Tere hommikust, head raadiokuulajad. Meil on väga hea meel, et tänase toreda pühapäeva hommiku olete otsustanud Ta jutusaate seltsis või vähemalt selle tunni aja meie heale külalisele pühenduda. Ja mul on väga hea meel öelda, et me saame täna hommikul siin stuudios tervitada. Astrid kannelik, tere hommikust, Astrid. Tere hommikust. Astrid on mu hea kolleeg, Eesti Televisioonis, Eesti televisiooni välisuudiste toimetaja ja Aktuaalse kaamera ankur ja kõigele lisaks me nüüd saame öelda, et ka kahekordne preemia laureaat, sest nii Ene Hiioni nimeline preemia kui ka Valdo Pandi nimeline preemia just nimelt sel aastal. Sinule määrati palju õnne, aitäh. Astrid. Mis sa ise nende auhindade juures oluliseks pead? Ma võib-olla pean oluliseks seda, et nad ei ole tulnud, et liiga vara mu elus ja, ja et ma üleüldse olen väga vähe preemiaid elus saanud. Et ma oskan nimetada esimese klassi joonistusvõistluse võitu. Viiendas klassis sain ma teise kohauisutamises siis olema saanud ühe report eripreemia ja rohkem ei olegi. Ja kui siis sellise tühjuse peale saada nagu need kõige paremad preemiad, mis võimalik, siis oskad nendest ilmselt ka lugu pidada ja mul on tõesti hea meel. Valdo pandist rääkides Valdo Pandi nimelise preemia meie oma nii-öelda siis rahvusringhäälingu poolt sulle anti, siis kui palju sa tegelikult ise Valdo Panti, keda peetakse ka kõigi aegade suurimaks telelegendiks või 19 suurimaiks, siis palju sa teatas ta pead? No mina mäletan teda lapsepõlvest, mustvalgest televisioonist ta mingis mõttes konkureeris multifilmidega sellepärast, et ta oli mees, kes joonistas mahastuudiopõrandale suured kaardid käis mööda neid kaarte, sihukse kepiga, rääkis sõjast, millest ma tol korral mitte midagi aru ei saanud, aga see oli visuaalselt vahva ja tal olid sellised kelmikate eterniit meenutavate lokid. Mida ma tast arvan, ma arvan, et, et ta on väga vastuoluline tegelane. Et mingis mõttes ma isegi arvan, et ei, Eesti rahvusringhäälingu kõige suurem preemia võib-olla ei peaks olema temanimeline, sellepärast et me peaks nagu eluga edasi minema ja ta on siiski inimene, kes on pidanud oma ande ohverdama Nõukogude ajale, et võib-olla me peaks kuidagi ei ole üldse mitte kellelegi nimelist preemiat välja andma, vaid, vaid lihtsalt Eesti rahvusringhäälingu kõige suurem preemia. Tegemist oli siiski inimesega, kes ma ei tea, kas masendusest või millest jõi ennast surnuks ja kui mõelda, et ta jõi ennast surnuks 48 aastaselt ja mina sain just 47, siis mis sa arvad, mis tundega Preemia vastu võtsin? Teine huvitav fakt Valdo Pandi kohta on ju see, et ega ta naistest eriti ei pidanud, et tema ei ütle seda, et kõige suurem kompliment naistele ütles, oli see, et oskab mõelda nagu mees ehk et ehk et see on nüanss, on, käib ka veel Valdo pandiga kaasas. Ega see ei ole ju halvasti öeldud, et kui üks naine oskab mõelda nagu mees, siis on ju hästi. Aga naiste võimete loomulikult ei hinnanud. Väga kummaline, tegelikult fakt on ka see, möödunud aastal Kaja Kärner ja sel aastal sina oled ainukesed naised, kes Valdo Pandi preemia saanud on ja seda antakse välja aastast 1908. No see, see ei ole nüüd küll kivi, Valdo Pandi teiste meeste kapsaaeda tulles rohele teles, et naisena töötades eriti sellisel alal nagu sina, et, et sind võetakse kui naist mitte, kui ajakirjanik on, ikka võetakse kui naist. Ma arvan, et kogu seda tööd tehes ju ka mingisugused eelised just naisena ja minu meelest on just selline mulje jäänud, et televisioonis töötab naisi palju rohkem kui mehi ja ütleme, naisi kriisikolletes näeb ju ka väga palju teisigi, kui kohtute teiste telekompaniidega kusagil siis väga tihti need tegijad on naised, et see ei ole mingisugune selline tohutu, ainult minuga seotud. Ma ei tea, prioriteet lähedus, seal olid ise selle kriisikolde teema sisse tegelikult põhjused, miks need auhinnad ka sel aastal sulle tulid, on tegelikult ka pöörane töö, millega sa oled hakkama saanud. Olles kartmatu, usaldusväärne operatiivne ajakirjanik kriisikoldes Ukrainas, siis mis on nagu tõeliselt kogu maailmaga ärevil ja ja elevil hoidnud. Kuidas juhtub nii või juhtus nii, et sina just nimelt Ukrainasse sattusid ja ma tean, et need ei ole su esimesed sellised kriisikolletesse minekud? Nojah, mingis mõttes ei jah, ei ole, sest et ma olen ju käinud ka Iraagis, Afganistanis, noorest peast väga palju seigelnud Gruusias käinud Tšetšeenias ja Ukrainaga, samas olen olnud seotud üheksa aastat vähemalt, kusjuures ma ei ole selles riigis mitte kunagi elus käinud lihtsalt niisama, vaid ainult tööl ja väga palju. Nüüd võin juba öelda, et kuidas ma sinna olen sattunud. Ikkagi mulle meeldib see töö, ma, ma olen mõelnud mõnikord, et ma võiks veel mingite elualade esindajana ilmselt päris hästi hakkama saada, ma tahaks näiteks olla õpetaja. Viimane kord, kui ma tulin Krimmist ära ja sõitsin läbi kahe üsnagi ohtliku piiripunkti vene, venelaste, Ukrai, ukrainlaste endi piiripunkti, siis ma tundsin, et tegelikult Mul on päris palju ideid peas, kuidas seda konflikti võiks lahendada, mõtlesin täitsa prooviks elus rahuvahendaja tööd. Aga mulle tohutult meeldib ka ajakirjanikud. Ma tahangi seda teha niiviisi, nagu seda päriselt tehakse, mitte et ma tulen tööle, saan sellest palku ka uudisteagentuurist, loen lihtsalt kokku mingit materjali ja keerutan sealt kokku mingi oma loo. Ma tahangi käia kohapeal, ma tahan tunda seda, mida tunnevad need inimesed, kelle tegevust ma kajastanud. Et see on töö, mis