Tervist head kuulajad, algab saade quo vadis, mina olen Markus Järvi. Kui kogu kogu tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata maailm räägib korraga ühest teemast ehk jalgpallist, ei saa meiegi sellest kultuurilisest ja sotsioloogilisest fenomenist mööda vaadata. Kunagi tekkis klassikaraadiolehel diskussioon, et miks ei kajasta klassikaraadio hommikused ajalehe tutvustused spordiuudiseid. Aga nüüd on kätte jõudnud see ajalooline hetk, kus vana vaikimine korvatakse. Tunni aja spordijutuga. Käibki vile jaa, Lähme lükkame pallimängumaailma kõige tähtsama tühiasja geoloogiliste ja kultuuriliste mõõdete üle, on kuue paadise mikrofonide ette tulnud mõtisklema. Jalgpalli ajaloolane ja spordiajakirjanik Indrek Schwede. Tervist. Tere. Aga kui ma tahtsin, saate alguseks küsida, kust teie huvi jalgpalli vastu alguse on saanud, siis tekib mul kohe siinsamas selline teatav kõrge sellist küsimust ehk Gustav huvi oma ala vastu alguse on saanud, võiks küsida, ma ei tea, viiulimängijalt vioolamängijast rääkimata või maalikunstnikult näiteks jalgpalli puhul seda nagu ei saakski küsida, see on ilmne. Jalgpall on mäng paariksel Laans ja sellisena on ta lihtsalt nauditav ja kõik küsimus on mõttetu. Küsimus ei ole mõttetu, sest ma olen ise kasvanud üles ikkagi sellises sellisel ajal, kui jalgpalliEestis ei olnud ja Eesti oli ennast teadlikult distantseerunud üleliidulistel meistrivõistlustest, mis oli siis toona selline nabanöör, eks ole, mingisuguse nabanud selles mõttes, et tippjalgpalliga läbi siis Nõukogude Liidu struktuuride ja minuga jalgpalli ei olnud ja huvi tekkis niimoodi, et ma siiski tundsin huvi Eesti ajaloo vastu, eriti ennesõjaaegse ajaloo vastu, vaikselt hakkasid ka minu teismelise ellu niuksed teadmised tulema, et Eesti oli vaba ja meil oli oma riik. Ja toona ilmusid sellised seeriad raamatuseeriat siis mis tutvustasid erinevate alade ajalugusid maailmas Eestis. Ja 1970 ilmus Lembit Koigi koostatud tud raamat jalgpall, kus oli äraütlemata palju siis seda Eesti aega sees. Vaatamata siis tollasele tsensuurile siiski õnnestus väga palju seda käsitleda ja ma olen hiljem teada saanud, et väga paljud minu põlvkonnakaaslased on üles kasvanud sama raamatuga. Et seda raamatu fenomen võib-olla siis see, et kuigi jalgpalli meil ei mängitud sellisel noh, ütleme siis ametlikul kujul see raamat siiski suutis nagu hoida ja säilitada mingisugust traditsiooni inimeste sees. Ja vot mina viisin kokku Eesti aja jalgpalli ja, ja sealtmaalt ma hakkasin nagu taipama, et kas siis läbi maailmameistrivõistluste, mida ma jälgisin, et jalgpall on ju tegelikult maailmas kõige tähtsam ala, miks meil seda ei ole? Kuidas Eesti ajal jalgpallielu käissis? Oi, see oli väga-väga tihe ja ja kui näiteks vaadata, kas meediat ja ma olen läbi lehitsenud kõik peaaegu kõik tollased päevalehed, mis olid ju väga suureformaadilised, paksud ja ikkagi väga selgelt on näha, et kui lõppes sügishooaeg siis kuivasid spordi rubriigid kokku päevalehtedes, sest lumi ei olnud veel maha tulnud. Jääd ei saanud veel valada, et oleks saanud kiiruisutada ja hokit mängida, suusatada veel ei saanud. Jalgpallihooaeg lõppes ära, kergejõustik oli juba lõppenud ja polnudki nagu enam millestki kirjutada, et noh, võib-olla taustaks on siis hea teada, et korvpalli võrkpalli olid toona vähem populaarsed ja tulid suvealad. Ei olnud neid halle, kus oleks saanud üle kolida, eks ole, sügiseks sees mängida. Selline huvitav, et eestiaegsest jalgpallist me ju üldse väga palju ei tea. Kui populaarne on see harrastus üldse, oli siin niimoodi populatsiooni keskel? Noh, ta oli kindlasti enim harrastatud, kuna jalgpalli meeskonda ju mahub kõige rohkem liikmeid, kui vaadata too sportmängud ja ja näiteks ka võrkpalli korvpall, nad olid ka Eestis on 10 aastat nooremad pall oma ametliku sellise sünnipäeva järgi ja kui Eesti meistrivõistlusi jalgpallis hakati pidama 21. aastal, siis võtke korvpalli, alustasid 25. aastal, nii et noh, ikkagi neli aastat vahet pluss siis see, et, et jällegi, et võtame nüüd niimoodi piltlikult loogiliselt. Jalgpalliväljak on väga suur, peaaegu 90 meetrit, isegi 100 meetrit pikk, eks ole seal 60 meetrit lai. Kui palju inimesi mahub sinna äärde publiku mõistes. Ja korvpalli võrkpall, mida siis toona mängiti õues, need on palju, palju väiksemad, kui inimesi mahus mahtus sinna vähem ja, ja plussajaline edumaa, mis jalgpallis oli nii maailmas kui Eestis jalgpalli oli oma koha sisse võtnud, kui tulid teised sportmängud ja see tähendab Ta oli ääretult populaarne ja kuna teda toimus nii palju noh, arvuliselt rohkem kui teisi suvevõistlusi, kuna klubid toona nimetati neid seltsisideks, mängisid omavahel väga paljud profi klubid hakkasid Eestis käima ja kahekümnendatel aastatel, kes tegid siin oma rahatuur, eks ole, kogudes siis kahe hooaja vahel raha, nende hooaeg kestis siis sügisest kevadeni. See tähendas seda, et publiku rohkus oli jalka põliskindlasti olemas. Meediakajastuselt tuli ta konkurentsitult number üks ja jaga harrastatavuselt. Võib-olla klassikaraadiokuulajale on ka huvitav teada, et mis on Eesti kõige vanim jalgpalliklubi, siis? Eesti kõige vanema jalgpalliklubi, mismoodi dokumenteeritud, on võib-olla isegi Narva Concordia, et siin on selline huvitav väikene eba ebaloogilisused Narva jalg, pall on aasta võrra või oli see kaks, ma, ma võin, ma võin ka eksida vanem kui Eesti jalgpall, vaid kõik on ju see, kuhu sa selle vaia lööd, just et kus on see algus, eks ole, ja Eesti jalgpalli algust loetakse hetkest, kui on dokumenteeritud kahe eestlastest meeskonna omavaheline mõõduvõtmine on teada aeg, koht ja tulemus mängiti ju ka varem, eks ole, aga Narvas on see siis vai löödud aasta või paari võrra varem maha, nemad siis peavad oma oma jalgpalli natukene vanemaks ja Narva Concordia oli see klubi, mis, mis võiks öelda, et oli siis esimene eestlaste klubi. Ja millal toimus ajalooline kahe Eesti meeskonna vaheline võitlus? 