Tere hommikust, see oli imeline tervitus Pariisi Varblaseltediti ahvilt teaduda, soovis tänasesse saatesse jutusaate külaline Katrin karisma. Tere hommikust, Katrin. Tere hommikust. Me räägime kohe ediidist natuke pikemalt, aga olgu siinkohal õigluse mõttes öeldud, et et jutusaadet juhib täna hommikul Margit Kilumets ja meil on abiks Ingrid Roosipõld. Aga miks sa tahtsid täna hommikul laulaksid peas? Ma tahaks, et tal oleks ka hommikul ja õhtul ja öösel ja päeval ja kogu aeg, sest et ta on üks minu kõige suurematest lemmikutest. Kas sa käisid Etiti filmi vaatamas? Absoluutselt, ja kuidas tunne on? No ma arvan, et viimase viimase kolme-nelja aasta jooksul sellele filmile midagi võrdset minu silmis ei ole. See esiteks see lähenemine sellele, selle naise elule. Teiseks selle. Ja, ja see on niisugune äärmiselt suur emotsionaalsus, murdis mu südame sel hetkel, sest ma mäletan, kui film lõppes, siis ma nutsin kõva häälega, mul oli nii hea, Ma olin saanud midagi nii nii suurt ja võimast nendesse. Sest et noh, rõõmustavaid kannuta muidugi Katrinil muide kaasas imeilus pitsilise servaga valge taskurätik, nii et kui jutud täna hommikul lähevad väga liigutavaks, siis te teate, et tal on varustus kaasas, kui silmad lähevad märjaks, on vaja vahepeal oodata. Kas sa oled ise ka sul tibiafi laule laulnud? Ma olen just sedasama hümni armastusele laulnud oma kontsertitel, nii kui vähegi võimalust on, siis ma olen ikka selle lülitanud oma kontserdi kavasse sisse ja ja mul on sihuke pisike plaan, aga ma ei tahaks sellest rääkida. Aga see on seotud nende lauludega. Kuidas sul selle laulmisega praegu vahekord on, ses mõttes, et Meil on ju päris laval tegevlaulja Estonias ei ole, eks ole, lähen ma teen gaase etenduses liiniverima, seal pidevalt ikkagi laulan. No aga mis on pidevalt paar korda kuus, noh, teinekord kaks korda, mõnikord üks kord kuus ikkagi laulan Straussi veel. Ja kontserdid on mul ju pidevalt ja nii, et ma ikka kogu aeg laulan. Kas see tähendab seda, et sa pead harjutama ikka ikka ikka kui ma, kui ma ka ütlen niimoodi, et ma pidevalt ütleme, et iga päev ei laula, aga, aga kui tuleb kontsert, siis, siis noh, vastutus on ikka nii suur, siis enne seda ma ikka nädal aega teen iseendaga vähemasti teed. Kuidas see, aga ma räägin jah, räägivad, et Reali, siis kui, kui me nüüd selle tantsusaate puhul mulle öeldi, et tule laulame, siis ma ütlesin, et ma ei ole laulja, tantsija. No tegelikult, eks see oligi kõik praegu väike selline eelsoojendus, ma tahtsin jõuda laulu juures tantsu juurde, sellepärast et juba järgmisel pühapäeval käivitub eestlaste, ma usun, et vaieldamatu lemmiksaade teleekraanile, see on tantsud tähtedega ja sina oled sel hooajal üks nendest tähtedest. Nojah, nii nad räägivad, sest praegu võib öelda, et tantsimine on sulle tähtsam hetkel kui laulmine. Hetkel võib-olla küll, aga, aga siiski on niimoodi, näiteks viie, kuuel seitsmendal on meil esimene, aga te ja viiendal on esimest korda, me saame nagu stuudioga tuttavaks, aga siis viienda õhtul ma pean juba tegema oma kontserdi, nii et käib asi nagu paralleelselt. Et hommikul tantsin, õhtul laulan. Mida see tantsusaatele ja ütlemine sinu elus muutnud on? Ma arvan, et ta on teinud praegusel hetkel mu elu väga kiireks, jaa, jaa. Ma mõtlen, et ma pean olema päris tugev professionaal, et ühest ühest tegevusest teise hüpata ja siis süveneda sügavuti, sest tantsimine sellise partneriga sellise õpetaja sellise treeneriga on sügavalt professionaalne tegevus ja noh, püüan olla talle ka võrdväärne partner, sellepärast et meil tantsimise juures on niimoodi, et teinekord, kui mu käsi läheb lõdvaks, siis ta ütleb niimoodi. Sa ei ole mulle võrdväärne partner, et sa pead, noh, me peame tunnetama 11 väga hästi ja siis soojaga niimoodi käest kinni, et see oleks mõlvast verre partner. Tantsida Veiko Ratasega. Ja kui ta olid ära teinud, ütleme, esimesed kolm trenni, siis mida sa endast arvasid? Kui ma esimesed tähendab, esimene kohtumine meil tantsimise muusika saatel oli siis ma arvasin endast veel päris hästi. Teine läks juba natuke kehvemaks ja siis mul tekkis kerge masendus, sest ma tõesti olin arvanud, et ma olen palju parem. Tegelikult ma ei olnud nii hea, kui ma arvasin. Ja noh nüüd, et seda, et sinnamaani