Täna on kõne all Eesti vabariigi idapoliitika ja teie eelmise laupäeva Moskvas käik. Selle tulemuseks on ultimaatumit ja prognoosid Moskva poolt ja eesti poole võimalik iseendaks jäämine. Teisipäev seal küsiti teie käest ülemnõukogu istungil, kellena te Moskvas käisite, kas ühe liiduvabariigi ministrite nõukogu esimehena üleminekuaja valitsuse juhina või iseseisva riigi peaministrina? Ma vastasin ülemnõukogu istungil, et läksin Moskvasse üleminekuperioodi valitsuse juhina ja püüdsin selles rollis püsida. Samamoodi ka Läti ja Leedu valitsuste esindajad. Kuigi vastaspool püüdis meid psühholoogiliselt nagu no ütleme, suure tehase väikese kohaliku tsehhi peainseneristaatusesse suruda. Kui ma oleksin seal olnud Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehena, siis oleksin ma sealt kaasa toonud suure aastaplaani, projekti, eelarve ja muud sedalaadi dokumendid. Ma mäletan, et kunagi 85. aastal, kui ma olin plaanikomitee osakonna juhataja siis me läksime Moskvasse, nii et mul oli kaasas 28 suurt raamatut või kausta aasta plaaniga, mis tuli kõik kostma plaanis ette näidata ja kooskõlastada. Nii et ikka üleminekuaja valitsusjuhina. Kui ma oleksin režkovi juurde aga läinud iseseisva ja sõltumatu riigi peaministrina, siis ma oleksin läinud riikidevahelise kaubanduskokkuleppega. Ma ei teinud seda ega teist. Me läksime välja ministeeriumidevahelise protokolliga ostu-müügi kohta järgmiseks aastaks. Ja see näitabki, seisundid, millest me praegu oleme ei Liidusega väljas ei v sega kuival, ei enam üks ega veel mitega. Teine. Kas teie jutuajamine Nikolai režkoviga oli rohkem poliitiline või rohkem? Looduslik ma ütleks niimoodi, et meie häälestusime majanduslike kokkulepete sõlmimisele. Ost müük, tooraine tarned, üleliiduliste tehaste alluvus. Nii nagu ajavad kohtades asja kaks ärimeest. Aga vastaspool kaubitsas paraku poliitilise kapitaliga. Härra režkov teatas kohe üsna kõneluse algul et tema käsitleb kolme Balti riiki Nõukogude Liidu koosseisus olevatena. Edasi esitati nõudmised, et 91. aasta eelarve tuleb koostada ühiste reeglite järgi Nõukogude Liiduga. Teiseks astuda valuutaliidu liikmeks, kuhu kuuluvad NSV Liidu liiduvabariigid ja võtta enda kanda vastav osa liidu valuuta võlgadest. Kolmandaks pidada rangelt kinni üleliidulises maksupoliitikast, hakata täitma liidu maksuseadusi ja koordineerida hinnapoliitikat. Ja neljandaks tunnistada üleliidulisi ettevõtteid Nõukogude Liidu omandina. Ning võtta omaks meile liidu poolt kehtestatud mängureegleid varustamises ja finantseerimises. Nii et kuigi oli jutt majandusasjadest oli see sisuliselt ikkagi ultimaatum tühistada Eesti ülemnõukogus vastu võetud majandusseadused. Võib vaielda, kas see sõna ultimaatum on kõige sobivam vormel, millega tähistada toimunud kõnelusi. Aga tugev Moskva-poolne surve oli see igal juhul. Ja mulle tundub, et pikka aega ongi viivitatud ja venitatud meie suhete Eesti ja Moskva vaheliste suhete, riigiõiguslike ja poliitiliste küsimuste lahendamisega nimelt selleks, et nüüd sobival hetkel käia need asjad välja kategooriliselt pultimatiivselt. Selleks et saavutada meiepoolseid järeleandmisi. Miks need ultimaatumeid esitati just praegu, aga mitte näiteks kuu aega tagasi või või näiteks detsembris? Arvan, et ega Moskval ei ole enam eriti palju aega. Kohtumisel sõjaväelastega viitas Nõukogude Liidu president sellele et kümnekonna päeva pärast avaldatakse uue liidulepinguprojekt. See on siis kohe, kui lõpeb Pariisi kohtumine või varsti pärast seda. Oletame, et 20. 