Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, eelmine aasta alustasime traditsiooniga, et aasta viimane saade on audit, kus võetakse kokku, millega ministeerium on aasta jooksul tegelenud või jätnud tähelepanuta kõverson, traditsiooniks saanud ka see, et minister kriitikat ei seedi, siis loomulikult saatekülalisena pole kohal Maarjat mürki. Küll aga see abilise Peeter Kasmanniga püüdsime koridorides kinni kantsler Indrek Grigori ja pitsitama ette ta ülekuulamist aitab läbi viia eelmainitud Peeter kasvan. Tervist. Alustaks sellega, et kui me eelmine aasta tegelesime sihukeste laiemate küsimustega, siis see kujat keskendub sokke saatel endale. Mul on siin paber pealiskas, seda nimetame niisugune valem tehtud, et Teil on see saateformaat autorisaade. Samas kogu selle ülesehitus, selle võiks nimetada ataki Raadjaks ehk siis kogu see saate formaat või see, kuidas te, saatejuhid on selline, nagu te kirjutaksite. Kolmas võrdusmärk on see, et, et igav. Kas ei ole mõelnud, et teeks ikkagi raadiot, mitteverbaalset kirjandust? Ma tunnen jalad, kui ma hakkan sellele küsimusele vastama, siis muutub selliseks pikaks keerutamiseks. Aga noh, nüüd eneseanalüüsi rubriigis, et mulle tundub, et see trükiraadio näol on tegemist sellise formaadi Rudimendiga või et sellele. Tatjana, mida sa oled mu tähelepanu juhtinud varem on, et ma kirjalikus tekstis iial ei juhata iseennast niimoodi sisse või millegipärast trükiraadio ei tähenda seda, et ma kirjutaksin nõndamoodi nagu oma raadios räägin või ja formaalse rudimendina pean ma seda silmas. Minu nagu raadio tegemine algas Tartu möliseb saatega, mis püüdis olla päris raadio, selline äraspidine versioon ja igasugune selline kõneline vigurdamine oli osa sisust. Aga ma sellega kohe küsiks ka, siis tahaks küll teha nagu raadiot, aga ehk audiitorid siis suudaksid jagada sellist nõu haud või et teie, kui nagu me eelmisest auditist mäletame, siis saate ainsad kaks teod laulavad kuulajat. Et äkki te ütleksite mulle, mida ma siis formaadi parandamiseks tegema või üks asju minema mõeldud on? See, et et kuivõrd me oleme nüüd Marini initsiatiivil käivitanud sellise näitusesoovituse rubriigi, eks ole, et võib-olla peaks veel sisse tooma mingisuguseid rubriik, et näiteks anekdoodinurk. Ja selles mõttes, et võib-olla see laiem küsimus, et kui me räägime, et on autorisaade, siis tegelikult sihukesed pikad enesekesksed monoloogid oma maitseküsimustes on tegelikult väga asjakohased. Aga kui seda nagu väga ära liigendada, siis saade kaotab väga palju oma nägu. Ehk siis ma arvan, et kunstiministeerium ei peaks olema niisugune päevakajaline äsada. Küll aga on see, et mis on aastate jooksul tähelepanu köitnud, on see, et kunstiministeerium meil ühtegi saadet kunstist teinud endise endise, ehk ma juhiksin ka tähelepanu sellele, et kuna me oleme siin kaks kuure, et viimane aasta on natukene kehvasti läinud, et kuna me oleme Markusega vähe esinenud siis oleme me ka oluliselt vähem saateid kuulanud. Aga üldiselt hoolimata sellest juba eelmine aasta me rääkisime sellest, et õhku on ikkagi küsimus, et kunstist endiselt ei räägita. Räägitakse kunstikriitikast, haavatutest, raamatutest, raamatutest räägitakse institutsioonides, institutsioonidest, aga kunstist endast ja kunstnikega endiga endiselt kuidagi vähevõitu. Võib-olla siinkohal ka see, et mis see etteheide on, on see, et meis silmitsesime saadete kokkuvõtteid, et saatekülalised kipuvad korduma, et, et siin küsimus Indrekule, et miks hundi vähe sõpru, on? Jah, et üks selliseid probleeme, mis mind iseennast on ka vaevanud ja ausalt öeldes mitte see hooaeg, vaid mitu hooaega on nagu selline saatekülaliste küsimused, saatekülalised kipuvad korduma, et kuigi nagu te ise viitasite, et siis nüüd äsjalõppeval hooajal, seal olete Teie vähe olnud eetris, aga noh, et kuidas ennast võrrelda, siis mulle täiesti veendunud, et mõni minister on juba suhteliselt kuskil eetris, ma lihtsalt ei ole päris poliitikaga väga kursis, aga mõni minister on kindlasti suutvat kuskil juba öelda, et näete, et noh, et nemad teevad ka, et et kui vaadata sellist Eesti raadiomaastiku, Mul saateid, siis näiteks Urmas Vadi saadete puhul mul hakkab silma, et et tal on olnud läbi aastate erinevate nimedega saateid, noh, ma ei tea, kas litter ja hetkel on ahjualune ja üks teine saade veel. Ma ei, mul ei tule praegu meeldepadi, saatekülalised näiteks korduvad padi on alati formaatide, teeb tal kindlasti, käib korra külas Hennoste ja kindlasti korra külas Volkonski ja ilmselt on veel mõni selline nimi, kes mul ei ole hakanud niimoodi silma, et, et nad nagu korduvad. Sama asi on näiteks saates loos on asju, mis on vikerraadio eetris mis räägib siis nagu tõlkekirjandusest ja tõlkijad ja väljaandjad saatekülalistena korduvad. Ja ma julgeksin väita, et sama oli ka näiteks omal, kui Kadri Liik tegi omal ajal välismäärajat. Ma alustan nagu sellest, et Andrus Ansip, enne kui ta peaministri kohalt ära läks tehti talle tugevat kriitikat, et Eestis on lapsetoetused väga madalad, mille peale ta kehitas õlgu ja ütles, et pole hullu, Bulgaarias on veel hullem. Et jumala veits ikkagi ennast võrrelda ülesse kui alla ja et mul on sama paralleel praegu, et nagu see, et keegi kuskil veel midagi halvasti teeb, ei ole kindlasti minu meelest nüüd põhjus Kunstiministeeriumit halvasti edasi teha. Vaid kunstiministeerium peaks olema ikkagi selline ministeerium, mida saab teistele eeskujuks tuua ja öelda, et armsad sõbrad, et kui kunstiministeerium saab, miks teie isa? Ma teatud mõttes saan aru, aga ma arvan, et kindlasti ootaks saatekülaliste suuremat varieerumist ja ma arvan, et aeg-ajalt oleks lihtsalt puhtalt viisakuse pärast mõistlik kutsuda saatesse ka kunstnikke. Ehk siis ma arvan, et ka kunstnikel on sõnaõigus