Tere kuulama keele kõrva. Täna jätkame ideaalkeeleotsinguid ja teejuhiks on filosoof Tõnu Viik Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudist. Eelmine kord jäi meil see 20. sajandi keele kompamine poolele teele. Võib-olla siis jätkaks ja vaataks, kas lõpuks ideaalkeeleni jõuame. Kas see on üldse võimalik? Loodame, et täna jõuame, eelmisel korral rääkisime, et keel toob alati midagi välja, justkui sünnitab midagi. Kusjuures seedis, mida ta välja toob või sünnitab on midagi enamat, midagi rohkemat kui need sõnad ja nende tähendused, mida me välja ütleme, ma tõin kaks rida ühest Doris Kareva luuletusest, kordan nüüd veel kuulen tunde ja tunde mere ainukest lauset siin. Ei ole ju öeldud lihtsalt seda, et on läinud mitu tundi. Kui Doris Kareva muudkui seisab seal mererannal ja üritab tabada seda lauset, mida siis meri ütleb seda ainsat tema ainsat lauset. Siin on öeldud palju rohkem, siin on juttu ju inimlikust otsingust igatsusest, igatsusest millegi järele, mida tegelikult ju mingisuguses konkreetses füüsikalises mõttes olemas ei ole. Meri ju ei lausu meile tegelikult midagi. Ei ole ka teada käest, kui ta üldse midagi lausuks, kas lause on nüüd ainus või oleks tal midagi rohkemat ütelda ka? Ei ole ju tegelikult oluline, et see lauset kuulamine seal mererannas nüüd tunde ja tunde aega võttis, mis siin luuletuses nendes luuleridades välja tuleb, on hoopis midagi muud, see on mingisugune luuletaja soov midagi näha-kuulda, midagi kogeda. Ja neid ridu lugedes saame me sellest üsna hõlpsasti aru, et, et niisamamoodi on peaaegu igasuguse looga. Igasugune narratiiv ütleb midagi, palju rohkemat ja palju enamat kui see, mida ta konkreetselt ütleb. Kui me võtame kasvõi ükskõik millise muinasjuttu, siis nende konkreetsete sündmuste järjestus seal, nii nagu nad on kirjeldatud. Või kui me võtame romaani ja vaatame, Neid konkreetseid sündmusi, inimeste tundeid, mida autor kirjeldab siis raamatu lõpuni lugenud leiame me hoopis midagi muud kui ühe konkreetse eluloo või sündmuste kirjelduse. Jällegi tuleb välja sellest romaanist igasugusest jutustusest ja narratiivist midagi, mida sõnad tegelikult ei ütle, aga see tekst tervikuna ütleb. Samamoodi on keelega ka ka see, mida keele vahendusel on võimalik mõista ja mida keel meile üldse räägib. Nendel puhkudel, kui meil õnnestub teda kuulata umbes siis, nagu seda mereainukest lauset on, on ka midagi palju rohkemat, kui ühes konkreetses lauses väljendada saaks. Seda miskit saab võib-olla ära tunda või ära kuulata, tähele panna. Aga kui te nüüd küsite minult, et mis see siis on, ütle siis välja see keele poolt räägitud lause, siis seda enam ütelda ei saa, sest niipea, kui ma seda ütlen, on see ainult üks keeles väljendatud lause, milles me enam ei kuule seda, millesse keel ise räägib. Seega keelt võiks vaadata üldse mitte kui sõnade ja sõnakasutusreeglite kogumit vaid kui väravat mingisugusesse teise maailma teise, vähemalt võrreldes füüsilise maailma suhtes, mis meid ümbritseb. Ka sel juhul, kui ma ütlen kõige lihtsamaid asju, mis sa täna teed ja vastan, ma lähen tööle, ütlen endale või kellelegi teisele, mul on hea tuju või mul on masendus. Või mõtlen endamisi lehte lugedes, et üks või teine poliitik talitas õiglaselt või ebaõiglaselt või jõuan mõttele, et ma tahan tööd vahetada või kuhugi õppima minna siis kõikides nendes lausetes, mida ma nüüd äsja nimetasin, ma annan oma olekutele tegevusele mingisuguse sellise tähenduse, sellise sisu ja konteksti, mis saab olla ainult keeles ja keele kaudu. Vaat