Sallitallaja salli tallaja on saade Tartu kultuurielust. Mina olen vahel, oleme eetris kord kuus delta raames ning saade on järelkuulatav ka internetis. Ja tere päevast klassikaraadio kuulajad sallide alla ja on enne suvepuhkust veel viimast korda eetris. Mina olen ikka Beff kohe ja täna on meil stuudios Lembit Kaplinski tervist ja ma ei mäletagi, et ma oleksin siin saates jutuks võtnud midagi, mis sellele stuudiole nii lähedal asub. Nimelt siis on täna juttu uuest tohi ja ühistegevuskeskusest nimega aparaaditehas. Aga kuna kõik ei pruugi teada, kust see Tartu stuudio asuks, siis äkki sa räägid alustuseks sellest, kus asub aparaaditehas. Ma olen õppinud, et kõige lihtsam on seda seletada niimoodi, et ma küsin, kas Ilves-Extra maja teate ja seda enamasti teatakse, siis kastani ja Riia tänavate nurga peal. Huvitaval kombel teatakse siiamaani väga hästi kauguri kaubamaja ei sisalda enam kaua. Aga et. Sa tegelikult oled, et uue kultuuritehase ruumide otsinguga tegelenud vähemalt aasta hästi aktiivselt meenub mulle ja, ja vahepeal on siin selles saates ka juttu olnud. Juba kevadel sa kaardistasid neid ja ja ilmselt on seal praegu Tartus kõige parem ülevaade sellest, millised süüdatud tehased taastas, üldse on, mis nende võimalused on. Ja, ja mis alusel need üldse sellise perspektiiviga hinnata, et kuidas sinna kultuuritehast rajada. Mis sulle veel silma jäi, selle protsessi jooksul? Arhitektuuriliselt või ehituslikult, nii seda kui teist. Oli päris palju jah, et noh, näiteks üks kõige ilusamaid oli minu jaoks selle üle jõe Konsumi taga paagi sees asuv endine Zoom meedikum oli vist selline kaunis kaunis hoone, aga seal põrkasime kohe nagu omaniku otsa. Et väga vähe on neid, kes tahavad oma kinnisvaraga midagi sellist teha, nagu aparaaditehases toimub. Nii et tegelikult ma mõttes välistasin sisuliselt kõik eraomanikud, et see oleks, oleks väga, väga suured on veel mis mulle nagu väga huvitav endale tundus, oli vana katlamaja raadil taaskasutuskeskuse õue taga mis oli lihtsalt tühi silikaat, kuup, mida saaksid sisuga täita, aga taaskord era eraomanik. Absoluutselt imeline koht oleks olnud kaseke, aga seal juba juba peaaegu tol hetkel löödi kopp maasse, et neid kohti, mis nagu meeldiksid, kus saaks midagi teha, sest sest see kehand on olemas, on väga-väga palju. Aga nüüd on küsimus, et kuidas on need omandisuhted ja mida omanik sellest asjast arvab. Ja siin siin oli valik nagu. Üks valik oligi lõpuks. Aga räägi sellest keele käes aparaaditehas, praegu on. See on omanike ring Tallinnast ja neil on tegelikult üks sellise keskuse käimatõmbamise kogemus olemas, ma usun, et enamus kuulajaid on Telliskivi loomelinnakuga tuttavad. Ma ütlen need nimed võib-olla kellelegi tulevad tuttavad ette Urmas Laur, Ville Jehe ja Rain Lõhmus. Ja need on kogemus, julgus, aga nemad nagu huvi, et kellega ma siin neist rääkinud rohkem sellest oleme. Nad ütlevad, et need päeva lõpuks ikkagi tahaksid teha midagi sellist, kus, kus nagu ise ka käiks. Et see ei pea olema tingimata see koht, kust võetakse välja suurt kasumit vaid vaid pigem selline väikse plussmärgiga mõnus mõnus keskkond. Millest see mõtteviisi vahe tekib, et siin Tartu selliste pindade omanikud ei tunne vajadust kultuuritehase rajamiseks ja siis tulevad Tallinnast inimesed, kes seda teevad. Me oleme väga spekulatiivsed kätte, et ma, ma tõesti ei oska öelda, et mis, mis omaniku peas toimub, aga noh, tal on õigus teha oma kinnisvaraga, mis, mis ta tahab, et, et selles ei ole nagu küsimused peaks või, või niimoodi on küll, aga ma olen natukene näinud seda suhtlemist, et, et seal loomelinnaku Telliskivi näide on jõudnud nagu inimesteni ja, aga on jõudnud valet pidi, et arvatakse, et see loomelinnak on mingisugune asi, millega saab räämas kinnisvara odavalt, et maha müüa, et saab sealt kiirelt selle raha kätte, et see, see mudel ei ole, see, et see on ikkagi pigem niisugune pikaajalise arengumudel võib olla. Võib-olla see ei ole asi, millest teised asendada oleks huvitatud sellest tegelikult ikkagi kortermaja toob nagu kiiremini rohkem raha sisse ja, ja taaskord mõtlen, et nagu omanikul on täielik õigus seda teha. Kui võrrelda jällegi selle telliskiviga, siis seal on ju kalamaja näol see suur tagama olemas just sellist eluruumi, kes seal Telliskivis tundub üsna regulaarselt käivat. Kus sa Tartus aparaaditehase puhul seda tagamaad näed, kust need inimesed tulevad? Ma arvan, et need inimesed tulevad siis koma kohale. Ütleme seal häid üritusi, et see on kindlasti üks oluline osa minu tulevasest tööst ka eelmise laupäeva täika ja jalgrattalaat, ma ütleks küll, et läks väga hästi, et ma kartsin