1909 ja, ja Lasnamäel valge majaka juures, mis praegu on punane majakas, et kui me näeme seda kõrget valget majakat, siis see tegelikult kunagi oli punane majakas ja see valge majakas siis on nii-öelda see alumine majakas, mis on seal Lasnamäe veerule natuke lähemal. Kes üldse jalgpalli välja mõtles, seal vist küsimus, mille üle võib arutada siin terve saate jooksul, aga seda me ei tee. Tahaksin sellist suhteliselt nii-öelda lihtsat vastust, et kui esimesed klubid loodi 19. bändi lõppu Inglismaal, Suurbritannias, täpsemalt öeldes siis mäng ise vähemalt oma mõningates vormides on ju olnud väga tuntud pea igas kultuuris. Absoluutselt ja eriti Meso Ameerikas, kus kui hispaanlased Ameerika avastasid, siis nad olid väga hämmastunud Hispaania kuningas, siis kui tuldi tagasi, kirjeldati talle sealset ballimänge. Ja mis tundus eriti kuratlik kuningale, oli see, kuidas need pallid põrkavad. Saladus oli kautšukis. Olemas, ja need pallid tõesti põrkasid ja, ja mängiti siis noh, see oli, see oli väga selline eriline mäng, et, et isegi võib-olla jalgpallitunnuseid oli seal vähem, aga see oli midagi natuke käega mängiti ja seal oli mingisuguseid võrkpallielemente ja ja, ja sealt on välja kaevatud ikkagi no sadu väljakuid, kus siis kus seda mängu siis mängiti ja, ja mesoameerika kultuuris on ka, on ka väga sellised muljetavaldavad müüdid selle kohta, et kuidas ka maailm, lood ja, ja ka pallimäng on sinna sisse sisse viidud, et see on väga pikk selleks väga pikale kused hakata kirjeldama, aga, aga jalgpalliuurijad on praegu väga hämmastunud, et, et kuidas sai nagu ühes skulptuuris olla palli männitähtis, et ta lõi nagu terve tsivilisatsiooni Meso Ameerikas. See on jah, väga huvitav, tegelikult ka ju vanad kreeklased ja roomlased mängisid mingisugust sarnast mängu nagu meie jalgpall vist. Jah, see oli Harpastumi nimeline Roomas ja, ja, ja need need jäljed või, või see jalgpallijälg nagu vahepeal nagu kaobki ära ja arvatakse, et keldi kultuuridest ta siiski säilised, Rooma impeerium ei ulatunud siiski oma sellise mõjuvõimuga päris sinna briti saarte päris üles välja ja et seal nagu säilisse mängija ja ka kui me vaatame, et, et kus see jalgpalli, kui tänasel päeval tuleb, et kus tema oma impulsid on saanud, siis ongi läbi nende keldi kultuuride, kus siis jalgpalli mängiti külast külasse, mängijate arv oli piiramatu, tihtipeale oli selleks mänguvahendiks vaenlase pea. Ja eesmärk oli siis viiese, see vaenlase pease mänguvahend teise külla, füüsiliselt kõik reeglid olid lubatud ja mängiti tihtipeale siis nii kaua, kuni kuni mehed olid kas liiga purjus või juba ennast ära vigastanud ja, ja siis nagu leiti, et nüüd aitab, sest need olid väga vägivaldsed mängud. Toona. Nii et see keldi element ja briti element on, on väga, väga oluline jalgpallikujunemisel, et jalg palju sellise modernse mänguna kujunebki välja tegelikult ju Briti saartel. Jah, täpselt niimoodi ja, ja seda nimetati siis selliseks metsikuks rahvamänguks tagantjärele avalduses talle selline nimetus ja, ja jalgpalli hakkaski sellist organiseeritud kuju võtma 19. sajandil. Et seal oli ka väga huvitav lugu, kuidas, kuidas jalgpall nagu andis toonastes siis erakoolides võimaluse õpetajatel oma autoriteeti võita, kuna tihtipeale need need olid siis need erakoolid sellised, kus kasvatati ühiskonna eliiti ja kuna selle nende eliidi, siis võsukeste selline ühiskondlik positsioon oli kõrgem, et oma siis ka võim koolis oli väga paljuski nende käes ja jalgpalli andis õpetajatele võimaluse seda autoriteeti saavutada, kuna poistele meeldis jalgpalli mängida ja kui seda hakati tegema noh, niimoodi siis kokkuleppeliselt siis õpetajad said ennast kehtestada. Kui hakata vaatama tagasi just nimelt mitte ainult jalgpalli süvaloomuse, vaid mängu süvaloomuse juurde. Ma tahaksin siinkohal Johan, hoidsin ka raamatust mängiv inimene lugeda ette ühe väikese kirjelduse mängust. See on kohe siin alguses raamatus ja hoidsin, ütleb nii, juba oma kõige lihtsamatest vormides loomade elus on mäng midagi enamat kui pelgalt füsioloogiline nähtus ja üksnes füsioloogiliselt tingitud psüühiline reaktsioon. Sellisena ületab ta puhtbioloogilise või vähemalt puht füüsilise aktiivsuse piirid. Mäng on mõttekas tegevus mängus, mängib kaasa midagi, mis ületab vahetu elu säilitamist, ongi piirid ja annab tegevusele mõtte, et iga mäng tähendab midagi, nimetades vaimuks seda aktiivset alget, mis annab mängule tema olemuse, ütleme liiga palju, seda instinktiks nimetades ei ütle midagi, kuidas seda ka ei vaata, ta igal juhul tuleb koos mängu mõttega esile mängu enda olemuses peituv imm materiaalne element. Nii et selline teatav, kuidas öelda hiljem hoidsin ka, räägib lõbust kui mängu keskkeskmes olevast kategooriast. Noh tõepoolest, ühelt poolt on siis mäng vanemkogul, tuur, lõvikutsikad ja hundikutsikad mängivad, neil on väga selged reeglid, kuidas nad seda teevad. Nad ei tapa 11 ära, vaid lihtsalt natukene hammustavad teineteist, eks ju. Reeglid on mõlema poolt teadvustatud, aga samasse mäng kannab ju selgelt sellist, nii-öelda võitlusliku iseloomu, eks ju. See on juba ettevalmistus tulevaseks kiskja mingisuguseks aktiviteediks, eksju, nad mängivad ka mingisugused, mitte kiskjad loomad. Aga, aga väga huvitav on just nimelt see, et, et puhtbioloogilises mõttes on mäng selline kasutu tegevus teatavas mõttes, et me ei saa, me ei saa nagu taandada seda lihtsalt bioloogilise tegevuse paratamatuse. Jah, ja Lõvi, minul tulid ka kohe lõvikutsikat silme ette, et et selle selle tsitaadi peale, et see on tegelikult neile ettevalmistuse eluks, et kui vaadata, kuidas nad omavahel mängivad, kuidas nad ka noh, nii-öelda murravad 11 täpselt identsed liigutused sellele, kui nad suurtena lähevad jahile ja kuidas nad siis need anti, looper rajalt maha võtavad, eks ole, et, et see, see ei ole mitte ainult et see on niisugune tähtsusetu, vaid neil on see ka selline väljaõpe, väljaõpe siis kuidas tulevases õhus ellu jääda. Aga kahtlemata on mängus ka selliseid ja selliseid omadusi, teda võib nimetada selliseks lihtsalt lõbuks ja, ja, ja kasutuks tegevuseks. Aga noh, kas on nüüd kasutu tegevus, see, kui sa saad korraks ennast võib-olla välja lülitada, eks ole, elust ja natukene õhku välja lasta ja ja olles nagu kogu aeg pinges ja kogu aeg mõeldes oma kohustuste