sobib minu veregrupile ja ma ei taha enam olla selline. Noh, ütleme võltshäbi käes, noh, tavainimene, kes või sportlane, kes stardis teatab, et jah, et mul tegelikult vorm on väga kehv ja ma tegelikult ei tahagi see pikamaajooksja olla ka treener sunnib. Ei, mulle meeldib see töö, ma teen seda täie mõnuga. Mis sulle selle juures meeldib, see on ohtlik tegelikult ta ei ole ohtlik. Nii väga minu meelest palju ohtlikum on Eesti liikluses ellu jääda ja see, see on oht, millega me kõik seisame silmitsi iga päev. Et ta on ikkagi minul seotud uudishimuga, ma tahan näha, mismoodi need konfliktid, et välja näevad, kuidas nad lahenevad kõikides nendes konfliktides tulevad ju vastu inimesed, samasugused nagu mina ise. Nendega on võimalik kontakti saada, ohtlik on see asi siis, kui sa lähed sinna ilma kogemuseta, pea laiali otsas, hinnad, hindad ennast, ülehindad olukord Ta valesti. Seda ma olen ka teinud, me kõiki neid vigu ma olen ka teinud. Aga ega mul on iga kord, kui ma kusagile lähen, olemas mingisugune plaan, mul on mingisugused kogemused, oskused, kuidasmoodi ellu jääda. Ta ei mingid nipid. Ja, ja ega me riskime oma elus iga päev kõige suuremat tragöödiat ja katastroofid minu elus on toimunud, et kodus mis see tähendab, no ütleme, et igasugused õnnetused minu elus ja kõik, mis on läinud minu elus halvasti, on juhtunud Eesti riigis rahu tingimustes ja omaenda kodus enam-vähem. Et, et noh, kus sa nagu joota, et sinuga võiks midagi juhtuda ja, ja selles mõttes noh, tunned ennast vabalt ja ei näe asju ette. Et kui sa lähed kusagile, kus sa tead, et on vaja pingutada ja tähelepanelik olla, et siis on mul läinud siiamaani kuidagi palju paremini ja libedamalt, tundub, et on palju ohutum. Mitu korda Ukrainas nüüd olete selle aasta jooksul juba käinud, sel aastal ma olen käinud kuus korda, aga ükskord nendest oli näiteks lihtsalt välisministri saatmine, mis oli ka väga huvitav. Ja, aga jah, Ta Krimmis ühe korra Ida-Ukrainas ja siis kolm korda Kiievis. Mis pilt avaneb, kui sa nüüd läksid jaanuarikuu sees esimest korreks mis pilk su silme ees avanes, oli ju selline, nagu sa, nagu sa arvasid ja kuidasmoodi sa seal kohanenud ja siis nagu tööle hakanud, et no pilt oli väga muljetavaldav, kõik see Maidanil toimuv oli tegelikult koondunud väga väikesele alale, see meenutas mulle nagu hiiglaslikku seiklusparki, kus oli võimalik näha sõda omaenda silmaga ja see on selline klassikaline sõda täpselt selle hetkeni, kuni tulistamiseks oli läinud, siis oli ta juba täiesti mingis mõttes nagu klassikaline vaid seal oli, ütleme, selline partisanisõda, seal oli rahva tõusuelemente, seal oli sellist ütleme võitlust ühel ja teisel pool barrikaade noh, nagu ütleme siis meeleavaldajate võitlus märulipolitseiga, et see oli selles mõttes visuaalselt väga efektne. Väga emotsionaalne, ütleme, et ikkagi tõmbas vere käima, võib tõesti nii-öelda selle asja sisse sattumine. Ja samas seal kõrval ütleme noh, enamus Kiievist 99 protsenti Kiievist funktsioneeris täiesti nagu, nagu, nagu tavaliselt, kohvikut töötasid, sa võisid põhimõtteliselt istuda kohvikus ja vaadata aknast, kuidas lõkked põlevad ja sellist asja mina ei ole rohkem elus näinud, et väga lihtne oli selles mõttes töötada, et hotell oli korralik, hotell oli kohe ütleme, lõkete kõrval kõikide nende sündmuste keskel punktis ja öösel, kui ma magasin, siis ma hoidsin kogu aeg voodi ees telekat mängimas, kus otse-eetris näidata tihti neid kõige olulisemaid sündmusi Kiievis. Ja oli ka nii, et ärkad mingil kellaajal üles ja vaatad, et ahhaa, seal toimub rünnak ja siis paned jälle riided selga ja otse voodist lähedki, aga minema pead on 200 meetrit hotellist. Et väga lihtne, tore oli seda kõike selles mõttes kajastada. Näiteks Ida-Ukrainas tuli ikkagi minna väga suure riski peale välja, et need sündmused leidsid aset sadade kilomeetrite ulatuses. Et noh, me otsustasime, et me elame Donetskis, ühelgi hommikul täpselt ei teadnud, kus suunas siis tehase suur ja pikk reis lootuses, et sündmused arenevad seal ja tõesti jumala räpp suures mehita, ütleme igal hommikul täiesti õigesse kohta. Ja toimus ka see, kui te taksoga tanke ei olnud, tankerid, soomukid ja ajasime taga küll, aga ma nüüd pean kohe tegema ühe paranduse. Kõik inimesed näevad telekas mind. Aga ega siis ma ei tee mingisugust selfie't seal, et operaator, eks. Et ma olin seal ikkagi koos operaator Anton Aleksejeviga, kes on venelane ja temaga oli väga tore koos töötada ja ta oli väga julge ja väga selline noh tõsiselt nagu ma kohe tundsin, et see on inimene, kellel on sama veregrupp, mis minul ja pärast tuli välja, et meil ongi. Et temaga koos oli võimalik väga kiiresti ja läbimõeldud tegutseda ja ilma, et me oleks pidanud üldse rääkima omavahel, kõik toimis ja see oli ikkagi see seiklus ja nende sündmust kohtadeni jõudmine väga suurel määral ka info kuhu üldse minna võiks ja mida üldse teha, väiksed, see tuli Antonilt. Et, et noh, selles mõttes, kui ma nüüd räägin oma tööst nüüd viimase viie kuu jooksul, siis mul tuleb rääkida meie tööst, mitte minu tööst. Tagasi tulles selle loo juurde, kui taksoga soomuki tagajärgi, mis lugu see oli ja miks te seda taksoga pidite tegema, see oli nii, et ennekõike tulise taksoga teha, et seal oli takso, tähendab üldiselt seda, et tuli lihtsalt mingisugusele mehele öelda, et kas sa sõidutatakse meid sinna-tänna dollaritega maksmine käib? Ei ikkagi kohaliku rahaga kriminaalne krinnaga, et seal seal ikkagi mõtlen, et