kunsti suhtes. Tähendab kõigepealt ma tahaksin teid muidugi tänada, et, et kui ma siin võrdlesin Kunstiministeeriumit Urmas Vadiga või Kadri liigi tehtud välismääraja ka, et siis siis ma mõtlesingi, et ma võrdlen nagu ülespoole aitäh selle kiituse eest nüüd tulles selle kunstnikega rääkimise küsimuse juurde, et siis ma saan aru probleemiga, et saates nii-öelda ei räägita kunstist ja kui ma saan teie probleemi püstitusest õigesti aru, siis te viitate sellele, et saated on ennekõike sellised tegelevad kunstikriitiliste probleemidega või nagu ma ise auditi siis ütlesin, et, et ma tegelen kunstikriitika kriitikaks, aga ma arvan, et noh, see ongi see küsimus, et ega meil ei ole midagi selle vastu, et sellega tegeletakse, lihtsalt küsimus on siis selles, et kas saate nimi peaks olema kunstiministeerium. Ehk siis see tegeletakse kõige sellega, mis on kunstikunstiga kaasnev, aga asja iseendaga mittetegelemine. Kindlasti peab sellega tegelema kunstikriitika ja kriitikud heitikaga. Aga et kas Kunstiministeerium võiks peaks tohiks kunstiga tegeleda, et, et ma arvan, et see on see koht, kus viiksite maarniga maha istuda ja küsida, et kas see on see, mida te peaksite tegema või mitte, et audit viitab probleemile, aga ei paku välja lahendust. Okei, sest mina tooksin paralleeli delta saartega delta kui sellise suurema formaadi osa on ka kunstiministeerium, ehk siis tegemist on klassikaraadio nii-öelda kultuuriprogrammiga. Deltas väga tihti räägivad kunstnikud? Ei, no ma räägin ikkagi peaasjalikult ministeeriumist ja ma siinkohal muidugi pean ütlema, et mida ma Kultuuriministeeriumi puhul väga hindan, on see, et kultuuriministeerium jumala Eestit tegelikult tuuriga. Et päeval, mil kultuuriministeerium hakkab kultuuriga tegelema, läheb kõik untsu, mõtlen ma viitama probleemile paku lahendust, ehk siis ma ei tea, kas see on hea või halb, et kunstiga ei tegele. Kui ma probleemist õigesti aru saan, siis nagu neid muresid või, või vajakajäämisi, mida te näete selles situatsioonis, et kunstiministeerium ei tegele nii-öelda kunstnikuga või teosega vaid tegeleb kunstikriitikaga ja institutsionaalse tasandiga, mitte kunsti enesega. Et siis selle Puudusena, mis sellest tingitud on, näete seda asjaolu, et puudub nagu selline hinnanguline suhtumine kunsti suhtes või, või ütleme, et kui kunstiministeeriumis ka räägitakse näitusest, siis sisuliselt ei saa juhtuda seda, et näitus oleks halb sellepärast et näituse kui, kui probleemiga nagu ei tegeleda, et maarjamürk on kallis minister on ka viidanud sellele, et kunstikriitikas puudub hinnangulised, kas, kas see on see, mida te silmas peate selle probleemiga? Ma alustaks sellest, et, et seda ei tehta mitte ainult siis, kui räägitakse kunstnike eetikast või näitusest, vaid see on niisugune laiem probleem. Ehk siis, kui ma kuulasin 2013 aasta kokku võtta, et siis näiteks minu jaoks väga tähelepanuväärne asi oli see, et ta ägiti artis kukkunud raames toimunud Talgatuses kukkund. Nunnu, räägiti sellestki heast algatusest, aga kui nunnud hästi sellest algatuse tulemusest ei räägitud. Ehk siis küsimus on nagu selles, et kui hinnangud puuduvad, siis hinnangud otsitakse kuskilt ridade vahelt, mis on teine väga ekslik. Ehk siis ma mingis mõttes pidasin väga hinnangul lisaks seda, et maavärin jättis kukununnud, tulemusest rääkimata. Lisaksin siia juurde, et mõnes mõttes see hinnangulisus on olemas. Et see hinnangul juures tuleb ju mõnes mõttes läbi selle, et kuna on tegemist autorisaatega, siis TD juba valiku läbi selle, kellest üldse räägiti, kellest ei räägi. Et juba see on teatav hinnang, räägite nagu enda jaoks põnevatest ja toredatest asjadest vaata rääkimata kõigest muust. Et võib-olla minu see teatav siis etteheide või see probleem, mida mina näen, no ongi see, et kunstiministeerium läbi selle, et ta on muutunud nii autori ja kriitika keskseks, ei peegelda enam Eesti kunstimaastikku, vaid peegeldab selgelt kahe autori hinnangulist nägemust Eesti kunstimaastikust ja väga suur Eesti kunstimaastikust jääb lihtsalt välja. Tänu sellele ma olen endiselt nõus Margusega ka mulle meeldib see, et te teete autorisaadet, aga et mille peale te võiksite mõelda, on see, et kuna teete Kunstiministeeriumit rahvusringhäälingus, et seesama geopoliitiline aspekt, millest ma ka eelmine aasta rääkisime, mida te olete parandanud ma siinkohal teen tunnustuse, tegelikult ma ikkagi jälle kuulasin mõned saated üle ja tee geopoliitiline olukord on muutunud paremaks. Aga just see, et ei pruugiks rääkida ju kogu aeg ainult sellest, mis ei ole ilmtingimata meeldib. Et jääksin ootama huviga kunstiministeeriumist, saadet, kus te räägite millestki, mis teile ei meeldi. Ma arvan, et, et see on võib-olla peete poolt üks parimaid ettepanekuid, et iga saatele lõpuks läks viis minutit ei meeldi jaoks kus siis ikkagi nätaki ja nätaki, ütleks, et ja teine, kolmas näitus on väga halba ja mitte mingil juhul minge sinna, mis naguniisuguse toreda spinni, sellepärast et suure tõenäosusega kõik inimesed läheksid sinna, et saaks aru, et missis hindad qigorele mürgile ei meeldi. Aga võib-olla see on, mis selle saate puhul ongi, on see ikkagi nimemaagia, et kunstiministeeriumi puhul oodatakse Niukest päevakajalisus samas kui seda ei pruugi seal olla? Noh, samas on see, et ma arvan, et seal päevakajalist ei olegi vaja. Et lase, nimi natukene eksitab või pakub võltsootusi, et kui keegi soovib päevakajalist ülevaadet, siis selle jaoks on kultuuripunkt ERE kunstirubriiki veab seal vari kartav. Ja ta teeb seda väga hästi. Ja ma arvan, et kõik see, mis on päevakajalised oluline, saab seal kätte võib-olla mida ikkagi kunstimaastik rohkem vajaks, olekski enam siukesi, Autresaatlikus olekski arvamust, siukesi kellelegi meeldib, ta viitsib ennast