult palju inimesi, kellel ei ole veel kohut mõistetud, neid ei ole ju süüdi mõistetud, nii et tegelikult nad neid ei saa veel pidada kurjategijateks. Aga, aga jah, ma julgeks tuua ühtegi sellist riiki, mille puhul võiks öelda, et teate, seal on kõik asjad küllaldaselt korras ja kindlasti on erinevaid tasandeid erineva tasandi probleeme samuti, nii et selline see töö on. Jah, ühelt poolt meeletult palju huvitavat, teiselt poolt ikkagi jääb mind painama küsimus, et kas, kas psühhiaater, kui ta tegeleb kõigi selliste asjadega, pluss veel väga isikliku inimese isiklikud mured et, et kas ta saab tulla õhtul koju. Kell kuus panna kartulid praadima CD-mängijasse metsa Tõlli ja rahulikult alustada nii-öelda personaalset õhtupoolikut. Ajapikku peab teatud määral selline võime nagu ajada tööasju töö ajal, nagu välja kujunema, vastasel juhul lihtsalt. Kõrbeb aga ma pean küll tunnistama jah, et ma olen rohkem selline inimene, kelle ma ei julge öelda, et mul oleks ühtegi päeva aastas, kus ma üldse nagu tööasju ei tee, vähemasti peas. Et ma armastan nagu asju nagu küpsetada natukene enne kui ma olen nagu asukirja panema või midagi, niiet noh, näiteks õhtutunnid on väga selline produktiivne aeg siis kui laps juba magab ja siis on vähe rahulikum istuda ja midagi arvutisse kirjutada. Kas te teete seda muusikat kuulata? Austas harva, ma kuulan siis, kui ma sõidan autoga muusikat tööl, ma ei kuula kindlasti muusikat ja tööd tehes, noh nii ja naa. Vahetevahel. Aga nüüd me kuulame sellist muusikat, mida Andres Lehtmets kuulab siis, kui ta sõidab autoga. Kariaale karu veel. Laule ma koju. Tooma. Koju. Minul hoolerite. Ellu kuna kaareaa vaata Luure kohamba. Ma olen Ka käinud? Ja. Ja inimesed, kes ei, kes ei mäletanud, et seda lugu on väga efektselt laulnud ka Heli Lääts siis Andres tuletas mulle meelde nii, et igaühele midagi, kes valib metsad võlli variant. Katsevariandi, aga lugu oli selline, selline kurvakene ja eestlaste rahvuslikust tõvest kurvameelsusest ma tahaksin ka natukene rääkida, et kas on nii, et pime sügis jumal, praegu on ka stuudios pime, kui on suur valge väljas peaks olema. Kas sügistop psühhiaatrile patsiente juurde? Ma tahaksin, et see nii ei ole, aga kahjuks aastate kogemus seda aitab küll. Puht teaduslikult on uuritud seda, et on olemas sellised teatud sesoonsed depressioonid, ehk siis need, mis on seotud aastaaegadega. Et nende osakaal on küll ääretult väike, seal mõni protsent kõikidest repressioonidest ja seal on see tavaliselt see muster väga selgelt näha, et ta hakkab alati seal pimedas kuulja kaob siis, kui kevadpäike juba soojendab. Et ja nende ravi on natukene teistmoodi kui, kui tavadepressiooniravi. Eks sellisel kõledal põhjamaal elamine on, on psühholoogiliselt natuke selline, et sügis on üldse selline nagu, nagu natuke nukram aeg ja siis kipuvad need hingemured jälle tulema nagu rohkem esile. Et eks tuleb küll jah, sügiseti rohkem tööd ja siis on üldse see suvepuhkused on läbi ja inimesed asju, mida nad on edasi lükanud, ikkagi enam edasi lükata ei saa ja nii ta on. No kui see, milleni ma tahaksin jõuda on inimeste arusaamine sellest, et kas selle kurvameelsuse vastu siis tegelikult ikkagi saab ravimitega võidelda või mitte, et seal on kaks poolust. Me oleme seda juba siin omavahel natuke arutanud ka, et, et ühelt poolt oleks ju tore mõelda, et võtan peotäie tablette ja olen rõõmus