Täna on kõneks Eesti vabariigi valitsuse esimehe Edgar Savisaare ameerika visiit. Teie tagasijõudmisest on nüüd 10 päeva möödas. Muljed on selginenud, järeldused on käega katsutav, omad aga kõigepealt kõige tähtsam kui palju või mil viisil aitas see töövisiit kaasa meie ühise eesmärgi Eesti iseseisvuse saavutamisele. Loomulikult ei saa ei selle ega ühegi teise sündmuse puhul täpselt mõõta sekundi ega ka sentimeetriga, kui palju ta Meile iseseisvust lähemale toob. Ameerika visiidi tagajärjed võib laias laastus kahte jagada. Praktilisi tulemusi me ootame nendelt kohtumistelt, mis olid maailmapangas tolliliidus ja rahvusvahelises valuutafondis muidugi ka kaubandusministeeriumis. Kui neil kohtumistel on tervendavat mõju meie majandusele, siis aitab see mõistagi kaasa ka Eesti iseseisvumisele. Pisut teistsugune, mitte ehk nii konkreetne, aga kaugemas perspektiivis mitte. Vähem tähtis on ka need kohtumised, mis olid valges majas. On selge, et Ameerika pool tunnustab meie senist poliitilist käitumist seda, kuidas oleme suutnud kainelt asja ajada. See tähendab, et me oleme õigel teel ja see teadmine annab mõistagi kindlust juurde. Samuti on USA rahvusvaheline autoriteet üldiselt teada ja tema sümpaatia meie suhtes, kuidas võib-olla teed näitav teistele kõikidele? Ma ütleksin, ongi nõnda, et kohtumine president Bushiga oli juba iseenesest signaal. See oli signaal nendele 34-le riigile, kes võtavad osa Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise protsessist. See oli signaal ka nendele 160-le riigile, kes on esindatud ÜRO-s. Ja seda signaali jälgiti tähelepanelikult. Ka meie välisministeerium teatab, et lausa päevadega on tunda, kuidas suhtumine meisse hakkab muutuma. Ma arvan nõnda, et ei ole mõtet ennustada. Poole aasta pärast või hiljemalt aasta pärast on selge, kas ja kuivõrd mõjutas see kohtumine situatsiooni. Ma ise arvan, et mõjutas oluliselt nüüd. Praegu sellele kohtumisele on antud mitmesuguseid tõlgendusi. Opositsioon nii paremalt kui vasakult püüab tema tähendust pisendada ja teda ümber tõlgendada, aga sellega tuleb harjuda täpselt niisamuti, see oli peale viieteistkümnendat maid ja peale teisi olulisi sündmusi. Põhiargument on see, et see kohtumine justkui ei olevat toimunud päris ikka niimoodi, nagu nemad oleksid seda oodanud. Aga mõtleme järele, ma toon ühe niisuguse analoogia spordist kõrgushüpe. Kui keegi ületab kaks 32 siis ma ei ole küll kuulnud, et kommentaatorid kaebaksid selle üle, et miks see kõrgus ületati flaps stiilis, aga mitte rullstiilis. Mis tähtsust sel on, mis stiilis seda testi tulemused on olulised ja see kohtumine juba iseenesest oli tunnustus Eesti välispoliitikale ja Eesti iseseisvustaotlustele. Väga palju on inimesed küsinud selle kohta, et mida õieti tähendab USA kohaloleku suurendamine Eestis esialgu info- ja kultuurivahetus, aga pikemas plaanis. Kas pole karta kohtumine Elbel kordumist, kus kaks suurriiki võõral pinnal teineteist kõigepealt sõbralikult tõmbavad ja siis hakkavad mõjusfäär jaotama ütleme, finants, äritegevus, tehnoloogia ühesõnaga majandus Ameerikale sõjaväebaasid see tähendab poliitiline ja militaar range kontrollvenele. Niisiis, mis saab Eestist kaugemas plaanis, kui koguni kaks suurriiki hakkavad siin oma kohalolekut demonstreerima? Kui on küsitud, mida tähendab USA kohaloleku suurendamine Eestis, siis kõigepealt mõistetest või terminitest. Kui me räägime ühe või teise riigi kohalolekust mõnes riigis siis ei mõelda