selles mõttes keel loobki maailma või on vähemalt väravaks sellesse maailma, et iga kord ütleme, võtame sellesama näite, kui ma ütlen sõbrale, et ah, tead ma otsustasin tööd vahetada, siis reaalsus, mida ma kirjeldan selles väites on loodud ainult keeles, nüüd selles mõttes, et seal figureerib ju kõigepealt mingisugune mina, kes midagi otsustab, kas meil ilma keeleta oleks see mina, kes saaks üldse midagi otsustada või teha mingisugune selline mina, mis oleks näiteks autonoomne tahte subjekt nüüd selles mõttes, et ta võiks otsustada midagi endast lähtudes ja objektiivsest maailmast sõltumata. Võib-olla on selline asi olemas ka iseenesest, aga igal juhul me teame sellisest asjast sellisest minast ainult keele vahendusel. Kui ma ütlen, et ma otsustasin, siis mõtlen ma mingisugust tahte akti, mida jällegi niisuguses füüsilises maailmas fikseerida. Millised närviimpulsid nüüd mingil hetkel kuskil olid? Ilmselt ei ole võimalik. Ma kasutan tahet, mis on mingisugune jõud minus, mis on jällegi ellu kutsutud väga mitmes mõttes ainult selle keele vahendusel, ainult tänu keelele oskan ma öelda, et minus on tahe ja tunded ja veel midagi. Sest meenutagem, et kui keelt ei oleks, siis meil ei oleks niisuguste psüühiliste seisundite kvalifitseerimise ja liigitamise vahendit mida tähendab minu jaoks töö. Töö on jällegi kategooria, millel on oma keeleline ajalugu ja tähendus, mis kõigub ühest kultuurist teise. Kui ma nimetan tööd, siis meil siin mõtlen ma muidugi niisugust pühendatud professionaalset tegevust, mis võtab suure osa oma päevast ja mille kaudu ma põhiliselt olengi lülitatud sotsiaalsesse süsteemi. Kusjuures seesama lause otsustasin vahetada tööd mingisuguses niinimetatud primitiivse ühiskonnas mingisuguste lahendust ju ei omaks. Ka siin räägin ma reaalsustest, mis isegi kui ei eksisteeri ainult selle tõttu, et on olemas keel siis nende eristamine On kindlasti võimalik ainult tänu sellele et on olemas keel. Ometi. Me elame keele poolt loodud eristuste maailmas kas või ainult selle tõttu, et kui ma nüüd jällegi helistan lihtsalt tööd ja vaba aega näiteks või tööd ja hobi ja investeerin neisse asjadesse erineval määral psüühilist energiat, teen sellest otsusest, mis on nüüd töö ja mis on hobi, lähtudes mingisuguseid valikuid ja suhtes. Ja see on paika, mingisuguseid prioriteete, seda ma pean kindlasti tegema, sellepärast et see on mu tööülesanne, aga näiteks sobiv ainult oodata või, või vastupidi siis igal juhul organiseerinud oma elu selliste liigendus järgi, millest ma olen teadlik ainult keele vahendusel. Kusjuures füüsilisest maailmast neid liigendusi kõnest bioloogilistest liikidest ei räägi või muudest füüsikalistest objektidest, siis enamus need liigendusi, mis on meil olemas keeles ja millest me nii kramplikult ja kindlalt juhindume enamusi nendest liialdustest füüsilises maailmas ju ei leia. Me leiame nad ainult selles keele poolt loodud või siis vähemalt keele poolt vahendatud maailmas. Siit siis järeldub, et meie keelerikkus on ka meie elurikkus ja meie keele vaesus on ka meie elu vaesus. Kui keel, mida ma tean, on oma liigendustelt vaene näiteks siis täpselt samasugused vähesed liigendused eksisteerivad minu elus. Kui mul on niisugune keel, kus no asjad on põhimõtteliselt selged väärtused on paigas, kolme-nelja-viieliikmeliste lausetega on võimalik väljendada elu põhitõdesid, siis on ka minu elu selline, ma järgin suhteliselt lihtsaid skeeme, taandan elu probleemide lahendamisel mingite suhteliselt lihtsate tegevusmudelitega ja