Helga ja tere, mina olen Annebrammik. Algamas on juunikuu esimene helikaja, mis sõuab. Kas sa oled kontserdihooaja lõpetamise laineharjal? Hooajal olid lukku nii Põhjamaade sümfoonia orkester koos viiulisolist Isabella köiljaniga kui lossimuusika kontsertsari esinejateks Kädi plaas ja Marje Lohuaru haruldase kavaga Ameerika lauludest. Rahvusooperilavale aga astus volframine üks kuulsaim eesti ooperilaulja maailmas Hamburgi riigiooperisolist bariton Lauri vasar. Stackelberg ide majas on aga nähtud ringi lehvimas oboehaldjat Heli Ernitsa isikus. Tärtusega see oli Alo Ritsingu koori kontsert, kaja aga. Peale igasuguseid lõppe on tavaliselt ka algus ja üks uus algus on meid kõiki ees ootamas siis, kui rahvusooper saab endale uue maja. Ideaalis võiks see maja olla valmis juba nelja aasta pärast. Ennega tuleb kokku leppida, kuhu see maja ehitada, kui suur see peaks olema ja kui palju see maksma läheb. Rahvusooper, kelle selja taga on ka rahvaküsitluse tulemused, on seisukohal, et linnahall oleks uuele ooperimajale igati sobilik paik. Stuudios on täna rahvusooperi juht Aivar Mäe ning arhitekt Mari Arvisto kelle bakalaureuse lõputööks oli uue ooperimaja projekt. Noore arhitekti nägemuses võiks uus maja kerkida hoopis teatri väljakule. Selle vaatesaal ei peaks olema üldse oluliselt suurem praeguse maja omast ning vana majaga oleks ühendatud tunneli abil. Tähtis ei ole suur, vaid muusikateatriks akustiliselt sobiv maja. Kas siis Estonia akustika on tõepoolest nii halb, et sellepärast on lausa uut maja vaja? Aga ma pean päris ausalt ütlema, ma olin nagu hoiatatud selle eest, et saab olema mitte väga just kerge seal laulda ja emale kahjuks ütlema, et need kõik need kuulujutud vastavad tõele, tõepoolest ei ole seal kerge laulda, iseasi on, kuidas saali tuleb, seda ma ei oska ise nagu öelda, aga aga ma tean, et on, lauldes ei ole absoluutselt mingisugust akustilist tuge. Et noh, tihtipeale ikkagi ooperimajades selline tunne, et sa võid sosistada ja hääl läheb saali, aga siin on selline suhteliselt vati sees olemise tunne. Ja loomulikult oleksid juba tore, kui kunagi Eesti saaks endale ka suure ja korraliku akustikaga uue ooperiteatri. Nii rääkis Hamburgi ooperisolist Lauri vasar, kes on esinenud mitmetel maailmakuulsatel lavadel. Eelmisel nädalal katsetas ta ka esimest korda koduse rahvusooperilavalaudu. Mul on väga hea meel, et Heiga ja stuudiosse on jõudnud rahvusooper Estonia juht Aivar Mäe ja büroo camp arhitekt Marie Arvisto. Ootasin väga meie sekka ka kultuuriministeeriumi esindajad. Aga sealt sain vastuseks, et kuna praegused prioriteetsed objektid on teadagi eesti rahva muuseum ja rahvusvaheline Arvo Pärdi keskus, siis puudub ministeeriumil hetkel kindel seisukoht. Härra Aivar Mäe, ma küsin kohe, millal teie loodate uut ooperimaja valmivad? No ma mõtlesin, et ta valmib juba eelmisel aastal. Unistada ei ole keelatud, aga mis puudutab kultuuriministeeriumisse, eks me olemegi selleks siin, et neid seisukohti muuta ja sundida Kultuuriministeeriumi seisukohti võtma. Aga kui tõsiselt rääkida, eks me tegeleme igapäevaselt uue maja ideega, otsime mujalt maailmast värskeid ideid, ka mõtleme tema asukoha üle. See on niisugune poliitiline vastutus. Ümar jutt ka, et millal maja peaks valmis saama, minu arvates siis, kui käega. Mõne nädala eest avalikustati Emori uuring, mille käigus küsitleti ligi 900 inimest, kellest umbes veerand olid Estonia töötajad, ülejäänud aga teatrisse kodulehe, Solarise keskuse külastajad ja selgus, et tõesti vaieldamatu enamus nendest pea puutma vajalikuks. Aga siit lähmegi kohe edasi, et kuhu see maja siis peaks kerkima, kui suur ta peaks olema. Ja selles küsitluses pidas linnahalli asukohta uuele teatrile parimaks keskmiselt 60 protsenti vastanutest, kuna seal on rohkem ruumi paremad parkimisvõimalused, ilus vaade. Kas selle küsitluse tulemus on piisav, et olla kindel? Me tahame uut teatrit just nimelt Linnahalli. Eks alati sõltub sellest, et kuidas küsimus küsitluses püstitada, millist vastust sa ootad, vastavalt sellele esitad küsimuse, aga kui teistpidi küsida, et kas täna linnahall võib-olla oleks väga kasulik linnaruumiliselt võtta, ta kasutas ooperimajana mis säilitaks tegelikult ka oma suure saali proportsiooni, selleks on olemas nii-öelda tehnilised lahendused, kuidas ühest, nelja poole tuhandesest saalist tekitada 1100 kohaline saal ja vajadusel jälle minna üle nelja pooletuhandele. Kindlasti oleks ainulaadne maailmas ka meie oleme iseenda ruumiprogrammi valmis teinud. Ja ühtekokku oli see 46000 ruutmeetrit, et täna meil natukene üle 18 1000. See raha jääks 140 160 miljoni euro kanti, kuid seda täna teha hetkel võib-olla käegakatsutavam on just see Linnahalli ümbertegemise variant ooperiteatriks. Aga meil on siin ka Marie Arviste projekt. 