selle all mitte seda, et iga teine tänaval vastu tuleb inimene on kohal oleva riigi alam või esindaja seal all ei mõelda koloniaal ega sõjalist süsteemi. See ongi teatud osalemine, see on majandus- ja kultuurisidemed, valuutasidemed, ärisuhted. Esialgu on tõepoolest plaanis kultuuri- ja infovahetus. Ja muidugi ärikontaktid. Põhimõtteliselt mida rohkem neid on, seda parem. Sest seda rohkem sidemeid seob meid muu maailmaga. Tulevikus me kavatseme loomulikult hakata suhtlema USAga nagu kõik normaalsed riigid ka diplomaatiliselt saatkondade tasandil. Dixon Aja küsimus ja meie tegeliku iseseisvuse saavutamise küsimus. Mis puutub kartuses et venelane ja USA meie suhtes kokku lepivad ja meid oma huvisfäärideks jaotavad siis muidugi kunagi ei tasu kõige mustemaid stsenaariume täielikult välistada. Eesti rahvas ei taha ju olla teist korda maha müüdud. Agama paanikaks põhjust ei näe. USA toetus baltiiseseisvumisele on viimasel ajal kindlasti tugevnenud. Kunagi varem seda ei ole nii avalikult deklareeritud. Ja nii tippkohtumisel kui ka mujal ei maksaga ühtlustada USAd praegu saatanlike salasepitsuste ja uute salaprotokollide olemasolus. Kas võivad kokku leppida Nõukogude Liit ja varssa? Mõelgem järele seda, et nad kokku lepiksid, seda me ju tegelikult sooviksimegi. Nii nagu lepiti kokku Afganistani küsimuses. Nii nagu lepiti kokku Saksamaa küsimuses. Ja nagu ütles ka president Bush, selles mõttes see et nii keerulises küsimuses nagu Saksamaa küsimus suudeti kokku leppida, et see annabki lootust, et ka Baltikumi probleem Baltikumi kriis suudetakse lahendada. Teine moment kui ikkagi kokku ei lepita, kui meie küsimust suurriikide superriikide osavõtul ei suudeta lahendada, siis üks põhjus ilmselt saab olema see et USA-l ikkagi puudub selge huvi meie piirkonnas. Ta on kaugel ja Baltikum on võrdlemisi pisike. Sealtpoolt ookeani vaadatuna. Kui rääkida sellest, kellel meie suhtes peale Nõukogude Liidu võib veel huvi olla, siis huvi on muidugi põhjamaadel võib-olla ka Kesk-Euroopal mingil määral ja ma arvan, et see huvi hakkab tekkima ka nüüd ühinenud Saksamaal. Ja seetõttu meie eesmärk peaks pigem olema selles, et USA huvi Baltikumi suhtes suurendada, sest sedavõrd võib suureneda ka USA toetus meie vabaduspüüdlustele. Ja ka mina püüdsin oma kõnelustel Washingtonis näidata neid majanduslikke ja poliitilisi tegureid mis võiksid huvi pakkuda. See, et Eesti on geograafiliselt niisuguses piirkonnas et ma üldse arvan, et meie asukoht, meie geograafiline asukoht on meie kõige tähtsam ressurss. See, et me oleme geograafiliselt niisuguses piirkonnas, kus me võime üheaegselt arendada majandussidemeid nii Euroopa majandusühendusega kui ka Nõukogude Liidu liiduvabariikidega. See, et meie kaudu on paljud demokratiseerimise ideed jõudnud idanaabri juurde liidu erinevatesse piirkondadesse Nii et ma arvan, me peaksime sellest huvist ise olema ka huvitatud. Nüüd muidugi ei saa salata, et kahtlemata USA-s rääkimata nõukogude liidust on niisuguseid jõudusid ka olemas, kes 39. aasta kordumist teiste osalistega võib-olla hea meelega näeksid. Aga loodetavasti maailm siiski on muutunud ja sellised salatehingud tänapäeval on muutunud. No ütleme ebareaalsemateks. Kuigi selle hinnanguga võiksime ilmselt siis jääda päri, kui Kuveidi kriis on ühe- või teistsuguse lahenduse leidnud, sest see, mis on saanud maailmast 90.