Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head inimesed, vikerraadio, kuuldel. Tänasel hommikul on külas naine, kes on juhatanud mitut panka, olnud asekantsler ministeeriumis ja raamatukoguhoidja vanglasse ja täna on heategija. Heategevusfondi Tarmo juht, Malle Eenmaa. Tere hommikust. Tere hommikust. Kuidas see nädal teil läinud on? See nädal on olnud väga töine ja, ja töine on olnud juba paar viimast nädalat, sellepärast et oli lastekaitsepäev. Ja sellel nädalal oli meil suur hea meel üle anda stipendiumikonkursi laureaatidele. Stipendiumid stipendiumikonkurss oli Luiga fondile, mis on suunatud just laste ja noorte vaimse tervise probleemide ennetamisele. Ja see läks väga edukalt ja meie laureaadid on tõeliselt tunnustust väärt inimesed. Eelmisel nädalal oli laste joonistuste võistlus, kus osales 93 last ja, ja tööd pandi üles riigikogu ruumidesse. Ja lapsed käisid pärast seda, kui olid oma autasud kätte saanud. Käisid loomaaias, kus härra Turovski rääkis nendele palju loomadest. Ja peale selle sai lastekaitsepäeval sõidetud Viljandimaal ja viidud peredele mööblit, mida aatriumi sisustuskaubamaja kogus. Seda me teeme juba kolmandat korda, nii et tööd jagub. Tööd jagub isiklikus plaanis ka tütar. Sel nädalal kaitses magistritöö. Üks noorem tütar kaitses magistritöö ja vanem tütar, kes iili Ülikooli doktorant. Tema läks sellest nädalast ÜROsse kaheks kuuks tööle. Pantsis, aga see noorem tütar, mis teemal ta siis töö kaitses jagada sellest ka midagi? Tema on lõpetanud reklaami ja meedia, tema on jäänud Tallinna ülikoolile truuks ja kuna ta asus tööle rahvuslikult kultuuri, arendus- ja koolituskeskusesse siis sellised kultuuriteemad on tema jaoks nagu nagu meelisteema ja ta tegi oma magistrijust kultuurikorralduses ja just noorteteatrite peale, kuna eelmisel aastal oli tema Baltoscandali raames on niisugune noorte teatrite oma festival, seal nimega bow oli selle korraldaja ja siis oli rahvusvaheliste teatritega, oli palju suhteid ja, ja leidis, et, et Eestis on vaja seda valdkonda nagu rohkem reguleerida ja, ja sellest rääkida. Vanem tütar on siis Eesti jaoks ära kadunud. Jätke nüüd välismaale. Vanem tütar on lõpetanud Tartu Ülikoolis filosoofia ja õigusteaduskonna ja edasi ta töötas vahepeal ühe aasta Euroopa Parlamendis ja just selle eesmärgiga, et koguda raha selleks, et kindlasti minna Eili Ülikooli magistratuuri mille ta siis eelmisel aastal lõpetas ja nüüd on ta esimese aasta doktorantuuri lõpetanud tuleb Eestisse tagasi ka, vä? Kõigi eelduste kohaselt läbi Eestisse tagasi vähemalt kui minu abikaasa poeg on nagu otsustanud oma elu siduda Ameerikaga tema lõpetas Jeliz magistratuuri küll rahanduse ja panganduse alal siis tema on otsustanud jääda sinna. Aga, aga tütar on siiski ikkagi seda meelt, et, et Eesti on ikkagi väga tore koht, aga me kunagi ei tea, kuhu meie elu ja meie sammud hõivad meid seada. Nii et kindel ei saa siin elus millelegi olla. Tegelikult on nii, et tütre töö ja, ja kasupoeg on nii vanad, et ega nende ellu te enam väga sekkuda ei saagi. Ma ei saa sekkuda, aga me suhtleme iga päev. Ainult saab niimoodi kaasa elada. Otsused sünnivad juba suurte inimeste enda peas. Absoluutselt aga, aga samas, mille üle on mul väga hea meel, et nad räägivad? Räägime väga tihti. Ja mina arvan, et siin elus ongi kõige tähtsam see, et inimesed peavad omavahel rääkima ka oma tänases töös. Näen ma seda, et mida rohkem inimesed suhtleksid, räägiksid siis võib-olla ka palju probleeme jääb olemata või neid saab kergemini üle elada. No räägikski natuke sellest armast, mille eesotsas te olete, kelle heaks fond head teeb? Tarmo missiooniks on hoolida lastest just et missioon on hoolida lastest tema sünnist, kuni tiivad teda kannavad. Ja Me tegeleb Me sellise tegevusega tõesti alates sünnitusmajast kuni nende lasteni, kes on juba oma ellu astumas või astunud. Päris selge on see, et, et see valdkond, mina leian, on kõige vajalikum, mis toetust ajab. Sellepärast et kui ei tegeleda laste probleemidega algusest peale siis ei ole ju ka loota, et hiljem, 20 30 aastaselt on midagi võimalik muuta. Aga kui me siiski Läheme probleemi ja püüame aidata seda lahendada juba selles eas, siis me võime loota, et meile kasvavad nendest. Tahaks väga, et kõigist lastest