Teie põhiline keel, millesse tõlgiti, on rootsi keel. Aga enne, kui teil hakkasid raamatut ilmuma tõlkeraamatut, Ma mõtlen Võtsite te osa? Kusjuures suurest teest nagu rootsi-eesti sõnaraamatu koostamine ja kohe pärast ülikooli lõpetamist kuidas see juhtus, et noor inimene sattus kohe niisugusele tööle? Käisime ülikoolis Juhan tuldova juures rootsi keelt ühe niisuguse võrdlemisi kindlaks kujunenud grupiga. Ja just sel ajal, kui ma hakkasin ülikooli lõpetama, siis tekkis niisugune tungiv tellimus, et puudus ju tegelikult Eestis uus rootsi-eesti sõnaraamat. Viisel grani Saaramatu ilmun, sellest oli möödas juba hulk aastaid ja seda oli väga raske kätte saada ja juba selleks, et iseenda tööd ja, ja oma kolleegide tööd kergendada tuli lihtsalt ette võtta. Kuigi me olime noored ja rohelised tööli raske. Selles mõttes, et, et kogemusi võeti kellelegi peale juhendaja ei olnud ja see kestis hea mitu aastat. Ja siis võttis veel hea mitu aastat, enne kui Saaravad välja ilmus ja tegelikult kui ma päriselt tõlkimise juurde jõudsin, siis oli ka omatehtud haarama välja jõudnud selleks ajaks, mida me kõik kasutame, kui nii hea või halb, kui ta on nüüd lähemal ajal peaks seisma ees uue trüki ettevalmistamine, mille kohta on leping 93.-ks aastaks. Nii et see peaks tulema nüüd vähemalt poole suurem kui esimene. Ja, ja nüüd on nagu raske ette kujutada seda pealehakkamist entusiasmiga, see nõuab, et kas, kas me üldse seda enam suudame nii pahaaimamatult jälle peale hakata pole üliõpilastena sõnaraamatu toimetaja oli Hendrik setomaa. Nüüd on ta ka juba nii hulgast lahkunud ja seda ma tegin seda tööd väga suure hoole ja tõsidusega, nii et tema, tema ühtlustamistöö, mis sealjuures on nii palju erinevaid autoreid kokku võtta ja ühtlustada, need osad see oli sepamaa suur töö tõepoolest, ja nüüd ongi probleem, kes selle töö enda peale võtab, aga noh, eks see ole ka muidugi teada tehtud töö on juba ees ja nii et noh, ja mingil määral muidugi kergem kõike seda uuesti üle vaadata. Aga kas on ka plaanis eestirootsi sõnastiku koostamine eestirootsis haaramat peaks olema käsikiri juba valmis, selle on teinud Ennodormen ja minu teada, kas ta on juba üle antud kirjastusele või on ta toimetamisel täpselt käiku, ei tea, aga aga käsikiri ise peaks olema juba valmis ja kui see töö oli teil katusel, siis ilmus tilga varsti esimene tõlkeraamat. See oli Ingmar Bergmani stseenid ühest abielust. Alustasite, kui nii võib öelda, mitte kirjanikust? Jah, eks see oli rohkem võib-olla isegi juhus ja võib-olla natukene niisugune populistlik tegu ka omamoodi. Aga ma olin läinud tööle Loomingu raamatukogusse ja ühel käigul Moskvasse, kui meil parajasti olid probleemid just tekkinud lepingualuste raamatute väljaandmisega, siis ma juhuslikult sain Moskva autorikaitsest selle Bergmani raamatu ja nii esimeses vaimustuses ja nonii, Loomingu Raamatukogu populaarsust tõsta, püüdes tõlkima selle kibekähku ära ja avaldasin 70 ka kaheksa vist jah, just siis, kui Ingmar Bergman sai kuuekümneaastaseks, nii et see oli omamoodi natukene niisugune oma oma raamatusarja reklaamimiseks või huvi tõstmiseks mõeldud. Mis te arvate, kas rootsi keeles tõlkeid on meil piisavalt? Seni kui Arnold Ravel on põhiline rootsi kirjanduse tõlkija ja toimetaja, seni on meil piisavalt rootsi tõlkijaid. Aga noh, pidades silmas, et me kõik oleme juba nii kes kihas või üle