elangi, nii. Ehk siis teiste sõnadega, ma tõepoolest elan selliselt, nagu minu keel on. Siia tuleb nüüd tegelikult juurde veel üks moment. Me ei kasuta keelt ju mitte ainult instrumentaarses ja kommunikatiivsus, vaid ka loovas tähenduses. Kui me kas või neid samu liigendusi näiteks oma tahte ja tunnete või töö ja vaba aja või ükskõik mille muu vahel loon siis mitte nii, et kõigepealt elus on olemas need liigendused ja siis keele abil ma justkui väljendan või kopeerin neid, liigendusin vaid vastupidi, ma loon selle liigendus ja kõigepealt keeles ja siis hakkab minu elu seda keelelist liigendust matkima. Sekundaarne pole mitte keel, vaid elu. Kõigepealt on meil mingisugune kategooria mingisugune sõna ja siis alles andma oma elu nii sättida, et ma võtan selle, sõnas nimetatud asja suhtes midagi ette. Kõige lihtsam näide siin on selline sõna nagu jumal. Kui mul niisugust sõna ei ole, siis muidugi ei käima näiteks pühapäeviti kirikus või ei pühenda ennast meditatiivsetele mõtisklustele selle asja suhtes või niisugune sõna nagu nirvaana. Kui mul ei ole sellist sõna, siis mul ilmselt ei ole niisugust meditatsioonid eesmärki ja kas ma sel juhul üldse mediteeriksingi. Nii et minu elus toimub reaalne muutus siis kui mul kõigepealt on see sõna mitte vastupidi, mitte nii et ma hakkan ju kõigepealt käima kirikus ei käinud need 10 aastat, kirikus tuleb minu ellu niisugune sõna nagu jumal või mediteerinud 10 aastat jõudsin mängi kuhugi, mida nad pärast nimetan nirvaneks? Ei, paraku on nii, et nirvaana nüüd erineb jumalast selle poolest, et kui jumal vähemalt kristlik jumal võibki olla sõna siis Nirvana seisundis keelelisi liigendusi, ei ole see niisugune puhas vahetus ja kõige kattumine kõigega. Aga kuidas ma seda tean? Ja kas see oleks siis ka sel juhul, kui mul enne ei oleks seda nirvaana teooriat? Kui mul enne ei oleks seda nirvaana teooriat, kuidas ma siis üldse ära tunneksin, et see, kuhu ma nüüd välja jõudsin? Kas siin saaks näiteks samasuguseid kategooriaid mängida kurjuse ja headuse peale kurjust poleks ette antud, siis siis maailmas kurjust polegi? No kirjelduslikus mõttes maailmas muidugi on kurjus olemas ütleme siis niimoodi, et kui meil ei oleks seda sõna, siis ma arvan, et meil ei oleks seda probleemi ja samamoodi siis headusega ka headuse poole saab ikkagi püüelda. Ja mingisuguseid Häid, õiglaseid otsuseid teha ikkagi ju ainult juhul, kui mul juba on mingisugune ettekujutus, mis asi see headus, õiglus on vastasel juhul lihtsalt midagi tehes. Ja pärast nimetagem nüüd seda, mis ma tegin headuseks või kurjuseks, kas siis on sellel üldse mingit vahet, mul vist peab olema enne mingisugune aimdus sellest, mida ma tahan teha selleks, et ma saaksin seda asja teha, igasugune eesmärgipärane tegevus on selliselt struktureeritud, et sõna on justkui ees, sõnanen võib-olla mingisuguste teiste reaalsuste puhul näiteks füüsilised reaalsused, kui küsida, kas päike on olemas enne seda, kui meil on olemas sõna päike, siis selle kohta võiks nüüd küll argumenteerida, et noh, et võib-olla võib-olla siis on mingisugune hõõguv hõõguv taevakeha inimestest inimestest sõltumatult. Aga sellised asjad nagu ilu, headus, õiglus, mina minu elu mõtteluule. Kõik see tundub eksisteerivat tänu sellele, et vähemalt tänu sellele, et meil on nende asjade juurde pääsemiseks selline asi nagu keel, aga võib olla ka tõepoolest ainuüksi selle tõttu, et meil on niisugused sõnad, küsimus on siis muidugi sellest nagu eelmine kord rääkisime, kellel on need sõnad ja kust on need sõnad tulnud. Aga