Tere hommikust, jaanipäev, eesti suve kvintessents läheneb marulise hooga, jaga laulupidu mis toob koju palju kadunud poegi ja tütreid pole enam mägede taga ja nii tulevad jutusaate suvekülalised sageli mitte siit kodu Eestist päris otseses mõttes, aga vahel kusagilt kaugemalt ka. Aga täna on see asi pisut segane, sest minu külaline on rohkem vist ikka tagasi kodus kui kusagil mujal. Tere hommikust, Malle Kosk. Tere. Sa oled nagu rändlind, kui mõelda sinu sellise elulaadi peale, et sa lendad ära siis kui tuleb sügis, Ameerikasse oled ära terve pika talve ja natuke ka kevadet ja tuled siis siia Eestisse, kui siin on kõige ilusam. Just, ja kevad on mu lemmik aastaaeg. Ma olen aprillis sündinud ja tõesti see on nii armas, tulla siia koju ja linnud rõkkavad ja sinililled õitsevad ja kõik tärkab see aasta, mõtlesin ka, et lähen kuskile Kreeka või ei raatsinud minna. No nii hea on kodus olla. Et see on tõesti mu lemmikaeg. Kui mitu talve on selline äralendamine, siis sinu jaoks juba harjumus olnud. Kaks talve saab kokku ja alati lendad Ameerikasse. Ja siiamaani küll. Aga mine tea, mis elu toob, eks ole. Mine tea, mis elu ta, ma olen väga avatud. Kui sa mõtled selle esimese äraminemise peale, siis miks sa tegelikult Eestist lahkusid? Mul oli isiklikus elus selline raske aeg ja nagu öeldakse iga halb asi on millekski hea ja, ja ma pean tänama oma kallist ema, kes oli mulle toeks ja julgustas, et et see on sinu võimalus ja ja andis mulle väga palju jõudu selleks minemiseks. Ma ei tea, kas oleks hakkama saanud. Aasta siis oli 91 ja kõik ka Eesti enda elus oli väga segane. Oli et see oli väga raske minek. Et ma ju ei teadnud, mis siin juhtuma hakkab ja mis üldse edasi saab, et et ma just lugesin muide, mul isegi kirja pandud see minemine päevikusse ja kõik tuli nii selgelt meelde. Ainuke, mis tõesti aitas, oli see, et mul oli laps kaasas ja laps lapsel oli kõik uus ja huvitav ja küsis mulle endale ka muidugi, aga, aga Ma pidin lapsele vastama, et mis me nüüd teeme ja mis see on ja mis mis edasi saab ja et see koht Ameerikas, kuhu sa sattusid või mille sa valisid, mis koht see oli? See on New Yorgi lähis veel. Umbes kaks pool tundi põhja poole New York Cityst Kuulsa Vudstocki lähistel. Et need on apalatšide mäeahelik kuskil kilomeeter üle merepinna, seal kõrgemad tipud. Ja väga ilus koht looduslikus mõttes ilus, väga ilus piirkond. Ja see see ala tegelikult jookseb Põhja-Kanadast kuni alla. Lõunaosariikideni välja. Karolina tee nii, et hästi hästi ilus kant. Aga üks Eestist tulnud noor naine väikese lapsega, mida seal Ameerikas siis peale hakkasid tegema, hakkasid? Minu esimene töö oli nii nagu väga paljudel minejatel oli koristamine. Et ma olin ühes poolakat sellises Spaa hotellis. Tegin kõiki töid, aitasin hommikusööki ette valmistada, lauda katta, siis päeval koristasin tube, õhtul aitasin õhtusööki serveerida ja ja nii see läks. Laps oli Poola lastega laagris, õppis rumalaid sõnu, sest nende neid kõiki New Yorgis tulnud. Töö oli ränk igatahes ja palav suvi ja, ja sel ajal ei olnud veel neid õhujahutajaid, need seal katuse all oli mingi 45 kraadi sooja nagu saunalaval, et see oli ikka päris karm. Aga noh, Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja tähtsad, nii on ka. Millal see tugevaks saamise aeg siis umbes tuli, kui sa praegu oma päevikusse vaatad, millal need helgemad leheküljed köidavad? Sinna läks ikka aega, aga aga nii palju ma pean ütlema, et et kuna mul see Ameerikasse minek sai üldse teoks tänu ühele heale inimesele, kellega ma juhtusin, kui Gruusias üldse Kuda, uuri suusakeskuses Ja see mees oli siis peaaegu 80, kui ma istusin tema kõrvale tõstuki peal ja hakkasime rääkima, tuli välja, et