natuke selle, siis, siis ma ütleksin, noori ei ole nii palju nagu näha, see on isegi natukene kurb, sest just praegu, kui on nagu avaramad võimalused keelt, et õppida isegi isegi Rootsis on võimalused avardunud meie jaoks. Siis ma ütleksin, et, et just selle ilukirjandusliku tõlkehuvi noorte hulgas ei ole nii suur, kui ma oleksin lootnud või tingimused ehk võimaldaksid. Sellepärast ma olen püüdnud humanitaarinstituudis ühe noortegrupiga rääkida natuke tõlkeprobleemidest. Ja sealhulgas olen leidnud ka paar noort, kes on just skandinaavia erihuviga ja ma loodan, et nad edaspidi jõuavad ka tõsise ilukirjandusliku tõlkimise juurde. Kui muidugi kõik muud maailma ahvatlused näidele sihukese lõbusama kergema töö peale ei meelita. Teie alustasite tõlkimisega ikkagi juba juba ülikoolis, võtsite osa tõlkevõistlustelt ja? Jah, see oli nüüd ka omamoodi nagu väike väike stiimul tol ajal minu teada see tõlkevõistlused kestsid pärast seitsmekümnendat aastat veel oma vähemalt kümmekond aastat, iga aasta Jüri talveti juhitud žürii leidis nende hulgast ja mitu päris andekat noort inimest ka isegi rootsi keele alalt, aga millegipärast ei ole ma näinud nüüd nende nende edaspidist tegevust. Kord andis Loomingu Raamatukogu isegi välja ühe sõna numbrit noortest tõlkijatest, kus põhimaterjal tuligi tõlkevõistluse töödest. Aga need nimed on mul nagu meeles, aga ma ütleksin, et ma ei tea, mida need noored inimesed on pärast seda teinud. Ei ole nende edasisi pakkumisi näinud. Te olete tõlkinud artikleid, esseesid, novelle, romaane. Mida te teate kõige kaalukamaks nendest raamatutest, mida te olete tõlkinud Jalmar söderberi romaane, sööde pärineva kumu lemmikautor olnud lapsest saadik, ma alustasin ühe tema novelli tõlkimisega kunagi sellel esimesel tõlkevõistlusel ja kogu aeg olnud nagu oma oma vaimu poolest kuidagi kuidagi lähedane ja siis kogumikus tõsine mäng ilmusid sööderberi tähtsamad teosed, sealhulgas siis kaks minu tõlgitud romaani ja vahest klassikast rootsi klassikast veel, millisel Moberikaks, romaani Sulle antud elupäevad ja mehe naine, mis ei ole ehk mulle isiklikult nii vaimselt lähedased selles mõttes, aga ta lihtsalt oli omamoodi klassika tõlkimise kogemus, kuidas keeleliselt oli raskem võib-olla isegi seda, sest seal on nagu maaeluga tegemist siis Rootsi sajandi alguse või isegi mehe naine oli veelgi varasem muidugi rootsi talupojamiljööga seal natukene oli nagu linnainimesel tegemist, taustad selgeks tegemisega. Ma ei ütleks, et ma ise oleks autori valinud, see oli rohkem kirjastuse tellimus. Minu enda valitud on veel pärgistaniersildi fantastiline romaan elus hing, mida keegi teine ei söandanud lausa valida, sest ta võrdlemisi võigas utoopia kolleegidega rääkides kõik lausa pelgasid kätte võtta selles mõttes ta läheb äärmusteni, oma utoopilised pessimismi. Aga kas see kuidagi mulle sobis oma irooniliselt, stiililt ma üldse pean pärgisteni arhiti tänapäeva rootsi kirjanduses kõige väljapaistvamaks autoriks. Aga kuidas üldse neil ollakse kursis just kõige uuema rootsi kirjandusega, kas on sealtpoolt ka abi tulnud? Jah, sellega on tõesti kõige uuema rootsi kirjandusega, meil ei olegi ausalt öelda olnud tõelisi lähikontakte sest need autod, kellega meie tegeleme, need on ikka nii viiekümnendates aastates inimesed. Aga nüüd see moodne, Rootsi kirjandus, 20 kolmekümneaastaste kirjandus on midagi