Tere päevast, ütleb toimetaja maris. Johannes. Keel kütab kirgi. Ole sa õpetatud filosoof kusagil kateedris või hoopis isehakanud mõtleja poe trepil. Ikka tahad ju sõna sekka öelda, kui keelest kõneldakse. 20. sajandi filosoofia ei saa samuti keelest ei üle ega ümber. Tänases saates mõtiskleb keele olemuse üle ja otsib ideaalkeelt filosoofiaprofessor Tõnu Viik, Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudist. Filosoofias on keel juba juba rohkemgi aastat niisuguseks probleemiks olnud, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse. Ja ma mõtlesin, et ma tutvustan seda, kuidas keel siis niimoodi filosoofia poolt vaadatuna välja näeb, sest noh, me ei räägi siin ei eesti ega vene ega inglise keelest, vaid keelest kui niisugusest ja viimasel ajal ja ma mõtlen siin kuskil 20. sajandi teisest poolest alates on üha rohkematele inimestele sugugi mitte ainult filosoofidele vaid kirjanikele, luuletajatele mõtlejatele hakanud tunduma, et keel kuidagi segab elamist. Keel on meil kuidagi niimoodi ees, et me ei saa olla sellised rõõmsad ja vahetud, spontaansed, vaid oleme kuidagi kuidagi selle keele poolt muserdatud, oleme selle keele poolt kuidagi kuidagi vangistatud ja niisuguse suhtumise näiteks mikser just nimelt selle keele pärast ma loeks ette ühe miilsheraani tekstilõike tema lagunemise lühikursusest. Selline Nad on kõik nagu ülim kulumine ja seest käike keele kohta. Ütleme nii. On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunud ja Ludevat midagi viha tekitavate jahmatamapanevat tsellu hetkes, avalduv meeleheite tipp. See on sõna iga sõna või täpsemalt öeldes iga kasutatud sõna ma ütlen, puumaja, mina, võimas, tobe ja mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi-omadussõnad, kõik need auväärsed rühatused. Puhuti näib mulle, et nad juba ongi surnud. Et keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest teame me neid ikka veel elavaiks ja talume nina kinni, pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei elanud enam ega väljenda kõige vähimatki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud kogu hingeõhule, mis on neid määrinud kõigile puhkudele, meil neid pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada ilma ütlesime, saastaks nad need sõnad siis heidetakse ette meile mälutud kujul. Ometi ei söandaks me alla neelata teiste eratud toidupala toiming, mis materiaalses plaanis vastab sõna tarvitusele. Ajab iiveldama, ehkki piisab pahuruse hetkestki, et tunda mistahes võõras, sõnas sülje järelmaitset. Niisugune pahameel, sest sellise ära kulunud keele üle, mis enam midagi ei väljenda, mille abil enam autentselt elada ei saa. Tekstikatke tahaks veel tuua son Roland partilt, kes on enam-vähem sama meelt ja kes seletab, miks see nii on, miks see keel meid niimoodi ahistab? Ma loen, tema inauguratsiooniloengust sain, ütlete nii. Paigaks, milles võim juba aegade algusest, Marika pesitseb, on keelevõime või kui täpsem olla, siis selle paratamatu väljenduskeel. Keelevõime on seadusandlus ja keel on tema kood. Me ei märka keeles peituvaid võimu, sest unustame, et igasugune keel tähendab klassifikatsiooni. Iga klassifikatsioon on surveavaldus. Viis. Ordu tähendab ühtaegu jaotust ja ähvardust. Jakobson näitas, et loomulikku keelt ei määra mitte see, mida ta võimaldab öelda, vaid pigem see, mida ta sunnib ütlema. Nii olema prantsuse keeles. Toon siia vaid kõige ilusamaid näiteid. Kõigepealt sunnitud ennast esitlema subjektina ning alles siis võin mainida tegevust, millest peale saapaid minu atribuut. Minu tegevus on järelikult vaid minu olemasolu jätke tagajärg. Niisamuti peame alati valima