põhjendada. Et, et ma arvan, et, et see võiks olla pigem isegi positiivne, aga küsimus ongi selles, et kui palju mõtet seda saadet liigendada, deta oma näo säilitada, aga kas see on taas kord niisugune koht, kus ministriga oleks mõistlik maha istuda seoses selle geograafiaga näiteks ja seoses sellega, et, et tuleks sisse tuua nagu neid inimesi, keda me ei tunne, et kui ma selles geograafilises laiendamisest räägime minu jaoks üks probleeme oligi see, et kui ma näiteks käisin Viljandis Gregor Tauliga tegemas saadet Kondase keskusest siis Gregor ütles selle ise välja ja ma tundsin seda juba ka enne ja pärast seda oli seal väga selge, et see asi, mida Gregor saab teha Kondase keskuse jaoks on see, et kunstiministeerium tuleb kohale ja kui ma käisin Võrus Võrumaa muuseumis jaan hoolega intervjuud tegemas, siis ma käisin seal tegemas intervjuus Jana hoolega ja nagu sellest institutsioonist, selle asemel et teha intervjuud tol hetkel eksponeeritud sellise kohaliku kunstnikuga tunnistan, kelle nime ma ei suuda praegu tagantjärele rekonstrueerida, ilma et ma peaksin interneti selle jaoks minema. Et selles mõttes on nagu omaks, et ma püüan nüüd edaspidi nii-öelda geopoliitikat laiendas, siis kaasata sinna ka mõne selles mõttes geograafiast väljapoole jääva kunstniku, et selles kontekstis ma saan ka aru, mille poolest siis nagu ministeerium erineks sellisest delta lähenemisest kunstnikule, aga ma natukene manitseks, et mulle hakkas see väga teravalt kõrva, kas seal on 2013 aasta kokkuvõttes, et noh, esiteks me räägime ja Tallinna välises kunstist justkui me läheksime neid geograafilisse väike kohti ise ehitama, et nad on seal tegelikult kogu aeg eksisteerinud. Et Kuressaare linnana olnud päris mitusada aastat ja teine asi on see, et, et mida ma siinkohal manitseksin Maria-Kristiina Soomre, et ministeeriumil ei ole õigust neisse suhtuda patoneerivalt. See viide Tallinna näitused võiksid hakata küla korjata kuskilt Võrus Kuressaares käima ei ole õige, pigem ootaks seda, et kuskil Kuressaares, Rakveres, Narvas tehakse äge näitus ja see tuuakse hobusepeasse. See toodaks Eesti kultuurielus palju rohkem juurde, kui see Tallinna näituseid lihtsalt jonn täitustena kuskile kultuurimajadesse viia. Geograafiline pool on oluline, aga tasub lihtsalt aru saada, kõik need kohad on juba varem eksisteerinud, et seesugune koloni saatori Vimaavastaja hallivõtmine ei ole õigustatud. Aga ma saan aru, te silmas peate, et tõepoolest, et kui me viime Tallinnast näituseid Võrru või kuskile, siis on põhimõtteliselt selline kolonialiseerimis protsess, et viime siis nendele barbaritele tuuri, teised räägivad valet, eesti keelt veel. Võrukad, need ei oska ju üldse, Eesti keele instituut peab kõik need pealkirjad ümber tegema. Võõrus tuleb Tallinnasse, see on ju puhas mudru, vaene, vaene sirbi keeletoimetaja. Aga teiselt poolt ma nagu kardan seda, et vaat kui selliseid pretsedente nagu kroom hakata seda ajama hakata, eks ole, siis kes need ajajad on, need aja ja ta on ise ka ennekõike mingisuguses kontaktis selle nii-öelda tingliku keskusega. Ja mida mina kardan, on selline nii-öelda enesekoloniseerimine, millest me oleme kunagi pikalt kunstiministeeriumis rääkinud, mis tähendaks seda, et me hakkame sealt perifeeriast. Halb sõna, hakkame, me hakkame, see oli päris hea sõna. Ferifeeriast, nii et kui me hakkame nüüd perifeeriasse keskusesse näitus tooma, siis tekib natuke selline noh, nagu mingi tsirkuseefekt või tekib see eksootika situatsioon, et me toome nüüd sealt kuskilt äärealalt mingisuguse eksootilise asjakeskusesse. Et ma ei ole nagu kindel, et ka sedapidi kommunikatsioon töötaks, mille raames siis võiks ju arvata, et võib-olla näiteks Tanel Randeril, kes ajab väga tugevalt sellist kolonialismi kriitilist positsiooni, sealjuures võib enese kommunismist ühesõnaga tema väga tugevalt Ida-Euroopas positsiooni sealjuures isegi mingis mõttes nagu sellise nagu eksklusiivselt Randerjana seal praegu Riias näitusel sõpruse rekonstruktsioon väljas üks töö, üks näituse kuraatoreid on, kui ma ei eksi, siis rootslane juures siis Skandinaavia päritolu kuraator kuraator, kommenteeri Shanderi tööd näituse kataloogis, ma küsisin, arvab sellest kommentaari, Sander ütles selle peale, et skandinaavlane võib arvata, mis ta tahab, ega ta tegelikult kuule, mitte midagi aru, sest noh, nii-öelda valest kohast pärit või et ma nagu näen sellisel nii-öelda peavoolukunstiväljal rääkinud sellest ka veel näiteks eelmisest Veneetsia biennaali, st sellist toome hullud siia nüüd Veneetsia biennaali, kõik need marginaalsed tegelased, et see on ka ju samamoodi patroneeriv. Ma kardan, et kui ma hakkan võõrustama Tallinnasse näituse, juhtub midagi taolist, aga mul on sulle küsimus, kas banaan eksootiline ei ole? 20 aastat tagasi veel oli. Ja ei, ma, ma saan Indrikus nagu aru, et noh, et siin on see väike oht, et, et meil tekib see olukord, et me toome võõrust lihtsalt kahe peaga, jaanalinnu see koht on kindlasti olemas, aga samal ajal nii ootamatu kui see ka ei ole, siis kahe peaga jaanalind võib olla tegelikult väga tugev mõjutaja. Kuidas ikkagi oma sellest Ühte kohta keskenduvast ja iseenda naba ümber keerlemas süsteemist lahti saada. Et isegi kui meile tundub, et näiteks, et see, mida me siis nüüd seal perifeerias toome, on lihtsalt kurioosum, siis selle kurioosum ei mõju kogu süsteemile võib olla tunduvalt suurem, kui praegu kahtlustada oskame. Kardan hoopis seda, et me mitte too võrust kahe peaga jaanalindu sellise tsiviliseeritud, andke andeks neegri, et näed, oskab lugeda ja kirjutada. Ja siis on jube põnev. Pigem on see, et home naise, kes ei viitsi jalgu raseerida ja Tallinnas muutub kohe kurioosumiks, mis tegelikult ei ole või täiesti normaalne nähtus. Mingi aeg tagasi veel