Helga ja hea kuulaja algab saade helikaja. Kõigepealt kerge diskussioon on, milline võiks olla ideaalne kultuuri, korraldas tänapäeva Eestis mõtteid jagavad muusikutest kultuurikorraldajad Ants Johanson ja Toivo Sõmer. Kontserdielu järel Radest Mart Jaanson, eesti heliloojate festivalist kitarrist Vahur Kubija muljeid rahvusvahelise kitarrifestivali 11. juuni kontserdilt. Lõpus vahendab muusikauudiseid laiast maailmast nelevaste infelt. Mina olen saate toimetaja Liina Vainumetsasülgaja. Kuid need diskussioon, mis osalejate sõnul ei pretendeeri tõele, ometi tõdeb kogemusi. Stuudios on külas kaks Tartu muusikut ja kultuurikorraldajat. Toivo Sõmer, rahvamuusik, vana muusik, Nõukogude ütles enda kohta festivali regi kunstiline juht ja huvikoolitee üks korraldajatest Ants Johanson, üks vendadest, Johansoni test, raadiohääl, mitmete Tartu avalike sündmuste kaaskorraldaja olnud. Ja mõlemad olete olnud ka Kulka komisjonides. Teiega olen sattunud diskuteerima Tartumaa rahvakultuuri keskseltsist, kus te mõlemad olete, et juhatuses see selts tegeleb paljude asjadega, aga teie olete just muusikaga seotud inimesed, teil on palju huvitavaid mõtteid seoses kultuurikorraldusega ja tänane põhiküsimus on siis, milline on ideaalne kultuurikorraldus tänapäeva Eestis. Kui palju siis peaks olema kultuurist kinni makstud, kui palju seal peaks olema vabatahtliku tegemist? Ja mis on siis võimu roll, see tähendab riigi ja kohalike omavalitsuste ja näiteks siis ka kulka roll. Aga üldiselt minu poolest, kuna suvi on algamas, siis võimega lihtsalt unistada. Ants Me arutlenud mingeid teemasid, siis on olnud selliseid momente, kus sa oled niimoodi vahele väga konkreetselt hõiganud, et seda peaks tegema tasuta või selle eest peaks maksma. Mulle on jäänud mulje, et sa ei poolda tasuta kontserte projektirahade eest. Ta on kuidagi niimoodi üleüldiselt väga keeruline öelda, aga näeme ju, et Eesti kultuurielu või kunstide pakkumine peenelt öeldes pakkumus on pöörane. Et meil on väga palju kontserte, näitusi meeletult antakse võib-olla mitte Nõukogude ajaga võrreldes, aga siiski raamatuid välja. Ja minul sageli tekib küsimus, kes on selle vaataja kuulaja, lugeja, kes selle jõuab kõike ära tarbida. Toetatud kultuur on viinud meid sinnamaani, et korraldajad saavad erinevatest fondidest omavalitsustest riigilt korraldamiseks summad kõik loomulikult ei saa ka, väga paljud siiski saavad. Aga kellele seda vaja on või kellele seda suunata, see pole üldse fookuses. Et see viib ju tegelikult selleni, et mõnes mõttes need kunstid on nagu asjad iseeneses. Ja seetõttu see vastuseis tasuta kontsertidele või kultuurisündmustele ütleme nii, et ta on kerge tekkima ja loomulikult on see meie ühiskonna arengu tulemus siin asjatundjad on öelnud, et selline subsideeritud kultuur, et see on käinud juba tsaariajast peale või juba 19. sajandi lõpust ja see tähendab seda, et on põlvkondade viisi kasvanud inimesi, kes tahavad kunstidega tegeleda ja kes tahavad seda õppida ja kellel on nagu selline isegi, võib öelda, õigustatud ootus, tundus, et see võiks ka mulle leib anda. Kuidas nüüd selle päris isetegevuse, et ma teen seda töö kõrvalt ja täiesti enese ja oma publiku rõõmuks ja teiselt poolt teha seda professionaalina ja saada selle eest ka nagu elatist või sellest elada, et kus see tasakaal on? Jube raske öelda, aga minul on küll tunne, et, et see, milles meid on eriti 90.-te alguses, kui välismaailm nagu avanes meile kõik, tulid siia, teil on nii palju teatreid, vaid me oleme kadedad, teil suhtutakse kultuuri nii positiivselt. Et see on jube tore, aga tulemuseks on ju tegelikult see jälle väga inetu sti kõlab, et väga suur osa kultuurirahvaste kultuurikorraldusest ei, elaga ei sure keegi nagu päris palga eest seda teha ei saa. Võrreldes muude mingite ühiskonnakihtidega aga muud ka teha ei oska, siis ongi selline oht, et on suur hulk inimesi, kes sõltuvad kohaliku omavalitsuse toetusest, riigi toetusest, Kulka toetusest, Rahvuskultuuri Fondi toetusest või ma ei tea Taani kultuuri instituudi toetusest või võidan Põhjamaade Ministrite nõukogu projektidest. Ja seda kunsti, mida sa nagu tahaks teha inimestele mingeid emotsioone või mingeid pilte vahendada? Seda ka ei ole, see ei ole nagu liha ega kala ei ela ega ei sure. Et selles mõttes ma arvan, et see subsideeritud kultuur ja tasuta kultuuriüritused. Ma ei ütle, et ma nende vastu olen, aga ma arvan, et see ei ole päris kõige parem 500 kultuurielu arendada. Tõsi, võib-olla tulevikus ongi olemas selline kodanikupalk, et inimesed saavad oma minimaalse elatusallika nii-öelda garanteeritult kätte ja siis on võimalik professionaalil sinna juurde teenida või oma tööga saavutada suuremaid eesmärke ja need, kes on nõus selle nii-öelda näiteks, et see on 500 eurot aastas või kuus, näiteks. Et siis on ka vaba olek teha seda tasuta või tasuliselt. Et ma ei ole vastu nii-öelda tasuta kontsertidele tasuta kunstiüritustele, aga ma näen, et ümberringi, et see on kõige lihtsam tee, mida minnakse, et niikuinii see piletimüük läheb kallimaks, kui see piletitulu jääd. Ah, parem teeme tasuta ja siis kas linn või riik või mõni fond tegelikult tasub, selle eest tasutakse kuidagi ringiratast. Toivo, kuidas sina näästesse? Õudsalt palju head juttu oli seal majandusega väga päri. Võib-olla üks asi, mis mulle tundus, et kui üldse mingisugust muudatust mina tahaks näha, on see, et natuke võrdsustada neid lähtepositsioone ehk siis see, et kui mõnedele institutsioonidele antud juba ette juba suured rahad, suured nagu võimalused kulutada rahavamaten, siis mulle tundub, et see ei ole päris aus, kui, kui me tahame kõnelda, kultuuris, osaleda mõtlen