mees- ja naissoo vahel, sest kesk ja üldse, kui on mulle keelatud, samuti olen ma sunnitud ära näitama oma suhtumist teise inimesse, kasutades kassasesõna sina või Teie, emotsionaalne või sotsiaalne erapooletus pole lubatud. Nii paneb keel Jubama struktuuriga paika paratamatu võõritus suhte rääkimise, eriti vestlemise puhul pole tegemist mitte suhtlemisega. Nagu liigagi sageli korrutatakse vaid kuulaja allutamisega. Keel tervikuna on üldkehtiv sunnivorm. Veidi hiljem ütleb paart, et keel on lihtsalt fašistlik sest fašism ei tähenda mitte kõnelemise keelamist, vaid selleks sundimist. Keel jätkab, ta asub võimu teenistusse, niipea, kui teda kasutatakse. Olgu või subjekti sügavas sisimas. Vältimatult sugeneb temast kaks poolust, autoritaarne väitmine ja karjameelne kordamiskist. Naat siin näeme, kui, kui õudne asi see keel on. Ja tõepoolest keel on ju alati midagi niisugust, mille inimene leiab ees valmisolevana, ei mõtle oma keelt välja. Me kui tahame midagi ütelda, ei loo ju selleks korraks uusi sõnu, vaid kasutame neid, mis on juba aegade hämarusest saadik kasutusel olnud ja kõikide suust läbi käinud, nagu joran räägib ja kõike neid grammatilisi võimustruktuure sisaldavaid lauseid, millest Mart räägib. Ja niimoodi oleme me justkui nagu keelevangis. Teiselt poolt muidugi, aga unustada, et keel on ikkagi olnud ka võimalus. Keel on olnud ju kõigepealt ikkagi eneseväljendamise vahend. Kas siis olekski nii varem kui meil ei oleks keelt, kui me nii nagu joranzoovitab suhtleksime viibete või žestide või miks mitte muusika keeles? Veel enne kui me saime keele peale pahaseks vaade, mis nagu levib vähemalt Euroopa mõtlemiseks kulutulena, kuskil esimesed märgid temast on võib-olla 20. sajandi algusega, aga 20. sajandi teiseks pooleks on see, on niisugune levinud seisukoht, enne seda me kasutasime keelt ja ometigi suure tänu tundega. Filosoofid ongi siis selle koha peal hakanud mõtlema, et kuidas siis on selle keele ühelt poolt vangistama ja teiselt poolt võimaldava toimega. Näiteks niisugune küsimus, et kas keel siis ikkagi avardab meie võimalusi olla, elada ennast väljendada, maailmast aru saada või tänu oma niisugustele ette antud struktuuridele, mille me paratamatult omandame, ja asi ei ole siin üldsegi mitte ainult grammatilistest struktuuridest. Geel sisaldab endas ju käibetõdesid igat sorti normed, tõekspidamisi ka see tuleb kõik keele kaudu, et kas ei saa me koos keele omandamisega nagu endaga kaasa nii palju taaka, et ilma selleta oleks, oleks tõepoolest vabam. Filosoofiliselt saab selle küsimuse sõnastada nii, et kes, kas inimese ja mingisuguse etteantud struktuuri vahekord on alati ja paratamatult selline struktuur inimese elu piirab või, või mitte ja mitmed autorid, näiteks Juri Lotman ja näiteks heegel ammu enne teda on keele rolli näinud pigem positiivsena just nimelt selles mõttes, et see etteantud struktuur mitte ei piira, vaid avardab meie eneseväljendamise võimalusi. Ütleme, kes me ise oleme meie, mingisugune sügavam mina või meie sügavam olemus iseenda jaoks. Kas niisugune asi nagu inimese mina oleks neis paremini ja selgemini esil, kui me lauset ja sõnade vahendusel sellest asjast ei mõtleks või oleks meil siis üle pea niisugust asja nagu mine, sügavam mina, kui mul ei oleks selliseid sõnu minu sügav mina? Kas keel on siin loonud võimaluse mõtelda millestki sügavast minust või vastupidi, ta segab, varjab selle, selle lapse minus või selle tõeliselt spontaanselt elusalt olema, minus esile ja välja tulemist? Ma muidugi ei tea vastust sellele küsimusele, aga tundub, et oma niisuguse sügavama minaga tegelemine väljaspool keelt, juhul kui