Ja meie stuudios on jälle Eesti vabariigi valitsuse juht Edgar Savisaar ja meie tänaseks jutuaineks ei ole mitte niivõrd poliitiline ja majanduslik kriis kuivõrd kõlbeline. Meie tänase jutuajamise aluseks on valitsusele saabunud kirjad, kus oodata takse peaministri seisukohta meie elu kõlbelist poolt puudutavates küsimustes. Ma kõigepealt lubaksin endale mõned teoreetilised arutlused, aga aga ma püüan väga populaarselt, et ma nüüd esitada. Me oleme jah, tõesti viimasel ajal rääkinud kolmest kriisist. Me oleme rääkinud kriisist, poliitikas, kriisist, majanduses ja kriisist meie kõlbelistes väärtushinnangutes. Aga tegelikult meil on ikka tegemist ühe ainsa suure kapitaalse kriisiga, mis tuleneb sellest, et meie tõekspidamiste süsteem on lagunenud. On kadunud piir hea ja halva vahel õige ja vale vahel. Oleme seda kõige valusamalt nimelt sellistes eluvaldkondades nagu poliitika ja majandusSesteteks. Poliitiline riiski ole just selles, et me ei taha elada enam suurele, valele rajatud ühiskonnas ja suurele ebaõiglusele rajatud riikide ja rahvastevahelistes suhetes. Ja kui me vaatame majanduskriisi, siis oma olemuselt on eelkõige selles, et siin on samuti kõik või vähemalt osa rajatud valele või ebaõiglusele. Need on töö ja palga vastuolu, kauba ja hinna vastuolu. See, et jaotussüsteem on sisemiselt ebaõiglane. See, et kaubavahetus on ebaõiglane, ühed saavad kaupadele ligi, teised ei saa. Tähendab ei olegi enam sellist eluvaldkonda, millest rääkides me võiksime rääkida, kui läbinisti ausast eluvaldkonnast alguse põllul, majandusest alates ja kas või arstiabini välja. Võtame kõigepealt tallinlase Evald Tui kirja, kus ta pikamajandusele arutluse järel jõuab seisukohale, et rääkimine kõlbluse kriisist ei ole mitte midagi muud kui soov peita meie ühiskonda on allakäigu tõelised konkreetsed süüdlased. Kompartei endised ja praegused riigijuhid evalt tõi nimelt väidab, et jutt kõlbluskriisist on vaid üks võte päästa vastutusest, konkreetseid süüdlasi küüditamisest ja repressioonides. Ning ta taandab või lahjendab nende vastutuse meie kõigi ühisvastutusele. Et oleme kord juba niisugused halvad ja seepärast ongi meie elus nii palju ebaõiglust. Kas te jagate seda seisukohta? Omajagu tõtt selles arutluses muidugi on. Aga kui me räägime vastutusest, siis me saame inimest karistada ikka selle eest, mis ta halba teeb. Mitte sellest, et ta halb on. Ükski konkreetne süüdlane, olgu ta siis süüdi küüditamisest või represseerimises või genotsiidis. Ta ei tohi pääseda karistusest väitega, et no oli selline ebaõiglane aeg või minu kuritegu oli hoopis väiksem kui teiste oma või peed, mina täitsin ainult käsku. Räpased teod on ikka räpased. Kuigi nad tõesti ebaõiglases ühiskonnas võivad ehk selle fooni taustal näida vähem räpastena. Nii et süüdlased jäävad süüdlasteks. Aga ikkagi tegude eest, mitte selle eest, et nad elasid ja võib-olla isegi juhtisid seda ebaeetilist ühiskonda ühel või teisel määral. Ma lugesin seda kirja ja seal oli ka väide, et kõiki endisi ja praeguseid kommunist tuleb käsitada kui kaassüüdlasi kõiges inimlikkuse vastu sooritatus. Sellega ei saa kuidagi nõus olla. Veendumuste eest ei tohi kedagi süüdistada, isegi siis, kui nad ajaloo arengus valeks osutuvad. Nii tekiksid taas uued repressioonid. Karistada saab