Tervist, head kuulajad, algab saade kuue vaadis, mina olen Markus Järvi. Oleme jõudnud lõppeva hooaja viimase saate nii, see on 29. kordmil quo paadise mikrofoni ette astub külaline. Meie jutt, Ta on hargnenud harjumuspäraseid ja tavatuid radu pidi oleme rääkinud teadusest ja parateaduses, laulupeost ja India ragade sirbist Jansa ummist kuni demograafilise kriisi ja eesti rahva omakaitse nii välja. Seekordses saates vaatame tagasi edukale hooajale, kuid suuname loomulikult oma pilgud ka tulevikku. Saatekülaline on teeneline raadiohääl ja pikaajaline vestlussaate, räägivad juht Ignar Fjuk. Tervist. Tere, härra Fjuk, teie olite ühiskondlikult aktiivne siis, kui mina mängisin liivakastis ja kui 1987. aastal loodi muuseas ka teie algatusel NSV loomeliitude kultuurinõukogu siis ma istusin esimeses klassis, pesin ABC-d. Ma tahan muuseas lihtsalt väljendada oma heameelt, et te olete siia quo vadis mikrofonide ette tulnud. Aga täna räägime Ausa ühiskondliku diskussiooni võimalikkusest Eesti vabariigis ja seda teemat käsitledes ma hakkasin mõtlema, et tegelikult vist on ausa diskussiooni kõige suuremad takistused meie enda peas või võimalikud takistused. Mingisugused teatavad ühiskondlikud tabud, sotsiaalsed tabud, millele me ei anna asu. Kas Eestis on olnud teie hinnangul mingisuguseid perioode, kus need tabud on kuidagi vähem aktiviseerunud ja inimesed on olnud vabamad oma väljendust? Sellele küsimusele ma ei oska küll vastata. Sest eks igal ajal ja igas formatsioonis on inimese ettekujutus vabadusest ja maailmast täiesti erinev. Ja kui nüüd mõelda tagasi sellest, millest saatejuht alustas 87.-st 88.-st aastast, kui tund tunni järel tajusime, et see vabadusaste meis enestes ka kasvas meeletu kiirusega siis võiks ju nii-öelda, et jälle sinna tagasi vaadates, et igal noil hajahetkedest tundus olevat maksimum, et, et see muutumine tundus olevat noh, nagu nagu juba nagu üle mingisuguse piiri minemine. Ja sellele nagu ei tulnudki lõppu. See, et meie peades on sellised nagu mingisugused valmis konstruktsioonid maailmast, milline see maailm peaks olema, siis? Loomulikult, see on meie peades. Aga see on nagu õpitud kas siis kuulekus või, või õpitud lojaalsus või õpitut. Mittetahtmine olla sa ise või täielikult vabad. Tänapäeva ühiskond just, kasutades neid samu, kõige moodsamaid ja samas elementaarsemaid, interaktiivseid, mõjutusvahendeid, mille üle me oleme uhked, räägime, et näed me läbi selle saame osaleda mingissugustes, ühiskondlikes protsessides. Seesama mehhanism, jumeid, sellistekstreenibki ta just sellisteks meid muudab. Ja, ja seetõttu just nagu öeldes, et see on meie peades on süüdlane ikkagi kuskil mujale seal mingisugune meie poolt varem antud veksel kellegile või millegile, kellele just seeläbi tekibki just nagu õigus sellist maailma luua ja meie peadesse sellist piiratust või alalhoidlikkust või või mistahes kasvõi siis lihtsalt projektipõhisust istutada ja seda pidevalt kasvatada. Ja me oleme tegelikult ikkagi ju vastuvõttev pool ja me aktiivselt nii-öelda aktiviseerime neid ühiskondlikke mudeleid, mis meile peale tulevad, et võib-olla siin ju aitabki see, et me nii-öelda puhastame iseennast, mingisugustest, mõttemudelit, sest või ühiskondlike stampidest või üritame nagu kaugemale vaadata nendest üle. No loomulikult inimene ärkab ja peseb hambad ja peseb silmad ja joob kohvi ja ja see on üks osa sellest taeva alustamisest, kui sa seeläbi eeldad, et sa oled nüüd puhas ja valmis võtma kõike vastu seitsme meelega ja, ja täiel. Aga ma ikkagi tahaks tulla selle juurde, et sellest üksi on vähe, mis me endaga teeme, me oleme ju ainult üks osa sellest kõiksusest ja murdosa veel väiksem, tühine osa. Tegelikult meid ju valitseb mingisugune teistsugune sotsiaalset, et lepete ja olemuste virvarr ja siit me ei saa välja üksikuna ja, ja, ja üksi, vaid me peame leidma mõttekaaslasi ja vastandama ennast sellele nii-öelda vahele või, või välisele, mis meid survestab või mis muudabki meid sellisteks nagu me oleme ja millega me ise mõistagi rahul ei ole. See on väga huvitav, kuidas neid väliseid mõttemudeli, struktuure, ühiskondlikke kokkuleppeid siis reaalselt muudaks, Öeldakse, et teie olete olnud selle protsessi sees juba tegelikult mainisite seda, kuidas vabaduse aste iga kell kasvab. Seal tundus vist ilmselt. Kui rääkida nüüd 80.-te lõpust 90.