sa isegi on võimalik, ei oleks meile sellisena äratuntav, sest kuidas me siis teame, et see inimene tegeleb nüüd oma sügavama minaga. Järgmine siit ja selline sügavam On filosoofiline küsimus on muidugi see, et kust üldse tuleb keelele keelde niisugune võim, vägi või jõud, et sellega niisugusi asju teha saab, nagu näiteks oma mina otsida keele niisugust väge või jõudu asju ajada ja maailma korraldada on inimkonna vanemas ajaloos tegelikult millekski iseenesestmõistetavaks peetud ja keelejõust on aru saadud umbes nii, nagu loodus jõududestki, sõnamaagia näiteks oleks hea näide siia juurde. On usutud, et sõnal on niisugune vahetu üleloomulik mõju vägi. Nii et sarnaselt sellele nagu meie käsi võib süüdata tule või saata lendu surma noole, samuti meie suulendu saata sõna, millel on üsna otsene mõju teistele olenditele ja loodusnähtustele no näiteks manamise või need, mille puhul võib kellelegi kutsuda esile haiguse, aga seda inimest tervendada võib saata edu ja tervist kellelegi isegi kauge maa tagant loitsude abil näiteks on võimalik esile kutsuda jahilooma lähenemise küttidele aga ka vihma või isegi päikesetõusu. Kusjuures nagu selliste traditsiooniliste kultuuride aastasadade ja võib olla aastatuhandete pikkune kogemus, kinnitab ega vihm ilma sõnata esile ei tulegi, sest et kunagi ei ole olnud nii, et et kõigepealt ei oleks olnud vihma, manamise, tantsu ja sõnu sinna juurde, et vihm oleks kuidagi sadanud ilma selleta. Nii et kogemus on kinnitanud, et kõigepealt on sõna ja siis see nähtus on juga osutatud õigete nimede tundmine nende algsed, et asjade pärisnimede tundmine annab nimede teadele erilise võimu nende asjade üle, näiteks kui teada inimesed tõelist nime, mitte seda, mida ta vanemad talle panevad, vaid seda, mis tal tegelikult vastavalt oma olemusele on siis selle nime teadja saab enda käsutusse ka võimu selle inimese kui olendi üle. Nüüd tänapäeval me enam muidugi ei usu niisugust sõna otsest maagilist mõju, nagu näiteks needmise, loitsu või, või manamise puhul küll, aga me mööname, et sõna jõud on ikkagi mitmes mõttes alles. Siiamaani ju teame, et sõnaga võib haiget ja rõõmu teha, keegi vist ei vaidlusta sõnade niisugust psüühilist mõju meile. Siiamaani on keel ja sõna ikkagi iseenesestmõistetavat mõtlemise ja analüüsi instrumendid eriti igapäevaolukorras, vähem küll juba spetsialiseeritud teadustes ja me teame ka, et sõna on oluline enesetehnikavahend teda kasutatakse psühhoanalüüsis ja kust, muuseas, psühhoanalüüsist tuleb see veendumus toetuda sõna jõule, nii et kui patsient midagi räägib ja psühhiaater talle vastab, et siis patsiente on ikkagi vestlemise ja see tähendab sõnade vahendusel võimalik ikkagi terveks ravida. Seega me usume nii nagu ennemuistsed, kultuurid, et sõnade abil võib esile kutsuda teatavat muutust objektiivses maailmas. Ainult et me peame seda mõju enam mitte otseselt füüsiliseks, vaid psühholoogiliseks ja loogiliseks. Kust sõnad ja keel üldse on, on selle jõu saanud traditsiooniline vastus sellele küsimusele. Selline, mida enamus vist ka inimkonna kirjalikke kultuure tähendab, on selline, et sõna ja keel ei ole mitte antropoloogilisi tega kultuurilised vaid pigem kosmilised nähtused. Meile vist kõige tuttavam näide selle juurde on antiikne Loogose kontseptsioon, logos, erak, lehitasin näiteks. Ei ole ju midagi inimlikku, vaid maailma enesestruktuur, õigupoolest maailmakord ise vastandina siis kaosele. Inimlik kõne, see, mida meie räägime, on sellest midagi eraldiseisvat ning enamikel juhtudel inimlik kõne seda kosmilist loovust väljendada ei suuda. Kosmilise loovuse seisukohalt näiteks on maailma üks tervik, samal