kodanik, tavaline professionaalne, viiulimängija või kes iganes, kõik me tahame tegelikult õppida muusikat ka, mitte ainult seda, et ma oskan ühte käsitööd, vaid ma olen ka kursis, et mis toimub rahvamuusikas ja vastupidi, rahvamuusik peaks olema kursis võib-olla, et mis toimub nii-öelda akadeemilisel muusikatasandil. Et me tahaksime kõik nagu võrdselt milleskist osa saada, siis ei tohiks olla ka niimoodi, et ühtedel on lähtepositsioon niimoodi, et mul on juba kinni makstud, mul on juba reklaam juba nagunii tagatud, mingit garantiid on nagu tunduvalt suuremad kui mõnel teisel, kes võib-olla ei ole üldse kehvem muusik. Küsimus on selles, et ta ei ole akadeemilisel tasandil või ütleme, ma räägin praegu siis sellises akadeemilise ja siis sellisel harrastusskulptuuri nagu lõhest eelkõige minu jaoks, et ei ole minu meelest antud nagu neid võrdseid positsioone võib-olla ei pea olema ka mina nagu janune seda, et tegelikult võiks võtta ära suurtelt institutsioonidelt oluliselt raha vähemaks ja siis vaatame, kas nad siis ka niisama head kunsti teevad. Mitte see, et mulle kunsti vastu midagi, aga põhimõtteliselt, et tahaks nagu näha seda vastupidist varianti kas vähema raha eest või tunduvalt vähem raha eest ka tuleb nii head muusikat ja nii häid etendusi. Aga kuidas seda korraldada, ma ei tea, see ebavõrdsus on ilmselge, ma näen, kuidas mõned festivalid asjad on ebanagu mingitel kindlalt ridade peal ja neil on nagu omad poisid nagu kuskil siit seal ees ka siin nagu toimib ja noh, ütleme niisugune stardipunkt on hoopis teine koht ja siis nähes mets ise ka, kui rabeled ja üritad mingile festivalile rahasid saada, siis tegelikult lihtsalt pead ikkagi nagu kommirahaga hakkama saama siis arengut raske nagu tekitada või tähendab raske on ka nii-öelda minu rahastajal öelda, miks ei ole mul kas siis suurem või miks ei ole, ma lasin nagu väljapaistvam, sest no lihtsalt lävepaku, kui on niivõrd madal, et lihtsalt väljakaevamine on keeruline. Kui sul on niimoodi korraldaja poolt vaadata, siis on see nagu üks pilt, aga kui tulla nagu minu jutu alguse juurde tagasi, et kellele seda pööraselt rikast kultuurielus ja see on Eestis tegelikult pööraselt rikas, kui palju maalitakse, kui palju kirjutatakse ja nii edasi. Kuidas leida üles need inimesed, kellele seda vaja on või et kas neid inimesi üldse on olemas ja kas neid on üldse olemas sellisel piisaval määral, et see kõik tegelikult toimuda saaks? Pärast ma ei räägi sellisest ameerika likust süsteemist, kus kõik ongi fondide peale, et sellist Kultuuriministeeriumit, kus on eelarve, raha, mis on juba jagatud, kultuuri peale ei eksisteeri. Ma toon selle sama näite, et me siin Krista tsitra Joonasega ja Maarja Neivelt jaa, Jaak Johansoni ja kõigi sõprade abiga tõime haribrassatšuras ja noh, ta on kindlasti üks suurimaid bambusflöödimängija. Võtame eesmärgiks viia ta Eesti kõige paremasse saali või kõige väärikamasse saali Estonia kontserdisaali ja see on 600 kohta, umbes oli, oli arvestatud ja nüüd kuidas jõuda selle publikuni, kas publik üldse on olemas, kes sellist muusikat kuulaks? Korraldajana on meil meeletu soov seda pakkuda inimestele aga ei taju ja me ei tea tegelikult kas on olemas 600 või on 1200 inimest või on neid 3000, kes seda muusikat, et vajavad ja teine küsimus on see, kuidas sellest infomürast läbi saada, et nende inimesteni jõuda. Kas sul on selleks vahendeid, but reklaamivahendeid või mingeid muid sotsiaalmeedia kanaleid või meediakanaleid laiemalt? Korraldajana oli see minu arust pöörane risk. Meil on hea meel, et, et meil oli metseen, kes oli valmis nagu riskima. Ja see kontsert tegelikult läks korda, aga samal ajal samal õhtul toimub veel 20 30 sündmust Tallinnas, mis on kõik nii-öelda konkurendid, rääkimata see, mis toimub üle Eesti. Ja paratamatult tekib see mõte, kui sa ei tea, kui palju ja siis tegelikult nagu inimesi tuleb, et ühtpidi kas piletitulu tuleb teistpidi, et miks maailma suurim nimi peaks mängima tühjale saalile. Me oleme selle püsti pannud, kuidas nad seal saavutada. Ja tekib see mõte, et võib-olla oleks lihtsam kutsuda siia metseen aitab tal siia tulla ja tema kulud ja, ja võib-olla ka honorari katta. Ja võib-olla oleks lihtsam minna tõepoolest mõisasaali sõpruskonnale seda kõike mängida kui jõuga ennast läbi suruda sellest infomürast ja proovida kätte saada need inimesed, kes võib-olla seda tahavad ja võib-olla kõik ei tahagi India muusikat, võib-olla nad tahavad hoopis india palsameid ja värvilist täppi otsa ees ja võib-olla hoopis mingit religiooni, mitte muusikat kui sellist mingit esoteerikat võib-olla, et kokkuvõttes sellises meeletus pakkumuses, see on pöörane ülesanne. Müts maha nende eest, kes seda nagu täiesti näiteks algatusel teevad ja see eeldab nagu oma publikutundmist ja kas me tunneme oma potentsiaalset publikut keegi, kas Toivo, sina tunned regi potentsiaalset publikut, et või kas raha langeb siin tartus tajub nagu vanamuusikaga publikut, mida me mõnda inimest neist kindlasti oma tuttavat sõpra muusikahuvilist, aga, aga selleks, et festival toimiks. Et kas Viljandi pärimusmuusika festival tajub oma publikut, et üks asi on festivalipublik, teine asi on see, et kui täpselt sama kontsert teha talvel mitu inimest, siis tuleb, et festivalile tulla 20000 inimest või sul võib olla kirsimäe platsil kolm 4000 inimest kõik kuulamas? Pööraselt rõõmustavat doose sama muusik keset talve ja saal on tühi, et kas see on nagu selle muusikapublik või on see festivali peale tulnud publik, et neid küsimusi on nii palju, et Te ei taha ju oma kolleegidele ja inimestele nagu halba soovida ja iseendale, aga tegelikult ma peaksin minema bussijuhiks nagu vanasti koolis