ikka, et mõnes mõnes kohas tuleb väikene fail sisse, et et ei müüda ühtegi ratast, võidule ühtegi müüjat, et vastupidi. Aga üks niisugune tugev tagala, kas meil Tartus on või isegi tegelikult, kas on kunstikoolid ja RMK, et kunstikoolidest tuleb inimesi, kes tahavad midagi teha. Aga mina olen näinud seda, et siiamaani ei ole olnud neid ruume, kuhu nad saaksid koonduda, sest nad tahavad teha koos teistega. Et selles mõttes sa ütlesid saate alguses väga hästi, et see on koostegemisviisist tegemise keskus. Muuhulgas ja teine sammas, kust nad tulevad, on RMK, kes on teinud väga tublit tööd oma oma väikeste majade käimatõmbamisel, aga need ruumid on seal täis ja seda noorte ettevõtluse huvilist, kes tahab näiteks teha tegeleda tootmisega, mis tekitab müra või tolmu, et jällegi neil ei ole siukest ühte koondumiskohta olnud ja ja kui on maja inimesi täis inimestel käivad külalised ja sõbrad ja kliendid, et sealt tuleb juba see põhivool ja lõppkokkuvõttes Tartu on piisavalt väike, et siin ei pea olema igav kultuurikeskuse jaoks oma linnaosa vaid nad saavad olla nagu valimisjaoskond, on meil üks Tatu, et ma arvan, et et jätkub kõikidele Olles neis ruumides ringi käinud, see on tegelikult ikka üüratu pind, see on silmamõõdu järgi umbes kolm vana pärmivabrikut, et millega seda kõike hehe täita, mis seal, et mis need plaanid on? See on väga hea silmamõõt, pärmivabriku kogupindala umbes 4000 aparaaditehasega kogupindala on umbes 13500. Aga praegu me ei räägi kogu sellest kõigist viiest korpusest, et seal on mitmes kohas on olemasolevad üürnikud, kes ei lahku kuhugi ja keda me ei tahagi sealt kuhugi ära saata, et me võtame ette korpuse number viis Ma ei tea, mitmesse tapamajal oli, aga meil on korpus number viis igal juhul millest saavad kunstnike ja stuudiot korpus ja selle täitmisega ei ole selles mõttes probleemi, et hetkel meil on veel niimoodi kümmekond stuudioruumi vaba, aga ülejäänud on kõik jaga broneeritud juba, et kui vot seda kohta ei ole nii pikalt olnud, et siis ma näen küll, et praegu on nagu väga kiiresti tekkinud niisugune kes on kogu aeg otsinud ja lõpuks leidnud ühe võimaluse, noh, alates pruulikojast kuni kuni väike fotostuudio, nii et et. Millega ära täita kõigi kõigi nende selliste tegevustega? Pruulikoja tulek on sündmuste mõttes kindlasti hea, uudismajaõlu ei voola kunagi maha. Aga et sa mainisid ise ka neid sündmusi ja tõepoolest see laupäevane täika ja jalgrattalaat sai suhteliselt head starditingimused kas või läbi selle, et ta oli ju ilusal päeval kahe üsna kõlge vihmapäeva vahel nii et oli ilma, oli rahvast, aga et mis seal praegu veel lähiajal toimumas on ja ja mida see player programm ette näeb? Olgem ausad, suvi on remondi aeg meie jaoks, nii et mingisugust suvist programmi me see aasta ei paku. On olnud juttu nüüd mõne festivali korraldajaga ürituse korraldajaga, kes tahaksid tuua meele kas mõne kontserdi või peo ja need vestlused käivad ja arenevad need kindlasti, meil suve jooksul toimuvad mingid asjad, aga need on niuksed, Vanov sündmused, millest ta siis saate teada meie Facebooki lehel. Aga me loodaks augusti lõpus olemasolevate kohe tulevate majalistega pakkuda sellise, kas ühe maksimum kahepäevase minifestivali, kus nagu näeks nagu mis vahepeal toimunud on, paljud nägid, et on vana räämas maja ja kui ma seal tuuri tegin, et ma nägin paljude silmis ka seda, et no ei jõua seda valmis kunagi. Et kindlasti sügisel on, on rohkem valmis ja ma hea meelega näiteks ja ma loodan, et majalised tulevad taha ja me saame ka tutvustada nagu oma tegemisi, et igaüks käib mingisuguse tükikese sinna kavasse mis viib meid ka tagasi kui juurde, kelle, kelle festivalil toimub põhimõtteliselt samasugune läbi maja tegevus, et seal need mõtted ei ole kuhugi kadunud. Jah, sa vastasid nüüd ühest küsimusest juba pool näha, et kuidas aparaaditehase elab, elab üle Tartu suve. Kas sa juba tead, kuidas te elate üle tähtu talve? See on väga hea meelega sulle öelda, et talve me elame üle keskkütte radiaatorite toel. Et vot siin on nüüd selline kahetine koht, et telliskivis näiteks koliti sisse niimoodi tekkeks, panigi endale oma elektri radika ja maksis talvel seda. Seda elektrikulu Tartus omanik on ilmselt natukene kindlam selles, et see loomelinnaku kultuuritehase mudel toimib ja ta on valmis tegema natukene siukseid, tõsisemaid investeeringuid, ta teab, et siia tulevad need inimesed, kes, kes tahavad seda keskkonda. Ja küte on tõesti meil selline asi, et mis, mis on reaalsuskontroll kultuurikeskuste rajamisel. Et suvel avaneb igasuguseid väravaid ja uksi ja aknaid, aga talveks ka paljud neist kaovad ära. Nii et meie