peale nii võid ka väga kiiresti ju ummikusse joosta. Ma usun, et ka see element on siiski väga tähtis, et et lihtsalt korraks astuda samm kõrvale ja ja, ja siis võib-olla uue hooga asud oma tegevuste kallale, need siis mida on nimetatakse olulisteks tähtsateks tegevusteks. Jah, ühelt poolt skulptuuris mängu Kesemeks lõbu, rõõm ja, ja selline puht bioloogiliste vajaduste ületamine, et see on teatav ület, kus see on see, mida, mida otseselt bioloogiliselt vaja ei ole. Bioloogiliselt võiks ju vaadata, et tegelikult mäng on isegi ressursside raiskamine, eks ju. See nõuab tohutult energiat, joosta seal palliplatsil edasi-tagasi sadu sadu kilomeetreid, tähendab sadu meetreid, tahtsin öelda ja ja samas omab ta tohutut sümboolset tähtsust, et tuleme selle sümboolse tähtsuse juurde tegelikult ju kogu moderne jalgpall sünnib huvitaval kombel, samal ajal kui tekivad ka rahvusriigid, kes ei ole. Jah, ja see on väga tähtis üldse mõista, et miks jalgpall on osades riikides saanud sellise staatuse, et et just nimelt paljude riikide selline tekke ütleme siis selline noh, viimistlus, eks ole, päevaseks rahvusriigiks, nagu me tänapäevast rahvusriigi mõistame, noh, 100 aastat tagasi, eks ole, kui tekkis rahvusriigid. Et võib-olla see Brasiilia ongi väga hea näide just siin ja Argentiina, et kuna immigrandid, kes sinna Euroopast läksid eelkõige Euroopast, aga mindi jõuga Aafrikast, Jaapanist lõiga, Brasiiliasse, eks ole, siis nende taust, kultuuriline taust oli sedavõrd erinev erinev omavahel, erinev siis ka nendest kohalolijatest pärismaalastest. Et jalgpalli andiski sellise võimaluse luua seda uut identiteeti ja sellele siis niukene uus eneseteadvus. Et näiteks just sattusin lugema Mehhiko kohta, miks mehikus ei ole jalgpall võib-olla nii olulisel kohal ja seal ka seletus oli selles mõttes väga lihtne, et mehike oli, oli ka väga kaua selline põllumajanduslik maa ja jalgpall areneb eelkõige ikkagi linnades, linn on see keskkond, kus jalgpall saab hakata arenema ja need linnastumine toimus mõnevõrra hiljem. Ja sellised dominantsid, rahvuslikud sümbolid olid Mehhikos välja kujunenud selleks ajaks paljudes linnadesse hakkas tormiliselt arenema ja see eristabki teda väga paljust Brasiiliast, Tiinast, ka Uruguayst. Nii et kõik on ka kinni ajastatuses, ütleme niimoodi. Jah, te ütlete oma artiklis siin, et, kuid ennekõike on jalgpall siiski kuuluvuse institutsioon, just sellistena loodi maailma esimesed klubid Suurbritannias. Üks ükskõik, kas meeskond esindab naabruskonda linnaosa linna riiki sotsiaalset klassi rahvusrühma on alati tema üheks rolliks, hoida identiteeti või luua uut. Identiteet on jalgpallis fundamentaalne. Ühelt poolt on jalgpallis tõepoolest nii-öelda mingisuguste particulaarsete identiteetide kogum, mida need meeskonnad, eriti mingisuguseid linna või linnaosa meeskonnad, isegi kui tuleme jalgpallikultuuri nii-öelda tipp maadesse, nagu hiljuti nägime, just nimelt Atletico Madrid ja Madridi Real, eks ju, toetavad, toetavad kaks erinevat ütleme, sotsiaalset klassi isegi ju. Ja, ja teisalt on jalgpalli just nimelt riiklikul tasandil ka mingisuguste identiteetide ühinemise koht, kus klassilised vahed hakkavad ära kaduma, kus mingisuguseid sotsiaal reaalsed lõhestatuse purunevad. Kõik jookseb kokku selle ühe suure idee juurde, et siin me nüüd võitleme koos, eks ju, see on midagi sarnast, mis ilmselt on rahvusriigid, aga ka. Jah, ja, ja, ja ka tänapäeval, et, et kui me räägime väga palju sellistest identiteetide murenemisest, siis nendes riikides, kus jalgpall on olulisel kohal inimeste igapäevaelus suurtes jalgpalliriikides, siis see samase identiteedijoon jookseb nii selgesti sealt 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani välja, et et noh, mõeldes näiteks, et mis meid siis tänapäeval ümbritseb, eks ole, see on selline poliitiline ebastabiilsus, see on selline kultuuride kokkupõrge, majanduslik, majandusliku ebavõrdsuse suurenemine. Me räägime terrorismist, me räägime keskkonnakatastroofist, jalgpall on see, mis väga paljudele inimestele selles noh, ehk siis eksistentsiaalset hirmu pakkuvas keskkonnas pakub kindlustunnet ja kuuluvustunnet just nimelt, et kas või seesama ette, et mul on olemas minu meeskonnamängude kalender, sügisel hakkab hooaeg, kõik on vanaviisi, vaatamata sellele, kuidas mul on läinud isiklikus elus kuidas, kuidas mul on suhted oma ülemusega, töö juures, midagi on siiski kindel, ma lähen, ma olen küünarnukk küünarnuki vastas nende kamraadidega, kellega ma olen aastaid aastakümneid seal staadionil käinud ja me toetame seda meeskonda, me läheme läbi paksu ja vedela koos ja see annab sellise just nimelt seesama see identiteet, lojaalsus, turvatunne, kuuluvustunne suurtes riikides, kus ju tihtipeale oma lemmikmeeskond ka pärandatakse isalt pojale ja, ja nii edasi, on see siiski väga tähtis väga tähtis inimestele, et, et tunda seda, seda ühtsustunnet. Kui seda klassilist kuuluvust jalgpalli sünni juures analüüsida, siis jalgpalli vist on ikkagi olnud selline madalama või töös tööstusliku kihi mäng või kuidas seda mõelda? Jah, tema ajalugu on tõesti selline, et, et nagu me rääkisime ka alguses, et ta oli alguses rahvajalgpall, siis mingisuguseks paariks aastakümneks 19. sajandil ta muutus kõrgklassimänguks, seda mängisid ainult džentelmenid. Et ole jalgpallur, Suurbritanniasse 19. sajandi keskel tähendas olla džentelmen, et on üks väga märgiline klubivat eile, eks ole, kui oli MMi avamänge Paulos korintšansi staadionil, siis korintens seesama Brasiilia klubi on saanud oma nime Londoni korinthansilt ja see oli üks selline džentelmenile meeskonda 19. sajandil kes põhimõtteliselt ei osalenud Inglismaa meistrivõistlustel, ta põhimõtteliselt ei mänginud proffidega, peeti profisporti, peeti räpaseks, oli see oligi just nimelt selline alamklassi viis endale elatist teenida ja samal ajal nende tase oli nii kõrge, et kui Inglismaa koondis mängis, siis nad andsid mõnikord täiskoosseisu Inglismaa koondisele, aga ise tegelikult neil sellise tipptasemega regulaator, baarne kalendripõhine kokkupuude puutus ja nende sellistest mentaliteedist annab