öeldi, et mine tootvale tööle sellepärast et meile kõigile, kes me korraldame ja nendele muusikutele, kes meil siin on Eestimaal küll publikut ei jätku ja kui see ühiskond on sellises exceli seinas praegu sellise majanduskasvu usus, siis ka ei kasva lastest ja noortest olulisel määral seda uut publikut juurde, sest kodudes räägitakse muudest asjadest, kui ma ei tea muusika emotsionaalsest mõjust või ilust või, või võlust või kunstide väärtustest. Need praegu ei ole selle ühiskonna juures esikohal, et mitte öelda, et nad on tegelikult väga vähetähtsad praegu Maslow püramiiditase, et eluvajadused ja ärivajadused on olulisemad. Et paljud meie kolleegid, tegelikult nii korraldajad kui muusikut peaks tegema kõike muud ja kultuuri, nii-öelda see maastik võiks olla palju tühjem. Et tekiks nagu janu millegi järele. Ma ei tea, kas on ideaal, aga mulle tundub, et et see oleks üks võimalus toimuks vähem, ja inimesed, kes üldse vajavad veel neid väärtusi leiaksid need mõned vast kergemini üles. Ma tahtsingi öelda seda, et minu meelest Meie oleme ju tulnud sellest põlvkonnast, kus liikusid ringi nii-öelda plaadid, mis saadi althõlma luulekogud, mis olid nii-öelda mitte avaldada teatud lugesime selliseid asju, mis oli ise kuskilt hangitud niimoodi noh, nagu isuga sa leiad nagu ringkonna, mis on nagu põleb mingist nagu kas vaimsest janust või mis iganes midagi otsib ja sa leiad selle. Siis praegust on minu meelest see olukord selline, et nagunii palju on sellist mulje, et, et pigem on vaja nagu seda janu nagu alles hakata nagu tekitama, sest janu nagu ei ole, imistan nagu ületoidetud mingisugusest pseudojanust, et kultuuri on palju pruugigi hästi, palju seal toimub, seal ta tegelikult on niimoodi, et mida rohkem on pakkumas seda vähem inimene nagu aktiivseks muutub, et tegelikult tuleks ära võtta need asjad noh, mitte füüsilt tõesti nagu Franz tuleks võib-olla natukene vähem avalikult teha, tuleks salaja teha kontserte, tuleks niimoodi, et ta mingil juhul tule ära tule vaata, mis ma teen, või tekitas sellise olukord, et äkki see info läheb levima veel. Mina nimetan seda linnateatriefekt et on väiksed saalid ja, ja kui see jutt juba lahti läheb, et seal on head ette hästi vähem inimesi sinna mahubki nimesid, siis on, siis on järgmisi pileti ostjale või noh, nii-öelda soovi sinna teatrisse. Pääseda kuidagi sihukeste ületarbimist on ja nii palju või tähendab tekitatakse võimalust nagu tarbida üle, aga teise kandi pealt inimene muutub siis ka laisaks, vaid tundub, kui aktsia on kogu aeg nagu lõputu selline võimalust. Ma arvan, et see ei saa kaua kesta, et selles mõttes, et nautigem seda, kui see praegu see võimalus on, et mingil hetkel maailma tõmbab otsad koomale, lihtsalt et ressursse jääb vähemaks ja tõesti lähme kõik traktoristid, eks. Mis on väga tore. Me oleme tõepoolest nõukogude ajast ja, ja võib-olla sarjas sellise nii-öelda väga hästi subsideeritud. Võib-olla maju ja autosid ei osta, aga kõhud on täis, päris näljas ei ole. Et mis me siis peaksime tegema? Okei, Johnsonit enam ei laula, teevad mingit muud tööd, Toivo Sõmer enam ei laula, teeb mingi sügavkündi, paneb ja, aga et et sellega nagu kogu seda maastikku üldse ei muuda, ei muuda. Tõenäoliselt on oluline, et need, kes õpivad praegu, kes ei ole veel sellele nii-öelda maastikul või tobedasti öeldes turul, et nad teadvustaksid endale või nende õppejõud, nende vanemad ütleksid neile, et kui te tahate seda ala õppida, et siis te peate olema Eesti parimatest, keegi, aga selleks, et nagu päriselt oma perekonda kasvatada või noh, nii-öelda lapsi kasvatada ja et see sulle ka leiba annaks, siis sa pead olema tõenäoliselt mitte ainult Eesti parim, vaid üks parimatest Euroopas või maailma parimatest või teine võimalus on see, et teedki nagu sa ütledki, võib olla salakontsert oma sõprade rõõmuks ja üks asi, mis selle asja juures veel on, millele ma olen just viimastel aastatel väga palju mõelnud, et selle subsideeritud või, või toetatuse juures on ka need majanduslikud ootused ühe kontserdi osas honorari ootused piltlikult öeldes pööraselt kõrged, kui me paneme kõrvuti õpetaja palgaga või teiste hädadega vajalike elualade palgaga, ma kardan, et õpetajat ei peeta veel elutähtsaks ametiks, aga tegelikult ongi, et noh, et õpetaja, lapsevanem ongi kaks ainukest ametit, mida tõepoolest, milleta tulevik üldse ei ole ja kui me paneme selle õpetajapalga ja kontserdihonorari soovi kõrvutada või noh, ei maksa mulle ma ei saa tulla, ma ei tule. Et siis on pöörased käärid, et võib-olla oleks ka muusikutel rohkem tööd. Kunstnikel oleks rohkem tööd kui meie õigustatud ootused õigustamatult ootused oleks tasakaalus teiste või veel olulisemate ametitega siin ühiskonnas ja Anno Domini 2000 näiteks 14 nende võimalustega, mida ühiskond suudab pakkuda nii piletiraha kui aja kui kontserdisaalide ja kohtade võimalustega. Et see kõlab nagu muusikute ja üldse kultuurirahva suhtes nagu sellise ketserlik jutuna, et peaks tegema vähem ja paremini ja võib-olla üldse mitte nii suure raha eest. Ma arvan, et tehakse jube hästi ja, aga no tõesti, et tänu sellele subsideerimisele vist on tõesti see olukord ikkagi, et noh, tõesti, me näeme neid maru paljusid tegelasi ja mis ongi ju tore, et me näeme, aga teise kandi pealt need, kes ikkagi noh, tõesti ikkagi põhitöökohal ehk siis võib-olla harjutab kaheksa 10 tundi päevas ma saan tema mõttest aru, et ta ju tõesti küsibki, kus ongi tema põhitöö, et raske on öelda talle, et ära küsi, et teie seda tasuta. Aga mis ma tahan öelda, on see, et, et võib-olla me peaksime pigem nagu seal alghariduse juures ikkagi seda rõhutama, et kui laps õpib mingit pilli, et ta ei õpi