-ks aastaks, selles suhtes ikka Kuveidi kriis on lakmuspaberiks ja me kõik ootame ja ka mina ootan, millise lahenduse ta siiski leiab. Nii Eesti majandusest veel meie majandus vajab väliskapitali ja tööstustehnoloogiat. Aga kes hakkab kontrollima meie rahvuslikke rikkusi, eeskätt maad maapõuevarasid ka odavat tööjõudu maha ei müüdaks. Kust üldse kulgeb müüdavuse ostetavuse piir, kas kõik on Möldav? Kuulu järgi oli see teil kõne all ka ühendust. Kuni kestab praegune õiguslik nihilism kus me oleme kuulutanud kehtetuks vanad seadused ja ei suuda kuidagi vastu võtta uusi, kuni me ei suuda luua uut konstitutsiooni. On võrdlemisi lihtne neid rikkusi maha müüa ja üht kui teist informatsiooni selle kohta, et see tegelikult toimub, on ju meil kõigil olemas omaenda ümbrusest. Nüüd aga, kui võtta laiemas plaanis selleks, et meie majandusjalad alla saaks, selleks peab väliskapital sisse tulema. Ja meie oma iganenud seadmestiku peab välja vahetama kaasaegne seegi põhiliselt siis välismaine tehnika ja tehnoloogia. See selline tehnika tuleb meile praegu erasidemete kaudu ja põhiliselt väikefirmadesse ja operatiividesse. See on seaduspärane ja meie situatsiooni arengu loogikale vastav. Et aga oma majandust kardinaalselt parandada ei saa mäe loota. Ärile ei saa loota ainult tooraine müümisele või võõrale abile. Me saama ise millegi tootjaks ja veel maailmaturul konkurentsivõimeliseks tootjaks. Seda me omakorda suudame ainult uue tehnoloogia kaudu. Meil on praegu USAga ainult kuus ühisettevõtet jämedki mitte eriti arvestatavad, enamuses ilmselt peab neid olema hoopis rohkem. Põhimõte on selge. Kuidas see teostub, see eeldab vastavat seadustikku, mis on juba väljatöötamisel. Muidugi teoreetiline oht on olemas, et meie tootmise kontrollpakk ei jää meie kätte. Aga seda ohtu Me teame ja tahame teda vältida. Aga ma tahaks rõhutada paari sellist kainestavat põhimõtet. Kõigepealt, kui vaadata meie praegust tootmist, rahvamajandust, siis on selge, et praeguse vaesuse juures me ise teda rekonstrueerida ja kaasajastada ei suuda. Ja kui me jääksime lootma ainult iseenese jõule siis jääbki asi venima ning kiratsem kapitali on vaja. Aga see ei tule palja aita eest. Ma küsisin maailmapangaekspertidelt, mis neid kõige rohkem või mis on kõige rohkem nende arvamusi muutnud endistes sotsialismimaades toimuvate majandusreformide kohta viimastel kuudel. Ja nad ütlesid, et võib-olla kõige tähtsam järeldus, mis nad on enesele teinud see on seotud saksa demokraatliku vabariigiga nimelt ka nemad olid varem arvamusel, et Saksa demokraatlik vabariik kui kõige arenenum industriaal ses mõttes kõige arenenum sotsialistlik maa. Et tema tööstuses selle põhifondidest on võimalik midagi üle võtta, et neid on võimalik ümber profileerida. Nüüd, kui reaalselt sellega tegeldakse, siis on nad aru saanud, ütlesid maailmapanga eksperdid, et ka sealt ei ole mitte midagi, ta mitte midagi ei ole ümber teha, praktiliselt oleks kõige õigem piht buldooseriga laiali ajada ja uus tööstus selle koha peale üles ehitada. See on väga oluline järeldus, sest tõepoolest, kui asi saksa demokraatliku vabariigiga endise Saksa DV ka on nii, no mida siis rääkida veel teistest piirkondadest, kaasa arvatud ka Eesti majandusest, see peaks meid kainestama. Muidugi me ei taha ühest sõltuvusest teise üle minna. Aga ma toon ainult ühe näite. Meie kohalik tööstus ja kergetööstus Eestis on suurel määral rajatud impordile nii importtehnoloogiale kui ka eriti importtoorainele. Sellel püsivad ju väga paljud meie ettevõtted Mistraks talatesse kaleviga