loodetavasti saame enam-vähem soojas toas selle talve üle elada ja suve esimese suve me elame siis tõesti ei ole nii, et me ei pinguta selle nimel, et inimesi siia tuua. Aga järgmiseks suveks ma püüaks ikkagi mingisugused konkreetsed maine maineüritus, et vähemasti nende satelliidid tuua siia tehasesse Teeme väikse muusikapausi, vahepeal uhiuus lugu ja on Helsingi ja Kärt Ojavee sünnipäev. Sally tallaja. Ridala jätkab stuudios on aparaaditehase edendaja Lembit Kaplinski. Võrreldes sellega, kui sa eelmine kord saates käisid, on suur muutus ka see, et sa oled nüüd mõnda aega olnud tegevlinnavolikogus omad üsna põhjalikku ettekujutust sellest, mis on linna kui terviku liiklusvõrgu infrastruktuuri probleemid. Kui me vaatame nüüd aparaadi veast selles kontekstis mis on need praegused linnaruumilised takistused, mis tuleks ületada, et ta korralikult käima läheks? Tõtt-öelda linnaruumiliselt ma ei näegi väga mingeid takistusi, et ma oleksin vastanud igal muul juhul, et kergliiklus aga aparaaditehase nii jookseb kesklinnast täiesti sõidetavad rattarajad jooksevad, et välja. Et selles mõttes ei, ei ole siin ühtegi ühtegi probleemi, täiesti. Ausalt öeldes, mina ei ole ühtegi tähele pannud. Võib-olla pigem tuleb mängus psühhogeograafia, mis me meid kummitab igal sammul, et et kas ta jääb kesklinnast liiga kaugele või mitte, aga noh, et siin ei saa linnavolikogu linnavalitsuse keegi teine midagi teha, et tehas on, on täpselt seal, kus ta on, tuleb lihtsalt jätkuvalt teha nii lahedaid üritusi. See kilomeetrike maad suunduks, millekski väiksemaks. Noh, eks trump või vähemalt potentsiaalne trump on ju veel see, et raudteejaam on suhteliselt ligidal või ütleme, ikka täitsa ligidal. Jah kui, kui kujutada ette, et ma suudame kuidagi rongi pealt tulijatele midagi pakkuda kontserdikülastajad massidega Tallinnast ja Riiast, et noh, et see on ilus unistus iseenesest, aga tänapäeval nii suuri plaane ei tee, et meil on ikkagi pilk pööratud oma naba poole, et me saaksime need inimesed, kes tahavad seal keskuses oma asja ajada, et me saaksime need mõnusalt sinnapaika. Rääkisid sellest, et Tartus ei pea ilmtingimata igas linnaosas oma kultuuritehast olema, aga, aga kui palju kultuuritehaseid Tartusse mahuks, mis saivad? Ei pea, aga võib igas linnaosas olla oma kuni on piisavalt erinevad profiilid, et see konkurents on, on niisugune teretulnud, mitte mitte ei hakata tegelikult lihtsalt publikut üle lööma. Ma ei tea, mis on õige number, aga väga paljuski on. Me oleme, mis tegelikult seda juttu rääkinud, eelmine kord ka tahtnuks ühe ühe asutuse linn, et tuletame meelde, et mõni aeg tagasi meil tegelikult Tartus ikkagi teater, Vanemuine, nii oligi. See teeb trobikond siukseid pisikesi harrastusi. Ja kui, kui hakkas arenema Tartu uus teater, et paljude jaoks on mõistmatu, et aga meil ju on teatanud, mis, milleks. Et ma arvan, et igasuguste kultuurikeskustega, hotellide ja tehastega on täpselt sama asi. Kui kui üks on see ei tähenda, et teise jaoks hommikul teine siis vabalt võib olla, et on kolmanda jaoks gonoomi, tuleb leida oma nišš lihtsalt. Noh, pigem on praegu ikkagi näha, kui sellest mõne aja tagusest seisakust välja tuldi, kus hulk kultuuriklubi klubisid kinni läks, siis on niimoodi, et et see seltskond, kes hakkab nendes kohtades käima, jõuab nagu igale poole. Küll nad jõuavad Genelistidesse juude õue, künnad jõuavad naiivi või nad joovad arhiivi ja pigem on niimoodi, et see seltskond on nagunii linnapeal liikvel ja, ja uus koht tõmbavad kandjale ligi, ilma et nad ilmtingimata mujalt teha läheks. Kindlasti, aga noh, samas muidugi tahaks selle seltskonna peale ainult lootma jääda, et see on seesama, et kui teha näituse avamine, et siis on seal olemas alati püsipublik, aga tegelikult me tahame näha neid nägusid, keda me ei näe igal näituse avamisel. Me tahame aparaaditehases ka näha neid, kes võib-olla ken kluppi ning tihti ei satu või üldse mitte. Loomulikult me tahame, tahame seal aeg-ajalt näha ka ken klubi rahvast. Ja loodetavasti ka sedapidi, et me toome tegelikult võrgustikku inimesi juurde. Üks teema, mis on kohe väga tõsiselt käima läinud seoses aparaaditehasega on see jalgrattakultuuritemaatika ja, ja lisaks sellele, et seal oli jalgrattalaat ja, ja tasuta jalgratta väljaloosimine seoses selle promokampaaniaga, siis oli ka seal üks suurem nõupidamine. Jõudsid sa seal ise osaleda ja ka mis need põhilised teemad? Väga põgusalt, ainult et mul on ka üks muud kohustused, aga see teema on minu jaoks nagu oluline ja ja püüan sõita jalgrattaga nii palju kui võimalik, kui meest ei vea rasket betooni ühest kultuurikeskusest teise, mida ikka tuleb