kui vaadata, kuidas seda teemat arendatakse näiteks post struktoralistlikus psühhoanalüüsis 20. sajandi teisel poolel siis tuleb välja, et ka niisugused inimreaalsused nagu meie ihad on keeleliselt struktureeritud. Jällegi ei ole mitte nii nagu sajandi esimesel poolel Froidil, et kõigepealt on minus mingisugune sõnatu tung mida ma siis ise nimetan hiljem kas sugu või armastuse või surmatungiks. Ja mida ma sõnade abil heal juhul Sublineerin. Vaid nii et minu põhimõttelist puudust minu iha põhimõttelist tühikut varjavad just nimelt minu enese loodud selliseid ideo logeemid, kus ma panen ennast uskuma, et aa, ma nüüd ihaldan näiteks naist. Ma loon sellise ihaobjekti, millel juba on keeleline staatus ja sümboolne tähendus, kusjuures ma loon ta sellisena just nimelt sellepärast et varjata enda eest oma iha, põhimõttelist puudumist, tühimik seda, et ma tegelikult midagi ei ihalda. Mitte nii, et kõigepealt on minus selline sõnatu iha vaid siis nii et ma loon ise oma iha, kasutades ära juba selliseid sümboolseid reaalsuse nagu keel loon endale ihaobjekti, et veenda ennast selles, et ma midagi ikka ihaldan, sest kui ma lakkaksin ihaldamast, siis seda nimetataksegi surmaseisundiks. Ma justkui petan enda olevaks selle kaudu, et ma sätestan omale niisuguse ihaobjekti, millel on mingisugune sümboolne väärtus, tus ja tähendus, aga ka ihaldusväärsus tänu sellele sümboolsele väärtusele. Ma loon iseenda jaoks selle objekti ihaldusväärsuse ning tundun endale nüüd juba ihaldades seda objekti, mille ma olen iseenda jaoks kehtestanud, palju rohkem oleva nagu ennem, sest no vähemalt tahan midagi. Ja see, kui sa selle objekti lood, mis on siis selle loomise ajendiks, kas see võib olla ka näiteks ühiskonnas eksisteerivad tabud või mingisugune moodideks Su ihaobjekt on just naine, noh, võib-olla on mees suisa objekt. Jah, selle yhe objekti valikul loomulikult need ühiskonna väärtused mängivad väga olulist rolli, aga kui nüüd küsida, miks mada üldse loon siis selleks et lakkaani järgi nüüd, et mitte seista silmitsi iseenda puudumisega, ikkagi sellega, et mind, seda mind, kes tahab, tegelikult ei ole, sest et vaadake, see mina on ju üks järgmine niisugune keeleline moodustis, mille ma omistanud nendele psüühilistele jõududele, mis, nagu selles kehas niimoodi tormnevad ja tungivad. No veel üks asi, mis küll filosoofidele ammu teada on olnud, aga mis 20. sajandi filosoofias on uue värvingu saanud, on asjaolu, et keele ja füüsilise maailma vahel on üks väga oluline kontrast ja nimelt kui füüsiline maailm meie ümber on particulaarne, tähendab ta koosneb sellistest konkreetsetest üksikutest asjadest siis sõnad on enamuses ju kõik üldised ja probleem tekibki, tekibki nende kahe maailma vastandamise, nimelt kui me ükskõik midagi kirjeldan ja ütlen, et näe, siin on puu või siin ma nüüd istun laua taga laua peal on lell siis ei ole ma tegelikult ju nimetanud mitte seda konkreetset puud, seda konkreetset lauda või seda konkreetset lille vaid ma olen kuidagi nendest konkreetsete üksikute asjade maailmast astunud välja mingisugust üldtähenduste maailma selliste tähenduste maailma, mida, mida ma saan kohandada väga paljude sarnaste empiiriliste objektide kirjeldamiseks. Nüüd filosoofia kuni peaaegu et 20. sajandini tervitasime seda asjaolu, tundus, et väga tore, et me saame siit füüsilisest maailmast välja. Me avastame maailma, mis on palju, palju tõelisem, meenutagem kas või plaat nüüd, kelle jaoks ikkagi sõnad toovad välja selle asja, ei tõuse tema niisuguse igavese, eksisteeriva