2010. aastal korraldati arhitektuurivõistluse, et leida parim projekte Islandi ooperimaja ehitamiseks. Aga nüüd võrdluseks selle ruumid kõik kokku oli 8000 ruutmeetrit, võrreldes näiteks Norraga, see on nagu mitu korda väiksem projekt. Tihti on selle ära tõestatud, et nii väikses hoones saab ooperimaja toimida. Et ruumiprogrammis olid kõik vajalikud ruumid esindatud. Selle ruumiprogrammi võtsingi oma projektis Sis aluseks, millele ma tegin natuke täiendusi, et lisasin balletiartistide ploki mõned ruumid veel, et kokku minu projekti bruto minnakse siis 15000 ruutmeetrit umbes. Kõige suuremad probleemid, mis meil olemasoleva ooperimajaga ongi esiteks lava väiksed ja teiseks siis akustika. Kas meile on tingimata oluline, et vaatesaal oleks ka suurem? Tegelikult ehitati Reykjaviki põhimõtteliselt multifunktsionaalset maja. Ta ei olnud otseselt ooperimaja ja multifunktsionaalse seal ma pean silmas nii nagu ka Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja, kus on võimalik teha ooperit, balletti ja kontserti. Ja kui me võtame aluseks Pärnu, siis Pärnus on näiteks 6600 ruutmeetrit jõhvis on mõnevõrra rohkem, siis seal on see noortekeskuse juures. Nii et need on täiesti kaks erinevalt loogikat, mille järgi maja kokku panna. Kui me räägime ooperi balletiteatrist streikavices, ei ole trupi üldse olemas nii-öelda projektiad. Need kuldse akustika reeglid tegelikult see akustika sõltuks paljuski nagu kubatuurist. Kui me planeerime saali 1100 inimest siis see kõrgus ja laius ja pikkus on väga oluline. Oluline on ka, kui palju ühe inimese kohta on selles ruumis usku. Eestis akustikaga arhitektuuritasandil tegeldakse suhteliselt vähe ja maailmas on häid akustikuid, et ühe käe sõrmedel üles lugeda ja kasutatakse kogu aeg ühte samu selleks, et hoida piletihindu. Vaas meie täituvus on täna 90 protsendi ligidal. Me ei tahaks nagu piletihind eriti tõsta. Ma arvan, et nad on praegu hetkel täiesti optimaalsed. Aga tõsta võiks kohtade arvu. Nii et ma arvan, et see 1100 osa ooperimaja 1400 oslo ise on teatavasti 500000-le linn. Tallinn, 400000 linn. Jah. Regionaalpoliitika on sellel märksa tugevamalt arenenud kui meil ja inimesed rändavad ka kultuurilist rännet on hästi palju ja ooperimajas käiakse väga palju, seda subsideeritakse kohaliku omavalitsuse tasandil. Norras on see ühtsustunne on meeletu. Kui sa lähed ooperisse Norras ja suvalise Norra perekonnaga, siis küsis, et mis te sellest ooperis teatava ja arusaadav, sest nad ei saa midagi aru. Aga me ehitasime endale ooperimaja ja meile öeldi, et kui me siin ei käi siis ooperi paneb ennast kinni. Ooperimaja maksis 460 miljonit eurot. See on meie maja, see on meie meie enda rahaga ehitatud. Ja sellepärast me käime. Minu kõrval istus üks vanem daam oma abikaasaga. Abikaasa jäi magama, enne, kui vaatus sai alata. Ja proua esimese vaatuse lõpus praktiliselt hukkusid kuni lõpuni välja ja see emotsioon, mis pärast etendust. Lendav Hollandlane. See oli meeletu. Nad olid püstitanud, röökisid braavo, braavo. Braavo. See on muidugi veidi vaieldav küsimus, et kas see on see, mida tingimata peaksime taotlema. Aga võib-olla tuleks ikkagi veel korraks tagasi selle asukoha juurde, et mari, mis olid need argumendid, mis sundisid sind planeerima maja just teatri väljakule? Norras oli siis selline asi, et linn tuli ooperimäele peale aga ma arvan, et Tallinnas on, seda just ei tahaks. Praegu liiguks ooper ära sealt, kus ta on, sellepärast et meil on ju sellise märgilise tähendusega hoone peaaegu olemas, see on Eesti ajaloos väga oluline ja me ei taha, ma arvan keegi, et see hääbuks või Martiseeruks. Ja seega oligi minu üks olulisemaid aspekte, mida ma selle asukoha juures jälgisingi, see, et vana hoone ja siis suusana jääksid koos toimima, nad toetaksid teineteist. Ja teiseks ka see, et inimesel oleks põhjust seal asukohas kauem viibida, et hoone suudaks kuidagi tavainimesele ka selle ooperi atraktiivseks teha või et tal oleks põhjust sinna majja minna, et just selle asukohaga ma arvan, et saab see võimalikuks. Et oleks niivõrd Solarise keskuse kõrval, et sellest tekiks mingis mõttes ühine kompleks või. No see on niisugune lisaväärtus, mis seal võib olla, et kui need hooned kõik näiteks maalt ühendada, siis saab seal väga suuri üritusi korraldada, tulgu ma ei tea, NATO konverents või mis iganes sinna, aga see ei olnud konkreetselt minutit eesmärk minu eesmärk oli see, et see toetaks vana maja ja kui Uusma asub teatri väljakul, siis saab selle maalt ühendada, kuhu saab panna kõik ruumid, mis ei vaja otsest päiksevalguses, näiteks grimmiruumid. Sa ütlesid, et me ei taha, et see maja nagu ära kaoks, et jälgivad, on siis Norra näited. Norras on olemas ilus vana ooperimaja kus seda kohta natuke vähem, kui meil see lava natuke väiksem kui meil, et kuus aastat tagasi käis Norras sellest teatrist ka 200 inimest õhtu jooksul. Ehk ta oli allapoole välja müüdud, mitte ühtegi huvilist ei olnud tekki, uus maja ja täna on külastanud kuue aasta jooksul seda maja 10 miljonit inimest 10 miljonit inimest, kui ennem käidi Norras vaatamas fjorde, siis tänaseks on turismiobjekt number üks on ooperi vaja. Vot see on uskumatu. Tänase vana maja töötab täielikult, sest uus maja vedas käima ka vana maja, seal teaks Project ooperit tantsu rohkem kaasaegse poole pealt ja see on kogu aeg välja müüdud ja mitte ainult küsimus ei ole nagu muusikas ja tantsukunstis vaid tervikuna arhitektuur, sest kui sa vaatad nüüd ümberkaudu, mis hooned sinna tekivad, see on täielik arhitektuurinäitus. Sest ka erainvestorid panevad sinna meeletult rahasid alla. Kõik kogu kultuurisegment veetakse käima läbi ühe väikese niši ooperikunsti. Ega Estonia maja ei jää nagu amortiseerunud üks igalt kokku kukkuvaks, tal on ju niivõrd suur ajalooline kultuuriline taust, et seda nagu ei peida ikkamata kuhugi ja ta jääb armastatud mäeks edasi, seal jäädakse edasi kontserte ja teatrit tegema. Kuigi sellist Maalust lahendust on tehtud paljudes riikides kõige lähemast Berliin Berliinist tatsab, kus on samamoodi ühendatud kaks maja omavahel, siis ütleme niimoodi, et ega ta väga hästi sinna vahele ära ei mahu. Me kaotame oma niigi võib-olla vähe rohelises linnas nagu puid, kui sa küsid, et kas Solarise keskus nagu aitaks tohutult kaasa? Ma ei, Solarise keskust ei pea nagu mingiks tohutuks kultuuri sümboliks, niiet me ei kaasa ei aita, ta ei sega aga kaasa ka jätta. Aga mani variandid