ette. Et ma võib-olla põigatakse teema natuke laiemaks, et see ei ole ainult aparaaditehase teema, kaugeltki mitte, et see on, see on kogu Tartu teema ja, ja siinkohal ma võin nagu natukene tuua sisse seda teadmist, mis mul on seal linnavolikogus kasvanud. Et. Mul on väga hea meel näha, et võimukoridorides on tegelikult jalgrattateema nagu väga üleval, et mitte keegi ei planeeri enam midagi ilma mõtlemata sellele, et aga kas siin on jalgratturitele ka mingid võimalused loodud, sest ta teab, küsitakse, sõpradelt küsitakse seda igal sammul ja ja kui ta ei ole sellele mõelnud, siis tuleb sellest suur kisa, see ei tähenda, et ei tehtaks praaki, tehakse veel praaki ka, sest noh, ütleme viimase ehitusmeheni lihtsalt ei jõua see info, et kõrgus nulliga või või mis seal parajasti, eks ju tehtud on. Aga meil on terve hulk hankekomisjone ja töögruppe ja kõike muud ja need teemad arenevad ja nii palju, kui ma tean, ma ise jalgata komisjoni töös küll ei osalenud, mul on muud asjad. Siis kaalutakse väga tõsiselt Tartusse ikkagi jalgrattalaenutuse loomist. Selle tänapäevase süsteemi haiget on mitmed laenutuspunktid üle linna. Kõik see käib automaatselt, sa saad võta ühest kohast viia teise kohta tagasi, niimoodi mõelnud ei saa lubada, et kas see tuleb ja millal see tuleb, aga seal on igal juhul õhus see teema. Rääkimata sellest, et ka koalitsiooni lubadus 100 kilomeetrit jalgrattateid, et küll küll nad vaikselt arenevad, hästi palju peab avastama. Muidugi on see Püüame ikkagi kasutada ära maksimaalselt välisrahastust ja see tähendab seda, et võib-olla asja tehakse selles järjekorras, kuidas rahastatakse selles järjekorras, kuidas oleks kõige loogilisem, aga, aga linna planeeritakse ehitatakse ikkagi nagu mitte mitte ühe aastaga, vaid viie, 10 20 aasta plaanis. Ja, ja kindlasti paraneb see seis ka igasuguste pisikeste konavuste asjadega, et mida rohkem seda räägi, mida rohkem ma neid nuppe vajutama, seda, seda kaugemale see teadmus jõuab ja seda vähem tehakse praaki. Konsis kohustusliku kiivri kandmist vaja või ei ole? Mina olen nagu täielikult selle vastu, siin on ilmselt numbriliselt võimalik tõestada, et mida ebamugavaks teha, ebamugavamaks teha jalgratturitele liiklemine, mide kiivri kandmine on, seda vähem sõidavad jalgrattaga, seda rohkem toimub liiklusõnnetusi autodega, mille puhul liiklusõnnetuse tagajärjed tõsisemad. Nii et see võib muuta liikluspilt hoopis ohtlikumaks. Aga ma olen põhimõtteliselt selle vastu, sõltumata numbritest, ma oleks selle vastu ka siis, kui, kui näeksime mingit väikest võitu turvalisuses. Just sellepärast, et jalgratta taga sõitmine peaks olema nii mugavaks tehtud, kui vähegi võimalik, et kõik saaksid seda teha. Aga selgub, et ma unustasin Kiievi koju mõned trahvi hirmus hoopis. Sõidan autoga, siis see on nonsens. Et. Ma ei tea, kust see mõte jälle välja välja ujus, aga, aga minu poolt on kindel, ei. Ja see küsimuse tagamõte oligi see, et üks asi on jalgrattateed ja nende ühendama ja teine asi on see, et sul on üldiselt turvalised tingimused liikluses. Jalgrattasõitjatega arvestatakse et neid märgatakse ja neil lastakse olla. Jah, ma olen seal hästi paljuski teadvustamise asi, et kui nüüd rattureid on linnapildis piisavalt palju, et autojuhid samuti peavad igal ristmikul mõtlema, et oota, kas mad ratturid ka lasin läbi Seegod et siis nad lasevad tegelikult enamus inimesi liikluses on väga viisakad ja arvestavad üksteisega, millel kiputakse keskenduma, nad üksikud huligaanid, et tõesti mingisugune nolgi kamp kihutab ja jalakäijate vahel oma. Ma ei teagi, trikiratta võtavalt siukse asja teed, nad on suhteliselt mõistlikud ikkagi noh, just mingisuguste suvaliste maastikuratastega siis sellest ei saa teha mingeid järeldusi jalgrattaliikluse kohta ja ei tohi teha, see on halb üksiknäide samamoodi bemmi vendade. Vabandust, ühesõnaga seda tüüpi rullnokkade jäägi teha mingeid järeldusi autojuhtide kohta. Tagasiaparaaditehase juurde sa mainisid juba seda linnavalitsuse suhtumise muutust jalgrattakultuuri suhtes, aga aga mil määral peaks olema üks kultuuritehas sinu arvates linna ahendada, rahastada, mil määral peaks olema Eha ühendaja asi, mil määral peaks olema huvitatud kogukonna asi? See on see 10 punkti küsimus. Ma arvan, et natukene kõike kindlasti sellepärast et. Kultuurikeskus iseenesest üks aspekt, mis tal on, on, on see hindamatu ja, ja samas siis väärtusetu kunsti ja kultuuritegevuse sõnal vaja, et seal on mingi ühiskondlik kokkulepe, mitu protsenti me paneme lihtsalt nii-öelda kultuuri alla magama ja, ja ei küsi, et, et mis see raha on, mis me vastu saame. See on üks pool ja ma arvan, et igal tatus