Ei, meie kavas on iga laupäevased Eesti vabariigi valitsuse esimehe Edgar Savisaare eetriminutid ja täna on kõne all põllumajanduse mõningad tahud. Alustame üha suurenevast vastuolust suurmajandite ja Talupidajate vahel. Majandijuhid ähvardavad, et eesti rahvas jääb nälga kui usaldada rahva toitmine. Talude hooldemajandijuhtide kriitikat valitsuse aadressil kannustab suures osas hirm, oma staatus, kvoot kaob. Talunikud seevastu jälle leiavad, et valitsus toetab sotsialistliku suurpõllumajandust, tõstab kokkuostuhindu, päästab laostunud majandeid pankrotist ja isegi riigimajandite loomise kava töötab taludele vastu. Kes räägib sind ttja, kes vassib? Näib, et meil poliitika raskuspunkt kaldub tõepoolest põllumajandusele kuigi kunagi hüüdsime loosungeid, et tulgu või nälg, peaasi, et oleme vabad. Nüüd kostab üha enam hoopis teistpidi loosungeid. Olgu või orjus, peaasi, et oleks küllus. Praegune valitsus on keskliini valitsus ja ilmselt peame oma loosungiks pakkuma praegu leib ja vabadus. Ühelt poolt me ei tohi vabaduse eest võidelda iga hinnaga vähemalt nälja hinnaga mitte. Ja teiselt poolt toidulaua pärast kaubeldes võime äritseda kõigega peale vabaduse. Kõigepealt sellest, mis olukorras me praegu oleme. Kolhoose ja sovhoose on meil üle 300 ja kuigi nende arv ei ole märkimisväärselt kahanenud, on vähenenud nende maa. Kahe aastaga on meil tekkinud üle 3000 talu. Keskmiselt on igal neist 26 hektarit maad, sellest jälle keskmiselt 10 hektarit põllumaad. Võrreldes sajandi esimese poolega on need väga väikesed talud. Siis me elasime veel valdavalt maal ja siis meil oli iga 10 inimese kohta, oli üks talupidamine. Praegused uustalud on nelja liiki. Esimene on selline uus taluvus, pidevalt elatakse, kus on liikuma saadud nüüdisaegne põllumajandusteine on väiketalu kus k elatakse pidevalt, aga kus ei ole orienteeritud toodangu müügile vaid pigem oma vajaduste rahuldamisele. Sellised on näiteks kolhoosnikute individuaalsed majapidamised. Kolmas tüüp on harrastustalu, kus omanik pidevalt ei elagi. Teeb põhikohaga tavaliselt muud tööd. Talu peab vaid suviti, kasvatab ainult puu- ja juurvilja või väikeloomi ja kanu ja kui ta oma toodangut müübki, siis samuti vähesel määral. Ja neljas tüüpan suvitustalu. Need on kunagi suvilasse ostetud talud või aianduskooperatiivi mehitatud suvilad, kus samuti midagi toodetakse, aga reeglina vaid oma tarbeks ja sellises talus ei elata kogu aasta. Sellised nelja tüüpi talud on meil juba tekkimas ja tekkinud. Ja kuna see vorm või need vormid on levinud kogu maailmas maaelus siis ilmselt neid tendentse tuleb õigeks pidada. Aga meil on tekkimas veel üks talutüüp ja see on juba küsitava väärtusega, kuigi neid hoobilt päris hukka mõista ka ei oska. See on talude sildi all või varjus tekkinud ettevõtlusmaal, kus põllumajanduslikku maad ei kasutata sihipäraselt see tähendab kellegi või millegi kasvatamiseks. Mulle on räägitud taludest, kus lauda sildi all on ehitatud auto hooldusse jamad. Põllumaale on rajatud kämping ja taluhoonetes tehtud hotellid. Küsida, et kas valitsus toetab talunikke või suurpõllumajandust siis tuleb ette lugeda kaks lõiku valitsuse programmist. Esimene lõik ütleb nii. Põllumajanduslik suurtootmine väheneb ja evolutsioneerub sedavõrd, kuidas talud, ühistud ja muud sellist suudavad tagada vajaliku tootmismahu. Ja teine lõik. Üleminek taludele toimub endiste talude