Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes Jõgeva gümnaasiumil on üks imekaunis traditsioon tähistada Betti Alveri sünniaastapäeva luulepäevadega, millel nimeks tähetund. Ja seda tähetundi on Jõgeval peetud juba kolmeteistkümnendat korda. 25.-st 26. novembrini said Eesti koolilapsed kokku Jõgeva kultuurikeskuses, et lugeda ballaade. Tänases saates kuulete žürii esimehe kirjandusteadlase Aarne Merilai arvamist. Aga Meie stuudios oleme siin kahekesi mari, Tarandiga mari mitmendad, luulepäevad Jõgeval need sinu jaoks olid, ma arvan, äkki 10.-le. Aga pead ma ei anna, kõik sulab tohutult rikkaks ja suureks. Üheks mälestuseks minu jaoks oli see esimene kord ja kogemus oli tõesti meeliülendav. Nii palju on noori inimesi, keda huvitab luule, kes tulevad ise esinema ja kes tahavad ka teisi kuulata. See osaduse tunne oli vast see, mis jäi ennekõike hinge. Aga kui nüüd peaksime põhjendama, et miks me räägime luulepäevadest keelesaatest, vahel öeldakse niimoodi, et ei peagi põhjendama, aga põhjene siiski. Luule on ju ühe arenenud keele üks kõrgemaid väljendamise vorme ja ka varem oleme ju keelesaadetes sageli luule poole pöördunud seda abiks ja toeks võttes mõnede keele nähtuste selgitamisel, aga eriti, et me oleme alati siin saates hoidnud seda sõna paarikut, keel ja meel. Ja laula, laula, suukene, liigu linnu, keelekene mõlgu, marja, meelekene, ilutse südamekene. Mis muud saab veel paremini inimese keeletaju ja keelest arusaamist arendada, kui kokkupuude hea kirjandusega. Hea targa õpetaja juhendamise ja hoole all ja arendades oma k kõne väljenduse, seda hääle tekitamise oskust, diktsiooni, aga sellega seoses kahtlemata see mõte, aparaat ja tundeaparaat mõlemad arenevad, nii kujutan mina seda ette. Ja kui ma seal jälle olen igal sügisel, kui just on maad võtnud. No nüüd ma räägin endast kõige tumedam ja, ja grammeeleolu minus. Ja kui juhuslikult olen ma ka just vahetult enne kogenud sõna kurjust ja seda, kuidas ülekohtune sõna, vale sõna või jõhker sõna võib sind masendusse viia või alla kiskuda siis seal luulepäevadel tunned, kuidas kunsti, sõna noorte sõna südamest tulnud sõna võib sind kõrgustesse tõsta. Mina mõtlen jälle sellele, et, et kui seda tähetundi juba kolmeteistkümnendat korda peetakse, siis tegelikult üks põlvkond lapsi on suureks kasvanud, üks klassitäis lapsi on sellesama traditsiooni najal saanud esimesest klassist gümnaasiumilõpetaja, aga see on ikkagi meie koolikultuuritraditsiooni juures nähtus ja nähtus, mis ei näite sellist hääbumise märki, sest nii palju oli neid, kes tahtsid tulla sinna Jõgevale kahel päeval kokku, oli ju neid kirjas 36. Trupi korraldajad olid ka üle lugenud, et neid oli ligi 500 inimest, kes pidasid oma südameasjaks sinna Betti Alveri päevadele tulla. Žürii poolt vaadatuna oli see küll üks äraütlemata sümpaatne seltskond, kellega sai need kaks päeva veetud ja Betti Alveri 13.-te luulepäevade helinäiteteksti näite. Võtan Jõgeva Gümnaasiumi liblikapüüdjate kavast. Seon Viiu Härmi luuletus surnuaiapüha. Seisin vaikselt, akna allheidet läksid üha. Vanaema riietus musta siidkleiti. Rinnaaetakse hõbenõelkarbi põhjast leiti. Sukapaelu kummutist, kaua otsiti juukseid hoide viluga, diootsati, kõige uuem kootud jakk kapist välja toodi. Lõpuks oli vanaema hoopis võõrast laadi. Mind ei lastud õue jooksma. Seisin vagusi juba kauges kirikus, kellad tagusid. Toa eest võetud peiulilled pannud, olid lauale. Pidime need plekist purgis viima taadi hauale. Minu