rullitaja. Elan edasi ja teistpidi ei ole ka mõtet aastat aastate pikku kannatada ja kujutada endale ette, et ma saan sellega ise hakkama, et kust see tõde tegelikult läheb sadu läbi. Jah, arstina üks on see depressiooni nagu kliiniline olemus või jah, see on nüüd väga teaduslik sõna kombinatsioon, see depressiooni nagu olemus on, on suhteliselt selge, et on olemas väga selgelt sellised tunnused, mille puhul me saame öelda, et siin on tegemist nagu tõelise depressiooniga. Noh, kõigepealt kindlasti sedasama vabameelsus, mis tihtipeale ei ole mitte kurgus, võib-olla ka selline pahur rus või, või natuke selline ängimaitseline väsimus ja selline tunne, et nagu midagi ei jõua teha, miski ei paku rahuldust, need on sellised klassikalised sümptomid, sinna võib lisanduda hulgaliselt teisi, mitmeid selliseid kehalisi kaebusi, nagu unehäired ja, ja söögiisu langus ja kehakaalu langus või, või vastupidi ülemäärane söömine ja nii nagu ikka, need asjad on kohati sellise erineva erineva kliinilise pildiga. Aga iga kurvameelsus ei ole kindlasti depressioon. Et kindlasti iga normaalse elamise sisse kuulub teatud hulk kurbust ja kurbuse tajumist ja mõne lähedase inimese kaotus. Kindlasti on asi mille, millega kaasneb kurbus ja see kurbus tuleb nagu läbi tunnetada, läbi elada, et iga kurbus kindlasti ei ole depressioon. Ja siit lähebki nagu see piir, kus, kus me peaks nagu väga tõsiselt nagu rääkima sellest, et tegelikult kui inimesed teavad, mis ikese õige depressioon on, siis on selle vastu ka väga edukalt võimalik võidelda võidelda või vähemasti sellest jagu saada. Ja kui seda teevad arstid eeskätt just perearstid, sest psühhiaatri juurde ei meil ega mujal ju iga inimene ei tule, ei saagi tulla, sest meid ei ole nii palju. Ja psühholoog ei ole nii palju. Aga perearst on, on vähemasti Eesti nagu tervishoiukorralduse mõttes see lüli, kes peaks nagu vot sellised asjad kindlasti ära tundma, kui nad olemas. Ja ikkagi, ma kujutan ette, et on palju keskmiseid, tavalisi, lihtsaid, armsaid eesti inimesi, kes ei suuda uskuda, et kui ta võtab tabletti, siis läheb tema olukord paremaks, mis selle inimese sees selle tableti mõjul siis toimub? Depressiooni nagu sellist bioloogilist ehk siis osa, mis materiaalne meis ja mis ei ole nagu see vaim seda on väga palju uuritud ja tegelikult sellest teatakse päris palju, aga ei teatata, kuna ei teata kahjuks seda lõplikku varianti. Et me teame seda päris hästi, kuidas need ravimid töötavad, mis depressiooni nagu ära võtavad. Aga me ei tea näiteks seda, miks osadele inimestele sobivad ühed ja teistele teised ravimid ja miks mõnele inimesele ei sobigi üks ega teine ravimisele depressiooni ravis mitte midagi. No eks ikka pikapeale midagi aitab, ma selles mõttes julgen küll öelda, et depressioon on, on mu kui me võtame üldse kõik haigused, kui tohib niimoodi luuleliselt väljendada, siis depressioon kuulub nende sekka, mis seal hästi ravitav. On ju väga palju hädasid, mida tegelikult arstiteadus ei oskagi ravida. Depressioon ei kuulu nende hulka, reeglina saab abi. Aga depressioon on just selles suhtes üks, üks selline kehva haiguseta, ta võtab inimese elust ära päris suure tüki. Ta kulgeb kaua, tema ravi on pikaaegne. Tema puhul on väga suur tõenäosus, et ta tuleb kunagi tagasi ja sellega kõigepealt nagu arvestama, et ta ei ole nii nagu, nagu noh gripp või külmetus, mis me teame, et on nädal