peale bussi bussiga Joe kuskil ma mõtlesin, taki, tüürite auto variante ei tundunud, vot see, vot see on nüüd ütleme amatöörlik tegevus. Millegi rentimine, üürimine pikaks ajaks, seal on ikkagi, sa lähed kohale, sa pead olema võimalikult paindlik, sa hommikul vaatad, mis toimub, Sava, kellelt infot saad, kuidas sa vaatad aknast välja, mis toimub ikkagi põhimõtteliselt Sa vaatad seda netist, peamiselt sa pead olema sündmustega kursis, sõnam vähem aimat, kus midagi on ja meil oli ka just tänu antennile, kellel oli seal teisi Vene ajakirjanikke. Tema konsulteeris nendega, et kes kuskil siis olid, et mis võiks kuskil olla, aga tegelikult ikkagi saab põhimõtteliselt mingis mõttes sisetunde järgi intuitsiooni järgi, et sa lihtsalt loogiliselt mõtled. Mis võiks olla järgmine samm, mis selles konfliktis toimub. Et mingis mõttes mingil hetkel ma täiesti nautisin seda, et ma ootasin, et millal see või see lennujaam nüüd siis hõivatakse ei hõivatud ikka veel ülehomme hõivatud, aga vot siis tehti see ikkagi ära, et sa mõtled nagu loogiliselt, et mis need käigud olla võiks, kuidas asjad minna võiks lähede kontroll ja siis vaatad, kas läks nii või ei läinud. Ja, ja selles mõttes see ei ole vaja ennast siduda mingisuguste asjadega, mis sind väga pikaks ajaks nagu mingi kindla koha peal hoiavad, et võtad näiteks selle takso üheks päevaks, noh, sa võid ju jätta meelde selle inimese ja võtta temalt telefoninumbri, järgmine kord veel teda kasutada, kui hind sobis, aga sõita tuli ikkagi väga suuri vahemaid, et üleüldse jõutud nendesse kramactorskitesse Slovjanskisse nendesse kohtadesse. Ja siis sõidad sinna kohale ja need taksojuhid olid kuidagi omaette nähtus, see oli nagu noh, ega seal elavad väga emotsionaalsed inimesed tegelikult ja meil oli nagu info nendelt samadelt separatistidelt, et ukrainlased jah, vot seal metsas alus, nemad on oma soomukitega ja külma sõjaväega ja nemad on meid ründamas. Tundus noh, hästi palju on desinformatsiooni, tundus, et noh, see on mingi jama, aga lähme kontrollime see on ainuke võimalus sellises olukorras käia füüsiliselt, kontrollida asja sõitsimegi taksoga sinna metsa metsatuka juurde ja seal need asjad siis olid. Aga enne, kui me jõudsime selle sõja vääni, nägime me lihtsalt ühte kolonni, kes sõitis soomukeid üle põllu, Ukraina lipp, kui tulid peale see kõikkalini, ulmeline, uskumatu, et see ei ole lihtsalt võimalik, mingid vanamutid, kes polnud elus sõjamasinaid näinud, olid täitsa sillas, need, mis toimub nende õue peal. Ja, ja siis me nägime, et noh, ega nad ei sõitnud mööda teid, et nad sõitsid mööda põlde ja noh, nad on nagu noh, nad ei ole tee peal sõitmiseks üldiselt. Ja, ja siis me nägime, et nad sõidavad nagu ära, et me saaks neid filmida. Me tõesti võiks eestlastele näidata, et tõepoolest on olemas mingi Ukraina armee, kes tõepoolest tõenäoliselt üritab midagi separatistide vastu teha. Aga nad sõitsid üle põllu ja täiesti noh, me ei teadnud, teadnud kuhu aga taksojuht oli selline, ta elas tohutult kaasa meie seiklusele ja ütles, et ma tean, kuhu nad lähevad. Ma tean, et seal ees on üks väike tee ja me saame nad nagu kinni püüda, kui me sõidame siin mööda külavaheteid mööda ja sõidame teiselt poolt neile ette, et siis operaator saab noh, juba filmida seda kuidasmoodi, need soomukid tulevad ja nii oligi sõitsimegi, et siis lõpuks me sõitsime neist mööda siis me tahtsime jälle näha, kuidas nad saabuvad ja see oli noh, tõesti koomiline, siis nad jäid sinna kinni kusagile ja siis me käisime, rääkisime nende meestega ja lõpuks siis veel sattusime olukorda, kus põllu peal kohalikud inimesed nagu seisid neile vastu, ei olnud nõus läbi laskma. Tuli terve selline seiklus ikkagi koostöös kohaliku taksojuhiga, kui palju ollakse nõus sulle intervjuusid andma ja kui palju tegelikult öeldakse, ärge filmige, mind ma üldse ei mäleta, et oleks öeldud, ärge filmiga kohati olid inimesed lihtsalt väga ebasõbralikud, aga ikkagi filmisime ja, ja, ja noh, nad on tohutult emotsionaalsed ja me oleme sattunud igale poole, nendel hetkedel, kus inimesed ise tahavad rääkida. Ja nähes, et on lääne ajakirjanikud, on nad tulnud noh, umbes sellise eelarvamusega, et ega te nagunii ei näinud ta seda, mis, mis, mis, mis tegelikult on ja ega te meie juttu nagunii eetrisse ei lase, nagu ma teile räägime, no siis siis ma mõnuga filminud, et palun et tolku olgu peale, et rääkige, mis teil on ja väga lahked ja suure rõõmuga on räägitud. Astrid Kannel, kas tähendab seda, et sind veidi nagu lääne ajakirjanikuks ikka ja mina, minul oli selline seisukoht kogu selle asja juures, et mina ei varja üldse, kes ma olen. Et minul oli tavaliselt kas mingisugune märk või asi või, või kott, mis rippus, mille peal oli Eesti kirjutatud, noh, esiteks ma näen juba välja nagu noh, nagu selgelt mitte venelane ja mitte ukrainlane. Ja minul ei ole põhjust oma riiki häbeneda ja oma missiooni häbeneda ja ma töötan siin ajakirjanikuna ja, ja palun, eks ole. Ja nii on, kuidas sellises olukorras otsustad, et kelle juttu, keda sa usaldad ja mis mismoodi sa neid otsuseid minu asi ei olegi siin minu meelest teha neid valikuid, kelle jutt Ta on usaldusväärne või mitte, minu asi on peegeldada seda, mida ma näen. Et ma põhimõtteliselt algusest peale, kui me hakkasime Anton ja koostööle ja me ei olnud üldse ennem tuttavad siis meil olid mingid asjad, me leppisime kokku ja üks noh, minu selline mõte oli, et tema tegi täpselt samasugust tööd, oli see, et see konflikt