Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head vikerraadio kuulajad. Täna on kalendris esimene advent, 27. november. Olen pühapäeva hommikuseks külaliseks palunud Alar Tamme tiitli poolest lad, lastekaitse liidu juht. Tere hommikut. See ongi päris amet või? See on päris amet, jah. Taust on küll esimene hariduspedagoog töötanud Saku koolis üheksa aastat, aga elu kutsus uutele uutele katsumustele ja nüüd ka peaaegu üheksa aastat juba lastekaitseliidus. Kaks aastat tagasi sai ka valikut tehtud ja lõpetatud veel sotsiaaltöö magistriõpe, et et lastekaitset ja laste küsimusi enam mõista ja kaasa rääkida. Käe alguses sõrm antud ja nüüd käsi antud lasteaia laste huvide eest seismisele. Kuidas alguses ikkagi oli või kuidas siin on lastekaitse sisse satutakse? Mina sattusin lastekaitsetöösse küll läbi härra Leo Tamme, kes seal lastekaitse liidu aluslooja kui ka lastekaitse liidu organisatsiooni president kaua juhtinud ja ise lastearst ja lastekaitse Eestis sugulane või ei ole seda palju küsida, aga Tamm on hästi populaarne perekonnanimi Eestis kasutatav vähemalt ja, ja, ja nii see sai. Et lastekaitse oli oli sellises arengus, et alguses oli ikkagi eelmine eelkõige lasteaeda, arstide töö, teema ja laste tervisest lähtuv ja väga palju oli siis ka ka sellist tegevust, mis puudutas konkreetse sellise humanitaarabi ja toetus on täna Eesti ühiskonda väheneb ja nii arenevad ka lastekaitsetöö sisu ja, ja täna eelkõige võib rääkida lastekaitseliidust kui laste huvide kaitseorganis organisatsioonist, seista laste huvide eest ja anda selles mõttes Rääkida selle sisust ja sellest olemusest rohk rohkem enam, et paljud institutsioonid printsiip põhimõttelised jälgi järgiksid. Kus see lastekaitse liit oma volitused saadan? Kodanikuühiskond nii nagu on, on ilmselt tuli kokku, ütlesin nüüd nii-öelda laste eest seisma pea pea 400, lastearstid 1989 ja Viljandi oli see koht, kus siis kokku saadi ja otsustati moodustada siis selline organisatsioon üksi ja koos on, on võimalused suuremad ja tol ajal oli siis kava, et lastekaitse liit täidab sellise keskliidu funktsiooni ja Eestis tekivad siis liidud, kellel on oma haldusalas veel veel organisatsioone. Täna lastekaitseliidus 36 lastekaitseseltsi klubi ühendust, kõik vabatahtlikud inimesed ja, ja kui vaadata, et milline liikmeskond siis Larst, lastearst vähem juurde on tulnud enam uue eriala õppinud sotsiaaltöötajaid, lastekaitse töötajaid ja palju õpetajaid. Et see näitab ka, et kuhu siis see rõhuasetus on tänada, liikunud, et on liikunud lapse suunamise teele ja liikunud siis perede perede toetamisele seest läbi sellise läbi sotsiaal, sotsiaaltöö. Kas lastekaitse liit, kas see on hea nimi teie liidule, no seda lastega tegeleb sellest, me saame aru, kelle eest ta siis kaitseb? Inglise keeles? Oleme tõlkinud küll. Ta kaitseb pisut teistmoodi, et tõlkinud seda läbi heaolu. Et olen seda meelt ka arutanud, siin ka. Oma oma liikmeskonnast, ega see lastekaitse eesti keeles väga hästi kõla nagu ikka, kaitse tähendab millegi vastu, kas valmistuda ja, ja lasta heaolu kindlasti annab pigem paremini edasi seda mõtet, millega lastekaitse liit täna teeb, tegeleb, et see on seotud siis tõesti laste huvide eest seismisega. Aga seismine ei tähenda mitte alati seda, et, et kuskile kellelegi vastu, vaid eelkõige just ühiskonna teatud sellist protsessides kaasa rääkimine, arvamust, arvam olla, olla arvamusliider. Aga et olla arvamusliider, peab palju teadma. Ja, ja seda on ka lastekaitse liit väga palju rõhutanud, et kui me räägime, räägime lastest, laste vajadusest, siis me peame rääkima väga nagu teaduspõhiselt üks aspekt ja siis juba mõtlema, et mis on nagu paremad valikud. Ja põhiliselt juba sellepärast, et kes see neid lapse huvisid siis teab, me ju kaitseme lapsi nii-öelda täiskasvanu seisukohalt. Jah, ma arvan, et, Niimoodi sa küsid, siis on kindlasti see, et kõik lapsevanemad on ju arvavad, et nad teevad ju endast parima ja ma arvan, et see ongi, see ongi nii, teevadki endast parima. Aga, aga kas me alati teame, milliseid valikuid meil veel on ees, et see on üks üks koht, millest kindlasti lastekaitse liit palju ette peab võtma. Et, et koos lastega ja lastevanematega koos nagu mõelda. Ja On hea, et ka Eestis organismid organiseeruvad inimesed ei tulevad ka uusi organisatsioone