aega nagu sellist režiimi või vähemasti sellist mitte väga intensiivset töötamist ja siis on kõik jälle möödas ja võib jälle täie auruga edasi lasta. Et nii, nii kaheksa depressiooniga ei ole. Aga kas te tunnistate psühhiaatrina, et on ka terve hulk inimesi, kes esimese väikse niukse närvilisuse või kurvastuse vilksu peale tõstavadki oma perearsti juurde, kes oli vahel ka nende sõber või kamraad ja saavad oma oma tavalised antidepressandid kätte ja siis panevad oravarattas edasi, et, et vahel tundub, et, et sellega ei viitsita võidelda. Kindlasti on selliseid inimesi ka ma millegipärast ei ole väga palju, ma ei julge arvata, et nad oleks enamuses kindlasti vähemuses. Ja, ja kindlasti on ka see, et nii nagu kõikide asjadega siin elus, et natukene sellist poolt ka siin, et neid antidepressante kiputakse nagu ülemit mitologiseerima või neid peetakse mingiteks nagu sellisteks imerõõmu pillideks, mida nad kindlasti mitte ei ole ja, ja kindlasti ei sobinud kõikide universaalselt kõikide elu hädade ravimiseks ja ka nende ravi mise noh, ütleme selle tüüpilises ravis peab ikkagi arvestama ohtudega nagu kõikide ravimite puhul, et on olemas, sest et kõrvaltoimete risk ja peab vaatama, kuidas neid võtta ja kellele need anda siia kindlasti kuulub. No seesama viimase aja selline kõmu-uudis nagu ka nagu antidepressandid tekitaksid enesetapu riski ise. Mis kõlab paradoksaalselt, sest tegelikult me seostame enesetapu riski eeskätt just depressiooniga. Ja antidepressant peaks nagu vastupidiselt mõjuma. Risk tuleb mängu siis, kui nende võtmine ära lõpetada. Noh, need artiklid, mis, mida need publitseeriti ja seal seal taga on Inglismaa ühe ravimeid järele vaatava organisatsiooni nagu initsiatiiv, et nagu väitsid, et vastupidi, et ravi algfaasis see asi niimoodi toimub ja seal olid nimetatud konkreetselt preparaadid, mida ma siin ei tahaks kindlasti korrata. Ja fakt on see, et, et tegelikult see, see kogu selle, selle skandaali ülestõus oli nagu iseenesest natuke sellise kunstliku maiguga, et psühhiaatrid, kes on piisavalt kaua töötanud, teavad väga hästi, et tegelikult, kui me räägime enesetapuriskist, siis ta on olemas alati depressiooni puhul ja natuke teiste haiguste puhul ka ja sellega peab aatriumis arvestama. Ja nii nagu kõikide ravimite puhul on ikkagi eeskätt selline ettevaatlikkus ka arsti poole pealt alati kohane, et me ei saa eeldada, et tablett võtab kõik riskid ära. Aga väita seda, et tabletid nagu tekitavad iseenesest enesetapu mõtteid, on minu arvates minu arvates vägagi väär, siis pole nagu depressiooni olemusest hästi aru saadud. Aga see näitab ka seda, kuidas, kuidas tänapäeva maailm nagu, nagu toimib. Et eks seal taga ole natukene ka eri ravimifirmade vahelisi nagu võitlusi ja sõdu, kus püütakse 11 natuke mustata ja ja ka sellist nagu lähenemist, mis on küll teadus põhine ja tõsiteaduslik oma olemuselt, aga ta kipub nagu nagu mõnda asja näitama teatud nurga alt, ehk siis ei vaadata ka selle depressiooni ravi kogu oma pikkuses või kogu seda depressiooni olemust, vaid valitakse välja üks kindel ajavahemik ja öeldakse, et vot siin on väga kõrge riske, siin peaks käituma kuidagi teistmoodi mõtlemist andisse, küll aga see selle probleemi esiletulek, nii et ma usun, et me kõik natukene rohkem jälle mõtlema selle peale, et need ravimid ei ole nii universaalseid, kui me kunagi kujutasime. Kas on siis inimese