niisugust, milleni me ilmselt veel peame jõudma. Tänapäeva rootsi kriitikud muidugi soovitaksid meile tõlkida kõige kõige värskemaid Stig Larsson. Jaa jaa. Muude noorte vihaste meeste teoseid. Aga kuna meil on siiski nii palju täitmata maad selles varasemas kirjanduses, siis me peame ehk pisitasa sinnamaani jõudma. Meil on tundmata veel veel hea hulk tänapäeva klassikuid. Ja ehk selle kõige moodsama kirjandusega võib teha nagu pistelisi tutvuse proove. Aga päris järele me kunagi sellele tänapäeva viimse hetkekirjandusele ilmselt ei jõuagi. Me oleme rääkinud Rootsi kirjandusest, aga te olete tõlkinud ka taani keelest ja norra keelest norra keelest, liigolmanni ja tuuril, briki novelle. Ja, ja Taani novelle olete tõlkinud, noh, Taani ja Norra. Kirjanduse peal peaks meil olema peamiselt Mitmekülgne tõlkija Arvo Alas. Ta on teinud oma jõudu mööda väga-väga tõhusat tööd. Aga ühe inimese jõud teadagi, ei, ei piisa. Pärast Hendrik seppama lahkumist on tõesti Tanja norra kirjandus jäänud vähe esindatuks. Nüüd on Norra kirjanduse ka hakanud tegelema noor tõlkija Sigrid Kangur. Ja ma loodan temast väga palju. Samuti Helvi lumet, kes tõlgib Sigrid Undseti suuri Norra klassikuid peale selle, nii et nüüd ongi nagu kõige suurem tühik võib-olla Taani kirjanduses, kui alase jõust ei piisa, siis ma väga loodaksin, et mõni noor inimene võtab selle oma elutööks. Nüüd on vaja Taani kultuuri instituut Riias rajatud ja on loota nagu mitmekülgset abi sealtpoolt. Taanlased pakuvad koostöövõimalusi ja isegi õpime stipendiume, võib-olla. Nii et seal nagu hakkab valgenema Noorte inimeste võimalused ennast kurssi viia Taani kirjandusega. Te käisite septembris Taanis just selle Riia kultuurikeskuse kaudu? Jah, õieti kutsus Tani Kirjanike liit aga ka seda nii kultuuri instituut oli kutsega seotud. Ja seal üritati, kes nii nagu esimesi isiklikke kontakte sõlmida Taani kirjanike ja siis Eesti Kirjanike Liidu vahel meiega kaasas olid ka Läti ja Leedu kirjanikel esindajad. Ja see oli nii omamoodi Balti foorum. Käisime mitmetel kohtumistel, kus püüti siis selgitada välja neid võimalusi, mis oleks taanlastel Meie noh, sõna otseses mõttes abistamiseks ja omakirjanduse levitamiseks Baltikumis. Kas jutt käis kõik seal taani keeles, saiti aru, minuga räägivad nemad taani keelt ja mina räägin nendega rootsi keelt, see on nagu üldlevinud komme Skandinaavias. Et enamasti räägitakse nõndanimetatud ühisskandinaavia keelt. Nii norralased kui taanlased vastavad rootslastele omas keeles, alati ei ole see päris ladus just arusaamine, aga, aga nemad saavad sellest minu rootsi keelest piisavalt aru. Ja kui ma mõnda aega olin juba taani keele hääldust kuulnud, sellega jälle harjunud, siis, siis tekkis ettekujutus, et kui saaks veel paar nädalat nende keelekeskkonnas olla sisse, siis suudaks ka nendele juba korralikus taani keeles vastata, aga aga muidugi nüüd ei saa liiga lühikeseks, nii et et me pingutasime rootsi keelega. Kui te rääkisite sellest tõrvalasel põhiliselt tõlkinud taani ja norra keeles, siis mul tuli meelde, et ta tõlgib KV-islandi keeles, nii et see on ka veel üks suur loomulikult. Vabandust, ma vabandan alase nimel. Et kõige tähtsam asi alustasin, sest peale peale Hendrik Seppa maadel ainult Arvo Alas tõlkinud islandi keelest ja ta valdab seda keelt perfektselt. Nii et nii et andku jumal jõudu seda, seda tööd