juurde, kes tegelikult lapse kasvatamises ja lapsevanema sihukses ettevalmistamises rohkem praktiliselt pakuvad tööd ja lahendusi ja tegelikult ka kaasa räägivad. Nii et laps on oma oma vanematega seotud, aga laps on seotud ühiskonnaga. Ring on ringjoon, ring ongi koos ja ega mina alati ütlen, et ega laps on sama õnnelik kui nende vanemad ja vastupidi, et vanemad saavad olla just seal õnnelikult, kui hästi neil ühiskonnas läheb, olgu see siis seotud töö või, või kääri või eduga. Aga vaata, ei ole need karjääri edu tähendab seda, et et kõik me räägime, et lapsevanem on rohkem aega. Valikute küsimus, kui on vaja vaja peret peret toita, siis tuleb teha Need valikud võivad olla palju palju tööl käia ja ja on on ju neid pakkumisi, kus inimesed käivad mitmetes vahetustes tööl ja tõesti, ma tean ka neid juhtumeid, et siis ütles isa, ütles, et et tulin koju, siis pere magasi ja läksingi inspireerima. Et ka. Et ka need ja need on selle täna tänavaelu ja Eesti ühed ühed pooled. Kuidas mis aega praegu Eesti sinu arvates elab, lastekaitse liidu juhina siin oli praegu on avalikus haru avalikus arutelus üsna palju selliseid asju, mis nagu seaduste järgi on kõik kaasa, aga noh, ma ei tea, kui, kui siin mõelda inimeste tegevusi panganduses või või, või, või ma ei tea, mingi pangandus juhtida seotusest mingi kahtlaste tehingutega või ka sügise viimane vaidlus siin, eks ju, et mis on poliitiline reklaam ja, ja kes selle tellis ja mida justkui inimesed arvavad, et mis, mis ta tegelikult on ja mis, mis seadus ütleb? Et kui palju on lastekaitse liidul praegu toetajaskonda ja, ja kas, kas see seadusruum, milles me tegutseme, on lastekaitse liidu poolt vaadates sobiv? Prillid peavad olema ja üks korrastatud ühiskond tähendab minu arusaama seda, et kui on seadused, siis need seadused ka toimivad. Ja iga seadus, mis laste ja perede tegelikult heaolu nimel tehakse, tähendab ühiskonnas nimelt diskussiooni, vaid tähendab ka ka ühiskonnas selle seaduse aktsepteerimist või vastuvõtt. Nii selles kontekstis loomulikult, kui, kui rääkida veel lastest kui ühiskonna sellisest kaitse kaitsetumas poolest siis kindlasti Nemad vajavad ka sellist sellist seadust mis siis nende sellist tervist ja elu ohtu. Ei paneks ja kiirelt võtaks siis kasutusele siis abinõud. Noh, olgu see siis vägivald, aga kindlasti need sammud, mida võib-olla siis laste huvides me õigeks ei pea. Et kui sa räägid, räägid meediast ja hetkel ka lastekaitse liit on nii-öelda paljud palju teinud selleks, et lapsed meedias oleks, oleks nagu kaitstud, kaitstud jälle hea sõna. Tähendab, et meedia ei töötaks laste vastu ja nagu me hommiku alustasime, et lapsed on seotud oma vanematega, siis paljud otsused laste eest teevad nende vanemad. Ja nüüd on see teadlikkuse koht, kas. Kas meediasse sõrme andmine on olnud läbimõeldud ja kas ta tegelikult tulevikus last ei kahjusta? No ütleme, üks üks näide, mida, mida ma ta enam ei räägigi nimedest, sest et see on üks hea hea printsiip samamoodi, et et väga konkreetselt nimelisse ei laskuta. Aga tean ühte juhtumit, kus pere oli, oli hädas oli vaja valmimiseks saada raha, paluti appi need ja kui juba meedia selle selle võttis selle sööda, siis lihtsalt tahtis kogu lugu just ja pärast oli tegelikult oldi oldi probleemi ees, et aga me enam ei taha, me enam ei jaksa. Vaat valikuid oli tehtud enne seda, et need, need on need ohud ja tegelikult on ka see asi, et rääkida siin tele, telesaatesarjast, kus on räägid, kus on juttu ideedest ja vahetust naistevahetust naiste vahel oli nimi, jah, eks, et oleme, oleme täpselt ja konkreetselt siis ma arvan, et siin on ju ka samamoodi valikud tehtud laste eest lasteaiast ja kui palju on, on antud ka perele aega ette valmistada teinekord otsuse tee. Et mis siis tegelikult pärast seda juhtuma hakkab, mis võivad olla juhtuvad. Ja, ja loomulikult on siin see, et, et ühiskond peab siin kaasa rääkima, aga ühiskond, kes me oleme, oleme meie ja lastekaitse liit, kui, kui üks osa valdu, relvad sellel puhul. Mina arvan, et üks, üks väga oluline relv on ikkagi selle ühiskondliku arvamuse kujundamine. Ja tegelikult ka anda selliseid väga täpseid soovitusi. Kui me räägime, räägime laste kaasamisest ja räägime, kuidas lapsed temaatikaid meedias kajastada. Teine asi, noh, mina ei ole küll mõelnud küll kohtu