-te algusest siis sellel perioodil tundus ilmselt olevat mingisugune selline isikliku vabaduse ja kollektiivse vabaduse nii-öelda koos kasv, et mida rohkem kassas isiklik vabadus, seda kiiremini langesid põrmu ühiskondlikud mudelid. Selline suurepärane sümbioos isikliku ja ühiskondliku mõtte, Stambi või ühiskondliku protsessi. Muutumisest aga ilmselt on siin ka mingisugune erinevus tolle aja ja tänase päeva mingisuguses seotuse vahel või, või kas see mitte vabaduse vahel, sest tol ajal, kui sündis see nii-öelda uus vabaduse tunnetus, siis me tulime ühest sellisest olekust, mida võis pidada nii-öelda pealesunnitud, mitte vabaduseks, kui sellist terminit tohib kasutada, see oli nii-öelda välise jõu poolt meile peale surutud olek. Ja, ja me ühelgi hetkel oli muidugi erandeid, aga ühelgi hetkel me ennast selle selle nii-öelda suure võimusüsteemiga samastanud. Me seletasime endale oma lastele oma lähedastele, et on olemas mingisugune teine Eesti teistsugused võimalused. Et me oleme ajutiselt ainult selles nii-öelda surutises. Aga täna seda tänast olekut võib just nimetada nii-öelda õpitut kuulekuseks või isegi või vabatahtlikuks kuulekuseks. Me elame mingisugust sellist. Kummalist mitme vaikset elu, kusjuures see nii-öelda raha võim, mis nagu peaks olema täitsa kõrvaline, see, see on olnud mingisugusel määral. See jõud, mis on nagu tükk tüki haaval seda kaheksakümnendatel aastatel vallandanud vabadust ja, ja meid sealhulgas ära ostnud seda nii-öelda mis see siis tänane kodanikuühiskond muud on kui läbi mingisuguste algselt või oma idee või eesmärgi poolest õilsad kavatsused ja eesmärgid, mis on nagu seotud ülevalt poolt antava almuse ehk igasuguste rahadega ja igasuguste võimalustega eksisteerida ja me oleme selles suhtes väga paljud meist noh, just selline kuidas öelda mingisugusele alluvussuhtele rajatud hoiaku staadiumis. Jah, kui nüüd vaadata tagasi kuvadis saadet ajalugu natukene, siis tõepoolest me alustasime täpipealt selle sama probleemi lahkamisest, et siia tulid rääkima kodanikuühiskonnast ja poliitilisest protsessist ja, ja testist. Indrek Tarand ja Priit Hõbemägi. Ja selgus väga selgelt, et igasugune kodanikuliikumine ja algatus on võimu poolt pistetud jääkeldrisse ja sinna jäetud ka ilusti selginema rahulikult. Mitte et selgineks ühiskondlikuks protsessiks, aga ta on seal setunud selliseks rahulikuks toimimiseks ja võimule kindlasti mitte ohtlikuks protsessiks. Et sinna on saadud ja räägitud ka Artur Talviku ja Peeter vihmaga võimalikust kodanikeühiskonnast ja kuidas peaks toimima. Kas teil on mingisuguseid huvitavaid mõtteid Eesti kodanikeühiskonna kasvuks, et kuidas võiks kodanikuühiskond Eestis reaalselt hakata mõjutama poliitilist elu reaalselt nii-öelda haarata? Ta see poliitiline skeene endasse, mis tegelikult praegu tundub olevat sellise suhteliselt etableerunud riigi masina pärast? See on huvitav küsimus ja, ja mul järsku tekkis mõte seda küsimust kuulates, et et see asi peaks olema kuidagi hoopis teistpidi. Et see, et kodanikuühiskond on meil selline, nagu ta on et ta elab nii-öelda oma maailmas lahus sellest suurest poliitikast on ta nagu kõrvale lükatud. Ja, ja siis me heidame talle seda ette siis ma arvan, et võib-olla on kõik kõige paremas korras, et, et ta peabki nii olema lihtsalt, et meid, pea kodanikuühiskonnale kui sellisele seadma talle mittekohaseid eesmärke. Jutt on ju sellest, et kas võim on piisavalt tundlik ühiskonna suhtes mittekodanikuühiskonna suhtes, et kas ta kõnetab ühiskonda, kas ta soovib ühiskonna kalla dialoogis või nagu saatejuht sõnastas saate teemat, et kas aus diskussioon või dialoog on võimalik, siis esiteks ma tahaks öelda seda, et, et juba kui me ütleme, et on olemas dialoog või diskussioon, siis see eeldabki, teatud ausust, see sõna ausus ei lisa sinna midagi juurde. Sest kui on dialoog, siis see tähendab, et on kahe või enama poole vahel vabatahtlik küllap ka siis aus ja usaldust ja usutavust võimaldav kahekõne või vestlus. Jutt on pigem sellest, et kas kas kodanikuühiskond kui selline on üldse vääriline või võimekas subjekt või partner võimule. Ja ilmselt just siin ongi minu meelest see nagu asja võti. Et, et Meile ja võim tahabki näidata et ta on nagu lõplik see kõik, mis on, mis on juba tekkinud, et selle kõrvale midagi ei ole vaja lisada selle kõige eredamaks, näiteks kui hakatakse rääkima mingisugusest uue poliitilise jõu tekkimisest, siis kõik need, kes on võimul, ütlevad, ütlevad halvustavalt ahhaa. Nüüd nad