oli. Ei, ma lihtsalt nagu kardan seda, et hakatakse sellest keskusest väljapoole jäävatest piirkondadest sellise mudeli järgi noppima mingisugused autoreid, kes on nõus suhestuma selle keskuse peavooluga, kes on minu arust, see on kõige õudsam variant muidugi jah, aga mida ma kardan kõigepealt, võib-olla ongi see, et mida ma olen korduvalt manitsenud, on see, et erinevatel funktsioneerida ei tohi olla seda patoneiavad. Ehk siis on see, et kui sul on ikkagi piisavalt ja kui Raata või noh, kolonisaatorid seda eksootilist isendit läheb nagu tooma, et ta lihtsalt peab piisavalt palju tööd tegema, et omanäoline säilitaks. Aga ma võib-olla siin audiitorina viiksin teemat natukene edasi ja ma ei ole üldse kindel, et kas on edasiviimine võib-olla hoopis don tagasi tehes siuke audiitoreid, auditit, avastasin, et üheks minu põhiliseks ehitusmaterjaliks on ministeeriumi poolt tehtud 2013 aasta kokkuvõte. Ja see saade kummastas ning nii mitme kandi pealt, et ma sind natukene vabandan ette, aga ma natukene keskenduks sellele, et esimese asjana võib-olla tooks väljaandes tosseki poolt välja öeldud Tartu kunstimuuseum, mis on nagu iseenesest väga markantne näide ja teatud mõttes peegeldab seda, et kuidas siis Tallinnas, et sellesse muuseumi pöördesse, kui nii võib öelda selles mõttes ma arvan, et see on niisugune kummastus omaette. Ma arvan, et kui hakkaks kutsuma Sirje Helme Tallinna Kunstimuuseum, siis seal väga kellelegi meeldiks. Proov ikka me võime proovida. Aga pigem pani mind mõtlema, et milliselt endentslikkusega kogu seda saadet tehti. Hiljuti pani mõtlema see, kuidas suhtuti taimiatesse. Mul jäi lõpuni aru saamata, et kas on positiivne või negatiivne nähtus. Ehk siis seda mõlemat poolt, juskui kiideti takka, juskui etet on nii positiivne. Tea, et kuidas niisugune ideoloogiline positsioon hetkel moes on, et kas kunsti võrdsustamine spordiga on hetkel popp või mitte, igatahes on see, et kogu selle saate jooksul oli ikkagi arusaadav see Veneetsia biennaal on olümpiamängud, kuhu Eesti kunstnikul on võimalik jõuda ja see on nagu see, mille nimel üldse mõtet pingutada. Ja köe pais on siis Eesti meistekad. Ja et kõik teised auhinnad, mida välja antakse, need on need niisugused kohalikud maakonnavõistlused, et kuhu tegelikult õiges poetan ja justkui ei peaks kandideerima või noh, et osalema, et, et need on niuksed tundmatute kunagiste spordihiidude memoriaalvõistlused. Et ma võin siin kohe nagu lohutada, et pole hullu sellesse staatusesse aastate pärast läheb ka tööle Tais lihtsalt praegusel hetkel on siis lihtsalt tipus. Aga taas, kas ma ei oska nagu seda positsiooni võtta? Audiitorina, toon välja selle probleemi, lahendus on nagu teiste kätes. Aga kuidas Indrek suhted selles Veneetsia biennaali köe haisi üles Haiti, mis ja teiste Feinati juskui signoreerimisse? Mulle tundub teatavas kontekstis olla nagu pädev. Vot, siin tulebki see autorisaade, kasutame siin seda kogu aeg nagu vabandusena ega jätame selle korra ära, et mulle tundub, et selline lähenemine, mis sellest aasta kokkuvõte saadetest jaanuari algusest siis eetris oli internetis järelkuulatav ministeeriumi arhiivis. Et need, need väärtushinnangud ja jõujooned, mida see saade nagu kajastus või näit, et nad võivad olla mingis kontekstis pädevad, nad on pädevad, ütleme selles kontekstis, et eesti kunst tahab käia ühte sammu sellise rahvusvahelise nii-öelda kaasaegse kunsti peavooluga. Et selles kontekstis ma usun, et, et see oli pädev ja vot see on nüüd jälle see koht, kus, kus ma tahaks nagu öelda, et vaata ühelt poolt, kui me nagu rääkida sellest, mis toimub väljaspool Tallinnat, aga teiselt poolt jälle Tallinnas nagu ongi teistsugused väärtushinnangud siis või noh, et äkki see ongi pädev. Ärme teeme saadet Vasakpoolses Tallinnast Yana toom sai Euroopa parlamenti, plaksutage, palun. Ma mõtlesin, et mu kommentaar oli täiesti parempoolne. Ei, absoluutselt selles mõttes, et ma lihtsalt see Tallinna väärtushinnangutest rääkides mul veeres kivi südamele, aga ei, ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla see teemapüstitus seal saates oli ka. Aga see on siis küsimus kantslerile, et kuidas sa suhtud kaasays kunsti kui sporti. Ma tulin just see hetk, kui ta mind koridori pealt kinni püüdsite, täiesti sõna otseses mõttes. Tulin just Tartu ülikooli maaliosakonna lõputööde kaitsmiselt, kus magistrit kaitsev Edgar Tedresaar esitas kogu maaliseeriat, mis koosnes 21-st maalist kui sellist, sportlikku saavutust tõi ka erinevaid Sis otseseid paralleele retsenseerinud Peeter Talvistu. See paralleel väga meeldis, et ta leidis, et sobib ja võimaldab hästi mõõta, aga kallid saatekülalised, et ma tuleksin tagasi ühe probleemi juurde, millele te viitasite saate alguses, nimelt et saade on igav. Ma esitan kolmas kui selle küsimuse, kuidas sa, kantsler Indrek suhtute sellesse, et kaasaegne kunst on justkui Spart 405. kui küsida seda, vastuseta ma siit ei lahku, küll mulle tundub, et see on nagu praktiline ja peegeldab kaasaegse kunsti sellist institutsionaalset olemust, et kaasaegne kunst minu arvates nagu ma olen kuivas kunstiministeeriumis pikalt rääkinud on institutsioon, et kui kunsti kuidagi defineerida või määratleda, siis, siis tegemist on institutsionaalselt tasandil kehtestatud peavooluga, et on mingisugune normide hulk, mis kohati suisa sõnastatud, mis ütleb, mis nii-öelda normile vastab. Ja kui vastab sellele, siis järelikult on kaasaegne kunst ja noh, selles mõttes, et ongi spordiga sarnane, et noh, on niisugused reeglid ja reeglite raames sooritad sellise soorituse, et siis on hea küll. Rahvusringhäälingul on eraldi välja töötatud sporditoimetusel niisugune, ma ei tea, kas vale või õige, aga et millist spordiala nad kajastavad, millises ulatuses ja see sõltub