on keeruline. Me kindlasti hakkame tegema väga suuri vigu, kui me hakkame siin mingeid hinnanguid andma, me ei näe seda lõpuni, ei tea, kuhu see areneb. Ainuke, mis me saame teha, et jääda ausaks, on peegeldada seda, mida me näeme anda kõikidele osapooltele sõna, seda, mida nad räägivad südamega oma publikule pakkuma ja Meimaskeeri ennast me ei käi seal ringi mingite Georgi lintidega, et mitte peksa saada ja ei mata ennast vene lipu sisse, eks. Selles mõttes oli nagu tore, et me ei teinudki seda. Ja mingil hetkel astus minu juurde Odessast pärit ajakirjanik, kes ütles, et tema on juut ja teadet tastrit, et noh, tutvustasin ka ennast talle, et ole inimene, võta ära oma kaelas, kõhus on suurelt kirjutatud peale Estonia ja mina ütlesin talle, vot ei võta, ei võtnud ka ja midagi juhtunud. Miks ta soovitab, no vot temaga tema arvas, et see saime Krimmis oli see vestlus meile, tema arvas, et see on ikkagi hullumeelne, niiviisi ringi käia, aga aga ei juhtunud midagi. Mis kõige ohtlikumad hetked olid, ma olen kuskilt lugenud seda, et et Maidanil soovitati ajakirjanikel kanda kiivreid ja kuuli osta, jah, oleks olnud tark kanda küll. Aga sinna minek oli minu jaoks toimus nii kiiresti. Nii käigu pealt, et mul on kodus isegi olemas kiiver, mis mulle kingiti, kui ma sain 40, mille Kaitseväelased kinkisid, see on niisugune, mitte küll niuke kuuli eest otseselt ei kaitse, aga ma arvan, et oleks just seal on õige asi. Aga sel hommikul, kui ma läksin, ma veel sõitsin maja eest läbi, et enne lennuki peale minekut, et võta see kiiver, aga siis tuli mul meelde, et ma olen ainukesed võtmed andnud lapsele, ta on läinud nendega kooli, et ma ei saanud seda kiivrit, et aga kuulivestide oleks vaja, niisugust kerget ei olnud siis ei olnud noh ütleme seal oleks olnud ajakirjanik enne varustuses olema jah, kõige jaka, kes tähendab meil Eestis käib see minu meelest kuidagi nii see, seda, seda me hangime toimetus hangiks, aga ei olnud aega ja ega siis hiljem, kui Igor Taro seal oli, ikkagi tulistamise ajal ma ei mäleta, et tal oleks olnud. Et ütleme, arukas oleks, oleks aru, kas, et meie toimetuses on selline asi olemas, aga nägistan kallide kuidagi, kõik see on keeruline ja see vist see vist ei ole nii lihtne. Et kui me Iraagis ja Afganistanis olin, siis siis ikkagi nagu sõjavägi ise organiseerisin testide kiiridega minu teada aktuaalsel kaameral oma kindlat kuulivesti ja, ja sellist ütleme lahingukiivrit ikkagi ei ole. Mis olid kõige ohtlikumad hetked? Ma kardan, et kõige ohtlikumaid hetki ma ise ei tea, sellepärast et kui mõelda, et noh, oleks võinud saada sealsamas barrikaadidel mingi granaadiga nii õnnetult pihta ta pimedaks või või vigaseks või noh, kas nüüd surma oleks saanud, ma ei oska öelda ja inimene võib kukkuda ta lihtsalt pikali ja surma saada, eks, et noh, ma ei kujuta ette, üks hetk oli selline, kus ma tundsin, et et no vot nüüd on niisugune olukord, et kõik võib juhtuda, see oli täpselt, et siis kui needsamad soomukid, kellega me seal seiklesime jõudsid vastasseisu siis kohalike elanikega ühe põllu peal ja no pikka aega ikka oma 10 15 minutit üritasid sõdurit selgitada kohalikele siis, et noh, et me ei ole teie vastu ja me ei hakka teiega sõdima, jääme lihtsalt peame siit nüüd läbi liikuma ja meid liigu üldse mingi linnapeale ja meil on hoopis oma tee minna, jätke rahule. Ja siis kohalikud ikka kõlkusid seal nende soomukite küljes ja umbes kätega lükkasid neid tagasi ja kõik oli niisugune tohutult dramaatiline. Ja siis mingil hetkel nagu käigu pealt tegid sõdurit ära sellise asja, et nad tulid nende soomukite Stick välja, tekitasid jõuga sellise koridori. Inimketi lükkasid need inimesed eemaleesised, soomukid sõitsid läbi, vot noh, oli näha, et neil on olemas täiesti süsteem, kuidas nad tegelikult sellisest rahvahulgast läbi lähevad, nii et keegi keegi ei saa kannatada ja midagi ei juhtu. Aga sel hetkel tulistati õhku. Ja siis Need, hullunud inimesed, tavainimesed siis meesterahvad hakkasid katkuma neid käsi nendel sõduritel ja vot siis oli mul niisugune tunne, et noh, nüüd kui keegi nagu seda relva katkub sel hetkel, kui see Ukraina sõdur laseb õhku, noh, et, et sa seisad seal mikrofoniga selle põllu peal lihtsalt mingit kaitset ei ole, et noh, et see võib, see kuul võib sulle lihtsalt tulla aine, sest mingisugune hull katkub seda relva. Siis oli mingi selline hetk, kus ma saan aru, et mitte midagi ei ole teha, et Tywin ma pikali olla või püstol, miski nagu ei aita. Aga aga hetk hiljem ma mõtlesin ka selle peale, tegelikult Need, mehed, kelle käes on relvad, et nad on siiski professionaalid, isegi kui nad on nälginud ja, ja ütleme alamõõdulised Ukraina sõdurid, nagu nende kohta on öeldud, on nad ikkagi ju professionaalid, et ma pean neid usaldama, et nad ei ole siia põllu peale pindagu tulistama tulnud. Lahenes siiski nii hästi, et keegi ei saanud seal vigastada ega, ega surma ega midagi. Me nägime ka eetrist ühte hetke Maidanil, kui tulistamine toimus ja ja kui sul sisuliselt müts vajus niimoodi pähe, et sa enam välja ei näinud. Tegelikult ei olnud tulistamine. Tulistamine toimus ikka siis, kui Igor Taro oli seal peale seda minu hetke, kui snaiprid hakkasid seal inimesi tapma ja, ja kui toimub tohutu veretöö sel ajal ikkagi oli tegemist teistsuguste asjadega, see oli just nimelt see meeleavaldajat, märulipolitseinike vaheline sihuke arvete klaarimine, see oli minu esimene õhtu üldse ma saabusin siin sinna Kiievisse sain