väärikad Eesti kodanikud Ma lähen ma, kuidas te mõõdate oma tegevuse tulemust. Seda tulemust on suhteliselt raske mõõta selles mõttes, et, et me tõesti ei saa öelda, et vot me nüüd reisime nii mitu detaili. Ja me oleme kindlasti saavutanud mingisuguse efektiivsuse. Samas ma julgen, võin öelda, et kui tänaseks me oleme peredele koolitanud 150 vabatahtliku tugiisikut, kes töötavad üle vabariigi või alustavad tööd osa nendest siis ma arvan ja olen ka näinud, et nende töö efektiivsus on see, et perekond on hakanud toimima. Et lapsed on hakanud käima koolis. Ja kui see tagasiside, mida me raudselt ka peame, et meie inimesed annaksid meile tagasisidet kui see meieni jõuab, siis tegelikult see ongi see, et sa näed, et see töö on nagu läinud õigesse kohta. Samamoodi kui keegi ema tuleb koos oma lastega vägivaldse mehe juurest ära ta astub tühja. Ja me oleme suutnud talle esmatarvilikud, mööbliesemed, riided lastele muretseda ja me näeme, et, et kui see laps sai jalgratta, siis ta oli nii kohutavalt õnnelik siis see ja tulemus, et, et sa näed, et see pere hakkab jälle toimima. Ja minu töö nagu ongi see, et ma käin palju ringi peredes, vaatan, kuidas nad elavad, kuidas nad siini elasid ja võib-olla aasta pärast, kuidas nad on hakanud elama. Nii et, et seda ei saa jah, tükkides mõõta. Aga samas see töö vajab ka tegemist. Räägime heategevusest malle saate teises pooles veel, aga enne ma tahaks küsida seda minu teadvusesse, te jõudsite kuskil aastal 1989, see on ilmselt see aeg, kui Virumaa kommertspanga te lõite ja kas see ongi see, kui te pankuriks hakkasite või oli enne seda ka veel midagi pangandusega seotud? Eesti enne teinud olete? Ma lõpetasin 1974. aastal Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi eriala, mis tähendab seda, et krediidi eriala lõpetanud võisid minna ju pankadesse tööle ja suur osa ka läks. Aga tollele rajal töötas rahandusministeeriumis Viljar Aaron riigi tulude osakonna juhatajana. Ja kuna enne ülikooli minekut olin ma lõpetanud Tallinna majandustehnikumi samal erialal ja töötanud Tallinna linna rahandusvalitsuses, siis rahandusministeeriumist Viljar Aron ütles, et nüüd tulete te rahandusministeeriumisse tööle nii et pankama tõesti ei sattunud. Ja rahandusministeeriumis töötasin ma kuni 79. aastani ja sealt tõesti tänu oma abikaasale tegi ilma kannapöörde ja läksin Tallinnast, kus mul oli elamine Kundasse. Tolm on siiamaani peal või? Kundasse ja, ja, ja ma ütleksin seda, et, et tõesti kõigi julgustuseks tahan öelda, et et kui sul on pere ja sul on tore mees ja sul on toredad lapsed, siis on jumala eest ükskõik kas sa täid, et Saatpalu on muda üle pöia aga, aga tähtis on see, et, et sul on perekindlus olemas ja mina ei kahetse seda küll mitte hetkegi. Et ma tookord sellise otsuse tegin. Sest et abikaasa kutsuti, ta on küll Kunda ka väga tihedalt varem seotud, siis ta oli Tallinnas, kui meie tuttavaks saime ja teda kutsuti tagasi Kunda tehasesse ja ma läksin sinna kaasa ja ma olin Kunda tehase plaani-ökonoomikaosakonna juhataja. Sedasama tolmutekitaja tehase sele sahad tehase Ma loodan, et tänapäeval on olutsel palju toredamad ja tervitused Kunda lastele. Ega ma ei taha liiga neile sugugi teha. Siiski tuli Virumaa kommertspank seda kantida, siis tundsite, otsustasite teha panga ja miks mitte, kui tagataskus oli kõrgharidus sellel alal ja pikaaegne tegevus rahanduses. Sellest tarkusest ei piisanud, et tegelikult pankasid korralikult juhtida, eks ju. Te olete olnud üsna üsna meediasõbralik, pangandustegelane jaa, palun räägitud sellest, mis maapangaga juhtus ja mis teie arvates juhtus ja kes kui palju seal milleski süüdi oli, aga 2001. aastal määrati teile poolteist aastat vangistust korruptsioonis, eks ju. See, millest on räägitud 30-st miljonist kroonist, seda pole siiani, eks ju. Arutatud kihi või väljamõistetud, seda ei ole. Kellelgi just selle sellega noh tähendab, aga võib-olla siis alustaksime hoopiski sellest algusest peale, et et me jõudsime kohesele maakongani, aga tegelikult ikkagi see virumaapank oli ikka elutöö just nimelt sellepärast 89. aastal, kui oli loodud Tartu kommertsback Sis virulased, kes on üldiselt hästi aktiivsed inimesed otsisid võimalust, et ka seal võiks tekkida kommertspank. Ja kuna tõesti teati, et mul selline haridus on ja tehti mulle pakkumine, loomulikult see oli minu jaoks täiesti võõras ala, see oli hästi suur väljakutse ja ma ei võtnud seda esialgu üldse mitte väga tõsiselt. Kuid rääkides erinevate pankuritega ka härra veetõusme, ka, kes oli Tartu kommertspanga loonud siis lõpptulemusena selgus, et, et ma ikkagi võtsin selle väljakutse vastu. Ja, ja ma arvan, et see on minu elu üks kõige suurem kogemus, mida ma üldse olen saanud, sellepärast et tollel ajal ei olnud ju veel ei Eesti Panka. 