tahavad teha erakonda mis näitabki seda, et nende meelest nende kõrvale ei tohi mitte midagi tulla. Et maailm on lõplik. Muutused pole enam oodatud ja, ja, ja et et kõik, mis te tahate teha, tehke oma kodanikuühiskonnas ehk ehk et ühel pool on nii-öelda võim kõigi oma vahenditest oma eelistega, oma nagu privileegidega ja teisel pool on siis kodanikuühiskond, kes siis vastavalt olukorrale tantsigu Jengat. Nii et selles suhtes lihtsalt peaksime selle nii-öelda võimu, mis on liigselt vertikaalne ja mis enda kõrvale kedagi midagi ei soovi, lihtsalt defineerima Max Weberi vaimus ümber. Et see võim, mis ei, ei oma piisavat populaarsust ja usaldus rahva poolt, see ei ole legitiimne võim. Me peame looma sellise võimumudeli ühiskonnas, et pidevalt oleks konkurents mitte nii-öelda kodanikuühiskonna ja etableerunud võimu vahel, vaid võimu enda sees. Et oleks opositsioon parlamentaarses süsteemis parlamendi enda sees. Mitte nii, nagu palju aastaid on olnud, et tegelikult opositsiooni nagu ei olegi. Et parlamendis võim võitleb Tallinna linnavalitsusega. See on kõike muud kui parlamentaarne demokraatia ja võimude lahusus. Te rääkisite siin dialoogi määratlusest ja väga huvitav on just nimelt see, et kui me räägime dialoogist, siis ühelt poolt loomulikult ausus kuulub dialoogi juurde ja, ja aususe ei lisa dialoogile otseselt mitte midagi juurde. Aga teiselt poolt ma hakkasin siin mõtlema, et dialoogi juurde kuulub ju Emmanuel levinasi moodi rääkides ja seda mõistet kasutades. Nägu räägitakse näoga, aga demokraatliku ühiskonna võim on hajus võim, meil ei ole võimu nägu. Me ei tea, kellega me tegelikult rääkida kima peame, kui tahame võimuga rääkida, kellega näiteks teie hakkaksite rääkima, kuid Eesti vabariigis tahaksite võimuga rääkida. No siis ma kõnetaksin iseennast, sest sõltub ju, noh, nüüd me võib-olla liigselt läheme teistsuguse saate formaati, aga, aga tegelikult millest ka saatejuht algul ütles, et kõik see, mis meie enda peas on, see on ju võim meie üle. Nii et kõigepealt ma kõnetaksin iseennast. Siis ma avaksin põhiseaduse, vaataksin järgi, kellel ja millel, millel, millisel institutsioonil või üksusel see võim on. Ja, ja kindlasti ma satuksin juba sellest segadusse, sest sest noh, tavalise inimese jaoks esindusdemokraatia parlamentaarses demokraatia konstruktsioon on, on ühelt poolt väga selge, öeldakse, et nelja aasta tagant käid valimas, aga tegelikult, et on see selgusest eemal, sest see hetk, see valimishetk on ju nii üürike, murdosa sekund, kui sa selle paned oma sedeli sinna kasti. Kogu muu aeg juhib ju sind ikkagi see võim ja nüüd, kui vastata sellele, kelle või mille poole ma pöördun, siis juhul kui, kui kõik on hästi, ma mind ei huvitagi, kes või mis see võim on. Ja kui, kui on halvasti, siis ma ikkagi eeldan, et võimule ei tohi kunagi minna sinna palvekirjaga, nagu vene tsaari juurde mindi vaid sa pead ennast muutma samaväärseks sama, sama tugevaks. Sa pead olema võimuga saab ühesõnaga kõneleda ainult võim, kõik teised on, on üks simulatsioon selle heaks näiteks on ju seesama paari aasta tagant juhtunu, kui kui me mäletame, kui, siis lainetena kerkis ühiskonnas protest selle etableerunud ja kartellistunud võimu vastu. Esimene pääsuke oli nii-öelda see ühtse Eesti suurkogu eel ja järel vallandunud valmisolek astuda võimule vastu samal võimu atribuutika ja järgnenud siis aitab valeliku poliitikast, mille kohta on väidetud, et et see nagu sumbus jääkeldrisse, aga aga see on. Ma arvan, ebatäpne, arvan ta. Ta sumbus kodanikuühiskonna aktivistide naiivsusesse, sest mida see nii-öelda rahvakogu muud oli kui üks osavalt üles seatud lõks või ventiil ühiskonnas oleva rahulolematuse maandamiseks tasalülitamiseks. Kas siis tõesti arvatakse, et, et mingisugune selline väärikas ja väga ausatest ja väga toredatest inimestest kokku seatud seltskond, kes omale heas usus sõnastab mingid asjad esitab siis need nagu nagu palvekirjana võimule, et noh, olge nüüd kena võim ja kuulake meid ja tehke seda. See ei saanudki teisiti lõppeda, nagu lõppes, ehk mitte midagi sellest. Ei ole ju rakendatud kui, kui ainult üksikut kosmeetilist muudatust mitte silmas pidada. Nii et selles suhtes, kui ma tahan kõnetada võimu, siis ma pean ennast kõigepealt ise võimuna tundma. See on väga hea juhis ja mul on väga hea meel, et selle välja toote siin saates. Võimu juurde tulemine, võimuga kõnelemine ja võimu poolt väljastatud sõnumid