tema ema on Leedu päritolu ja ise isa oli Ukrainast ja tema osutus selle sealkandis ühe suusakeskuse omanikuks ja siis juba siis, kui me kohtusime, ta kutsus mind, et tule minu juurde suusatama, umbes oli hästi sihuke tuisune ilm ja, ja ma ei hakanud seletama, et, et mul ei ole õieti kuskil eladagi, et et see on nagu nagu mõeldamatu vea. Aga Ma olin kunagi unistanud, et võiks elada ja töötada päris suusakeskuses. Seda ma unistasin Otepääl, kui veel. Mul polnud õrna aimugi, milline, eks suusakeskuses võiks välja näha ja eneseometigi on läinud, eks ju. Jah. Jah. Et noh, iga algus on raske ja on ka. Aga see oli ka huvitav, jälle, see oli ilus koht, kus ma elasin alguses ja ja, ja ega siis mingiaeg sai hinge ka tõmmata, et ei, on päris nii, et et kogu aeg siis tööl pidi olema, et ei, kõik on hästi. Me oleme kuulajale selle selgituse võlgu, et mis ametit meie tänane külaline peab ja tegelikult ma pean vist ütlema, et sa oled suusatreener ja fotograaf või kui sa ennast tutvustada inimestele, kumba sa ennem ütled. Mu põhitöö on veel olnud massaaz praegu Ameerikas või teed Ameerikas. Ma olen noh, ikka nüüd 20 aastat teinud, seda just Eestis ka ma pärnus elan ju ja seal suveperioodil aitan nendes erinevates salongides. Noh, kui on liiga palju tööd, tulen appi. Massöör suusatreener ja fotograaf, aga räägime praegu suusatamisest, sest lumest on tohutult tore lihtsalt suvel rääkida, kõik mõtlevad, et me ei ole normaalsed, aga me just oleme see koht, kus sa praegu, et ja inimesi ameeriklasi, hüüumärk, hüüumärk suusatama õpetad, on dier, vällja, see nii palju, kui minu selline väga kerge uurimistöö ütleb, on see üks maailma tunnustatud. Tuntumaid suusakeskusi just täpselt, et see on terve Põhja-Ameerika Kanada kaasa arvatud number üks suusakeskus kus siis käivad rikkamatest rikkamad ja ja noh, tavalisi inimesi on ka sellepärast, et see suusakeskus annab nagu tasuta pileteid pereliikmetele ja ja isegi nende töötajate sõpradele, et lihtsad inimesed saavad ka seal ikka suusatada, mitte ainult rikkad, aga jah, seal on, seal on näiteks lume lauatamine keelatud. Ameerikas on üldse kolm suusakeskust, kus ei lubatud Ta lauatada, kuna seal on ikkagi tehnika erinev ja tekitab rohkem mahtusid. Ja, ja, ja pannakse lapsed ka kõik suusatama, öeldakse väikestele lastele, et ennem õppi suusatamine ära ja siis saad laua taga nagu magustoiduks. Et. Mis ma oskan öelda, et hästi ilus koht on ja, ja kuna need omanikud olid, nüüd nad on surnud, aga olid sakslased, siis ta on hästi euroopalik. Sa oled ise kirjutanud ühes natukene nagu reisikirjas või oma elu puudutavas artiklis, et sellist lund nagu Dierrällis sa ei tea kusagil maailmas olevat. Ja mitte ainult meie suusakeskuses, aga üldse seal piirkonnas kaljumägedes on, see asub Sootleksidi lähedal. Ja ma kolisin üldse sinna, sellepärast et olümpiamängud olid soot leegis 2002 ja mina kolisin 2000. Nii et natuke ennem. Ja, ja ja tõesti seal kuna kaljumäed jooksevad nagu piki Nevada kõrbe Nevada kõrb on sealsamas ja tuuled puhuvad tihti sealtpoolt hästi kuivad tuuled, siis nad kuivatavad lihtsalt selle lume ära kesktalvel kevade poole, päike on hästi tugev seal muuseas Soodleksidi nii oksiidi asuvad samal laiuskraadil kui lõunaid. Itaalia Sitsiilia aga on ühel ühel laiuskraadil, mis tähendab, et päev on pikem, näiteks kui ma sügisel lähen sinna päev on ikka kolm, neli tundi pikem, niuke tunne, nagu kevadesse lähed. Ja plaadil on ikka päike väga tugev. Ja muidugi märtsikuus lumi ei ole enam nii nii kerge, kui just ei ole mingid erilised külmakraadid ja ja kohe pärast lumesadu, siis ta on sihuke hästi nagu tolm. Aga muidugi kevadel päike teeb selle lume raskeks nagu igal pool. Aga südatalvel on