tegutseval kultuuriasutusel on 15. augustil võimalus esitada taotlusi täpselt selle selle koha jaoks. Aga nüüd sellised suuremad keskused, kultuuritehased täidavad tegelikult veel mingeid rolle nende rollidega on see, et me saame istuda maha ja leppida kokku, kui, et, et kas see teenus nii-öelda on vajalik ja sellisel juhul, mis, mis mahus seda rahastatakse või see ei ole vajalik ja see on jälle kokkuleppe küsimus, on natuke teine kokkulepe, näiteks. Võtame igasugused inkubaatoris. Et neid toetatakse kuni meie loomandus keskuseni välja ikkagi täiesti sihiteadlikult selleks, et soodustada ettevõtete teket, arengut, anda neile niukene pehme staadi, saadi plats ja õlg õla kõrval sihukene ühes lühkimise tunne. Täpselt sama teenust pakub teatud piirini ka aparaaditehas. Et meil on teistsugused ruumid, on natukene teistsugune fookus, aga see, see ei tähenda, et me ei, ei tahaks kasvatada enda keskelt välja ka edukaid väikeettevõtjad ja toetada neid selles, et ma viskan ühe märksõna õhku, kui me vaatame tõsiselt Haabi laadse koos töötamist. Ta oli rajamise poole. Ja, ja siin on nüüd küll see küsimus, et, et see on sihukeste alustavate idufirmade jaoks väga taskukohane ja ja samas inspireeriv keskkond ja, ja kui linn või mingisugune kõrgem institutsioon leiab, et on vaja sellel tasemel ettevõtlust toetada, et vot siis siis me saamegi pakkuda seda teenust ja me saame sinna võib-olla juurde, kui ta midagi mingeid lisakoolituse põhimõtteliselt nagu RMK. Aga ma usun, et siin neid profiile on väga palju ja, ja kõik lihtsalt ei mahu. RMK säärase on minu igapäevaelu, ma näen seda. Mitmes lõikes on tulnud välja teatav erinevus kultuurikorralduses Tallinna ja Tartu vahel, et et Tallinnas loodetakse ikkagi sellele munitsipaalosalusele tunduvalt vähem kui Tartus. Ja pigem vaadatakse sellist erainvestorite poole, tartus eeldatakse tunduvalt rohkem seda linnaosakaalu. Noh, muidugi Tallinnas on ka keerulisi näiteid selle koha pealt, kasvõi see, mis kultuurikatlast on saanud, aga aga mis mõistlik tasakaal oleks? Või mis see mõistlik koostöö vorm oleks, ütleme, erainvestorite ja linna vahel. Selles mõttes keeruline küsimus ja sõltub kasvõi juba nagu kinnisvara iseloomust asu asukohast. Et kui kui meil on kesklinnas mingisugune pind, et noh, siis on ilmselge, et seal saavad toimunud teistsugused asjad kui, kui kuskil äärelinnas või nende kahe vahepeal. Ma tõesti ei oska sellele küsimusele vastata, et noh, kõige lihtsamaks võtta taskust välja kolmandik-kolmandik-kolmandik. Aga see on liigne lihtsustus tsiviilnagu, mitte mitte kuhugi, pigem vaataks ikkagi nagu funktsioonide kaupa seda asja. Aga kui sa nüüd ütled, jäädakse ennekõike lootma linnale, siis aparaaditehasega on hetkel küll see selline seis, et täna ja siin ei toeta linn meid seal otseselt mitte millegiga, et me oleme tutvustanud oma plaane ütleme nii kultuuri kui ettevõtlusosakonnas ja selline soe vastu. Ta on eksju, aga täna ei ole see koht, kus me sealt otseselt midagi küsiksime või midagi, midagi saaksime, et otsime seda head sobivat koostöövormi alles. Nii et, et selles mõttes on aparaaditehas tartu Tartu mõistes siis Tallinn tallinlik mudel, et me töötame täna eraettevõtja ja kohaliku kogukonna baasil ikkagi. Jällegi küsimus, mis ikka ja jälle läbi käib, mil määral peaks selliste tehaste ühendamine olema riigi asi riigi kultuuripoliitika või miks mitte ettevõtluspoliitika sotsiaalpoliitika? Teema. Ütleks siis välja oma isikliku seisukoha, mis on see, et minu arvates peaks olema palju olulisem osariigi kultuuripoliitikast. Et meil panustatakse väga palju enesesse pärandkultuuri. Ka praegu toimuvad suured pärandkultuuri teemalised üritused meie ümber, tõrvikud liiguvad nii paadiga satega. Aga kust, Mul on küsimus, et kust see uus peale kasvav, et uuel on vaja taimelava, kus, kus ajada juured mulda. Ja noh, see, kuidas näiteks Tallinna polüme kinni läks, et see on minu jaoks, näitab kultuuripoliitika mingis mõttes läbikukkumist tuletama meelde, et müürileht, mis Tartus on seotud selle sünd või kasvamine ütleme, ken klubiga, mis on nüüdseks siis terveks kvartaliks välja arenenud. Need inimesed, kes müürilehte tegema hakkasid, need kasvasid omakorda välja polümeerist. Niiet et kui keegi ütlevad näiteks polümerali mihuke pime, räpane kole hulgas, siis pestakse talle värske müüri, lahe kätte, ütleks jah, aga vaata, mis, mis taim nagu võõrsus sellest mullast välja. Ja kui me tahame teisi selliseid taimi, et siis me peame loomakeskusi, kus, kus noored saavad vabalt tegeleda nende asjadega, mis, mis on nende jaoks olulised. Nii et ma tahaksin aparaaditehast ka nimetada selliseks suureks