allapoole. See on üks huvitav asi, millest võiks rääkida, kas võim on kunagi kõnelenud üldse või dialoogi pidanud rahvaga, ma just nimelt esitan selle küsimuse nagu võimalikult laialt, et meile tundub, et enne ei pidanud, aga nüüd Peab ja räägime siin demokraatlikust ühiskonnast ja nii edasi. Aga mulle tundub, et, et võimu olemus kui selline, seal ei ole tegelikult midagi muutunud ja see on jäänud samaks. Võim edastab allapoole lihtsalt selliseid imperatiivselt laadi käsklusi. Demokraatlik riigi valitsemisprotsess ei ole ju midagi muud kui seaduseelnõude vorpimine sellises teatavas ühtlases rütmis. Demokraatlik esinduskogu Parlamentaarne kogu ei ole ju midagi muud kui seaduseelnõude masin teatavas mõttes. Ja eelnõu ei ole jällegi mitte midagi muud kui teatav käsk ühiskonnale teha. Nii mõelda, nii et mulle tundub, et selles osas, kui me räägime ausast dialoogist nüüd siis ühiskonna ja võimu vahel võib-olla räägime hiljem ka siin meedia meedias arendatud dialoogist ja meedia enda aususest siis vähemalt siin võimu ja ühiskonna vahel tundub, et tegelikult ei ole mitte midagi muud juhtunud, et võim on ikka sama imperatiivne, kuid alati on olnud, kuigi ta on praegu lihtsalt maskeerunud sellises demokraatlikus nii-öelda. Sessi no kindlasti võib nii väita ja suuremjaolt on see kindlasti ka õigus, mis ei tähenda, et ei oleks võimalik mingisugune teistsugune võimukonstruktsioon või, või, või see, kuidas või vähemalt milline nägu Ta teeb või kuidas ta välja paistab. Enamus asju siin maailmas ju on seotud väärtushinnangutega ja väärtussüsteemidega. Nüüd sõltub lihtsalt see, et millise õnne läbi või millise näoga see ütleme eliit moodustub läbi selle poliitilise protsessi ja võistluse ja valimiste on üsna suur tõenäosus, et enamjaolt ei pääse võimule tipud mitte nii-öelda negatiivses mõttes altpoolt nii-öelda äärmuslus ega ka ülevalt poolt nii-öelda üle keskmise Need, kelle järel võiks ühiskond tõesti koonduda, joonduda. Demokraatia on üks kummaline sõel, kust pääsevad läbi ainult keskpärased ja, ja nii me olemegi selle nii-öelda keskpärasuse ka väärtuste mõttes keskpärasuse noh, valitseda. Aga kui üldse minul mingi unistus on, siis ma minu unistused on alati seotud sellega kõigil tasanditel oleks nii-öelda tunnustatud või väärtustatud või, või neile siis antud volitused valitsemiseks kõige parematele, kõige kõige väärikamatele, need, kes teavad, mis on eneseväärikus, mis rahva väärikus ja kes ei kuritarvita seda. Nii et võimul võib-olla teine nägu, ainult see on nüüd nagu eelnevalt sai ka öeldud, see on tegelikult meie endi kätes. Kas me laseme ennast lammana lolliks vitada? Jaa jaa, taandamine ennast lihtsalt nii-öelda mingisuguseks kodanikuühiskonnaks manipuleeritavaks massiks võime ise sõnastame. Milline peaks see võim olema ja lööma kaasa selle võimu konstrueerimisel? See on ju kõik meie võimuses. Absoluutselt. Et selle kõige illustratsiooniks, mismoodi näiteks viimastel aegadel on see nii-öelda parlamentaarne demokraatia toiminud või, või mismoodi nad neid seadusi on vorpinud nii-öelda, nagu mainisid. See kooseluseadus, mis on väga palju kirgi nii nagu armastusega seotud asjad ikka tekitanud, siis kas te mäletate, kui tulid esimesed reaktsioonid sellele ja siis mõned parlamendiliikmed käsitseda, kaitsmas siis küsija esitas nii-öelda küsimuse selle poolt, et, et miks on seal siis nii-öelda eri sugudega seotud küsimused just nii lahendatud on nagu, nagu nad on lahendatud ja vastati alati selles ka, et aga vaadake neid Terobaared, et nii palju nendest ju elab, mitte seadusliku abielu, et see seadus on selle jaoks, küsi jälle ütleb, et mind ei huvita see, et, et, et see puudutab hetero, seal heteropaar, mind huvitab see teine pool. Ühesõnaga siin puudusse kokkupuutepunkt. Seadusandja oli lihtsalt liitnud kokku kaks täiesti erinevat teemavaldkonda ja, ja, ja selle asemel, et rääkida neist mõlemast eraldi ja see oleks ühiskonnas täitsa võimalik ja, ja kogu ühiskond tervitaks seda. Seda mõlemat teemat aga seoti kokku nii, nagu vanasti need kommunismi pakikesed või, või nii, kuidas Brežnevi raamatuid müüdi, tähendab, see on ühelt poolt alatu ja ühiskonna ja tavakodanik alavääristav või siis viimat viimastel päevadel näide, kui siis oli juttu sellest nii-öelda tööhõiveseaduse muudatusest, kus siis parlamendifraktsioon tervikuna. Hääletas selle seaduse menetlemise jätkamise poolt, kuigi minister sellest samast erakonnast