29. aastal Eesti vabariiki ei olnud Eesti vabariikigi. Ja see tähendas seda, et kogu see asjaajamine oli vaja korraldada läbi NSV Liidu riigipanga. Ma valmistasin ette need dokumendid, käisin mitmed korrad head Moskvas ja lõpptulemusena, kui meie asutamiskoosolek oli 22, november 89 siis 22 jaanuar 1990 õnnestus litsents saada. Ja siis alustasime tööd ja meid oli tõesti ainult kaks-kolm inimest. Ja ega sellist kindlustunnet, et kõik nüüd läheb väga hästi. Ju esimene periood ei olnud, aga Mul on olnud see õnn peaaegu kõikide töökohtade juures. Et ma olen kokku saanud alati väga heade inimestega ja ka sellesse panka. Ma leidsin endise agrotööstuspanga Viljandi kontori pearaamatupidaja, sest minu jaoks on alati tähtis olnud see, et arvepidamine peab olema sellistes kohtades väga-väga korras. Samuti inimese teiseks inimeseks, kes oli tegelenud laenudega, tööstus, ehitus, kommertspangas tollel ajal tööstus ehituspangas, see oli veel NSV Liidu riigikontor. Ja millega me alustasime. Ja esimeste klientidega tõesti aitasime neid ja seda enam see usaldus, usaldus kasvas. Ja meie olime Virumaal pank, mida ei suutnud mitte keegi nagu relvale lükata ega välja süüa, sest et kui Ariko tegi panganduse teemalisi uuringuid, siis meie maine oli väga kõrge ja me saavutasime ka klientuuri baasilt ikkagi 95.-ks aastaks Virumaal praktiliselt, et me olime kõige suurema klientuurik. Ometi tuli mingi aeg see, kui pangad liideti. Aga aga siis oligi see periood, kus tõesti oli nõudmine, et meie põhikapital peaks olema viis miljonit eurot. Ja kohapealt saada aktsiakapitali sellises mahus oli praktiliselt võimatu. Ja ma ei ole osanud kunagi slikerdada. Ja sellepärast, kui Eesti pank tegi sellise ettepaneku, et on veel teised regionaalsed pangad nagu on rahvapank, nagu on Keila pank ja kuna meie oleme kõige tugevamad, siis liitke nad enda juurde. Meid oli juba auditeerinud rahvusvaheline audiitorfirma. Lasime ka neid teisi auditeerida, kes meiega liideti ja sealt ei paistnud mitte kusagilt, et nendest võiks tulla väga suurt kahju, sest meil endal olid olemas kasum, meil olid olemas reservid. Ja kui need liideti, siis ka ei olnud muud probleemi peale selle, et meil oli väga suur töötajate arv nende nelja panga liitmisel. Et igalühel oli oma kultuur, et seda kõike ühendada oli väga-väga keeruline, pluss see, et erinevatel pankadel olid väga erinevad ambitsioonid, mida esialgu ei osanud nagu välja näha. Ja kui siis tehti see ühendatud panga audit, siis selgus, et Keila pangal ja endisel Eesti maapangal oli väga suur kahju, mis tegelikult viis selleni, et ta sõi ära osa meie omakapital. Ja siis seesama Artur Anderseni nimeline audiitorfirma koos Eesti panga rahandusministeeriumi kõikide konstanssidega tegid ettepaneku selle Ameerika välisabi fondi summa kandmiseks Ühe rea pealt bilansist teise rea peale. Kusjuures see summa rahaliselt oli ju kõik antud välja laenudena inimestele juba aastaid tagasi. Nii et rahaliselt ei kadunud ju pangast mitte midagi. Ainult laenudena tagasi. Tuli. Ja ühesõnaga, ja see oligi kogu see tehing, mis tookord tehti, kusjuures kõik olid sellest teadlikud ja ettepaneku selleks tegi audiitorfirma. Et mitte pühapäeva hommikul inimeste pea kohe krussi ajada nende majandusasjadega. Kõige selle tulemus oli siiski see, et teil mõisteti süüdi korruptsioonis. Ei ole seda kunagi tunnistanud, eks ju. Ometi võib vist öelda, et, et see kohtulugu oli teie elus kõige nagu määravam jälgijat on periood elus. See oli väga raske periood, see oli väga raske periood selles mõttes, et, et sa pead võitlema asjaga, mida sa tead. Et sa ei ole, ei saanud korruptiivset tulu. Sa ei ole mitte ühtegi summat mitte kusagile pangast kandnud, sa ei ole kahju tekitanud ja ometigi sind määratakse süüdi. Ja kusjuures, eks