Luuletaja Kalju Kangroga tutvusin ma seda mäletan üsna täpselt 1947. aasta sügisel. Sellel sügisel tuli Kangur Võrust tusse ja tollase noore luuletajana otsis ta ise kontakti Tartu Kirjanduse majaga kus sellal tegutses Grupp noori kirjamehi ja kirja neide tema lemmikteema. Tollal ja nagu hiljemgi oli kahtlemata loodus. Tema esimestes kogudes domineerib loodusekujutus ja looduse pilt. Selle tõttu oli tal juba ka tollel pärast sõja ajal oma luulelaadi pärast mõningaid raskusi teda peeti liiga passiivseks ühiskondlike aktsioonide ja ühiskondlike probleemide suhtes. Kuid igal juhul käis ta tehastes esinemas, esines luuleõhtutel ja nagu öeldud, oli tollase Tartu noore luule üks väljapaistvamaid esindajaid. Ta ei olnud suur rännumees. Tema looduse muljed ja pildid pärinevad Lõuna-Eestist sellest imekaunist Lõuna-Eestist. Nendest piltidest ning muljetest jätkus talle looduslüürika loomiseks kogu eluajaks. Need on siis Elva Peedu vapramäe maastikud. Kui keegi tahaks, võiks ju nende looduspiltide originaalid isegi loodusest üles otsida. Aga sellel pole ju erilist mõtet. Ja kindlasti oleks sealjuures veel huvitav jälgida, kuidas Kalju Kangur Lõuna-Eesti looduspilte siis mõtestab, mida ta neis näeb, kaunist ja ainukordset ja unustamatut. Aga seda on tema loodus lüürikas palju. Kindlasti jääb Kalju Kangur Eesti lüürikasse sonettide autorina. Ta on kirjutanud umbes 200 soneti. Seda pole sugugi vähe. Omaette teema on muidugi kangur kui tõlkija. Ja siin on ta haare lai. Ta on tõlkinud väga säravaid vene luuletajaid alates Aleksandr Puškini ka sellele lisaks veel plokk, prioushow, muunin ja teised. Juba see loetelu ise näitab, kui suurte meistritega oli tegemist. Kord juhtusime kokku Tartu Elva rongis. Just siis, kui rong lähenes Peedu jaamale tuli vihmahoog ning üsna tugev rabin vihma krõbises vaguni katusel. Ja joad langesid alla mööda vaguniakent. Istusime Kangruga vagunis akna all. Ja vist olin mina see, kes ütles talle, et mis me nüüd teeme, me saame ju märjaks. Aga tema naeratas ja ütles, et suvine vihm on niisugune, mida keegi ei pea kartma. Ja niimoodi me siis läksimegi vagunist välja, Peedul rihma varju meil ei olnud ja läbi selle sooja suvise vihma rutasime Peedu raudteejaamast Kirjanike maja poole, see on ju nii lähedal. Nii et ega me vist päris tõsiselt märjaks ei saanudki. Ja enne kui me siis lahkusime, vaatas Kangur rindi õues ja ütles, et niisugune vihm on suur õnnistus. See pani mind mõtlema. Ja kõigele lisaks taas mõtlema kangru loodusluule üle milles vihmamotiiv ja vihmasajukirjeldused esinevad. Üllatavalt sageli. Eriti varasemates kogudes on neid vihmahoogude kirjeldusi väga ja väga mitmel korral. Ning üks Soledki algab ridadega end mõelda suurte vihma sabinasse. Vihm on ju meie põhjamaise looduse üks dünaamilisemaid nähtusi. Ta muudab ümbritseva looduspildi peaaegu silmnähtavalt eriti äikesevihm. Ja Ta on tajutav mitme meelega visuaalselt auditiivselt. Ning tõepoolest muudab väga kiiresti ümbritsevat loodust. Eks seegi näita, missuguse sisseelamisega ja kui tähelepanelikult jälgis Kalju Kangur loodust ning suutis seda mõista ja mõtestada. Kalju Kangur on õieti maapoiss, aga aga kui ta oma maa alkoholi sipel oli ära lõpetanud, tuli ta Tartusse Treffneri gümnaasiumi ja, ja oli minust üks klass all pool mina lõpetasin keskkooli 1943, tema 1944 ja noh, vanema klassi poiss nooremaid muidugi tunneb väga vähe ja eriti nii tagasihoidlikku Poissi nagu kangur juba noorena seda oli. Aga äkki ilmuvad Postimehes ilusad loodusluuletused, Kalju Kangur ja meie eesti keele õpetaja Voldemar Metsamärt väga hea kirjansi inimene ütleb, et kas te ei