jätkata. Seal ka üsna palju kordi käinud, minu arvates jah ja nüüd veel viimati isegi isegi Fääri saartel. Fääri saared oli siiamaani siit inimesele suletud piirkond. Nüüd õnnestus alasel käia esimest korda Fääri saartel, siis me üritame Loomingu raamatukogus isegi ühte Fääri noveli väikest kogumikku välja anda. Islandi keelest teisi tõlkijaid üldse ei ole? Ei. Siis on kurb küll, jah. Minu islandi keele õppimine piirdus pooleteise aastaga, tartus peent tolmekonna juures, aga, aga see on siiski nii erinev ja nii vanaaegne keel, et seda selle õppimiseks nihukesest põgusast pealevaatamisest ei piisa. No ja lihtsalt ei jõua kõigega tegeleda, seda ka muidu, kui me juba rääkisime Taani reisist, siis suvel te käisite ka Rootsis, seal oli ka mingi seminar? Jah, Rootsis kutsuti teemeid viskuks Arne rahvaülikooli nõndanimetatud väikerahvaste kultuuriseminarile. Ja see oli omamoodi iseäralik kogemus. Kui me peame silmas nüüd Baltikumi soovi või taotlust kord Valtus kandja kultuurisfääris oma kohta leida siis ausalt öeldes, piiskop Saarne seminar valmistas meile väikse kurva üllatusena eestlasi Rootsist esindaja Ivo Iliste. Meie Eestist olime Walton, Toomas Haug, Toomas Liiv ja mina, no kui me üritasime rääkida teistele Skandinaavia väikerahvastele oma probleemidest, siis me nägime, et meie meie oludega ei olda kuigivõrd kursis. Soomes elavad rootslased, Rootsis elavad soomlased, Norras elavad mustlased, Taani kuningriigi alamad vaenlased arutasid seal elavalt oma Minoriteedi probleeme. Ja Baltikumi küsimus nagu ei olnud üldse õiges kohas seal. Kas nad rääkisid sellest, kuidas neid seal rõhutakse või nimelt kuidas neitsid, rõhutakse, neid rõhutakse muidugi igat ühte omamoodi näiteks on Taanis on väike saksa vähemus, Rootsis on väike asuala Põhja-Rootsis ja nendel on omad probleemid siis nii-öelda keskvõimudega ja sellega näiteks, et, et politseinik räägib soome poisikesega rootsi keelt, kuigi ta teab, et see soome poisike on soomlane. Ja see sellest siis saab see soome poisike näiteks eluaegse trauma ja ta kirjutab sellest on edaspidi ja nõnda edasi, nendel on omad probleemid. Aga sellised ei olnud see koht, kus meie oleksime võib-olla pidanud oma oma probleemidega olema seal nagu natukene laiem, ei pääsenud üldse löögile, siis oma probleemidega meist ei saanud päris täpselt Aru arvati arvata siiski, et Baltikum olukord on midagi muud, kui ta tegelikult on. Et ega see asi ikka nii hull ei ole? Jah, umbes niimoodi. Kas teil on olnud ka isiklikke kokkupuuteid Rootsi kirjanikega? Minu esimene Rootsis käik 88. aastal, siis võttis meid vastu Rootsi Kirjanike liit ja ma olin siis nõukogude Kirjanike Liidu tõlkijate grupi koosseisus. Me olime seal koos Arnold Traveliga ja siis koostatud grupi, jah, me kohtusime siis tõesti kõigil nende Rootsi kirjanikega, kes mingil moel olid kas seotut, et Venemaaga tegelesid vene kirjanduse tõlkimisega või, või lihtsalt muidu tundsid huvi Nõukogude Liidu grupi vastu. Ja tõtt-öelda see oli omamoodi huvitav kogemus, kuidas siis niisuguse niisugust kõrgetasemelise delegatsiooni vastu võetakse. Kuigi meie Aron Traveliga ja ühe Läti tõlkijaga olime seal nagu kergelt mitte päris, need õiged püüti ikka vahet teha selle aasta 88. Me ise püüdsime vahet teha ja ka võõrustajad püüdsid ikka aeg-ajalt kõrvallauses vahet teha, et meie külalised Nõukogude Liidust ja Eestist ja Lätist, kes