taastamise, asundustalude rajamise ja kehvade majandamistulemustega ning pankrotistunud majandite laialisaatmise teel. Siin on kõik selgelt öeldud. Ma saan aru mõlema poole pahameelest. Suurtootmise pooldajad väidavad, et talumajandust arendada on ebarentaabel, sest talud nõuavad tehnikaga varustatust märksa kõrgemal tasemel kui praegused suurmajandid. Pealegi taludesse paigutatud raha hakkab end tasuma tasa tegema hoopis pikema aja pärast kui suurfarmides. Need on kõik õiged argumendid. Pole polegi nagu midagi vastu vaielda. Pealegi kui meenutada, mis toimus 1918. aastal, kui viha mõisate vastu oli nii suur, et korralikud mõisa laudad jäeti lagunema ja hakati nende kõrvale ehitama, uusi talu lautasid. Täiesti mõttetu oleks ainult vihast kolhoosikorra vastu toimida samuti suurfarmidega. Nüüd, kui rääkida talude pooldajatest, siis nemad väidavad ka ja samuti argumenteeritult, et kogu maailm toidetakse ära ikkagi eeskätt talumajandite baasil. Et see toob uue elamise ja olmekultuuri meie külasse. Minu arvamus ja seisukoht on selline. Et meie põllumajanduse tulevik kuulub eeskätt taludele ja suurtootmine praegusel kujul või vormis säilub niivõrd-kuivõrd, seda ei ole võimalik privatiseerimisega viia ületaludesse. Ainuüksi idee pärast me ühtegi korralikult töötavat, ma kordan veel korralikult toime tulevad kolhoosi või sovhoosi või ühistut või põllumajandusliku aktsiaseltsi või mis nime nad kandma ei hakka. Me sulgeda ei tohi. Uute suurfarmide rajamist ei soovita vanu lõhkuma ka ei hakka. Neid, mis pankrotistumise tõttu lagunevad, on niigi, küll. Tuleb mõelda ka sellele, kuidas põllumajanduses prioritiseerida ja kuidas prioritiseerida ja ümber profileerida ka põllumajandussaadusi töötlevat suurtootmist seal omaette probleem. See on minu arvamus ja tegelikult otsustatakse tulevikus asi ära omavalitsuste tasandil. Ilmselt siis valdades, sest vald saab ju maaomanikuks. Vald hakkab ise otsustama, kas tuleb talu ja mis tüüpi seon. Nüüd selles küsimuses oli ka vihje nagu oleks kokkuostuhindade tõstmine ette võetud ainult selleks, et päästa laastavat surm, majandit, pankrotist. See ei ole päris nii, sellepärast et kokkuostuhinnad kehtivad ja tõusid mitte ainult surma jääridele. Täpselt samavõrra tõusid ka talunikele. Järgmine moment suurmajandites käib praegu ulatuslik koondamine, mille põhjuseks on riigilepingute ja tootmismahtude vähenemine. Kolhoosi liikmete nimekirjast kustutatakse eeskätt uustalunikud ja talutaotlejad. Mida arvata näiteks Maalehes avaldatud põllumajandusministeeriumi seisukohast, et Eesti ei saa lubada üle 1000 talu tekkimist aastas? Olemas taluseadus ja rida teisi normatiivdokumente selles valdkonnas millest me peame juhinduma. Nendest dokumentidest nõutakse talu loomiseks terve rea tingimuste täitmist. Üks on näiteks see, et talu peab andma toodangut. Teine see, et alus peab peremees olema pidevalt elama pidevalt tähendab olemas sisse kirjutatud. See tähendab seda, et talu asutamiseks peab inimene oma senise elu väga põhjalikult ümber korraldama. Teiseks see tähendab, et talu rajamiseks on vaja raha. Laenu ei jätku kõigile ja raske on saada ka ehitusmaterjali ja ehitajaid. Kolmandaks talusse vaja masinaid, loomi, seemet muidugi. Nendest kolmest tingimusest lähtudes ongi põllumajandusministeeriumis tõepoolest koostatud prognoos, et praegu on reaalne, taastas tekib juurde 1000 talu. See ei ole ei hoopiaga