tuttavaks Antoniga, tegime päeval natuke tööd ja siis õhtul ta viis mu sinna ja näitas, et vaata, mis toimub öösel, et ta põhimõtetelt sealt viis mu sinna. Ja noh, et igal ööl siis märul läks seal lahti, päeval nad puhkasid, öösel nad siis mürgeldasid ja ütleme, et oli, oli barrikaade, siis meeleavaldajad olid nagu ühel pool barrikaadi, siis oli selline ala, mis oli lahinguala, kus praktiliselt kedagi ei olnud, kas siis lihtsalt lõkked olid ja kus siis need kõige hulljulgemad läksid sisse loopida Molotovi kokteili, siis sinna tuleb märulipolitsei suunas ja teisel pool oli siiski kilbi rivi ja märulipolitsei seisis. Ja meie läksime ka nagu sinna sisse sinna ütleme, teisele poole barrikaadi. Ja, ja mulle tundus, et kõik on nagu kontrolli all, et noh, ma nägin seda nagu algusest peale, kuidas need lõkked süüdati, lõkked olid siis rehvihunnikud. Kuidas see kõik oli nagu tõesti nagu mingis Sõrmuste isanda filmis tohutult muljetavaldav, tohutult emotsionaalne. Ja mõtlesin, et teen standi ja täpselt sel hetkel, kui ma hakkasin standi tegema, hakkasite mingid tohutud Baud selja taga ja mina mõtlesin, et noh, käib üks või kaks pauku, et noh, et see ei saa ju võimalik olla, et siin mingi, ma ei tea, mis lahti läheb. Aga tegelikult ikka oli, sattusime pehmelt üteldes sellise tõsise granaadirünnaku alla ja, ja tegemist ei ole nende granaatidega, mida sõjas kasutatakse šokigranaadid, et siin tuleb teha väga suurt vahet, et need võivad ikka väga vigastada inimest, aga üldiselt nad ikkagi nagu šokeerivad. Ja, ja neid siis lendas seal ikka lugematu hunnik ja neid siis loopisid Te meeleavaldajaid, vaid need tulid nagu nendelt märulipolitseinik keelt. Ja hästi tore oli selle stendi juures see, et et ma tegin selle lõpuni. Ja veel toredam oli muidugi see, et Anton filmis selle lõpuni, sest ma ei ole kindel, et ükski teine operaator oleks sellises olukorras nagu lõpuni filminud. Mõistlik oleks olnud öelda, et tule nüüd ära sellepärast et neid lendas seal ikkagi nii, et vähe polnud ja kõik iga õige julgemad meeleavaldajad olid selleks hetkeks selle koha pealt juba lahkunud, kui meie selle töö ära tegime. Nii et noh, ütleme mingis mõttes selles mõttes töövõit, et ta väga hästi näitas seda, mis seal toimub. Oli seal tõsiselt hirm ka Ukrainas olles oma elu pärast nagu sa rääkisid seal välja peal, eks, et kas seal mingil hetkel tekib ka selline noh, selline hirm, et nagu öeldakse elu jookseb silme eest läbi? Absoluutselt ei ole olnud, sellepärast et mul on nagu mingisugune ütleme, oma psüühika eripära, et mul on palju asju, mida ma kardan ja mul on omad hirmud ja mul on omad depressioonid ja kõik asjad nagu igal normaalsel inimesel, kes vähegi midagi tunneb. Aga sellistes kohtades mul käivitub mingi täiesti rahu. Et mida ma korduvalt tundsin, kui ma sain aru, et nüüd vist läheb kehvasti, oli üllatus. Ma üleüldse kahtlustan, et kui inimene saab surma näiteks ma kahtlustan seal minu kahtlus, siis ei ole see võib-olla üldse hirm, mida ta tunneb, vaid lihtsalt üllatus, et ah, nii see siis käibki. Ah nüüd see siis lõppebki kõik ära. Nii lihtsalt et sellist tunnet olema nagu või selle tunde lähedast tunnet või siukest üllatuste tahtis, nüüd siis mul oli, kus ma sealsamas barrikaadi ei saanud hingata. Ja ma ei saanud aru, kas nüüd nii jääbki ja ma ei pääsenud välja, aga, aga lõpuks pääsesime ja ei olnud midagi ja siis oli nagu väga suurüllatuse tunne ja seal põllu peal oli ka nagu üllatuse tunne, et huvitav, kas nad nüüd siis tunnistavadki minu pihta siin kogemata lihtsalt? Ma arvan, et hirv sõrm, isegi tagantjärele ei ole hirmu olnud, sest ega seal ei olnud nüüd nii väga selliseid pööraseid olukordi siiski kui ausalt öelda, tavaelus on need olukorrad mõnikord palju pöörasemad olnud. Et hirmu ma ikkagi olen tundnud hoopis teiste asjade eest, mis on nagu olnud palju tõsisemalt probleemid. Alatute inimeste ees ütlen ausalt, alatute inimesi oma kartnud alatuid, inimesi, ebasiirust, sellist reetmist, valetamist, seda kõike olen ma kartnud palju rohkem, ma olen kartnud lähedaste inimeste tervise pärast. Kõike sellist tragöödiat, mis on nagu juhitamatu ja, ja tegelikult palju hullem kui mistahes seiklus või õnnetus mingis mõttes, et noh, ma ei tea. Ma arvan, et inimesed, kellel on kodus näiteks no ma ei tea, hooldada haigeks jäänud või või, või vigaseks jäänud laps võis vigaselt sündinud lapsed, et nendel on nagu hirmu ja muret, palju rohkem kui näiteks minul on olnud lahinguväljal. Astrid Kannel, mis tagalaon? Minu tagala olen mina ise. Ma ei looda eriti kellelegi, ma olen õppinud pikkade aastate jooksul ühte. Et ainukene, kellele või millele saab loota, olen mina ise minu enda töökus, nii palju kui mul seda on, ma olen ka üsna laisk. Ja, ja et kõik tuleb nagu teha ise. Sa rääkisid ennist, et sa oled ka väga palju vigu teinud olles kriisikolletes tuleb sul meelde mõni viga, mille sa teinud oled. Vaata, näed nüüd kohe ei tulegi. Kindlasti olen. Ma arvan, et, Aga tead, anum ei tule praegu meelde. Ei tule meelde, mis vigu ma olen teinud. See on väga hea, et ma pean, ma tahaks sulle praegu välja mõelda mingi jube efektse vea, aga ei tule meelde, kui palju on sind aidanud, see, sa ise rääkisid ka välja nagu Ukraina ukrainlane või venelane Ukrainasse minnes seda enam Tsetseenias Iraagis olles aidanud see, et sa oled selline blond, habras naine. No ma ei ole väga habras, Te olete väga väikest kasvu, mõtlen raadiokuulajatele, kes ei ole Astrid Kannel ja ma olen