seal siis otsi kirjanikest, õlid, annad ka siin tund, ma ütleksin, et üks suuremaid tähtsamaid vastuvõtjaid oli Hanspirkegreen, kellest meil siin veel kahjuks küll midagi ei ole tõlgitud. Aga ta on omamoodi huvitav selle poolest, et ta on kirjutanud koguni kaks Eesti ajaloo ainelist raamatut tähendab mitte päris ainult Eesti ajaloost, vaid kokkupuutes Eesti ajalooga. Ta on käsitlenud Eesti vabadussõda ja Eesti sotsiaaldemokraatide tegevust Euroopas näiteks kurikuulsa Aleksander Keskküla seiklusi. Ja need kaks raamatut on omamoodi tutvustamist väärt oleksid Eestis kindlasti, kui me kunagi nii kaugele jõuame. Sest alati pakub huvi see, mida teised meist arvavad või mida teised meist kirjutavad. Aga üks omaette peatükk teie tõlketegevuses on Rootsis elavate eestlaste raamatute tõlkimine. Need raamatud on. Kõigepealt mõeldud ilmselt rootsi lugejale, kuidas te arvate kindlasti Rootsis elavad eestlased, kes on nüüd ajapikku läinud üle rootsi keelele sest nad enam ei ole nii vabad oma emakeeles või nooremad, kes on juba sündinud Rootsis ja ongi põhikeeleks rootsi keel. Nad loomulikult tahavad oma eriseisundit või olukorda teadvustada eelkõige rootslastele. Aga just sealsamas seoses, nagu ma mainisin, mürge greni teoste kohta. Ma arvan, et meil ei oleks üleliigne teada saada siin eesti keeles. Kuidas nad võivad, tähendab, mida peab rootsikeelne eesti kirjanik vajalikuks rootslastele teatada kuidas ta seda teeb. Kõige esimene, tähtsam ilukirjanduslik teos sellest laadist või sellel eesmärgil oli Käbi Laretei lapike maad peotäis mulda, lapike maad, nagu ta tellitud sai. See ilmus 76. aastal Rootsis ja tollal aja kohta oli see rootslastele võrdlemisi suur uudis. Sest 44-l rastad mälestused on rahva seas ilmselt ununenud. Kustunud ja Käbi Laretei tuletas rootslastele taas meelde kõike kõike eesti pagulastega seostuvat. Ja ta leidis omal ajal ja vastuvõtu Siis 83. aastal ilmus Peter Puide romaan paikaline mitte kaugemale, mis oli omamoodi nii moodsa kirjanduse avangard, distliku stiilis kirjutatud. Aga teemaks jällegi seesama pagulase ja kodumaa. Ja Eesti ajalooprobleemid leidis Rootsis täiesti täiesti niisuguse isegi isegi kõrgel tasemel kriitika isegi vaidleksin vaimustatud vastuvõtu, ta sai isegi minu teada rootsi suure romaaniauhinna eest. Nüüd viimasel aastal on meil ilmunud kohe korraga kolm mitte meil, vaid Rootsis ilmunud kohe korraga kolm romaani. Autoriks juba Rootsis sündinud noored, mitte enam suured, aga siiski keskikka jõudnud nii-öelda noored Rootsi eestlased, kes katsuvad siis nüüd uue põlvkonna seisukohalt vaadata tagasi oma vanemate põgenemisele ja isend Ta olukorrale Rootsis pagulaslapsena. Nii et see peaks meile juba puht niuksed huvilist ja tunnetuslikku huvi pakkuma. Nende raamatute vahendamine. Ja mida te nendest lahendate? Mul on pooleli just maarjaTalgre romaan oma isast, mille pealkiri on Leo üks Eesti saatus, ma arvan, eesti keeles tuleb Pealkiri natuke teistsugune. Küsimus on Leod laagrist Maarja isast kes oli Saksa sõjaväeluureteenistuses, kellest on siin Eestis avaldatud KGB tomplete kui, kui jälgist fašistide käsilased ja nõnda edasi, nõnda edasi. Tegelikult maarjatõestab väga paljude nii-öelda reportaažide ja kirjade ja dokumentide varal oma isa just vastupidist taotlust. Ta üritas Saksa luureteenistuse kaudu kontakte liitlastega, et sakslaste taganedes Eestist