väga hea pildi, selline selline näide. Kui nende kasuks määrati penalti, siis nad lõid selle demonstrant aktiivselt mööda, sest džentelmenid nii alatult väravat ei löö. Kui nende kahjuks määrati penalti, siis väravavaht lahkus demonstratiivselt Aravalt väravast. Palun lööge, kui soovite, meie nii räpase asjaga ei tegele. Ja vot see korintens tegi väga palju tulneesid, tulid sellised jõukad inimesed, eks ole, et nad said endale lubada, käidi Brasiilias, seal jäeti selline kordumatu mulje ja Sao Paulo korintenskele staadionil siis eile avamäng toimus, on ka siukseks Brasiilia legendaarselt klubisid ja muuseas selle korintensile Londoni oma siis mõju näitab veel see, et Madriidi reaal, mis on siis ka valitud ju 20. sajandi kõige kõvemaks meeskonnaks on saanud oma valge vormi, valged särgid, püksid ka sellelt samalt Londoni korintsanzilt. Aga nüüd teema juurde tagasi, et, et see oli üks paar aastakümmet, kus siis võis öelda, et jalgpall läks kõrgklassi kätte kuna ta keelati ära. Niivõrd palju oli pahandust linnatänavatel ja just nimelt sellised töösturid, kaupmehed hakkasid kisa tõstma, kuna keegi ei taha ju lõhutud aknaid, eks ole, keegi ei taha seda tohutut massimis tormas läbi nende tänavate, ajades palli taga ilma reegliteta see see mäng, millest ma rääkisin kahe küla vahel, seal tuli linn, eks ole, ja kuna see tekitas niivõrd palju korratus, segaduste tekkis väga palju proteste, siis keelati ära ja siis ta läkski nagu kõrgklassi aitäh, ja ta säilis ka sisse nendes samades sellektiivsetes erakoolides. Aga kui lõpuks seadustati professionalism Inglismaal hakati mängima sellist kontrollitud mängu selles mõttes mäng kolis tänavatelt platside peale, kus ta enam ei häirinud seda igapäevaelu, vaat siis sai jälle rahvas selle mängu tagasi ja tõepoolest vaat siis võib öelda, et sealtmaalt on jalgpall olnud selline töölisklassimäng. Ja, ja, ja ütleme, see on kestnud, siis võib olla kuni siin eelmise sajandi viimase kümnendi, nii kus väga ilmselgelt jalgpall muutus selliseks glamuurseks kaubaks ja keskklassimänguks. Ja noh, tänapäeval öelda, et jalgpall on töölisklassimäng, on, on võib-olla natukene vääret, on siiski saanud selliseks ühiskonnamänguks. Jah, kõiki klassi ühendavaks mänguks nii palju kui neid klasse siin Euroopas on Inglismaal nad kindlasti olemas, veel Itaaliasse, Hispaaniasse, samamoodi, aga seesama Johan hoidsin ka, keda ma siin juba tsiteerisin, räägib mängust paar peatükki hiljem kui pool sellest sõjast ja see on see, mis tegelikult ju kohe tuleb ka jalgpallimängu vaadates silme, et te siin oma artiklis maailma kõige tähtsam tühiasi, mida te Postimehes ilmutasite räägite, räägite sellest, kuidas mitmed jalgpalli logodel jalgpalliklubide logodel olevat sümbolid pärinevad ju eri maade armeedest, tegelikult hoidsin ka, räägib sellest, kuidas mängule ta nüüd ei käsitle, loomulikult jalgpallispetsiifiliselt, aga mängul ja ka rituaalselt peaaegu et sakraalsed võistlusel on alati mingisugune seos. Mäng on välja kasvanud sakraalsest võitlusest sellises noh, suhteliselt džentelmen liikus tänapäevases vormis, kus kedagi maha ei lööda, kui vigastus tekib, siis ikkagi ainult ainult pool juhuslikult, niimoodi, aga, aga aga siis ongi, ongi see olukord, kus, kus see sakraalsus, mis on algselt olnud sellel võitlusel tehtud, mõtlesin, pärandatakse edasi sinna mängu. Jah jah, muidugi, et, et et jalgpallil on selline võib-olla tõesti niisugune väga niukene rituaalne ütleme siis funktsioon ka, et et selline selline maneerlikus käib selle asja juurde, et kõik toimub kuidagi mängult ja, ja ka sellise, võib-olla õhu välja laskmise vormis, et et ma ise olen ka mõelnud, et jalgpalli üks üks selliseid tõlgendusi on võib-olla selliste müütide niukene kogum, mis siis omavahel põrkuvad, nad pidevalt teisenevad, sellepärast et seda jalgpallikultuuriladestus tuleb ju iga hooajaga peale, iga turniiriga tuleb peale neid müüte, räägitakse ringi, neid aga neid müüte, muudkui jutustatakse edasi, et see on nagu niisugune jätkuv jätkuv jätkuprotsess. Ja kui me vaatame kas või rahvuskoondise tasemel, siis ju ka sinna müüdi loomesse, onju sissetoodud. Ja enamasti teeb seda meedia teeb seda väga dramaatiliselt väga osavalt, eks ole. Et kui naabrit näiteks, kellel on jagatud ka selline võib-olla tükk ühist ajalugu enamasti tükk vist sõjaajalugu, eks ole, siis hakatakse enne jalgpallimängu üles kaevama neid võrdlusi. Vot sel aastal vot meie meie võitsime teid, teie neid, eks ole, ja tullakse välja kuni tänapäevani, eks ole, kellel on olemas, võib-olla mõnel on olemas autotööstus, teisel ei ole, eks ole, jälle pluss-miinus, eks ole, võrreldakse seda igapäevaelu, tuuakse välja kõik viimased sellised noh, nii olme kui kultuuritasandil kokkupuuted, kasvõi see, et kes viimati oli eurovisioonil näiteks edukam, eks ole, ja kogu see õhkkond köetakse väga üles. Aga on tõesti väga tähelepanuväärne, kui kiiresti see kõik unustatakse, siis kui tulemus on selgunud. Et olen olnud ise väga erinevatel staadionitel üle maailma, kus on olnud vihase rivaliteedid kus seda pinget on nii tohutult üles köetud ja, ja noh, selline tunne, et sellest mängust oleneb absoluutselt kõik, kui lõpuvile kõlab. Ühed on võidukad, teised lähevad lont lont koju ja kõik on justkui unustatud. Et see on tõesti selline sümboolne, rituaalne ja, ja mõnes mõttes siis ka võiks öelda, et ikkagi kuna ta kanaliseerib väga palju agressiivsust ja, ja sellist noh, võib-olla ka väikest vägi valdsusele, kalda kalduvaid mõtteid niimoodi kenasti kenasti seal staadionil tribüünil ära. Jah, ma pean tunnistama, et kui vaadata näiteks Saksamaa Inglismaa mänge Euroopa Euroopa meistrivõistlustel või ka maailmameistrivõistlustel, siis noh, inglise meedia, inglise kollane meedia eelkõige ikkagi kasutab ikkagi teise maailmasõja võrdlust, tuleb sealt nagu igast igast artiklist nüüd teeme Normandia, Normandia dessandi ja nii edasi ja nii edasi, et noh, et seal nagu sellist sellist mõtlemist tohutult palju taga, et ma olen ka kohati mõelnud, et huvitav, et, et kas, kas, kas see ei ole ohtlik, selline olukord? No vot vast ei ole siis, et just rääkisime