tea seda Kanguri poissi, üks klass teist Albol käib kima vahetunni ajal, vaatasid, missugune ta on ja tundsin suurt kadedust. Sest ma pean pihtima, et ka mina püüdsin Postimehele luuletusi saata, aga nad ei avaldanud ja Kanguri avaldasid ja ma sain aru, et need on paremad. Ja siis juba pärast seda tekkis temaga kontakt noh, ikkagi koolivennad. Ja mul on väga meelde sööbinud, et meil mõlemal oli ka kontakte. Tallinnas elava Marta Sillaotsaga ja ühel ilusal päeval olimegi Marta sillaotsa nõndanimetatud kollases toas. Mina, Kalju Kangur ja Juta Annus. Marta Sillaots teeb ettepaneku, et kirjutage igaüks, minul külalisraamatus üks luuletus. Mina küsin kohe. Et aga kirjutame nii, et kõigil on üks pealkiri, mis võiks olla Pealkiri Marta sillaots, ütleb kollane tuba, et tema enda tuba. Ja, ja siis noh, mina kirjutasin niisuguse viisaka pühenduse lihtsalt mis poeetiliselt niikuinii midagi erilist ei olnud, aga no vormiliselt kahtlemata oli korrektselt vormistatud ja Kaljo Kangurile kolm või neli salmi luuletus, mille kollase toaga kõige vähematki pistmist. Ka pealkiri on ka kohusetruult kollane tuba ja luuletus suurepärane luuletus, väga hea luuletus. Aga küsinud, kust sa selle võtsid? Heisi oli mul ammu peas ja nii edasi, aga ma ei olnud teda veel siiamaani üles kirjutanud ja nüüd avaneb mul võimalus ta lihtsalt üles kirjutada ja noh, pealkiri, et noh, ükskõik, võib olla ka kollane tuba ja siis ma sain teada midagi väga tähtsat ja minule üllatavat. Kalju Kangur tegi luuletusi kõndides ja peas valmis Dovimistes neid ka peas ja, ja siis kunagi hiljem kirjutas nad üles, see meetod üllatas mind väga ja ja on siiamaani mulle arusaamatu, mina ei saaks niimoodi luuletusi teha, äärmisel juhul üks troof valmib peas, asi, ma pean ta juba üles kirjutama, sest muidu ta läheb meelest ära. Aga tema oli võimeline pikki luuletusi tegema. Ja nendel aastatel noh, 46 47 48, võib-olla mina käisin siis ülikoolis, Kalju Kangur aga ei käinud, töötas mõnedes asutustes ja tervisega oli tal tõsiseid probleeme. Tuberkuloos, luures teda. Ja siis noh, aeg-ajalt külastasin teda ja näitas oma luuletusi. Sel ajal muide, austasime Uku Masingut ja tema luuletused olid sel ajal väga huvitavad. Nende avaldamiseks puudus sel ajal igasugune võimalus ja, ja minu meelest ei ole Kalju Kanguri neid ka hiljem avaldanud. Nad olid üsna sünged, kui eesti luules midagi nendega võrrelda, siis vahelist Heiti talvikut, aga mõnevõrra ka Uku Masingut doonori vahest müstilisem kui, kui Talvik oma ja hiljem, kui ma tutvusin saksa ekspressionismi, ka Kalju Kangur valdas muuseas väga hästi saksa keelt siis ma leidsin teatud lätteid sealt isegi mõni Pealkiri oli seal ühine Georg anniga ja, ja nii edasi, et mingi selline mõju oli olemas. Sünged, müstilised ja, ja ometi ka ikka selle tõesti sünge ajaga seostuvad luuletused. Minul olid nad hingelaadilt võõrad, aga, aga seda, seda huvitavamad. Ja ma sain aru, kui hea luuletaja, kaan tegemist Kalju Kanguri netti loomingut onnid, kõnelemata. Meie soneeti suurtest meistritest Marie Under viga, Gustav Suitsu vähesunite, küll aga, aga olulised Bernard Kangro nendest kõigist on ta on, ta on ta väga erinev. Ma usun, et tihti hulka julgen ennast liigitada. No siin on nüüd see vahe on kohe selgesti märgatav. Kalju Kangur püsib rangelt traditsioonilise vormi juures, kuna mina ikka algusest, Vigala rand katsunud seda vormi kuidagi avardada, mõnikord isegi lõhkuda, kasutada neid äärmusvõimalusi. Kaljul konkuröniga. Ta peab olema ka muidugi mingi sisuline suhtumine, sest luules sisu ja vorm ei ole laud, Nad tahavad, ei ole tegemist erineva tehnikaga, vaid on