25. novembri vahel. Ja ma arvan, et siis algab väga aktiivne kampaania. Et kõik 15 asjaosalist sellele lepingule alla kirjutaksid. Eriti suuri lootusi pannakse Venemaale. Ega ilmaasjata Jeltsiniga eraldi läbirääkimisi ei peetud. Ning ma arvan, et veel enne liidulepingu projekti avaldamist tuleb taolisi kohtumisi Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini vahel veel eta. Kui Venemaa ühe või teise liidulepingu variandiga nõustub, siis ma arvan, et tuleb enamus liiduvabariike selle lepinguga kaasa. Jääb vaid tuntud separatistlik Baltikum. Aga ma ei usu, et meistki kergel käel loobuda kavatsetakse. Vastupidi, kõik märgid viitavad sellele, et võetud on kurss meelde ikkagi see allkiri kätte saada. Kui mitte sellelt ülemnõukogu esimehelt, siis mõnelt teiselt võimite sellelt peaministrilt, siis tema järglaselt. Te ju näete, kuidas sisepoliitiliselt praegu paati kõigutatakse. Meil on sellel ka teatud välispoliitilisi tagamaid, ükskõik kas kõik asjaosalised sellest aru saavad või mitte. Kusjuures ma arvan, et impeeriumi pealinnas. On olemas ka niisugused jõud, kes hea meelega tahaksid lahendada või nii-öelda lahendada balti küsimuse seitsmeteistkümnendaks detsembriks mil peaks kokku tulema Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress. Ega see tähtaeg nii kategooriline ei ole, vajadusel võib meid majanduslikult ka kauem kõigutada suruda, mõjutada. Aga selge on, üks. Lähiaegadel seisab meil ees rida kavalaid katseid saada Baltikum liidu rüppe tagasi. Kavalaid selles mõttes, et ma ei usu, et seda tehakse primitiivselt, et meile tullakse peale jõuga. No aga on ka mitmeid teisi võimalusi. On teada, et Moskva andis Eestile nädala mõtlemiseks aega. Ma loodan, et Eesti vabariik ja vabariigi valitsus ei nõustu impeeriumi nõudmistega. Aga kuidas moskva meid mõjutada ja suruda saab? Ma kõigepealt täpsustaksin. Ega me järgmises kohtumises nii täpselt kokku ei leppinud. Aga ma arvan, et nädal või äärmisel juhul kaks nädalat on paras aeg, mil seisukohad peaksid selginema ja saab ka parlamendiga. Nii siin kui sealpool läbi räägitud. Ja ikkagi ma lisaksin, et kuigi meie kohtumine kandis teatud jaheduse pitserit ei lõppenud see kummaltki poolt uste paugutamisega. Nii et edasiste läbirääkimiste šanss on olemas. Millistele jõukatsumist oli hästi läheb, see on suures osas poliitiline küsimus. Otsuse peab tegema ülemnõukogu. Ma arvan isegi, et see on kodanike küsimus, selles mõttes kogu rahva küsimus. Ja ma tahaksin kohe öelda niimoodi, et Eesti ei ole ju oma asja ajamisel üksi. Ega Eesti ei ole ainus, kes on orienteeritud majanduslikule ja poliitilisele iseseisvusele. Keegi ei taha keskvõimu poolt pügatud saada. Ja ma arvan, et need küsimused saavad NSV Liidu ülemnõukogus ja liiduvabariikide ülemnõukogudes balti riikide parlamentides väga