jõuda, et selle selle tasemeni, mida ma arvasin, ma pean ikka jubedast ideed tegema. See on kestnud nüüd, kui kaua see treenimine, see hakkas peale augusti lõpus kuu aega ja mitu trenni nädalas peaks tegema viis trenni nädalas, aga viite trenni me ei saa, kuna paraku Veiko on Tartu inimene ja mina Tallinna inimene, siis me teeme kolm trenni nädalas, aga me teeme siis mitte pooleteisetunnised, vaid ikka kahe ja kahe poole tennised, teinekord isegi kolme tunnistrinid. Kord käin mina tartus teinekord põhiliselt ema tuleb ikka siia. Aga et tema elu natukenegi kergemaks teha, siis ma ikka ühe korra nädalas, kuidas käia, tantsimas ja sõbranna ütles mulle niimoodi. Jesseratiiv, kaheksateistaastane tartus tantsimas. Kõlab hästi, kui see läheb, eks ole, oleks seal võinud öelda, et läheb mingi mehe pärast tartu. Panen tantsimise veel ei olnud, aga sõbrannad ju väänavad seal nagu me teame, nii nagu neile meeldib. Kuidas, kas sa tegelikult tähistasid augustis oma kuuekümnendat sünnipäeva? Just kõiges vähegi ajakirjandusega kursis on, teavad seda. Ja, ja samas me teame, et tantsusaade või vähemalt niisugusel tasemel füüsiline trenn nõuab ikkagi väga head vormisolekut. Et kuidas sa oma füüsilist vormi hetkel hindad või seda, kuidas see on muutunud näiteks septembrikuu jooksul. Ma arvan, et see on muutunud paremaks. Aga ega see füüsiline vorm mul enne ka nii väga kehv ei olnud. Sellepärast et kui nüüd tagantjärele mõelda, siis, siis isegi minut õpetaja imestab, ütleb, et sul ei ole üldse lihaseid, kuskilt ei valuta või midagi, ei ole haiget. Ilmselt naasis oma eelmise eluga, olin juba selle ette valmistanud selle tantsusaatesse mineku. Nii et ma ei saaks nagu eriti kurta. Aga, aga hommikuti ma teen endale pidevalt kogu aeg ise massaaži ja, ja, ja kui kuskilt natukenegi midagi annab tunda, siis siis massaaz aitab. Kas mõni kleit on juba valmis? Esimene kleit on valmis ja see on standardliit, neile on esimene tants on aeglane valss. Kas sa oled juba selle aja jooksul jõudnud oma lemmiktantsuga välja raalida, mida sa kõige rohkem ootad või mida sa tead, et mille suhtes sul on sellised soojad tundmused? Ei tea, ma ei oska niisugust vekslit välja pakkuda, sellepärast et minu meelest Nad, nad kõik on omamoodi hästi vahvad ja ainuke asi on see, et tuleb leida nagu see õige lähenemine selle asjale, õige meeleolu ja õige õige iseloom, sellepärast et õpetaja poolt vaadates on niimoodi, et tants on ainult tehnika, mina püüan talle kogu aeg sisendada midagi muud, et tants on ka midagi muud, mida ma sellega öelda tahan antud hetkel ja et kui muidugi seda ta ütleb, et noh, muusika on väga tähtis ja annab, aga aga proffide puhul on ikka ikka tähtis, on ikka, kõige tähtsam on tehnika. Kui palju sa oma konkurentidest tead, ma arvan, et me peame nüüd ikkagi konkurentideks nimetama neid teisi, kellega sa seal saates ütlema hakkad. Ükskord me oleme peaaegu kõik kohtunud, välja arvatud Andrus Värnik, et ei olnud, siis aga rohkem ma ei ole nagu neid kõiki teisi näinud. No muidugi eelnevast elust ma ju tunnen hästi. No mis väga hästi, ma olen koos töötanud Koit Toomega Linnahalli projektis ja ja, ja siis olen kohtunud ka Beatrissiga. Kristiina Ojulandi tean. Ta on erakonnakaaslane, aga Peep vainu, aga sa ei tea, kui hästi nad tantsivad või halvasti ja seda ma ei tea üldse, sellepärast et seda küsitakse, et kuidas te nüüd oma konkurentidesse niimoodi, kas te teate, ma ei tea mitte midagi, me igaüks treenime nagu omas saalis ja miks see tuleb alles saadet, see oli. Kui sa midagi kardad selle järgmise pühapäevaga seoses, siis mis on? Järsku ma kukun? Nende välja otsese sõna otseses mõttes jätkama? Minuga juhtus just niimoodi, 20. augustil, mul jäi paides, oli kontsert ja ja, ja ma arutlesin nii kiiresti lavale, sel ajal, alguses kontsert tähendab oma osa alguses tegin teise osa. Sel ajal, kui ma pidin laulma, olin pikali mikrofoni all maha. Aga sellest ei olnud midagi, ma tõusin üles ja, ja laulsin ikkagi ära oma asja ja siis ütlesin rahvale nii, et minuga ikka juhtub, vahel kukun, aga ma tõusen püsti ja ma lähen edasi. Ja tänutäheks siis lõpuks nad laulsid, terve see Paide Vallimägi laulis mulle sünnipäevale, olin siis, ma nutsin lahinal, selleni veel Katrini ole sulgudes taskurätikut välja või ei ole. Sina, kui naine oma 60.