liivakastiks, et üks logo versioon, mis meil läbi käis, oligi neljast küljest ümbritsetud kollane õu, kus siis igaüks võib tulla oma ämbri ja kühvliga mängima, et nii ma tahaks, et see toimiks. No üks, mis sinna liivakasti on ümber paiknevas, on see, millega sa siiamaani oled väga põhjalikult tegelenud, trükimuuseum kuidas see protsess hakkab välja nägema. See saab olema väga lõbus, sellepärast et me kolime ja teeme remonti samaaegselt ja selle kõige keskel teemani näitusi on vastu külaliskunstnikke kui ka külastajaid. Aga sügiseks tahaks saada siukse enam-vähem stabiilse seisu juba, et ma saaksime jätkata õppetöö ja ja kõige muuga. Aga välja näeb see, ütleme sisuliselt ikkagi rohkem niimoodi, et me saame väga head tingimused, sellepärast et trükimuuseum on tegelikult. Teda peaks nimetama avatud stuudioks, et see on tema põhipõhi nagu tegevus ja ta on selline suurtükk, kes kes toob enda ümber erinevat stuudiot, kelle jaoks see on, see on nagu hea koht, kus olla, kuni selleni välja, et saab minna ja suuri pappi kääre kasutada, eks ju. Et omanik on sellest aru saanud, et on nagu mingid sellised kultuurilises või, või tegevuste mõttes võtme võtmeasutused ja siis aparaaditehase jaoks on need trügi, muuseum, trüki- ja paberimuuseum, täpsemalt ja müürilille täika ka, et need toovad nagu ühelt poolt siukse siukse rahva, kes on püsivalt on seal stuudiod ja teiselt poolt siis ta ikka toob, toob palju rahvast laupäeviti. Et see kombinatsioon, ma arvan, on väga hea tagasi muuseumi juurde minna, et peale heade tingimuste me saame rohkem ruumi, sellepärast et meie õlul on nüüd polümeri prügiga ja päästmine rattmängumaksu. Nõukogu on meil aidanud hoida neid ruume üüril mõned kuud, aga nüüd me peaksime ära tooma sealt viie tonnise trikki masina ja muud asjad. Ei, aparaaditehases on, on see ruum, kuhu nad paigutada. Et suve jooksul me värvime seina ja pahteldamine krohvimine sügisel peaks olema nagu palju uut vaadata ja teha kindlasti. Ja sellega seoses, et mitte istuda kahel toolil korraga. Ma kavatsen ise trikki muuseumi juhatamise anda järgmistele inimestele, kuigi ma püüan seal asutusega jääda nii seotuks, kui vähegi saan. Aga et minu põhitöö saaks olema aparaaditehase projektijuhi töö Mängime muusikat, sümboolne lugu väntahel ja sa tulid tuppa. Üritab ja valgust ja selgust sai tuba täis. Naeratus oli kui päike. Kui päike kiiresid Need olid sa tuppa ja valgust ja selgust sai tuba käes. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Söe ümber hõljus kui muusika. Kaome äikest. Nii tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Tsitaat ja valgust ja selgust sai tubane. Su naeratus, Oliquid, väike kogu ilm sai valgust. Sa tulid tuppa käsu naerates oli kui päi Kerge. Ja kogu ilm sai täis valgust täis valgust ja selgust. Täis valgust ja selgust. Täis. Kes olid alla ja Saade on sallid alla ja mina nende kohe stuudios on täna lemmid. Kaplinski räägime veel Tartust laiemalt. Praegu mõnevõrra laineid, Jaak Aaviksoo sõnavõtt teemal etatu provintsist dub täie hooga. Tema pakutavad lahendused on muidugi tootmise ja meditsiini poole peal ja need on välja pakkunud. Ta võiks saada kalossi pealgi pealinnaks küll vaba tsiteering, aga milline sinu suhtumine sellesse on või mis sinu visioon selles mõttes on, et mis see praegune seis on ja, ja kuhu on Tartul lootust liikuda? Tartu on väike linn Euroopa perifeerias ja ainus, mis saab teha selle linna suureks, on inimesed, selle sees on minu sõnum juba eelmisest kevadest saadik. Nii et ma arvan, et tuleb investeerida inimestesse nagu inimestesse investeerimine. Võib käia mõnikord ringiga ja ma tahaks korra hüpata võib-olla betooni teema juurde, et ma olen nüüd ka oma omavolikogu töös hästi palju näinud sellest meeletult sarkastilisest suhtumist, et neid kultuuriinimesed nii nad tahavad jälle betooni. Tegelikult see ei ole, ei ole nagunii lihtne, et kultuuriinimesed kangesti tahavad betoon ja vaatama tuleks Tartus ringi, Genklubi vaevleb, vaevles ruumiprobleemi käes uus teater, täpselt sama trikki muuseum, Paberi muuseum, täpselt sama, et nagu inimesed on olemas, aga ei ole seda kohta, kus teha, et äkki siis ongi seda betooni vaja. Ja aparaaditehas on nagu üks nendest kehanditest, kus saab tulla ja teha mingeid asju. See on see, kuidas neid inimesi, kes tahavad teha, siin kinni hoida ja need on, need on need inimesed, kes loovad mingisuguse atmosfääri. Kalosse võib ka teha jah, jaa, mobiiltelefone või, või mida iganes, eks mobiiltelefone tehakse vist küll Elvas. Aga ma arvan, et inimesed valivad oma oma elukoha mitte ainult selle järgi, et seal oleks tööd, vaid ka selle järgi, et see