kätesaialilled lapselt surnud onudele läksime ja kanarbik oli uitastele. Palju tuli püsti seista, joosta polnud sünnis. Õpetaja heietas surmast uuestsünnist. Suured inimesed nutsid. Lapsed nihelesid pärast rõõmsalt pumbakaevu ääres käsi pesid. Surnuaia suurimine, torust tulev vesi, esimestes pikis pükstes, poisid hulgakesi ümber roostes pumbakaevu, varsti läbimärjad nägudel ja juuste küljes külmad pritsme, pärjad. Kui mulle vetemängust viimaks küllalt sai, läksin vanaema juurde ja ta tegi pai. Seistes vanaisa pead, siis mõtles ta vist muust. Mitte ühte etteheidet, tal ei tulnud suust. Mustad olid põlvikud, seda ta ei näinud, vist roostes plekist pärg ümber vanaisa pildi. Otse keset risti sinna peiulillevanaema pistis. Ja mul tuli kole hirm, et mu vanaema läheb ükskord isegi hauda kõdunema. Tahtsin koju tagasi. Veel arusaamine minusse end peitis. Väga tubli, ütle nüüd veel oma nimi ja kui vanas oled simma Säärits 11 aastane, see tekst, kuidas see sinuni jõudis, juhendaja andis selle põhjal, et me koolis sai kaks tüdrukut autoavariis surma ja siis me pühendasime selle luuletuse meile konkreetsete sama surma ja püha oled sa käinud seal, olen küll. Et sellest surmaloost saab alles, saad aru, et elu on ikka õnnelik, et vaated kuidas, nagu kui teisel on halvasti, siis vaatad, kui hea sul endal on, siis saadki aru, et elu on ja kas sa oled ennem ka siin liblikapüüdjaid vaadanud ja seda luulefestivali vaadanud? Ei ole tantsu jaoks esimene kord. Noh, kuidas sulle tundus osavõtja poole peal. Hästi tore oli, kui kaua sellise kava ettevalmistamine teil endil aega on võtnud? Luuletuses nagu õppisin nädalaga selgeks ja siis selline lavaline pool tuli nagu teise nädalaga. Siis õppisime, lavaline liik, liikumised ja kooriga nagu kõik asjad ära, kui sa esinesid, kui sa lugesid seda tõsist lugu ja sul vaatas vastu Publicasse, publik aitas sind või kuidas su suhe oli pungil saaliga. Natuke tuli hirm natuke andis juurde, et enne lavale minemist ma mõtlesin, et ma minestan ära, aga jah, tulin toime. Kui sa olid selle kavaga laval, kas sa siis mõtlesid saali peale ka või mõtlesid ainult sellele, et mis sa ütled ja kuidas sa oled, mõtlesin ikka luuletusele rohkem. Nii kõneles Jõgeva koolipoiss Simo Säärits aga arutame edasi, Betti Alveri luulepäevade seekordseks, teemaks oli ballaad, tundub, et see on selline väga teatraalne ja võimaldab dramaatilisust. Võimaldab loo jutustamist. See vist on üsna tänuväärne luulepäevade selgrooks oli, oli väga tänuväärne, aga ma pean küll ütlema, et kõik need 13 korda kui vaadata tagasi nendele teemadele nendele pealkirjadele, mille alla need luulekavad on mahtunud, on alati üsna targalt ja hoolega ja hästi läbi mõeldud. Aga loomulikult annab lirva eepika ise rohkem võimalusi kui puhas lüürika, kus tegevust või seda lugu sees ei ole. Ja selle tõttu tundus mulle, et nende päevade lõpus olid mulle need kõik üle 30 luulevormis jutustatud loo meelde jäänud. Nad ei leidnud omavahel segamini nagu varem võib-olla mõnel puhul. No näiteks kui olid niisugused suured laiad teemad nagu nagu Siuru või nagu arbujad, siis mitme autori teostest kokku pandud kavad sageli kuidagi lagunesid laiali või joonistunud nii reljeefselt välja. Ja eriti kui on tegemist niisuguse luuleteatriga, siin võiks ju sellest rääkida. No see on nüüd kõrvalepõige, aga ma tean, et Eestis on too niisugust koolinoorte Ühe kirjaniku lugemise võistlust on olemas Albu korraldatud Tammsaare lugemised. Nende traditsioon muidugi