tõeliselt, noh, ta on nagu sa nagu sukeldud selle lume sisse, kui sa lähed raja pealt kõrvale, siis see lumi nagu tuleb pilvena üle pea, eks inimesed on näinud võib-olla ajakirjapilte ja täpselt nii, see on ka. Aga mida sa siis tegelikult rohkem armastad, alles sa keetsid Eesti kevadet ja silmad läksid põlema. Nüüd sa räägid lumest, nii et mulle hakkab tunduma, et olekski tore talv juba, et mis see esimene armastus siis ikkagi on sul? Raske öelda? Aga võib-olla ei olegi, võib-olla, et on kõik ühtviisi head. Ja talv on näiteks pärast seda pikka sügist, on ju nii, kui tuleb esimene lumi, siis on nagu ärkamise aeg või noh, mul kõik muutub valgeks ja helgeks ja on nagu positiivne. Ja ma olen ju 22 talve seal käinud ja kui ma siis lähen siit pimedast sügisest sinna mägedesse, kus on mäed ümberringi päike, sinine taevas seal muuseas, hästi palju päikest, see on teine asi, et ta on, vaata, seal kõrbe servas öeldakse rohkem päikest, kui Floridas on sealkandis. Ja, ja see nii positiivne, kui sa lähed siit pimedast sügisest. Ja seal on väga ilus ma iga kord hakkamine, siit on nii raske, nii raske lahti rebida oma kodust ja oma kallilt nendest inimestest ja ja kui ma sinna jõuan, siis mõtlen vao. Et kas ma tõesti, et mul on ikka hullult vedanud, et ma tulen nii ilusasse kohta. Ja, ja loomulikult ma kalphin, kuigi mul need vaated, kui ma olen ühte mäge nühkinud seal nii-öelda minu kontor 14 talve, siis mul on juba teada iga puu ja põõsas, kus seal asuvad ja ja need vaated kõik. Aga see on nagu ookeanil oled, eks ju, oleneb taevast, et missugused varjud tulevad ja missugused valgused ja et see alati oleneb ilmast ja meeleolust. Ja siis, kui tulevad need külastajad ja ütlevad, aa, kui ilus siin on, siis sa vaatad ise kaotust. Kuus ja see on ka ju seal suusatamas käivad seal kuna seal selles linnakeses paaksseri sellel lähestikku kolm suusakeskust, Teeväli pakseidi ja Meghan, Jens ja ja selles paak südi linn on endine kaevurite linn ja nüüd on üles vuntsitud nagu üks nagu tõeline turismilinnake. Ja, ja, ja seal peetakse juba aastaid onlansi filmifestivali jaanuarikuus meie filmiti seal käinud kesksuusahooaega, nad võtavad kõik meie majutuse ja restoranikohad ära ja aga noh ikkagi vahva, et nad tulevad, mina kaifina täiega, sest saab näha kvaliteet filmi ja, ja õnneks sel ajal ei ole jälle mäe peal nii kiire, et et saab ikkagi käia vaatamas neid filme ja see on väga tore. Ja siis muidugi tulevad sinna ju filmimaailmakuulsused tulevad kokku ja ja siis muidu ka näiteks suusatavad seal ikkagi ju igasugused tegelinskid, mitte ainult Ameerikas, ka Euroopast ja Austraaliast käiakse. Et ikkagi väga rahvusvaheline kuulus koht. Ja kuna see suusakeskus on nüüd nii palju esimesi auhindu võitnud, siis tullakse juba huvi pärast vaatame, mis seal siis nii väga on. Ja kipub nii olema, et kes korra on käinud, tahavad ikka tagasi tulla, nii et iga aastaga see tuleb rohkem rahvast ja mis, mis veel, on omapärane, muuseas meie suusakeskuses on see, et piletite müük lõpetatakse teatud arvu, noh, kui on teatud arv pileteid juba ostetud, siis lõpetatud. Oled sa kuskil kuulnud? Sest käib üks kohutav trügimine, kui on ilus ilm ja nädalavahetus, siis võid ju ikka seal liftijärjekorras seista tunde kusagil Itaalias. Jah, aga seal lõpetatakse piletite müük, et kõigil oleks nii-öelda ruumi suusatada ja, ja, ja, ja muidugi iga aastaga seda, kui ma alustasin, seal töötamist müüdi, oli maksimum 4000 piletit müüdi ja nüüd see talv oli kaheksa ja pool 1000. Nii et tegelikult on kahekordistunud see arv ja nad on natuke laiendun laiendanud küll, nii, nii hotelli- ja restoranikohti kui kui ka tõstukeid ja nõlvu. Aga ikkagi minu jaoks on nagu juba liiga palju