kohtulahendite juures, mis on iseenesest on keeruline, aga, aga ma arvan, et kui, kui ikkagi lapsed enam koju ei taha taha pöörduda või lapsed saavad kahjustada, siis ka oma suhetes siis mille üle nagu hakata mõtlema, et mis siis nagu nagu ikka ka laste kaitseks konkreetselt ära teeme. Ja, ja need on need kohad, kus Eesti ühiskond õpib, kasvab, aga, aga mõnikord peaks ütlema ka seda, et see kasvamine ei tohiks olla nii valulik. No võtame sellesama telesaate naistevahetus mida, kes ei ole näinud, on vähemalt saanud lehest lugeda, mida sa saad endast kujutab. No mis selles saates seninägematut on? Seninägematult on täna see, et, Et olen, olen küll sellel sellel seisukohal, et lapsed, kes täna peavad mina emana ütleme, maha jätma ja võtma omale uue ema ja et need kannatused või need läbielamised mis paraku selliste vahetuste ja mänguga kaasa toovad, võivad olla pöördumatult. Laste lapse sellises väärtusskaalal ja tulevikus tulevikus kindlasti. Kas saab nii nii-öelda parema ema, siis ta näeb, et väärtused ongi elus hoopis teistsugused. Jah, mina arvan, et oluline on küll peret, peret ja peresuhteid tugevdada, aga mitte küll seda teed minna, et nüüd nüüd eksperiment eksperimentide mõttes. Teine asi kindlasti, mis on, et need see tähelepanu ja mina arvan ka, et see privaatne ruum, mida lapsele on vaja, et see kõik kõige turvalisem koht ju kõik, ütleme on see kodu ja seesama lapse tuba võib-olla, kuigi seal ei ole tuba, on see tegelikult see, et et tema ruumi või selle lapseruumi sisse mindud ja selle otsuse on teinud, samamoodi on teinud need tema vanemad, aga selle vanemate taga on olnud. No vot äri, ärihuvid ja need pakkumised, mida siis tegelikult kas ära kasutatud või on leitud siis need kokkulepped, et sinnamaani jõutud. Nii et mina ütlen küll, et täiskasvanud, mängi, mängime neid mänge, kui te soovite, aga ilma lasteta ja, ja, ja mõni mõnigi juhtum on see, et ega ega täna kohe kui laps nutab teleekraanil ja öelda, et et noh, nüüd hästi-hästi traagiline need lapsed võivad elada neid asju tegelikult väga pikka-pikka aega üle ja võib olla võib-olla seda, et me räägime nendest tagajärgedest poole aasta pärast, mis on tegelikult juhtunud ja, ja need, mida ütlevad ka psühholoogid, et see võib olla tegelikult pöördumatu, pöördumatu ka lapselapse kujunemisel. No aga võtame seda, kui palju inimesed ikka teavad, kuidas nii-öelda paljulapselised pered elavad, eks ju, sotsiaalsaateid aeg-ajalt tehakse parema või halvema eduga, avalik-õiguslik televisioon neid ka näitab. Ega vaadatavus väga suur ei ole, eks ju. Nüüd paneme selle paljulapselise pere kodus ilumeelelahutussaatesse ja kõike näevadki neid neid abipakkide kuhilaid, kappide peal ja, ja, ja kasutamata riideid, aga, aga need asjad kõik on olemas tegelikult peres, eks ju, ja, ja kõik seda niisugust Mingisuguses abituse või juba loeb sealt hoopis teistmoodi välja, et, et kui kui selline situatsioon selline olukord paljulapselisest perest saab palju suurema auditooriumi lahutusliku mänguvormile keskusega kasvatab meie vaatajate, nad saavadki aru, ei saanudki teada, lõpuks, kuidas paljulapseline pere elab, loevad märke välja sealt. Kaadri kaadri pealt arusaamad, arusaamad on ikkagi see, et kui me ütleme, et ühiskonnas on on arusaam ja ühiskonnas on osa osavõtlikkus selliste perede suhtes, siis ma arvan, selliseid mängusaateid ei oleks oleks vaja teha, et kui me ta tahame arutada perede seotud küsimuste üle lahendustele, siis ma arvan, kui ühiskonnas on arusaam, siis ka sotsiaal saated kannaks suuremat kandepinda ja vaatajaskonda. Et see on ikkagi mina, leian, et see on täna mäng ja selle mängu taga on loomulikult vaatajaskond seal selle taga on raha, seal taga on lepingud ja, ja peredega sihukest mängu mängida ei tohiks. Ei tohi, mitte ei tohiks, vaid ei tohi. Täitsa veendunud selle jah. Ja just seda, et. Sinna sinna kaasa kaasa on tõmmatud. See on see piir, kus, kus me ütleme, et, Et kas õige või vale ühiskond annab oma väga selge sellise sellise signaali peab andma selle signaali. Aga kui me räägime, kes ühiskond on, siis ühiskonna on, on, on, on inimesed ja inimesed on samamoodi, millised on nende väärtushinnangud ja hoiakud. Ja ma olen, ma olen selles täiesti veendunud, et et ka uuringut ei ole aga väga, väga siukses. Oma seisukohalt võib olla öeldes, et