Võõrkeele põhjalik omandamine on pikaajaline ja vaevarikas töö. See nõuab häid õpetajaid, aga veelgi rohkem. Head tahet ja võimet iseseisvalt töötada. Kuidas teie jõudsite ungari keele juurde? Algas kahtlemata Tartu Ülikoolis. Ja Paula palmeos oli, oli see inimene, kes äratas minu suvi ungari keele vastu. Ma õppisin soome-ugri keeli. Ja Paula palmeos, kelle me alles hiljaaegu mammulda sängitasime, kasvatas üles ju kindlasti mitusada fenog risti. Aga no kõigist nendest ei saanud ungari keele huvilisi, sest Ülikoolis õppisime ju ka teisi läänemeresoome keeli ja ja osa nendest inimestest läks teadusse, osaleks õpetajaks, kuidas keegi, mina sain siis Paula palme aselt sain niisugused põhialused ja huvi just selle keele vastu. Sest minu meelest ungari keel nendest keeltest, mida ma olin üldse tundma õppinud või millega kokku puutunud, oli kõige raskem. Lihtsalt saarlaslik jonn tekkis kas on võimalik nii rasket keelt üldse omandada? Arvad, et on raskeid ja kergeid keeli, kas eesti keel on raske ungari keelega võrreldes? Oma emakeele suhtes on, on raske nüüd seisukohta võtta, kindlasti on eesti keel ka raske keel aga ungari keel, hoolimata sellest, et ta meile sugulane on. Temas on siiski väga palju võõraid jooni ja ta on, ta on meile nii kauge juba sõnavara on hoopis teistsugune, teistsuguste mõjudega ja teistsuguseid laene türgi keeltest ja nii et eestlasele On tõesti raske ainult üksikud sõnad, eks ole, tüved on ühised grammatikastruktuuris võib-olla rohkem leiab keeleteadlane ühisjooni ja muidugi jah, tüvesid ka mõnisada, mis on ühised, aga need on ka ainult keeleteadlasele äratuntavad. Nii et hiljem hiljem tuli jah oma käe peal ikkagi õppida. Ja põhiliselt siis kas venekeelsete õpikute kaudu või lihtsalt lugemise teel. Sest tol ajal, kui mina ülikoolis õppisin, ei olnud veel Debretseni suvekooli suveülikooli saatmist, hilisemad üliõpilased juba käisid Debretseni suveülikoolis ja tekkis niisugust üliõpilasmalev. Nad käisid näiteks Ungaris ja elavamaks muutus juba üliõpilaste vahetus, nii et nendel oli keele omandamine võib-olla hõlpsam. Aga mina läksin õpetajaks pärast ülikool ja ja kui ma siis eesti keele õpet eesti keele laulmisõpetajaks. Ja kui ma siis leidsin, et, et õpetajaks ma ei kõlba. Et see minu elukutse kindlasti ei ole, siis hakkasin Ungari keelt tasapisi sealt kõrvalt vaatama. Aga laulmisõpetaja olite tega, kuidas see tuli? No mu teine huviala peale, okei, on olnud kogu aeg muusikani, et et õieti see, et ma nii hilja tõlkijaks kujunesin, ongi tingitud mu otsustusvõimetuses, sest ma kogu aeg olen kahelnud muusika ja filoloogia vahel. Ja ka pärast Tartu ülikooli lõpetamist ma läksin veel muusikakooli, praegusesse Georg Otsa muusikakooli kaugõppesse õppima, nii et ma selle lõpetasin ka veel koorijuhina. Kes teie õpetaja oli? Ants Üleoja, kes muidugi minusuguse õpilase üle nüüd uhkust ei saa tunda, aga aga talle siiski väga tänulik, sest hiljem olime veel kolleegid, Tallinna kammerkooris, laulsime koos ja ja need aastad andsid mulle siiski väga palju ja ma ei kahetse seda, et, et mul see teine diplom kaagil taskus. Loeb kindlasti praegu teie tõlgitud raamatuid, ma loodan, kui tal aega on. No vähemalt õpetaja partokid, ma usun, sest selle talle kinkisin. Ja niimoodi, kui ma siis tulin 25 aastat tagasi Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse instituuti siis tekkis üks võimalus elukutse valikuks, kas mitte pühenduda teadusele? Jällegi ma algul ei suutnud otsustada ja töötasin