olid niuksed. Innovaatorlikud aga jällegi ooperimaju ei ehitata nagu igal aasta pimedal uut. Seda ehitatakse vähemalt 100-ks aastaks. Ja sa pead nagu perspektiiviga mõtlema, et mis nagu 100 aasta pärast on. Kui meil on võimalus ehitada teine, väiksem maja, mis on ühenduses vana majaga, tundub, et see ilmselt oleks veidi vähem kulukas variant, kui hakata Linnahalli ümber ehitama. Ega mahla ehitamine, tunnelite ehitamine on üsna kulukas ja lõppkokkuvõttes kahe maja ühendamisel tuleb teist maja lammutada ja selleks, et ühendada iga, ma ei arva, et odavam tuleb, aga riigile jääb kaela veel linnahall. Midagi ole veel midagi ette võetud, et see on see, mida täna nagu Euroopas räägitakse, et võib-olla rohkem tuleks mõelda sellele, et mis meil olemas on, kõik arhitektid tahavad oma jalajälgijat igale poole keegi ei taha ju kõpitseda midagi vana ringi teha, eks ju, et hästi palju vanu hooneid, mis on maha jäetud, millega midagi nagu ette võtta. Kogu aeg püstitaks uusi, pigem võib-olla oleks mõistlik ja Eesti riigil, kui meie maksumaksjate arvu vaadata oleks väga mõistlik, et võtta siis a la linnahalli taoline hoone ja tehase korda, sest nii või naa tuleb ka see korda teha. See ei kao mitte kuhugi, see ei kuku iseenesest ka kokku. Nii palju betooni pole eales Eesti vabariigis tehtud, kui sinna majja on seda kokku kohatud. Sellega ma olen nõus, et see taaskasutus on igati tänuväärne tegevus aga võib-olla siiski vaadata asjale natuke teistmoodi, et kuna see uus ooperimaja sellest saab kindlasti jällegi väga märgiline hoone läbi selle hoone. Me näitame ennast ka maailmale. Aga võib-olla tasuks natuke siduda seda rohkem selle kohaliku kontseptsiooniga ja kontekstiga ja, ja võib-olla sellise sisult hästi grandioosse sellise olulise suure funktsiooni ära lahendamine väikses mastaabis on hoopis suurem kunstlik maailmale näidata, et kui teha järjekordne suur uusehitis või siis liigutada see kuskile hästi suurt ehitisse. Ja teiseks, sa mainisid siin seda, kui teatriväljakule ehitada, siis. Me lõikame nagu linnast haljasala ära, aga tegelikult, kui konkreetselt sellest kahest rääkida, siis see on praegu täiesti kasutuseta ala. Mitte keegi konkreetselt seda ei kasuta ja kui see on park haljasala nime all, siis tegelikult sellisena praegu ei funktsioneeri. Kui seal kõrval on esinduslik linnapark, mis varsti võib-olla lõpuks veel ka jah. Et seda vähem hakatakse tulevikus kasutama, et praegus on lihtsalt otsetee Solarise Estonia bussipeatuse vahel. Ja üleüldiselt kui rääkida linna struktuurist, siis minu tööga viitas sellele probleemile Tallinnas, et meil on nii palju kasutuseta või funktsioonilt alasid mis nagu tühimikud linnas, aga linn kui selline peaks olema kergliiklejale hästi mugav keskkond, kust punktist A punkti B on hästi mugav ja kiire liikuda, et miks siis mitte lisada sellisesse tühimikku selge funktsiooniga ala, millest inimesed rohkem kasu lõikaksid. Kõik see, mis sa räägid nagu väga õige ja inimlikult Ta on ta kõigile arusaadav. Kui me jõuame nüüd bürokraatia tasandile, siis ma võin sulle öelda, et ma tegin ka ettevalmistustööd ja teadmiseks, et isegi kui ma pressikse, läheks tohutult vaeva, ma ei suudaks sinna mitte iialgi ehitada mitte ühtegi maja. Ja ma ei suudaks neid puid ka maha võtta. Et oleks keerulisem kui tookord selle ühe hõlmikpuuvariant. Sest ma olen sellega tegelenud, millega seda põhjendada? See on juba pikem jutt ja seda raadioeetris ei räägi, aga küll põhjendusi leidub. Kui me räägime puude langetamisest kesklinnas, siis põhjendustest puudu ei tule. Kui ma selle eeltöö nagu ära tegin, siis öeldi kohe, et et sellega tegeleda, aga arvesta, et sul läheb 10 15 aastat. Ja täpselt ei teadnud, kes nendega tegeleb, maha saad. Umbes nii kaua läheb kindlasti. Nii et takistusi on võimalik luua oioi kui palju, piiramatult kui mõistuslikult saame aru, et miks mitte, tegemist on täiesti pimeda kohaga täiesti kasutamata alaga, eks ju, selles mõttes on õige elu ei ole nii ilus mesi, paremad inimesed, võime seda öelda. Tegelikult ju meestlasest oleme üsna normaalne rahvas. Ooperimajade puhul, kui me vaatame erinevate riikide traditsioone, siis selle üle kembeldud ikka meeletult ja siinsamas, nii Taanis kui Norras ja küllap ka Eestis küllap kastis. Ükskord ta tuleb ja siis me oleme õnnetud, miks me seda varem ei teinud ja oleks saanud odavamalt ja oleks võinud sinna teha ja seda tagantjärgi tarkust on, eestlastele jätkub kuhjaga. Aga ega me Tammsaarest ikka üle ja ümber ei saa, see ekraaklemine jääb ja lihtsalt mingil hetkel on tähed väga õiges kohas taevalaotusel ja siis see tehakse ära. Aga väga raske on seda läbi suruda, jah, aga see peabki lihtsalt tulema ja kui ei tee seda meie põlvkond, siis teeb järgmine, ega sellepärast Eestis ooperi sure. Ja ma arvan, et täna balletiooper žanrina, mis on ju rahvusvaheliselt mõistetavad, on ikkagi turismituginumber üks. Et seda võiks kasutada, see on igal pool maailmas, nii, me oleme lihtsalt rumalad, kui me seda ära ei kasuta. Tänases majas me ei saa rääkida, turismi tõesti on, praktiliselt sinna ei mahu lihtsalt inimesi sisse. Artistid ei mahu lavale kuidagi, aga tulevikus võiks, võiks olla märksa suurem. Stopper tähendab suurt mastaapi, avarust, võimalusi, vau-efekti, mis on tehniliselt lahendatud väga keerukalt, nii et ma arvan, et see kõik on võimalik ja lahendatav Eestis. Ja kui sa ütled, et kas 200 miljonit on nagu meeletult suur summa, noh, ma ei hakka siit lähiajaloost välja tooma, kui palju, miljoneid, kümneid miljoneid. Me oleme auku tagunud erinevate projektidega, millest ei ole mitte midagi tulnud. Siis 