tegemist juba erinevate inimestega. Ja, ja Kalju Kangur kui erinev inimene järelikult ka erinev luuletaja isiksus on veel. Avastamata. Kalju Kangur kui tõlkija Kalju Kangur on tõlkinud vene poeet Puškini priossovit plokk Ki ja Kivan puuninit. Hando Runnel, öelge palun, mis on Kalju Kangur oma tõlkijategevusega eesti kirjandusse vene kirjandusest juurde toonud, vis aspektid tutvustanud. Ma isegi nii ei oskaks vastata, ma ei oska nii kaupmehe kombel mõõta, mis on maha müüdud või mis on ostetud või mis on juurde saadud või mis on kasu saadud. Ma olen kirjandust vaadanud kaunis kitsal moel, ma olen vaadanud kirjandust ühe inimese ühe kunstniku seisukohalt vaadanud mis on luuletaja otsast otsani kogu oma elulooga ja loominguga. Saab öelda, et mis see inimene on andnud, siis tänanud tervenisti need seda ei oskagi isegi öelda, mis ta Eestile on andnud vene kirjandusest, aga kaljukangust kui tõlkijast olen ma mõelnud võib-olla kõige viimati. Sest tema tõlketegevus oli tema elus. Seal on viimane suur töö. Aga võib-olla tasuks pisut meenutada, kuidas Kalju Kangru kuju on minu Etelt kasvanud tihenenud kui kirjaniku kuju või kirjaniku fenomen. Kalju Kangur alustas nii nagu mulla näppu puutunud. Sõja ajal 42 kuni 44 ilmus Postimehes väga palju kirjandust ja noorte meeste luulet. Seal tuli Kalju Lepik. Seal tuli Alliksaar joonuks keda teame õpetajana pildimehena, hiljem. Siis oli nende hulgas Kalju Kangur. Ta ei paistnud väga originaalselt silma. Aga mingi tehniline kultuur, värsikultuur oli, oli olemas. Tol ajal oli koolitus kõigil nii kõvad. Ennest, tehnilist täiust ajasid kõik taga, uuem aeg on, on käega löönud tehniliste oskuste peale. Hiljem, pärast raskeid aastaid Eestimaal tuli kangur luuletaja ja laastukirjanikuna miniatuursete kirjanikuna olen neist väikesed laastud mõtisklused vaikelud looduses. Laste maailmas on mingid laastud Sigrid raamatust sihukene, väga tundeline siseelu. Sel ajal kui teised püüdsid kirjutada tehastest ja sotsialistlikust, võistlusest ja muust vägevast elust. Kalju Kangur liikus kusagil just nagu olematuse ääre peal, looduses venis peaaegu ajatus olukorras nad sealt lõi välja tema nahkne uhke eestetis kus see väline ümbrus ei olnudki kõige olulisem. Sotsiaalne, ajalooline, ränki ümbrus vaid vaid luules. Ja kirjanduses, no oli just see pelgupaik või see vabaduse riik, mida ta siis üsna tundlikult ütles neist tüürides veel aastates, kirjeldas ta, oli eraklik võib-olla loomu poolest aga võib-olla ka tervise pärast. Ja noh, võib-olla siis stiil oli talle igatpidi sobilik. Isiklikult nägin teda mõnel suvel. Peedul kirjanike majas kus ta suvitas ja üsna pikalt elas, liikus ta looduses hommikul ja, või õhtu hilja õhtul hilja armastas teha lõket ja lõkke ääres sageli üksi mõtiskleda. Ja kui oli mõni juhus temaga lõkke ääres jutule saada, siis selgus, et ta on ka intensiivne ühiskondlik mõtleja. Ja päris selgete sõnadega. Ja päris õigesti kõneles ta isa maalikest asjadest. Ja kui me teame, et mõned teised on käinud tribüüni peal või kõnetoolides Oma mõttes väga väikeses seltskonnas ja neid mõtteid oli väga-väga meeldiv kuulda, et niimodi avanes ta minule täiesti teise kandi pealt ja, ja väga meeldiva kandi pealt. Ühesõnaga tema kirjanduses loomingusse nii võimsalt välja ei tulnud. Võib-olla on ka süüdi olnud see et ühiskondlikke asju ausalt kirjutada ja trükkida toimetada ja meie maal ei ajal viimased aastakümned polnudki võimalik ja paljud loobusid sellest ja ma usun, et Kangur loobus sellest ja ta valis ühiskondliku oma elu väljendamiseks luuletõlked. Mis ta on valinud vene luule just selle vene luule esinduslikuma külje, ta