rahvast, aga need, kes tulevad näiteks Euroopast või Jaapanist või, või kuskilt mujalt, Nemad ütlevad, et on väga-väga mõnus. Nii et ma olen ärahellitatud loomulikult kui ma olen nii palju seal saanud seda mäge nühkida ja tõesti, siis valid ilma, millal lähed ja ei lähe ju iga ilmaga, kui sa. Kui sa oled seal sama aseks, et väga mõnus. Aga me ei saa, ei ole halba ilma heata ja ei saa sellest teemast ma praegu üle ega ümber ka, et suusamägedel juhtub ju ikkagi hoolimata kõigest üsna jubedaid õnnetusi ja ma arvan, et see, mis juhtus Michael Schumacheri ka on pannud pitseri kogu sellise suusakultuse peale mingil moel ikkagi maailmas inimesed mõtlevad, millega nad, et seda sporti harrastades tegelikult riskivad. Kas sinu elus on ka selliseid hetki olnud, kus sa ikkagi oled olnud mõnele õnnetusele üsna lähedal? Ja mitte isiklikult tutatu Ameerikas koputatakse puu peale. Aga, aga ma olen väga lähedalt näinud küll õnnetusi, et meil käib ka helikopter neid raskelt haavatuid ära viimas ja ja, ja loomulikult on see ohtlik sport ja, ja ja, ja me õpetame, see ongi minu töö. Et klientidele õpetada põhireegleid väga sarnane auto juhtimisega. Et sa pead ikkagi mõtlema, aga mis on tänapäeval, miks neid õnnetusi juhtub ka järjest enam nii nagu liikluseski head autod? Kiirused suurenevad, täpselt sama mäe peal, varustust täiendatakse, on nii head suusad, mis ise pööravad, aga nad lähevad ka kiiresti ja inimesed kihutavad, ühesõnaga ei tee piisavalt pöördeid, lastele ikka õpetan, et, et see sport seisneb pööramises, et sa pead kontrollima oma kiirust ja nautima seda pööramist nii-öelda. Aga väga tihti lihtsalt kihutatakse otse mäest alla ja ei arvestata sellega, et kuskilt metsast võib sulle keegi ette sõita või või lihtsalt võid nagu kontrolli kaotada ja sõita vastu puud, täpselt nagu liikluses täpselt nii on ja paraku ikkagi iga aasta on ka meie mäe peal surmaga juhtuvaid õnnetusi, nii et peab lihtsalt olema mõistlik ja arvestama sellega. Aga see suusapisik nii naljakas või tore, kui see ka ei ole. See sai alguse või see sai sinu sisse istutatud ikkagi siinsamas meie oma väikeses Eestis. Just nimelt ikka Otepääl sai käidud murdmaad sõitmas ja ma lihtsalt nii mulle meeldis mäest alla laskmine ja murdmaa suuskadega. Ja siis ikka vaatasin peda baasis ja, ja siis sealsamas lähedal on defandy ju ja, ja pedagade tegid. Ma õppisin ise joonistamist, aga, aga vale ala limised oleks pidanud kehakultuuri minema siis käisid salaja teiste suusalaagris ja külges, ei, seal oli võimalus olla ja siis vaatasin, kuidas need kehakultuur hakkad seal oma pöördeid tegid ja ma mõtlesin, et ma pean ka selle ära õppima ja, ja nii see läks. Nii et ehmandi taganõlval seal said esimesed pöörded tehtud ja siis esimene niisugune pikem reis oli Munczegorskisse muuseas Murmanski kanti keset talve, kui olime seal polaaröö praktiliselt 30 kraadi pluss külma ja oi jumal. Aga nii kõva tahtmine oli, et olenemata oludest lihaseid saaks jälle pöördeid teha ja seda seda feelingut nautida, et see on tõesti. Ja nüüd, kui mul on see suusatamine ka nii käes, et noh, tõesti silmad kinni või lasta, et, et see on tõeliselt, naudin kusjuures muuseas õpetataksegi pimedaid ka suusatama. Meil on seal omad programmid, nendele on omad giidid ja ja see on uskumatu, et isegi pimedaid õpetatakse suusatama, nii et et see on väga nauditav. Sa läbid seal Ameerikas kindlasti oma elukutse ja eluviisi tõttu päris pikki vahemaid ja kuna nüüd on niisugune koht, kus me võiksime mängida selle saate esimese muusikapala, siis ma püüan praegu kujutleda sind autoroolis. Et sa tahad kuulata midagi, mis oleks tore. No mis Ameerikas siis on, mida sa kuulad, näiteks kantri? Noh, vahest harva see