tähele pannud, et pooled naised on minust veel lühemad. Et vot selle, kui ma nagu töölt hakkan tegema, siis ma hästi ei mõtle selle peale, missugune ma välja näen. Et noh, ütleme tõesti, et võib-olla Iraagis ja ma mäletan eriti Afganistanis oli väga raske olla märkamata et tegelikult samas, kui sa teed oma stande ja üldse televisioonitööd, siis ei ole ju halb, et sul on mingisugune isikupärane väljanägemine, kuigi noh, Eesti oludes pole mul mingisugust isikupära olemas mõne täpselt samasugune välja nagu see naine seal juustupaki peal on ju, ehk siis iga teine eestlane. Aga aga siis ta nagu mängib hästi, aga jaa, mingites mingites situatsioonides on minu nägu. Teen suu lahti, hakkan rääkima, kima, ükskõik mis keeles on jube aktsent, eks ole, on selge, et ma olen võõras ja ütleme nendest lõunamaades on juba silmavärv nii vale. Et ma mäletan, kui me sõitsime Afganistanis mingil hetkel täitsa tavalise taksoga ja mõistasin täis tuubitud taksos, no absoluutselt keskel kõikide nagu meesterahvaste keskel ja ma olin ennast mässinud tantsaja rätiku sisse ja siis ma vaatasin mingil hetkel hästi tihedas liikluses oli teine auto pressinud ennast meie vastu ja teisest autost vaatas mulle mingi mees vastu ja ma vaatasin talle lihtsalt silma ja tema vaatas mulle silma ja ma sain aru, et nendest rätik ütlesite, värkidest pole mingit kasu. Mu silmad on ju senised. Astrid kas mõnda kriisikoldesse minnes saaga ei ole saanud kätte, mida sa oled tahtma läinud või asi on ebaõnnestunud ja sa pole saanud oma tööd teha? Seda situatsiooni ei ole olnud, sest siiamaani ma ei ole ausalt öeldes ilmselt siis püstitanud eesmärki, mis oleks ebareaalne. Sest et kohe, kui sa hakkad kusagile minema, pead sa mõtlema, mida, mida üldse mõtet püüda. On päris selge, et et, et noh, kõik ei saa ütleme plaani õnnestumine algab ikkagi sellest, et, et sa teed jah, reaalsete mingisugused püstitab mingisuguse reaalsed eesmärgid. Ja nad jälle mul ei tule nagu sulle. Ma tahaks õudselt midagi öelda, et kas vaat-vaat, kus nagu püüdsin seda tüüpi, aga ei saanud, aga ei tule, ei tule. Astrid, kuidas sa üldse sattusid televisiooni ajakirjanduse peale, muidugi sa oled lõpetanud ajakirjanduse ja, ja nagu sa oled rääkinud, polnud lõppenud õpingute periood, mitte kõige kergem. Jah, Ma ütleks, et ma astusin ülikooli üleüldse neli korda ajakirjandusse kolm korda. Ja, ja miks nii palju, sellepärast ma ei saanud sisse. Ma lihtsalt olen maakoolist pärit. Ja noh, konkurss oli väga suur ja siis sinna Tartu Ülikooli alati tulid sellised. Ma ei tea Tallinna parimate koolide kuld, medalistid ja mulle muidu üleüldse selliseid väga tublid ja, ja noh, hästi arenenud lapsed ja teine põhjus oli võib-olla see, et kuigi ma tahan öelda, et ma sain parimale kursusena, see oleks olnud tragöödia minu jaoks, kui ma oleksin saanud varem sisse. Nii et ikkagi on asjad, mis asjad ikkagi lähevad lõpuks nii, nagu nad peavad. Aga ma arvan, et teine põhjus oli ka selles, et Ma näen ka praegu väga palju noori ja ma tahaks neid julgustada oma oma, ütleme näite varal, et ma olin väga hilise arenguga inimene. Ma väga kaua aega laps. Et ma mäletan, et ma kannatasin täiesti seal all, et mingisuguses klassis kõik teised tüdrukud juba sehkeldasid mingite poistega ja mingi vanainimeste värk käis ja minul olid ikka minu nukud ja seebikollektsioon ja ja siis ma jällegi noh, lõikasin paberist välja mingi kosmoselaevade meid, makett pilte ja kleepisin eide, riputasin oma laua kohale ja ma mäletan, kuidas ma masendusega mõtlesin, et huvitav, kas see on nagu väga ebanormaalne. Kui ma enne 20 kolmandat eluaastat mehele ei lähe, sest kui ma ikka üldse ei taha minna. Väga suur mure, nii et ma arvan, et ma ei pidanudki saama paremini, oli, et ma oleksin seal võib olla väga kannatanud, sest ülikoolis on selline tore ja vahva vanainimest seltsielu ja ma läksin sinna sattunud liiga väikese lapsena kelle kursusele sattusid, kes kursuseid minu kursuseõde on näiteks? Ilona Martson Kivirähk, Andrus Kivirähk on minu kursusevend, Kadri ka minu kursuseõde juriibino, minu kursusevend. Minu kursusel on olnud Hannes Rumm. Oh jumal see ühesõnaga tegelikult mis ma nüüd loen ette tervelt seda kursust kõigist on midagi saanud ja see on nagu väga äge. Kuidas sa telesse sattusid? Teles ma arvasin üldse, et ma ei satu, sellepärast et mulle on kogu aeg tundunud televisioon sellise väga pinnapealse noh, meediana, kuhu koonduvad väga edevad inimesed. Ja ikkagi koolis käisin ma seal, et, aga et ma hakkan kirjutama nagu intelligentsed inimesed seda teevad. Aga siis hiljem see meediaturg meil elasin läbi väga tormilised kõikvõimalikud etapid ja, ja meie ajalehtedest said sellised väikesed kollased käkid kus reklaame ja surmakuulutusi ja muud jama on rohkem kui ilusat selget sisu. Ja siis, kui ma olin, on olnud neli aastat Moskvas olnud nii Päevalehe kui ka Eesti televisiooni korrespondent oli mul nagu tagasi tulles valida, kumma ma võtan, Päevaleht oli selle nelja aastaga, ma ei tea, veninud laiemaks, läinud kitsamaks lood läinud aina lühemaks, pinnapealsemaks ja siis oli minu jaoks selge, et ma proovin siis televisioon jääda. Ja mingil hetkel tundus mulle ja tundub mulle ka praegu, et kõige rohkem sõnavabadust ja üleüldse sellist isetegemise vabadust tervele Eesti meediamaastikul ongi Eesti rahvusringhäälingus. Et ma seda kasutan nagu täie mõnuga ära. Ma ei näe ühtegi ajalehte, kus ma tahaks töötada. Televisioonis sattusid sa kohe Moskvasse