sellest kanaliseerimisest, eks ole, ja ja aga selle teise maailmasõjaga muidugi hästi palju seoseid ja niukseid vihaseid vastasseis, et et kui Holland näiteks 88. aasta EM-il poolfinaalis võitis Saksamaad, siis seda peeti ka nagu selliseks kättemaksuaktsiooniks ja ja siis Amsterdamis rahvas rõõmustas, et me saime oma jalgrattad tagasi ja see oli siis vihje sellele, kuidas natsiokupatsiooniaegsed korjati jalgrattad inimestelt ära. Nii et ikka elas mälestus, eks ole, et, et see, need suhted sakslastega okupatsioon ja võid siis nende üles võitsin, Poola jalgpalliväljakul tähendas sümboolselt siis seda, et me oleme oma jalgrattad tagasi saanud. Aga kuidas sa jalgpalli üldse sotsioloogias on, täpsemalt tematiseeritud määratletud Te olete kirjutanud äsja artikli, mille ma olen siin juba kaks korda viidanud, et seal on välja toodud mitmed koolkonnad, mitmed nägemused jalgpalli suhtes, et see on ju selgelt sotsioloogiline, antropoloogiline, kultuuriline sündmus ja väga-väga tõsine selline meie ühiskonnas, et kuidas seda tematiseerida laiemalt veel. Jah, jalgpall on jalgpalli, ütleme siis, tähenduste uurimine on, on, on üks selline uus teadusharu kuulub ikkagi sinna sotsioloogia valda, eks ole, aga noh, tema vanus on noh, väga raske öelda, et et mis aastal see algas või niimoodi aga võib öelda niimoodi, et võib-olla oleks mõni teistkümmend aastat noh, üle 10 aasta on ilmunud ka akadeemiline jalgpalli ajakiri, mis siiamaani ilmuks sokkerencessaajeti jalgpalliühiskond siis mis ilmutab akadeemilisi tekste ja viimasel ajal on väga palju tõusnud selliste akadeemiliste jalgpallitekstide arv ja mis tähendab ka seda, et ega jalka palli uurimisenda sees veel ei ole väga mingeid koolkondi välja kujunenud. Küll, aga võib märgata, et on, on võib-olla jällegi mitte välja kujunenud, aga mingisugune märk on see, et nad jalgpalliuurijad üle maailma enamuse nad mitte enamus olid väga paljud neist on ka doktorikraadiga lausa professorid siiski märgivad seda, et kuidas sotsioloogia on senini mitte märganud jalgpalli olulisust inimeste igapäevaelus, et püütakse kirjeldada seda inimest tema sotsiaalset keskkonda tema, tema Tiive ja samal ajal täiesti nagu märkamata jäänud selline fenomen. Väga universaalne kultuuriline fenomen, et see on, nagu küll hakkab silma, et et heidetakse nagu tihtipeale Ta just seda, et, et miks, miks, miks ei ole seda märgatud ja ja üks jalgpalli ajaloolane on ka, on ka väga ilusasti öeldud, et niimoodi kujundlikult ilusasti öelnud, et et noh, et, et jalgpall, et soni ohutum kui joomine. Ta on vähem illusoorne kui religioon. Ta tekitab suuremat kogukonnatunnet kui poliitilised parteid. Ja kui me mõtleme selliste suurte jalgpalliriikide ühiskondade peale, siis võib ju isegi kaasa noogutada, et jah, et miks mitte, et üpris tabav, eks ole, et kindlasti ka väikese huumorivarjundiga, aga, aga kujundlik, jääb hästi meelde. Te viitate oma artiklis ka Frankfurdi filosoofia, sotsioloogia, kool konnale ja marksistidele ja kultuuri marksistidele. Nii-öelda tavaliselt ütlevad nad seda, et ka jalgpallist võib välja lugeda nii-öelda rahvaste oopiumi ja, ja sotsioloogilise tuimesti. Selliseid. Mõjusid. Jah, muidugi, ja, ja loomulikult, kui, kui need frankfurdi koolkonna nimekamad esindajad oma töid tegid eelmisel sajandi esimesel poolel ka keskpaigas ja hiljem, siis siis võib-olla ühest küljest on see ka arusaadav, et jalgpalli siis ei olnud ju veel toona saavutanud sellise fenomenaalse ulatust, seal on minu arust ulatust, puudusega televisioon, mis oleks seda toonud siia üle maailma levitanud, et võib-olla ka selliste tänapäevaste teadmiste pealt, et oleks võib-olla ka nemad mõne koha pealt natuke tagasi võtnud, ehkki loomulikult vat nad oleksid kardinaalselt teistsugustel seisukohtadel, kuna meil tänapäeval on ju ka väga palju järgijaid, kes samamoodi leiavad, et, et jalgpall ikkagi on selline uinuti ja, ja väga paljud vasakpoolsed ütlevad, et, et alati kui Parempoolsed hakkavad rääkima sellest, et kuidas nagu ennetada rahva võimalikku rahul rahulolematust või kuidas mingisuguseid probleeme summutada, siis jõutakse alati ühe ja sama asjani. Jalgpall kehtib sisust, lääne kultuuriruumis. Aga see on ilmselt mingil määral tõsi, kas ei ole, et, et noh, et meil on tohutult palju sotsiaalseid pingeid, me juba oleme rääkinud sellest kanaliseerimisest siin rahvuste tasandil, aga meil on väga palju sotsiaalseid pingeid. Meil on tegelikult ju olgem nüüd ausad, meil on, meil on väga palju huvitavamaid ja tähtsamaid ja elu eluliselt olulisemaid asju kui jalgpalli mängimine, eks ju. Jaa, jaa. Ülemklass ühiskonnas on alati nii-öelda madalamat klassi enda ohjes hoidnud, eks ju. Et päeval toimub ekspluateerimine väga, mitmel rindel käivad mingisugused välissõjad kuskil, eks ju, meil on Meie rahva maksuraha visatakse, tuulde visatakse, kui oleks ameeriklane, siis ütleksin, et minu rahva maksuraha visatakse kuskile mingisugustesse välismissioonides täiesti tarbetutesse. Osaliselt eks ju. Et ja siin me nüüd oleme, eks ju, spordikanalid jalgpall, eks ju. Et noh, väga selgelt võiks ju öelda, et, et kui rääkida sellisest tavalisest inimesest, siis see ongi tuimestus. See ongi ongi nii-öelda tähtsamatelt asjadelt ärajuhtimise vahend. Nojah, aga kui ei oleks seda tuimestid, ju oleks siis jälle miski muu, et ma nüüd ei usu, et, et kui jalgpall ei oleks, et siis kõik inimesed oleksid väga teadlikud oma sellisest majanduslikult võib olla ebavõrdsest olukorrast võrreldes siis nende kapitalistidega kurjedega. Jah, ja nende suurte korporatsioonidega, eks ole, kes kipuvad juba maailmas üle võimu võtta, et et eks inimloomusele on ju tegelikult ikka omane see, et minnakse sellise kergema vastupanu teed ja ja kaua sa jaksad nagu seal noh, kujundlikult öeldes barrikaadil olla ja ja kui sulle pakutakse ikkagi väga vastuvõetava torni, eks ole, et kuidas oma vaba aega sisustada või kuidas saada mõtteid eemale kas või noh, oma oma oma sellistelt elu murekohtadelt, siis võetakse see vastu ja nagu ma eelnevalt ka rääkisime, et mäng on ju selline tore tegevus ja, ja inimese puhul ka loomulik tegevused, et et