mitte sellepärast, et ma olen nüüd mingi prohvet, seda võib alati öelda, et sul on võimalus sellega teenida, kui sa noh, lõpuni vastu pead selle distsipliini ja siis ka õnne andekalt, ega see on ikkagi õnneasi, kui sa satud õigesse ringkonda õigete inimestega kui ja siis sealt õnnestub seal ka tore jada kontserte terveks eluks. Aga tegelikult number üks, mis ma mõtlen, on see, et mõtlen enda kogemust, et mina ei ole kunagi õppinud sellepärast muusikat, et ma mõtlen, selle peab otse mu töö kohta absoluutselt, et mul on juhuslikult sattunud kõik tööd, asjad, ma olen ainult mängin pilli, mul on rõõm olnud lihtsalt muusikast ja oma sõpradest, kellega on õnn olnud muusika teha ja nii edasi ja ma arvan, et kui ma lõpuks nii vanaks saan, et keegi ei taha mind näha, ma mängin ikka pilli. Nonii, tegeleda nii, nagu ma oskan. Ja kui keegi tahab mulle peodes, riisele puhul on tema on üliõnnelik juba ette olen teda aitäh. Ants, kui sina peaksid traktoristiks hakkama, ma ei usu, et sa lõpetaksid siis laulmise ja pillimängu. Ei, muidugi mitte mu lasteaiaunistus ei ole mitte traktoristiks saadavaid tegelikult bussijuhiks, sellepärast et see, et see rool oli vanasti suur rool, nüüd on see häda, et kui ma lähen bussijuhiks, siis ma saan tegelikult kätte sõiduautorooli suuruse rooli ja see pole enam üldse see. Aga ükskord ma selle ära teen, kas ma bussijuhina tööd saan, et see on nagu teine asi, aga mina arvan küll, et praeguses sellises tõesti tormiliselt murduvas maailmas on need jube tõsised küsimused, et et me võime nagu silmad kinni panna, ma mõtlen muusikud ja kunstirahvas üldse ja proovida venitada seda olukorda taotledes Kulkast ja taotledes siit ja sealt ja aga ma arvan, et inimeste väärtushinnangud on pööraselt muutunud ja eriti väikse rahva puhul nagu tulen korraks selle exceli juurde tagasi, kus me elame suhteliselt Exceli või niisugune SKT sisemajanduse koguprodukti usus. Et me lihtsalt lõpuks lähme kõik omavahel tülli selle leivakannika pärast, siin see kultuurirahvas ja lähme ka ministritega tülli, miks nad ei küsi sellele elualale rohkem raha juurde ja loomulikult oleks uhke siin öelda, mingi lahendus ei ole lahendust pakkuda ja ma olen ikkagi sedavõrd hobi või, või selline harrastusmuusik, et mul ei ole nagu õigust nagu päris kunsti kategooriates rääkida. Aga samas kuulajana või sellise tarbijana või muusika nautijana on mul õigus öelda seda, et ma ei jaksa ja ma ei taha nii palju kontserte kuulata, nagu mulle pakutakse. Ja kui ma lähen kontserdile, siis ma näiteks kontserdile või kunstisaali või võtan raamatu siis ma ootan kunstilt. Et ta mind tõstaks, et, et ta pakuks mulle meeleparandust ja et ma muutuksin sellega õilsemaks eta pakuks mulle ilu selles leivakannika tülis, nagu võiksid ministri rahvast siis teiselt poolt vaadata, et kui palju me tegelikult nagu teeme leivakannika pärast seda, kui palju me siis pakume inimestele emotsiooni, ilu, võlu ja neid, neid teisi ilusaid väärtusi. Et ma toon selle Maarja nuudinäitajad, et Maarja otsapidi rahvamuusikuna otsapidi sellise sõltumatult viiulimängijana? Ta on nii keskendunud oma töösse, et ma, ma ei kujutaks ette, et kui ta lihtsalt nagu õhtust õhtusse püüaks käia, kas tantsuõhtutel või et see on igapäevase tööna, ta ei, ei saavutaks sellega mitte midagi, ei leiba, ei nii-öelda kunstilist paid või sotsiaalset hea kunsti eest, aga et ta on nii keskendunud ja nii pühendunult teeb oma asja, et, et see on see tüüp, kes mõjutab sind emotsionaalselt ka tema osavusmängu ilu ja mänguosavus ja kõik need tehnilised parameetrid ka, et mõjub sulle hästi kuulajana ja sa näed, et tal on ka kohe leiba mujal maailmas, mis, mis on nagu eestlasele tegelikult ainuke variant, et mitte mängida ainult Revalise, vaid sa pead ka Peterburis mängima ja Riias mängima ja Berliinis mängima ja Pariisis mängima ja Londonis, siis sa saad sellega töötada selle erialaga. Nii et lahendus ikkagi on, lahendus oleks keskenduda loomulikult, aga mul nagu kunstnikuna pole mul seda õigust öelda, sest muusika tegemisel olen mina väga halb keskenduja. Aga näen, kuidas teised võtavad ja keskenduvad ja saavutavad ka publikuna, ma võin seda keskendumist nagu kunstnikelt mõnes mõttes pühendumust nõuda, siis avanevad äkki kõik uksed ja polegi vaja kogu aeg järgmist taotlust kuskile kirjutada. Olen sinuga päri, et pigem vähem, aga paremini, aga see ei ole lahendus muusikute ja kunstnike armeele, mis on juba hariduse saanud selles mõttes, et need unistused ei aitad tegelikkuse lahendamisele kaasa väga palju tegelike probleemide lahendamisele. Jah, siin on jah, seesama teema, et kas see distsipliin, kas kunstid on nagu vajalik? Mõtlen neile lapse seisukohast, et kas me peaksime oma lapsi kasvatama selle teadmisega, et kui see on olemas või peaksime kasvatama selle teadmisega, et proovi ka kunste see tegelikult on hoopis kaks erineda siukse teadmine, passiivne teadmine, kuskil miskit on, midagi on võimalik õppida. Teine asi on see, et proovida ise seda distsipliini natuke praktiseerida, sa saad hoopis teise tunde sellest. Mina olen nagu seda meelt, et tegelikult läbi praktika avaneb sinul hoopis mingi teine meel. Et kindlasti lapsed peaksid alguses proovima erinevaid pill erinevaid, mis iganes kunstivaldkondasid, et saavutada mingisugune vaimne, selline laiem haare hiljem siis kas ta nüüd läheb profiks või mitte, see ei ole nagu meie muresesse, siis ta on täiskasvanud inimene ise teab, mis ta teeb, et kuidas ta elatab, aga, aga see, kui seal on põhi all mingisugune vaimne, selline just nimelt kunstide selline taju, siis ma arvan, et see ühiskond võidab sellest hästi palju. Et kui on selline teadmine, kuidas seda distsipliini