eksperimentaalfoneetikalaboratooriumis, see oli huvitav ja moodne uurimissuund, kuid pikapeale siiski tundsin, et teadlast minust ilmselt siiski ei saa. Ja niimoodi siis olin juba küllalt eakas, kui kui lõplikult kujunes veendumused, pean katsuma. Ehk saab minust tõlkija, proovisin ise tõlkeid teha, lihtsamaid muinasjutte või nii, aga millegipärast nad ei kukkunud kuidagi eestikeelsed välja, tulid niisugused väga kohmakad ja ja ma ei saanud aru, milles see nipp on. Käisin küll tõlketeoreetilisi raamatuid, noh, vene keeles, need olid põhiliselt kättesaadavad ja seal ma sain teada, mis on Pukvalism ja mis on vabatõlge ja et nende kahe piirimail peab siis kuskil balansseerima, aga midagi praktikas tähendab, sellest ma ikkagi aru ei saanud. Ja ilukirjanduse tõlkimisel on ju niisugune tunne, et, et ei saa keelt iial selgeks. Sest kogu aeg tuleb uusi sõnu, uusi väljendeid, uusi nüansse juurde ja igal kirjanikul, kui ta on ka tõeline teine riik on ju ka veel oma individuaalne keel, et milles teie siis abi saite selle juures? Kuidas sõnastikutega sõnas. Tikkudest ei maksa üldse rääkidagi, ei ole lihtsalt põhiliselt ma tunnen puudust just eestikeelsetest sõnaraamatutest. Sest ungarikeelne seletav sõnaraamat mul on suur ja suur ja see väike. Nii et läbi teiste keelte siiski kuidagimoodi saab, aga häda on just selles, et eesti keeles puuduvad ju nii seletav sõnaraamat kui ka sünonüümide sõnaraamat, mis oleks tõlkijale kohe no lihtsalt hädatarvilikud, see viidab väga palju aega, muidugi ma ungari keelt tunnen ka siiski liiga vähe, ma sellepärast kadestan neid, kes on, ütleme, nüüd hiljem õppinud päris omandanud hariduse Ungaris ja nendel oleks oleks kindlasti palju viljakam töötada tõlkijana, aga noh, nad on, paljud on õppinud seal hoopis teisi erialasid, on ka mõned lingvistid küll, aga nendest minu teada ainult Tõnu Seilenthali. Ivar Sinimets on, on üht-teist tõlkinud. Põhiliselt nad on pühendunud ikka ka teistele aladele. Aga need inimesed, kes meil tegelevad ungari keelega, kirjastuses toimetavat Ungarit, keelest tõlgitud raamatuid Tiiu Kokla ja Edvin hiidel, need on ju ka siin õppinud. No muidugi, no nemad on suurkujud, nendega ma ennast ei saa võrrelda, mina olen ikkagi nende õpilane. Otseses mõttes, sest Edvin hiidel oli ta sai seda alles hiljuti teada minu käest, et ta oli kaudselt minu õpetaja alguses tema käest ma õppisingi seda praktilist tõlget. Varsti ilmus 63. aasta Loomingus üks illess Andre lühijutt, mille originaal oli mul juhuslikult ka olemas ja ja siis ma hakkasingi vaatama, et kuidas üks õige sõnameister, tõlkija nüüd paneb need ungarikeelsed hobused nii ilusasse eesti keelde ja kirjutasin endale kõrvuti välja lause lauselt ungarikeelse ja eestikeelse lause ja siis võrdlesin ja tegin seda korduvalt ja vaatasin, proovisin ise seda lauset tõlkida ja siis vaatasin, mis, mis vigu mina seal tegin ja niimoodi ma õppisin siis kinnisust kuiva trenni. Sarkooniliselt öeldis kirjutuslaua taga üksinda ja aga hiljem hiljem oli Tiiu Kokla see, kes, kes mu tegelikult kirjastusse meelitas ja siis tõlke proovis laskis teha. Nii et tema ikkagi andis mulle nagu eneseusaldust proovida ja, ja ka hunniku raamatuid valida sealt midagi esimeseks katsetuseks. Ja mina valisinudki siis meessportlase surma kohe esimesena. Kuigi seal oli ka niisuguseid lihtsamaid raamatuid, aga mulle ei meeldinud, need teised olid, tundusid nagu liiga tavalised liigat, traditsioonilised, nist realistlikud. Kuigi ka see sportlase surm ei ole ju midagi