oleks nagu mõnus olla, seal oleks mõnus elada, oleks mõnusam, on lapsed üles kasvatada. Ja kalossid ei ole ainus lahendus selleks, et et kultuur on, on niukene, laialivalguv sõna, aga me saame aru, kui teda ei ole. Kui, kui ei ole kogukonda, mis sind hoiaks positiivses mõttes kinni, ainus asi, mis sind hoiab kinni, ongi palgasumma, mis kuu lõpus selle arvele laekub, et sellist sellist tahtnud ma ei tahaks. Noh, kui seda palgasummadki on, aga et küsimus ei ole betoonis, küsimus on keskkonnas, ennekõike. Ja betoonosa osa keskkonnast võtame näiteks. Et ajad, neil on väga konkreetselt vaja betooni selleks, et oma asja teha. Ja tame Simpel Sessioni, mis on Tartus Tartus toimunud, et nad need atraktsioonid ja asjad, mis, mis Tartusse on jäänud, mis siin on olnud? Et selleks, et erinevad huvigrupid jääksid siia, linna, tegutseksid siin linnas, on vaja luua neile tingimused. Mingis mõttes selle kõigega tegeletakse, et ma ei taha ainult mootorist rääkida, et on, on ka väärikas vananemine ja, ja ka see on oluline ja peab olema võimalik käia ka lapselapsega Anne kanalis ujumas ja sinna tehakse korralik vesi, klusid see on, see on ka nagu hea. Kui põhjalik vesi tehakse, oleks Kaasava eelarveideedest tubli kolmandik olid veeteemalised. Mis ma öelda tahan, on see, et ma tunnen seda kultuurimaastik võib-olla kõige paremini ja ma tean, mis on need asjad, mis on vaja selleks, et siin oleks Kultuurik korraldajatel hea olla. Ja siiamaani oli minu jaoks puudu see, mida mina kutsun kultuuri tehaseks. Üks, üks suuremat sorti hoone, kuhu mahuks erinevalt stuudiad, nüüd kui see loodetavasti aparaaditehase baasil üles kasvab, et et siis vaatame, mis järgmine asi on. Aga aga betooni eskond kohati käivad koos, on see mõte, mis ma tahan öelda. No praegu vist me rääkisime ennekõike nendest inimestest, kes juba juba siin on, kes Eestis on, sa oled samas ka hästi palju tegelenud Välis-residentidega, nendega, kes tulevad siia näiteks vabatahtlikena mis neid siin võlub, mis neis võiks tekitada sellise tunde, et tulla siia kunagi tagasi või siia jääda? Paljusid inimesi võluvad paljude erinevad asjad. Aga mida ma olen nagu kuulnud? Esiteks muidugi väga paljud külaliskunstnikud, kes tulevad Tartusse, Nad tulevad tõlki muuseumisse trüki- ja paberimuuseum stuudiana pakuvad selliseid võimalusi, mida selles samas väga-väga vähestes kohtades just nagu kogu ampluaa alates mahulisest Babe kunstist kuni tähele, aga tekkini. Ja kõik, mis sinna vahele jääb. Et, et see on nagu üks üks asi, aga tegelikult, et need laiemalt linna vaadates, mis inimesi välismaalasi võlub, on mingisuguseid kontrastid, mis ei ole, ei ole nagu šokeerijavad, et meil ei ole sind tuhamägesid ja ja mingit sellist asja, vaid seda, et kuidas mul on üsna harmooniliselt on, on mingid väga erinevad kihistused koos statistilist tekib ainult ainult juuetena, et mida rohkem sa kaevad, seda sügavamale auku ennast kaevad ja siis pärast ongi raske välja kanidesse tunned ennast seal augus väga mõnusalt. Et see on Tartu õnn ja õnnetus mingis mõttes, et siin on võimalik ennast mõnusalt tunda. Maardlaid kihistuse peaks rohkem tekitama erinevate erinevate huvigruppide jaoks, et tõesti, kui tuleb siia Peeemmiksi vend, et siis ta leiaks nagu omad kiiresti üles, tuleb siia mõnest harrastusteatest keegi, Ta leiaks ka võimaluse kohe kuidagi selle teatrimaastikuga sulanduda ja nii edasi ja nii edasi. Jällegi ma räägin hästi kultuuri spetsiifiliselt nüüd võib-olla vastaks ka küsimusele, et kuidas seda teha, et see nii oleks. Ja see on natukene niisugune poliitiline sõnavõtt siin, et ma jätkuvalt olen seda meelt, et kohapealset vahenditega ei ole mõtet pingutada, teha suu ei projekte. Et rahvusvahelisel projekti turul ripub väga palju vahendeid, mida kasutada selleks, et korraldada kultuurivahetusi, tuua siia inimesi viie siit inimesi välja ja, ja ja mult on küsitud ka, et mis selle mõte nagu on, aga, aga see on umbes sama küsimus, mis selle kultuurimõte üldse, mis mõttega me üldse mingeid näitusi avama, et eriti veel nendesamade inimeste omi kogu aeg noh, Wax siis vähemasti aeg-ajalt kellegi teise maa või, või nendesamade inimeste oma mingi hoopis teises linnas, teises riigis. Et äkki oleks põnevam. Ja, ja see poliitiline seisukoht on siin see, et kohalike kultuuriorganisatsioonidega avastamisest tuleks eraldada tegevustoetus, mis on üks on siis on see selleks, et organisatsioon, festivale, asi saaks üldse toimida, olemas olla, ja sellega on seotud mingit kindlat kulud. Ja teine asi, TC, projektid, tegevuse läbiviimine, et näiteks kui festival tõesti tahab viia läbi festivali, tuua filme või muusikuid, eks ju, et