kantrivaimustus on mul juba üle läinud, ma olen tõesti Ameerikas nii, ma olen mitu korda läbi Ameerika sõitnud autoroolis ja, ja siis elanud neljas erinevas osariigis ja ja mulle väga meeldib see loodus seal ja rahvuspargid ja ja tõesti, vahest ma kuulan mis iganes raadiost tuleb aga mulle eestikeelsed plaadid kaasas ja, ja mulle väga meeldib eesti muusikat, seda nii-öelda eesti muusika klassikat kuulata, kaasa laulda. See muusika, millega ma üles kasvasin, nagu mulle õudselt meeldib näiteks teras ma see laulude kogumik ja ja ka niuksed, isamaalised laulud, kaugel mõjuvad eriti hästi mõjuvad eriti hästi ja see eestimaa tundub eriti armas, kui sa oled kaugel kuskil ära. Aga kuulame Ivo Linnat ja ansamblit vanaviisi ja lool on nimeks omama. Jaa. Jaa. No ma ei, ma, Ei lähe. Veel ei ole, aga me ei näe. Emagi. Me jätkame jutusaadet, täna stuudios, massöör Suusatreener, fotograafia, suur Eesti patrioot, nii võib vist öelda Malle Kosk. Saadet juhib Margit Kilumets. Kui palju sinu elus malle on rolli mänginud juhused? Oi, väga palju, see on täiesti uskumatu, et see on nagu muinasjutt peaaegu. Ja, ja teine asi on see, et alati peab unistama. Ma olen kooliõpetaja ka onu kõigele lisaks õpetanud inglise keelt Tartu, Pärnus, erinevates koolides. Ja, ja siis valati lastele, räägi need unistage. Et see on nii tähtis unistada, õppige keeli. Ja nüüd on ka muidugi maailm ju läheb järjest väiksemaks kui nii-öelda, sest et kõik on avatud ja noored ju neil on terve maailm lahti ja see on nii fantastiline. Tegelikult. Aga ma mõtlen, et käige ära ja tulge ikka koju tagasi oma selle pagasiga oma kogemustega, et see on hindamatu väärtusega. No sa juba oled rääkinud kuulajatele oma unistusest seal kunagi perega kusagil Harku mägedes ja metsades suusatasid kuuvalgel või, või peda aegadel, siis õppisid mäesuusatamist, et oo, kui ma võiksin töötada või suusatada mingis maailma suusakeskuses, aga millised on veel need unistused? Kui sa muidugi tahad? Kooli ajal oli mul unistus. Ma nägin unenägusid, ma reisisin unes, lennujaamasid, nägi, mul oli suur unistus Uus-Meremaal ära käia. Ja mul on seal käidud juba 2001. aastal. Ja ma tahaksin, lase minna, see on, ma olen palju reisinud noh, Ameerikas ja siin Euroopas ja ja tõesti, see Uus-Meremaa on nii imeline maa, sinna tahaks väga tagasi minna, aga kaugel ja sinna ei ole mõtet lühikeseks ajaks minna. Et kui minna, siis peaks ikka vähemalt paar kuud või kolm kuud kohal olema, et et selles mõttes noortel on küll väga kihvt praegu, et nad saad minna. Jaa, jaa. Tööd teha ja saavad, vot siis sa saad selle tõelise kogemuse. Kui sa oled pikemalt ühel kohal. Et sa ei lähe mingi turistina, et elada hotellis 10 päeva siuh-säuh sinna sinna. Et sellega ei saa nagu seda kogemust, aga kui sa oled koha peal, elad, käid poes, ostad süüa jälgid kohalike, räägid nendega, mis nemad mõtlevad, vot siis sa saad selle tunde mis tähendab kuskil võõrsil elada. Ja, ja siis tuled koju ja siis vaatad, oh, siin on ka ikka nii hea olla. Et kodu ei asenda mitte miski. Järjest enam, ma nii mõtlen. Aga mis kohad on need Eestis, mis sinu jaoks kodusõnaga kokku käivad? No neid on mitu, ma olen siinsamas Tallinna külje all laagris üles kasvanud metsa servas, sealt on see pisik ilmselt kaasa tunde, et tahaks nagu looduses hästi olla. Mets oli meie mängumaa. Ja siis ema isa ostsid talu sinna ranna lähedale Matsalu looduskaitsealale ja siis sai seal suviti heina tehtud ja, ja kõiki töid meil olid seal lambad ja ja muud koduloomad ja ja see on hästi armas koht. See ongi see koht, kus pere kokku saab. Et, et see suur kopli talu, et see, see nii tore, et see on olemas, aitäh, ema, isad kunagisele, meie perele ostsite ja siis pärast