üldse saavutada, mis tähendab pillimängu õppimine, see on hea teadmine. Kui see pole ka vaimne haare, siis on ta käeline tegevus, ta nagu kudumine, mis aitab aju korrigeerida ja meeleseisundit muuta, mida kunst nagu kuulamisel teeb või, või esitamisel teed, et lihtsalt muudab su meeleseisundit üks laul või üks üks maal üks foto väga hea ja puhtalt laulmine kui füüsiline tegevus, tegelikult ventileerimine, hingamine või dirigeerimine kui füüsiline tegevus, et, et isegi, kui me lõikame ära kõik need uue haua vaimsed jutud, siis tagab puhttegevuslikul tasandil on pilli mängimine lapsele kui inimesel üldse ja laulmine on väga tervislik ja väga arendav ja põhimõtteliselt just seesama, et, et kui me üldse nagu oma publikut tahame kasvatada või kui me vajame veel üldse publikut, et see publiku hulk ja mingite kunstide mõistmine kasvaks, siis ainult millega me tegeleda saame, on lastega selles mõttes, et, et noortel ütleme, kuni 20 aastastele on juba juba maitse välja kujunenud eelistused väga paljuski. Rääkimata veel vanematest, et lapsi saab kõige paremas mõttes veel mõjutada ja neile mingeid väärtusi pakkuda, aga seda ainult koostöös koduga, kui see olemas on. Tuleme siia tagasi selle õpetaja rolli juurde, et kui ka ei ole kodu tuge, siis mõnikord on õpetaja suure algustähega see, kes suudab lapsele pakkuda seda, mida kodudele ei paku ja tõesti neid väärtushinnanguid nihutada. Et kui hästi äärmuslikult öelda, siis kõik muusikud peaks tegelema ja kõik kunstirahvas peaks tegelema lastega mitte selle turuga, mis on välja kujunenud vaid selle turuga, mida on vaja veel kujundada. See kõlab hästi pragmaatiliselt, ma ei mõtle turu all seda, et lapsed hakkaksid piletiostja, ütleks tulevikus, aga just et see kunstide, iseenesestmõistetavuse või kunstide olemasolu iseenesestmõistetavuse tajumine, et ilma kunstlidetame, sureks ära, lihtsalt, kui me tõesti ei loeks raamatut või kuulaks muusikat ainult künnaksime põldu, et siis inimene lihtsalt sureb janusse ära. No minu meelest on see täiesti ülim ökoloogiline mõtlemine, kui inimesed hakkaksid tegelema rohkem kunstidega, disjääkski meile ressurssi üle, et me ei tarbiks valesid asju, vaid me tegeleme sellega. Laulmine ei võta meil midagi muud kui natukene hingeõhku ja annab tagasi tunduvalt rohkem ühiskonna, sa ei pea silmas seda, et ta seda esinejana rajad lihtsalt, et kui ta ise nagu laulab, et kui ta sõidab ka bussiga ja ta laulab, siis buss on kindlasti, ma usun, et isegi bensu läheb vähem. Nii et piss tulemustele Me jõudsime professionaalsed muusikud, nende publik on terve maailm. Kultuuriüritused lastele ja inimesed musitseeringu kodus ja salaja sõprade seltsis. Ja proovime mõnda aega. Mina olen päri. Kui kellelgil kuulajal tekkis soov kaasa diskuteerida, siis palun saatke oma arvamus kas emaili aadressil klassika ette r e või siis leidke üles klassikaraadio Facebooki leht. Seal saame siis edasi arutada, suvel. Stuudios käisid mõtteid jagamas muusikutest kultuurikorraldajad Ants Johanson ja Toivo Sõmer. Nad lisasid, et see arutelu ei pretendeerinud tõele kuid ometi sisaldas ta praeguse hetke kogemusi. Kuid nüüd tagasivaade kontserdielule Mart Jaanson räägib 13.-st eesti heliloojate festivalist, mis toimus Tartus teisest kaheksanda juunini ja käis ära ka Tallinnas. Pühapäeval, kaheksandal juunil lõppes 13. Eesti heliloojate festival. Käisin seda kuulamas. Kahjuks ei saanud nii paljudel kontsertidel ja üritustel osaleda, kui oleks tahtnud. Aga ka need, millel osalesin, jätsid mulle sügava mulje. Võib-olla üldülevaateks ütleks seda, et festivalil oli 12 lühemat või pikemat kontserti ja üks neist toimus Tallinnas. Ja kui nüüd võrrelda varasemate festivalidega, millega ma olen noh, enam-vähem kursis, siis mulle tundub, et see on esimene kord, kui nüüd Eesti heliloojate festivalil või siis ka varasema nimega eesti noorte heliloojate festivalil. Mõni kontsert toimub Tallinnas. Minu jaoks oli see märgilise tähendusega, et ütleme, Lõuna-Eesti muusikutel või muusikaprodutsent-idel on pealinnale jälle midagi pakkuda. Niimoodi oli muide, 90.-te aastate keskel, kui oli Tartu uue muusikapäevad või uue muusikapidustused. Ja siis tõesti tehti ka Tallinnas festivali järel selline festivali suurimatest hittidest koosnev kontsert. Aga Eesti heliloojate festival seda minu teada pole olnud. Võib-olla ma jätkaksin selles võtmes, et mis oli nüüd 13. festivalil erilist minu jaoks eriline, et festivalil andis tooni välismaa muusikute osalus ja seekord oli külas ansambel mosaiik Berliinist, kes andis ühe ja sama kavaga kaks kontserti ühe siis Tartus Jaani kirikus ja teise Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Ja teiseks oli külas figuura ansambel Kopenhaagenist. Ja mõlemad olid väga head ansamblid, eriti ma nautisin figuura ansamblit, kuna ma käisin kohapeal. Ansamblid, mosaiik. Ma kuulsin klassikaraadiosalvestused. Paralleelselt eesti heliloojate festivaliga toimus sel korral laulupeomuusikafestival või laulupeomuusikapäevad, mis kulmineerus laupäeval, seitsmendal juunil Tartu laulupeoga. Ja jällegi minu meelest esimest korda põhimõtteliselt elitaarne festival, nagu seda üks kaasaja muusikafestival on, tegi koostööd sellise julgen nimetada-populaarse asjaga nagu laulupidu või siis laulupeomeeleolus kontserdile tulev publik, seda korraldab muusikute seltskond. Ja ma pean ütlema, et mul oli väga kahju loobuda viiendal juunil Miina härma laulelduse murueide tütarettekandest mis toimus samal ajal taani figuure ansambli kontserdiga. Aga ma sain sellest kiusatusest üle, et ikka läksin figuure ansamblit kuulama. Ja sain tasu selle eest järgmisel päeval. Sest et reede õhtul kuuenda juuni