siis ta peaks vaatama välisrahastuse poole ja kombineerima osavalt selle kohaliku rahastuse erinevate välisfondidega ja linnavalitsus omalt poolt saaks luua tingimused sellised, et tagada Tartu organisatsioonidele konkurentsieelist selles mõttes, et nad julgeksid võimalikult laialt nendel projektikonkurssidel osaleda läbi selle, et esiteks nad saaksid pädevat nõustamist ja teiseks, et neil oleks hea seljatagune omafinantseeringu katmiseks, et see ei oleks mitte nii. Saime välismaalt rahastust, äkki nüüd me saame reservfondist Tartust ka, vaid see oleks oleks palju kuidagi selgem. See, et tuuakse mujalt mingisuguseid esinejaid või kultuuriprojekte sisse, see on ju isegi suhteliselt levinud, aga see, et suudetakse ennast kuskil mujal näidata või mujal maksma panna, see on märksa haruldasem. Kui me vaatame Euroopa kultuuriprogramm, siis põhirõhk on vahetustel, mitte mitte sellele, et me teeme oma nurgas midagi, et, et seal on teatud miinimumpartnereid, mis sul üldse peab olema. Et ma räägin selle taseme aastustest, et et seal on juba projekti orgaaniline osa, on see, et, et sinu asjad lähevad kuhugi väljapoole. Aga millest seni on puudu jäänud? Ma mõtlen mitte nüüd linna suhtumises, vaid tegijate endi suhtumises. Natukene niisugune raske küsimus selles mõttes, et ei taha kellegile midagi halvasti öelda. Ma arvan, et võib-olla see on jälle see mugavuse küsimus, natukene tahte saab teha oma asja ja teha seda hästi ja, ja noh, ei olegi probleemi otseselt, et noh, kiruda linnavalitsust, et miks ei anta rohkem raha kunstile, kultuurile aga, aga ei pea nägu minema. Natukene tahaks nagu torkida, teab küll, et Ühest küljest organisatsioonina sa mandud muidu aga teisest küljest see on laiem vastutus linna ees. Et muidu tõesti keskpärast päriselt ära. Et pealegi automaailmas toimuvad asjad, et läheks, vaataks, mis asjad need on ja mida meie saame nendega. Kuidas me nendega suhestuda saame? Et peamiselt on, jah, see on niisugune natukene kättevõtmise asi, seda infot, infot saab, partnereid, leiab see, see kõik ei ole probleem. Aga, aga noh, kasvõi see, et läheks Läks tartlaste välja, vaataks, mis, mis toimub Helsingi kaablitehases või suvi lahtiseks ju mis on ka siuksed, suured kultuurikeskused või nii vallis või et. Olgu, need Helsingi sume summa mudelid aga, aga seal toimuvad ka asjades, on mõtlevad inimesed üsna sarnaseid asju, sarnased probleemid, olgugi et heal ühiskondlikumad. Nii et, et ei ole, ei ole see mingi teine maailm, täiesti. Tuleb rohkem. No inimesed käivad juba aktiivselt Riias Berliinis, nii et, et midagi on liikuma läinud. Jah, et kes just kirjutas? Noh, helendama just selles, et läheb liinidest natukeseks hakanud kitsas ja ta ei ole üldse mitte Et ma eile just vestlesin ühe teise noore neiuga, kes täpselt täpselt samade motiividega läheb muide just Berliini. Ja, ja tema põhjus on, on see, et tal ei ole tartus seda kogukonda, ta on küll väga spetsiifiline kogukond ka, aga tal oli see mõte, et äkki äkki ta saab nagu sealt Berliinist seal kogemuse ja kontaktid tagasi tuua Tartusse. Ja ma usun, et siit tuleb nagu see teine teine laine noh, müürileht on üldse selles mõttes ju tänuväärne selleni tagasi minnes, et kohe algusest peale on tituleeritud ennast Tartu ja maailma häälekandjaks võib-olla natukene liiga palju seda tahtjat olnud liiga vähe seda maailmaga vähemasti ambitsioon on olemas. Ja ma nüüd ei tea, kui palju on töösse läinud, aga et olid ju sellel samal seltskonnal sihuksed Balti mõtted. No see ongi juba hoogsalt töösse nüüd nii palju kui ma tean, tulemas positiivuse ajal spetsiaalne erileht välja positiivsuse festivali jaoks mida ükski Läti meediatootja ei suutnud üles võtta sellist võimalust, nii et. Sõbranna, ja tegelikult see, mis peab juhtum, on see, et inimesed ei hakkaks mõtlema nii-öelda kohalik, mingi asi ja siis on mingid rahvusvahelised projektid, rahvusvaheline mõõde peab olema igasuguse asja siukene loomulik osa. Me elame rahvusvahelises maailmas, et mees ongi normaalne, käia Berliinis mingeid kogemusi omandamas või hüpata viiesse mingile kontserdile või käia Helsingis näitust vaatamas, sest see on kõik üks Euroopa Liit ja sellest ideaalist ma saan täiesti aru ja ma toetan seda täiesti. Ja kui need võimalused on meile loodud rahaliselt poliitiliselt siis mitte neid kasutada, vot vot see läheb juba siukse kolkapatriotismi valdkonda ja sellest ma tahaks nii kaugele hoida kui võimalik. Sellega ongi hea lõpetada, edu sulle, lemmid eduaparaaditehasele ja head suvepuhkust sallidel kuulajatele kohtume taas augustis lõpetama jääva Tõnu Naissoo tõi jõuja. Els Himma. Tule ikka mu rõõmude juurde. Tööle.