lõpetades. Me oleme seda importi Nõukogude liidu kaudu kogu aja saanud, sest tootmine selle baasil on meil olnud efektiivsem ja seetõttu on meil seda võimaldatud. Ja nüüd, kui see impordikogus järsult väheneb või teda enam lihtsalt ei tule nagu mitmetes kohaliku tootmise tehastes ja vabrikutes on juba selgelt näha siis on meil valida, kas jättagi need ettevõtted lihtsalt seisma või püüda kiiresti leida mõni kompanii läänest, kes võtaks meie ettevõtted oma hõlma alla. Muidugi, kui võtab. Kui minul on selline valik, siis üldjuhul ma eelistan ikkagi teist võimalust mitte ettevõtete seismapanek. Kas Eesti hakkab Ühendriikidest saama ka mingit materiaalset või tehnoloogilist abi? Maailmapangas ja rahvusvahelises valuutafondis rääkisime konkreetsetest asjadest, mida Eesti vajab. Leppisime ka kokku, kui jätkame läbirääkimisi kaubanduse vallas Briti kaubandusministeeriumis, et vaatame läbi need projektid, mis Eestil on pakkuda ja kus me taotleme USA ettevõtjate osaluste, tahame, et USA riigiorganid soodustaks seda. Ameeriklast osta on meil palju mida neile vastu pakkuda, seda ma praegu veel öelda ei oska. 1990 esimesse aastasse on nüüd siis kavandatud USA kaubandusdelegatsiooni vastukülaskäik Eestisse ja pärast seda saame ka sellele küsimusele vastata, mis neile huvi pakub ja mille kohta nad arvavad, et see võiks Ameerika turul leida tarbimist. Üldiselt ma pean ütlema, et kuigi Ameerika turg on muidugi väga täis ja konkurents on seal tihe aga samal ajal liiguvad seal ringi niivõrd suured kaubamassid et ilmselt ka meie nii või teisiti sinna ikkagi ära mahuksime. Nüüd, mis puutub väliseestlastesse Tuleb arvestada seda, et mitmete arvestatavate majandusfirmade spetsialistide hulgas on eestlasi ja ka juhtkonnas on eestlasi, kellega meil on tihedad sidemed kujunenud valitsuse majandussõprade klubi kaudu. Ja nendega muidugi oli juttu ka sellest, kuidas väliseesti saaks toetada majanduslikke reforme praeguste üleminekut turumajandusele Eestis. Niiviisi mõistetavatel põhjustel ei saanud esitada Ameerika Ühendriikide presidendile ja riigisekretärile kutset vastukülaskäiguks. Aga kas teie kontaktid nendega mingil moel jätkuvat või oli see ainult üks episood Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetes? Muidugi, see oli üks episood, aga see oli oluline episood selles mõttes, et sellest peaksid alguse saama nimelt regulaarsed kontaktid. Praegu me valmistame ette kirjaossa riigijuhile nendes küsimustes, mille ta suhtes valges majas kokku leppisime ja mille suhtes oleks vaja kontakte jätkata või arvamust avaldada. See ongi normaalne asjade käik, kus niisuguseid visiite kasutatakse vastastikuses tutvumiseks selleks, et üksteisele oma positsioone selgitada ja sellest saavad juba alguse stabiilsed regulaarsed omavahelised kontaktid. Muidugi ma võin öelda, et küllakutseid meie poolt esitati, need võeti ka vastu nii USA kaubandusministrile kui ka mitmetele olulistele Riigidepartemangu ametnikel. Üks teie esimesi publitsistlik artikleid kandis pealkirja 9000 meetri kõrgusel maapinnast ja lennukisõit oli tookord raamistuseks teie ühiskonnakriitilistele mõtisklustele. Seekordne lennureis Ameerikasse ja tagasi oli palju pikem. Kõrgem oli aega kauem mõelda. Kas teil on plaanis lõppenud reisist midagi pikemat ka kirjutada? See visiit on nii heasoovlike nii heasoovlike kui ka pahasoovlike kirjutajate poolt väga põhjalikult otsast otsani läbi arutatud ja ega mul vist sinna midagi juurde lisada ei