kahte aastat Ameerikas elamist mägedes, ma ei tahtnud enam Tallinna Tallinnas jätkata, et ma ei tahtnud, et mu lapsed siin selle ühistranspordiga peavad linna ühest servast teise sõitma, nagu ma ise tegin kooli ajal ja ja siis täiesti spontaanne Paanselt. Kolisin Pärnusse. Ei tundnud ühtegi inimest seal ei. Või oli see niuke tohutu enesekindlus nagu kaasas ameeriklaste, mõtlesin, kui ma seal hakkama sain, miks ma ei peaks pärnus hakkama saab. Aga see oli väga raske alguses, et esiteks meil ei olnud, see elukoha muretsemine oli sel ajal raske ei olnud niimoodi kortereid müüa nagu praegu. Alguses elasime hotellis ja, ja kuna mul oli kokku lepitud, et lapsed saavad seal kooli siis esimesel septembril sõitsime rongiga nii-öelda aktusele. Ja, ja siis see elamise otsimine oli seal raske ja, ja siis ei saanud ka tööle enne minna, kui noh, elamist ei olnud ja ja, ja seal on, mul oli nii isegi soovituskirjad kaasas Ameerikast, aga pärnakad vaatavad, et kui sind pole nendega koolis käinud, koos said, nad ei tea, kes sa oled. Ja nendest soovitus kirjadest midagi kasu, ausalt öeldes. Et lõpuks ma läksingi kooli õpetajaks, kuna keegi ei teadnud, kes ma olen, sellepärast võeti sinna kooli nagu ased asendusõpetajaks. Et keegi ei teadnud mind, et väike linn, kõikid tuntakse. Kuitahes kevade tunnuskirjadega, Ameerikast varustatud, aga Pärnusse. Midagi nüüd loomulikult ma olen, see oli tegelikult väga tore, et ma seal õpetajana hakkasin oma elu alustasin, sest ma sain inimestega tuttavaks. Erinevates koolides õpetasin ja ta oli väga suurepärane kogemus pluss. Ma sain inglise keele selgemaks, sest kui sa midagi tahad õpetada, Sa pead ju ise, kas seda oskama, ema täiesti õppisin seda nii-öelda raamatu järgi, mis seal õpikus järgmine leht tuli, siis ma pidin kõigepealt endale selgeks tegema, kõnekeel oli selge, eks ju. Aga, aga grammatika osa just ma sain tõeliselt nagu kinnituse. Ja see oli suur, väga vajalik mulle endale ka. Sa ütlesid niisuguse lause, et ma võtsin Ameerikast kaasa selle enesekindluse, et ma saan kõigega hakkama, aga tegelikult sa ei ole ju mitte elu läbi olnud selline enesekindel tüüp, ma arvan, et kui see kunagi sinna Ameerikasse läksid, siis, siis pigem sa ikkagi kahtlesid endas ja mõtlesin, et kas me, kas tulen sellega toime. Kõigega, ja loomulikult ma isegi ju ei teadnud, mis mind seal täpselt ees ootab ja, ja see oli ka väga ärev minek. Aga mida sellistele inimestele näiteks, kes praegu meid kuulavad ja kes mõtlevad, et kas minna maailma seiklema ja ennast proovile panema ja kellel on võib-olla elus raske aeg ja nad tahavad kuidagi mingi vahe sisse teha ja uuesti otsast alustada. Pane sõnadesse, kuidas see sul ikkagi õnnestunud, praegu sa näed välja selline õitsev ja enesekindel ja selg on sirge ja et sa oled ikkagi kuidagi läbi murdnud sellest raskuste ajast. Ma ütlen veel kord, julge pealehakkamine on pool võitu. Ja muidugi peab natukene noh, keele suhtes, kui sa lähed kuhugile mujale, siis ikkagi ma soovitan käia keeltekursustel ennem et me ka ju ei soosi inimesi, kes tulevad siia lihtsalt nii poolmuidu elama, nad tahavad, nad peaksid ikka keelt oskama ja ja mingi amet võiks neil olla ja mingi mingi nišš, mingi töö ka nagu see massaaži töö mul on olnud. Et see, sa ei, sa ei peagi seal palju rääkima, mida vähem räägid, seda parem. Et rahustav muusika mängima ja see on tegelikult imeline töö. Et nii vähe on selliseid töid, kus praktiliselt stressi ei ole. Seal mägedes on ainukene stress see, et kuna ma seal käin kodudes ja hotellitubades massaazi tegema tegema, siis on see sinna jõudmine, näiteks kui on lumetorm, mägedes sõitmine, et see on ainukene stress, et kuidas kohale saada ja ära saada. Aga