ei ole nii pikk, kõigil õige varsti sõidan ma Pärnusse Lydia Koidula luuletuste võistulugemisele jällegi üle-eestiline ja on Juhan Liivi luuletuste lugemised Alatskivil ka juba väga pikka aega ja väga traditsioonikad. Aga nendel on teatud eripära, et need, mida ma nimetasin, keskenduvad puhtale teksti tusele, noor esite, kanna pekk läbimõeldud ja mõtestatud ja aru saadud teksti, aga jõgeva üritusel püütakse luule lugemist teatraliseerida ja selles on ka oma ohud. Oma võlud on selge, et noortele on see huvitav teha luuleteatrit, see on huvitavam kui lihtsalt sirgelt seistes esitada pala. Ja siin tekibki niisugune mitme kunstiliigi ühendamine, muusika, liikumine, ka moodsamad vahendid nagu video ja muusika siis kas elavana kohe laval looduna, instrumendi või häälega abil või lindimuusika, kõik võimalused juba miksida seal taustu ja teha see võib, ma ütlen, võib ka eksiteele viia ja võluda lummata ära vaatajat ja žüriiliiget selle tulevärgi ja huvitavusega. Ja siin ongi siis žüriil suur ülesanne pidada kogu aeg seda silmas. Kogu see lavastus, kogu see liikumine ja kõik muu, mis sinna juurde tuleb sellele sõnale keelelisele väljendusele, et see oleks eesmärgipärane, et see aitaks seda sõna ja oligi seal näiteks ka tänavu mõlemat suunda, ütleme, et kui me ühele sirgele tõmbama, siis ühes otsas olid tule värklikumad asjad, kus oli palju liikumist ja igasuguseid kõla ja valgusefekte ja sirge teises otsas siis rahulikumad, põhiliselt sõna- ehitusele tuginevad kompositsioonid, aga ka nendes oli siiski oma nisugune lavastuse efekt kõikides olemas. Ja tegelikult žüriiliikmel ongi see mõtlemise koht, et kui sind on juba mitmevormimänguga võrgutatud, siis võib-olla sa heldid ühe või teise puhul, kes on seda vormi minimaliseerida jõudnud jälle uuesti sisuni või sõnani. Kui me nüüd vaatame nende luulepäevade laureaat, et siis tegelikult seal oli nii ühte kui ka teist suunda, Grand Prix läks meil puhtalt sellisele sõnamängule. See oli Saaremaa ühisgümnaasiumiteater kreisis kava pealkirjaga hullud sõnad. Ja kasutatud oli August Sanga ballaadi Otto Wilhelm Masingust ning Doris Kareva teksti. Seal kõrval oli ka näiteks Schilleri kinnas, mis oli esindamas sellist teatraliseeritud vormi ja mängis seda Rakvere reaalgümnaasiumi trupp Karla. Vaatajana oli mul huvitavam siis, kui ma sain aru, et need lapsed ise on mõistma seda, mida nad teevad, et neil on nagu mingisugune oma asja ajada, kas siis oma lust lustida või oma kannatust kannatada. Kui läks juba väga lihvitud vormimänguks, siis nägid seal täiskasvanu kätt, kes on neid lapsi suunanud ja võib-olla neid ka selle väikese osa mängurõõmu ära võtnud. Nii et jumala pärast, et sedalaadi võistlused ei läheks nagu lavastajate omavaheliseks kemplemiseks seda kohta ja aega on väga palju professionaalses teatris, et jätaks lastele selle isetegemise rõõmu. Üks asi veel, mida ma mõtlen, kui selle 10 aasta jooksul, mis mina olen Jõgeva seotud, on seal žüriis olnud väga staažikaid olijaid, nagu peabki, kes seda asja kogu aeg jälgivad ja tunnevad, aga alati hõlmatakse sinna juurde uusi inimesi. Ja see on imeline, et Need inimesed enamasti vastavad sellele kutsele ja tulevad ja need on olnud aastate jooksul ülikooli professorid, kirjanikud, meie juhtivad teatrilavastajad ja minul on küll niisugune tunne, et see ei ole ainult nii, et see on lastele ja noortele nii hea, et need väga targad inimesed, kellest nad on kuulnud ja lugenud ja kes on ise neid raamatuid loonud et need