ole, ükskord tehti õigeksmõistev otsus, siis ei oldud sellega ikka rahul ja lõpptulemus oli see, et ma olin tõesti 10 kuud vanglas. Loomulikult just kõige raskem minu jaoks ei ole olnud muu raske kui see, et taluda nagu seda ebaõiglust, sest et mind on nagu kasvatatud teisiti, et, et inimesed on kõik ausad, kõik nad on heatahtlikud, kõik nad on normaalselt loogiliselt mõtlevad ja kusjuures kõik majandusinimesed ja ka juristid olid täiesti hämmingus. Ma lähen ma kas 10 kuud vanglas? Ei olnudki siis nagu raske taluda, sest peas olid nagunii muud mõtted või, või mis need 10 kuud vanglas teie jaoks tähendasid valge kraedena olite natukene paremas seisus nagunii kui enamik Harku vangla naistest. Kuidas ma paremas olukorras olid? Seal on võib-olla veidi taibukad, võib-olla veidi puhtama töö peale, saite vä? Tähendab oli selline tööd või ja seal oli tööd, ma ei saa seda öelda, et see oleks nüüd tulenenud sellest, et jah, et ma olin valgekrae, ma olin täpselt samasugustes tingimustes nagu teised võib-olla tõesti, et kui juba esimesed kuud olid nagu möödas ja, ja seal ma ei pidanud olema enam lõpuks sellises toas, kus oli 10 või rohkem inimest, et tõesti mul oli väiksem tuba, aga see oli tänu sellele, et tõesti, sinna toodi üks praktiliselt laps, 15 aastane tüdruk, keda ei tahetud panna tuppa sellises noh, ütleme väga lisakasvatust saama just et, et kuna mina siis sain nagu tema tugiisikuks, kui ma tänast terminoloogiat kasutada, siis meid pandi kahekesi ühte tuppa. Aga, aga muudes osades ma ütleksin, et mitte mingit erinevust ei olnud. Natukese veidi rõhu see mõte, et kõrval jalutavad seal mõrtsukad vargad, mingisugused ma ei tea, mis pättusi veel saab teha, niisugused tavalised kriminaalid. Ei, mitte sugugi, sest et nendes tingimustes on nad ju hoopis teistsugused, kui nad kindlasti oleksid väljas ja ütleme, tapjate kohta tapete naiste kohta julgen ma öelda seda, et nad avaldasid oma olekuga mõju, sest et teades nad ei olnud halvad tähendab tavaline narkomaan, varas, võib-olla ülbur. Aga tihtipeale olid nende naiste kuritegudeni neid viinud. Kas lapsepõlves nende ärakasutamine seksuaalselt? Kas vägivaldne mees? Võib-olla 30 40 aastat mõnitanud keegi perekonnaliige nii et ükski nendest. Ma ei oska öelda, et võib-olla noh, kõiki mu loomulikult ma ei suhelnud kõigiga, aga, aga need ei olnud inimesed, kellesse ma oleksin suhtunud kuidagi teisiti. Ja samamoodi ka need narkomaanid, lapsvargad kui kuulata, kust nad on tulnud, mis on viinud neid selleni, kuhu nad lõpuks jõuavad ja, ja ilmtingimata, eks ole, pannakse nad vanglasse. Siis ma mõtlen, et, et tegelikult vot see oligi see, mis pani mind mõtlema, et Ma tulen siis ma pean midagi tegema selleks, et nii ei juhtu. Sest ka seesama laps, kes minuga ühes toas oli, ta oli lihtsalt kasvatuse vili Milles ta süüdi mõisteti? Margus kui palju neid oli naiste seas, kes kirusid kohtuid ja uurijaid, et neid süütuna süüdi mõistetud? Me ei rääkinud sellistel teemadel, ma ei oska seda öelda. Ajakirjanduse andmetel panittide vanglas kirjaga oma mälestusi ja mõtteid. Oli see nii või mis nendest saanud on, siis millal siis tuleb välja raamat? Jah, ma tegin seda ja tegelikult noh, seda nagu isegi, ma nagu lubasin ja, ja aga samas, kui ma vaatan seda raamatuletti siis ma olen õnnelik, siis ma mõtlen, et, et aga, aga mis see siis on, mida ma siis kangesti peaksin üllitama? Mind huvitab Eesti vabariigi kodanikuna ja teie olete ka Eesti vabariigi kodanik, eks ju, et teile määrati poolteist aastat korruptsioonisüüdistus Ena, et usute te eesti kohtusüsteemi, õiglus ei õigsusse. No mina ei saa seda teha. Kuigi ma arvan ja olen kindel, et, et kindlasti on väga vastutustundlike, kohtunike on väga vastutustundlik ja ideaalis ma arvan, et saab nii olema. Venda puhul ei saa ma seda küll öelda ja, ja noh see. Siin ei saa ma mitte midagi öelda, sest et, et ma tean, et ma ei ole süüdi. Olen ma, kui lugeda neid viie aasta taguseid artikleid, mis lehedki kirjutasid küll majandusinimesed, küll tavalised ajakirjanikud, kolumnistid siis ikka räägiti sellest ka. Pangandus Eestis oli kümnend tagasi ju metsik lääs, eks ju, et maapank polnud ainus kelleri lörri lasti või lollusest lörri läks. Et kuidas teile tundub, kas te olite siis nii-öelda siis