ole. Mul on elus tulnud tõepoolest palju kirjutada ja tuleb seda nüüdki. Aga vaatamata sellele, et sõit oli vormilt ebaametlik käisin ma ühendriikidesse ikkagi valitsuse esimehena. Ja kirjutada tuleb hoopis teist laadi tekste kui publitsistika. Muidugi. Ka mina olen mõelnud memuaaridele päeviku pidamisele ja nii edasi. See on vist niisugune tegevus, mis läbi aegade on pakkunud. Ka valitsusjuhtidele kindlustunnet, kui nad mõtlevad, kuidas sisustada oma vanaduspäevi, millest ma ise loodan, et ma veel kaugel olen. Küllap siis ka minul ja praegune enneolematu ja kordumatu aeg annab ainet küll, aga ma usun, et viimaste aastate telgitagustest ma vist tean tõepoolest kõige rohkem siin Eestimaal või olen üks neid inimesi, kes teab üsna palju sest tegeleda on tulnud väga paljude asjadega väga mitmetel eri tasanditel. Nii et tuleb leida kompromiss kahe äärmuse vahel. Ühelt poolt. Et kirjutama ei tuleks hakata liiga vähese materjaliga ja teiselt poolt ka mitte liiga hilja. Nii et publitsistika kirjutamine selleks ajaks hoopis ära ununeb. Nüüd aga eelolev nädal, mis on valitsuse tööplaanis kõige pakilisemad probleemid. Eks ikka jätkuvad needsamad küsimused millega me sel nädalal juba alustasime. Ma käisin majanduspiiril koos riigiminister Raivo Varega ja kodukaitse staabiülem Andrus Eveliga. Mul on ikka väga kahju, et ei saadud vastu võtta seda ülemnõukogu presiidiumi seadlust vastutusest kaupade üleveo eest majanduspiirilisust. Üsna kurb või hale oli vaadata, kuidas näiteks Ikla piiril mehed lihtsalt pidid registreerima, kuidas autoga veetakse marati pesu Roodnasse nagu see oli reede hommikul ilma vindi litsentsita luhamaal. See on üks majanduspiiripunkt vene föderatsiooniga. Kuidas seal täna läksid üle kalakonservid Kaliningradi poole ja lihtsalt neil ei ole midagi teha. Nad saavad ainult registreerida, fikseerida või kasvatada. Aga nad ei saa midagi konfiskeerida, nad ei saa kedagi vastutusele võtta. Et ma tahaksin loota, et järgmine nädal algab sellega, et esmaspäeval ülemnõukogu presiidium võtab vastu seadluse vastutuse kohta. Ja siis, kuna majandus spiri organiseerimisel on veel terve rida lahtisi küsimusi. Praegu käivad suured ehitustööd piiripunktides, meeskonnad on paigas, neid on vaja suurendada. Siis muidugi, järgmisel nädalal tuleb tähelepanelikult jälgida kõiki fakte, mis piiril toimuvad selleks, et osata neile operatiivselt reageerida. See on üks moment. Teine moment, täna. Laupäevane hommik algas eelarve läbivaatamisega ja järgmisel nädalal see on ka üks põhiküsimusi, nimelt valitsuse istungil on siis majanduse ma nagu vanasti nimetati, aasta plaan, nüüd me nimetame majanduspoliitika põhisuunad on riigieelarve projekt 1991.-ks aastaks. Selle üle on veel vaja väga palju vaielda. On selged ametkonnad, püüavad eelarvest saada. Mida parem, mida rohkem, seda parem, kusjuures igaühe igaühel on sõnale täiesti arvestatavaid põhjendusi. Meie siis peame jälle hakkama kärpima koos rahandusministriga need palju ebameeldivaid samme on vaja teha, sest vastasel juhul lihtsalt ei tule oma rahadega välja. Ja võib-olla veel üks oluline järgmise nädala sündmus on see et esimeseks novembriks Meie pangandusnõuniku poogracy Svenska handerzbankene spetsialisti juhitud rühm saab valmis rahareformi materjalid. Me tahame novembri esimestel päevadel, et valitsuses läbi vaadata, tutvustada neid siis ka üldsusele ja anda üle ülemnõukogule. Tõotab tulla töökas nädal. Soovin edu ja tänan vestluse eest.