õhtul oli Vanemuise kontserdimajas kontsert, mis oli kohutavalt huvitava kavaga täiesti au nendele, kes selle kava siis niimoodi paika panid. Seal oli nimelt kavas Eesti vanema põlve klassikute Eduard Tubina, Cyrillus Kreegi ja Rudolf Tobiase siis kronoloogiliselt vastupidises järjekorras nimetatud teosed. Tubinalt oli kavas pidulik prelüüd ja kreegilt. Mina pole seda teost kunagi varem kuulnudki. Kantaat Kalevipoeg nõiakoopas ja samuti harva esitatav Tobiase esimene kantaat eesti muusikas ju Johannes Damaskusest ja nende kõrval oli siis varasema teose uudisversioon Mart Siimerilt mida esitas Vanemuise sümfooniaorkester ja jaapani helilooja Chicago Morrishida teos Sailens samuti sümfooniaorkestrile. Ja see kõik kokku andis sellise suure elamuse mulle tõesti heldimusega kuulasin, kuidas erinevatest ütleme, muusika sotsioloogilistest gruppidest kokku tulnud inimesed kuulavad ühel kontserdil sama muusikat ja plaksutavad võib-olla sellisele muusikale, mida nad iga päev üldse ei kuula innustunult. Aga nüüd oleks võib-olla aega rääkida paar sõna minu eredamatest muljetest, muusikas tooksin jällegi välja selle Taani ansambli figuura, kes jättis mulle sellepärast sügava mulje, et nad suutsid ühesuguse kire ja põlemisega mängida väga keerulist avangardi noodist ära õpitud avangardi ja samamoodi ka folgikava. See oli stiliseeritud folkmuusika helilooja poolt kirja pandud, aga siiski äratuntavalt folgilik. See folgi kontsert toimus siis ülikooli vanas kohvikus džässiklubis. See rabas mind selle ansambli puhul eriti suutlikkus kahel näiliselt vastandlikul muusika suunal võrdselt hästi toime tulla. Ja eriti ma tooksin esile selle ansambli vioolamängijad kaasnoksi, kes kavalehe andmetel on ka ju mänginud Pier Puleesi ansambel Ginterkondeparaanis. Sega juba eelreklaamist võis aru saada, et tegemist on väga kogenud ja hea mängijaga ja ma sain sellele kinnitust. Ja mul on väga uhked, et meie eesti helilooja Lauri Jõeleht oli saanud oma teose Shan armunik anda mängimiseks just nimelt härra noksile. Sest nii ilusat Viola mängu pole ma ammu kuulnud. Ja uhke tunne oli, et mängitakse just nimelt eesti helilooja muusikat nii ilusasti ja teos oli ka hea ja samuti ka folgi kavas siis kaathnoks mängis sellist folgiliku repertuaari, tutvustas sealjuures uusi mänguvõtteid. See oli ka väga tore ja vahva nii publikule vaadata, kuulata. Siis mulle meeldisid, peab ütlema natukene rohkem isegi Eesti heliloojad kui välismaa heliloojad, keda seal festivalil kuulda oli siiski üks erand, sama figuure ansambli repertuaaris olnud Nikolai Horse. Loodan, et ma hääldan seda nime õigesti, seda taani nime noorema põlvestani helilooja üks silmapaistvamaid esitati temalt kaks laulutsüklid ja põhimõtteliselt siis pool tundi ainult voorse muusikat ja loodi nii-öelda minu jaoks selline voorse maailm, milles ma hakkasin lõpust ennast päris koduselt tundma. Nii et see taani, noor helilooja või noorema põlvkonna helilooja võlus mind täitsa ära. Aga siis, nagu ütlesin, eesti heliloojad jätsid mulle sügava mulje, tooksin siin esile muidugi Helena Tulve teost Stream kaks Vi striim suu, mis on muide Tartus juba varem kõlanud Eesti heliloojate festivalil aga seda mängis siis ansambel mosaiik ja tegi seda väga hästi. Väga tundlikult. Ma ei ole veel siiani maininud festivali heliloojate Jüri Reinvere. Temalt oli kavas mitu teost, aga ma tooksin siinkohal esile festivali lõpetanud viimase kontserdi kõige viimase teose Liivi itk, mis on siis elektroakustiline kompositsioon. Ja see pani mind sügavalt mõtlema selle üle, mis on juhtunud liivi keelt kõnelevate inimestega, see rahvas on välja surnud ja tänasin mõttes jumalat. See eesti kultuur on nii elujõuline, et sellest on õppida ka sulter rahvastel. Ja et selles kultuuris on muusika niivõrd oluline. Nüüd selle heliloojate festival või tänavusel heliloojate festivalil oli väga kõrge professionaalne muusikute tase, mitte ta varem oleks olnud madalam, aga sel korral paistis tõesti silma selles mõttes, et üles astus kaks minu jaoks uut ansamblit. Kõigepealt avarus, ansambel, kes esines kolmapäeval, neljandal juunil, nagu nad ise ütlesid, see oli alles nende kolmas ülesastumine ja tõepoolest oligi siis värske ansambliga tegemist. Nad mängisid kontrabassist ja helilooja mingo, rajandi muusikat sellel kontserdil ja ma lahterdasin selle mõttes sellise proge Rockiliku postminimalistliku muusika lahtrisse. Muusika oli väga oskuslikult orkestreeritud, kahjuks tumestas seda ilu kerge ülevõimendus, et kõik teosed ja minu jaoks üsna tihti muutusid selliseks halliks vormituks massiks. Silm nägi kõrv niimoodi haarased, polümfooriline tekstuur, väga ilusad värvid, aga võimendusest kuulajateni jõudis midagi sellist üldist mühavat. Nii et võib-olla teinekord tuleks rohkem katsetada kiriku akustikaga enne kontserdi algust. Aga muusika iseenesest oli paeluv ja uudne. Ja teine ansambel, keda ma siin esile tooksin, oleks ansambel suurem ruum, mis sai esineda siis seitsmendal juunil. Muide, rajal toimus Tartu lauluväljakul Tartu laulupidu. Ja kuulsin festivali korraldajatelt, et Nad pakkusid võimalust jätta see kontsert ära viia teisele ajale, aga siis suurem ruum arvas, et sellest ei ole midagi. Kas siis see enesekindlusest või millest iganes nad otsustasid selle kontserdi teha. Ja see oli tõesti väga hea kontsert sealgi olid ju Eesti tippmängijad koos ja dirigeeris seda Andrus Kallastu. Sellel kontserdil mängiti nii Eesti kui ka välisheliloojate muusikat. Mulle jäi sellest kontserdist meelde Hispaania päritoluga noore helilooja kavier ellipegimeeno toon Sheips, see oli selline hoogne, elegantne. Julgen nimetada klassikaline avangard, selline selgelt