-le sünnipäevale vastu läksid, ma tean, et on päris palju tuntud inimesi kultuuriinimeste seas, kes ka on öelnud ja julgenud tunnistada, nende 50. sünnipäev näiteks on olnud ikkagi neile suhteliselt suur tragöödia. Ma ei tea, võib-olla see on minu loomusega seotud, aga mina küll mingisugust tragöödiat selles ei näinud ja ei näe praegu ka sellepärast, et see on elu ja ja igal asjal on oma algus, igal asjal on oma lõpp. Ma arvan, et, et kui me hakkame niimoodi kartma ja et no mis nüüd saab, mis nüüd saab, saab midagi ikka saab, eks ju. Et võtame seda asja niimoodi, et terve see elu ongi üks, üks niisugune õnnelik teekond. Et õnn ei ole see, kui sa midagi saavutad, vaid õnn on see, kuidas sa sinna lähed. Ja põhiline oli mul see, ma mõtlesin, et issand jumal, mida ma siis oma külalistele pakun. Ja, ja minu meelest läks kõik väga toredasti ja mul oli jälle nii palju abilisi ja see suitsulesta ja ja täitsa viina ja veini, jah. Aga sa pidasid seda sünnipäeva, kus oma uues kodus õues mul ei olnud lauda siis ja siis panime plaadi, panime niimoodi pukkide otsa ja siis toolideks olid niisugused saetud puujupid, millele ma panin mütsikese peale, seal sai hästi istuda ja ja, ja nii oligi õues. No nüüd sa kutsusid ise vaimud välja, et järgmine selline siht, millest me rääkima hakkame, ongi sinu uus kodu. Ka see ei ole muide väga tavaline, et naine, kes on juba juba teispool seda 50. eluaasta piiri, võtab ikkagi julguse rindu ja ka maja ehitama. See oli sellepärast, et mul ema oli ka selline ema nõukogude ajal, kui ta läks pensionile, tema läks pensionile täpselt siis, kui kukkus tal see kell. Ja, ja siis nad isaga kolisid linnast ära läksid elama just sinna samasesse, Kloogaranda trepp pojale ja ehitasid suvekodu ümber päriskoduks. Ja, ja siis ma mõtlesin, et kas ma siis tõesti kehvem olen kui mu oma ema ja, ja kui me siin linnas ringi käisin just aasta tagasi, ütleme, Nate aasta kuu tagasi korteris niimoodi nagu puurilind, siis ma mõtlesin, et, aga mul on ju maa olemas, mida ma ootan ja läksin ja hakkasin. Ja nüüd ma olen seal. See on seesama koht, kus sinu vanemad kunagi maja ehitasid. Selle maja ehitas tegelikult minu vanaisa juba, kes oli raamatukaupmees ja Tammsaare kirjastaja ja siis edasi läks minu vanematele ja, ja siis krunt oli nii suur, et ma sain sealt jupi maad endale. Ja nüüd elan seal. Ja täna hommikul laulsid seal tihased ja täna hommikul keetsid oma uue pliidi peal esimest korda ercule putru ise kõrbes põhja. Mis see maja ehitamine ühe naisterahva jaoks tähendab, kas sa pidid sekeldama ehitusmeestega, hakkan nüüd arutama siin seda materiaalset poolt, mis tekitab minus õudu, kui ma kujutan endale ette, kui palju sa pidid laenu võtma ja mida see kõik sulle veel tulevikus tähendab. Aga konkreetselt jälgisid seda, milline maja joonistatakse, kuidas seda ehitatakse, kus seal radikat, mis värvi tulevad seinad või kuidas absoluutselt kõike, sellepärast et ma pidin ikka kogu aeg nokkapidi juures olema ja ja mõtlema, et noh, et see on ju minu kodu ja mina hakkan seal elama ja mina tahaks, et see oleks nii ja nii, et tegelikult jälgisin kõike, aga mul oli väga hea abiline, mul oli see ehituse järelvaataja, keda ma ikka kodus ütlesin, see, mu nuhk Albert ja kes aitas mind väga selle töö juures ja noh, põhimõtteliselt on 98 protsenti valmis. Ja te elate seal selles Kloogarannamajas, kellega koos Piretiga kõi oma kõige noorema tütrega, kuidas Piretselt kooli saab. Hommikul läheb kuus, 44, läheb Kloogal, läheb rong, mis on kolme kilomeetri kaugusele siis siis kui ta vahetevahel läheb ta ise jala, teinekord ma siis viskan ta autoga sinna jaamu. Siis ta jõuab õigeks ajaks kooli täie kunagi hiljaks. Sellepärast et rong sõidab täpselt ja rong läheb, jõuab balti jaama niimoodi, et ta on üks üks esimesi kooli saabujaid. Talle meeldib, kas tema oli ka selle linnast ärakolimisega kohe algusest peale päri? Ei olnud, lapsel on ju ikkagi õudselt tähtis see, et tal oleks tema sõbrad käe-jala juures ja, ja klubid ja tantsupaigad ja trennisaalid ja seal seal Kloogal ikkagi pisut keeruline, eks ju. No tegelikult ei ole meil see süsteem päriselt veel välja kujunenud, sest et see võtab ikka aega natukene. Aga ma usun, et