jutumärkides nii-öelda suurim patune või polnud teil siis mõjuvõimsaid sõpru? Tähendab kui pangandusest rääkida, siis tahaksin öelda seda, et, et ma võin öelda, et Virumaapank oma arvepidamises raamatupidamises oli väga korralik. Ka täna, kui on pankrot lõppenud siis, kui räägiti sellest, et meil on miljard puudu tähendab siis tegelikult kui pankrotilõpuks oli tagasi laekunud üle 900 miljoni krooni pluss 400 miljonit väärtpabereid, oli ära antud hansapangale juba ühe tehinguga kuskil 97. aastal või kui noh, mina enam ei olnud ju juht sellel ajal tegelikult selle see 1,3 miljardit, mis kaitsti ära nõudeid oli tegelikult kaetud. Aga kui me räägime sellest, et, et maatank siis panka nimega Eesti maapank olen mina juhtinud ainult neli ja pool kuud. Nii et see, et taheti seostada mind, selle maa panga hukkumisega on ma ei tea, kelle idee, kelle soov. Aga see mälestus on siiamaani inimestel ju ka umbes et oletegi sellel Maapanga pankrotipeasüüdlane. Ja see kujundatigi, kuigi peale minu lõpetamist pangajuhina töötas ju veel kolm pangajuhti, alles siis läks pank pankrotti, ei ole siis mõjuvõimsaid sõpru või. Aga ma ei ole olnud mitte kordagi elus üheski parteis. Ei kommunistlikus, ei, ei üheski teises. Ja tõesti, ma võin öelda, et ega mul ei ole ka mõjuvõimsaid ärisõpru. Kuidas teie oma rolli Eesti panganduse lähiajaloo sisenejate, et mis peatüki pealkirjaks peaks panema, kui kirjutatakse teist? No me olime siiski üks esimesi Eesti vabariigis tekkinud pankadest No ühe nime võiks veel öelda Andres Bergmann üks tuntum, kes on läinud pangandustegude eest kinnimajja, et, et aga mis, mis selle teie peatüki või alapeatüki pealkiri peaks olema? Vot seda küsimust ei oskama analüüsida, sellepärast et see, et mind süüdi mõisteti, ei ole mitte kuidagi seotud minu pangandusliku tegevusega. Ma arvan, et ma vist olen üldse ainus korruptant, kes on Eesti vabariigis nagu, nagu vangis olnud. Isegi vist veel uuritakse veel kuhu nad välja jõuavad. Mind ei ole ju kunagi süüdistatud Maapanga pankrotis ükski nendest asjadest, sest et ka see tehing 29 koma miljonit, mis on bilansis ühelt realt teisele tõstetud, ei ole mitte panga pankrotiaegne, vaid see on panga liitmise. Tähendab maapanga sündimise juures tekkinud bilansitehing. No aga kuidas sa siis seda seletate tehistehti nisugune esipatuoinas, kelle näol siis lasti rahva pangandusgraafidest riivatu saanud õiglustundel kompensatsiooni saada ja aitas siis ühtlasi muudel pangandustegelastel lugupeetud ärimeesteks jääda? Sellele küsimusele ma küll ei oska vastata ja ma arvan, et ma ei ole õige inimene, kellelt seda küsiti. Kes teab, vastust ei tea. Kuidas te praegu hindate aastal 2007, kui sügisel saab viis aastat ei? Vanglapõlve lõpus, tegelikult te olete elanud juba uut elutükk aega. Kas olete tänaseni jäänud rahva silmis vargaks või on neidki, kes siis mõistavad, et olete nagu ise veendunud ebaõiglaselt süüdi mõistetud? Pean ütlema, et mitte keegi ei, hiiglama ei pea mind vargaks. Ei ükski ettevõtte juht, kes on meie annetajad, ei ükski pere, kus me käime, vastupidi, on olnud ka selliseid ütlemisi üsna alguses võib olla küll. Et miks te tahate ühiskonna jaoks, kes teile on teinud nii palju liiga veel midagi teha. Aga. Peaaegu riigivõim ja teine on eraalgatus. Pean küll ütlema seda, et, et ma ei ole tundnud mitte kunagi seda, et minusse suhtutakse nii. Et, et võib öelda, et inimesed suhtuvad teisse kõhklusteta Täiesti need inimesed, kellega olen mina kokku puutunud, ma ei saa öelda. Kõigi Eesti vabariigi inimeste kohta on kindlasti selliseid inimesi, kes ongi võib-olla ära hullutatud, aga, aga need inimesed, kellega olen mina kokku puutunud, ei ole küll sellist suhtumist ma tundnud ega kuulnud. Kas praegu on selline seis ikkagi, et vaatamata sellele, et noh, karistusest on viis aastat on inimesi, kelle jaoks et ikka jälle, eksju, ma arvan, et tänased raadiokuulajad ka ja kui vaadata neid vanemaid artikleid, kirjutatud artikleid neid kommentaare, et te jääte ikka ja jälle kinnitama oma süütust, eks ju. Ja teie soovi tegeleda heategevusega. Et seda pannakse ikka jälle teile pahaks. Ja kui te tahate minna väärisse kas või pangandus, siis pannakse teile Ka pahaks, ma ei oska sellele küsimusele ka vastata, sellepärast et, et ma arvan, et ma