tulevad ja kuulavad neid vaid. Need, väga targad inimesed ei lähe ka tagasi tühjade kätega, et nad saavad mingi pilgu mingi pildi sellest misjäreltulevas põlvkonnas selle paremas osas selle vaimsemas osas toimub missugused, et missugused tunded missugune energia, jah, isegi publitsistlike noote kostis mõnestki kavast, mis võisid mõtlema panna žüriiliikmeid. No ja siinkohal ongi õige aeg jätkata meie žürii esimehe kirjandusteadlase Aarne Merila intervjuuga vahetult pärast luulepäevade lõpul salvestatud. Valisime parimaks neil luulepäevadel luuletuse, mis on väga keelemänguline, kas see on lihtsalt juhus, on see mingisugune laiem suundumus üldse? Filosoofilises plaanis? Pähkel vastata, aga miks mul on ülikooli õppejõud siin, kuna tekst ja on nii-öelda lingvistiline ja räägib keeleküsimustes, siis seda ei saa niisama laval realiseerida ja ette kanda, nii nagu muud niisugust klassikalisemad ballaadi lugu ja seetõttu on intellektuaalne väljakutse. Ta nõuab siis sellest loost edasi minemist ja selle probleemi niisugust intellektuaalset lahendamist, mis minu meelest oligi üldiselt kogu selleaastase luulekonkursi põhituumaks, et ei jääks püsima siis vana olemasoleva mudeli juurde, vaid leitaks siis intellektuaalne edasiminek, uus nüanss, uus panus sellele olemasolevale foonile. Üllatav moment ja, ja see lugu oli iseenesest juba selline, mis niiehknaa seda nõudis ja see lahendati suurepäraselt, väga hea rahvusliku eneseirooniaga ja kusjuures ka murdetaustaga inimeste irooniaga siis selle suur eesti hoiakute suhtes neil ei ole õ-tähte ja neile oli üldse selline lugu koomiline. Tublide koolilastena püüavad nad siis seda õppida ja see tuleb neil kentsakad välja, on probleemiks, see iroonia oli intellektuaalselt hästi serveeritud ja seda oli mõnus jälgida. Lisaks muule oli siis tükk hästi rütmiliselt liigendatud erinevate esituslaadidega ja Doris Kareva sõnamänguline Tartus sobis ka antud konteksti nagu maasikas tordi peale tähendab rääkis sama keelt. Ja ülepea, Me oleme arengustaadiumis, kus nii-öelda meie loodusluuleks võib ka kujuneda ka puhtkeele luule, et inimesed elavad keeles, luuletajad elavad keeles ja see on, neile võib olla palju lähem loodus kui linna ümbrus või samasugune loodusnõmm, igav liiv ja tühi väli oli Juhan Liivile, et ka keel on meie ümber loodus ja meie keskkond ja ei ole midagi kunstlikku, välist või abstraktset, kõik need kihid, eks intellektuaalne mäng tundus olevat kohal selles Saaremaa. Ja tõepoolest žürii enamik oli täiesti üksmeelselt selle poolt, need paremaks osutasid tükid ikkagi mingil moel püsisid nii-öelda mõtteteaduse alusel, oli idee, oli kontseptsioon ja selle realiseerimine on lihtsalt siis tehniline näitaja meisterlikkuse küsimus, mis võib-olla siis tõepoolest ei olegi kõige tähtsam. Kui juba siin keelefoorumis neid asju arutada, siis võib ju ka mängida sellega, et noh, et kunstikeel on see, mis on uus keel ja see, mis on vana keel nii-öelda traditsioone kinnistav, et kuidas, et kommenteerida seda tasakaalu nüüd selle uue ja otsiva ja vana ja kinnistava vahel kunstikeeles juba laiemalt, mitte ainult lingvistiliselt. On nii, et asjad ei saa kuu pealt kukkuda, et alati peab olema traditsiooniga teatav ühisosa suurem või väiksem ühisosa ja siis pinget põhjustav osa, mis ei ole ühine ja mis siis uudne küsimus on siis selles piiris, kui uudne olla ja kui väike ühisosa selle traditsiooniga deklareerida. Et see asi oleks vastuvõetav ja tuntuks samal ajal ka uudne sammuna