noh, kuidas me siis kujutame ette, et võtame sellise eksperimentaalse olukorra, et jalgpall on kurja juur, ta tuleb välja juurde ühiskonnast väiksed lapsed õues, kuidas sa ütled neile, et sa ei tohi mängida palli või sa ei tohi seda kivikest jalakesega varbaotsaga lüüa? Sellepärast, et see võib sind viia jalgpallimänguni, aga see on juba, aga see on juba väga paha, et sa, et sa pead praegu. Muidugi, millega sa peaksid tegelema, et mõne aasta pärast hakata siis võitlema, eks ole oma nii-öelda õigut õiguste eest ja kogu selle maailma ülekohtu ja nende pahede vastu. Sotsökonoomika geopoliitikaga alates seitsmendast eluaastast juba ja, ja jalaga kivi ei tohi taguda. See on muuseas väga hea võrdlus. Ma pean ka tunnistama, et kui jalgpall ongi oopium, siis on ta vähemalt paganama stiilne oopium, et seda on hea nautida. Aga igal juhul tuleme jalgpalli nii-öelda tänaste ilmingute juurde ka, et tema artiklis viitega uuringutele ja, ja või sellistele arvamusavaldustele erinevate akadeemikute poolt, kes räägivad, et tänapäeval jalgpall ei ole enam mingisugune otsene kultuur vaid, vaid eelkõige business, et, et kui, et kultuur allub piisnesele. Jah, et loomulikult ja, ja paljud räägivad, eks ole, et, et pall on meelelahutus ja seesama business, aga et siin peab nagu vaatama seda, et et üks poolsest jalgpallist on ju ikkagi eelkõige just meedia jaoks silmapaistvam ja see on see tippjalgpall, seda on maailma jalgpallist vähem kui viis protsenti. Üle 95 protsendi maailma jalgpallist on ikkagi selline rohujuure tasandil. Jaa, jaa. Kui palju on ju jalgpalliklubisid üle Euroopa üle maailma, mis tegelevad sotsiaaltööga tegelikult nad pakuvad noortele võimalust tegeleda nende armastatud alaga, toovad nad just nimelt sõna otseses mõttes ka tänavatelt ära, eks ole. Ja, ja kasvatavad kodanike ja, ja kusjuures ei ole mingisugune business ja otsitakse ju toetajaid, omavalitsused toetavad, eks ole, lapsevanemad ise toetavad, et nende lapsed saaksid trennis käia, et ei saa kuidagi öelda, et keegi teeniks sellega mingisugust raha. Pigem ikkagi ühiskond maksab peale, et neid tingimusi luua. Aga see osa, mis välja paistab jah, tõepoolest, see globaalne tippjalgpall ja koosnenud tippjalgpallurite, nende eraelu ja kõige sellega see tõepoolest jätab sellise petliku mulje, et see kõik on suud business. Aga kas või needsamad klubid keda me vaatame sinna eurosarjades, väga vähesed toodavad üldse kasumit seal ikkagi edevate ärimeeste, selline, selline noh, just nimelt nende edevus nad tahavad, nad tahavad, ütleme, silma paista ja tihtipeale nad koguvad sellist sotsiaalset kapist. Ta oli tänu sellele, et nad siis finantseerivad ühte jalgpalliklubi, kannavad seal väga suuri kahjusid, muuseas tuleme tagasi siis nende teiste äride kaudu. Et ja see loogika, et, et miks siis ei klubid, kes on ka väga paljud börsil lihtsalt kasumit ei tooda, on väga lihtne, palgad on nii kõvaks aetud, üles aetud ja kui sa tahad osta endale edu ehk karikaid, siis sa pead vastu tulema nende jalgpallurite palgasoovidele. Aga see kõik tähendab seda, et sul ei tule lihtsalt tagasi nii palju seda raha. Ja seetõttu näemegi, et väga paljud klubid on läinud ju nende Araabia ja Aasia Nende uusrikaste kätte, eks ole, et kellel on seda raha nii palju, et nad saavad neid ANU traditsioonidega klubisid osta. Et ma arvan, et seal natukene petlik, kui me, kui me, kui me räägime jalgpallist kui ärist. Ta ei ole ainult see ja jalgpall ei ole ainult meelelahutussamase lojaalsus, kuuluvustunne, millest me rääkisime, see ju näitab ärata ei ole ainult meeleolu. Et ma olen, ma olen ikka alati toonud selle näite, et et kas te kujutate ette, et kui näiteks noh näiteks Rootsi Stewart tuleb väga edukalt kontserdilt tagasi, eks ole ja maandub näiteks Šotimaal. Kas tuleb talle rahvahulk vastu? Tubli Roodet hästi tegid, et me kõik elasime sulle kaasa. Kuidas sa panid seal Ljubljanas, eks ole, vägevalt rahvas, kõik elas sulle kaasa, ei ole ju niimoodi, jalgpallimeeskondade tullakse lennujaama vastu, kui midagi suurt on tehtud. Jalgpallitreenerid käivad tihtipeale parlamendi ees aru andmas, kuidas kulgeb ettevalmistus maailmameistrivõistlusteks. Ma ei kujuta ette, et Jaagup Kreem või Tõnis Mägi läheks riigikogu ette aru andma, kuidas läheb ettevalmistus suvetuuriks. Kusjuures mul tuleb meelde üks olukord, ma viibisin Prantsusmaal, kas see nüüd oli Euroopa meistrivõistlused või oli see maailmameistrivõistlused igal juhul, Prantsusmaa meeskond mängis seal alla igasuguse arvestuse ja ma mäletan, kuidas Prantsusmaa televisioon lasi parlamendis otseülekandeid edasi. Kuidas spordiminister ja kultuuriminister kutsuti põhimõtteliselt parlamendis ette, küsiti, et mis nüüd toimub rahvusvahel, rahvuslik skandaal, häbi, tõeline selline poliitil peaaegu et poliitiline kriis. Ja väga huvitav, huvitav vaadata ja, ja, ja jälgida need sõnavõtud, mida, mida spordiminister parlamendi ees tegi, need olid umbes midagi sellist, nagu nagu meil oleks praegu juhtunud, ma ei tea, mingisugune totaalne katastroof, keda. Ma ei tea, humanitaarkatastroof näiteks, kes, kelle, kelle poole võiks siis konkreetselt oma süüdistava näpuga viidata, et nad seal on inimene, kes vastutab selle selle humanitaarkatastroofi ees. Ja, ja need kõned olid temast äärmiselt huvitavad, järgmised koomilised ka samas. Aga ma tahaksin veel teist teost, mille ma olen siia kaasa võtnud, ette lugeda Eliascaneti massid ja võim. Ja üks selline Euroopa mõtteloo osa alates 19.