spordiharrastajate, et populaarsusest äkki oleks võib-olla siis mõistlik see, et me lõpetame nõudmise ära, et võiks olla aastas ringhäälingus eraldi kunstisaade vaid lisaks sellele spordiploki. Anu Säärits räägib köe Risi näitusest. Lembitut Kuuse räägib, kukun uudist elavalt. Ma ei, pakkusin hinnanguid, vaid see on minu jaoks enda jaoks teatud probleem. Miks ma küsisin ka sinu jaoks seda, et kuidas sina suhtud, et aga kuidas võib-olla siis tahakski kogu seda asja siis kas poisina võtma, et lõpetatakse ära sihukese poolpehme nonoh? Ei, liha, ei kala nagu solvutamine ees valdkonnast valdkonda, vaid et kui kaasaegne kunst on sport, siis olgu ta sport lõpuni välja. Ja et siis laheneks ära gaase, pidev vingumine, kuidas sportlased saavad Kulka seda raha? Kui fooniks selgituseks siis, kui väga sügavale kunstiministeeriumi arhiividesse süüvida, siis krossiministeerium ei olnud veel saade, vaid vaid kui kunstiministeerium oli selline konverentsi formaat. Enne seda, kuidas sai selline regulaarne raadiosaade, siis olid bar konverentsi, mida klassikaraadio käis salvestamas ja teise konverentsi raames, mis oli siis kunstikriitikale pühendatud konverents. Et me tõesti üritasime saada part spordireporterit nii-öelda sinna konverentsile, kes oleks siis reaalajas kommenteerinud, toimuvad, et ühesõnaga ausalt öeldes nii mina kui kui minister maarjamürk oleme korduvalt viidanud saatele mehed ei nuta, kui siis erinevad kunstiministeeriumist üldse mitte igavale raadiosaates tere. Ma kohe siin soovitan, et kui niisugune ettevõtmine kunagi pähe tulema, siis ma soovitan kutsuda Oti ehmelat. Ma kaasaelamisest jalgpallivõistlustele ja sanktsioonid on lihtsalt kuld ja ma arvan, et siis lõpuks muutuks ka kaasaegne kunst vaatajale selgitamaks arusaadavaks, atraktiivseks. Ma saan aru, et kui ma seda nüüd jälle välja ütlen, siis see mõjub nagu teie kallal noriumisena. Aga kui see esimene esimene kord ka seda oli, siis, siis nüüdse seda enam ei ole. Nii et mind ikkagi vaevab see probleem, et saade on igav. Küsimus on selles praegu. Meil on tegemist saatega, kus räägivad kaks audiitorid. Kui keegi kunagi oma elus näinud audiitorid, kes ei ole igav, siis andke kindlasti teada. Auditi saade ongi igav. Oota, aga tuleme natuke üldisema probleemi juurde. Nimelt lihtsalt kostiministeeriumit. Saate alguses iseloomustades viitasite sellele, et saade on igav ja mitte mitte isegi mitte nimega kõne. Kuna saade on saade on väga põnev, sellepärast et meie osaleme siin. Okei, aga näiteks. FullHD saatejuhil läks natukene aega, enne kui ta ära tabas, mis just öeldi, aga ma ikkagi tuleksin nende võimalike lahenduste juurde või mida siis teha, et siin sai juba viidatud Talle saatele mehed ei nuta, eks ole, ja, ja selles kontekstis mulle siia aga eraldi kirjad näituste soovituste rubriigi kõrval võiks olla ka rubriik ei meeldi, et see rubriik ei meeldi ja te viitsite kohe ka sellele, kuidas kindlasti oleks väga populaarne, eriti need soovitatavad asjad oleksid väga populaarsed. Et see tundub mulle natuke sihuke odav lahendus, aga et noh, et veel nagu neid viise, kuidas saadet nii-öelda põnevamaks teha, eks ole, siis me rääkisime siin nagu nendest segmentide sissetoomisest ja Markkus Tampere viitas sellele, et võib hakata lõhkuma seda autorisaate formaati, mis iseenesest on justkui hea. Et lahendusi ja lahendusi, et mida teha, et saada oleks põnevam. Kantsler proovib nagu traditsioonilist meetodit, kus ta proovib auditile selgeks teha, et ta võiks, audit võiks tema eest töö ära teha. Jah. Aga ma pakun ikkagi esimese lahendused, see ei meeldinud. Noh, ma olen alati seda meelt, et vinti üle keerata. Ehk siis kunstiministeerium võiks alata või lõppeda viha minutiga. Kus on ikkagi sihukene, äige balanget, et mis ikkagi ei meeldi, ma arvan, päevade kaupa tulla pole midagi öelda, odav populaarsus, aga inimestele meeldib ja et ma kujutan ette, kui kunstiministeeriumis hakatakse näitama kahe peaga jaanalindu on vihaminutid, siis teie kuulajate arv tõuseb. Võib-olla siin ongi see, et millest me ka eeti väliselt natukene arutasime, et, et kogu see formaat on ikkagi nagu niisugune vabakasvatus on ju, et, et me ei räägi, mis on halvasti tihtipeale vabakasvatusega vabandatakse seda, et, et lapsevanem lihtsalt ei viitsi last kasvatada. Aga küll nad oskavad suurepäraselt tegeleda sellega, et õpetada teisi lapsevanemaid, kuidas last peaks kasvatama. Et ma kahtlustan, et, et niisugune moment on kaasaegsesse kunsti, kui nii võib öelda või üldse võib olla kultuuri laiemalt nagu väga tugevalt sisse imbunud. Ehk siis me jõuame tagasi sinna hinnangulisi sisse, et noh, andke andeks, kõik, mida Eesti kunstiväljal toodetakse, ei ole hea, väga palju praaki. Ja ma arvan, et see on teistpidi. Teatud koolikindlus tekitab kunstnikele negatiivsetest asjadest. Et ainus asi, mis tekitab skandaali, on see, et kui kuskil mingisugune galeriis muuseumis saad juhiks inimene, kes justkui kellegi arvates ei sobi. See on ainus asi, mis tekitab kunstimaastikul mingisuguse skandaali, pojakese seal ainus räägitakse millestki, mis ei meeldi, ülejäänud vaat justkui kõik oleks jube hea. Ei ole. Ma ütlen siia vahele, Cromwell, limiteeritud aega, ma tahan selle ära öelda, on on see, et et nii palju kui ma nüüd olen lugenud ja kuulanud viimase aasta kunstiministeeriumit, et see on jälle, et et kantsler ei pea võtma seda isiklikult, vaid et see on nagu jälle natukene laiem probleem. Aga kumma kunstiministeerium tegeleb kogu eesti kunstiga, siis liitub siia, ma kuulen, kuidas kunstiministeeriumis erinevad inimesed arvavad endiselt, et kaasaegse kunsti seletamine, selle arusaadavaks tegemine inimestele on endiselt primaarne probleem. Ja Ma juhiksin nagu auditi poolt tähelepanu sellele, et selle probleemiga on tegeletud