tõsiseks vaidlusteemaks. Eriti see valuutajaotamise küsimus ja valuutaliitu kuulumine, valuuta võlgade tasumine on muidugi kindel, et raskeks läheb. Teiste sõnadega tõotab tulla raske talv. Võidakse püüda meid mõjutada toorme varustamise või kütuse kaudu. Aga ma ei usu eriti üldist majandusblokaadi, sest nüüd tuleks välja kuulutada juba kogu Baltikumi suhtes ja see halvaks oluliselt ka NSV Liidu enda tööstust. Aga arvestama peame ka selle võimalusega. Ja kuidas see siis õieti välja hakkaks nägema? No kui vaadata kogu seda Nõukogude elu kas koos Eestiga või ilma selleta. Mulje, et me oleme iseendale totaalse blokaadi juba välja kuulutanud. Nõukogude liit ei ragise mitte üksnes traagel niitidest millega oleme üksteise külge õmmeldud vaid alustaladest, millel kõik sovjetlik püsib. Majandus on laostunud, riik on võlgades, tehnoloogia vananenud rahva psüühiline vastupanu võime langenud. Ja võib endalt küsida, et millise valiku ees on sellise riigijuhid? Ütleme, kui me püüaksime stsenaariumide meetodit kasutada ja koos mõelda, millised võimalused on tegelikult Don Raskovil või Gorbatšovile. Minu arvates neil on kolm võimalust. Esimene tee on see, mida me kõik ootame ja loodame et ütleme ausalt ära, et see 70 aastane eksperiment ebaõnnestus ja lähtume algsest olukorrast nii palju, kui see on võimalik. Laseme selle sunnikorras kokku viidud seltskonna laiali. Soovitame toime tulla oma jõuga ja lõpetame üksteise petmise. See on umbes nii nagu sõjas ümber piiratud rühm. Ühel hetkel jõuab tõdemisele, et koos edasi liikudes hukkume vältimatult. Lähme laiali ja hoolitseme iseenda ees, tehke, kellelgi õnnestub välja rabelda. Või kui rahulikumast miljööst näidet otsida siis võiks seda olukorda võrrelda nende inimeste käekäiguga või olukorraga, kes kogu aeg on oma uuri lobudikule kaikaid tugedeks alla pannud. Aga ühel hetkel mõistavad, kui mõttetu see tegevus tegelikult on. Ja siis lükkavad ise sara ümber selleks, et uue hoone ehitamiseks ruumi teha. See on üks võimalus. Teine võimalus. Ma nimetan seda maanda revolutsionääride teeks. See on püstipäi ja uhkelt surma minna. Et jagame kõik ressursid nii palju, kui neid on veel laiali müüme maha, võtame üksteisel tugevasti kaela ümbert kinni, räägime kollektiivsest saatusest ja kollektiivsest vastutusest. Ja siis vajume 11 kaasa vedades laukasse. Kuni viimanegi suu on pori täis ja kauneid loosungeid enam hüüda tõepoolest ei jaksa. Et kui upume, siis upume juba koos. See on teine võimalus. On ka kolmas võimalus. See on soov tõesti teha midagi teistmoodi, aga mitte uut teha. See on praegune reformide tee. Kui soovite, siis see on perestroika tee. Rahvast tuleb vaid uskuma panna, et hea tahtmise juures saab vana ja kõduneva veel täiesti pruugitavaks kõbida. Ainult see nõuab raha ja krediit ja aega ja, ja need, kes lammutada püüavad, need tuleb süüdi mõista. Te teate ju, et see, kes uut ehitab, see keskendub tavaliselt uue rajamise probleemidele. See, kes vana remondib, see lihtsalt sobitab, paneb asju kokku, püüab karistada neid, kes midagi rikuvad. Nii et kui me räägime sellest, et kedagi karistada, otsida süüdlasi, siis süüdlasena liidu praeguses majanduskriisis