200 miljonit on selles mõistes väga väike raha seal lihtsalt poliitiliste otsuste koht, sest ma juhin tähelepanu. Me kõik maksame maksu. Et siin on meil oma Ma igastahes loodan ja soovin, et see arutelu selle uue ooperimaja üle siiski veel ei vaibu ja et otsitaksegi alternatiivseid lahendusi ja vaadatakse ehk külaga see ruut, metraaž, mis siin sai kokku pandud. Võib-olla Nende arutelude käigus mõelda ka veel, et mis asi on see ooper 21. sajandil, kuidas tavainimesele nagu lähemale tuua, et see 21. sajandi ooper kontseptsioon kuidagi väljenduks selles arhitektuuris või siis see uus maja aitaks kuidagi seda väljendada. Üks asi midagi veel, et see ooperi pea nagu olema nagu riigikeskne oper, žanrine ja balledžanrina on nagu ülemaaliselt ühendada žanr, eks ju. Öeldakse, et ooperituriste on maailmas paari miljoni ringis, kes vaatavad ära enamus etendusi ooperimaailmas, kes käivad läbi praktiliselt kõik ooperimajad. Me tahaksime, et meie turistide hulk oleks 50 protsenti, sest Eesti riik ja eesti rahvas ooperit üleval ei jõua pidada. Me oleme liiga vaesed selle jaoks. Žanr on niivõrd kallis, sa ei saa osatäitjaid vähendada, poolt koori lavale panna või orkestrit liikmesena, et partituuri partituur ja orkester, suur ta ilma piirisite nagu muusika ja kunst on kogu aeg olnud. Stuudios olid rahvusooperi peadirektor Aivar Mäe ja arhitekt Mari Arvisto. Üks edukamaid eesti lauljaid ooperimaailmas bariton Lauri vasar rõõmustas eelmisel nädalal kodupublikut astudes oma ühes lemmik rollis volframina üles Wagneri ooperis stan Hoiser. Nimiosas oli Ivan Kilhus, norrast Elizabethi laulis Heli Veskus. Ooperis käis metsosopran Helen Lepalaan. Noh, loomulikult eelmise aasta parim lavastus ja tõesti võib öelda, et see on üks huvitavamaid etendusi, lavastusi, mida ma Estonia teatris olen näinud. Ta on arusaadav oma sunnitlustes, selles, mida on tahetud välja tuua väga selgelt vahendid, nii lavastuslikud kui siis dekoratiivsed ja muusika loomulikult, mis on kananahka ihule Toom ja väga ja kaunis etteastega orkestrilt maestro Volmeri juhatusel, mis tõi esile kõikvõimalikud dünaamikat, mille eest tõesti tänulik olen, sellepärast et tihti peale mõeldakse vaagneris, et seal midagi väga suurt, võimast ja pidevas siukses fortejoones. Et mulle väga väga meeldis, et oli nii palju erinevaid värve, dünaamikat, et mis siis seda tunnet ja alatoone ja kõiki pooltoon üle andis. Ausalt öeldes mina olen rahul, et mul oli võimalus saalis olla ja ka lauljate poolt väga tore koosseis. Nii et ma võin öelda, et täiuslik elamus kas oli ka selliseid muusikalisi momente, mis said nagu kulminatsiooni teks või mis olid võib-olla kõige meeldejäävamad? Kõigepealt algab see juba avamänguga, mis tekitab sellise tunne, et juba kulminatsioon on ära olnud, aga siis läheb lugu lahti ja eks ta ongi selline ooper, kus on niimoodi nagu siinusjoonena, kus on siis need kulmineeri omad kohad siis langused, aga põhimõtteliselt selle muusikas ei ole endas sellist kohtagi, kus ütleme, see pinge päris ära langeks. Et see oleneb juba siis lavastuslikust aspektist, näitlejate ehk lauljate vahelisest koostööst ja reageeringust, kuidas seda pinget kas hoida või mitte, nii et, et loomulikult on ju väga kuulsad Eliisabeti aaria teise vaatuse alguses ja volframi ehatähelaul ja muidugi lõpp väga intensiivne ja selles mõttes, et visuaalseltki, nii et ma ei oskagi rohkem välja tuua selles mõttes, et muusikas on endast nii palju kirjas, lihtsalt mitmed inimesed olid seda etendust tulnud mitmendat korda? Vaatame just sellepärast, et näha Lauri vasarat, missuguse mulje jättis tema sooritus väga meeldiva, ma kujutan ette, enda puhul ma olen seda kogenud, et ükskõik, mis sa oled teinud või saavutanud kodupubliku ette tulla, on alati kuidagi raske selles mõttes natuke psühholoogiliselt raske ja mingit pidi hoopis teistmoodi eneseületamine. Niiet täitsa imetlesin Laurits sellepärast et üks joon, mis mul tema puhul koheselt silma jäi laval olles on see, et on niivõrd siiras ja tema siirus ja vahetus ja üks sõna, mis mul tuli kohe mõtetes on haavatavus. Ta annab ennast sellele rollile, ta ei proovi, ei välista ka enesekindluse saavutamiseks mingit žesti mingit vormi endale võtta, et seda enesekindlust kehtestada. Et ta täiesti jäägitult annab ennast sellele karakterile ja ta loob sellest karakterist veel mingisuguse oma värviga väga liigutava rolli või tunnete skaala, et see mulle väga väga meeldis ja panin tähele, ta on alati kohal ka siis, kui ta ei laula, isegi kui on suuremat stseenid, kuna ma teda natuke panin rakendajale, siis teise laulja puhul on see, et ta on kuidagi sellises jõudeolekus või aga Lauri on kogu aeg kohal, ta vaatab, ta reageerib ja selles on midagi väga sellist inimlikku ja just sellest karakterist lähtuvalt, et mulle tohutult imponeerib, et laulja mitte ei näitle, vaid et ta on selles rollis ja aru saanud, kes see tema jaoks on. Ja teine asi on see, et esimest korda ma olen näinud paari Tanhisori lavastust ühte siis juba varem Estonias, aga ühte ka Saksamaalt kunagi aastaid tagasi on see, et ma sain esimest korda, ma tundsin seda, kuidas Wolfram tegelikult Elizabethi armastab, et tihtipeale on, kas ei ole tahetud või on see kuidagi laulja poolt välja kukkunud niimoodi, et kas see on mure või hool. Aga tema puhul tuli esimeses vaatuses see juba välja, et ta tegelikult Elizabethi väga armastab. Et selles mõttes kogu see tema rollilahendus oli briljantne. Kas midagi sooviks ka öelda tema ehatähelaulu kohta ja muidugi väga ilus selles mõttes, et kui oleks olnud peale seda noh, seal läheb muusika edasi kohe peale