me saame selle kõigega ilusasti hakkama, et ta ei pea loobuma mitte millestki, ma arvan, ma tahaks loota. Tal on viimane klass käsil praegu 12. klass ja põhiline on õppimine tegelikult praegu. No kuulaja, kes teab, kuidas see siiamaale oled elanud, küsige nüüd kindlasti kodus endamisi vaikselt, et miks sa kolisid sinna majja ilmuma pikaajalise elukaaslase Tõnu Gilgaseta. Tema ei tahtnud tulla sinna tahtis linnas elada. Ja võtsid selle otsuse vastu, et nüüd on aeg. No tegelikult ma tahtsin koos temaga sinna minna, aga, aga tuli niimoodi välja, et ei tulnud. Ja võib-olla nii ongi ja. Siis vaatame, mis elu toob. Kuidas see, tegelikult on ta mulle ikkagi väga kallis inimene? Jah, ja, ja asjad ju, nagu me teame, ei pruugi olla lõplikud, kuigi nad vahel tunduvad, et nad on lõplikud. Aga, aga kui, kui noh, olles teinud sinuga elu jooksul nii mõnedki loodia ja kõrvalt vaadanud, siis, siis ma usun, et ka sinu enda sõbrad on sulle seda öelnud, et eks seda niisugust vähemalt mingi perioodi eraldumist või üksiolemist on sinult tegelikult ju juba pikka aega oodatud ja sinu lapsed vist ootasid sinult seda jah. Jah, ja vaatame, mis elu toob, aga, aga praegu hetkel on tegemist on nii palju ja ja, ja ilmselt võib-olla ma ei olekski suutnud oma kohustusi tänu suhtes nii hästi täita, nagu ma seda vahepeal tegin. Nii et vaatame, mis elu toob. Sa mõtlesid kohustuste ajal need, mida praegu ei, ma milliseid, nagu peremees ja perenaise Kuidas? Sinu suhted Saaremaaga on, sul on seal väga õhukesed armsad kohad, eks ole, ju, on kas see, see lugu, milles on meie saates sa oled valinud? Ma tahtsin nüüd praegu mul tekkis niisugune tunne, et ma tahaks muusikat mängida ja siis ma mõtlesin, et miks inimene, kes valib lugusid, ütleb mulle, et ta tahab kuulata Ivo Linna oma saart. Kas see on kuidagi Saaremaaga seotud, Ivo Linna lauldud, Kait Tamra laul tegelikult, eks ju. Või see mõte tuli sulle hoopis millestki muust mõeldes? Ei, ma ei mõelnud konkreetselt Saaremaa peale, kui ma, kui ma seda seda laulu esimest korda kuulsin, ma mõtlesin seda ikkagi niimoodi, et igal inimesel on mingisugune oma saar olemas, kuhu ta püüab. Ja, ja minu meelest on selle muusika ja, ja selle sõnade ja selle esitusega see imehästi välja toodud. Et mõni leiab selle, mõni ei leia. Ja nii tahaks, et teised inimesed saaksid sellest sellise emotsionaalse paugu nagu mina ükskord sain, esimene kord. Kas sa mäletad, kus ja kuidas sa seda lugu kuulsid? Ei, ma mäletan seda, et Ivo kinkis mulle oma plaadi ja see oli plaadi peale. Me sõitsime ühelt kontserdilt koju. Oli talve ja siis tuli see lugu esimest korda ja siis ma tundsin, et see koer puges minu sisse ja ilmselt jäigi sinna sisse. Aeg kuulata Ivo Linnat ja lugu, mille Katrin enda sisse Hillel Katrini enda sisse lubas pugeda. Leiad? Kuigi ka Velli jabur. Kui te nüüd arvate, et Katrin ei haaranud selle laulu jooksul korduvalt oma helesinise tikitud task lasku rätiku järel siis te eksite, kell on 10 läbi 36 minutit, jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Katrin karisma. See lugu meenutas sulle sinu isa ja, ja ütle, Katrin, sul on üldse, mul on jäänud niisugune mulje sinu kodu ja sinu ema isa olnud väga tähtsad inimesed. Mis on need omadused, mida sa tänu neile praegu näed endas, et sa oled need asjad kodust kaasa võtnud? No ma arvan, et see, et ma hakkasin seda maja ehitama ja et see on mul nagu ema poole pealt. Sest ema oli niisugune nagu tugev tamm, kelle ümber kogu meie pereelu keerles ja kelle käskusid. Me pidime kohe täitma. Aga selle emotsionaalsus ja selle ma ilmselt olen saanud oma isa käest. Ja, ja ma ei tea, ma olen kindlasti veel midagi saanud, aga ma ei oska seda öelda täpselt, et mis asjad need on, aga aga need kaks asja on siis võib-olla sul on nii ühelt kui teiselt poolt. Sa oled hästi sellise särava tämbriga täna hommikul raadiomaja ees hüüdsid remargid. Siis ma sain aru, et see ei saa olla keegi teine peab olema Katrin, kes niisuguse häälega hüüab, et kas seal on ka päritud? Ma ei tea, ma ei oska öelda, jällegi suguvõsasid mõni vanaema või keegi on väga ilusa heleda häälega laulnud, kuskil põlva tegelikult muude oli, oli meie suguvõsast ka. Aga noh, kuskilt kaugemalt lauljatena lauljate poolest aga rohkem ei ole, vanatädi oli