niisugust erilistega modernistliku, aga niisugune üldine üldine atmosfäär, see õhk on niisugune mingi salapära ja ja ütlemata jätmine, see alltekst, mis tundus seal olevat, ma mõtlesin, et proovin temaga jõudu. Aga kui nüüd vaadata seda nimekirja, mis te olete tõlkinud, siis raamat ilmus alles kaks aastat tagasi. Jah, kahjuks esimene vasikas läks küll aia taha, selles mõttes, et mina tegin omalt poolt kõik. Raamat oli täiesti täiesti valmis laotud, poognad loetud. Ja ainult nädal või paar oli veel jäänud selleks, et ta ilmuks lettidele müügile. Kui Moskvast tuli Telefonogramm, et see autor maha võtta. Hiljem selgus, et mees Mikk loss on sattunud musta nimekirja. Ma ei tea, ta oli mingisugune petitsioonile alla kirjutanud või kuidagi nii. No ta ei ole veel kunagi varem, varasemalt oli aastatel olnud tunnustatud kirjanike hulgas tähendab ametlikult tunnustatud kirjanike hulgas muide, ta sai alles 90. aastal sai kosuti preemia, ta varem ei olnud mingeid ametlikke preemiaid saanud seal Ungaris kõige suurem kirjanduspreemia ja mitte üldse mitte kirjandus, vaid üldse kõige suurem tunnustus Ühele kunstiinimesele. Ja nii, et ta oma kodumaal ta rehabiliteeriti nagu kiiremini, kuid, kuid Moskva mustas nimekirjas oli üsna kaua, nii et jah, alles mitu aastat hiljem sai jälle jätkata tema kallal tööd. Aga teil on ka teine niisugune autor Milan süstoli prohvet, kes ei olnud kuulus omal maal, eks ole sest ma lugesin sel teral sõnast, et väga ilus väljend oli Ungari kriitiku lauset ta elas majades, mida polnud veel ehitama hakatud. Tähendab, lugejad ei mõistnud teda. Siin juba tähendab, lugejad ei mõistnud mitteametlikult. Jah, see on Ungaris küllaltki tavaline, sest Ungaris on millegipärast olnud luulekogu aeg nagu rahvale rohkem mõistetav ja kui kirjanduse eesliinil juba päteff vist alates on luule olnud see, millega rahvas on läinud aktiivsemalt kaasa, aga proosat ei ole nagu millegipärast nii mõistetud. Tähendab siis mitte ainult poliitiline luule, vaid üldse luule. Vaid üldse luule üldse luule on kahjuks eesti lugeja tunneb just Ungari luulet halvasti, kuigi ungarlased on just oma Altluulele uhked. Aga kuidas kruusaga on see rahvuslik temaatikaga, see on rahva hulgas populaarsem Miksati teosed näiteks. No see oli ametlikult, oli kogu aeg siin Miksati mooritzee realism, see oli ametlikult kogu aeg tunnustatum ja halvasti jah, tõesti, vaadati nendele kirjanikele, kes, kes püüdsid sellest joonest kõrvale hoiduda. Jääks muidugi süst, oli ka üks üks nendest aga tema nagu ka mees ja siis võib-olla koos mees, kasi otlik, kes püüdsid kaasa minna, otlik, kesa otlikki tunne eesti lugeja üldse, aga tema romaan kool piiril või piiripealne kool, kuidas seda tõlkida, mis ilmus juba 59. aastal, seda loetakse ka üheks ungari proosa niisuguseks tähtteoseks. Pärast selle romaani ilmumist oli tema ka selline, kes langes kohe põlu alla. Ametliku soosingu osaliseks said ikkagi sellised traditsioonilist laadi viljelevad autorid. Aga millegipärast minule jah, need väga ei meeldinud, sest meil olid juba küllalt ka tutvustatud, Eesti lugejad juba tundis seda suunda Ungari proosas, aga mina oleksin tahtnud tutvustada niisuguse väheke moodsama. Ma ei teagi missismide alla neid panna, sest kirjandusteadlane ma ei ole võib-olla niisugust euroopalikku laadi Ungari kirjanduses. Jah, niisugust teri on muidugi ka viljelenud seal müstikat, sürrealism, isegi oma oma noorepõlve romaanides ja ja juttudes hiljem ta püüdis ka siis kirjutada realistlikku