edasi, aga, aga mitte väga suure sammuna kuristikku, kus siis nii-öelda referentsgrupp ka puudub, et publikut tuleb järele vedada ja mitte väga kaugele see vedur ei saa eest ära sõita ilma paguliteta. Selline pinge muidugi on, aga noh, loomulikult vedurijuht tegelikult peab kaugemat sihti silmas kui lähijaama ja vagunid tema selja taga, et see on kompromissi küsimus, aga võib-olla ka julge ja võta, võta suud nagu Ilmar, laabunud sa oled, eluaeg oled üksi ja siis lõpus elu lõpus tekib kontakte uue noorema põlvkonnaga, kellega sa räägid ühtegi ühte keelt ja see ei tundu olevat abrakadabra ja mõistatus, et siis publik pikapeale areneb järele, aga terve elu oled kunstnikuna üksik hunt, mis on siis väljakutse ainult julgetele tugevatele. No ja lõpetuseks esmavaataja mulje sellest kooslusest nimega Betti Alveri luulepäevad. Minu muljed on muidugi väga hea andeka parema osaga meie noorusest kohtuda me meeltülendav ja väga värskendav. Aga kui sa vaatad ja kuulad seda ballaadi inimesena Selles osas on, mul olid väga suured hirmud ja, ja ma tean neid hädasid ju võib-olla paremini kui keegi keegi teine, mis puutub, siis ütleme, vana moelises sellesse vana modernismi ja mis on läbi mängitud, süžeed läbi mängitud, mudelid üllatus, väärtused puuduvad ja ja et selle uuesti produtseerimine pigem tekitab külma higi, jubedast ja piinlikust ja tõesti aktiivne väljakutse on, kuidas post moderniseerida üldse žanr ja kuidas leida uus lahendus, et me ei märkagi kummitavaid ohte, mis tulevad selles žanris, mis mõnes mõttes on valmis olnud ja selle nii-öelda postmoderniseerimine on alles lapsekingades ja me ei tea, kuhu see hargneb, millised mudelid hakkavad välja kooruma, nii et see on üsna algusstaadiumis tegelikult, et, et kuidas ja see vana sisu siis uutesse ütles, Lähtritesse paigutada või vanadesse laagritesse uus sisu paigutada, et see, see küsimus on minu meelest üsna aktuaalne ja tugev, selline näitlejate puhul räägitakse rollis Lepist, eks ole, ja siis on olemas ka žanris lepp, et ma kartsin seda žanrilist sleppi ankrut üsna intensiivselt üsna tugevalt, aga tegelikkus oli siis selline. Reaalselt ma seda hirmu ja ahastust suhteliselt vähe pidin läbi elama, noored kuidagi intuitiivselt tajuvad seda uut kontakti või uusi võimalusi mängleva kergusega ei klammerdunud siis sellesse olnus olemasolevasse või lihtsalt ei teagi seda ja võtavad täitsa intuitiivselt siis korjavad nii-öelda uue raja otsa üles. See küll minu meelest juhtus, enamikel juhtidel. Aga kui nüüd vaadata autoreid, keda eelistati, kelle ka mängida kaasaegset noort autorit, Ta oli nii vähe, oli üks kava, mis põhines Efessi tekstidel tema kogumikust 2004 ja teine kava, mille aluseks oli siis Merca vampiirilugu ja see oligi kõik. Ja siis oli pöördud hoopis August Sanga, Kersti Merilaasi, Jaan Krossi poole taasleitud klassikud, et kuidas seda repertuaarivalikut kommenteerib, kui ma kuulsin, märgusõnaks on seekord ballaad, siis ma loomulikult libistasin oma peas läbi need autorid, keda mina arvan, et küllap nad siis nüüd neid võtavad külla Bunder ikka on. Ja oligi, aga ega ballaadi žanr praegu nii väga populaarne ei ole, kuigi, nagu FS ilule kasutamine näit ütles, et seda ballaadi likust ballaadipärasust, millest ka ERR-i esimees meile kõigile seal rääkis, on võimalik muidugi leida, aga Kross, Merilaas, Smuul, isegi Mart Raudei olnud minule üllatus, aga vaatame sünniaastat võib-olla sügavamaks analüüsiks, läbimängimiseks ja lavale toomiseks. Võib-olla