äratuntav, selline sürrealistlik tagapõhi oli sellel teosel minu jaoks. Ja väga mulle meeldis ka Age veeroosi keelu tühja kiigega. Minule tuli millegipärast kohe silme, et selline 20. sajandi kujutava kunstialažanr nagu bituura metafüüsika kus on sellised kummastavad tühjad maastikud mingisuguste ängistust tekitavate objektidega ja selle juhul oli tegemist nagu pealkiri ütles vaikeluga tühja kiigega, et kiik, käexus seal ja ma kujutasin ette kiik käeksub sellisel metafüüsilise maastikul täiesti mõju teos. Ja kui võrrelda nüüd eesti heliloojaid ja välisheliloojaid, siis mina sain sellel festivalil küll aru, et erinevus on üsna suur. Mõlemad ju viljelevad põhimõtteliselt samasugust avangardistliku kompositsiooni laadi. Aga sõnastasin enda jaoks selle niimoodi, et eesti heliloojad tahavad nagu ajaga sõbraks saada. Nad kasutavad aega konjunktiivselt, kui võib sellist võõrsõnana kasutada ühendavalt. Ja selle tõttu mõjub eestlaste muusika aeglasemalt. Aga lääne heliloojate muusika on selline Distjunktiivne selline aega tükeldav, kuidagi aja kasutatakse kogu aeg võitlusesse. Selline tunne on, kas kuulata siis ansambel mosaiigi dirigendi ja helilooja Enno Pope teoseid või siis ka seitsmendal juulil kavas olnud Michel levinaa prantsuse helilooja teost või ka tõesti mõnda muud lääne erinevat teost, mis oli festivalil kavas. Et minul tekkis selline ahhaa-efekt seekord kuulates kõrvuti Eesti ja, ja lääne avangard istliku muusikat. Aga kokkuvõttes pean ma ütlema, et nii nagu alustasin, festival andis mulle suure elamuse. Päevaseid kiriku veerand tundi, kus kõlas ka huvitav muusika, ei kuulnud nendest üritustest ja kontsertidest, mida ma kuulsin, sain ma suure loengu, millest jätkub vähemalt nii kauaks. Ma ootan põnevusega järgmise aasta Eesti hiljulate festivali. Eesti heliloojate festivalist rääkis Mart Jaanson ja palusin kitarristide õpetajal Vahur Kubjal vahendada muljeid rahvusvahelise kitarrifestivali 11. juuni kontserdist. Roland Dianssi kontsert oli kindlasti ebatraditsiooniline mitmes osas, et ta mängis ebatraditsioonilist kava. Ilmselt ei mänginud peaaegu ühtegi lugu, mida muidu klassikalised kitarristid mängivad, võib-olla välja arvatud vilja loobus, esimene shoro. Ta improviseerige alustas oma kontserdit introvisatsiooniga. Veidi enne astus lavale, vaatas pool minutit publiku poole ja jälgis nägu haaval, esimene rida, teine rida, kolmas rida, kuidas inimesed ennast tunnevad. Üritasin ennast kohaneda selle situatsiooniga ja siis hakkas improviseerima loomulikult teada andmata. Hakkav improvisatsioon oligi selline mõnus, natukene nagu otsimine kõlade maailmas konsonantide dissonantsi vahel. Kõik oli alati tasakaalus, väga nüansirohked, fraseerimised, karakterid ei saanud kohe arugi, et tegemist oli improvisatsiooni iga. Seejärel esitas kaks enda palade uits ja Engels Vals mis kõlasid natukene omamoodi, nagu intodoktsiooni. Valts meenutas väga selliste Antonio Lauro liku Venetsueela valssi. Ta jätkas Tšaikovski parkarooliga ja šopääni valsiga. Jällegi tema enda poolt siis Tšaikovski parkarool oli äärmiselt peenetundelise fraseerimisega. Barca rooli juures on mulle eriti silmaõliga selline väga osavalt dünaamilised üles ehitatud. Mõjus väga efektselt. Kuid samal ajal oli ka kuidagi tundus väga niisugune, selline spontaanne mängijat ei tundunud, et oleks väga palju pingutanud selle nimel, et ette valmistada kogu seda kava väga kuidagi vabalt mängis, vähemalt sellise mulje jättis. Valss oli võib-olla natukene õrn, võib-olla pisut feminiinne, et ei olnud sellist võib-olla šopäeniliku jõulisust. Sirel mängis ta veel kaks oma pala mille ta jällegi väga vaimukalt nii-öelda siis sisse juhatas, et esimene siis nimega Albaneira siis ta loomulikult kõike seletas, mida see tähendab, et must päiksetõus ja seejärel pala nimega Ultima rekordo ultimurrekverdu, mis pühendus Augustin barjasele ja Francisco tarre kale, seda ta jällegi tegi siukse sõnade mänguvad Augustin Darrygale ja Francisco Pariusele. Trimala loomulikult oli jällegi hästi ebatraditsiooniline nagu muu tema õhtu juures, et remont väga, väga selline, vaikne, samas selline nüansirikas. Kui tihtipeale võib klassikalistele kitarristidest kuulda sellist hästi rahast ja hästi selged ja pigem siis sellist Fortas mängu siis tema ei muretsenud üldse. Mul on nii-öelda selguse või puhtuse osas, tema lihtsalt mängis seda nagu, nagu selline vaikne, vaikne, vaikne, sahine kusagil kaugel. Ja vahepeal siis tõi selle mõnes tema jaoks siis emotsionaalse, omas kohas või vähenemas sealsamas kohas siis rohkem välja. Äärmiselt nauditav oli seda sellisel kujul kuulata. Selle teosega Lõpetas Roland ka oma esimese kontserdipoole polnud sugugi mitte vali tundepuhang, vaid oli vaikne, sahin, justkui ütleks korraks nägemiseni, publikule. Teise poole alustas ta jällegi ühe traditsioonilise teosega Fernando sorrilt. Et siis vahelduseks mängis ka midagi väga klassikalist, aga jällegi teos, mida ma ise ei olnud ennem kuulnud ja ei ole üldse populaarne. Skandis nimel läkaalm eesti keeles siis vaikus algas, sellise Keldiviisikesega oli selline väiksem vormikene, aga jällegi hästi oma pärane esitus, et väga palju kasvatas pianot ja siis vahepeal kuskil, kus ta tundis, et ta tahaks siis selle vaikusele ja rahule vastandada midagi kontrass, et siis aeg-ajalt oli siis tundega mõned sihuksed tundepuhangud. Seda ta tegi jällegi niimoodi täiesti spontaanselt, täiesti ette valmistamata. See oli mõjus väga värskendavalt. Väga virtuaalselt nagu väga heagi džässkitarrist Roland Jenson, lisaks klassikalisele kitarr ristile ka äärmiselt ja džässkitarrist ja helilooja, et eelkõige ongi võib-olla tuntud kui heliloojat