läks kõnepulti ja ütles, et see seadus ei ole küps menetlemiseks, et see tuleb tagasi võt, mis parlamendi demokraatiast siin on juttu, kui, kui kui võimude lahususe printsiibil peaks see protsess hoopis teistmoodi toimima. Või siis kolmas näide, mis on nüüd juba nii-öelda läbi paari aastakümne, kui on juttu istungitest, siis kõik need, kes võimul kurjustavad ööistungite algatajatega alavääristavad neid kõnetavad neid, kui rahva raha raiskasid. Aga ööistungid on teinud kõik parlamendierakonnad. Viimati algatas selle IRL, kes alles siis, kui nad olid ise valitsuses, kurjustasid sotsiaaldemokraatide ja sõimasid neid ja keskerakondlastega, et nad ööistungid tegi. Ühesõnaga poliitikutel on mälu ja eneseväärikust. Noh, need on kuidagi tagaplaanile, et, et nad, nad arvavad, et iga päev algab nende jaoks täiesti uuesti. Rahval pole mälu, et mitte midagi varem pole juhtunud. Te rääkisite siin paremate võimust ja kui see paremate võim panna ühte võõrpärasesse sõnasse sisse, on aristokraat ja te rääkisite ka sellest, kuidas demokraatliku otsustusprotsess ei lasegi paremate võimule sündida. Ja siin on ka minu arvates tõeline probleem keskpäraste võime ja just nimelt lumi peniseerunud võim. Ja ma võin kinnitada oma isiklikest kogemustest ka siin parlamendisaadik mõttega teatavate parlamendisaadikutega vesteldes, et ja mul on kurb öelda seda, et see eetilisuse käitumise tase Nendel inimestel on väga madal, mõningatel väga madal. Ma ei ole kohanud niivõrd labast juttu kui parlamendis. Ma pean tunnistama isegi ühte asja, et ja minuga kaasas olnud sõbrad võivad kinnitada seda, et nii rõvedat jutt too, kui ma Parlamendis olen kuulnud, ei ole ma isegi kuulnud nii-öelda maal töömeestega rääkides. Et esimest korda pidin ma siis jõudma nii-öelda ööistungit kuulama, parlamenti, rääkima, seal nii-öelda natuke kõneõlut võtnud saadikutega juttu, et sellise elukogemuse peale tulla siin nii-öelda see lööb pildi teatavas mõttes puhtaks. Ühelt poolt tekib selline tunne, et Kaja Kallase selline lasteaiamentaliteet, et teeme tõesti riigikogulastele eetika koodeksi, et kuidas käituda, istuda, astuda, kuidas lipsusõlme teha, et, et see seal tundub nagu asjakohane. Teiselt poolt, et tekib siin nagu teatav nõutus, et no vähemalt te olete olnud kolme riigikogu koosseisu liige ja, ja mulle tundub, et vähemalt tol ajal vist vist päris nii madalale tasemele ei jõutud. Aga et, et mingisugune selline kultuuriline nii-öelda nagu nägemus ja kultuuriline käitumine ikkagi oli, oli täiesti elementaarne. Kuidas saavutada see paremate võimu printsiip. Et paremate võim jõuaks tõepoolest siis rahvast valitsema, see on ju kõikidele kõige parem, kas ei ole? Noh, see on noh, nii-öelda per pettum mobile laadne küsimus, et seda võib küsida, aga sellele vastust ei ole, senikaua kuni me harrastame sedasama esindusdemokraatiat parlamentaarset demokraatiat, tulemus Parlamendi moodustamisel on ikka nii ja ma arvan, et ta oluliselt ei erine mitte kuskil sellest noh, mis meil sellega, ma ei taha öelda, et me peaksime sellega nõustuma, vaid lihtsalt me peame edasi küsima, et mis peaks siis olema selle kõrvale või mismoodi ühiskond üldse tervikuna peaks olema poliitiliselt üles ehitatud. Ja, ja siin ongi just seesama nii-öelda, et ei tohi tohi eeldada, et inimesest või sinust või minust või temast ei sõltu midagi ja ei tohi lasta kujuneda ülevalt poolt tekivad sellisel noh, iseenesestmõistetavusega. Et see nii peabki olema. Et kuidas siis seda nüüd muuta? See on ainuke võimalus on nii, et sa pead ise selle võimu haarama. Mäletan seda Res Publica tulemist mitte niivõrd läbi nende lubaduste, mis, mis enamjaolt pöörasid enda vastandiks vaid tolleaegselt sellega nagu sellele tulemisele innustust ja teatud mõttes legitiimsust ja usutavust andnud Rein Taagepera-le, kes isegi kirjutas, raamatu dub, millel pealkiri oli võtta võim. Et, et igal hetkel iga päev peab olema ühiskonnas nii-öelda vabal Lendseid inimesi, vaba Valentseid isiksusi, kes ei ole seotud etableerunud võimuga ja kell peab olema tahe. Võtlase võim, Nad peavad leidma endas piisavat koostöövõimet. Et nad ei teeks seda kõik üksikuna ühekaupa, vaid et nad paneks seljad kokku ja teeks seda koos. Nii et ma ootan, kui küsitakse minu käest, et noh, siinsamas saates, et mis siis nüüd see, see pöörde hetk oleks või kas see on võimalik, siis ma ootan selliseid riigikogu valimisi, kus poleks ühtegi üksikkandidaati