ei võtnud praeguseid poeet. Ta võttis Need, luuletajad, kes sajandi alguses või ka möödunud sajandi lõpul luuletasid. Mulle tundub, et talle meeldis eeskätt selle sajandi alguse luule sealses Peterburis. Pealinnas ei käinud vene luuletajate põlvkond. Härrasmehe hoiakuga Jessteedid ja oma hingelt oli Kalju Kangur niisamasugune esteet datlimees veidis jõululikus vaimus käsitles tema kirjandust ja luulet, luule oli tema jaoks ülev. See oli äripäevast argielust eemal või kõrgemalseisev asi. Ja vaat nende luuletajate kaudu nende luuled läbi elades tõlkides. Inimene tõlkides valib ikkagi või ütleme, tõlkimine õnne istub paremini siis, kui telki ja ja tõlgitav on kuidagi ühtlasest miljööst pärit või ühesuguseid elu muljeid kogenud. Ja Kalju Kangur vaikse eestimaalasena Peterburist läbi käinud. Vene seltskonda vaimuellu alati ei sobinud. Tema sõnavalik tõlkides muutus natuke kunstlikuks see, mis näiteks meie siberi Nonii meil siin Eestimaal elanud venelasel oli, oli käes need suured ristid, suured fraasid, need eestlase sule ja suu all. Ei sünnini hästi, tulevad natuke naljakad välja. Ja vot seal oli palju kangu kohmakus vahel tunda. 82. aastal ilmus Kalju Kangru tõlgituna Ivan puunini päikesetempel valik luulet. Ja vot see on üks niisugune raamat, mis pani mind sügavalt mõtlema veel kord Kalju Kangru isiku ja hingeelu ja luuleilmale. Ja ma nägin, et nii kummaline kui see ka ei ole, aga Kalju Kanguri Apuunin minu meelest sobivad väga hästi kokku. Tõlked on paremad kui teised. Ja pole põhjus on selles, et et mõnes mõttes tüübi poolest või maailmatundmise poolest on puunini hoiak Kangrule lähedane, kes oli puunindoli aadlimees ja mis ta kirjutas. See oli kõik niisugune nukrameelne väga-väga peenetundeline, väga täpne hingeelu ja vene looduse kirjeldus ja mitte ainult vene, kui ta rändas mujal ilmas lõunameredel Vahemerel, Vahemeremaadel kirjelduselamuse fikseerimine on väga täpne, seal niukene veidi väsinud. Veidi nostalgiline alatoon võiks, võiks lugeda näiteks paar puunini tõlget, võib-olla raamatu kõige esimese laulud. Kus siis niukene? 86 Venemaal või. Praegu Eestimaal. Laulik karm kurvameelne laulik, keda peab vangis viletsuse ling iganes vabaneda sul vaesuse, rauda, hotest hing Su põlgus, nõrk on üleliia, et võita õnnetus ning tusk. Sa ihkad Ulmi ellu viia, sind täidab armastus ja usk. Kõik igatsuse pühad tunnid. Ent Maluks tühi ootus teeb see ulmad unustama, sunnib ja päästab valla silmaveed. Kui läbimata müüre pakse kord nälga kuuldes suled laud siis lilledega ehitakse poeet suud. Üksildane haud. Kirjanduskriitikud on näinud puunini luules ja kirjanduses selle vene aadli, vene mõisnike, viimase põlvkonna luigelaulu ja see oli see seltskond kes püüti Venemaalt minema, nende asemel tulid uued uued jõud kogu see elulakas, mida nad olid kunagi elanud. Kes pages Venemaalt ära, kes jäi siia, nende kodud, purustati, kogu nende elulugu purustati ja see on ühe ajastu ühe seisuse. Ühe inimkategooria lõpp. Ja täpselt sama tundis Eestimaal Kalju Kangur. Kui ma ütlesin, et ta kirjutas neljakümnendatel aastatel oma esimese luuletuse, see oli see aeg. Tali koolipoisina kasvanud Eesti vabariigis. Need aastad, mis järgnesid, need purustasid kogu selle eluviisi. Ja Kalju Kanguri jäi oma hinges tollesse aega. Ta ei tulnud kunagi täielikult sellesse uude aega üle ja kogu tema luule kirjandus on selles mõttes nostalgiline eemal seisev ja igatsemine niisuguse maailma järele, mida keegi ei suudaks purustada ja see ongi luule. Kangrust kui tõlkijast ja luuletaja ajast et igal juhul oli ta oma vaikses erakliku elu suur kunstipreester, kui nii võib öelda.