sees olemas selline õnnehormoon nii-öelda, ma arvan, et tal on mingi teaduslik nimetus ka, aga et, et kui sa oled depressioonile aldis või sellele kalduvad, siis on kuidagi selle hormooni vallandumine nagu, nagu tõkestatud või, või et kas saad seda kuidagi inimkeeles seletada, mis, mis, mis see on, mis need inimesed kurvaks teeb, mille puudumine? Jah, vot sellel sellist ühte ühte universaalset, hormooni või virgatsainet või kuidas me igatahes nimetame vist et on küll mitmeid virgatsaineid, mille puhul seostatakse depressiooni tekkega ja mille ravis sellesama virgatsaine nagu sisaldus teatud ajupiirkondades, me püüame nagu muuta ravimite abil jällegi mitmeid ja see näitab veel kord, et tegemist ei ole ühe universaalse tõvega või haigusega, et, et tal on väga erinevaid valgeid. Aga tegelikult selliseid moon on nagu ka otsitud ja neid küll, tõsi, me ei oska nagu ravis väga kasutada, aga näidata tundlikel inimestel on endorfiine sisaldus ajus on kõrgem teatud hetkel ja ja, ja on mitmeid tegevusi, mis on meeldivad ja millega me saame nende endorfiinid nagu sisaldust ajus, nagu suurendada. Nii Andres, mis on selline tegevus teie elus, mis mis suurendab teie õnnelik olemise tunnet? Et mina püüan oma elu niimoodi küll elada, et oleks nagu enam-vähem tasakaalus sellised sellised probleemsemad ja murelikumalt tegevused ja sellised õnnelikumad tegevused omavahel, et teadlikult. On küll jah, teadlikult elada niimoodi, et vähemasti oma päeva nii planeerida, et, et oleks nagu lähedaste jaoks natukene aega ja oleks natuke iseenda jaoks aega ja ma arvan, et see on nagu number üks tähtis. Aga, ja ega see alati nii välja ka ei kuku. Kindlasti on meil kõigil omad sellised kriisihetkede ajad ja, ja nii ka minul, et aga, aga kindlasti on sellisele inimesele elus oluline see, et ta nagu teadlikult ikkagi suhtub oma elus nagu sellisesse väärtusesse ja sellisesse asja, mis on ainult üks kord elus elu meil, et seda tuleb ikka elada nii, et olla õnnelik ja kõik selleks teha, et seda saavutada. Kas te olete ise psühhiaatri juures käinud? Ma ei ole käinud selles mõttes, nagu teie küsiti, et ma olen olnud koolituses, mis on selline psühhoteraapia koolitus ja mis nagu tegelikult eeldab seda, et sa ise käid ravil. Aga üks põhjuseid, mis pärast minul see koolitus ka lõpetamata jäi, oligi see, et noh, olles, Risti väikeses kogukonnas on väga keeruline leida endale hingearsti, kellega sa ei oleks nagu seotud muus mõttes mis on jällegi nagu eelduseks selleks, et psühhoteraapias käia, et minu jaoks oleks see tähendanud mõnes teises riigis nagu arsti juures käimist ja see paraku elulistel põhjustel ära. Et selles mõttes jah, ei ole käinud küll. Aga antidepressant olete? Antidepressant, ma olen lühikest aega proovinud võtta, aga mitte niimoodi teadlikult pikalt, nagu seda peaks nagu proovima. Eks arstidel on ikka see häda, et vahel nagu tahaks nagu ise ära proovida, et mis nad siis nagu teevad, eks ole. Et ma ise ei kiida seda praktikat heaks, nii et ärge palun keegi teine, tehke et see ei ole päris õige, aga, aga eks ta mingisuguse kogemuse annab, kuidas üks või teine preparaat mõjub, aga vaadake, siin ongi see lugu, et ega antidepressant mõjub ühtemoodi inimesele, kellel on depressioon ja inimesi, kellel ei ole depressiooni mõjuta teistmoodi teiega juhtunud, siis mitte midagi? Ei midagi ohtlikku, küll mitte. Head. Seda alati