muidu see on haruldane töö, ma niivõrd naudin selle tegemist ja siis see kolmas, sa oled fotograafiga väga stressirohke ei ole, eksju. No sellega ikka rohkem sebimist ka, see ütleme, see etapp on ka läbitud. Pärnus olin ju Pärnu Postimehe juures ja linnalehe juures 10 aastat käisin üritusi mööda ja seal ikka lausa pead kihutama ühelt ürituselt teisele, et ikka jõuaks igale poole. Nüüd mul enam ei ole autotki, ma sõidan rattaga, käin jala. Et ma pildistan ikka natukene purjetamist ja teinekord Pärnu Postimehes käin ka abiks kui suveajal, kui neil fotograafidest puudust tuleb. Aga noh, see ei ole nagu enam nii, nii intensiivne nagu on olnud. Lapsed on suureks kasvatatud, nüüd on nagu saab rahulikumalt asja võtta. Kas on veel midagi, mida sa kindlasti ära tahaksid õppida või mille mitte oskamist, sa näiteks kahetsed? Mulle viimasel ajal ma naudin väga jooga joogaga tegelemisest ja ma olen mõelnud, et, et võiks õppida joogaõpetajaks või üldse sellel alal edasi minna. Kuidas oma keha ja vaimu nii-öelda tasakaalus hoida, et see on väga oluline üldse meie meie tervisele üldse meie elus. Et see on läinud järjest rohkem populaarseks, palju rohkem inimesi mõtleb, sellele tegeleb. Et see mind väga huvitab ja tervislik toitumine. See valdkond pakub mulle huvi. Ja siis on mul muidugi reisimine, on mul suur kirg, neid kohti on nii palju, kus tahaks veel ära käia, väike nimekiri on kodus kusagil päeviku vahel või ei ole see rohkem peas. Mulle meeldivad ka need lõunamere saared ja mul on mingid unistused, et kus võiks ära käia veel. Aga noh, õnneks on meil looduskanalit, kus saab ka päris päris ja see on mu lemmiktegevusi üks vaadata neid loodusfilme, et seal on ka nagu teraapia. Kas olete reisides pigem selline üksik hunt ja selle meeldib seda teha omaette või on sul mõned armsad inimesed, kellega sa koos käid? Tegelikult mulle meeldiks käia kellegiga koos, aga selle, see, see hea reisikaaslase leidmine on päris keeruline. Et On juhtunud nii, et ma olen käinud inimestel külas. Et kas need on olnud siis mu kliendid või sõbra, klientidest on saanud sõbrad. Ja siis ma käin kellelgi külas kellelegi, kes elab seal ja see on jälle väga vahva viis maailma avastada, sest kui sa elad kellelegil kodus, siis sa näed hoopis teistmoodi seda kohta. Ja siis see inimene jälle soovitab sul, kuhu minna ja mida vaadata ja ja vastupidi, ka mul käivad mu sõbrad igalt poolt maailmast käivad minul siin külas ja siis ma viin neid Tolkus rappa kindlasti või sellistesse kohtadesse, kus kus tavaturistid ei käi. Minus ärkasid osooni saate toimetaja, mis seal Tolkuse rabas siis sellist on need sinna inimeseta viima. Ta lihtsalt Pärnu lähedal ja, ja see on ilusti märgistatud ja seal on see vaatetorn ja paistab merele ja ja siis mustikad kasa metsa all näiteks mul oli Ameerikas sõbranna külas, ta polnud näinud, kuidas metsikud mustikad kasvavad, oli hommikul Pärnu turult valge siia endale ostnud korje selle valge mütsi sisse mustikaid ja pärast kusjuures oli eelviimane päev, kui ta ära pidi sõitma. Ta viis need mustikad kodu kohupiimatopsis Ameerikasse oma mehele. Ja ei võetud tollis ära. Et vot ja pärast ta ütleski, et need mustikad ja eesti maasikad oli tema jaoks kõige suurem elamusi. Mul õde kasvatab maasikaid ja tõesti nii häid maasikaid ei ole. Mitte kuskilt ei saa. Ta on ise elab Californias, kus on ka maasikakasvataja, siis ta ütles, et ta elus pole maasikaid saanud. Nüüd on just see maasikaaeg algamas, nii et tõesti et siin Eestimaal on ikka nii palju häid asju, et nimekiri tuleks väga pikk. Sul on kaks suurt poega, täiskasvanud mehed juba kas nemad on pigem kosmopoliidid või pigem hoiavad Eesti lippu kõrgel ja tahavad ikka siin olla? No nad