ka näitleja omal ajal, aga aga ma ei tea. Rohkem küll ei tea. Aga kas see sinust saab ikkagi niisugune lavainimene, kes hakkab laulma ja tantsima ja näitlema, aga see oli selge juba plikapõlves. Lähen oma esimest esinemist lasteaias, kui ma olin kolmeaastane ja siis laulsin laulu ja vaarikaid ma korjasin metsas puude varjus ja siis lõpetasin laulmise ja siis rahvas hakkas plaksutama ja ma ei osanud mitte midagi muud teha, reageerida muud moodi, kui ma näitasin neile keelt. Et see oli mu esimene esinemine ja ilmselt on see mul ikkagi veres see lava, inimese lava, inimeste veri on mul tõesti, sest ma tunnen ennast hästi seal. Aga kui ma keskkooli lõpetasin, siis ma tahtsin saada hoopis hambaarstiks. Siiamaani kahetsen, et ei hakanud hambaarstiks. Ei, seda ma ei usu, Katri, ma vaatan siin tema tõesti ei usu, et sa seda kahetsed. No ei tea, võib-olla varsti oli eriti keegi laksuta ju, no mis siis, noh, aga siis seal on ikka kõik, naera naeratavad pärast. Ei tea. Vahest on selline tunne, et oleks pidanud ikka teistpidi minema, aga, aga midagi ei ole teha, nii on läinud ja ma ma ei kurda kah praegu üldse mitte eriti. Jah, ja, ja vaevalt kui oleksin väga tubli hambaarstis, siis näeksime me sind alates järgmisest nädalast seal imeilusate sulgedega kaunistatud kleitides, eks ole ju, et igavesti seal on oma hind. Mis tööd sa praegu teed? Põhimõtteliselt ma, noh, töökohad on mul nagu poliitikas rohkem praegu. Ma olen Tallinna linnavolikogu liige ja Kesklinna halduskogu liige, kus on nagu põhilised niisugused tööd peale selle lavatöö, mis ma teen. Nii et see on ka päris tähtis minu jaoks olla kogu aeg seal sees ja ja, ja öelda oma arvamus mõningate küsimuste kohta. Kuidas sa, see sinu nädalas jaotub, see niisugune lavaelu ja, ja poliitik olemine. Tähendab need halduskogu koosolekud, komisjonide koosolekud ja volikogu koosolekud, need on teatud kindlatel päevadel, need on kindlad kellaajad. Tantsuga on siis nüüd niimoodi, et see on nagu lisandunud ja, ja see praegu antud hetkel võib-olla on siiski kõige tähtsam, et ma seda ei tohi mitte kunagi ära jätta ja ega ma ei ole muidugi puudunud ka teiste teistelt kohtadelt, aga aga iseendasse sead nagu need prioriteedid paika. Tants, tütar, kaks teedeks. Ja siis tulevad kõik need teised asjad, mida saab mingil määral planeerida. Sul on tegelikult rohkem lapsi, eks ole ju kolm last ja neli lapselast, aga nemad on lihtsalt nii suured, juba mitte lapselapsed, aga lapsed, et nad tulevad oma eluga ise toime ja väga Solvist vanaema teha aega ei ole, ma kahtlustan, kuidas nii, eile hommikul me ärkasime kahe lapselapsega koos Veswoots. Kaspar lükkas meid vahepeal voodist veel väljagi, kuks aga, aga ikka, eks ma nii palju, kui ma saan, ma, nii palju, ma püüan ikka nendele aega pühendada, mulle meeldib see, et nad tahavad minuga kosuda. Kas nad käivad nüüd seal sinu juures Kloogal? Johanna ja Kaspar olid ja nüüd seal tegelikult ma olen ju alles nädal aega seal olnud niverske täitsa kottide otsas venelane ja nüüd saab sinust ka automaatselt niisugune maavanaema. On ja sa oled nagu peaaegu nagu maal ja vanaema ja nime poolest küll, eks ju, aga ega ma ei hakka kurki ja kapsast, keda ma ei jõua. Mis su lapsed teevad? Kas nemad nagu hoidsid ennast ikkagi sellest paari elust eemale? Jah, ma usun küll, et nendele ilmselt see ei meeldi ja aga ma ei tea küll ka ma nii, nii sisse, ma ei oska neile pugeda, sest ma mäletan seda, kuidas Mari tuli ühelt jõulupeolt koju ja siis ütles emakse, tead, ma laulsin. Laulsin ja Urmas latikas saatis mind klaveril, said jagu ja seal ma ütlesin, ei tea. Nii et ma usun, et et maris ja Piretis ja Ivo s kindlasti ka on olemas see pisik seal sees, sellepärast et et nad kõik laulavad väga ilusti laulud paremini kui mina. Ma olen täitsa kindel, Mart, kah seal mu väimees. Ja kui, kui me oleme Saaremaal koos, siis nad laulavad neljaselt jalad nii ilusti. Ja, ja siis ma mõtlen küll, on tore, et need on minu lapsed ja vahetevahel ma ei usu, et nad on minu lapsed, siis näpista, need on minu lapsed, sest nad on hästi tublid ja ilma nendeta ma ei oleks saanud sinna majja ka sisse, sest et nad aitasid mind ikka pärast lõpus ikka päris tugevasti. Nii et nad kalli-kallid linna tasun neile selle eest elusel. Kas