mida oligi nagu nii mõnelegi kontserdikülastajale üllatav kuulda, et kuivõrd hea ja nauditav kitarrimängija ta iseenesest on need väga mitmekülgne artist. Seejärel esitas ta villa lobose pahjana number viie, mis kõlas jällegi nagu kitarri palavam, kui kett oli loomulikult selle seadnud kitarrile. Ning siis ta esitaski Sharon number ühe kuid jällegi äärmiselt ebatraditsiooniliselt oli ise komponeerinud juurde mõned harmooniat ja mõned kramatismi näiteks passiliini. Ta oli väga-väga huvitav, ta ise järgmine päev andis ka väikse sellise koolitusekese kus ta ütles ka, et ta ainult siis kirjutab juurde originaalteosele, kui ta tunneb, et helilooja oleks seda teinud, aga ta lihtsalt. Üldiselt jättis Roland Jens väga virtuoosse mulje, samas poeetilise Ta oli nagu suur poeet laval, mida ta ongi, ta on legendaarne kitarrist ja samal ajal ka äärmiselt spontaanne. Ja kui ma ütlesin virtuaasne, siis ei mõelnud selle all, et artist, kes näitab oma tehnilisi võimeid vaid kes kasutab kitarri tehnilisi võimalusi oma loomingu väljendamiseks, et On see tõesti ja tundus väga siiras ja inimlik, et nauditav kontserdit kõige lõpus jällegi ta mitte ei mänginud mingit tohutut tundepuhangut, vaid samamoodi lõpetas kontserdi sellise väikse sahin, aga, ja, ja veel oma vasaku käega lehvitas siis rahvale, et tänase niimoodi läbi muusika kuidagi, aga rahvas sai omamoodi aru, et neile Kontserti muljeid vahendas Vahur Kubija. Lõpetuseks kuulame nelevastenfeldi muusikauudiseid laiast maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Dirigent Larin maa seal on sunnitud Münchenist Illarmoonikute peadirigendi ametist terviseprobleemide tõttu lahkuma. 84 aastane maa seal on olnud Müncheni Filharmoonikute peadirigent aastast 2012 ja aastatel 2002 kuni 2009 oli ta samas ametis New Yorgi Filharmoonikute juures. Arstid soovitanud maestro Maaselile aastast pausi pingelistes ülesannetest ja aasta pärast loodab Maasel siiski juhatada kontserte külalisdirigendina mitmete talle väga omaks saanud orkestrite juures. Müncheni Filharmoonikute järgmise peadirigendina peaks jätkama Valeri kerger. Ansambel The King. Singas saab alates septembrikuust uue liikme, kelleks on briti tenor Benedict Haimas. Ansamblist lahkub pool Fenix, kes on olnud king Singrassi liige 17 aastat. Benedict Haimasse on praegusel hetkel kaal ansamblistiile antika liige ja ta on osalenud ka sellistes kooslustes nagu Gabrieli kontserthallis avaras polümphony jättenebre. Ansambel The King Singres hakkas uut liiget otsima juba aprillist. Ansambel annab siiani aastas umbes 100 kontserti ja tegutseb alates aastast 1968. Kuulus metsas. Brannetterezabergandsa pälvis hiljuti aga Yehudi Menuhin ja auhindu. Auhind anti välja juba kümnendat korda ja selle andis Bergansale üle Hispaania kuninganna. Auhinnaga tõsteti esile Theresa Berganza pedagoogilist tööd. New Yorgi Metropolitan Opera juht Pieter kelp teatas, et kui ooperimaja ei, tähendab palgakulusid, on kahe või kolme aasta pärast pankrotiolukord, Kelbusub 200 miljoni dollari suurust tööjõukulu tuleks pankroti vältimiseks kärpida 16 protsendi võrra. Ja tööjõu kokkuhoid tuleks näiteks sellest, kui muudetakse orkestri ja kooritööreegleid ja graafikut. Ametiühingud on aga ähvardanud juba streikidega, kui palkade kallale kiputakse. Näiteks tahetakse muuta senist töökorraldust, et muusikutele makstakse alati nädalas vähemalt nelja etenduse eest isegi sel juhul, kui nad tegelikult mängivad vähem kui neli etendust. Samuti on metropolis Ta Nooperas murekohaks kallid ooperi produktsioonid. Aga Pieter Kelb toob esile ka seda, et piisavalt kokkuhoidu on saavutatud ka erinevate ühislavastustega. Tema arvates see ei saa lavastuse kujunduse või muu sellise pealt kokku hoida, sest siis ei tule publik enam saali. Kahjuks ei ole metis viimasel ajal tõusnud ka piletitulu, kuigi oma 3800 istekohaga on see ooperisaal palju suurem, kui mõni Euroopa ooperiteater. Pietro Kelb ütleb, et uut publikut tuleb küll juurde, aga mitte piisavalt palju. Ja vanem generatsioon hääbub juurdekasvuga võrreldes siiski kiiremini. Pitsa kelm nimetab murekohaks veel sedagi, et koolid ei anna noortele piisavalt muusikalist haridust. Noored on harjunud kergema meelelahutusega kiirete tulemustega ja neil ei näi olevat püsivust kuulata näiteks kolmetunnist võõrkeelset pärietendust. Taani heliloojat, TRÜ koord pälvis New Yorgi Filharmoonikute helt Mervičeusi Kreivise nimelise nüüdismuusikapreemia, mille rahaline väärtus on 200000 dollarit. Auhinnaga kaasneb ka orkestriteose tellimus New Yorki Filaret Monikutelt. Preemiat antakse välja üle ühe aasta ja aastal 2012 pälvis selle anriidid söö. Lisaks sellele, et tänavuselt laureaadilt PR nurgoordilt telliti takse uudisteos võetakse ka tema varasemaid teoseid New Yorgi Filharmoonikute kavasse nii 2015. kui ka 2016. aastal. New Yorgi Filharmoonikute peadirigent Alan Gilbert peab TRÜ koordi üheks võimsamaks Skandinaaviamaade heliloojaks kelle loomingus tooniaid, oopereid ja balletimuusikat kui ka filmimuusikat. Lõpetuseks rõõmustav uudis Chicago sümfooniaorkestrilt, kes sai hiljuti ühe ja sama päeva jooksul suure annetuse. Kõigepealt annetati 17 miljonit dollarit orkestrimuusikajuhi Riccardo Muti tegevuse toetamiseks ja samal päeval seal sai orkester veel teisegi, 15 miljoni dollari suuruse annetuse. Toetamaks noorte kontserdil käimist ja noortele mõeldud haridusprogramme. Seitsmeteistkümne miljoni dollari suurune tõus on aga Chicago Sümfooniaorkestri ajaloos seni suurim. Liiga ja kuulsite saadet heligaja, mille toimetas Liina Vainumetsa ja teostas tehniliselt operaator Helle Paas. Suur tänu kaasteest Mart Jaanson, Vahur kubjas ja nelevaste infelt.