paljud vaatavadki seda saadet kui meelelahutust ja see, see, et see lapse või on seal kahjustatud. Ega nad väga-väga võivad küll, et seal ei ole midagi selline tore ju, eks. Aga minu poolt küll, mina vaatan seda saadet eelkõige lapse seisukohalt ja, ja ma arvan, et see lapse ellu toomine niisuguse avalikkuse ette see ei ole õige ja see võib talle kaasa palju ebameeldivat ja andku andku meile seda, et mitte mitte suuri kannatusi. No võib-olla nüüd, kuna lastekaitse liidu peamine relv on sõna, eks ju, ja arvamuste vahetus võib-olla siis pärast näiteks sellist saadet nagu naistevahetus peaks lastekaitse liit taotlema endale mõnes populaarses raadiojaamas pool tundi eetriaega, et arutada, mida me siis ikkagi seal televiisoris nägime, kui me, kui ei taha või ei suuda ära keelata selliseid? Ta ei pidanud, ilmselt ei taha, eks tegelikult, sest kõigil on õigus neid asju teha. Et, et vähemalt seda arvamust kujundada, et kutsume ellu kordama nädalas ühe arvamus arvamuste vahetamise saata ja, ja ma ei tea, ma ei taha öelda, et õpetame vaatajat vähemalt siis teeme ettepaneku vaatajale vaadata asju ka teistmoodi. Jah, see on Ma ja Sa ütlesid, et keelame ära, siis esimene mõte ongi alati ju, et keelame, karistame, see on lahendus, loomulikult ei ole lahendus see, et erinevad seisukohad, et kujuneksid Se ühised kokkulepped, see on, see on, ma arvan, konstruktiivsem pool asjal, kui minna karistuse ja, ja keelukeelukeelu teed. Et jah, ma arvan, et, et peab olema ainult ühes asjas tähelepanelik ja ettevaatlik, et mõnikord võib juhtuda ka, et just hakkad selle saatel nii-öelda veel veel veel promo tegema. Et, et siin on ka nagu see piir, et, et see peab olema, ütleme, see arutelu peab olema sisukas ja, ja edasiviiv, mitte mitte rääkima seda halb või paha, vaid seda, millised on siis need võimalused, kuidas, kui me tahame tahame sellist pereelu poolt kajastada, kuidas seda kõige paremini teha, nii et lapsed jääksid siis nii-öelda ellu. Noh, sest sest, sest tõepoolest, siin võib ju arutelu viia kuni selleni, et miks üks ema, üks üksikema üldse oma laste juurest ära läheb ja ja võõra naise hoolde oma kaks kõige lähedasemat inimest usaldab. Nii on, kell on 10 31, ühel pühapäeva hommikul või kuulame vahepeal muusikat. Jutusaatekülaliseks täna lastekaitse liidu juht Alar Tamme. Alar küsin, kuidas läheb Eesti kaitseliidul lastekaitse liidu lastekaitse liidul Eesti kaitseliidule, Eesti lastekaitse liidul koos Unitsesti Eesti organisatsiooniga? Enne kui ulises juurde läheme, et täna on pühapäeva hommik ja väga kangete sõnadega rääkida, tuli mul selle kaitse Liiduga see meelde, et et üks lastekaitseorganisatsioon, kes tahtis oma organisatsioonile nagu pitsatit teha ja tegigi. Ta oli üks väike niisugune sõna sõna muutus, et seal oli lastekaitse liit. Et selle kaitsega me ikkagi pingutame mõnikord üle, aga tagasi nüüd selle unisseffi juurde. Unisseff ja lastekaitse liit, väga head partnerit, isegi ma ei kujuta ette, et see, see partnerlus teisiti saab olla. Et ka meedia täna rääkides räägitud, esimesed esimesed, vaid alles hiljaaegu tehtud koostöö ka lapsed ja meid õigused meedias, selle trükise väljaandmine, tõlkimine ja unise fon aidanud meil ka ka rahvusvahelisel tasandil koostööd edendada ja viimane oli septembris, kui oli rahvusvaheline lastekaitsefoorum Tallinnas, mille eestvedaja oli küll lastekaitse liit, aga unissehhi kaudu saime me ka lektoreid, kes siis laste vaesuse teemal teemal said, said abiks olla ja kes aitasid koos meiega mõelda. Pehmelt öeldes korraldas minu meelest ulitses sel nädalal ühe fopa, ma ei tea, kes sellega nõus või mitte, aga Tallinn sai ju sel nädalal lapsesõbraliku linna tiitli ja Päevalehe ajakirjanik Agne Narusk kirjutas väga toredasti selle peale. Toredasti Gurjev kirjutas, et, et arvestades seda, mitu last linnas ülekäigurajal alla jääb ja mõeldes sellest, kuidas lapsi lihtsalt kooliteel maha külmutatakse, Tallinna linnas. Tipptunnil. Et kas ei ole nii, et ma ei tea, kas Unitzeff valima linna või, või kas Tallinna linnapea eeskuju oleks pidanud loobuma sellest tiitlist? Mina lugesin postimehest ja Postimehes oli unistusi poolt selline kommentaar, et see on antud kolmeaastase tingimuse tingimise. Et seda vaadatakse, siis tagantjärgi vaadatakse nagu üle, ma saan aru, et, et see on küll