ikkagi vaid karistus sfäärse teo eest. Muidu võime jõuda välja Loogikani, et kes ükskõik mida stagnaajal ka tegi, on meie praegune vaenlane. Ja ainsad ausad oleksid siis need, kes ebaõiglases ühiskonnas üldse mitte midagi ei teinud. Järgmise kirja all seisab sügavalt usklik inimene taader ja ta küsib, kas me üldse teame, missugune on normaalse ühiskonna kõlblus. Kui meie kõlbelisi tõekspidamisi on 50 aastat kogu aeg amputeeritud ja muditud. Kas me üldse oskame enam midagi kõlbelist tahta? Kõlbeliseks ühiskonnaks pean ma sellist ühiskonda, kus arengu ja iseregulatsiooni käivitaja on eelkõige eetika. Selleks, et mistahes inimsüsteem saaks edukas olla, selleks ta peab oma liikmete käitumist kontrollima kolmel viisil. Esimene see on kõige lihtsam ja tuntum, söön administratiivne kontroll ja seda viiakse ellu jõuga relvaga miilits aga politseiga. Ja kui see on ainus kontroll ja mingid muud kontroll ei ole, siis ongi tegemist totaalse režiimiga. Maksab ainult juhtide tahe. Kaasinimesed ei loe midagi, üksikisik hoopiski mitte. Sellise totaalse režiimi riigina mäletab osa meist veel ennastki Stalini ajal. Teine kontroll igas ühiskonnas on sotsiaalne kontroll. Selle üldiseks tunnuseks on see, et kollektiivi huvid seatakse kõrgemale üksikisiku huvidest. Tähendab seal siis kollektiiv kontrollib üksikisikud ja inimesed ka valvsalt kontrollivad 11. Sellises ühiskonnas võib-olla palju kahtlustamist võib olla palju usaldamatust. Ma usun, et meie viimased aastakümned on möödunud just sellise totaalse kontrolli tingimustes kus oli ainult üksainus ideoloogia. Kõik inimesed pidid olema üksteise sarnased, ühtemoodi mõtlema, pidid allutama end ühiskonna huvidele ja olema suure masinavärgi krõbikesed. Ja kolmas kontroll on eetiline kontroll. See on see, mis on iga inimese enda sees. Ja inimene, kellesse olemas inimene tegutseb enda ja teiste suhtes ausalt, ilma sunnita, ilma käskude ja keeldu deta. Tegelikult sellist ühiskonda maailmas, kus oleks ainult eetiline kontroll. Sellist ühiskonda maailmas ei olegi vaja on kõiki kolme, nii administratiivselt kui sotsiaalselt kui eetilist kontrolli. Aga mida rohkem seda eetilist kontroll on, seda inimese sisemust maailma aususest johtuvalt kontroll iseenda käitumise üle, seda vähemal vaja administratiivset kontrolli tähendab seda eetilisem inimene on. Ja kui ma väidan, et me oleme ebaeetiline ühiskond, siis selguse selles suhtes andis mulle tõdemus, et kui me nüüd oleme viimasel ajal demokratiseerimise käigus hakanud lõdvendama administratiivset kontrolli me oleme ju paljud piirangud maha võtnud, siis hakkas kohe lokkama omakasupüüdlikkus Angeldamine, spekulatsioon, varastamine. Ehk nagu ühes kirjas dist selles samas staaderi kirjas oli öeldud, et meil ei ole ju nüüd enam vargaid, aga kõik lihtsalt võtavad. Nüüd üks katkend ühest teistpidi kirjast, mille saatja on jotestartust. Ta kirjutab, härra Savisaar. Ta soovitab meil minna läbi kriisi. Selle moraaliga on veel päris pikk maa selle tõelise kriisini. Sest asi pole ju veel kaugeltki nii hull, kui ta võiks kujuneda. Lapsedki teevad meil ikka enamasti veel koolis. Õpetajad ei ole veel äraostetavad. Mõni noorem laps ütleb isegi ilusti tere, kui vastu tuleb. Röövlid ja vägistajad ei tule ka just iga kord, kui üksinda tänavale lähen, kallale