on üsna hea pakkuda isepäiseid Balti riike ja või kehtestada veel majandus kaad, siis on eriti hea seletada, et olukord on halb ainult sellepärast, et Eesti ei anna enam liha ja läti, anna raadioaparaate ja leedujana jalgrattaid. Midagi taolist oleme juba üle elanud, kui mööda nõukogude liitu liikusid või mine tea, võib-olla liiguvad siiamaani mõnel pool müüdid. Eestlastest, kes on kirjaoskamatud ja kerjavad ja kelle majanduslikule järjele upitamine on nõudnud enesele hulgaliselt abi ja raha ja vahendeid teistest piirkondadest. Nii et ma usun küll, et Nõukogude liidus on selliseid jõudusid, kes on valmis meie suhtes mis tahes sunniabinõusid rakendama. Küsimus on vaid selles, mis vormis ja kui ulatuslikult. Ning kui kõrgel võimu juures need jõud on. Aga kui me oleme kokku leppinud, et räägime vaid isikliku arvamuse tasandil siis ma ütlen, et selline blokaad, kui ta peaks tulema, aga ma arvan, et teda ei tule. See mind väga ei hirmuta. Sest et talv ja järgmise aasta algus ei tõota tulla eriti parem ka ilma blokaadit. Vaadakem tõele näkku ka ilma blokaadita ei jätku Nõukogude liidus enam sütt. Vähem sulatatud metalli toodetakse vähem masinaid. Tehnoloogia ei uuene ja see tähendab, et tehakse üha viletsamat toodangut. Ajud podcavad läände. Kõik see mõjutab ka Baltimaid väga tugevasti ja mõjutab ka Eestit, sest meie majandusliidust sõltuv. Nii et on väga väike vahe, kas on blokaad või ei ole seda. Minu arvates on tähtis üks küsimus on küsimus toidust. Aga rahva? Me toidame ära isegi siis, kui ostujõusööta Moskva andma ei peaks. See on kindel. Tahan öelda seda, et kriis on üldine mitte ainult Eestis. Maksud tõusevad, palk ja sotsiaalsed garantiid vähenevad praktiliselt kogu regioonis. Mujal on täpselt samuti, kui mitte öelda, et hullemini. Viimastel kuudel on visalt ja kartusega kõneldud võimalikust sõjalisest riigipöördest Nõukogude liidus ja mingeid vihjeid oli ka Gorbatšovi kohtumises sõjaväelise juhtkonnaga sel nädalal. Kas teie usute, et Nõukogude liidus tuleb sõjakommunism? Arutleme veidi, et olukord on rohkem kui hull, seda näevad, kõik. Saavad, töölised, näeb, intelligents näeb, põllumees, näeb ka armee. Ja loomulikult on kõigil neil oma arusaamad selle kohta, kuidas kriisist välja tulla. Need arusaamad ei lange muidugi alati ja kõiges kokku. Me ju teame ja näeme, kuidas töölised ja intelligents Nõukogude liidus vastuollu sattunud. Ja küllap teeb oma plaane ja ettepanekuid Carmee. Ning loomulikult näevad nemad kriisiilmingute on asju, mis just nende mätta otsa paistavad. Seda puudub range kord ja range käsi. Temaga käte asemel näevad nad vaid korratus ja nii edasi. Ning olukorra parandamise abinõuna nähakse niisuguseid vahendeid, mis on nende käsutuses või milleks neid on välja koolitatud. Nii et teoreetiliselt võttes ei saa midagi välistada. Kui lugeda armee lehti ja kuulata armeest tulnud poiste jutte seal valitsevast mikrokliimast jälgida sõjaväelaste käitumist siis võib nii mõnigi kord välja lugeda, soovi kord jalule seada. Kui vaja, siis armeevahendite ja võimalustega. Nii et ma usun, päris kindlasti sel teemal mingil tasandil krameeses vaieldakse. Aga ma usun ka kaine