seda laulu siis ma arvan, et noh, saal oleks Atlodeerinud ikka nii, et lagi oleks värisenud. Et tõesti väga meeldiv tämber. Loomulikult on kuulda seda, et inimene on olnud kogu oma, eksole õpinguperioodi ja praeguse karjääri on saksa kultuuriruumis saksa keelt, kuna ei ole võõrkeel, siis on see, et see sõna kannab otsest tähendust emotsiooniga ja, ja tõesti väga ilusti lauldud kogu oma selles lihtsuses kaunis Legados, nii et tõesti väga nauditav Lauri Vasara debüüti Estonia laval meenutas laulja Helen Lepalaan. Nüüd aga räägime Põhjamaade sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdist, mille käekäigule on silma peal hoidnud muusikakriitik Igor Karsnek. Tooksin siin välja kohe nelja aspekti, kõigepealt dirigente, siis kontserdikava, siis orkester ja neljandaks solist, kes seekord oli Isabel, on köilan, kelle nimi ei peaks Eesti muusikasõpradele sugugi mitte tundmatu olema. Kuid alustuseks siis onu talist. Ma olen nagu kõiki Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserte 10 või isegi rohkema aasta jooksul kuulanud. Ja, ja ma pean Anu Tali puhul tähendama seda, et tema selline kunstiline küpsemine kestab tegelikult ikkagi veel edasi. Tegemist on tilinendiga, kelle koht Ta ei tohiks, saame öelda, et noor dirigent, aga noh, seda enam anud täheldatav ühelt poolt näiteks dirigendi manuaalse töö täpsemaks muutumine liigsest retoorikast nagu loobumine, teiseks kontseptsioonina kogemus, see ettevalmistus, mis ilmselt Anu Tali toimub töös, partituuri tega, on muutunud. Minu kuulaja jaoks on selgemaks. Need eesmärgid, mida ta kunstilises mõttes püstitab, on ilmselt arusaadavad ja nad on väga veenvad ja väga põhjendatud. Selle kontserdi kava oli mõnes mõttes ootuspärane ja mõnes mõttes selliseid väljakutseid endaga kaasa toob, et me saime kuulda Arvo Pärdi fraatrest keelpilliorkestrile ja löökpillide, see on üks paljudest versioonidest, mida Pärt on fraatressis teinud ja see oli muidugi selles mõttes kava valikust täiesti kindla peale minek. Et kui keegi üldse pole Pärdi muusikat kuulnud, siis fraatorisson ta ikkagi kuulnud, sellepärast et sellest on vist ligi 20 erikoosseisule alates klaverist. Janet on omal ajal kuulsaks mänginud mitmete orkestri ansamblite redaktsioon. Teades, et Anu Tali on eriline kiindumus ja ka sisseelamisvõime vene muusikasse, eriti vene romantilisse muusikasse siis polnud ju mingi üllatused. Kontserdi lõpuloona kastsin printsiga korsakovi orkestri süüte Shera saab, mis on tegelikult ka ülipopp, Saarne teos ja millest on tehtud näiteks ansambli renessanss poolt 70.-te lasteaeda on tehtud ka selliseid proge-rocki versioone ja see on ka suhteliselt populaarne lugu. Nüüd omamoodi eksperiment oli Erich Wolfgang Korncoldi viiulikontsert, mida esitas Hollandi solist Isabel käilen Korn kondimuusikat teatakse Euroopas suhteliselt vähe, aga Ameerikas on ta populaarne Arne, sest et kuigi tegemist on Viinis sündinud heliloojaga, veetis ta oma eluküpsusaastat pärast Hitleri poolt tehtud Austria Antslussi. Ameerikas sai seal tuntuks filmi heliloojana ja see viiulikontsert muidugi tegelikult teos, mis nõuab väga head solisti. Selle esiettekandel mängis ju šahhifits ülimat nõudlik teos, nii et see oli päikeseline riskimoment, aga tegelikult see risk muidugi ennast õigustas. Eksperiment tee, mis õnnestus täiesti hiilgavalt, kui rääkida kummardas aspektis, mis tähendab siis orkestri kõlakvaliteeti ütleme kõike seda, mis orgestraalsemusitseerimise juurde kuulub, siis selles mõttes peaks Põhjamaade sümfoonia muidugi kiitma, et vähemalt midagi kõrva riivavad. Ma ei räägi mitte noodi eksimustest, vaid ütleme, intonatsiooni iseärasustest keelbidudel midagi kõrva riivavad ei olnud, aga mis oli väga positiivne, oli orkestri ansambli line ühismängija sotsialistide dialoogid, mis on ülimalt oluline Rimski korsakvi share saadis, kus igas osas on eriorkestrigruppidest solistide lühikest repliigid, seal tekivad loogid, kus hüljanud orkestrile nagu taustaks noh, rääkimata sellest kuulsast viiuli soolast, mis läbib nagu Jens kõiki osasid ja kus Sergei Kirschenkohooli täiesti hiilgavalt artistlik interpreet. Et selles suhtes muidugi on veel üks moment, kuna ma olen Põhjamaade sümfooniaorkestrit pikemalt jälginud, siis seekord äratas tähelepanu, kui tundlikud tegelikult orkestri dirigendile reageeris. Rõõm oli jälgida ühelt poolt Anu Tali manuaalselt TÖÖD rõdult nägin ka tema miimikat ja seda kiiret tundlikku plastilist reageerimist orkestri poolt. Ja samas see, kuidas orkester ennast tervikuna taandas, kui oli tegemist, ütleme näiteks Sergei Kirschenko ja harfi omavahelise sellise väikse ansambliga, mis seniseks Cheeri saadi märgiks ilmselt korrakowis. Et kui heas kõlatasakaalus see oli, see oli muidugi omaette elamus, nüüd viimase aspektina. Ma tahaks tingimata välja tuua Isabella köiljani briljantsed, mängutehnikat ja artistliku, ühelt poolt väljendusjõulise samas kadentsiks ka sellist deemonliku jõulisust, sest Orn Koldi viiulikontsert, et on mängutehniliselt on üliraske esitada. Ja põhimõtteliselt tsiteeris kogu seda esitusliku kontseptsiooni, mille ma võtaks kokku sellise märksõnaga sondi üle laetud emotsionaalsus üle laetud romantilisust, tähendab see jooksis punase niidina läbi kõigi kolme osa tähendab siin eri variantides. Et kui esimene osa finaalis on selline mängutehniline tulevärk, siis teises osas, mis on traditsiooniliselt nagu aeglane osa, vaat seal Isabel von köilanud avaldas oma sellist lüürilist tunnetust ja tundesügavusse minekut jälle täiesti briljantsed viimistlusega riiulit kõla kasutades, et see, see oli täiesti omaette elamus. Samas seekordne muusika on natukene ka meelelahutusliku suunaga läbi selle, et nagu kavalehelt võis lugeda, kasutanud elemente, tsitaate oma varasemates filmimuusikalõikudest ja võib-olla meie kuulaja ei tunne nii hästi 40.