vargadki ei roni just igal öösel aknast sisse ja kõik autojuhid ei ole ka veel alati purjus. Nii et üksjagu kõlblust on meil veel alles. Kas me peame seda kõike viimastki lõhkuma hakkama, et tõesti igaüks aru saaks, kui põhjas me omadega oleme? Küsibiotestartust? Mida te ütlete? Venelastel on hea ütlus, et anarhia ta maits barjatka. Kui asi on tõesti nii hull, et hullemaks minna ei saa siis on tal võimalus vaid paraneda. Loo taga vist päris ta ei ole nagu Iraniseeritakse, selles kirjas. See, et meil on palju looderdavaid lapsi. Et on suur kuritegevus, et rooli son, purjus juhid, see on probleem või need probleemid. Probleem on see, mis jääb sõnade, nii on ja sõnade nii peaks olema vahele. Aga mis puutub kriisi, siis kriis on märksa tõsisem olukord. Kriis on ikka niisugune olukord, kus jääb kaks võimalust. Kas me hukkume selles kriisis või elame üle? See tähendab, eesmärk on ikkagi kriisist eluga välja tulla. Tegelikult kriisi puhul on kolm võimalikku varianti. Esimene on see, et pärast kriisi sabub krahh, eksistentsi lõpp. Teine võimalus, olukord ei muutu, jätkub pidevalt, aga ta toob kaasa kestvaid pöördumatuid protsesse. Võtame näiteks haiguse puhul inimene, invaliid istub, või ühiskond, invaliid istub nii, et midagi kukub täiesti küljest ära. Näiteks tahtmine tööd teha või tahtmine õppida ja areneda võib ära kukkuda, ausus, enesealalhoid ja, ja muu selline korvamatu asi inimese küljes. Nii et inimene jääbki moraali mõttes invaliidiks. Ja kolmas kriisivõimalus on tervenemine. See, et me ei jää paigale midagi ootama ei sure, vaid teeme täispöörde ja tervenemine. Igal haigusel on oma kriis enne haige suremist või enne tervenemist. Nii et meiegi ühiskonnas on tuleviku suhtes olemas kolm võimalust. Esimene, et Eesti ühiskond lakkab olemast. Teine eestlus, invaliid, istub, vireleb kroonilise ja parandamatu haigena. Ja kolmas võimalus on selles, et me ikkagi suudame kokku võtta kogu oma sisemise jõu ja välise toetuse. Ajame selja sirgu ja tõuseme jalule. Täna me leppisime kokku rääkida kõlblusest aga need viimased mõtted kõlbaksid ka meie poliitilise situatsiooni kohta. Aga ikkagi, kui piirduda kõlblusega, siis võiks öelda ka nii, et ajame pea uhkelt püsti. Keeldume ennast sidumast räpaste asjadega. Keeldume valest, keeldume valetamisest, keeldume parastatust ja varastamisest. Igaühe teadvuseni peaks jõudma mõte iseendast. Kui mina selles kriisis selga sirgeks ei löö, siis ma kas suren või muutun hingelt invaliidiks. Ja kokku moodustab see siis meie rahva käitumise. Meie rahvas on täpselt nii kõlbeline, kui on kõigi eestlaste kõlbluse summa. Ei saa olla kõlbelist rahvast kui iga selle rahva liige eraldi on amoraalne. Nii et päris ei saa öelda, et kriis ja probleem on samad asjad. Mõni probleem jääb kauaks püsima ja kõiki probleeme ei õnnestugi lahendada. Mõnega tuleb õppida elama. Kriis on vaja lahendada, neist on vaja jagu saada. Ja kui iseregulatsioonivõime lakkab, siis on vaja selle taaskäivitamiseks lisajõudusid. Kas me neid leiame, ma ei tea, aga ma usun, et on võimalik. Üks selline lisajõud võiks olla mõte, et eestlust on vaja säilitada ja selleks on vaja midagi põhimõttelist ette võtta. Teine võiks olla sisemine protest iseenda ebaeetilisuse vastu. Ja kolmas lisajõud võiks olla usk. Küllap leiame