sest teavad ju kõik, et läbi selle seadussüsteemi või regulatsiooni, kuidas on erakondade ja üksik kandidaadi võimalused saada valituks, need on üksikkandidaadile 1000 korda kahjuks sealt läbi murda. Sa pead olema mingisugune, nagu öeldakse, õnneseen, või sa pead olema nagu loteriil võidad, kõrgemad pianist ja see peab olema mingisugune eelsoodumus ja ega tarand ka ei oleks, ei ole kindel, et oleks võitnud riigikogu valimistel, antud juhul lihtsalt oli, on Europarlamendi valimised, mis on nagu üleriigilised, seal on võimalik seda teha, aga aga nagu me näeme, ka see on ainult ühel isikul võimalik just tänu tema isikuomadustele ja, ja oskusele ja, ja teatud mõttes poliitilisele sarmile nutikusele, et, et see õnnestub, teised lihtsalt söövad üksteise hääli ja mängivad kaasa seda nii-öelda demokraatia mänge. Samas aru andmata, et, et see on ainult ühekordne selle, ainult valimis tulemuste välja kuulutamiseni on nad nii-öelda võimule, edasi on ikkagi võimule need, kes on, kes on võimul. Nii et see innustus peab olema. Et oleks ka nii-öelda inimnäoline võim, sa pead ise selleks võimuks saama. Ühelt poolt. Ta teeb etableerunud võime kõik selleks, et uusi poliitilisi jõude mitte poliitikasse lubada ja lasta. No üks on selline väga lihtne viis on tegelikult kautsjonirahad. Et isegi kui tahab uus erakond, millel ei ole praegu riiklikku finantseeringut või kuskilt mingisugust ärieliidi poolt olevat finantseeringut, peab maksma suhteliselt ikkagi väga tõsise summa ära kautsjoniraha ja kui ta ei saa oma kohti kätte, et ega ei ületa valimiskünnist, siis ei saada ka seda kautsjoniraha tagasi, vaid jätabki selle riigilõivu na ilusti nii-öelda valimistel osalemise Lõbumaksuks niimoodi. Ja kui ma ei eksi, siis mis see oli viimane riigikogu valimistel on see kas 10 120000 eurot kautsjoniraha, et minu arvates selline olukord on põhiseaduse vastane, kus iga kodanik võib osaleda riigikogu valimistel ja selline raha välja pressimine põhimõtteliselt kohe reaalselt välja mängida igasugune poliitiline algatus, millele ei ole sellist rahalist baasi, see on reaalselt takistamine, poliitilise protsessi takistamine Eesti vabariigis. Ma ei tea, ilmselt vist nii suur see kautsjoni olema, jään vastuse võlgu või see võis olla selline kroonides, aga eurodes on ta siis 15 korda väiksem. Mis ei tähenda, et see oleks õige, see on kahtlemata suur. Aga siin ma jään veidi eriarvamusele, minu meelest küsimus ei ole selles, kui suur on see kautsjon, vaid küsimus on just selles, et ikkagi, kes saavad osaleda valimistel oma kandidatuuri üles seada ja siin on minu meelest just takistuseks nii-öelda et seda saab teha ainult erakond, aga selleks, et sa oleksid erakond. Vanasti oli pidi olema 1000 liiget, nüüd 500 liiget. See on iseenesest täiesti Võimatu luua aasta või kahega või kolmega kokku korjata nii suur mõttekaaslaste hulka. Ma arvan, et ka üheski tänases erakonnas on seal siis 10000 liiget, 5000 liiget või rohkem pole 500 mõttekaaslast. Need on kogumit inimestest, keda on kokku toonud emotsioonid. Lihtsalt koostöötahe, mingisugused muud muud motiivid. Aga mõttekaaslust seal sellisel määral ei ole ja kui pole mõttekaaslust sisse see kogum, nii nagu rohelised lakkab õige pea olemast läbi tülide, kui sul ei ole olemas juba mingisugust nii-öelda sisse töötatud süsteemi koos hoidvat mehhanismi. Nii et algatuse korras peaks olema erakondade loomine selles mõttes vaba. Et kui sinna tõesti tahetakse mingisugune määr öelda, palju seal peaks olema inimesi, et erakond oleks erakond, siis ma arvan juba see võiks olla ka ainult ütleme, kaks või ütleme, oleme nüüd natukene praktilisemat, et, et vähemalt nii palju nagu ringkondi riigikogu valimistel peaks olema. See on siis juba valija tahe ja otsus, kas ta sellise tuumikuga mõttekaaslaste kogumiga seltskonda neile ideid toetab või mitte, et praegu on pandud lihtsalt nii-öelda ausale konkurentsile ette käsi selle kõrge erakonna liikmete arvu läviga, mis on Euroopa liidus ainulaadne. Me oleme väiksemaid riike ja teistest kordi suurema läbiga või paljudes riikides ei ole üldse, läheb. Täpipealt täpipealt seda tuleks kindlasti muuta, aga tuleme ühe teise aspekti juurde selles ausas dialoogis. Me oleme rääkinud siin iseendast. Me oleme rääkinud võimu ja rahvasuhtest, aga tuleme nüüd meedia juurde ja mul on selline tunnen, et me peaksime just nimelt hakkama meedias murduma sellist teatavat tabude süsteemi