aktiivselt vähemalt viimased 20 aastat, kus mina selgelt väga tajun, kuidas kaasaegse kunsti seletamine ja, ja inimestele lähedaleme toomine ja nende harimine on olnud väga selgelt primaarne ja väga oluline ja ta muutub järjest paremini rahastatuks ja võimupositsioonidel olevad inimesed on kõik väga nõus sellega, et, et see on vajalik. Ja ma auditis tahaksin juhtida tähelepanu, et, et kuna see on muutunud nii intensiivseks, et siis need inimesed kipuvad ära unustama, et praegu ta on vaja möödumisele, kõik võtmepositsioonid on nende inimeste käes, kes seda asja ajavad ja ma näen selgelt, kuidas on tekkinud väikene puudujääk selle koha pealt, et kui keegi prooviks seletada ja inimestele lähemale tuua seda teist poolt, mitte nii kaasaegset kunsti ja mulle tundub, et on tekkinud selline hetk, kus me võiksime hakata kuidagi sellest rääkima et sellest ei ole viimased 20 aastat keegi rääkinud ja inimestel hakkab meelest ära minema, kuidas sellest aru saada. Alustuseks ma arvan, et kõik need, kes kaasaegset kunsti populariseerivaid võiksid alustada sellest, et nad teeksid ise endale selgeks, et milline see teine poolkunstist välja näeb milles on tema väärtused, milles on tema puudused, millest üldse koosneb. Et mulle tundub, et me nagu sellest teisest poolest üldse enam ei räägi ja mille pärast see on oluline. Oluline on sellepärast, et me tajume maailma ainult läbi vastanduste ja erinevuste. Et kui kaasaegne kunst, selle seletamine võtab 100 protsenti eetriajast, siis see on ka kaasaegsele kunstile endale kahjulik, sellepärast et ei ole enam millegiga võrrelda või millegiga vastandada ja et siin tekib jälle see sammas, kinnine ring intsest. Et kaob ära võrdlusmaterjal, sellepärast et seda teist poolt nagu enam ei olegi. Ma arvan, et võib-olla kogu seda probleemi on tugevalt keskaleerinud see, et, et kui me võtame arvesse, et palju meil viimastel aastatel tekkinud institutsioone, kus on sees nii eesti nii sõna kaasaegne sõna kunst kõikvõimalikes erinevates kombinatsioonides. Ja noh, olgem ausad, et, et ma arvan, et valdav enamus inimesi juba ammu ei tee neil institutsioonidel vahet ja täpselt ei saa aru, kes millega täpselt tegeleb. Ning enamus neist institutsioonidest on mitte halvasti riigi poolt rahastatud. Kellega nad tegelikult tegelevad, on ju väga väike kuskil paarkümmend kunsti, kui meil on mitu institutsiooni riigi poolt rahastatud, kes tegelevad paarikümne kunstnikuga kõik. Et, et ma arvan, et see tegelikult väga kestlik olla ei saa. Teeme nüüd nagu selge vahe sisse, sest et eestlased on harjunud, et kui keegi milleski kahtleb, siis see tähendab seda, et me arvame, et see tuleks ära kaotada, ei, kaugel sellest. See, mida audid praegu öelda tahab, on see, et me leiame, et Eesti kaasaegse kunsti ka on kõik väga hästi. On hästi, seni kuni teine pool lõplikult ära ei kao. Ma lihtsalt nagu viidates, et mida ma olen püüdnud teha, see oleks asi, ma saan aru, et populaarkriitika. Ma nüüd tõmbasin öelda prioriteetide nimekirjast vähemalt maha, on ju põhimõttelise formaat endiselt. Ma kuulasin sinu populaarkriitika aruannet ja see meeldis mulle väga. Tahtsin kohe öelda, et saate kindlasti populaarseks teeb, on see, et kui ma saaksin rohkem seal esineda saateid, mida ma kuulaksin, tõuseksid märkimisväärselt aga tõsiselt rääkida. Ma arvan, et mida ma võib-olla isegi rohkem hindaksin, ongi hinnangulisust. Et ma jubedalt oleksin tänulik, kui keegi võtaks selle tänamatu töö ette ja ütlekski, et mis ta asjast arvab, mitte ei räägi lihtsalt tümbe millegi. Aga kas need asjad, millest ma arvan ka olulised, et mulle meeldib raamatuid lugeda nagu saate kuulajad on kindlasti täheldanud ja väga harva, aga käin mõnel näitusel, aga kas on veel midagi, mida ministeerium nii-öelda peaks katma, või mõni rubriik? Ma ma arvan, et saate autorid võiksid rohkem aru saada. Raadioga raadio tegemine on natukene teine formaat kui artikli kirjutamine. Ja et inimene jaksab siukest monotoonselt häälel suhteliselt kuiva juttu lihtsalt teatud perioodi kuulata. Kui need minuti täis tiksuvad, siis sa tegelikult ei kuule, ta käib, saadi, võib lihtsalt taustaks võib-olla selle arvessevõtmine, võib-olla liigendamine või no ütleme, selle jutu monotoonse balangu sisemine liigendamine oleks see, mis aitaks Kuulat kaasa. Olen tihti avastanud ennast saateid järelkuulates, et ma mingi ei kuula, vaid see on lihtsalt noh, sama hästi võiks ka muusika käia taustaks. Et see, mida ma tahtsin lisada, on, kuna me mõlemad leiame, et autorisaate formaat on tegelikult on meeldiv ja tore siis autorid nimaarim, kus isa Indrek, et võib-olla jah, et ei peaks kartma hinnanguid anda, sest et tegelikult me kuulame seda saadet ikkagi ju sellepärast, et te olete huvitavad ja põnevad. Teie hinnangud on meile olulised ja huvitavad, ärge kartke anda neid isiklikke, oma väärtusskaalas tulevaid hinnanguid. Ja et ärge proovige oma hinnanguid kogu aeg peita ka täna läbi jutu jooksnud sõnade taha nagu rahvusvaheline üldtunnustatud maailma kultuur. Et tegelikult, et see, mida Indrek Grigor arvab Eesti kunstist on mõnes mõttes palju olulisem kui see, mida arvab eesti kunstist mingisuguse belgia kaasaegse kunsti keskuse kuraator. Et seal on palju põnevam adekvaatsem ja läheb mulle tunduvalt rohkem korda, et see, eks see ole ilmselt jälle see eestlaste probleem, et kui me kirjutame kuhugi sõna rahvusvaheline, siis kuidagi automaatselt tähendab, et seal hea ei ole, rahvusvaheliselt on ka igasugust paska. Need samamoodi nagu on institutsionaalselt igal pool samamoodi see rahvusvaheline ei tee midagi paremaks. See, kui rahvusvahelised kaasaegse kunstikeskused kõik leiavad, et kodanik X on praegu väga oluline ja vajalik, ei tee teda automaatselt millekski väga väärtuslikuks ja näiteks, et kui kodanik