jahma, sattusin Moskvasse tegelikult koduperenaisena, sellepärast et sinna läks tööle minu mees, me olime suhteliselt töötud, noored, võiks öelda selliseid hipid ja elanud sellist elu siin juba ausalt öeldes lubamatult kaua. Ja siis mingisugusel meeleheitel momendil tuli talle pakkumine BNS-i Moskva kontorit juhtida ja mina läksin kaasa lihtsalt koduperenaisena. Aga mu mees pakkus välja Aarne Rannamäele variandi, et noh, lihtsalt, et Astrid võib sealt midagi teha mingisuguse honorari eest. Ja nii ma sattusin nagu televisioonile tegema. Ja kui ma olin Moskvas olnud paar nädalat, siis Eesti Päevalehe peatoimetaja Kalle Muuli helistas mulle ja küsis, et kas sa ei võiks nagu meile ka teha, nii et ma praktiliselt kohe alguses hakkasin tegema nagu kahel rindel, aga sõitsin sinna ikkagi koduperenaisena. Sa oled ise, ei olnud, see oli neli aastat Venemaal 97 kuni 2001, eks ju, ja sa oled ise öelnud, et Venemaal on väga palju sellist, mida armastada. Et mis see on, mis selle selle Venemaa ja Moskva juures siin võluv võlus. Hästi naljakas on üldse see, et kuna ma olen pidanud elus kolima palju ja lõpuks sattunud Tallinnasse natukene oma tahte vastaselt lihtsalt sellepärast, et kui töö muidu nagu elaks üldse mentaliteedi poolest üldse elaks nagu pigem Tartus samas olema elus põgenenud juba Pärnust. Ja minu esimene identiteet on justkui üldse seotud Läänemaaga, soode ja rabade vahelise sellise talumaastikuga. Ja mul ei ole nagu tekkinud sellist väga sõbralikku isiklikku suhet, sidet mitte ühegi paigaga nagu vaja. Mistõttu ma olen igal pool Eestis natukene nagu, nagu võõrsil. Samas, Moskvaga sain ma väga sõbraks, et ma tunnen, et see on minu linn, kuigi ma ei ole saanud käinud väga palju aastaid. Ja see oli nagu väga hea alus, ütleme selliseks heaks heaks tööks ka, et sa ei tunne ennast nagu lakkamatut päevast päevase halvasti. Ja mis mulle seal meeldib. Ma arvan, et mulle meeldib see mingisugune üleüldine korralagedus, mida ma oma riigis näha ei tahaks. Aga mis on väga mõnus kuskil mujal. Ja veel eriti sellisel sellises suures mastaabis. Ja ikkagi selline inimeste emotsionaalsus, et ma tihtipeale tunnen, et ma olen ise nagu keskmise eestlase jaoks kiige emotsionaalne inimene. Ja, ja noh, võib-olla mõnikord ei peeta seda kõige paremaks. Ja, aga seal võis nagu näiteks väga rahulikult halva tujuga minna, õue, istuda liivakasti servale, lihtsalt nutta, kusjuures mitte niisama natukese aja pärast ilmusid sinna inimesed, kes asusid sind lohutama. Vot sellist asja nagu Eestis ei kohta. Ja see kõik mulle väga meeldis. Astrid, rääkides veidi ka sinu hobidest ehk et sellest, mis tööst väljapoole jääb, siis ma tean, et sa oled suur reisija, matkaja. No olen ja ma olen, ma olen selle peale kulutanud enamuse oma rahast mis on kõige sellisem, kui sa mõtled tõesti oma reisimise peale, mis kõige eredamalt sul meelde tulevad, kui ma ei saa nii-öelda kõik kohad, peaaegu kõik kohad, ma olen neid ikka hoolega valinud, kuhu ma olen läinud võib-olla näiteks noh, kindlasti, mis jääb meelde, on selline kohtumine karuga Kamtšatka all, kusjuures mitte ühe korra, vaid järjest ja järjest ja mitu korda päevas ja sa näed looduses kolme karu korraga, sest sa matkad karukaitsealal. Ja siis see lõpuks juba tunned, et kui saaks kuidagi nii, et enam karu karuga kokku saaks metsa. Et noh, kui sa nagu matkad sellistes kohtades, kus, kus mingisugune selline selline lisa toode, ütleme, selles heitluses on paratamatu juttu. Siis tõsiselt ohtlik loom, karu, märkasin teid või karusarju ja esimene karu, kes meid märg, kas see on jälle, oli ikkagi terve matkagrupp, see oli 11 inimest, esimene karu, kes meid märkas, jooksis minema nagu vasikas hirmunult. Noh, pekstes tagumisi jalgu üles, täpselt nagu vasikas. Aga mõni teine karu vaatas küll sellise näoga, et no mis te seal seisata tahate, tulen, näitan teile, mis ma oskan. Nii et oli nagu hirmus, aga ilukoha peal, et minu kõige ilusam elamus, mille ma olen saanud, üleüldse on Šotimaalt Sand Vutbeylds on üks konkreetne. Ütleme siis mererand, mis, mis võib-olla oli maailma kõige ilusam koht lihtsalt sellel päeval, kui mina seal olin, sellepärast et seal oli selline valgus tohutult mulle jätnud suure muld ja Island ka samamoodi Šotimaa tervikuna need väiksed mõnusad armsat, hästi värvilised mäed. Ja, ja noh, Alpid, igasugused sellised kohad, kus sa saad vabalt käia ja tunda, et näed, olen veel nii palju elusaid, jaksan sellest mäest üle minna, tahtsin küsida, kas see tähendab seda, et nagu Egiptuses, Sharm el-Sheikis või, või Türgis, kus skandaal ja mingis kuurortis sind tähendab, ei. Ma mõtlen seda, et võib-olla näeb, kui ma lähen vanamõttena ja enam muud ei jõua teha, et mul on oma pojaga selline kokkulepe, kes on Joonase 18. Et kui ma jällegi olen vanamutt, siis mul on noh, selleks ajaks raudselt närvid läbi. Kas sa kaugele ei ole see aeg ja siis lähen mina reisima, ma jätan kõik asjad, et olla ja lähen sedasi suvaliselt maailma mööda kolama, vaatan kuidasmoodi, ma kuskil natuke saan tööd teha, et endale väikest söögikest ja ma olen väga vähenõudlik inimene, mulle piisab absoluutselt väiksest seljakotist, kus magamiskotiga ja siis hakkan mina talle saatma siukseid kirju. Joonas, kallis poeg, tunnen, hakkan surema, saada kirsturaha. Nii, poeg saadab mulle kirsturaha. Paari kuu pärast tuleb peale. Joonas kallis, kirsturaha sai otsa saadav palun veel. Et ma arvan, et see võiks kuidagi lõppeda nii täitsa võimalik, et seda kirsturahamassist