hurra optimismiga öeldud arv. Nii et see 1000 talu aastas on pigem prognoos ja spetsiaalselt järgmise aasta kohta. Sest tingimused võivad ju muutuda. See ei ole keeld või see ei ole piir. Talude tekkeks. Mida õieti arvata kolhoosiesimeeste ähvardustest peatse näljakohta? Meie sajandil olid Eestis kõige naljakamad aastad just kolhooside loomise aeg. Ja on see üldse võimalik, et Eestis võiks lähitulevikus tulla näljahäda. Minu teadmist mööda on paari-kolme kolhoosi esimehe näljaähvardusele vastanud raadio ja ajakirjanduse kaudu hoopis rohkem neid kes seda ähvardust absurdseks on hinnanud. Minu arvates meie jõud selles ongi, et juhtugu, mis juhtub, nälg meid ei ähvarda. Eesti veab sisse väga palju kaupu, kuid põhitoidutoodame ikkagi ise. Näljajutuks võib alustanud ainult see meile pealesunnitud spetsialiseerumine. Et me ei ole suutnud käima panna jõusööda tootmist, peame seda sisse vedama. Meie põllumajanduslik tootmine ei ole tasakaalustatud. Me toodame üleliia palju liha, eriti sealiha ja vähe vilja. Aga reserve on meil küll. Eestlastele eesootavast näljast rääkida on minu meelest lausa solvamine. Eestlane on maailma töökamaid rahvaid. Meil teeb tööd maailma rekordiliselt palju inimesi. Tervelt 98 protsenti kõigist tööjõulistest inimestest on meil tööhõivega. Me ei ole kunagi lood olid olnud ja me teeme ka hästi tööd, sest meie tööviljakus on pea kõigil elualadel olnud kõrgem kui naabermaal Nõukogude liidus. Eriti suur on meie tööviljakusmaal. Me toodame teravilja ja juurvilja hektarilt rohkem. Meie lehmad annavad kõige rohkem piima. Meie liha vajab kõige vähem sööte ühikuid. Peale selle on meil reservi ligi miljon hektarit põllumaad, mis kunagi oli üles haritud. Nii et kui me julgeme rääkida näljast, siis peame seda ütlema koos sõnadega organiseerimatus, ebaproportsionaalsuse, valearvestus ja nii edasi. Põhimõtteliselt ei saa eestimaa töökad eestlast kunagi nälga jätta. Kui see kellelegi rahvavaenulikus ei ole. Ja kui küsimuses oli vihjatud kolhoosiesimeeste ähvardusele peatsest neljast, siis on see kivi just nende enda kapsaaeda. Ma ei ole kuulnud veel talunikke nii suuri või väikeseid rääkimas näljast. Nemad on valmis tööd ja tegemisi hoopis paindlikumalt organiseerima ja seega neljale vastu astuma. Suurmajand on aga nii kõvasti selles Nõukogude Liidu hiigelsüsteemis kinni, et just seal võib tõrkeid tekkida. Nii et kui meil ka oleks põhjust rääkida lähenevast näljas seda põhjust meil ei ole, siis seda rohkem me peaksime soosima ja soodustama väiketootmist taludest alates ja kas või suvila peenramaani välja. Aga naljaga seoses on mul üks teine mõte. Me seostame küllust ja nälga ainult tootmisega. Minu meelest on asi hoopis säilitamises. Lõppude lõpuks Me toiduna sööme ära vähem kui poole sellest, mis põllul kasvab. Ja selles olukorras on üldse kuritegelik rääkida näljast. Me oleme aastakümneid olnud põlluharija rahvas, mitte rändrahvas. See tähendab, et meil on alati au sees olnud säilitamiskultuur. Sügisel tapeti loomi ja soolati, liha korjati saak ja pandi salve ja keldritesse. Ning näljahädasid ka minevikus on meie rahval olnud suhteliselt harva. Nüüd aga, kui me võrdleme seda meie põlluharijate kultuuri, rändkarjakasvatajate kultuuriga, siis see on hoopis teistsugune, tema varusid ei soeta. Varud jooksevad tal nelja jala peal kogu aja kaasas. Erinevalt meist rändaga karjakasvataja ei söö soolaliha, vaid