keegi neist oli, oli see, kes ütles sulle ka, et teedeeaa, ema, et, et nüüd on aeg, et hakka ehitama ja sa oled selle ära teeninud ja külmetama, aga ma ei, viimane kord, kui ma veel oma pojaga kokku sain, siis siis ta ütles niimoodi, et kas sa nüüd saad lõpuks aru, et sa oled näitleja, see ei ole mingi ehitaja peksa endale vastu rindu, ütlen ma ehitan ma ehitanud. Et see on raske, et see noh, et, et see, see on professionaalne tegevus, et seda tuleb teha ka ka professionaalselt. Aga nad on nii targad noored praegu tänapäeval, et kindlasti tuleb neid usaldada. Ja ma usaldan. Sa ütlesid, et, et sa oled õppinud viimasel ajal, no ilmselt siis selle aasta jooksul, mis sa selle majaga möllanud oled, oled õppinud aega hoopis teistmoodi hindama ja, ja mitte kulutama aega raiskama, aga ma ei tea, mis elama siis peaksime nüüd kasutama kasutama. Noh, maar on niimoodi, et ma olen jõudnud oma oma eluaastate jooksul nüüd sellisele arvamusele, et kõige hinnatum asi meie elus on siiski aeg. Ja sellepärast Ma püüan, alati ei õnnestu mitte kunagi kuskil enam hiljaks jääda, sellepärast et see on teiste aed, mida ma siis raiskad, kui ma hiljaks jäänud, kui on midagi kokku lepitud. Aeg on just see, mis, mis hoiab meid siin ja siis mis viib meid siit ära, nii et kõik see, mis meie ellu ära mahub, see on tegelikult selles ajas, et ja, ja kui me mõtleme niimoodi, et, et ma elan praegu niimoodi, ma elan niimoodi, ma olen niimoodi, ma teen. Et siis kui ma selle mingisuguse eesmärgi saavutanud, siis ma olen õnnelik. Tegelikult see ei ole niimoodi tegelikult CD, mis me selle õnneni lähen. Vot see ongi see elu. Ja kui me niimoodi mõtleme, siis me oleme õnnelikud. Ma arvan, nii. Kas sa oled endale mõne uue eesmärgi juba seadnud, püstitanud, mis lähitulevikus, milleni sa tahaksid jõuda ja loodad, et see teekond selleni võiks olla väga õnnelik. Noh, neid eesmärke on erinevaid. Hästi tähtis on mulle selle aasta jooksul minu oma kõige noorem tütar, sellepärast et tema on praegu kooli lõpuklassis ja ja ma tahaks talle väga toeks olla, et õnnelikult selle kooli lõpetaks, Eedee leiaks, leiaks oma raja selles elus, sest et see on väga raske. Võib-olla on isegi noortel praegu raskem, kui omal ajal oli meil sellepärast valikuvõimalused on palju suuremad ja ja, ja tähtis on see, et tunneks ennast õnnelikuna sellel rajal. See on nagu minu jaoks kõige tähtsamaid ülesandeid praegu. Kui need tantsud tähtedega läbi seal siis noh, aga ma püüan ka sel ajal olla talle toeks, nii et kuigi ta püüab minuga ka väga arvestada ja nii, et me oleme teineteisele toeks. Kas te arutate TEMA tuleviku küsimusi ses mõttes, et, et kas sa proovid ikka vaikselt urgitseda, et mida ta plaanid saab või kuidas on või, või on ta seda tüüpi tüdruk, kellel, kellel on iseenesest vajadus rääkida? Tema on selline, kes, kes iseenesest räägib minuga aga muidugi mitte kõikidest asjadest, aga temal on niisugused maailma probleemid praegu ja eile õhtul me just pikalt pikalt minu meelest seal paar tundi, kui me kahekesi koos vestlesime ja ja teda on väga huvitav kuulata, sest tema lähenemine paljudele asjadele on hoopis teistsugune kui minul. Aga täiesti armastusega. Nii, aga me tegelikult rääkisime sinu eesmärkidest, siis sa ütlesid, et sul on hästi tähtis see, et, et sa saaksid oma tütrele toeks olla, kui ta koolilõpetaja no siis see, millest nad enam kõrvale ei õnnestu hiilida, on see, see tantsusaade, eks ole, see tuleb nagu edukalt lõpuni viia, no ei, no mis edukalt ja tuleb teha nii hästi kui võimalik, nii hästi, kui ma suudan ja seda ma proovingi teha. Sa oled muidu üks vähestest osavõtjatest seal, kes on öelnud kohe algusest, et ta tahab seda teha. Seal on olnud hästi palju kõhklejaid ja inimesi, kes on öelnud, et nad nagu pikalt kaalusite rääkisid perekonnaga ja ja, ja, ja pidasid enda sees aru, aga sina olid see, kes tegelikult juba oleks eelmisel aastal ja ma saan aru, muidugi ma, kui ma eelmine aasta seda saadet siis ma mõtlesin, et ma tahaks ka tantsida, ma olen eluaeg tahtnud tantsida. Ja, ja ma ma ei ole saanud. Lihtsalt ei ole olnud niisugust juhust, aga nüüd mul tekkis see võimalus ja muidugi ma ütlesin kohe. Jaa. Jaa. Ma arvan, et ma saan sellest sellest sellest perioodist väga palju. Mul on jube hea õpetaja