mõistuse võitu. Ma usun, et noored ohvitserid armees on küllalt targad ja hoopis teistsuguse mõttemaailmaga kui pensioni eas. Kindralid. Nii et ma ei pea väga tõenäoliseks otsast jõu kasutamist, aga hoopis tõenäolisemaks pean ma nii-öelda sõjalist parlamentaarse riigipöörde võimalikust. Mida ma silmas pean, püüan selgitada. Te olete kindlasti tähele pannud, et Nõukogude Liidu juhtkond, eri regioonid, eri poliitilised jõud on seal samuti vastuolus nagu meilgi. Ja kui mõni neist parlamentaarses võitluses alla hakkab jääma, võib ta abi palumiseks pöörduda armee poole samade sõnadega, et kord tuleb jalule seada iga hinnaga. See olukord ehk ei tähendaks sapöörilabidatega käikulaskmist nagu Gruusias. Kuid eriolukorra kehtestamist ta võib küll tähendada. Sellepärast et põhjusi ja motiive selleks leidub alati. Üks must stsenaarium võiks olla näiteks selline et kulisside taga piiratakse ja pärsitakse miilitsa ja korrakaitseorganite tegevust. Salaja soositakse kuritegevust, Angeldamis, spekulatsioone ja muud kriminaalset ja ka majanduslikku kuritegevust. Ning tekitatakse selline olukord, millega tõepoolest suudabki võidelda või toime tulla. Vaid armee võidakse ka tekitada vajadus kaitsta mõnd rahvusgrupi ütleme, rahvusvabariigis elavaid sisserännanuid. Te mõistate, mida ma silmas pean. Enne seda paar provokatsioone, vist kokkupõrget ning põhjus ongi käes. Kolmas stsenaarium võiks olla armeele üha surema tsiviil- ja majandusvõimu andmine. Pretsedendiks on siin suured sõjatehased. See aga tähendab ka seda, et sealne mikrokliima ja omavalitsus ja elamise reeglidki armee omad. Minuni on jõudnud isegi ettepanekuid pealtnäha samuti argumenteeritud ettepanekuid et sõdureid tuleb rakendada elualadel, kus muidu palju streigitakse või kus ei jätku töökäsi. Küllap on kuulajatele teada, et paljudes Venemaapiirkondades lüpsavad soldat iga päev kolhoosnike Lehmja majandi kontoris istub kolhoosi esimehe kõrval ka ohvitser. Narvast näiteks on tehtud ettepanek muuta meie tollipiirikontroll sõjaväele alluvaks ja panna sinna kas lausa sõdurit või piirivalve. Vaat selliseid asju ma pean küll võimalikuks, et armee ei haara võimurelvaga, vaid lihtsalt aegamööda tsiviilelu positsioone üle võttes. Seda näeme ka meil juba praegu kasvõi ebaseaduslikku piraatraadiojaama Nadežda tegevuse kaitsmises soosimises või isegi toetamises Nõukogude armee poolt. Kuidas me peame siis elama sellises olukorras? Nii nagu me seni oleme elanud, kõik need aastad mitte alluda provokatsioonidele, kui neid tuleb neist aru saada mitte uskuda, et ida ja lääs ja ka meie mõned sisemised jõud meie iseseisvumisprotsessi lihtsalt sinisilmselt pealt vaatavad. Tuleb kindlustada kordade poolest tsiviilvõimu käsutuses olevate vahenditega. Tugevdada politseid, liiklusjärelevalvet, kui vaja karmistada seadusi. Me ei tohi näidata tsiviilvõimu vahendeid nii jõuetuna, et tekiks soov vahetada neid mustade või mingit muud värvi barettide vastu. Me oleme jälle kõnelenud asjadest, millest paljud Eestimaa inimesed sel nädalal kõnelesid. Millal teie läbirääkimised Moskvas jätkuvad ja millal me kuuleme uusi uudiseid? Nädala pärast? Soovin teile edu ja jõudu.