või sellist nii-öelda moodus operandid, et kus räägitakse asjadest üldisel viisil. Mul on selline tunne, et kui on olemas pühapäeva kristlus, siis on olemas ka vabariigi aastapäevariiklus. Et selline ilusate kõnede ja, ja, ja kaunite mõtete riiklus. Aga kui minna riigikokku, tulen jälle oma ai Uppening experience juurde tagasi niimoodi ja rääkida nende inimestega jutt siis seal käib jutt ikkagi väga köögitasandil, eks ju. Kes keda mõjutas, kuidas on onu mõjutatud riigikogu saadikuid ärieliidi poolt ja nii edasi, et seal käib jutt sellistest brutaalsetest inimlikest mõjutusteguritest ja ma arvan, et, et siin ma olen naturalist. Ma arvan, et nii meedia kui ka diskussioonisaade kasvõi sedasama kuu vaadis siin peaksid. Mitte ainult loomulikult aga peaksid sellesama teema võtma niimoodi luupi, et rääkidagi sedasama keelt rääkida niimoodi reaalselt Nende nendest probleemidest, mis riigikogus tegelikult juhtuvad, et me ei mataks maha mingisuguseid reaalseid probleeme sellise mesijuttu või kasvõi üldiste terminoloogilise üldistuste taha. Ma kardan, et et võib-olla see on mingisugune noh, kuidas ma ütlen isegi tegemist saatejuhi selliste väidete puhul teatud laadi sildistamisega, mis on, ütleme seda laadi, et no et need kõik need poliitikud on sellised või et lauljad juba on sellised, et et loomulikult on, see on riigikogus nii-öelda üks ta on ühiskonna peegeldus ja see, et on võimalik seal seda kihti ehk seal liialt palju näha, siis võib-olla ei ole põhjuseks just ja eriti see neid seal on rohkem kui ühiskonnas keskmiselt vaideid paistavad silma, nii nagu ühiskonnaski paistavad silma need, kes vangi pannakse või kes on roolijoodikud või kes sõimlevad. Aga samas on seal ka noh, suur hulk täiesti normaalseid ja eeskujulike kodanike. Et ma mingil juhul ei tahaks nõustuda sellega, et võiks Ta üle nende keele või, või nende tasandile langeda tähendab sellisena sa võid mingisuguse koomilised seeni, mis isegi naerma ajab tekitada, aga sa ei muuda midagi ühiskonnas ja veel vähem see muudab neid. Nemad ei taipa, et see oli karikatuur, millest nad oleks pidanud õppima nende meelest nad saavad sellest ainult õhutust ja kiitust jätkata samal viisil. Ja et kuivõrd me saame siin meediat kasutades, meedia on ju ainult üks platvorm või noh, üks üks, üks noh, mitte tegelikult mitte miski. Tegelikult on ju ikkagi tähtis see, kes sõna võtab ja kes sinna sellesse meediaruumi tuleb. Pigem on küsimus see, et on osatud ühiskonnas luua selline, selline sumbunud ja ja vaik sumbub vaike elu, et, et need, kellel on midagi öelda, kes südant valutavad, need ei tule, nad ei ütle, nad tunnevad teatud ebamugavust või isegi nad tunnevad teatud süüd, kui nad hakkavad seda ütlema, et see oleks just nagu vastu Eesti riigile, kui nad söandavad või julgevad võimu kritiseerida. Aga võim läbi isikute ei ole Eesti riik seal aint ühed head või halvad väärikad vääritud kodanikud, kes võimu nimel ehk meie volitustega meie üle võimu kannavad. Mul on hea meel, et te juhtisite tähelepanu, sellele ma mingil juhul ei tahtnud sildistada riigikogu ja loomulikult on seal tõepoolest suurepäraseid kodanikke ka, eksju kindlasti, et ma ise olen selle absoluutselt nagu teie. Et aga, aga ma formuleeriksin oma mõtte veel uuesti, et see meedia mainset, et peaks jõudma välja sinna, et me tõepoolest räägime nii-öelda riigivõimust ja riigivõimu sees toimuvatest manipulatsioonides võimumängudest niimoodi faktilist turalistlikult ütleme niimoodi, et me ei ilusta seda reaalsust, vaid vaid need faktid tulevad välja, et meil ei ole lihtsalt mingisugust, kuidas öelda mesijutt tosin, tõepoolest vaid vaid kogu see reaalne faktoloogia peaks tulema üha rohkem ja üha rohkem meedia huviorbiiti ja siin ma näen ühte asja, mul on endal konkreetseid kogemusi ühest vallast, te mainisite siin juba kooseluseadust, olen mina olen ennast nii-öelda positsioneerinud väga selgelt kooseluseadusevastase aktivistina siis siin saates ei ole ma kunagi seda teemat tegelikult käsitlenud, aga jättes nüüd kooseluseaduse täiesti sinnapaika ka selle poolt või vastu olemise, siis üks on väga selge, et parlament on harrastanud ja parlamendifraktsioonid on harrastanud siin väga selget manipulatsiooni. Õiguskomisjonis on vahetatud välja õiguskomisjoni liikmeid sinna tunginud sisse ebaseaduslikult näiteks Reformierakonna Imre Sooäär ja lisaks sellele on nii mitmetelegi parlamentaaride käest kuulunud juttu, kuidas