tundub noortel kindlam klassika juurde astuda, sest see on ju nende jaoks klassika. Aga siin tuleb see esile. Nii ballaad sinirebasest Mart Raua kui Krossi Herakles ei olnud traktoriga sammul ekskavaator Heraklese lugu kui siis Smuuli, mere ja taeva vahel. Kõikide nende paladega on näiteks minul isiklikult mälestus nende esmalugemisest, kui nad Loomingu veergudel ilmusid ja mida nad omas ajas tähendasid ja minu meelest olid need luuletused siis selles omas ajas Smuul oma naljaka humoorika ballaadiga natuke lõhkudes piire. No nagu öeldi, et temale oli võib-olla lubatud väikene erootiline nõks luuletusse juba sisse tuua, aga seal need teatud kaksikread salmide lõpus, mis on väga aja-ga seotud, antud selle ajaga, kus ta seda lõi, seal on viited umbes kunstiinstituudi rektorile, kes käskis viigilehed antiikskulptuuride peale panna ja nii edasi niisuguseid asju, et võib-olla siis, et nende palade seda loomiseaegset tähendust või seotust oma ajaga ei suudetud nii täpselt mõista, et need jäid natukene nagu pealispintseks need esitused. Aga kust ma leidsin kinnitust, oli see, et kui on ikka üks isiklik asi ajada sellel lavalolijale, siis tuleb selle ballaadi mõtte ja sisuga kenasti välja. No tegelikult ju August Sanga ballaad tähest ja Otto Wilhelm Masingust oli ju ka nendele lastele üks kauge aeg, aga kuna seda sai mängida selle Saaremaa keele peale ja kuidas me tunneme siis neid saarlasi kõnelemas ära ikka see, et õ täht nagu veidi imelikult öö poole kisub, et sul oli see isiklik suhe olemas ja kui laval seda tunti, siis tunti seda ka saalis, aga teisalt jälle, kui laval jäide selliseks veidi tolmunud klassikaks selleni välja ei muugitud, selle sisu või tuumani, siis, siis mina seal saalis sellest ka päris hästi aru ei saanud. Sang muidugi on autor, kes on minule isiklikult väga südamelähedane ja minu meelest üle aegade ulatuv tõeliselt ja selle õ-tähekava puhul, minul ka süda põksub rõõmsalt ja ma kui see lõppes, ma endalegi ootamatult tundsin, ma hüüdsin vist braavo, aga teine minule hinge läinud tekstivalik oli Ain Kaalepi õnnepiir teatavasti väga tähtis. Olemuslik luuletus Juhan Liivi auhinnaga pärjatud ja tegeleb elu eksistentsiaalsete probleemidega armastuse, surma teemaga ja sellega ühenduses Viiu Härmi lapse pilguga nähtud surnuaiapüha. Need täiendasid teineteist ja vastandusid. Ütlen vahele, et see on siis liblikapüüdjate, Jõgeva gümnaasiumi kava ja selle on kogu säädnud Pähe tunni hing. Leanne, saage Vahur jah, ja nende märki tabamist märkis ka žürii väljendiga. Lihtsuses peitub võlu. Rääkisime siin Juhan Smuuli ja Kersti Merilaasi, võib-olla Kuuno lahe ja August Sanga ajast, mis tundub juba mõne jaoks eelajalooline, aga tegelikult oligi veel üks päris eelajalooline tekst oli, oli, see oli Käsu Hansu kaebelaul Tartu linna kaebelaul, oh ma vaene tahvli laene, Tarto liin, üks vanemaid eestikeelseid luuletekste ja selle esitamine vaimukalt kärbitud on muidugi, see on tohutult pikk lugulaul trummipõrinat saatel ja väga hea koomilise lava väljenduse saatel leidis samuti žürii ja publiku heakskiitu. Aga siin üks väike, õige pisike keeleline märkus, kuna keelesaatega on tegemist ja see võiks jõuda ka kõikide juhendajate õpetajateni, kes seda praegu kuulavad, on üks väike viga, mida teevad vahel ka kutselised näitlejad. Et vanast kirjaviisist lähtuvaid kahekordseid konsonant, et mis on tegelikult lühikese vokaali märkimiseks hääldatakse kahekordselt. No tore, mis on kirjapildis kahe