Indrek Grigor leiab, et, et tal on eriarvamus selles suhtes, siis see oleks väga põdev või kui ta on samal arvamusel, aga lihtsalt, et, et ärge kartke oma isiklikku arvamust, et ei pea peitma seda kogu aeg nagu mingisuguse institutsiooni taha, kes seda nagu toetaks. Teie isiklik arvamus on täiesti piisav. Kahe käega toetan seda ja ma ei ole midagi põnevamat kui see, et ma avastan, et ma ei nõustu sinuga tõsiselt kohe või kui ma avastasin etnomaa heliga ei nõustuda, tihtipeale võtab seda rünnakut temaga. Sel teemal üritan arutleda, aga absoluutselt ma ei ründa, vaid ma tahangi teada, miks ta lähevad ja üritada selgitada, miks ma arvan, teistmoodi, see on absoluutselt ägedam kui see noh, täpselt nagu peeti enne mainis mingi sõnavahu taha peidetakse juskui, mingisugune hinnangulise sära ja ma lihtsalt ei jaksa ära kuulata. Näiteks, et kui me räägime suuremast kultuuriruumist, siis üks sõna lisaks rahvusvahelisele, mis jookseb igalt poolt läbi, On teaduslik. Et nagu miski on teaduslik, nii see tähendab seda, et see sõna teaduslik nagu annab mingisuguse sellise garantii sellele asjale, mis juhtus. Ja ma leian, et, et see, et kunst ja teadused, neid proovitakse omavahel integreerida, need kuidagi omavahel sidusaks muuta, et seal on kõik väga põnev, aga siin ei maksa jälle ära unustada, et sõna teaduslik ei ole mingisugune garantii. See on lihtsalt üks meetoditest, üks väga paljudest meetoditest. Et me oleme ikkagi paratamatult kõik selle industrialiseeritud teaduspõhise keskkonna ohvrid, aga et kunstnikuna kunstivaatajana lihtsalt inimesena, et me peaksime sellest sõnast ka natuke kaugemale vaatama, et kõik, mis on teaduslik, ei tähenda seda, et see on hea. Kõik, mis on progressiivne, ei tähenda seda, et seal oleks hea. Pakun ka, et minu jaoks on suurem garantii, et Indrek Eigo Maareid mürgieksperthinnang kui x x rahvusvahelise kaasaegse ja kuskil on kunstipaljudes sõnavahtu hinnangul, et Marina teadlasi petiteadlase sõltumatu Šveitsi uurijad kaasaegse kunsti alal annavad garantii, et see kunst on hea. Et see mind nagu väga ei veena. Kuulasite saadet Kunstiministeerium. Saatekülalised olid Indrek Grigor, Saadet viisid läbi Peeter Krossman, Markus Toomperesaatest puudus Maarend Mürk. Mis on siia saate lõppu nüüd ka veel näituse soovitused, mis arvestades sellega, et käes on hooaja viimane kunstiministeerium ja püüavad ka ette vaadata, ma ei ole päris kindel, kas juba alanud või siis kohe-kohe algavale suvele suitsu tehes püüan arvestada audiitorite poolt esile toodud puudustega ning vältida nii-öelda trükiraadioformaati, et vabandan, et suitsu ei ole tõenäoliselt nii ilusas puhtas monoloogis, nagu ma neid tavaliselt esitan. Kes ei ole veel jõudnud, siis kuni 15. juunini on Eesti kaasaegse kunstimuuseumis avatud Köler Prize'i nominentide näitus. Nominendist on muidugi vahepeal selgunud ka juba võitjad 30. mail, siis kuulutati küür pressi peaauhinna võitjaks Jass Kaselaan. Ja publikupreemia sai Johannes Säre käitlusele. Soovitasin küll kiirustada suutsin kiirustada, sellepärast et see on lahti 15. juunini. Hea kolleeg Markus Toompere, kes esines käesolevas saates ka ühena, siis audiituritest on seda näitust ise nimetanud kiirtoiduks. Aga seda igati heas tähenduses, et tegemist on küll hamburger, iga, aga väga, väga kvaliteetse hamburger iga. Ja EKKM-i ennast kirjeldas ta mulle kui sellist edevat rahvusköögiga restorani. Et kuuldavasti on Tallinna kesklinnas ehk siis pekske raekoja platsil üks nii-öelda Eesti rahvustoite serveerib restoran, kus on kõige muuseas võimalik tellida Tyra viisud rukkileivaga. Et Eesti kaasaegse kunstimuuseum kujutab endast mingit taolist institutsiooni. Ma ise kahjuks 30. mail kalal viibida ei saanud, kus jazzile preemia üle anti. Kolleeg Eike Eplik kirjeldas mulle, kuidas pärast võitjate väljakuulutamist tema näole kivistus naeratused, justkui ta oleks ise preemia saanud. Mina olin samal ajal Riias ja kui ma sain kõne, et jazzpreemia saanud, siis rõkkasin üle kogu Riia botaanikaaia, kus ma parasjagu viibisin. Helikunstinäituse kaks avamisel. See helikunsti näitusi ja seal botaanikaaias ja vaatuks kuni 24. augustini. Tegemist on väga hea näitusega või vähemalt otsustades siis näituse esimese osa järgi. Näitusel saab olema kolm USA, mul paraku ei õnnestunud täpselt välja selgitada, mis aegadel need näitusevahetuse etapid on, aga keda lähemalt huvitab, soovitan guugeldada. Skan, teine saundaar texi, Višnu Henryga võiks anda teile selle näituse kodulehe internetist kätte, kus saate kindlasti lähemalt lugeda, kes seal osalevad, aga minul tugev soovitus. Näitusepindadena kasutatakse peamiselt botaanikaaia enda paviljone ühte punaveinikeldrit ja nii visuaalselt kui heliliselt. Minu meelest väga võimas väljapanek. Kes Riiga läheb, on praeguseks paraku juba maha maganud Margit Lõhmuse näituse Läti kaasaegse kunsti keskuse ohvis galeriis aga ei maksa kurvastada. 19. juunil avab Riias näituse Tartu maalikunstnik Alar tuul. Tema näitus on kannipe skulptuurist tsentris. Selle asutuse näol on tegemist paariga, mille teisel korrusel asub galerii. Nii et ma arvan, et sellise suvise käiguna on väga mõnus seal üleval näitus ära vaadata ja pärast Althea läti õlu osta. Kes Riiga jõua siis? Alar tuulenäitus, mis jagab ruumi Andrese Vitolintsiga, kes on siis Läti kunstiakadeemia maalikunsti professor. See näitus jõuab ka Tallinnasse tamm galeriisse, arvatavasti juulikuus PRIA poole pealt tuletan kõigile veel meelde, et tegemist on selleaastase kultuuripealinnaga. Riia on Euroopa kultuuripealinn 2014. Kultuuripealinna üks keskseid sündmusi on öelda nurgamaja avamine avalikkusele nurgas, näol on tegemist 1912 ehitatud rämedalt histuritsistliku hoonega, mille arhitekt tuli Aleksander vanaks. Hoone traagika seisneb selles, et seal on 1940.