suurromaani ja seetõttu vahepeal anti talle koguni Kossulti preemia 48. aastal, aga kui ta siis ei läinud kaasa selle partei peajoonega ja 56. aastal tähistus ongi ja 56. aastal visati parteist välja ja, ja pandi vangi siis tema hilisem looming ei ole ka enam sugugi niisugune traditsiooniline realism. Üks lühiromaan, mille ma jätsin tõlkimata, aga mis oleks võinud väga hästi ka olla, ehtaks sellele valimikule, mille ma tegin leeri lühiproosast oli kujuteldav report taas ühelt Ameerika popmuusika festivalist. Ta kirjutas selle täiesti vanamehena. Ja see oleks veel praegugi täiesti aktuaalne. Seal on assotsiatsioonid piibliga ja see kirjeldab meie praeguse aja ühiskonda päris prohveti pilguga. Näitab, kuidas, kuidas ühiskonnas hakkab valitsema kaos ja ja maailm nagu lavastatakse ära ja leidub vähe neid, kelle missiooniks oleks seda siis uuesti korrastama asuda. Ja mis järeldusele me võime tulla, need raamatud, mida te olete tõlkinud ja valinud ja mida ka teised Ungari keeles tõlkijad on, on valinud, need ei ole minu raamatut, aga nad on tõsine väärtkirjandus, eks ole. Et kuidas meie lugeja võtab ka kõhklevalt vastu, võib-olla on, on vaja meie lugejat natuke õpetada. Ma arvan, et meil puudub selline tõlkeraamatuid tutvustav suund kirjandusteaduses, no meil on üldse vähe inimesi igale igale alale ja meil ei jätku ei jätku ju inimesi, kes teeksid tõlkekriitikat või paar artiklit, teie tõlgetest on ikkagi ilm. Nojah, väike vastukaja on olemas. Aga ma ei ütle, et nüüd mina oma tõlgitud raamatute pärast mures oleksin, nii väga on, on ka teistest keeltest tõlgitud raamatuid, mis jäävad täiesti vastu Kaiataja ja mis võib-olla ei pälvi sellist tähelepanu, kui nad vajaksid. Võib-olla praegune aeg on selles süüdi, sest et tõesti kirjandust ilmub palju ja, ja olukord on ju küllalt pingeline, nii et inimesed võib-olla ei loe niisuguseid raskemaid asju, nad tahavad kergemaid jaa. Jaa. Ma ei saa aru, kui kerge siis peaks üks raamat olema, nüüd ei ole enam nii rasked. Võib-olla on küsimus ka selles, mitmes teoses on üsna palju seoseid piibliga, et meie inimesed ei tunne lihtsalt ja nad tulevad need raamatut siia teisest kultuurikontekstist. Ungarlased on siiski teistsuguse haridusega. Kurki oli ka sotsialismimaa, aga, aga ikkagi nende, nende kooliharidus on nähtavasti pisut teistsugune ja ka kirjanikud kirjutavad siis natuke teisiti. Seda ma tundsin oma nahalgi, sest minagi näiteks kui ma mees Saizaulust hakkasin tõlkima siis ma pidin ennast väga palju harima, sest mul puudusid puudusid vastavad eelteadmised, mis olid vajalikud selleks, et et süveneda sellesse olustiku, juba tegevus toimub Lähis-Idas ja see olustik on tal täiesti adekvaatselt kujutatud. Ja, ja rääkimata kogu selle piibli atmosfääri, vääri tundmaõppimisest, nende nimede õigekirjast ja ma pidin väga palju ennast harima ka siis ma leidsingi, et tõlkija olla pärast väga huvitav, et et ühtlasi see eneseharimine, see kestab senikaua kui sa tõlgid. Ja huvitav ongi just sellepärast niisuguseid autoreid võtta, kus, kus on vaja ennast täiendada ja ja harida. Ja kui autor kirjutab juba niisugusel teemal nagu Saulus siis ta on juba nii sisse elanud ise, eks ole, sellesse aega. Ja temaga kaasa minna on ikka raske. Temaga kaasa minna on raske ka seejuures huvitav, sest et Ta ei ole selline, kes ütleb kõik välja, ta jätab lugejale ka midagi mõelda ja võib-olla see ongi, mis igale lugejale ei meeldi, ei taha mõelda? Jah, võib-olla mõni, mõni on natukene laisk, ei viitsi