enam ei vaheta oma elukutset. Sest et ma olen täiesti kindlalt Te otsustanud, et niikaua kui mu veel jaksan tööl käia, sest tegelikult ma ei ole ju mitte esimeses nooruses vaid vanasti, ma oleksin juba pensionär olnud. Et nii kaua kui ma jaksan, ma tegelen sellega, sest see töö on lõputu. Ja kui keegi kommentaarides, mida ma tõesti ei loe ja järelikult olete neid lugenud midagi ütleb, siis, siis minu meelest me võime seda kommentaaride niisugust keelt ja kasutust nagu, nagu vaadata, siis, siis minu meelest ei ole nagu ühtegi asja, mille kohta eriti hästi öeldakse. No ma isegi lugenud kommentaare, ma lugesin neid küsimusi, millele te olite nõus vastama viis aastat tagasi vanglas või vahetult vanglast vabanenud, et kuidas on alustada mõnes mõttes elu nullist. Kui panga on lõppenud, aga eelmisele tööle ei taha ka enam minna. Minu jaoks ei olnud selles mitte mingisugust probleemi. Sellepärast. Või te tegitegi selle kannapöörde, eks ju? Ja, ja, ja selles mõttes läks nagu väga sujuvalt, kuna ära Avo Üprus käis vanglas, ta oli kirikuõpetaja enda kambrikaaslase juures, ilmselt tähendab ta vist. Ma ei, ma arvan, et ta ei käinud seal, aga, aga mingi ta käis vist mingi delegatsiooniga seal. Ja siis ta rääkis, et temal on olemas selline rehabilitatsioon, keskus. Samamoodi Peeteli lastekodu ja turvakodu, et kui ma tulen, kas ma ei tuleks neid vaatama. Ja loomulikult ma tegin seda. Ja siis ma kuulsin, et Eestis põhiliselt heategevus on üles ehitatud välisannetuste baasil. Meie Eesti inimesed suht vähe annetavad. Ja siis ma tegingi ettepaneku, et tegelikult oleks ju meil ikkagi väga mõistlik, et meil tekiks endal selline organisatsioon, kes püüab ka sotsiaalsete probleemide lahendamiseks leida kohapealset raha. Ja, ja nii saigi asutatud sihtasutus suures sotsiaalse rehabilitatsiooni sihtasutus kus Ma töötasin ja, ja ma olin küll nõukogu nõunik. Sest lisaks sellele, et ma vangis olin, pidin ma ju pärast seda, aga järelevaataja juures järelevaataja juures käima ja siis ma pidin. Ma ei tohtinud juhtival kohal töötada, ma ei tohtinud kolm aastat midagi juhtida. Selle peale ei tulnud, et läheksin mõnes erafirmasse raamatupidajaks. Ei, sest ma täpselt teadsin, mida ma tahan teha, ma tahtsin sotsiaaltööd, ma tahtsingi tegelda nende probleemidega, et ei tuleks vange, sest Eesti vabariik on oma vangide hulga poolest ka juba tollel ajal, 2002. aastal üks suurimaid. Nii see ei ole praeguse justiitsministri väljamõeldud, see on tõesti just nimetada. Ja miks me peaksime, eks ole olema see riik ja ma sellest ka tookord väga palju rääkisid. Et kui on nii kõrge kuritegevuse tase ja nii palju noori lapsi on, siis tegelikult on ühiskonnas ikkagi vaja midagi selle heaks teha. Ja see on see, mille pärast ma läksin, mul ei tekkinud mingisugustki, ei soovi, ei tahtmist minna kusagile, kui ei oleks vanglat seestpoolt näinud, siis ta ei oleks sotsiaalpoole pöördunud ja kindlasti mitte kindlasti mitte sellepärast et ma ju ei tea. Ja ma arvan, et väga paljud, ka tänased raadiokuulajad ja ma arvan, et ka Margus teie ei tea, et missugused probleemid on need inimesed selliseks teinud. Tegelikult ma julgen ka öelda, et ma ei teadnud, et olin näinud küll võib-olla katkiste riietega musta näoga last, eks ole aga ma ei teadnud, et näiteks on koplis laps, kes on 13 aastat vana ja ei olnud veel raekoja platsis. Et on olemas viie kuue aastased liiminuusutajad, kellel on seitsmeaastaselt mälu täiesti kadunud. Et Need, need probleemid on tavainimese jaoks siiski täiesti teadmatult. Täna võib-olla nendest asjadest rohkem räägitud ja neid probleeme on ka püütud juba ikkagi rohkem selle aja jooksul lahendada. Ja nii ma sattusin sinna, kuna Peetri lastekodust või minust ma ei mäleta tihti ühte artiklit järjekordselt. Siis olin ma pildi peal Peetri lastega. Ja sellest tulenevalt otsis Urmas Sõõrumaa, keda ma ei tundnud ennem otsis mind üles ja ütles, et temal on selline heategevusfond, kas ma tuleksin sinna tööle? Ja kuna see oli lastele suunatud, kuna see oli heategevuslik, siis otsustasin ma selle kasuks, sest ma leidsin, et vangide rehabiliteerimine ja nende uuesti tavaellu toomine ei ole vast see valdkond, millega mina oleksin suuteline midagi muutma ühiskonnas. Ühiskonnas suudan ma muuta siis, kui ma saan