ja mul on nii kannatlik õpetaja ja ma ei vaidle talle üldse enam vastu kui ma, kui ma teen mingisuguse apsaka, ma ütlen ainult jah, õpetaja ja siis ei saa ju need operaatorid teiste eriti huvitavaid kaadreid need lõigud, mida hakatakse näitama, kuidas omavahel inimesed tülitsevad ja, ja on arusaamatused tantsupõrandale, ütles, et kogu aeg jah, õpetaja, siis siis ei ole ju üldse huvitav. Taani on nii tugev proof. Ta on nii tugev prohvet, tal on ju õigus. Noh. See on väga raske asi. Ja seal on vaja väga palju tehnikat ja on ju võimatu 22 kuuga ära õppida ja kõik see, mis teised on 20 aastat õppinud. Muidugi ma tahaks, aga ei ole võimalik, see, see ei ole võimalik. Olete elu jooksul päris mõnes tantsutrennis varem käinud ka sellises, et kas balletitrennis või flamenkotrendid või ma olen käinud koos Kaie Kõrbi trennis Estonia teatris kaks korda ja siis ma sain siis mulle sai selgeks, et ära sinna enam mine. Mispärast, sellepärast et noh, see on ka niivõrd spetsiifiline, et enne oleks see siis niimoodi, et et no see oli muidugi grupi trenn, et oleks siis niimoodi, et noh, kõik oleksid sellisel tasemel sellisel tasemel nagu mina, ma nägin ennast väga kööbakas jälle, ma tulin sealt kohe ruttu ära. Nii et igaüks peab ikka leidma oma õige koha, need klassikalist balletti. Põhimõtteliselt sa arvad, et sinu eluteel nüüd enam ette ei tule? Küll enam ei tule, võib-olla varem oleks tulnud, sest et kui me Genelle Ulla trennidest siis ütles niimoodi, et kui see oleks noorest peast alustanud, siis sinust võib-olla oleks saanud tantsija. Aga noh, mis me räägime? Ma olen harjunud nendes pühapäevastes ummikutes ikka inimeste käest uurima, kuidas nende vabadust päevad kulgevad, noh, täna on tõesti võib vist öelda, et, et vananaistesuvepäev sellepärast et väljas on, ma arvan, ligi 20 kraadi ja, ja kõik, kellel vähegi vaba aega, need kas teevad pikniku või lähevad metsa, et kirjeldan nüüd raadiokuulajatele. Moody, sinu vaba pühapäev kulgeb? No praegu ma olen siin, eks nii veel viimseid minuteid, ahhaa juba läbi ja siis siis ma lähen messile. Messile ja pere ja laps on niisugune, mis on hea, mis võib küll olla, aga, aga, aga noh, see nüüd ei, ei ole ju loodusesse minna, osa võtta nüüd natukene seal ma olen poolteist tundi ja, ja siis ma lähen koju ja siis ma lähen jõhvikale. Nii, kas seal on mingi salajõhvikakoht? Ma ei tea, Elsa, see mu üks sõbranna ja, ja ilmselt võib-olla ehk tuleb Üllega. Lähme kolmekesi Vihterpalu rap. See kõlab väga ahvatlevalt, eks ju, kas oled tänu sellele linnast ära kolimisele loonud endale nüüd niisuguse uue sõpruskonna või seltskonna, kellega lävib elad ju ikkagi põhimõtteliselt külas nüüd ja ma olen jah külas ja muidugi seal on nii palju toredaid ja huvitavaid inimesi ja ma usun, et, et noh, nende käest on nii palju üht-teist õppida ja, ja viimane kord, kui me olime kõik koos Elsa sünnipäeval, siis, siis ma sain nendega esimest kord paljudega esimest korda tuttavaks ja meil oli väga, väga lõbus õhtu. No tavaliselt, kui tuleb linnas niisugune no ütleme väljast inimene või võõras inimene, kes tegelikult ei, ei ole selle kogukonna liige, siis sulamine on suhteliselt keeruline, ega eestlane ei võta väga rõõmsal meelel uut naabrit alati omaks, et kas sa ei tundnud mingit niisugust väikest vastutöötamist või oi ei, nende poolt küll mitte, nende poolt küll mitte, võib-olla mõni teine lähedasem seal, kes mul kohe lausa ühel pool või teisel pool aeda on, võib-olla nemad ei taha, et ma sinna tulin, aga aga ega ma ei ole väga tülikas, tülikas naaber, sellepärast et ma, ma elan nagu oma elu ja, ja kui abi on tarvis, ma lähen alati appi. No sinuga võib-olla lihtsalt see probleem, et sa hommikuti rõdul valju häälega sul ei ole muidugi veel rõdu sõdalas ehitada. Rõdu mul on olemas, aga barjäär on värvimata, selge, et sa lihtsalt seal valju häälega laulad. Ei laula rõdul. Ma kuulan pigem seda, kuidas linnud laule. Kui tihti sa muide üldse tavalise päeva kulgedes, kui sa oled näiteks kodus, kui tihti sa tabad ennast omaette ümisema või praegu, kui tihti sa tabad ennast tantsusamme tegemas? Taban, tegelikult ma, kui ma siis laulma hakkan, siis ma kohe võtan ja selle asja, et ma hakkan nüüd laulma, et oma Etti emisemas ma niimoodi või tantsimas ma ei ole