mõelda, mida autor on tahtnud. See oli ka tegelikult see aeg, kus ei saanud võib-olla nii nii palju kõike öelda, see Saulus on tegelikult kirjutatud 68. aastal ja sportlase surm 66., nii et oleks saanud nad tol ajal eesti keelde tõlkida, võib-olla siis nad oleksid ütelnud meie lugejale ka rohkem, sellepärast et siis oli ka eesti lugeja harjunud sellega, et ta peab rohkem ridade vahelt lugema, peab rohkem mõtlema. Ja raamat lihtsalt meile hiljaks jäi tõesti hiljaks. Aga noh, see ei ole nüüd seda pattu, ma ei saa enda peale võtta, ta nii hiljaks jäi, aga nüüd mees ei Algatasid siis tõepoolest ühe sellise suuna Ungari kirjanduses kellele toetus siis juba noorem põlvkond, keda ma mainin kasin peeternadassi viimase tõlke tõlkeraamatu mehe perekonnaromaani lõpu järelsõnas. See nii-öelda Peetrite põlvkond seal oli mitu Peetrit, tähendab, on nad ju kõik alles, loovad Peeter esterhaasija, Peeter moodos ja ja neid on mitu tükki veel, muidugi kõikide eesnimi ei ole just Peeter, aga aga Lazlo tood väga paljud, jah, onlaslasid ka. Laasla Krasnahorcai, kes nad seal kõik on? Kõik nad nimetavad oma eeskujudena just eelkõige mees, idiootlik. Sellepärast et see oli nagu tagasilöök sellele ametlikule soosingule. Kõik tahtsid sellest pisut eemalduda ja minna kaasa moodsamate suundadega euroopalikuma mõtteviisiga. Ja nüüd need, need Peetrid ongi kaasa läinud, kas nad just jäljendanud on siis seda meest, Seidiootlik jaga vähemalt impulsi on nad saanud siis nendelt vanematelt autoritelt. Kas teil käivad ka mingid Ungari kirjandusajakirjad, kus te saate uut informatsiooni? Jah, ma olen juba nii kaua, kui ma ungari kirjanduse vastu olen huvi tundnud, olen kogu aeg tellinud Ungari kirjandusajakirja, neid, mida meil on võimalik tellida olnud. Kaks kirjandusajakirja kus on siis ka uudisloomingut ja siis üks kriitika ajakiri, pluss siis veel üks, üks meie sirbitaoline nädalaleht. Aga esiteks, möödunud aastal läksid nad väga kalliks ja, ja, ja selleks aastaks ei saa neid enam üldse tellida selle pärast, et et nüüd käib arveldus ainult valuutas kõvas valuutas ja ja rublade eest enam midagi tellida ei saa, nii et nüüd ma ei tea, nüüd ma pean ainult tänu isiklikele tutvustele saama. Siis mingisugust vahetust. Te mainisite varem Debretseni suvekooli. Kas te, teie olete ka käinud selles koolis nüüd? Ei, Debretseni suveülikoolis ma ei ole käinud, aga paar aastat tagasi tollal veel sõprusühingu all tegutsev ühing hakkas organiseerima keelehuviliste rühmade vahetust ja mul avanes siis nüüd juba küllalt vanas eas võimalus selles esimeses rühmas, kes saadeti zolnoki linna, meie meie sõpruslinna ungari keele kursustele kahe nädalastele kursustele, avanes võimalus selles keelerühmas kaasa teha. See oli siis niisugune väike ungari keele kõnekeele täiendus. See oligi, on olnudki siiani kõige kõige pikem just ja ainult sellel ungari keele õppimisele pühendatud viibimine Ungaris ma olen muidu seal olnud küll, aga rohkem nii koorilauljana ja ja, ja muude asjadega seoses. Aga ideaalne ei oleks ka suhelda autoritega, kes veel elusad näiteks Peternadas. Peternadas on jah, minust noorem mees. Nendega kahtlemata oleks võimalik suhelda kirja teel, aga aga Meil on väga raske parandada, tähtajad on alati nii lühikesed ja, ja kirjad käivad nii aeglaselt, et meil jah, niisugust võimalust ei ole, meil ei ole ju ka tõlkijate liitu, kes, kes annaks vastavaid komandeeringuid või või kuidagi koordineeriks niisuguseid suhteid. Ma ei tea, nüüd asutataks igasuguseid