hakata tegelema lastega nende algusperioodist peale. Ja, ja see otsus, ma olen väga tänulik, et mulle selline ettepanek tehti. Et ma olen nüüd neli aastat seda tööd saanud teha ja, ja näha neid tulemusi. Ja pean ütlema tõesti, et ka Urmas Sõõrumaa niisugune sotsiaalne tundlikkus tegelikult on kõrge olnud. Mõlemad. Räägime sellest teisest poolest ka kes on tüüpiline heategija Eestis teie jaoks, keda ta avastanud olete, kui alguses oli Eesti heategevusorganisatsioonid nii-öelda välisrahadel püsti pandud või, või elasid, et kes, kes tänapäeval on heategija? Me võiksime rääkida sellest seisukohast, et kui valmis on Eesti inimesed head tegema. Kui nüüd eelmise aasta novembris heategevusfond Dharma sai viis aastat vanaks, siis me arvasime, et meedia sellel puhul mingit pidu, vaid me korraldame konverentsi et arutada Eesti heategevust sellel ajahetkel ja uurimisfirma. Emor oli valmis tegema heategevusliku uuringu esimese, muide Eesti vabariigi ajal kus oli ja heategevus Eesti inimeste väärtushinnangute taustal. Ja sealt juba tuli välja see, et tegelikult väga paljud inimesed on aldis tegema head. Selle aasta märtsis koostöös veel heateo sihtasutuse ja Tallinna taaskasutuskeskuse ja heategevusfondiga Tarmo tihti uus uuring ja 85 protsenti küsitletutest olid teinud nende mõistes head. See tähendab seda, et nad olid kas annetanud raha, nad olid kas annetanud esemeid, nad olid teinud kas vabatahtlikku tööd või muul viisil osaledes heategevuskontserdid veel teinud head. See tähendab seda, et inimesed on valmis täna juba head tegema. Loomulikult seda teemat, et on vaja rohkem käsitleda, ka see uurimus näitas seda, et tuntakse nii heategevusorganisatsioone kui ka neid võimalusi, kuidas head teha, suhteliselt vähe. Ja boonuseks siin uurimusel on see, et seda teemat on rohkem meedias vaja käsitleda. On vaja nendest asjadest, äkki ta siis me saame inimesi kaasata, sellesse tegevusse pallib. Kui te küsite seda, et missugused organisatsioonid ronid siis tegelikult me võime muidugi rääkida sellest, et heategevusorganisatsioone on ju üsna palju mittetulundusühinguid, sihtasutusi. Samas kõik nad on kuidagi väga ära killustunud. Keda võib-olla kõige rohkem tuntakse heategijatena, kui organisatsioonidest küsiti seal 22 protsenti Eesti inimestest oskas üldse mingitki heategevusorganisatsiooni nimetada. Ja nimetati unisseffi, mis tegelikult ju ei ole küll heategevusorganisatsioon, aga ta vähemalt on tuntud. Ta on osanud ennast hästi müüa teatriga punast risti. Ja teati Lions-klubi ja minule väga suureks üllatuseks ilma niisuguse täiendava nagu, nagu suunamiseta tuntiga. Tarmo Tarmo oligi järgmine. Kuigi see inimeste hulk on väga väike, aga vähemalt teati, sellest oli mul nagu hea meel. Aga kui inimesele anti nagu mingisugune informatsioon, et kas te teate kodutute jalgpalli meeskonda, kas te teate noored kooli siis loomulikult teati, et sellised projektid on olnud. Samas ma ütleksin, on loomulikult toredad, väga toredad ettevõtmised ja ma tõesti tunnustan heateo sihtasutus sellise sotsiaalse ettevõtluse propageerimise eest. Aga sedakaudu jõuab nagu see heategu suht vähesteni. Mina olen olnud seda meelt, et me peame tegema seda, et kasu saaks asjadest väga paljud üle vabariigi. Ma olen, mis te ütlete, nende inimeste juttugi, aga kes ütleb, et meil on olemas Eesti vabariik juba mitu aastat ja me oleme ehitanud üles riigi, kes peaks oma kodanikke aitama ja kaitsma. Mis see heategevuse roll ikkagi praegu on? Kui meil on olemas sotsiaalabi, mida riigieelarvest maksumaksja Tonio finantseerinud? Loomulikult on ja sotsiaalsüsteem ja töötab kuid ei üheski maailmaga kõige rikkamas riigis ei ole võimalik kõiki probleeme lahendada. Riiklikult. On täiesti erilisi vajadusi, mida üks või teine seadus ei anna ka võimalust seda niisugust lünka võib-olla täita. See on täpselt seesama asi, et loomulikult meil on tervishoiurahad, meil on tervishoiu arengukavad. Aga samas seesama vaimsele tervisele ei pöörata sellist tähelepanu. Mitte me ei räägi vaimuhaigetest, vaid me räägime sellest, et meil on väga palju koolivägivalda, et meil on lapsnarkomaane, et on laps alkohoolikud, aga et miks nad tekivad, kuidas seda probleemi ennetada? Loomulikult riik püüab selleks küll oma projektid oma töö suunata. Aga ma