nurunud sealt Sharm el-Sheikis. Ma tean tegelikult, et sa oled ka kaks suve keri saarel majakavaht olnud ja mis asjaoludel sa sinna läksid? No ikka kõik on seotud meie õnnetu tööga, et ma tegin veeteede ametis mingisugust intervjuud Meie majakatest, kus toona väga manitseti mind öeldi, et sõna majakas ei tohi eesti keeles üldse kasutada meil tuletornid. Ja tegin siis tuletornidest lugu ja vaatasin, et ohoo, mis tuletornid meil kõik on, tol ajal olid veel tuletornid ja siis nagu tuletornivahid. Ja oli täitsa selline võimalus olemas, et tuleb minna nagu asendus majakavahiks ikkagi kõlab paremini. Et Keri saarel, et tuleb nagu suvel tuleb siis abielupaar ära, et keegi peab siis seal seda tööd tegema ja, ja siis mina oma mehega läksin siis asendusmajakavahiks ja ja kuigi kõik see lõpes sellise tundega, et mitte iial enam sellise koha peal, olime järgmine suvi jälle tagasi visest elust sulle meelde jäänud. Majakavahielust ütleme nii, et see oli suur katsumus tol ajal tähendab see ikkagi seda, et telefon ei olnud külmkappi, ei olnud. Kuu aega järjest inimesi ei näinud, keegi sinna ei tulnud, praegu on nii, et iga päev, kui sa sinna lähed, siis keegi sinna mingisuguse alusega sõidab aasta saart vaatab, et tohutu üksindusse. Et kaks inimest ühe saare peal, mis on 2,4 hektarit, kivihunnik. Selline noh, mis ei ole väga värske. Raadiost kuulasime Kuku raadiot, et see oli minu meelest meil olid programmid, on kõik asjad peas ja andku kuku raadio mulle andeks, aga trauma oli nii ränk, et siiamaani ei suuda seda raadiokanalit kuulata. Ja telekat ei ole, mitte midagi ei ole. Ja siis pani nagu suhte pani täielikult proovile, et kuidas üldse sa suudad need üksikkongis, mis on sihuke konget noh, meri, ümberringi teised inimesed välja kannatada. Me lahend meil olid igasugused nipid, üks oli see, et meil olid ära jaotatud üle ühe hommiku, siis oli inimesel õiguskordamööda teha ringi ümber saare ja kõik, mis meri oli toonud randa, oli selle inimese oma. Siis me lugesime palju siis me eraldasime üksteisest üks, teine teises saare otsa ja, ja noh, ütleme nii, et selline tegelikult väga lahe ja teine asi, millest ma sain ikkagi ütlemini peaaegu nagu kõrini, oli meri ise. Kuna kus sa elad sellise koha peal, kus pole hetke, kus sa ei kuule mere kohinat ja, ja ümberringi on ainult vesi, särab nagu lahtise taeva peal. Et noh, ka tunnen, et tore on mere ääres olla väga tihti käin, aga ega ma mere äärde maja küll teiegi. Ja teine väga huvitav hobi, millest ma olen lugenud ja ma tahaksin küsida, et kas see on alles, on pildistamine, pildistan ikka nüüd tulen, muidugi, laisk olen pildistanud rohkem mobiiltelefoniga. Aga see on mingi selline ütleme, perekondlik paratamatus, et mu vend on elukutseline fotograaf, mu isa on teinud väga palju väga häid pilte, mu vanaisa on olnud fotograaf. Et et no lihtsalt ma. Ma pean saama pildistada ja ja ma hakkasin pildistama kõike, mis on seotud minu lapse, minu enda elu ja kõige sellega, mida ma ümberringi näen, siis kui ta sündis, on tema sündimine pildistatud üles ja, ja kõik siis, mis on minu elus toimunud siis lapse sünnipäevast, lapse sünnipäevani ja nüüd on siis saanud just 18 albumit täis, tegelikult isegi 20 kahe aasta kohta on kaks topeltalbumit ja nüüd on nagu laps aru saanud, et missugune tohutu väärtusse kogu ta elu on pildistatud, kus siis kõikide nende sündmustega poliitiliste ja minu töösündmustega. Ma olen näinud, siis on pandud järjest nagu. Ja ma ise olen ka vaadanud, et kuna see album ei ole ainult minust ja minu lapsest, vaid ka väga paljust muust, siis ilmselt tuleks digitaliseerida ning mingil hetkel laps on ise öelnud, et kui ta, kui ta näeb, et talle tal ei õnnestu seda pärandada normaalsetesse kätesse elus, et siis me anname selle Eesti Rahva muuseumile. Astrid Kannel, mis sa, mis sa tahaksid veel teha või mis sa tunned, et mis töö sind tõeliselt nüüd käivitab ka seesama töö marinud reporteri mitte ainult rindereporteritöö, ma ei ole siiski ainult mingisugune rind, report või mingisugune ajakirjanik niisama, ma olen ikkagi politoloog, hariduselt ja, ja ma ei käi seal lihtsalt, vaid ainult kuule kokku lugema ma ikkagi vaatan, mõtestan enda jaoks neid asju, igasugune ajakirjandustöö, ka inimeste intervjueerimine ka siin kohapeal mingite protsesside jälgimine eemalt. See kõik on minu jaoks väga huvitav ja miks mitte teha sedasama asja ja veel paremini ja mina arvan, et vastupidi, nüüd on kogemus ja, ja kui, kui ei ole mingisugust nende terviseprobleemi, eks, mis ju hakkab mingisuguses vanuses inimest jälitada. Et siis paremat tööd võiks ju kõik kõik veel ees olla. Aitäh, Astrid Kannel selle tänahommikuse kohtumise eest siin jutusaates tänast meie jutuajamist lõpetamegi valitud muusikalugu. Jah, et kui sellised preemiad tulevad, siis need on nagu sellised asjad, mis panevad mõtlema kogu elu peale. Ja selle muusikapala peale mõeldes meenus mulle oma lapsepõlv, kuis ma arvasin juba väga väiksena, et ilmselt mul saab olema mingi publik ja ma laulsin, Meie kodu, ütleme aia otsas heinamaale, olles veendunud, et seal on minu väga suur publik, sa nii naljakas siin oli. Ja minu lemmiklaul, mida ma kuulasin Entel-Denteli plaadi pealt, nii et ma arvan, et selle koha peal vinüüli soli lõpuks auk. Kui on siis laule kollastest juustest, rohelises kleidikesest lasta, siis kõlab ka täna aitäh veelkord, astrid ja raadiokuulajad, meil on hea meel, et täna hommikul meiega olite, ilusat pühapäeva jätku.