ainult värsket, ei soetega kogu parusid, vaid liigub aina uutele korjamismaadele. Ja meid on ka viimase 50 aasta jooksul sunnitud elama nagu rändkarjakasvatajaid. Meil ei ole enam korralikke hoidlaid. Kõik need mäed, olgu see Mustamäe või Lasnamäe või Õismäe, nad on ilma korralike keldrite, ta isegi Keldrimäel Tallinnas ei ole nimele vaatamata ainsatki keldrit. Meie rahvas on viimase 50 aastaga koolitatud rändrahva kombel maalima mööda kauplusi värsket söödavat otsides. Ja sellega muidugi me oleme sattunud tihedasse sõltuvusse heast andjast või varustajast. Meil ei osata enam lugu pidada ja kasutadagi soolaliha või soolakala. Me sööme kevadel kuhjadesse mädanenud kartulid ja loodame lõunast sisseveetava kapsale. Kui minevikus eesti talub peremehel tuli sügisel suhu võtta sõna nälg, siis oli tal järgmine sõna kohe. Kelder. Kuulajat huvitab kindlasti, kui palju tarnib Eesti tuleval aastal liha ja piima Nõukogude liidu teistesse regioonidesse ja kas Eestit seovad keskusega veel mingid riiklikud kohustused või me saame müüa ainult jõusööda vastu. Ja kas müügihinnad on sama soolased kui näiteks Eestis oma elanikkonna jaoks? Eelmisel aastal läks Eestist liitu ligi 60000 tonni liha ja veidi üle 470000 tonni piima. Vastu saime miljoni tonni piires filia. Praeguse aasta lõpuks läheb lepingulises korras jõusööda vastu välja ligi 40000 tonni liha ja 370000 tonni piima. Järgmise aasta kohta käivad läbirääkimised. Nõukogude Liit tahab meilt osta üle 60000 tonni liha ja 480000 tonni piima. Meie pakume müüa 30000 tonni liha ja 350000 tonni piima. Selle vastu tahame osta 600 700000 tonni vilja. Viljakogust rohkem vähendada ei ole otstarbekohane, sest meie rahvuslik teraviljaprogramm hakkab alles rakenduma. Ja samuti nõuab aega ka loomakasvatuses kavandus. Struktuurinihete elluviimine. Muidugi teatud osa liha jätame otsesidemete jaoks. Peale jõused on meil vaja veel palju muudki, mida endal ei ole. Nüüd küsimuse sellele poolele, mis puudutab hindu, võin öelda, et riiklik kaubandus käib riiklike hindadega. Kusjuures lisaks sellele on arvestus, et ühe kilo liha eest Me saame 10 kilogrammi sööta ja kilo piima annamegi jõu, seda vastu. Ülejäänud saaduste hinnad annavad muidugi kauplemisoskustest. Mitmel tasandil on juttu olnud, et tulevast aastast alates müüakse Eestis põllumajandussaadusi vabaturu hindadega see tähendab riik ei hakka enam hindu kontrollima. Kes kaitseb siis tarbijat? Turumajandus on valinud kõik endised sotsialismimaad. Teist võimalust toidu- ja tööstuskaupade hindade tasakaalustamiseks ja majanduse arenguks lihtsalt ei ole. Ja kõik maad rakendavad ka mehhanismi tarbijate kaitseks. Meil võeti alates neljandast kvartalist kasutusele tulude indekseerimine. See tähendab, et hindade tõusu korral suurendatakse teatud koefitsiendi võrra ka elanike sissetulekuid. Seejuures lähtutakse põhimõttest, et inflatsiooni üheprotsendilist kasvu kompenseeritakse ligikaudu 0,7 0,8 protsendi ulatuses. Kompensatsioonimehhanismi aitab paindlikumaks muuta sotsiaalmaksuseaduse rakendamine järgmise aasta algusest. Sellest maksust laekuva raha arvel on võimalik suurendada sissetulekuid nendes peredes. Näiteks lastega perekonnad, kus sissetulekud on alla elatusmiinimumi. Ja niimoodi, ma loodan, jõuab tarbijakaitse iga pereni. Ma loodan, et nii mõnedki asjad meie põllumajanduse tulevikust said selgemaks. Tänan teid vestluse eest.