olen väga paljude kohalikega omavalitsustega suhelnud. Kui seal on üks lastekaitse töötaja, üks sotsiaaltöötaja, aga peresid, kellega on vaja tegeleda, on need, kellele ta maksab. Sotsiaalabi on üks asi, aga samas selle pere sisuliste probleemidega ta lihtsalt füüsiliselt ei jõua tegeleda. Aga seal oleks võib-olla vaja, et seda inimest ka kuulatakse ära, tema probleeme kuulatakse ära. Ja, ja see oligi see, miks ma 2004. aastal läksin sotsiaalministeeriumisse ja ütlesin, et teate näen, et meil on vaja peredele, kus kasvavad lapsed, tugiisikuid ja jumaldan antud, et hoolekande osakonna juhataja sellist sõmer ütles. No teeme ära aasta pärast, ütles ta nii, ega ma ei uskunud, et sellest midagi välja tuleb. Aga kui meil 60 inimest lõpetas selle koolituse ja nüüd on nendest töötavaid tugiisikuid juba üsna palju siis ta ütles, et teate, see on suur asi ja nüüd on meil lõpetanud 150 inimest. Eelmisel laupäeval, vot selle moonustasin, saate alguses ütlemata lõpetas meil 75 tugiisikut, nendest 50 vabatahtlikku perede tugiisikut ja 25 lastekodulapse tugiisikut. Need on kõik see potentsiaal, kes saab tegeleda nende konkreetsete probleemidega. Aga riik ei saa seda nii efektiivselt nii kiiresti lahendada, sest riigi ütleme ka selline taas või, või selline organiseerimine. Mul on siis võime palju aeglasem, ta magab, jah, täna, minul on alati suur, minul on alati öelnud nende projektide kohta, et see nagu mõnes mõttes nagu lakmuspaber, et see näitab, kas rahvas tahab, et seda asja muudetakse või seda olukorda muudetakse ja isiklik rahva enda initsiatiiv kasvab aeg-ajalt, et siis näidata riigile kätte, et seal tervishoius või seal sotsiaalabis on miskit tegemata. Jutusaateaeg hakkab peagi lõppema. Paar küsimust teile veel, mida ma kindlasti tahaksin küsida, et kui tegevuse mõtet püütakse nagu seletada siis tihtipeale jõutakse tõdemuseni, et see on tingitud ka nii-öelda meediaprojektist osta ainult pattudest vabaks, et ärimehed annetavad lugupeetuse saavutamiseks sadu tuhandeid kraapida mujal kokku avaliku huvi riiva vaid miljoneid. Ma ei usu seda väga sellepärast, et on inimesi, ka see uuring näitas seda, et, et kellel on see sotsiaalne tundlikkus olemas, teed seda teevad on ju väga palju rikkaid inimesi, kes ei tee midagi. Ja teiseks, isegi kui ta teeb seda võib-olla selleks, et ennast pattudest, ma ei tea missugustest pattudest, eks ole, välja osta ja kui see raha läheb ikkagi väga õigesse kohta ja sellega on saanud abi sajad tuhanded inimesed siis mina arvan, kui see on aus raha ja kui see tuleb arveldusarve kaudu siis ta on, eks ole, illegaalne raha siis ma arvan, et, et siin ei ole probleemi. Loomulikult ei tohi millestki maailmas on selliseid variante kasutatakse mingiks rahapesuks või millekski niisuguseks. Loomulikult, siin on juba maksuameti küsimus, siin on, eks ole, kõik vabariigikontrollorganid kes peavad sellega tegelema ja samamoodi tahan ma öelda seda, et näiteks üks mõte, mis ka Meie poolt sellel samal kaheksandal novembrikonverentsil tuli, et inimesed võiksid oma tulumaksust määrata üks protsent, mida ta ise suunab teatud kolmanda sektori ettevõttele, kas mittetulundusühingule, sihtasutusele ja minu mõte on see, et vot need sihtasutused ja ettevõtted peavad olema riigi poolt väga kontrollitud kellele antakse see õigus, sest Eesti rahvas muide üle 50 protsendi olid nõus et nad suunaksid hea meelega, siis nad teaksid, kuhu, kellele, kuidas. Ma olen ma teie mõistus ja hing on nii-öelda vaba inimese hing või on teil mingisugune sisemine tsensuur ka praegu peal, et et iseenda või teiste poolt kirjutamata piirangud peal, et või kuidas leida vabadust teha seda, mida hing tegelikult ihaldab. Oma loomult olen ma vist taga nisugune reegleid armastav inimene. Korrektne inimene, ma ei ole väga vaba hing. Selles mõttes ma olen alati olnud niisugune, kes siiski teatud reegleid hindab ja järgib. Mis näevad reeglid ette selleks suveks? Selleks suveks tööl olla ja loodan, et augustis tuleb minu Jeili laps Ameerikast koju ja siis ma arvan, et paar nädalat puhata Eestimaal. Ma leian ma kahjuks jutusaateaeg saab kohe läbi, ma soovin teile töökat ja toredat suve. Heategevusfondi Tarmo juht Malle Eenmaa oli meil täna külaliseks. Aitäh kõikidele kuulajatele. Kaunist päeva teilegi.