liitusid, ma ikka loodan, et võib-olla leidub mõni noor ja energiline tõlkija, kes kunagi ka tõlkijate ja tõlkide liidu nagu Soomes on juba kaua aega asutakse, et oleks võimalik ka kuidagi selle liidu kaudu saada täiendusõpet ja, ja erialast kirjandust ja ja kõik niisugust, mis, mis kuulub loomulikult ühe tõlkija igapäevaellu loomingulist puhkust ja kohta, kus kus seda veeta. Ja loomulikult need on siiamaani nagu Saksamaal. Ja jah, nüüd mõned mõned saksa keelest tõlkijad on seal, jah, saanud Eesti Eestilt käijaga. See kõik on veel unistus. Jahiedwichidel on minu teada, tema on Kirjanike Liidu liige, tema on käinud küll ka loominguliselt komandeeringul Ungari, Ungaris, jaa. Mis te arvate, mis võiks ungari keelest veel tõlkide ja mis on praegu seal niisugust huvitavat, mida tuleks ka meie lugejale tutvustada? Nüüd kuma viimase raamatu käes tantsin siis ma hakkasingi mõtlema järgmisele teosele. Ja et ma käisin sel suvel suvel jah, möödunud suvel põgusalt veel Ungaris seoses fennougristika kongressi ka siis ma uurisingi, kuidas on seal praegusaja proosa olukord? Kahjuks selgus, et et nagu meilgi, on ka Ungari kirjanikud sulge sukeldunud poliitikasse. Nagu teada, on ka nende president Arpad, Göransson, kirjanik taan küll ka vahepeal sunnitud olnud palju tõlkimisega tegelema, sest tema teosed ei avaldatud üksvahe aga ka teised kirjanikud tegelevad väga palju publitsistika ka ja poliitika küsimustega. Ja avaldatakse palju muidugi läände läinud Ungari autorid teatavasti on Ungarist ju väga palju emigreerunud ja väga palju ungarlane jäänud ka teisele poole piiri Rumeeniasse ja laviasse ja Austrias ja ja nüüd avaldatakse palju nende teoseid ja pühendatakse nagu meilgi pagulaskirjandusele suurt tähelepanu muidugi, neid tasuks ka tõlkida. Aga üldiselt Ungari kirjanduslettidel valitseb selline kaos. Kõrvuti on porno, kõrvuti on pulbri kirjandus, väärtkirjandus on sinna sisse kuidagi ära eksinud, pakkumine on väga suur. Ja Ungari kirjanikud ise on, on ka vahepeal isegi lausa meeleheitel sellepärast et enam nende paremad teosed ei pääse löögile, nii et nad on ette võtnud selliseid aktsioone, et näiteks kuskil tunnelis on väga nimekad kirjanikud korraldanud väärtkirjanduse müügipäeva. Näiteks läinud ühe luulekoguga, mida raamatu kaua vastu ei võta vastu levitada, on läinud sinna nimekad kirjanikud ja hakanud ise müüma. Üldiselt on olukord meie omaga väga sarnane, aga orienteeruda selles on väga raske. Ma alles uurin, mis võiks meil minna teatavasti Melgi kirjastuses ju kriisiolukord. Ja momendil ma tegelengi hoopis ühe kuuldemängu tõlkimisega. Te olete ära, et seal on väga palju kuuldemänge, tõlkinud kümnend? Jah, 30 kuuldemängu, mul ei olegi endal päris täpset arvestust peetud. Võib-olla selles osas ma olengi olnud kõige viljakam. See räägib noorsooprobleemist. Kahjuks ta jääb jälle natukene liiga hiljaks. Sest Ungaris on on see olukord natukene muutunud. See kuuldemäng räägib Ungari noorte kippumisest välismaale, mis meil on praegu väga aktuaalne. Aga Ungaris on see juba võrdlemisi vaba, nad saavad minna, kes tahavad välismaale ja nad arvavad, et seal on neitsi paradiis. Aga et seal pääseb kergemini läbi lööma. Ja et seal tänu teiste rikaste Ungari miljonäride toetusele pääseb siis kerge elu peale nad ei, ei kujuta ette, et, et kõige aluseks on, on. Ja et seal nõutakse seda tööd veel rohkem, kui, kui meie ühiskonnas võib olla nõutud, on nii, et küllaltki meil meil praegu aktuaalne teema. Jääme siis ootama seda kuuldemängu.