-te 50.-te taastate Hollywoodi filme. Aga no oli tunda jah, et ma ei ütle mitte klišee taolisi kujundeid, aga selliste spreisid, mis on tegelikult Ameerika filmides, kuni siiamaani on kuulda ja mis halb oli. Vastupidi, see oligi see, see väike meelelahutuslik moment ja mina isiklikult, kuigi ma ei saa öelda, et praegu ütleme 100 protsenti tõsi, aga mina kuulsin finaalis ka ühte väga sarnast muusikalõiku, kuigi see ei olnud täpne tsitaat, aga Workastratsiooni mõttes üks-ühele kujundite mõttes niivõrd tuttav mussorski pildid näituselt, osa munast koorunud tibupoegade tants, mis raviljorkastratsioon on tehtud, selline puhkpilli, flööti laskuvad käigud, Tatatata sellised väikeste treilerit, no seda ei kasutanud ja minul on kõrusse ravil Ortestratsioon ja ma ei arva, et see oli juhuslik, see oli ilmselt Korn koli selline väike huumor, selline tsitaat, mis nagu pseudotsitaat, sest see ei olnud täpselt üks ühele ja kokkuvõttes, kui tahaksin oma jutu millegi olulisega lõpetada, siis võib-olla minu jaoks kõige olulisem on nagu see, et, et tahaks Põhjamaade sümfooniaorkestri Anu Tali dirigeerimisel kuulata rohkem kui kolm korda hooaja jooksul. Põhjamaade sümfooniaorkestri lõppkontserti, kus soleeris Isabelfan, Keilen meenutas Igor Karsnek heliga ja hooaja lõppedes Ka lossimuusika kontserdisari Kadrioru lossis sopran Kädi plaasia, pianist Marje Lohuaru tõid kuulajateni kava Ameerika muusikast. Enamiku sellest kavast ei olnud Eestis varem kuuldud kontserdilt legi kaasaga viiuldaja Arvo Leibur. Stuudios on nüüd sopran arreteedee mets, kes käis seda kontserti kuulamas. No missugused on üldised muljed kontserdist? Ma läksin sinna praktiliselt ilma igasuguste ootuste, sest ka mina ei ole varem väga palju Ameerika heliloojate vokaalmuusikaga kokku puutunud. Ja pean ütlema, et see oli väga üllatav ja positiivne kogemus, et kohati, nagu selles muusikas oli tunda sellist filmimuusikale omaseid armoonilisi lahendusi ja jääda kuidagi emotsionaalselt. Köitis kava algas Sis Samuel barberi nelja lauluga, hukkus 13 ja jätkus siis suure tsükliga Ääron koplandilt 12 Emily Dickinson poeemi ja edasi sai kuulda Arvo Leiburi esituses köshini süüdi Portia pessist ning kontserdi lõpus sai veel kuulda Kädi plaasi soleerimas Bernsteini laste laulutsüklit. Heits Music ehk vihka muusikat sopranileja klaverile. Minu jaoks oli see ka hästi tore, et see kava kujunes tõeliselt suureks tervikuks. Proua luu aru ja tädi Plaskala olid tõesti näinud väga palju vaeva, seda koostöö, vilja oli tugevalt tunda, et see on pikk töö. Kas nad siis muusikaliselt haakkasid omavahel need teosed või millesse tervik väljendas just muusikaliselt jah, haakusid kõikide nagu nende teoste ühisnimetajaks võiks öelda, et Nendes toimub nagu emotsionaalne selline rütmide vaheldumine. Et tekst on hästi olulisel kohal, siis tekib nagu selline mõtteline järel vaikus, kus publik saab nagu kõike seda seedida, mis ta just kuulis ja siis toimub jälle mingisugune emotsionaalne tõus ja, ja jälle see kuulamishetk. Kas võib ka mõnda teost teistest esile tõsta? Nad kõik olid võrdselt hästi üles töötatud, ma ei saaks öelda, et üks tsükkel oleks olnud kuidagi nõrgem teisest või, või tugevam ja emotsionaalselt ka neid värve ja Kädi tõesti väga ilmekalt laulis neid. Kuidas Kadrioru saali akustikas niisugune ameerika laulukava sobis. Ma arvan, et tunduvalt paremini, näiteks kui mingisugune Putšiini kava, sest rääkides vokaalsest käsitlusest, siis see Ameerika muusika minu arvates tahab pigem sellist selget, et pigem sirget siravat tooni saada, mitte sellist laiutavad vibratot ja Kädi on äss, instrumentaalne laul ja ja minu arust just seda kõlavat selget häält, nagu see Kadrioru saal ümardas, et see muutus nagu selliseks hästi-hästi meeldivaks. Et ma ei oska midagi kriitilist siit omalt poolt lisada, kuna tõesti oli tunda, et see oli viimse grammini välja töötatud kava. See puudutas mind emotsionaalselt. Käidi klaasi ja Marje Lohuoru kontserdil käis sopran arete teemets. Toompeal stagelbergide majas toimus eelmisel reedel Heli Ernitsa kontsert, kus oboe standardrepertuaari kõrval sai kuulda ka Elleri harva esitatud oboe pala ning Veljo Tormise spetsiaalselt selleks kontserdiks tehtud seadet. Muljeid jagab flöödimängija. Pilota nõustus. Minu meelest see kontsert oli väga armas, esiteks see saal juba selle hästi pisike, hästi kammerlik, selle kõlav saal oli ses eas, sündis Ester Mägi, see tegi selle kontserdi veel kuidagi palju armsamaks. Kontserdil kanti ette väga palju eesti loomingut ning ka Mozarti oboe kvartett. Nii ühe inglise helilooja Arnold paksi poeg, kvintett esimeses pooles siis kõlasid Heino Elleri lüüriline pala number kaks ja juba nimetatud Arnold vaks jobu agent, et kogu kontserdi peale kuidagi läks mulle kõige rohkem südamesse Veljo Tormise sinika laul mis oli spetsiaalselt Heli Ernitsa palvel tellitud sellisele seadele, ehk siis poe ja keelpillikvartett. Originaalis on see segakoorile ja soprani solistile, see oli täiesti midagi väga erilist, kuna Veljo Tormis oli ise ka kohal kuulamas. Väga-väga armas ja selline emotsionaalne esitus oli sellest pärast seda laulu oli selline eriline vaikus, mis tuleb pärast hästi südamest tulevaid hästi südamesse minevaid esitusi. Ka see Heino Elleri lüüriline pala poele heli selgitas, et seda pala on tõesti ette kantud väga-väga üksikud korrad. See oli