tunnustus, ma saan aru pealinna sammudele lastesõbralikuks lillaks aga et tingimisi, et need asjad vaadatakse kolme aasta pärast üle. Ma olen sinuga nõus. Konverents, mis oli, oli neljapäeval rahvusraamatukogus ja kus ka lastekaitse liit kutsus kokku arutama lapsesõbraliku elukeskkonna üle, tulid needsamad samad küsimused, et et mitte ainult see, see füüsiline, vaid tegelikult ka keskkond, mis, mis oma oma turvalisuse ja, ja oma sellise, sellise rahuga peab olema olema lapsele toetav ja ta on hästi-hästi oluline. Et olgu see kooli ja kodu vaheline tee, olgu see informatsioon, mida, mida see ühiskond lapsele annab ise keskkond, et kasvõi peredele ära ela, siin siin on süsihappegaasisisaldus kõrgem kui mujal. Aga, aga kindlasti see see ruum või see linnaruum või kus, kus pered elavad, et mitte läbi ann naljamänguväljakute, vaid see, et ka ka haljasalad ja kõik see, et see on täna see, millesse millesse hea sõbralikkus ja, ja lapsesõbralik linn täna täna peaks sisaldama. Seesama konverents, mis nüüd neljapäeval teil oli lapsesõbraliku elukeskkonnaotsingutel ja kavandamisel, eks elukeskkond on suurim mure, millega lastekaitse liit praegu peab vajalikuks tegelema, tegeleda. Ei see nüüd suurem mure ei ole tegelikult selle kuna juures olid ka võimalused, kuidas. Kuidas liikuda ja, ja kuidas oma oma sellist loba aega korraldada, selle juures olid ka veel aktiivsus ja, ja selle juures räägiti ka lastelastega seonduvast heast praktikast just heast praktikast selles mõttes, et kus üht või teist läbi tammede projektide on, on tehtud, oli siin Terviseedenduskoolid, Suitsuvabakoolid, räägiti lastest, võitu, mus harjumustest, kooli puhvetist ja, ja ka sellest, et nii-öelda tulemusport, millele võib-olla paljud lapsevanemadki on, on on noh, orientiir tellitud, et eelkõige on ikkagi oluline sihuke elud, kestne liikumine ja ja noh, alustasime, et uuringutest, siis anti ülevaade ja, ja öeldi, et Eestis üks kolmandik lastest ja vanematest nagu teadlikult vastu panna, siis Soome, kus see protsent on 86. Ja siis oligi need need küsimused. Et milline peaks olema siis kehalise kasvatuse tunni sisu. On oht, et see keelekasutuse tund devalveerub, et sinna tahetakse panna juurde ka palju tervisekasvatust. No kui me räägime seda, et millised alternatiivid veel on, siis on siis on noh, lasteaiast ma tean, kuue pedagoogika, et ka selliseid võimalusi saab koolis koolis teha, see tähendab erinevate õppeainete integratsiooni kui nii moodsalt öelda. Ja, ja noh, need on need ohud, millele mitte seda, et nüüd hakkame kampaania korras kõik. Kõik kehakultuuriga tegelema, küsimus on, see on jälle, et see on nagu meie valikute võimalus ja, ja nendest ohtudest, kui me neid ei tee, tuleb rääkida, et et minu meelest on see oluline, et mitte, räägime tervest tervest lapsest siis nii, nii vaimselt kui ka tegelikult moraalselt mõttes. Et see, see nõuab nii füüsist kui, kui vaimu ja, ja oluline on, et need asjad oleks lastel täna täna selgelt, et täiskasvanud ka selliseid keskkonna loovad, kus lapsed saad, saavad Sa oled palju liikuda, seal oli ka juttu sellest, et kooli kehaline kasvatus on hästi sportmängude keskne, nii et kui eluks on olulised oskused, näiteks ujumine. Täna võib rääkida ka, et suusatamine on ka üks tolle tolle tolle tolle ala, mida saab perega koos. Ei ole minega pätiärajooksmine ka. Et koolikoolis niisugune kehaline kasvatus on täna eelkõige sportmängude keskne ja vähem annab siis noh, selliseid oskusi ütleme, võimlemine, kehahoid, sellised oskused, mida, mida siis ka ka elust elus ajan. Alalhoid alal hoida. Eemale ma tuleks selle keskkonna juurde ikkagi minema. Veel meedias näeme üks teema, mida sel nädalal on väga palju räägitud. Ka on nii-öelda tiino Janssoni tantsulaste, ka juhtunu ja selle ülerääkimine meediasse ja sellele hinnangute andmine. Teil on lastekaitseliidus kohe oma kõneisikud, kes tavaliselt meediasuhteid kommenteerivad. Aga kuidas sina liidu juhina? Annad hinnangu sellele, kuidas käsitleti Tiina Janssoni tantsus tantsu- ja moekooli tüdrukute esinemist ühe saatkonna vastuvõtul Tallinnas kell kuus õhtul. No see on see sama, kui me tuleme tagasi sinna naistevahetuse juurde ja nüüd juhtumi puhul, mis oli siis suursaadikut vastuvõtul? Eks põhiküsimus on täna see, et et last ma ei nimeta seda raha kasutamisest, aga, aga