ja venelaste sisse tulles jääda siia vastupanuvõitlust koordineerima, kui ta tapeti Eestis NKVD poolt. Ja Maarja, kes sündis Rootsis juba pärast oma isa surma 45. aasta algul. Võib-olla kui, kui nüüd see praegune ülesanne just nende Rootsi eestlaste vahendamisel jõuab oma oma loomuliku lõpuni siis võib-olla pöördunud jälle tagasi. Rootsi klassika poole. On leping Eesti raamatuga Jalmar Bergmanni kahe romaani tõlkimiseks. Jalmar permanist on kunagi kolmekümnendatel aastatel ilmunud üks romaan. Aga ma kardan, et see on väga vähe kättesaadav. Nii et see omapärane rootslane, meil peaaegu peaaegu tundmatu. Aga ta kindlasti väärib seda, et, et teda tundma õppida. Te olete nüüd aastaid teinud seda küllalt rasket ja võiks öelda isegi meie oludes tänamatut tõlkija teed. Aga mida see töö teile siiski annab, mida see teie hingele annab? Imelik on see, et, Et öelda nüüd, et ma täiesti lapsest saadik tõlkeks tahtnud saada, väga banaalne öelda, aga kurb tõsiasi. Ja ma lihtsalt olen üsna ammu leidnud, et tõlkija töö on tuuris lihtsalt niivõrd vajalik asi, ta on, ta on sama vajalik nagu, nagu interpreedi osa muusikas. Noot oleks ju surnud täht, kui, kui seda interpreteeritakse ja nii on võõraste keeltega oma keelde vahendamisega. Kui kui keegi seda interpreteeriks ei esitaks, siis puuduks ta vastavas kultuuris, just sellepärast ma olen, ma olen üritanud, võta ette humanitaarinstituudi noortele nõndanimetatud tõlke seminarid, et päris noortele teadvustada seda, seda esimest tõsiasja, et ilma tõlkijata puudub meil faktiliselt välismaailma. Ja et seda noortele nii-öelda alustuseks selgitada, küsin ma alati esimeses tunnis, kes tõlkis eesti keelde tongi hote. Kas meil oleksid ongi hote eesti keeles kui väike visa naisterahvas? Aita Kurphelt ei oleks seda tõlkinud. Ja sama on paljude teiste väga loetavad, et väga tähtsate teostega neid meil lihtsalt ei oleks, kui keegi visa inimene väga sageli on see olnud just väike visa naisterahvas ei oleks seda asja ette võtnud, istunud kuid ja aastaid selle kallal ja toonud ta eesti keelde. Sellepärast ma ei arva, et peaks nii hirmus tagasihoidlik olema ja tõlkija nime tiitellehelt ära unustama võib-olla väiksemate pisiasjade puhul, noh, see on muidugi niisugune kerge ja võib-olla möödaminnes tehtud töö aga just niisuguste suurte vahenduste puhul me peaksime nende tõlkijate tööd läbi ajaloo igal juhul meeles pidama, olgu selle keelemuutusega või keelemuutustega, nagu on suur klassikalise teose vahendus jääb alati väga tähtsaks etapiks ühe rahvakultuuris. Ja seda ma olen siis üritanud kahel aastal oma tõlkeseminaris humanitaarinstituudi kümmekonnale noorele seletada tõlkimist ei saa muidugi keegi õpetada tõlketeooria kui niisugune, seda ma ei pea üldse praktikas kuidagi kuidagi abistavaks. See on rohkem nii teadus teaduse pärast. Aga just see selle suhtumise ja mõistmise kujundamine on ehk oluline. Eriti nüüd, kui, kui muidugi maailma võimalused ennast ise pakuvad tuleb lihtsalt sellele täiesti tõsiselt läheneda. Ja lõpetuseks, kuna te töötate Loomingu raamatukogus, millega alustab Loomingu raamatukogu uut aastat? Uut aastat alustame meeles pidades Bernard Kangro kaheksakümnendat sünnipäeva, mis oli tänavu sügisel. Alustame uut aastat Kangro romaaniga seitsmes päev. See on nüüd ehk esimest korda, kui Bernard Kangro nüüd suuremal trükiarvul kodulugeja juurde jõuab.