kindlasti selline minu jaoks väga uus teos, väga klassikaline Ellerlik, hästi-hästi, romantiline ja väga-väga ilus teos. Lisaks kanti vett Tõnu Kõrvitsa unistajad poele viiulile. See oli ka väga ilus esitus ning oboe standard repertuaarist kanti, et moodsate poekvartett mulle väga meeldis, kuidas mäng oli väga palju selliseid humoorikaid kohti, seal ka väga elegantne ja, ja musikaalne esitus. Kuidas heli nagu ise oli seda kontserdi planeerinud oligi, et väga tahtis mängida keelpillidega koos ning nüüd Rostocki õppides tekkis tal see võimalus ja sellesse kontserti idee, nagu tuligi. Et ma arvan, et need pillid sobisid väga hästi kokku ja eriti just sellesse akustikas. See pisike saal oli ka täitsa täis, et kas sa võid öelda, et kontsert täitis ootused või oli midagi, mida sa võid olla oleksid tahtnud teistsugusena näha. Ja mida ma küll sellelt kontserdilt ootasin, oli tõesti väga ilus muusika ning poe ja keelpillide kaunis kooskõla, mis minu ootusi ka täiesti igakülgselt täitis. Kontserdil oboehaldjas Stackelberg ide majas käis Pipilota. Eelmisel teisipäeval tõi Alo Ritsingu. Ta oli kontsert Tartu Ülikooli aula puupüsti täis. Koorijuht Kalev Lindaliga vestleb Marge-Ly Rookäär. See kontsert oli minu jaoks elamus, ma küll läksin põnevusega kuulama parimaid koore, kes ühe kontserdisaali lava peal korraga ühel kontserdiõhtul on. Alo Ritsingu lüüriline, selline tundlik tahk Olja külmul teada, aga ühes tervikus sellises vormis, nagu see autorilaulude kontsert oli, jättis tõepoolest elamus Alo minu jaoks suur autoriteet, nii kolleeg kui inimene ja see, et ta tunneb koori, see on selge ja nendest lugudest jookseb läbi väga selgelt üks tema omale osa, et ta oskab koori kõlama panna. Me oleme teinekord siin purenud hambaid Uma Pido raames näiteks suure koori jaoks väikse pundiga, on see siis kanepikoor, on see motomeestekoor ja ega see ei ole päris kerge, aga kui see lugu on selge ja kui suur koor laulab, siis on tõepoolest hoopis teine tera asjal ja, ja seda ei saa teha nagu katse-eksituse meetodil, vaid seda peab teadma ja oskama, et selles suhtes halo seda asja oskab. Kas Alo Ritsing on oma koorilaulud kirjutanud pillitundlikult? Pillitundlikult ja tundjana seda instrumenti, mis on siis tema jaoks koor? Kahtlemata, ega need on päris suupärased tegelikult need partiitki laulda, kuna seal ei ole väga poosetavaid keerutusi veel mingeid otsitud nihv. Kui tekst ütleb ja teksti rütm annab omakorda omad viited juba siis Alo tabab seda väga tundlikult ära ja võib-olla esialgu on võib-olla nende kooskõlade tajumisega koorirahval raskusi, et ma toon ühe näite näiteks ühe sekundi kuulmine. Püha teine püha läks sekundisse ja kui see suur terve koor kõlas, üks ainukene väike sekund andis kogu sellele loole hoopis teistsuguse varjundi, teise tundides emotsiooni. Ja sellel kontserdil, mis nüüd äsja siin oli, kubises nendest tema käekirjalistest kõladest, alulikest harmooniat. Kas Alo Ritsingu kohta saab ka öelda, et ta on teatud kooriliigile siiski? Rohkem suunatud, noh see on teada, et ala on rohkem tuntud kui meeskoori dirigent ja Tartu akadeemiline meeskoor, kogu see Ritsingute dünastia Alo puhul ühe mehe elutöö läheb teise mehe käes edasi ja hoida kogu aeg seda taset ja seda kvaliteeti, et sellisena ja loomingulises mõttes niisamamoodi nii publikule kui koorilauljatele, et, et see on suur oskus sisse kooritundmise poole pealt, näiteks naiskoor laulis tema esimest korda ette kantud loo, lumi langeb tasa. See sest mulle väga sügava mulje ja kui ma vaatasin silmanurgast paarida taga alu poole, ma nägin, et algul oli kohe lausa tõsine pisar silmas, kohe, nii et, et ka tema jaoks sellise kontsertettekandeelamus suur. Sellel kontserdil oli kaks esiettekannet, äsja, mis te mainisite, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor laulis tõesti Indrek Hirve erakordselt kaunile tekstile kirjutatud poeemi, suisa lumi langeb tasa. Laul jutustas esialgu, kuidas lumi langeb su juustele sallile ja ja hoiame seda hetke. Siis lõpuks oli viimane lauset, lumi langeb mu lapsepõlve peale. See oli niivõrd kujundlike, niivõrd rikkased. See vaikus, mis saalist vastu tuli, see, see oli kuidagi kirjeldamatu tunne. Väga Alo Ritsingu enda koor, Tartu akadeemiline meeskoor. Nemad laulsid ju ka ühe esiettekanded, kuidas teile meeldis? Võib-olla oli juba nagu kontserdi lõpp ja ausalt öeldes ma mõtlesin natukene meeskoori poolt nihukesi nagu judinaid selja peal, rohkem aeg-ajalt Need tulevad, kui Tartu akadeemiline meeskoor laulab. Seekord oli see tehtud kvaliteetselt hästi ja väga heal tasemel, aga ma ootasin ausalt öeldes rohkem viimast lugu. Seda mehed, mis on ka Tartu laulupeol meeskooride ühendkoorilugu ja kui me oma Haaslava meeskooriga seda puresime, sest siis pärast esimest ehmatust hakkas lugu kõnetama kõiki mehi. Ja see, mismoodi selle kontserdi viimane lugu see mehed akadeemilise meeskoori ettekandes oli, andis nagu esimest korda niukse hea tervikutunnetuse. Kuidas muidu autol on seda lugu, mõtled? Alo Ritsingu looming on tõesti selline, mida saab laulda hõrk ja nõtke naiskoor isegi suhteliselt kammerlikus väiksemas koosseisus on need on sellised lüürilised intiimsed hetked ja samas on ta selline isamaaline, lõpmatult järeleandmatu põhimõttekindel mehine ja ta kõlabki nii marlikumas saalis kui ka laulupeole. Mis võiks olla see Alo Ritsingu koorimuusika, fenomentan aktiivselt lauldav helilooja. Kui me siin oli just juttu sellest kahest niisugusest nagu suundumusest tegelikult Alo Ritsingu huumor ja Alo Ritsingu selline sõnakas ütlemine ja näiteks seesama serenaad. Nonii, kelmikas