Eesti ärieliit on väga selgelt survestanud parlamendis taare, hääletama kooseluseaduse poolt, et need on sellised asjad, sellised faktid, millele peaks nii-öelda nagu otseselt, et meedia siis tähelepanu juhtima, on ta siis selle kooseluseaduse poolt või vastu, aga siin on tegu parlamentaarse protsessi nii-öelda köögipoolega ja kui see juhtub kooseluseadusega, siis see juhtub loomulikult ka kõikide teiste seadustega veel, eks ju. Et väga võimalik, et tuleb mingisugune muu seadus, mis Eesti inimese elu, olgu ta siis homoseksuaalvõi, heteroseksuaalvõi, jumal teab, kes halvendab lihtsalt ja seda surutakse samamoodi läbi kui, kui, kui praegu kooselu. Kui mainida noh, näiteks, et ärieliidi poolt oli mingi survestatus siis minu meelest see on ju mõistlik ja loomulik, et, et ühiskond oma, oma huvigruppide kaudu peabki seadusandjad survestama, ainult et et seda mina esimest korda kuulen siit saatest, see on natukene paha. Et see ei ole avalik, et see, kuidas survegrupid tegutsevad ja oma oma tahet Parlamendi edastavad, see võiks olla avalik ja kui see ei ole avalik, siis läbi komisjonides toimuva peaks avalikuks saama. Aga paraku on nii, et, et aasta-aastalt on riigikogu salastanud kõik oma toimingud. Küsitakse nakkust, teil see töö riigikogus toimub? Täis saalis ju näed, inimesi ei ole ja see toimub veel komisjonis. Aga kõik, mis komisjonist on toimuv on salastatud? Ei, ei ole, stenogrammid ei ole lindistused, need on kõik nii-öelda pannakse kalevi alla need sisuliselt kogu demokraatlik nii-öelda ühiskonna juhtiv diskussioon, mis peaks olema läbi Parlamendi avalikkusele kättesaadav, on tegelikult ju nii öeldakse ühiskonna poolt peidetud ja siis selle asemel siis on sellised mõistlikud ja toredad aktivistid, kes leiutavad mingisuguseid nagu aseainet sellele avaliku võimu ja rahva vahelise diskussiooni asemele. Milleni ma mäletan, selline esimene presünnitis oli see, teeme eraformaadis korraldatud mõttetalgud, kujutage ette, nüüd valmistatakse ette kuude kaupa mingisugust päeva. Pühapäev või laupäev, kell üheksa tulevad kõik Eestis inimesed kokku ja hakkad mõtlema millegi üle. Minu meelest peaks 365 päeva aastas toimuma see mõtlemine ja neid mõtteid meedias vabalt avaldama aga meil tehakse seda talgu korras just nagu moonakad. Ja siit nüüd järgmine samm oli see nii-öelda arvamusfestival, mis on juba samm edasi, et, et seal ei, ei saa ju, ei ainult mõtelda, vaid sa võid ka arvata. Aga taevas, tule appi, kui oleks ühiskonnas normaalne diskussioon või nagu saatejuht algul ütles, et aus diskussioon siis ei oleks vaja mingisugust arvamusfestivali, aga mõttetalgud see oleks iseenesestmõistetavus. Meie riik koosnekski mõtlevatesti arvavatest inimestest mitte et, et see on nagu laulupidu või nagu tantsupidu. Kui üks kord aastas või nelja aasta jooksul sul lubatakse mõtelda, ei arvata. Ma olen täiesti nõus teiega, Ignar Fjuk, et arvamusfestival peaks käima 24, seitse ja mõttetalgud täpselt sama moodi, et koondada kokku ühiskonda sellisel viisil, see on pigem Ki natukene solvav kui koda tavakodanikule. Me oleme jõudnud saata lõpuoleme, rääkinud ausast diskussioonist ja tegelikult mulle ikkagi tundub, et see ausus diskussiooni juures ei ole päris asjakohatu liides. Et seda võib ikkagi meie praegust poliitilist olukorda arvestades kasutada. Kas te näete Eesti vabariigis praegu mingeid teemasid, mis oleksid tõeliselt värsked, mis tooksid välja mingisuguse tõeliselt värske liit? Pakkumise vaevalt, siin on midagi värsked, me oleme juba mitmeid aastaid kümmekond aastat tundnud ja tajunud, et, et, et see võim, mis meil on, ei ole ehe ühelt poolt nagu lähtub põhiseadusest, aga teiselt poolt see, kuidas ta realiseerub, et see, et ta on muutunud millekski muuks. Nii et kui, kui otsida seda ideest värsked ideed, siis värske idee on ikkagi juba ammu unustatud vana, ehk see, et, et sa pead ühiskonnas seadma üles sellise võimusüsteemi, millega oleks ka see, kelle üle võimu tuntakse, võimu kantakse, et segad sellisena tajuks, seda see oleks, ma arvan, kõige olulisem. Mul on hea meel, et selle tõdemusega saame tänase kuue vaadise ja mitte ainult terve kuue vaadise hooaja lõpetada. Suur tänu teile, kuulajad, kes te olete seda saadet järginud ja kaasa mõelnud. Tänan kõiki saatekülalisi, eriliselt aga viimase saatekülalist. Ignar Fjuk. Ja soovin teile ilusat suve. Ja kui hästi läheb, siis kohtume juba sügisel. Mina olen Markus Järvi.