Erryga siis mitte Torre, see ei ole mitte Lõuna-Eesti murdes Torre, vaid ikkagi tore, tuleb lugeda nii, et paar niisugust väikest keelelist finiši, mida oleks võib-olla õpetaja oma tähelepanekuga võinud ära parandada, aga üldiselt on see keele ja väljaütlemise kultuur hästi palju arenenud. Ainult üksikutes kavades oli nii, et laste hääled ei jõudnud kaugele ette, et õpetajad ei olnud seda elementaarset tee suu lahti ja räägi, kui sa oled ka lavasügavuses, et esimene on ikka see, et teised sind kuuleksid, millised on edukamad teatrimaad selle tähetunni põhjal võib öelda, et Saaremaa ja Rakvere on, need kooliteatri kandsid, kas nüüd Rakverel on see Baltoscandali toimumine jõulisele teatriliikumisele oma energiat juurde andnud, võib olla ka see siis üks tähelepanek veel. No loomulikult, kui on luulekava, siis laval neiud mustas ja valges ja, ja kindlasti küünlad pihus ja siis neid siis kas puhutakse ära või pannakse põlema vastavalt loole, noh, see on selline juba veidi. No kas ma saan öelda tolmune ei saa vist? Aga see on see noore hingeromantika igatsus ja seda Ta kohtab alati ja igas põlvkonnas, aga siin on muidugi jälle maitse ja juhendamise küsimus, aga teisest küljest ma kujutlen, et ega õpetaja või juhendaja ei tohi neid noorte ettepanekuid ja soove ka kuidagi maha suruda, aga siis üks nüanss, mis veel selle aasta kujundiks tõusis, see oli nagu militaarne teema, et kas see on nüüd ajas ja õhus. Vahel oli küll küünla asemele lastele püssi pihku pistetud, kui räägitakse ikkagi nendest missioonidest ja surmadest, siis see tuleb ka paratamatult tuulekavadesse, seda oli üsna mitmel trupil luuletajate luuletuste kaudu väljendatud rõõmu ja muret. Siis nägime ja kuulsime ju seal. Ja Need mured võivad olla ikkagi ka väga suured, tundus, et üldjoon oli suhteliselt optimistlik, need, mida me tõsi ja pjedestaalile olid suhteliselt elurõõmsat kavad. Et kui on meie aeg selline karnevali aeg ja see ei suudagi nagu seedida sügavat traagikat, sest kogu see postmodernistlik mäng surmaga on siiski veidi dekadentlik või puudub kohtraagikale ja kõik muutub lihtsalt ühel hetkel naljaks, siis võib-olla juba pigem aus nali kui maailma valumaailma. Valu on noortele ju väga omane, miski tõmbab neid selle käsitluse poole, kui nad ise veel õieti ennast otsivad ja enda olekust siin ilmasel õigesti aru ei saa. Aga näiteks oli ju väga võimas katse tuua esile lapse surma motiivi ja kahjuks see suur töö ei moodustanud tervikut. Seetõttu ei jõudnud nende äramärgitud tööde hulka. Aga see mõte leida eesti luules siin on ju eesti luule hiigelteosed. Marie Underi taevaminek oli raamiks ja sinna sisse põimitud Lehte Hainsalu sündimata ja Betti Alveri Käe ballaad. Ülesanne oli väga raske ja seda isegi kuulata saalis oli, oli kuidagi raske, oli seegi siiski vast mingi märk ajast mill me nii palju räägime lastest just ka neil päevil. Järgmine saatekülaline on Jõgeva ajakirjanik Riina Mägi. Luulepäevad on just just lõppenud laureaadid välja kuulutatud, kui seda juttu räägime. Mida tähendab tähetund Jõgeva kontekstis ja kohalikus kultuurielus? Jõgeva on selline huvitav linn, tal ei ole nagu sellist väga paksu kultuurikihti, kuna ta hakkas tekkima alles ülemöödunud sajandil, kui siin raudtee läbi ehitati. Ja selle tõttu aeg-ajalt ka Jõgeva inimestel teatud sellised väikesed kompleksid, sellepärast et näiteks Põltsamaa ja Palamuse Laiuse ja neil kõigil on põhjust maakonnakeskuse peale natukene ülevalt alla vaadata, aga meil on olemas