-st aastast saati, kuni siis ütleme veel hiljutise ajani oli see hoone kogu aeg erinevate hurra ja luureorganisatsioonide käes. Alates 1009 40.-st aastast oli seal tšikk ka vahepeal saksa okupatsiooni ajal saksa luure pärast seda jälle tšegaa, NKVD, KGB, mis iganes ta nimi parasjagu juhtus olema ja hoone anti paar aastat tagasi üle linnavalitsusele Läti politsei poolt, nii et seal õnnestus ka nende taasiseseisvumise ajal politseil oma kontorit pidada ja selle nurgamaja omamine ongi siis nagu selline noh, mingi probleemi avamine inimestele ja selle raames on seal lisaks ajaloolistele väljapanekutele avatud ka kunstinäitus riik konstractionofrentšit ehk siis sõpruse rekonstrueerimine, mille kureeris Läti kaasaegse kunstikeskus. Natuke sümptomaatiline on see neitsi Pealkiri rekonstruktsioon sest hiljutine Lätti kaasaegse kunsti keskuse poolt kureeritud näitus, mis oli Riia kunstihoones kandis nime rei visited, ehk siis taas külastatud, et sellel kaasaegse kunsti keskuses on ilmselt mingisugune kummaline suhe ees liidetesse eriti näib neile meeldivat reiiis viide. Näitus ise tekitanud mingit küsimusi, sellepärast et ta satub paratamatult dialoogi selles samas hoones siis nagu alumistel korrustel olevate ajalooliste väljapanekutega, mis on okupatsiooni ja, ja Läti rahvusmuuseumi ajaloomuuseumi poolt kureeritud olulised näitused jälgivad kõiki selliseid noh, nii-öelda kaasaegse muuseumi väljapaneku reegleid, et nad on varustatud udupeente, multimeedia sisustustega ja, ja igal pool on ekraanikesed, kus jooksevad videod ja on kõvasti investeeritud aega ja vaeva selle ruumi kujundamises. Siis ülemisel korrusel on lihtsalt tühjad ruumid, kuhu on kunstiteosed sisse pandud, tekib terve rida, kui küsimusi, et huvitav, mis selle on tinginud, aga minu jaoks ausalt öeldes veel olulisem kui see näitus, millest ma ka ilmselt küll paratamatult mingi hetk kirjutan kuhugi, ehk siis jälgige meediat, kui kedagi huvitab. Olulisem kui see näitus on minu jaoks tegelikult see hoone ise. Ma avastasin enese jaoks Riia arhitektuuri kuskil 2000.-te aastate alguses mul väga selgelt meeles see hetk, kui ma sõitsin bussiga Riiga ja bussiaknast esimest korda seda hoonet nägin teadmata mitte midagi selle hoone ajaloo olemuse või üldse olemasolu kohta. Täiesti juhuslikult mööda sõites jäi selle hoone fassaadi pilt minu mällu igaveseks ja, ja ma ei ole ainus, kelle jaoks see maja niimoodi töötab, et näiteks Paavo Matzini raamat sinine kaardivägi, mis ilmus eelmise aasta lõpus ja mille tegevus toimub samuti Riias selles sinises kaardiväes mainitakse samuti seda nurgamaja suure maa ja läti keeles, siis seda nurgamajana nimetatakse mainitakse Paavo Matsin raamatus kui sellist p tähistunud, kui kirjeldatakse peategelase liikumist ühest kohast teise, siis müüdud muuseas ka sellest hoonest, et see hoone on selline väga märgiline, väga suur ja võimas. Keda näitused ei huvita, minge vaadake maja, nüüd saate seda ka vahelduseks lõpuks seestpoolt näha, et mina viin olles juba ette teades, et see maja 2014 puhul avatakse, siis ma aasta otsaette ootasin, millal see lõpuks sünnib. Veel reisimisvõimalusi suveaega pakkudes siis Peterburis toimub suur kunstifestival manifesta, mis avatakse siis 28. juunil, head lahti, kuni 31. oktoobrini. Manifest on kujunenud ootamatult väga poliitiliseks küsimuseks. See otsused manifeste teha, Peterburis langetati ennem nii-öelda Ukraina sündmusi. Ja näiteks mina isiklikult ka broneerisin omale hotelli Peterburis ennem nii-öelda Ukraina sündmusi. Ja nüüd Ukraina sündmuste ajal tekkis ka diskussioon, et kas peaks manifest nad ikka Peterburis tegema, lõpuks otsustati seal ikkagi teha. Kuigi ma erilist diskussiooni sel teemal nagu kuskil ei näe, mida me siis puhtpoliitiliselt sellest Armo peame, et manifest on selliste tingimustel ikkagi nagu Venemaal toimub, arvestades sellist poliitilist käitumist kogu suunifestan, muutun selliseks noh, täiesti poliitiliseks küsimuseks, nii et kui keegi otsustab sinna siiski suvel sõita, et sõidaks Peterburi, läheks nagu manifestile, siis tuleb arvesse võtma, et tegemist on poliitilise otsusega. Mis minu jaoks on muideks väga keeruline, sellepärast et. Ma olen poliitiliselt väga ignorantne ja minu probleem seoses Peterburi sõitmisega on seotud hoopis sellega, et et kas ma kui eestlane saan end seal ka nagu turvaliselt tunda, et ma ei kaotaks oluliselt palju, kui ma oma hotelli broneeringu tühistaks. Siin. Aga ma ilmselt ikkagi sõidan sinna ja põim sealhulgas kohutavalt seda, et see näib justkui mingisugune poliitiline manifest. Kuigi tegemist on hoopis isikliku julgustükiga. Aga kõik eelmainitu on tegelikult ebaoluline ja kahvatub. Ma arvan, et selle aasta ja käesoleva suve või siis kohe algava suve kõige olulisema sündmuse juures iis palgel milleks on Voronia galerii avamine, mis peaks toimuma 27. juunil. Pruun ja galerii, nagu võib-olla nimest võib juba tuletada, asub Varnja külas Peipsi ääres kus kulgeb kuulus ridaküla või ka nüüd sibulatee. Sealsamas sibulatee ääres avab Raul Orežkin, kes praegu töötab kultuuriministeeriumis mulje ennem Tartu loomemajanduskeskuse juhataja tavaoma isiklikus kinnisvaras. Vuronia galerii, mille esimese näituse kureerib Kiva ja näituse sisuks peaks olema ennekõike Eesti pump. Kunst. Ma arvan, et see tasub kindlasti sõitu ära, et kui te ka Riiga või jumala eest Peterburgi, kuhu sõitmiseks on vaja, suisa viisat ei taha minna, siis tulge Peipsi äärde. Võite omale valida ka sellise hetke, kui juba sibulad hakkavad valmima ja saate muuseas ka kunsti vaadata. Te kuulasite käesoleva hooaja viimast Kunstiministeeriumit. Kunstiministeeriumis töötavad moorin mürk ja Indrek Grigor tänavateid kuulamise eest ning loodetavasti taas kohtume järgmisel hooajal.