nagu vennast küll märganud, siis ma tegutsen mingitel muudel aladel, kas ma siis tassin mulda või või kaevan kraavi või, või likvideeri on umbrohtu ja väga siis ma ei laula. Aga see ettevõtmine, see tähendab seda, et sa hakkad ikkagi harjutama ja kas sa mängiti klaverit ka? Klaverit ma ei oska mängida, sest mul ei olnud klaverit, aga mu lapsed mängivad. Aga hääle harjutasin, väikselt ikka mängin, aga no maim nimetasite mängimiseks. Ja nüüd kuulub sinu ellu ka see, et sa paned peale mõne samba või rumba või aeglase valsi ja proovid teha neid samme, mida sul järgmisel päeval või siis ka juba järgmiseks pühapäeval tuleb Eesti rahvale näidata. Tegelikult ma ei panegi muusikat peale, vaid ma lihtsalt iseenda mõtlen läbi selle järjekorra sammude järjekorra. Ja ma püüan lihtsalt oma oma liha pingutada ja mõelda, kõik need, need, need kõvera kaelaga poosid läbi, et naine peab olema nii nagu nagu ronitaimi niimoodi kogu aeg ühele poole ja teisele poole ja ja, ja, ja siis noh vastavalt jälle, mis puudutab Rumbad jälle puusade liikumise kaheksa ja nii edasi ja nii edasi, noh et et ma seda püüame pigemini nagu endas nende sees hoida, et see ära ei läheks, sest et õpetajal on kõige raskem siis, kui kui õpilane saavutab trennis mingisuguseid, laseme järgmine kord tuleb ja siis ta on selle kõigele ära kaotanud, ma tahaks nagu, et see liikumine edasi oleks niimoodi, et jõuad mingile tasemele, siis lähed jälle uuesti edasi, kes on kõige raskem? Sa oled tegelikult super hea perenaine, olen isiklikult saanud sinu käest kunagi kuli ashi retsepti, mida ma praegu väga ka elavalt tarvitan, aga, aga nüüd, kui sa pead ju ikkagi vormi hoidma. Tegelikult on niimoodi, et energia raiskamine on nüüd nii suur, et ma ei pea üldse mitte mingisugust probleemi tekitama selles, et ma ei söö, ma söön kõike ja ma söön kohutavalt palju sokolaadi praegu. Nii et see ei ole üldse mingi probleem, ma söön seda, mida ma tahan. Aga mis on kõige mõnusam pühapäeva pärastlõunasööki, mida sa näiteks oma perele, no ma saan aru, täna sa oled, rabasse sai tee midagi munavõileivad maksimaalselt, aga, aga mis on niisugune niisugune pühapäevane sügisese pühapäeva lõunasöök, mida, mida sulle meeldiks teha, kui oleks aega ja kui sa ei lähe siis täna välja? Ma teeks lambaliha juurviljaga selleks, nii hea kindlasti. Aga mulle tegi minu tädi mulle väga hea kapsapiruka, millel on lapsepõlvemaitse. Ma loodan, et ta teeb seda veel. Kas sa oled need lapsepõlveretseptid kõik kusagile talletanud, vähemalt kui, kui mitte mällu, ega kätesse, siis vähemasti mõnesse väiksesse raamatusse või hoopis keele peale peale ikka tulevad need lapsepõlveretseptid, sellepärast et kui sa räägid sellest küll jah, siis isenesest perstragonabist või mida iganes lihatoidust, siis selle maitsema taastasin jälle ka keele järele. Nii et noh, juhuslik küll, aga hea. Nüüd, kui sa lähed hommikul oma sinna Kloogaranna pool valmis terrassile, siis tulevad need lapsepõlvelõhnad ka jälle tagasi, eks ole. Ja kõik siis need need meenutasid, kuidas öösärgi väel jooksin mööda seda seda teist poolt, sealt sellest krundist teisest poolest sealt jooksin ringi ja nuusutasin kevadisi maikellukesi ja, ja varbad olid hommikuses kastes kangeks jäänud ja ja ema hüüdis ja need pudrule. Kõik läksid, hästi, kihvt oli seelik ja, ja see kõik noh, elab minus edasi. Aitäh, Katrin. Et tõesti praegu ma tahaksin soovida sulle väga palju kestmist ja ilusaid pühapäevi tantsusaates, ma usun, et inimesed hoiavad sulle pöialt ja ja elavad sulle kaasa nii nagu kõikidele teistelegi. Ja, ja viimane tänase jutusaate lugu on ka sinu valitud seal ansamblilt Queen. Aga mis mälestused sul selle looga seoses selle sellised mälestused, et kui mul oli väga raske, siis siis kui ma läksin sinna samasesse treppojale, pidin hakkama korjama neid suuri suuri kuuseoksi ja ma olin jumala üksinda, oli külm ilm ja ja siis, kui ma läksin, sõitsin Tallinnast välja, keerasin raadio lahti ja siis tuli Tredi, laulis mulle I want to breik frii. Ma sain sellest kohutavalt palju energiat ja ma tahaks, et minu rahval oleks ka kohutavalt palju energiat, ma tahaks. Samas oleks, jääks vihiks. Nyyd laulab Fredi Mercury ilusat pühapäeva jutusaate stuudios olid täna Margit Kilumets ja Katrin karisma.