on maailmas käin nagu minagi ja, ja elanud vanem poiss Elasgimul Uus-Meremaal aasta oli vahetusõpilane seal ja ja noorem poeg õppis Ameerikas ligi viis aastat ja et nad on saanud päris palju käia, nad on mõlemad üle ookeani purjetanud. Nad on mõlemad purjetajad ja palju nagu saanud selles liinis reisida ja ja ma minu meelest on nad mõlemad Eesti fännid, et eriti vanem poeg, kes ütleb, et ta Pärnust kuhugile mujale elama ei tahaks minna. Et mul on tõesti hea meel, et, et nemad on nagu Eestisse tagasi tulnud ja siia jäänud ja, ja naudivad siin elamisest. Ja muidugi nendel on ka väga head sõbrad, siin see on ka tähtis. Ja minul ka sõbrad ja perekond ja et see, see on hindamatu, et seda, seda ma olengi tundnud välismaal elades, et et seda sõpru ja kalleid inimesi ei saa mitte kusagil asendada, kuigi mul on seal ka sõbrad. Väga head sõbrad, aga kodused sõbrad on ikka lähtsamadist ja pere. Sa oled sellises noh, oma parimas eas, ma kujutan ette, ilus naine terve ja tubli ja, ja enam-vähem kõik on sul olemas, ma kujutan ette, mida, mida sa tahaksid, kas, kas see inimene on ka olemas sinu südames, kes nagu sinu kõrval peaks olema või kellesse unistanud oled, on ta vähemalt mingid aastad sinu elus olnud? On ja ma tõesti unistasin sellest pikka aega ja otsisin inimeste, see oligi nagu mu elus puudu, et nagu majanduslikult sain jalad alla ja hästi palju olen saanud reisida ja ja meil kooli kokkutulek, klassikokkutulek oli üks, viis aastat tagasi või ja siis üks klassivend tegi intervjuusid meie kõigiga just nimelt sellest, et, et millest sa oled unistanud ja millest sa unistad ja et kuidas. Ja siis ma ütlesingi selles intervjuus, et ma unistan, et ma leiaksin oma ellu inimese kellega mul on hea koos olla. Ja, ja nüüd on see mees olemas, nii et ma olen väga õnnelik selle üle. Ei saa vist seda saadet, et neil on pikemaks venitada, sest kõik on juba nii hästi, et et nagu punkt on juba olemas. Aga siiski kui nüüd tulevad kõik need ilusad asjad, millest me saate alguses rääkisime jaanipäev, tuleb laulupidu ja siis ühel päeval tuleb, ma ei tea, siis september, mis kuuse on, kui sa jälle istud lennukisse ja sõidad Ameerikasse. Nii vara ka novembri lõpupoole, põhimõtteliselt ma olen kuskil noh, suusahooaeg algab detsembri algul ja lõppeb aprilli algul, nii et neli kuud kuskil on see aed, et kas sa saaksid minna nii rõõmsalt või rahuliku südamega, kui sa mingil põhjusel ei saaks tagasi tulla? Kindlasti ei saaks, ja üldse ma, see minema hakkamine on raske. Aga kui kohale jõuad, siis oled jälle nagu tänulik endale, et sa olid nii tubli ja tugev, et sa said jälle ennast nii kaugele, et et aga koju tulemine on palju rõõmsam. Sisend sihuke ärev, ärev ootus ja varematel aegadel, kui, kui mul ei olnud sõpra elus, siis, siis ma reisisin enne suusahooaja algust ja siis pärast ka et et ega ma siis aega raiskasin. Aga see lugu, mille me tänase saate lõpetuseks tegelikult välja oleme valinud, see kirjeldab seda koju tulemise tunnet. Ka väga hästi täpselt, et seda, see on ikka väga-väga hea tunne, et tulevad praegu pisarad silma, kui ma mõtlen selle peale, et et see on suur, suur õnn, et meil on selline kodu, kuhu tulla, et me oleme vabad. Nüüd me saame oma laulupidusid pidada ja et see, see nii suur õnn et, et seda on raske sõnadesse panna. Ja vahel, kui on raske, siis tasub selle peale mõtelda. Jah, täpselt. Soovitan inimestele mõelda positiivselt. Vahest mõtteajast maha ja mõelda selle üle, mis on kõik hästi. On ju? See on kõige. Aitäh Malle Kosk, kena jutusaatesse tulemast ilusamat. Ilusat suve jätku kõikidele kuulajatele, minu poolt ka ja saadet jääb lõpetama üks malle. Lemmiklugusid võib vist öelda sn Tarmo Pihlap ja ma koju lähen.