muutumatu olemuse. Seega, see, mida tähistab sõna noh, laud või puu, on meile palju olulisem asi kui ükski konkreetne laud või puu, selline see keelefunktsioon olema peabki, ta vabastab, ta vabastab meid füüsilise maailma konkreetsusest, hiljem on siis arvatud, et vähe sellest, et keel vabastame füüsilise maailma konkreetsuses ta toob välja asjade olemused puhtal kujul, mille abil ongi võimalik teadust teha. Ta vabastab kõik asjad kõigest juhuslikust, mis selle juurde kuuluvad ja toob välja ainult olemuslikku. Selles asjas keskaegses filosoofias on Platoni Ehidus muutunud juba asjavormist selle asja essentsi. Eks tema sisemiseks olemuseks, mida teades. Me suudame eristada noh, kasvõi sellesama laua juhuslikud tunnusjooned, näiteks see, et siin ta on must või seisab kolmel jalal olemuslikke tunnusjoontest. Mis siis laua puhul tähendab näiteks seda, et ta on niisugune inimese poolt loodud ja toestatud pind, mille taga saab istuda, mille peal saab kirjutada ja, ja nii edasi. Seega keel on mõeldud, viib meid justkui asjade mõistmiseni selles mõttes, et vabastab pilgu jaoks olemusliku ja olulise selles selles asjas. See on nüüd midagi, mida alates 20. sajandi teisest poolest on väga palju kritiseeritud. Kõigepealt, kui vaadata sellise keele abil loodud olemuslikku maailmaotsimise ajalugu, siis kõigepealt on muidugi filosoofidele tundunud, et see olemuslikke asjades keele vahendusel tuleb üles leida järelikult keelt tuleb kuidagi niimoodi tarvitada, et kõik juhuslik keelest üldse ära kaoks. Nii ainult olemuslikult asjadest rääkida saaksimegi. Kusjuures kui me selleni jõuame, siis oleme me saavutanud sellise ürgse, eheda vaheda niisuguse Aadamlikku ideaalkeele. Me oleme jõudnud selleni, mida hilisem Paabeli segadus on justkui nagu vussi Äravustsinud ja sõnade niisuguse tõelise palge välja toonud. Nüüd hiljem kuskil seitsmeteistkümnendast sajandist alates, aga võib-olla hakkas tunduma, et me ikkagi seda ideaalkeelt üles ei leia sellel samal põhjusel, et et keegi seda ideaalkeelt ikkagi loonud ei ole. Küll aga me võime selle ideaalkeele konstrueerida ja seda võiks teha kõige paremini vast matemaatika vahenditega. Aga te ju mõtleme niimoodi, et ka universum, looduslik universum kujutab endast niisugust looduse raamatut. Aga kirja on pandud looduse raamat, mitte naturaalse keele sõnade, vaid matemaatiliste sümbolite abil tuleb need lihtsalt üles leida. Hiljem näiteks 20. sajandi esimene pool kulub analüütilise filosoofia selle peale, et konstrueerida sümbolit keel, mis samuti võimaldaks tõeväärtusi niimoodi mahedalt ja puhtalt esitada. Nüüd nii matemaatika kui ka 20. sajandi esimese poole analüütilises filosoofias kasutuses olnud sümboolse loogika puhul on tegemist katsega konstrueerida siis niisugune keel, kus sõnade tähendused oleksid vabad igasugusest ujumisest, igasugusest liikumisest, igasugusest mitmetähendusliku, sest tundus, et on vaja leida keel, mis, mis fikseeriks. Lõpuks ometi selle, mida me tahame öelda ja niipea, kui ta on fikseeritud siis edasi me võime ju tõde opereerima hakata, see on, see on ju siis olukord, kus me oleme lõpuks ometi ühele lausele naelutanud nagu laua külge ja nüüd me võime ta koostisosadeks lahti lõigata ja vaadata, milline neist ikkagi seda tõefunktsiooni kannab ja milline mitte nagu lait, mida sa lahkama hakkad. Umbes jah, nii nagu elu uurimine inimese keha lahti lõikamise vahendusel. 