ajal kui inimtunnetuse seisukohalt iseloomustab maailma mitmekesisus ja isegi kaos. Kui inimsilmadele paistavad asjad muutuvat tekkivate ja kaduvate kaootiliselt siis looduse seisukohalt väljendavad kõik need muutumised ühte ja sedasama kosmilist rütmi. Järelikult, kes seda mõistab, seda rütmi ja seda Loogast, see mõistab ka maailma. Ehk siis siin taga on ju veendumus, et maailma olemus on väljendatav mingis ürgses igikehtivas ja mitteinimlikus kõnes. Meie inimeste ülesanne on seitsis selge. Meil tuleks lihtsalt õppida seda algupärast maailma enese juurde kuuluvat keelt rääkima. Kristlikus traditsioonis ka selge on seesama Loogos sõna seotud. Mitte küll enam maailma korraga, vaid jumala enda isiksusega. Johannese evangeeliumist teame, eks ole, et alguses oli sõna, sõna oli jumala juures ja sõna oli jumal. Ka siin on sõna, midagi, mitte inimlikku, midagi niisugust, mis ei ole inimkultuuri produkt, vaid vastupidi midagi niisugust, mida inimkultuur, inimeste, sõna, inimeste seadused üritavad kuidagimoodi jäljendada. Näiteks Aleksandria filonas leiab, et sõna on see algne logos jumala kujund, just nagu teine jumal, kes vahendab sealpoolset jumalat siinsele maailmale. Ka see on üks väga vana intuitsioon. Noh, meenutagem, et ka juutidele ilmutusi hoova ennast sõna vahendusel, jumal, kellel ei ole põhimõtteliselt mitte mingisugust kuju, esindab ennast sõna kaudu ning sõnas on ju ka Jehoova kõige suurem vägi Jehoova ju loob maailmasõnadega, ütleb, saagu valgus ja valgus sai. Seega siis, kui sõna ei ole ka midagi maagilist, siis on ta ikka alati kas midagi kosmilist või midagi jumalikku, igal juhul ei ole ta inimlik nähtus, sellepärast on siis filosoofid ka alati seda esimest algset ürgset sõna taga otsinud ja üritanud konstrueerida niisugust ideaalkeelt, milles algne sõna rääkima hakkaks ja mis siis meile maailma tulemuse ja tema saladused paljastaks. 20.-ks sajandiks on muidugi nii, et me sellise Loogose olemasolu enam tavaliselt ei usu. Noh, meil ei olegi enam kosmostki, aga, ja me usume endiselt veel, et füüsilisel universumil on küll mingisugused seadused, tähendab, ta on ikkagi allutatud mingisugusele korrapärale mingisugusele struktuurile, ikkagi kaosest erinevale rütmile, aga seda kosmoseenese liikumise rütmi või neid seaduspärasusi, neid väljendame me ikkagi juba inimliku loovuse kaudu mõtleme välja näiteks loodusseadused ja vaatame, kas universum, sest tõesti vastavalt nendele Nendele käik igal juhul on sõna siin juba otsustavalt inimese poolel. Kui aga nii, siis ei ole muidugi enam alust uskuda, et sellel keelel milles me räägime ja sõnadel üldse peaks mingisugune füüsiline, kosmiline või üldse antoloogiline vägi olema vanadest saavadki, siis meie jaoks selle pärast lihtsalt väljendusvahendid. Heal juhul me ütleme, et vot sõnade jõud seisneb selles. Me saame teineteisele informatsiooni edastada ja sellise praktilise tulemine on need sõnadel ikkagi mingisugune jõud. Aga ainult tänu sellele kommunikatiivsele funktsioonile iseenesest iseenesest oli justkui mingisugust jõudu olema. Ei peaks. Mõned üksikud filosoofid on aga üritanud seda sõna jõudu siiski üles leida, nüüd tingimustes, kus seda kosmilist logost ei ole ja keelt mitte taandada kommunikatsioonivahendiks ja võib-olla selliste filosoofide hulgas on kõige kuulsam Martin Heideggeri keelefilosoof. Ühes oma ettekandes teekeeleni kirjutab Heidegger nõnda. Analüüsides keele olemust, ei huvita meid ju tegelikult mitte rääkimise, vaid ütlemisi võime rääkida ei ütelda, ei ole üks ja see sama, keegi võib palju rääkida ja mitte midagi ütelda, samal ajal kui keegi teine võib üldse mitte