-st sajandist, eriti 20. sajandi alguses, 400-ni, nii kuulub sinna juurde ja, ja, ja paljud teised veel Karli aspers ja kui siin mainida vaid mõningaid Need, kes räägivad nagu masside ühiskonna loomisest, et nüüd ei ole enam isegi meil tegu mingisuguse sotsiaalsete klasside ühiskonnaga, vaid keskklass on võtnud juba ammu võimu ja nüüd ta on nii-öelda muutnud või muu tunud ise massiks kui selliseks, eks ju. Ja, ja ma arvan, et Heljaski netti vähemalt siin, kui ta kirjeldab massi kogunemist ja ja toob välja selle, mis on massikogunemise peamine peamine eesmärk, ehk siis pingest vabanemine, et mul mul on selline tunne, nagu te kirjeldaks just nimelt rahvakogunemist rahvakogunemist jalgpalliareeni ümber, loen seda, loen selle ette tähtsaim massi sees toimuv protsess on vabanemine pingest, enne seda massi tegelikult ei ole alles, pingest vabanemine loob massi. Ta on see silmapilk, mil kõik temasse kuuluvad, vabanevad oma erineva erinevustest ja tunnevad end võrdsena. Mass üks, teine tsitaat, mis on järsk olemas seal, kus enne polnud midagi, on niisama mõistatuslik kui ka universaalne nähtus. Üheskoos seisid mõned inimesed või 10 12 mitte rohkem midagi pole välja kuulutatud midagi ootata. Järsku mustab kõik inimestest igast küljest voogab ligi teisi inimesi, tundub nagu oleks tänavat vaid ühesuunalised. Paljud ei tea, mis on juhtunud, nad ei oska küsimuste peale midagi kosta. Kuid neil on kiire, et olla seal, kus enamus nende liikumises on otsustavust, mis vägagi erinev tavalise uudishimu väljendustest. Me arvame, et ühtede liikumine kandub teistele üle, kuid see pole üksnes see. Neil on üks siht. See siht on olemas enne, kui nad on tema jaoks sõnagi leidnud. Siht on musttuhat paik, kus on koos enamik inimesi. Kas jalgpalli järgimise ja jälgimise suhtes võib ka midagi sarnast ütelda, et see siht ongi see musttuhat mitte niivõrd jalgpall. Nojah, et, Teatav massipsühhoos, et mulle lihtsalt meeldib olla seal selle massi sees, et mitte niivõrd isegi jalgpall, kuivõrd see massiliikumise fenomenoloogia kui selline. Kindlasti, ja, ja ma usun, et ka sellise fännide turismi juures on väga palju seda, et ikkagi loeb see seltskond, millega minnakse välismänge vaatama kas või Eesti koondise mänge, et et ühest küljest võimalus, Käia lihtsalt kaugeid paike vaatamas-uudistamas ja ikkagi see võimalused ka ennast vabaks lasta, kuna jalgpalli fänn saab endale võib-olla lubada natuke vabamat käitumist ka mujal. Sul on see sinine särk seljas ja, ja kuidagi see sinu kuvand on selline, et, et sa ei pea tingimata seal hakkab korralikult mööda tänavat astuma, vaid vaid vaid ka natuke lärmata ja hüüda ja hõigata ja ja enamasti teatakse, suur mäng on tulemas seal kohapeal ja, ja selliseid asju andestatakse. Aga näiteks Mastlikul koha kasutamise pealt on, on päris hea näide võib-olla Itaalia kui selline, et, et miks, miks Itaalias üldse on nii, nii jalgpallihull maa ja, ja kuidas jalgpalli on väga hästi ära kasutatud riigi poolt ja, ja diktaatori poolt. Et terve see jada tegelikult mussoliinist kuni Berlusconi on, on väga huvitav Itaalias ja ja see kõik see põhjus tuleb sellest, et 19. sajandil Itaalias oli kaks sellist kandvat ühiskonda läbivat institutsiooni katoliiklus, sotsialism ja mõlemad tõrjusid jalgpalli ja sporti. Et sotsialism väitis, et, et jalgpall on, on selline ütleme, reedab klassi ideed, öeldi Lausad, noor, kes ostab spordilehe, reedab klassi ideed ja sotsialistide kutsusid üles 20. sajandi alguses jalgrattavõistlustel, et lähme loobime naelu sinna tee peale, siis nurjab selle selle nende plaani ja kui 1910 oli sotsialistide kongress Itaalias, siis seal räägiti sellest, et et see võib pandumise, see võib liikide kadumiseni lausa. Ja kirikul jälle omad kartused. Nemad kartsid, et nad ei suutnud kuidagi nagu taluda pilti talupoeg jalgratta seljas. Et Prantsusmaal oli jalgrattasport väga populaarne Itaalias, siis mitte kuna kardeti just seda, et jalgratas annab sellise mobiilsuse inimestele ja need kaks institutsiooni tõrjusid sporti. Ja kui nüüd siis see oli 20 sajandi alguses, kui paavst andis load, et inimesed võivad hakata poliitikaga tegelema. See tähendas seda, et ka sporditegemine muutus selliseks vabamaks. Ja kui jalgpall hakkas siis Põhja-Itaalia tööstuslinnades arenema, siis miks ta oli nii edukas, üks põhjus oli see, et tal ei olnud konkurenti. Kuna varem oli seda kogu aeg tõrjutud sporti ja sealt võib ka seletada sellist jalgpallihullust Itaalias ja seda, mida siis Eigotoliitlusega sotsialism ei lubanud, ei osanud ära kasutada. Selle kasutas ära fašism. Jaa, Benito Mussolini, kui ta tuli võimule 1922 Itaalias, siis huvitaval kombel oli Mussolini selline plaan, et tema tahtis mass hakata kontrollima diaatri abil massiteatri abil, et väga huvitav. Ja ta leidis, et senine, selline kodanlik teater oli liiga selline elitaarne ja kallidki piletid, vähe kohti. Ja ta andis käsu, et tuleb hakata looma massi diaatrid 15-le 20-le 1000-le inimesele. Ja 34. aasta aprillis tõepoolest toimuski üks selline teatrietendus, seal oli 2000 esinejat 20000 pealtvaatajat, see kukkus muidugi kolinal läbi. Nägemisulatus ei ole see, eks ole, see jutt sealt alt toonaste tehnoloogia peaaegu olematute võimaluste juures jõudnud publikuni, eks ole. Aga Mussolini tabas ära, et kõik need asjad, mis ta oli, need lootused, mis ta oli pannud diaatrile, on olemas jalgpallil diaatrile olid tal siis sellised lootused, et noh, ta peaks olema ilmalik, aga samas selline püha ja rituaalne ja ta veel kasutas selliseid märksõnu, et maagiline ja müüdid ja müstika, see kõik oli tegelikult jalgpallil olemas ja Mussolini andmatu nüüd mingit hinnangut fašismile kui ideoloogiale ja riigikorrale. Fašism tegelikult pani Itaaliasse väga kõvasti jalgpallile jalad alla. Et seesama seeria ka see kuulus profiliiga, mis siiamaani eksisteerib, tegelikult on, see Mussolini on selle liiga, ütleme ristiisa ja jalgpalli andis ka selle võimaluse, et andis võimaluse ühendada lõunat ja põhja, Itaalias on see siiamaani väga terav probleem ja, ja jalgpall andis ühest küljest andis selle võimaluse, teisest küljest seal oli ka tagasilööke, kuna jalgpalli rivaliteet tekitavad ikkagi sellist ka konfliktsituatsioone ja see ei meeldinud fašistidele. Aga jalgpalli võimaldas neil siis nii-öelda saavutada oma režiimidega legitiimsust. Et, et seda, seda osati suurepäraselt ära kasutada. Jah, jalgpall võib-olla lubas sedasama ventiili jällegi ka Itaalias teostuda, et Itaaliast teatavasti ühendati 19. sajandi teisel poolel alles ja regionaalsed erinevused on siiamaani tegelikult väga-väga suured ja eelkõige Lõuna-käsitles ju ainult põhja Savoia peale tungina kogu Itaalia ühendamist lõunas just nimelt sinna kui Naapoli jalgpalli meeskonda vaadata, et selline väga selge