asjadele, mida ma ise nagu püüan teadlikult esile kutsuda, et ei, ma ei ole selles mõttes püüdnud endale ise nagu ravida mingit sügavat, depressiooni. Kui teie juurde tuleb patsient ja te saate aru, et teil tegelikult puudub igasugune vastastikune keemia ütleme siis otse välja, et on teile absoluutselt Ansip akna või teie dünale, et te saate sellest aru, kas, kas teie elus on niisugune kogemus, te olete suunanud ta mõne teise arsti juurde või loobunud sellest ravist lihtsalt sellepärast, et ei ole vastastikust keemiat sellist inimlikku, normaalset kontakti. Ma suunan kogu aeg inimesi teste juurde eeskätt sellepärast, et keegi teine oskab seda inimest paremini aidata näiteks sama psühhoteraapia lugu, et kuna mina ise idee psühhoteraapiat, siis ma inimesel, kellel on selgelt nagu oleks nagu kõige parem efekt oleks sellest, kuidas arst-psühhoterapeudi juures käia, neid ma kindlasti püüan edasi suunata. Mis ta nagu küsisite, et see keemia peaks nagu olema, vaat siin on küll see lugu, et see arsti-patsiendi suhe ei ole selline sama suhe nagu nagu sellise kahe armunu vaheline suhe, kus oleks nagu keemia olemas. Jah, aga ütleme, et seal vahepeal on veel näiteks ajakirjaniku ja tema siis kliendi või, või ohvri või kuidas me ütleme, vaheline suhed, et mina näiteks küll tunnen, et, et kui mul ei ole näiteks selle jutusaatekülalisega mingit keemiat, siis on kohutavalt raske sele kuutekümmend minutit täis venitada, aga praegu on meil jäänud kõigest 13 minutit ja me oleme märganudki, et et see aeg on juba kulunud. Et tegelikult selline professionaalne lähenemine eeldab seda, et arst peab nendest olukordadest väga edukalt üle alama, ma isegi ütleks vastupidi, et tegelikult ei ole sellise nagu keemia või sellise noh, me kasutame natuke teisi termineid, et need, kes on natuke analüütilist teraapiat õppinud või üldse psühhoanalüüsi, teavad, et on olemas sellised mõisted nagu ülekanne, vastuülekanne, mis natukene lahendavad samu asju natuke teises keeles. Et nendega on vastupidi väga targalt ümber käima, et ega selline väga selline kuidas nüüd öelda selle kohta ilusti, selline väga selline ilus sobivus ei ole eelduseks heale arsti-patsiendi suhtele. Vaadake, ega arstid ei ravige oma lähedasi inimesi. Ja ikka täiesti erinevad rollid ja arstina sa pead olema natukene teistsuguses rollis, et inimene sulle sümpaatne või meeldib, ei ole hea algus ühele arsti-patsiendi suhtele. Vot see mind praegu vapustas. Hea küll, aga te lähete näiteks koju, saate aru, et teie abikaasal, kes on ka arst et tal on probleem ja ta tahab teile sellest rääkida, et, et kust siis käib see nupp, kust Andres Lehtmets lülitab välja selle psühhiaatria või psühhiaatriks olemise rolli ja hakkab abikaasaks, et see on ju kohutavalt keeruline? Kuulake teda lihtsalt nagu mees, kas pole? On küll jah, tunnistan päris ausalt, et on küll jah, selliste rollide nagu jagamine ja isiklikus elus on kindlasti igale juhatajale väga keeruline aga meil kõigil on natuke keeruline nendest oma oma töörollidest nagu väljatulek või töörulli sisse minek natuke teises olukorras. Et, et siin on ikkagi jälle see lugu, mida, mida peab tunnistama, et et oskama seas on ikkagi levinud see vana arusaam, et oma lähedasi inimesi ei ole sina mitte kõige inimene kõige õigem inimene aitama. Aga kuidas te siis sellest välja tulete, ütlete talle, et armas naine et mina ei saa sind aidata, mine