ta on seotud väga-väga tihedalt selle lapse ettevalmistuse ja lapse kasutamine siis Veetaset oli ta siis Ma sain aru siukse erootilise sisuga etenduses minu samale seisukoht ja kui lastekaitse liidu inimene juba seda ka televisioonis välja oli see lastekaitse liidu seisukohast väga selgelt, ma arvan, et, et see seisukoht oleks võib-olla veelgi nii-öelda jõulisem. Aga ma arvan ka seda, et lastekaitse liit teeb jätkuvalt seda tööd, et kuidas me täna Peame informeerima nendest asjadest mitte last, vaid ka tegelikult lapsevanemaid, kelle kaudu tegelikult need otsused tehakse. Ja loomulikult on see küsimus, et iga selline sisuga etendus Olgu, ta siis erootiline või või mida muud on sellel seisukohal, et lapsi, mina arvan, sellistesse etendustes ei tohi. Ei tohi, nagu nendele nendele nendele pakkuda. Kas minu seisukohast lastekaitse liidu arstid seda ei kinnita, et tänapäeva kaheksateistaastane on palju täiskasvanu kui oli 20 aastat tagasi nii füüsiliselt kui seda vaimselt ja, ja maailmavaateliselt, et inimesed on juba küpsed ja ja see laps juba adub ise, mida ta seal teeb? No vaatame, loomulikult kui sa nii küsid, siis lapsepõlve öeldakse, on ka lühenenud, et lapsepõlv 12 kolmeteistaastased juba hakkavad väga palju jäljendama seda, mis on täiskasvanute maailma, õigemini see tähendab, et see Tere jälle mu lapsepõlve ära võtnud või lapsed on järsku sellest vabatahtlikult loobunud. Ei ole vä? Ma arvan, et me ära võtnud ei ole, et ega me ju kõik läheneme, me ju võtame, võtame kõik signaalid, mis ühiskond meile nagu pakub. Aga praegult on ikkagi ikkagi kokku lepitud sellest, et et laps on siis kuni 18 eks ja tema vanemad tema eest vastutavad. Vanemad on nõus, et lapsed tantsivad nappides riietuses üksteise peal, ronides puusi üritades. Jah, aga vaata, mina just mõtlengi seda, et seesama sama paralleel, et lapsevanemad küll otsustavad tegelikult, kes vastutab kes vastutab, vastutavad ainult lapsevanemad või vastutab ka selle eest, tõesti, need, kes korraldavad lastele neid üritusi sama sama meediaga, et ega ei saa olla niimoodi, et et teeme saatesarja, tuli, tuli, tuli välja nagu tuli, tuli võib-olla natuke kehvemini ja siis tegelikult ütleme, et aga ma vastutust vastutus ei võta. Et üks praktika, mida, mida Soome kolleegidega sai räägitud, mis mulle alguses oli päris ehmatav oli, oli just see praktika, et nad ütlesid, et kuigi kuigi lapsevanem on tuntud oma oma last lastega ja vastutab nende eest on ikkagi see, see vastutus ka ühiskonna. Nii et siin on nagu see koht, et me ei saa öelda niimoodi, et ainult Tiina Janssoni ainult Alar Tamm või või ainult TV3, et mina arvan, et, et kõik, kes me, kes meil ka neid lastega seonduvaid ettevõtmisi üritusi läbi viime, meie võtame vastutuse, me peame selgelt, ütleme lapsevanema. Et et tegelikult ei pea ütlema, ei peaks üldse tegema neid asju haiget ütlema, pigem siis lastele, et neid asju me ei tee nii sellepärast, et et ma arvan, et sellised. Ja miks see, miks see vanusepiir on vanusepiir, on ka, et okei, see bioloogiline vanus, ütleme kui me räägime laps laste arengust. Ja küsimus on see, et kui palju tal on seda elukogemust, kui palju tal on kaasa võtta selle valikute vahel, et mis on, mis on õige, mis on vale? Minuga siin saame, saame juba oma elukogemusest midagi juba võtta, aga lapsel ongi just see oluline, et selle valiku teeb nende eest tegelikult täiskasvanu ja annab talle siis nii-öelda selle, selle soovituse, kas see on õige või seal vale ja kui väärtuste pind on täpselt selline, nagu ta on, et mina pean neid asju ausalt tähtsaks ja lahutan ära emad ja kuigi me ütleme, et, et pere on püha ja puutumatu ja kõik ütlevad, et perel läheb hästi, läheb meil kõigil hästi ja siis Kõlvart ütles, et see pere minu jaoks anna andeks ja teen neid saata, siis ma võtan tegelikult endale vastutuse, vastutuse selles, et mis on siis nagu need tagajärjed. Ja, ja ma arvan, et nende juhtumite puhul ongi eelkõige just täiskasvanute otsusin taga ja, ja täiskasvanute väga selge sõnum lastele, kas see asi on nende nende huvides? Jah, seesama ühiskondlik arvamus, kes nüüd arvamusi vahetab. Ühiskond, kes arvamusi vahetab, tõmbas seal pendli ju päris teise otsa ja süüdistab nüüd. Seda sama tantsimise juhtumite kirjeldades seda pedofiiliajuhtumiga, eks ju, et see on jälle