midagi rääkida ja selle vaikimisega paljugi ütelda küsib. Mida nüüd tähendab see ütelda, see viimane ütelda, mida võib ütelda ka vaikides vastab nii-ütelda, tähendab näidata, lasta ilmuda, näha ja kuulda. Ehk siis vähem haide kirjalikult väljendudes. Millegi ütlemine tähendab millegi näitamist, selle asja ilmuda laskmist, selle asja nähtavale ja kuuldavale toomist. Ühes teises tekstis sõna ütleb haide keret. SÕNA võim seisneb selles, et ta toob oleva sellena välja, mis ta on. Näiteks ilmneb mingis tekstis jumalate lähedus, näiteks ohverdus, palve tekst on niisugune, et see toob jumalad välja selles mõttes, et ta toob nad inimestena jaoks nähtavale ja kuuldavale. Asi ei ole selles, Need jumalad on tegelikult olemas või mitte, vaid just nimelt selles, et vaatamata nende võimalikule mitteolemisele toob palved, eks nad siiski nähtavale ja kuuldavale toob need välja. No niisugust funktsiooni, kui me järele mõtleme, täidab tõepoolest iga tekst, millest tema kuulaja aru saab. Iga tekst toob alati midagi välja ja ütleb midagi. Nüüd selles väljatoomises seisnebki Heideggeri arvates keele võim selles keeleomadusest teha midagi olevaks ka juhul, kui seda asja tegelikult ei ole. Näiteks olukorras, kus ma võin ju rääkida kasvõi Pegasusest mis siis, et tiibadega hobust ei ole saarlane ikkagi temast rääkida ja temal arutleda, seega on tiibadega hobune tänu pegasuse mõistele ikkagi kasvõi meie kultuuriruumi juba välja toodud. Ja seda keel suudab see nüüd, et keel toob välja ja annab edasi mingisuguse informatsiooni. See neid isegi ei huvita, me tahtsime leida keeles midagi enamat. Nii Heideggeri järgi minnes tahtsime keeles leida midagi enamat kui informatsiooni edastamise ja kommunikatiivse funktsiooni. Kui me vaatame näiteks seda, kuidas keelt kasutatakse poeeses siis märkame ju, et seal toob keel välja midagi palju rohkemat kui mingisugune konkreetne informatsioon situatsiooni või asjade kohta. Ma toon ainult kaks rida lehest, Doris Kareva luuletusest. Kuulan tunde ja tunde. Tere ainukest lauset. Need kaks rida ütlevad, no kindlasti palju rohkem kui lihtsalt seda, et kuulan tunde ja tunde, mere ainukest lauset niisuguses nihkes sellelt konkreetselt informatsioonilt. Kuidas Doris Kareva on mitu tundi kuulanud ainukest lauset millelegi, mis kõnetab igat inimest. Selles nihkes tuleb esile juba hoopis põnevam keelevõime, midagi välja tuua. See on siis miski, mida keel suudab välja tuua sõnade tagant, nii nagu haide ker sellele tähelepanu osutab, kui ta ütleb, et ütelda võib teinekord väga paljuga vaikides. Aitäh Tõnu viigile. Aga kuna filosoofia ja keel on 20. sajandil sõlminud tõelise abielu, siis tahaks sel teemal veel jätkata ja jätkata Kuu aja pärast, millisel suunal äkki annate väikesi vihjeid ka? No võikski ehk selle koha pealt edasi rääkida, et mida see keelevõim siis ikkagi tähendada ajal kui me enam ei arva, et on olemas niisugune üldkosmiline Loogos ja võiksime selle koha pealt vaadata, milliseks on 20. sajandi teise poole keele kontseptsioonid kontinentaalset filosoofias kujunenud arvestades just terve rida niisugust fono tsentrismi kriitikat. Sellega täna lõpetame aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Nagu kuulsite, filosoof pakatab poeedi ees. Nii meilgi saate lõpusõna, lausub Juhan Viiding. Tuleb ette vaevalisi tunde, meil on kõik. Ja laulu ridagi tuleb ette taevalisi tunde. Meil ei ole mitte midagi enda teha, kõik. Ja mitte miski. Maailm mängib keelte pilliga olla elus. Siin on õudset riski, verd ja higipuid ja lilli ka. Mitte keegi minu eest ei maga, pole ärkvel ega valule. Mälu põhjas. Meelemetsa taga tahab tõde tõusta jalule.