neid teisigi. Usust on üldse tulnud päris mitu kirja. Ja kokkuvõttes on neis kirjades üksainus küsimus. Kas meie kõlbluse kriisist väljapääsu võti ei peitu jumalas õigemini usus jumalasse. Kui me püüaksime ema hingetühjust täita jumala sõnaga kas me siis võiksime muutuda kõlbeliseks ühiskonnaks? Ega kiriku mõju inimese kõlbelise palge kujundamisel ei saa arvestamata jätta. Seda enam, et ta on teinud seda isegi siis, kui teised võimalused meile hirmu tõttu või mugavuse tõttu jäid kasutamata. On väga hea, kui inimesed leiavad tee headusele jumala kaudu. Mul on palju usklikke tuttavaid, nad on väga erinevad inimesed. Ja nende ühiseks iseloomuomaduseks on headus. Nad on lihtsalt head inimesed soovivad teistele head ja teevad head. Kiriku mõju inimestele üldiselt tugevneb praegu ja see ei ole mitte halb, vastupidi. Aga muidugi me ei saa kedagi sundida jumalat uskuma. Usust ja usundist veel, mul oleks väike tsitaat Oskar Loorits uurimusest Eesti rahvausundi maailmavaade. Ta kirjutab, et Eesti rahvas pole saanud mitte millegagi osa võtta oma õudseia kohutava saatuse kujundamisest. Järelikult see raha seisab ka vastutada oma vaimlikku langus aja eest. Selle eest peaksid vastutama jutumärkides need kultuuri kandjad, kes tasuta võõrandasid meie esiisade maa hävitasid meie ainelise hüvangu, orjastasid meie vaimu ja rikkusid meie hingegi. Ja nüüd siit küsimus, kust võtta hingejõudu? Et ajada pea püsti, et jaksata keelduda valest äraandmisest, millest peaks alustama? Kõigepealt see tsitaat küll külvab rohkem lootusetuse meeleolu. Me peame teadma, et me võime kätte saada seda, mida me väga tahame, kui me seda tõepoolest tahame. Aga miski ei tule kergelt ja ei ole eestlastele kunagi kergelt kätte tulnud, vaid ainult läbi ränga vastasseisu. Sellest me peame aru saama ja, ja siis me näeme ka oma tulevikku. Aga millest alustada? Selle kohta? Ma arvan, et kõige tähtsama ma juba ütlesin, alustada tuleb peeglisse vaatamisest. Kes suudab muidugi. Ma olen täiesti kindel, et paljud, kes praegu mind kuulavad ja minuga isegi nõustuvad mõtlevad ikkagi, et mind isiklikult see jutt küll ei puuduta. Mina ise olen piisavalt eetiline. Las teised minu ümber muudavad end. Kuni meist igaüks ei taha karvavõrdki paremaks muutuda, ei muutu mitte midagi. Muidugi meie hulgas on tõesti neid, kes mitte üksnes ei taha vaid isegi parema tahtmise juures ei oska teistmoodi elada. Meis on paljudes välja kujunenud selline loomaaiaefekt. Me oleme nagu puuris hoitud metsloomad. Halb on olla ja kitsas on olla. Me kirume oma olukorda. Aga samal ajal ikka nagu hoolitsetud tunne ja kaitstud on oldud ja. Aga lased sellise loomaaiast pääsenud looma vabadusse, ega ta ei oska enam elada. Tagas, pannakse nahka või sureb ise nälga või kõngeb hirmu kätte. Ja mulle näib, et meiega on praegu samamoodi. Halb on küll olla, aga hirm muutuste ees on veel suurem. Seni elasime teadmises, et elu on vilets. See teadmine, et homme on täpselt samamoodi see tegi küll kurvaks, aga mitte ärevaks. Nüüd oleme inimestes midagi raputanud ning oleme muutunud ärevaks sest homme on ilmselt midagi teistmoodi kui täna. Särevus ongi valus. Puuri väravad me oleme saanud paokile. Aga välja astuda on veel hirm. Aga astuma veab. Ega me sellest ei pääse. Tänan teid kirjadele kaasa mõtlemise eest.