vale signaal. Nendesamade laste suhtes ja no absoluutselt jah, aga noh, ega mina olen ka seda meelt, et kõik asjad tuleb kui täpselt rääkida, et ega ka selle üle. Et see on see koht ka, et me peame ikka hästi täpselt rääkima ja hästi täpselt sõnastama need asjad pedofiili eest, mida siin rääkinud, et noh, et see on nagu ikkagi minu arust on see juba peaaegu nagu diagnoos. No jätame selle Tiina juhtumit, aga kui sa vaatad nii üldiselt ringi käidu lasteüritustele, kus lapsed esinevad toredasti ja kui palju on nende laste tegevustes esinemistes tegelikult seda, mida lapsevanemad ise kunagi on jätnud tegemata või selles mõttes, et nende purunenud unistused kanalis veeritakse nüüd lapsed, kus laps võib-olla ei tahagi kõike seda teha, nii ilusasti laulda ja nii tihti tantsimas käia ja sellise printsessiga ja näha, et et noh, nii-öelda lapsevanema vägivalda lapse peal Vaata, et lastest on hea rääkida, ütlesid ju alati poliitikud enne valimisi öelnud, aga seda tähelepanekud on kõrvalt. Kommenteeritud, et lastest ja peredest on hea rääkida, aga tegelikult seda palli väga omaväravasse ei taheta lasta. Meie täna ka arutame siin, mis on lapsele hea, mis on lapsele nagu paha, mis teda ohustab. Ja nii edasi siis kindlasti ei saa. Ja ei ole õige lastetemaatikat ja, ja laste sellist arengut üldse vaadata, nagu teatud kuskil üks lõik on nüüd 12 13 aastat, siis me võtame seda ja kolmandaks see on tegelikult tervikprotsessi, see hakkab sellest, kui laps ja hakkab last ootama ja kui laps niipea ja ema on kodus ja laps läheb lasteaeda ja see on kõik jätkuprotsess ja kui, kui sellel kasvamisel on vaja seal väikseid korrektuure või on vaja vaja suunavat abi või nõuannet siis see peab olema järjepidev ja õigemini Kuna me räägime, et räägi, me teame seda, et kui heitlik on täna alushariduse temaatika, mõtlen alushariduse juurde, laste lasteaeda, noh meil on ka huvitav, et meil on lasteaiad, lasteaias on õpetajad. Loomulikult on lasteaed väga selgelt lapse Haridustee, eks ettevalmistamine sealt edasi see algkooli, sealt edasi põhikool ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja tegelikult on kui lapsest, kui, kui subjektist me räägime, siis kõik see areng peab olema lapsele jõukohane, ilusana jõukohane Zjuga on, tähendab see tähendab seda, et, et lapsed ka koolitöös või arengus nad arenevad niikuinii. See aga sõjalise jõukohane peab tähendama seda, et mis on tema tema sellises heast ja arengust kõige vastuvõetav, mis teda kõige kiiremini nii-öelda nagu edasi viib. Ja sama, olgu see arenguga üks väga ja. Tuleb meelde Eveli õpetus, kus ta ütleb niimoodi, et ega Lasnamäe suunata. Et ega ta areneb niikuinii, see on sama asi, et kui lastearstid räägivad laste toitumist, ma hüpanud ühelt teemalt teisele, ütlevad niimoodi, et et laps on kõige parem, tema teab täpselt, mida ta, mida ta organism vajab ja milliseid valikute teeb. Loomulikult on vaja siia luua ainult need üteldi, et valikuid oleks, eks. Et selles mõttes on, on, on, selle küsimusele mina vastaksin sulle niimoodi, et et see siis seemnelapsega koosolemine. Vaidze süsteemne tingimuste loomine, see on, see on tähtis. Sest et ei ole, ei ole halbu ja häid ja ei ole andekaid ja vähemandekaid, on, on see, et kuidas ühed või teised anded mingisuguses keskkonnas nagu välja tulevad ja kas nad, kas neil on võimalus seda, seda, seda jõudu saada. Nii et ma arvan seda, et et süsteemne ja järjepidev areng see tähendaks seda, et see annaks ka võimaluse siis et need lapsevanem, et need lapsed, kes on tulevikus lapsevanemad, on täpselt samasugused. No võtame, kodanikud, võtame siis ühe konkreetse näite. Sina kui isa? Mitu hetke sa mõtlesid enne, kui su poeg Henry kutsuti populaarsesse teleseriaali kangelast mängima või toredat poissi mängima, et kas te arutasite nagu läbi ka, et kui palju ühes kodu keset linna seriaalis poisi mängimine tema elu võiks edaspidi mõjutama hakata ja kas see täiskasvanute meelt lahutab, on see okei või ei ole? Ka ma teadlikult me rääkisime, rääkisime küll kodunt kodus seda ja oleme alati ka rääkinud. Võib-olla see on ka minu väikene Grettimist selles mõttes, et ma olen neid asju lihtsalt enda jaoks õppinud ja selgeks teinud, et tegelikult oli see oht küll, et see koormus või see meedia, meedia tähelepanu võib-olla olla natukene nagu raske. Aga