20. sajandi teisest poolest alates on üha enam veendutunuist sellise ettevõtmised tulutuses. Üha enam on hakanud tunduma, et ega keele elementide kaudu ja nende elementide fikseerimise kaudu me ikkagi keele saladuseni Heegel oli ilmselt esimene filosoof, kes üritab luua niisugust loogikateadust kus tähendused oleksid mitte fikseeritud, vaid vastupidi, kus need tähendused oleksid, ta ütleb, Flüssige, sellised voolavad, ujuvad ta üritab luua siis loogikat, kus sõnade tähendused mitte ainult ei teisene vaid muutuvad oma vastanditeks ja sealt jälle jälle tagasi. Ta oli oma ajast natukene vist liiga palju Eeessest heegelile just järgnesid kõiksugu katsed, selline spekulatiivne mõtlemine nagu maha suruda ja asjad korda seada. 20 sajandi teiseks pooleks on see intensioonidel raugenud. 20. sajandi teisel poolel on siis jõutud seisukohale, et tegelikult ei sümboolne keel ega ükski kirjalik keel üldse ei oma tegelikult mingisugust põhimõttelist eelist suulise kõnes sest vaadati, suulist kõnet kasutame, siis on need heegeli poolt loodud tingimused just nimelt täidetud, et me ju kasutame sõnu, nii, nende tähendus kogu aeg muutub. Ei fikseeri kõigepealt definitsiooniga sõna tähendust ei asu siis sellest lauset moodustama, vaid moodustame loomulikult niisugusi lausejadasid, kus sõnade tähendused kogu aeg kõiguvad, seda suulise keele erinevust kirjalikust, keelest, kust üldse ju kasvab välja see soov sõnadega tähendusi nagu niimoodi lõplikult ära fikseerida. Seda erinevust on ka pandud tähele juba filosoofilise mõtte algusaegadest alates ja nimelt väga paljud filosoofid onju teadlikult üritanud oma tarkusi mitte kirja panna, väidetavalt pütaagorras oma koolkonda rajades oli seisukohal, et neid keeles väljendatavaid tarkusi üles kirjutada ei saa. Sellepärast et siis nad kaotavad oma mõtte. Ka Sokrates ei kirjutanud ju midagi üles ning seesama plaat on esimene, kes kasutab niisugust proosat. Filosoofiliste mõtete kirjapanekul kirjutab oma seitsmendast kirjas, et tegelikult ta üldse ei tea, kes kirjaliku kõne vahendusel filosofeerimine võimalik on. Meenutagem, et ka tema tekstid kujutavad endast ju shokraatilisid dialooge, mis matkivad olukordi, kus Sokrates mitme kaaslasega vestleb seesama Sokrates, kes tegelikult ise ju midagi kirja ei pannud. Vähe sellest, et Sokrates vestleb iga kord, kui vestlus jõuab mingisuguse olulisema punktini, kus Sokratese käest küsitakse, et nojah, et sa oled meil nüüd siin veendunud, et me ei saa asjadest täpselt aru, kuidas nad on, aga ütle siis ise, et kuidas on nende ideedega või kuidas on armastuse või surmaga siis kõikidel nendel olulistel kohtadel plaatoni kirjutatud lugedes ütleb Sokrates selle koha peal, nõnda et vaadake, mina ka täpselt ei tea, kuidas selle asjaga on aga keegi mu tuttav. Näiteks Diotiima jutustas mulle ühe loo, mille ma nüüd teile siin ümber jutustanud. Nii et selliste oluliste kohtade peal, kus nagu 20. sajandi esimese poole analüütilises filosoofias oleks tulnud definitsioon, jutustab Sokrates hoopis ühe kellegi poolt kuuldud mõistuloo, mis peab siis vastama sellele küsimusele ja, ja vastab niipalju kui üks lugu üldse vastab. Siin oleme nüüd tagasi selle juures, millest me täna alustasime, et üks lugu räägib alati palju rohkem, kui need sõnad ja laused kokku väljendavad, mis temas on ära toodud. Ja selle mõttega on paras lõpetada. Aitäh filosoofile Tõnu viigile, ütleb toimetaja maris Johannes. Aga keele kõrva lõpusõnad, nagu ikka, on luuletaja omad. Paul-Eerik Rummo tekst ja esitab. Kurna tühjaks oma päevade kärje sees ja väljas ses samas näljas, nii. Mis on luule artikuleeritud karje? Mis on lootus? Vastu hõik läbi.