regionaalne nii-öelda laeng on seal olemas. Absoluutselt ja, ja põhjameeskondade toetajad võtavad ju siiamaani vastu lõunameeskondi, nende pooldajaid ju väga rassistlike loosungitega. Üks üks selliseid selliseid meeldejäävamaid, mis mul on meeles, on, on see, et Napoli meeskond tuli ka, ma ei mäleta, kas Torinos või, või Milanosse mängima, siis oli üks selline loosung oli üleval, et ei inimkatsetele kasutage Napol lasi. Hästi jõhkrad on seal sealsed sellised rivaliteedid, et aga Itaalia on tõesti niuke supernäide, et et kui nüüd jälle tänapäeva hüpata ja Berlusconi nagu hästi kiiresti läbi vaadata, siis tal on õnnestunud üks hästi huvitav asi. Et kui me tavaliselt räägime spordi ja ka jalgpalli puhul, et see on politiseeritud siis Berlus koolidega, vastupidi tema jalg paliseeris poliitika, kui ta poliitikasse läks, ta hakkas kasutama jalgpallitermineid. Ta ütles niimoodi pärast seda, kui ta oli otsustanud, et ta läheb poliitikasse. Ma olen otsustanud astuda väljakule. Ta nimetas oma parteide meeskonnaks partei erinevaid filiaale, siis Itaalias, nimetas ta klubideks parlamendisaadikute nimetas surideks, aga nii nimetatakse itaalia kooslusi parteinimise nimeks Forza Italia, mis selles kontekstis tähendab edasi Itaalia. Ja kui me kujutame, et üks fänn, kes on harjunud oma Itaalia koondist toetama läheb nüüd tribüüni peale, tema poliitilised eelistused on võib-olla hoopis teised. Kuidas ta karjub, Forza Italia, see, see, see, see loosung on juba poliitiliselt laetud, eks ole. Ja Forza Italia ei ole midagi muud kui jalgpalli hüüatus Itaalia rahvusmeeskonnale, et väga huvitav, huvitav paralleel tõepoolest. Võib-olla natukene lõpuks meil hakkab olema vähe aega, siin, aga räägime ka ühest jalgpalli pahupoolest. Seesama seeria A-seeria Pi on Itaalias tuntud väga paljuski selle poolest, et seal on kokkumänge tulnud ja Juventus siin viis-kuus aastat tagasi Kukusseerija viis üldse. Nii et väga huvitav on jällegi see, mis, mida Juventuse enda mängijad seal tegid. Legendaarne Buffon, teised jäid oma meeskonnaga kaasa, mängisid seeria piis, võitsid loomulikult selle olid Serie A-s tagasi ja, ja peaaegu Juventus. Tore, et selline teatav klubi kuuluvus ja, ja ustavus klubile väljendus ka seal, aga fakt on see, et kokkumänge tehti ja saime. Jenkins kirjutab siin Eesti Päevalehes, mis on ilmunud neljapäeval, 12. juunil ehk siis eile või üleeile, sõltuvalt sellest, millal te seda saadet kuulata. Ja tema räägib sellest, kuidas FIFA tuleb korruptsioonist puhastada. Ta siin toob välja. Ühe Andrew Jenningsi sõltumatu ajakirjaniku, kes kui alustas FIFA korruptsiooni uurimist, siis ütleb, et siin võiks olla ainest ristiisale. Et Jennings räägib, kuidas šeff Blatteri ja paljud teised koos oma perekonnaga manegeerivad Fifat nagu erafirmat ja nii edasi, et mida, mida selle peale vastan? Jah, see on seal tõesti aastaid, aastaid aastaid on sellest kirjutatud, räägitud ka raamatuid, kirjutatud sellest, et kuidas Fifaancitena täiesti riik riigis, hammas sinna peale ka ja kui tõesti, kui seal tõesti ma ütlen, et kui sealt 10 protsenti ka on õigus sellest, milliseid süüdistusi esitatakse siis FIFA presidendile, tema kaaskonnale, siis nendel meestel peaks kohe käed raudu panema, absoluutselt kohe. Aga, aga milles on saladus, seal on selline ringkaitse ja saladus on selles, et FIFA pere on ju väga suur, kui ma nüüd ei eksi, 209 liiget, riik, FIFA liikmed ja nende hulgas on ju ka väga palju selliseid vaeseid ja neid vaeseid riike esindavad ju ka inimesed, keda on võimalik teatavasti ära osta. Ja, ja kõik sellised asjad on võimalik väga osavalt kinni mätsida ka Blatter on ju võimul väga paljud kahtlustavad, et ta ei saagi sealt ära tulla. Ilmata satuks hiljem pärast siis süüdistuste ohvriks ja plateril omakorda andis võimu üle brasiillane have Laanš, kes peaks olema praegu täie tervise juures 98 aastane, kes valitses veerand sajandit Fifas ja kes ka andis täiesti niimoodi kontrollitult võimu üle, et mitte midagi ei lekiks tema omaaegsetest võimalikest siis sellistest äraostmisest ja, ja korruptsioonist. Et see on suur probleem ja britid on sellega väga hädas, just et nemad on harjunud vaba ühiskonnaga. Aga, ja Blatter, kes on ju ka Šveitsi taustaga, on siiski, tundub, vähemalt me ei saa ju siin midagi tõestada. On siiski ka seal ringkaitses väga tugevasti sees ja ja, ja näib küll, et, et neid neid väga, paljusid hämaraid tegusid lihtsalt makstakse rahaga kinni. See on jah, üks jalgpallivarjupool kindlasti suured rahad liiguvad ja seal, kus nad liiguvad, on ka kiusatus neid enda padja alla panna. Aga Teie enda prognoos, kuidas läheb seekord seal MM-il MMil? Ma olen alati olnud väga kehva prognoosiga ja mõneti isegi teadlikud, sest mulle kuidagi ei meeldi niimoodi rumalaks jääda ja ennustab kindel taktsed salatisse lemmikmeeskonda. Eesti Eesti ei pääsenud seekord, aga ütleme niimoodi, et, et mul ei oleks midagi selle vastu, kui argentiina võidaks just messi pärast, et et Messit, ma loen jalgpalligeeniuseks ja ma leian, et on väärt maailmameistritiitlit. Ja Brasiilia poolt ma ei oleks võib-olla sellepärast, et, et tal saab neid liiga palju, et jalgpall võiks olla ala, kus üks ei domineeri nii palju, et et Brasiilia oli juba viis diislit on, kui ta saaks kuuenda, siis järgmine oleks Itaalia nelja tiitliga läheks natuke suureks vahe ja kindlasti ei ole mul midagi selle vastu, kui mõni sümpaatne väikel võidab kasvõi näiteks Uruguay. Aga vana maailm? Vana maailma lemmikuid mul ei mängi seal Brasiilias, et Skandinaavia riike pole seal mitte ühtegi ja ja kõik kunagised lemmikud, et on kuidagi minu jaoks oma veetluse atraktiivsuse kaotanud, et ma olen natukene jännis vana maailma lemmikul eelmisega, võib-olla ma natukene siiski Hispaania poolt oleksin, et nad on nagu maha kantud, aga ma näen, et nad on nagu ainus selline tore punt, kes võiks Euroopa lippu väga kõrgel hoida. Suurepärane tõepoolest, hoiame lippu kõrgel kõikidele oma lemmikmeeskondadele, Indrek Schwede ja ma tänan, et saite aega tulla siia kuumaadist saatesse ja rääkida jalgpallikultuurilistest ja sotsioloogilistest mõõdetest. Aitäh teile.