oleme sellest sellest nagu kodus rääkinud ja arutanud ka ka ka sellised lood, mis mõni mõnigi kord lehes on, et ka selles on olnud endi valik ja oleme seda omamoodi arutanud, et millises kontekstis ja mida see, et ta telesaatesse sai, see on ikka nagu juhus. Juhus oli, ta oli ta ka selles mõttes, et ei teadnud väga selgelt, mis saab jah. Aga kui palju sa, kas sa näiteks loed iga kord stsenaariumi läbi, et sa võiksid pojale? Ema on meil selline abil Tubi lugeja, isa, isa vähem, aga mina mõnikord tõmban markeriga mõned kohad alla. Aga ei, me oleme oleme seal kus ta elab. Loodan ja usun küll. Tele teleperekond, ma võtan seda teleperekonnaga teletekstidele. See ei ole, see ei ole ikka sellest, me oleme rääkinud sest et noh, ma arvan, et nii kirjut suhetega perekond Eestis üldse on, aga aga kindlasti on seal need väärtused, mida me oleme läbi rääkinud, seesama, et kui kui on lahutus endil, oli see, see, see teema. Ta teadis, aga see oli, see oli võõras teie-meie suhted seal, et nende laste, meie laste lapsed. Et jah, need on, need on olnud jälle need kohad, kus tema võib-olla on on saanud selgeks asju, mida ta mida ta võib-olla kunagi oleks pidanud küsima, aga nüüd nüüd saanud teada natuke noorem Sa oled abikaasaga mõelnud seda, et ja nagu veendunud, et, et sa oled enam-vähem teinud kõik, et Henry oleks nii-öelda meedia eest kaitstud. Et te olete läbi arutanud, mida üks või teine asi kaasa toob. Milliseid hinnanguid võib-olla antakse, kui palju siin kommenteeritakse lehtedes koolis? Ma ei tea, teises Eesti otsas. Ta ei saa enam iseendana ringi käia. Me oleme küll teinud sellised valikud, et me oleme ära öelnud, et sellele sellel lihtsal põhjusel, et mitte seda koormust suurendada. Et need on olnud need valikud ja ma arvan, et nad on, on olnud selles mõttes õiged, et see ei ole ka ka vajalik. Ma arvan, et need on olnud need kindlasti põhjendanud ka, et miks need asjad just nii on. Miks, mis need valikud on, need valikud on olnud tema huvides. Mul on muidugi ka ainult tema huvilised, kindlasti valikud on ka olnud pere huvides. Et nii, nii väga seda aega kui üheks lõppema Ma küsin Eesti Eesti lastekaitse liidu eesotsas olevalt mehelt, kas lastel kohustus iganes Lastel on kohustused oma vanemate ees oma perekonna ees, 40 neil on kohustus koolis käia õppida. Aga kohustusele lastekaitse seisukohalt saab vastata niimoodi, et lastele ei ole seaduse ees kohustusi võitlemati seadus ees, vaid lastele, vabadusega ei panda kohustusi, see on see vaheõiguse kohustuse vahel. Küll on õigused õigused selles kontekstis, et ühiskond peab tagama lapsele kõik selle, mis tema arengut ja heaolu toetab. Ja õigusega on pandud talle ka see, et et laps kaitstud, kui laps vajab abi ja õigemini see saab kaitstud, tähendab seda, et lapsele peab osutama kiirelt abi, kui ta on maha jäetud, kui ta, tal on kõht tühi, kuid kui ta on pääs, mida, mida iganes see on, on siis ühiskonna kohusaga, ühiskonna taga on seesama riik, kes oma seadustega siis regulatsioonid ja, ja vastavad vastavad mehhanismid siis ka tagada, käivitada. Ja ma olen kunagi, jäi meelde üks ütlus või, või targa mehe, ütles, et ega laps süüdi pole, kui särk, pakane on. Et kõik need kohustused tulevadki sealt lastevanemate poolt olla vajalik ja kui laps hakkab lapsevanemaid kasvatama, siis lapsevanem lihtsalt lapse kasvatamata jätnud. Või mis? Võib-olla lõpetuseks ikkagi ma tahakski öelda seda, et ega, ega lapsed ei saa olla olla paremad ega halvemad, kui oleme, oleme me ise, et võtame, võtame sellest sellest ja kui me tahame ja räägime seda, et noh, põlvkond on, on täitsa käest ära või midagi, tegelikult on see kõik seesama peegeldus, kus. Meie oleme tegelikult neile andnud, et sama nende nende aja oma pühenduse, oma hoolitsuse, oma osavõtlikkusega, et kuulame, kuulame lapsi ja, ja mõtleme seda, et üks asi on laste kaasamine, teine niimoodi, et kuidas lapsed ka meie küsimustes saavad osaleda. Minu meelest on see oluline, sest lapsed tegelikult oskavad ja saavad meile väga palju abinõuannet anda meile täiskasvanutele. Nii on aitäh, Alar Tamm, Eesti lastekaitse liidu juht siin esimesel advendipühapäeval jutusaatekülaliseks olema, selle saate kordus on täna pärast südaööd ja nädala jagu ka netis veel kuulamiseks. Soovin kõigile kaunist jõuluootuse aega, aitäh, Alar. Kõige.