naiste klubisse või sõbrannade juurde või. Noh, eks elus on erinevaid olukordi ja me ei ole nagu päris moodi pidanud seda neid küsimusi arutama, eks. Ma tunnistan küll seda, et, et kindlasti ma ei ole koduses elus püüdnud olla psühhiaater ja see vist ei olegi nagu õige. Eks ole. Ei muidugi ei oleks kohutav. Kohutav, kui te kogu aeg tegelesite kodus ülekannete vastu ülekannetega. Ma ma olen, ma olen sama meelt, et mul on ka õigus kusagil olla. Tavainimene. Te ütlesite, et teie elus juhtub pidevalt midagi head ja nüüd on meie saade sealmaal, et, et seda nagu depressioonist ja rasketest asjadest kõnelenud vestlust kuidagi rõõmsatele ma ei tea, tegelikult see pole ju kurb olnudki, aga ikkagi rõõmsatele radadele ajada, et mis on need kõige paremad asjad, mis teie elus viimasel ajal juhtunud on? Et kaheaastane ja kes on selles just selles eas, kus noh, inimene on selline hästi elav ja vastuvõtlik ja hakkab nagu olema juba selline suhtlemise partner, et, et see on kindlasti üks selline, selline rõõmuallika ja ausalt tunnistama, et ma olen eluaeg nagu oma tööst väga rõõmustav pole kunagi kahetsenud. Ei, ei kahetsenud, ma ei ole kindlasti, et ma olen nagu teadlikult püüdnud nagu selles suunas oma elu nagu kujundada, et, et pigem on olnud vast ikka see, et, et selliseid teatud sellised loomingulised kriisid on ju ka arstidel ja, ja kui sa pead nagu elus mõtlema, et mis edasi teha, et minu häda on kindlasti olnud see, et ma tegelikult olen, nagu ma juba tunnistasin siin, et ma olen lisaks psühhiaatri tööle teinud natukene liiga palju muid asju mis kindlasti takistavad mul olemast, ütleme, hea spetsialist, et ma oleksin kindlasti natukene parem ja kaugemale arenenud, kui ma ei oleks neid muid kohustusi võtnud, aga aga see on jälle teinud nagu elu huvitavamaks. Te ei ole selles mõttes sellises esimeses nooruses, kui te nüüd isarolli astusite, et et isadepäev on kõigest nädal aega vana, ehk siis et oli alles möödunud pühapäeval, et, et kas te oskate kuidagi kirjeldada, mismoodi see teid inimesena muutnud on? Kui üldse? No ma arvan, et isaroll Ta muudab kindlasti igat igat inimest, et sa hakkad nagu elus vaatama asju teistsuguse pilguga sahka nagu nägema, et seesama näide, sa hakkad aru saama näiteks töö Joeli kõik siin maailmas, mille, mille nimel nagu elada, et on olemas inimesi, kes sinust nagu sõltuvad ja, ja kellele sa pead olema nagunii eeskuju, kui ka siis tugimõnda aega ja ja. Ma arvan üldse, see on üks, üks selline oluline etapp iga inimese elus laste kasvatamise etapp, et võimalus jälle nagu otsast alata, mingi ilmutus mingis mõttes. Mida te koos teete? Jõudumööda mängime raamatus, et sellel vanusel lapsel on veel olla ema on kindlasti märksa tähtsam nagu partner, kui isa. Et isal on isa, võetakse mängu küll aeg-ajalt, aga, aga mitte alati. Aga mängimine tähendab siis näiteks millegi ehitamist või väljaskäimist või, või, või kuidas, nagu kus ta ennast nagu kõige paremini tunnete kahekesi. Vot need kaks asja just kindlasti väljaskäimist ja siis võib-olla kohapeal jah, millegagi tegelemist või ehitamine, jah, eks me kõik ehitama midagi vähemasti oma peas. Kuidas teie sellised? Oi, ma tahtsin praegu kasutada meeletult vahvat väljendit, ma lihtsalt olin ise üks päev niisuguses vestluses osaline, kus minu käest küsiti, et milline on minu karjäär äriperspektiiv ja siis ma kohutava õudusega tabasin, et mul