lugu, kui olla saab või meeskooridele Sass, röövime õige laeva või võrokeelne lugu, tillukene laane, loomulikult Alo veel rahvamuusikat. Ka rahvaluulel olevad asjad, tema võru keeletunnetus veel progandinis, pealekauba ta hullud, paljude seaded ja just nimelt hea kooritundjana harmoonia korras, loogilised üleminekud lauldavad partiid. Nii et kokkuvõttes halo on kõva mees. Kalev Lindaliga vestles Alo Ritsingu autorikontserdi teemal Marge-Ly Rookäär. Nüüd aga uudised laiast muusikamaailmast, mis teieni toob nelevasteinfelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Budapesti festivaliorkestrile olid probleemid Ameerikaga, kas Kennedy lennujaamas, sest orkestrilt konfiskeeriti seitse viiulipoognat. Juhtum oli seotud hiljutise seadusemuudatusega, et USA-s ei tohi sisse tuua instrumente, mis sisaldavad aafrika elevandiluud. Orkestri tegevjuht ütles, et muusikutel olid kaasas kõik vajalikud dokumendid, mis tõestasid nende pillide päritolu ja nende valmistamiseks kasutatud materjale. Ja ta lisas, et keelatud elevandiluud poognad ei sisaldanud. Ühe orkestri liikme sõnul oli tal kaasas kaks ühesugust poognad. Sama meistri valmistatud ja samal aastal ostetud. Üks neist konfiskeeriti, teine aga mitte. Seepärast on muusikud mures, kuidas üldse täpselt kindlaks teha, millisest materjalist poogna otsad toodetud on. Budapesti festivalil, kes on praegu üks parimaid ja üha tõusva tasemega orkestreid terves maailmas, kelle mängu on kiitnud ka paljud Ameerika kriitikud. Kontserdil Lincolni keskuses olid sunnitud mitmed viiuldajad mängima laenatud poognaga. Tagasiteel Budapesti anti muusikute poognad tagasi ja nõuti üle 500 dollari trahvi. Ooperivaldkonnas on tehtud uuring, et 85 protsenti kuulajatest, kes käivad vaatamas ooperite live ülekandeid kinosaalides suurel ekraanil ei tunnegi enam ooperimajja mineku järele erilist vajadust. 70 senti küsitletutest arvasid, et polegi erilist vahet, kas vaadata ooperit ooperiteatris või kinolina vahendusel ja 10 protsenti tundis ooperiteatrisse mineku vastu endisest veelgi väiksemat motivatsiooni. Seega ooperite kinolinal näitamise eesmärk kasvatada olemas ja uues publikus huvi elava kunstivormi vastu on kahjuks läinud luhta. Uuring tehti Londonis ja uuringust selgus, et kinosaalides ooperite vaatajate keskmine vanus on üle 60 aasta. Vaid 10 protsenti vaatajad, sest olid alla 50 aasta vanad. Ooperiteatrites käiva publiku keskmine vanus on sellega võrreldes aga palju madalam. Nüüd aga veel budismis publiku vanust puudutab orkestrid üle maailma on samuti mures vananeva publiku pärast. Clevelandi orkestri pikaaegne toetaja Milton malts nimetas üheks peamiseks põhjuseks, miks noored kontserdisaali ei jõua ikkagi raha. Kliivlandi orkestri pikaaegne toetaja jaa, Milton Molds nimetas üheks peamiseks põhjuseks, miks noored kontserdisaali ei jõua ikkagi raha. Seepeale otsustas ta koos oma abikaasaga teha Clevelandi orkestrile 20 miljoni dollari suuruse annetuse. Tuua noored tagasi kontserdisaali noortele hakati müüma niinimetatud kõik, mida jaksad kuulata pileteid, mis võimaldab käia 50 dollari suuruse pile dishinna eest kõikidel hooaja kontsertidel. Clevelandi orkester saab 2018. aastal sajaaastaseks ja selleks ajaks loodetakse, et orkestrilt saab olema noorim kuulajaskond kogu Ameerikas. Milton pools tõdes, et kui me ei kaasa noori klassikalise muusikamaailma täna, siis homme see maailm neid üldse enam ei huvita. Kui projektiga 2010. aastal alustatud siis moodustasid õpilased kaheksa protsenti publikust. Eelmisel aastal oli see number aga juba 20. Clivlandi linna majanduslik seis on aga kehvem, kuid Detroidis, millest on viimastel aegadel palju räägitud. Siiski on orkestri tegevjuht Gerry Hansson ja kunstiline juht Franz Verzermest leidnud võimalusi orkestri tööd jätkata ja me ei ole kuulnud sulgemist ähvardusi. Selle asemel on klievlandi orkester otsinud uusi esinemisvõimalusi ja kontserdivorme, et orkestrit publikule lähemale tuua. Venemaa kultuuriminister teatas ajalehele Izvestija, et Venemaa tõstis oma pakkumist Sergei Rahmaninovi Seenari nimelisele suvevillale, mis asub Šveitsis lutserni järve ääres. Nüüd pakub Ma selle eest 17 miljonit Šveitsi franki. Ministri sõnul on rahastamise taga anonüümsed inimesed, kes järgivad Vladimir Putini läinud aasta oktoobris Kultuuriministeeriumile antud juhiseid. Venemaa plaanib majja luua Rahmaninovi muuseumihoone. Algsin Ta oli 16 miljardit franki ja arvatakse, et hind kerkib lähitulevikus veelgi. Villa pandi müüki 2012. aasta novembris, kui suri selle omanik Sergei Rahmaninovi lapselaps Aleksander. Lõpetuseks uudis eesti muusikast. Tõnu kõrvitsa uus kooriteos. Stabat mater tuli neljandal juunil esiettekandele maailma tippkoori siks stiin kontserdil Londoni sümfooniaorkestri kodusaalis. Kontserdiprojekt Stavat Maater spirid Struensee Anzoro esitles kolmestavat Materi tekstile kirjutatud lugu, mille seas oli ka Tõnu Kõrvitsateos ja need teosed tellis Jeneses Foundation. Lisaks nendele kolmele teosele oli kavas veel William Vöödi muusika ja William pleiki luule. Teisteks heliloojateks Tõnu Kõrvitsa kõrval olid Alissa Firssova ja Mciu Martin. Koori juhatas selle asutaja Harry Christopher s ja uued teosed annab järgmisel aastal välja plaadifirma kooro. Sülgaja neleva Springfieldi muusikauudistega saab otsaga kogu Helga ja tänasele saatele kaastööd Helen Lepalaan, Pipilota Neostus, Igor Karsnek, Harrete Teemets, Kalev Lindal, Marge-Ly Rookäär ja nelevastenselt. Kokku mängis saate Katrin maadik. Mina olen toimetaja Anne promic. Ilusat nädalavahetuse jätku teile ja põnevate algavat muusikasuve.