siis nüüd kaks sellist möödunud sajandi suurkuju eesti kultuuri suurkuju, kes on siin linnas sündinud-kasvanud. Need on siis Betti Alver, diisel ja Jõgeva gümnaasium on väga nutikalt ära tabanud, et vot need on just need kaks vaala, millega annab seda Jõgeva kultuurivankri ette rakendada hästi, osavalt ja niimoodi on muutunud siis need Betti Alveri luulepäevad ja Alo Mattiiseni päevad sellisteks sündmusteks, kuhu tuleb üle Eesti kokku väga suur hulk noori inimesi. Nad tulevad siia, neil on siin kohutavalt hea olla. Nad teevad siin väga ilusat asja, nad võetakse siin väga ilusasti vastu ja siis nad lähevad mööda Eestit laiali ja räägivad kõigile. O mis koht on Jõgeva? Näiteks Jõgeva Gümnaasiumi õpetajad on rääkinud seda, et kui nende lapsed surfavad kusagil internetis mingites jututubades, nagu nad ütlevad nad Jõgevalt, siis tuleb kohe mauh, teil on seal need petipäevad ja teil on need avapäevad, tähendab, nad viivad mingi sellise väga positiivse märgiga sõnumi mööda Eestit laiali. Aga needsamad inimesed, kes siin käivad peti, Alo päevadel ei lähe enam palju aega, kui nad on tegelikult tegijad, otsustajad. Nad kujundavad Eesti elu ja selle nägu. Ja sellisel juhul tuleb Jõgevale tohutult kasuks, kui selline sõnum on meil laiali läinud. Teine asi pidevalt räägitakse, et noored ei loe raamatuid, ainult surfad internetis ja seda ja teist ja kolmandat, aga tänu sellele samale tähetunnile loevad noored inimesed hästi palju luulet. Nad ei häbene seda lugeda, kusjuures ka suured siuksed kahemeetrised, noored mehed absoluutselt ei häbene luulet lugeda kõvasti saali ees on minu meelest isegi selliseid troppe, kelle hulgas naised on, noh, ütleme nagu pigem erand kui reegel. Ma arvan, et umbes 15 aastat tagasi oleks sellest keegi osanud undki näha. Nii need inimesed tegelevad hästi põhjalikult selle luulega, sellepärast et seda lavastust ei saa niimoodi, et noh, ma õppisin ühe luuletuse pähe, ütlen selle nagu masin maha, esiteks Nad vajavad palju kirjandust ja teiseks, nad õpivad sellega ka midagi selle teadmisega, mis nad sealt välja nokivad, ka midagi peale hakkama, seda interpreteerima. Nad saavad aru, mis on tänapäeva teater. Nüüd hakkavad tulema igasugused multimeediavärgid, sinna juurde oskavad kõiki neid kokku miksida, ma ei saa isegi kõigest aru, mida nad seal laval teevad. Sellepärast ma pean pärast kuulama sellised soliidsed, targad inimesed küsima, et mis seal siis kõik oli, mida me nägime, aga mul on kohutavalt hea meel, et see kõik siin Jõgeval toimub. No nüüd on väga ohtlik koht, ma ei jõua kolmekümmet viit kooli siin ette lugeda, tegelikult igal aastal vahelduvad need pjedestaaliastmed, et kes seisab kolmandal esimesel, kes seekord hoopis pjedestaalil natukene kõrval. Ja panin tähele ka seda, et sel aastal on laureaatide seas kaks uustulnukat kutimutistuudio ja Põltsamaa ühisgümnaasium ja see on tervitatav, see on tore ja küllap siis vanadele olijatele annab uut jõudu pingutada ja püüda. Aga ma küll söandan arvata, et kõik need suurepärased õpetajad, kes oma noortega neid sealt laiali on sõitnud ja seda asja analüüsivad ja arutavad kodus ja võib-olla ka meie saadet kuulevad, et nad ikkagi tunnevad sellest hoolimata, missuguse koha nad seal said, saavutasid, et nad teevad väga, väga suurt ja tänuväärset tööd, aga niimoodi ma tunnen ja niimoodi ma mõtlen, et au neile ja jõudu neile ja nende mari tarandi kenade soovidega. Ühinen minagi aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.