ei olegi niisugust asja, et aga nüüd ma võin sedasama küsimust kasutada teie peal alatult ja küsida, ma tahtsin küsida, et millised on teie tulevikuplaanid või mida, mida huvitavat toob lähitulevik, aga ma küsin nüüd peenemalt, et milline on teie karjääriperspektiiv, Andrese? Ohoo ikkagi juba nii vana inimene, et ma arvan, et ma enam vähem tean, mida ma elus tahan. Oma töölt ka ja minu nagu tegelik selline soov on ikkagi edasi areneda, rohkem seda arsti rida pidi ja vähem teha asju, mis on võib-olla mitte nii palju nii palju arstitööga seotud, ehk siis seda organisatsiooni poolt, aga vaadake, materjal on natukene selline valdkond, kus tegelikult sellest organisatsioonist või sellest abikorraldusest või mis seal niisugune ilus eestikeelne nagu termin võiks olla, selles sõltub tegelikult ääretult palju vorsti abis üldse, sõltub palju siis need ained meil on nagu Eestis väga palju häid arste, nii nagu igal pool on palju häid arste, aga alati süsteem ei tööta. Et tegelikult see on ka üks asi, mille, millega nagu tegelemine on selline omaette omaette lugu, kohe, nii et ma ei teps mitte ei anna seda vekslit, et ma sellega edaspidi tegeleda. Te püüate lihtsalt ennast paremini jagada. Jah, ma ikkagi kujutan ette, et kusagil sellises hilisemas eluetapis oleks ikkagi tore olla selline selline vanal ajal psühhiaater ja mitte selline vanaldame mingisugune tervishoiuorganisaator. Jah, see olekski olnud minu järgmine küsimus, kuidas te kujutate ennast ette pensionipõlves või psühhiaatrid ei jäägi pensionile, nad võivad ju kõrge vanuseni seal punase diivaniga toas inimesi vastu võtta ja aidata. Jah ei ole mõelnud pensioni peale, seda tunnistan ausalt. Ja ma tegelikult mõtlesin seda nagu laiemas plaanis, et nagu nagu vanad vananemise plaanis üldse, mis ei tähenda tingimata Ma arvan, et arstidel on üldse see eelis paljude teiste erialade sees tegelikult sinu nagu ametioskused säilivad väga pikalt. Ja võib-olla sellised arstid, kes peavad rohkem kasutama füüsilisi võimeid kirurgid või kus on tõesti sellised väga peent ja ja, ja seda tüüpi tööd, mis, mis võib ajapikku natukene muutuda. Kui inimese füüsilised võimed muutuvad, on see asi natuke keerulisem, aga aga vaimse töö tegijatele, kus nagu see on nagu rohkem esiplaanil on see eelis küll jah, et sa võid tegelikult üpris kõrge eani teha midagi töist. Jah, sest inimesi kuulata ju ikka jaksad, mis ongi jah, meie mõlema töö selline põhiline üdi. Suur aitäh, Andres Lehtmets tulemast täna hommikul jutusaatesse. Tahaksin, et juhatada sisse selle kolmanda muusika loomida meie kuulet tänaval kuulevad, et selle loo nimi, videvik, ja nagu me juba oleme koos järeldusele jõudnud, on meil siin ka üx igavene videvik, vähemalt novembris. Mis lugu see on ja, ja miks ta just selle valisite? Noh, esiteks on see kindlasti lugu, ma pean Ultima Thulest nagu Pean sellest ansamblist, ma arvan, et ta on selline, ta jätkuvalt üllatab mind, viimane plaat oli ka väga-väga tore, mis nad välja lasid ja aga teistpidi, temas on sellist, sellist kuidagi sellist ürgmeheliku mõtisklust. Ja, ja see lugu vist sobib seda natukene illustreerima, et sõnade autor on Vladislav Koržets. Võib-olla kõik ei teagi, et temaga kirjutanud selliseid asju Väga armas ja veel kord aitäh tulemast ja sobib viht inimestele soovida, mida jõuluootust. Ja ikka seda, et seda sädet elus tuleb otsida kui ta ise peale ei tule.