Keelekõrv. Tere päevast siin toimetaja maris Johannes kirjanik ja tema keel. Tänane stuudiokülaline on lastekirjanik Kerttu Soans. Räägime keelemängust, keele, rõõmust, keele murest. Kertuga sa oled nõus selle mõttega, et meie keelerikkus on meie, kus ja vastupidi, et mida vaesem on keel, seda vaesem on elu. Kindlasti olen sellega nõus, sellepärast et ma ju ise töötan keelega ja kiirest, oleneb väga palju minu elus. Nii see, kuidas mu töö edeneb, kui ka see, missugune minu tuju. Ja sealt kõigest võib ka üldistada, et nii see kui rikas on minu elu, nii et tõesti keel annab elule rikkuse. Ütleme niipidi ja kui vana sa olid, kui sa selle tõdemuseni jõudsid? Ma olin päris väike, kuigi ma ilmselt kindlasti ei osanud seda nii selgelt väljendada, nagu sina praegu ütlesid. Ja ega mul praegugi pole kodus seina peal sellist afarismi või elust keele ja rikkuse vahekorra kohta. Aga, ja ma tundsin seda juba väikse lapsena, sest ema Helvi Jürisson on mul ka kirjanik ja lastekirjanik. Ja tema väga armastas selliseid keelemänge ja keelega mängimine, igasuguste otsingute, toimepanek ja, ja vastuste leidmine ja kõik see käis meile igapäevase elu juurde, tegi selle elu rikkamaks ja oletan, et ikka kogu aeg sai nalja. Tähendab, keel oli üks, üks peamisi niisuguseid huumoriallikaid meie perekonnas. Ja muidugi on lapsepõlvest siiamaani jäänud ka teatud tüsistused või kuidas keegi neid nimetab, mina nimetan neid muidugi niisugusteks sõrmusekivideks jäänud minu keelde siiamaani. Mõnele nad ehk ei meeldi, sest nad ei ole üldkasutatavad, nad on meie pereringis sündinud, aga mõnele meeldivad nad väga ja minu lähim tutvusringkond väga palju kasutab neid sõnu, mis kunagi siis minu lapsepõlves said alguse ja võib-olla ka varem, sest ma olen oma ema jutust kuulnud, et ka tema ema oli suure keelega mängija. Ma võin ühe näite näiteks tuua, et ütleme üks koht, kus niisugust asja läheks päris palju vaja on ebamugavad ja võib-olla isegi lubamatud sõnad, mida igal pool seltskonnas kasutada, justkui tohiks nendele leida siis mingisugused vasted, kas siis kitsam ring saab ainult nendest aru või siis saab nendest aruga laiem ring, kui tal on mingisugune teatud näiteks kultuuriline ettevalmistus. Üks näide on selline, et on üks prantsuse luuletaja ja diplomaat, kelle nimi on reansson pers ja ta on prantslane ja tema nime, perekonnanime lõpus on tegelikult veel E täht ka. Nii et kirjapildis on see sõna siis niisugune, mida üldiselt ei tohiks kasutada. Niuke tubli talupoja, tubli, tubli jah, selline, kuigi ta ise muidugi kuulus kõrgkultuuri. Aga jah, tema perekonnarivi viitab sellisele otsekohesuse-le ja meie perekonnas, siis oligi nii. Ega mina ei teadnud, sellest, tuletas sel ajal veel midagi. Aga kui keegi näiteks istus külma kivi peal ja tagumik hakkas külmetama, siis öeldi selle kohta, et oi, mul Sand Jon külmem ja see oli kõigile selge ja see oli ka muidugi selge, et nendele inimestele, kes olid kuulnud sellisest luuletajast, aga no kes ei olnud kuulnud ei luuletajastega ega ka seda olukorda, nagu ei viibinud selle juures seisund muidugi midagi aru. Ja teised sellised vasteteleidmised. Nad said toitu justkui igapäevasest kogemusest ja siis kanti neid ülekeelde ema, kes oli küll kirjanik ja eelkõige just lastekirjanik, tegelikult töötas arstina ja tema kaks kõige esimest patsienti olid ühe nimi oli päiv Cornelius ja teise nimi oli pleiad. Paul. Ja loomulikult meie pere korras olid, kõik pliiatsid olid kas lihtsalt Paulid või pliiatsi Paulid ja ma mäletan, et ma tükk aega isegi arvasin, et tegelikult pliiats kirjutatakse e ja i keskel. Aga noh, see väga kiiresti kuidagi iseenesest sai korda see, see viga on arvamus ja päiv Kornelius oli siis niisugune väga huvitav nimi, eks ole, et oli niisugune väljend meie perekonnas, et kui ma tulin näiteks lasteaiast vanaema tõi mind lasteaiast, siis ema küsis mu käest. No kuidas sinu päiv Kornelius oli, see tähendab siis seda, et kas sinu päev läks korda? Teiselt poolt muidugi oli sõnu, mida ei sallitud ja mida näiteks mina tõin kuskilt lasteaias sisse või lihtsalt lihtsalt oma Liisugusest võib-olla pisut vales suunas kasvanud fantaasiast. Aga need ei olnudki mingid roppused, erilised, vaid olid lihtsalt esialgu tuna näivad parasiitsõnad, mis tegelikult kõne väga tugevalt rikuvad üks väike nagu või ka näiteks sõna tegelikult, mida ma praegu, kui ma mõtlen seda, mis ma ise olen rääkinud siin viis minutit, ma olen seda ka liiga palju kasutanud või, eks ju, või onjunad väga, rikuvad tegelikult keelt, et kui sa ikkagi tahad vaata puhtalt rääkida, siis oleks juba lapsepõlves õige aeg teadlikult jälgida oma parasiitsõnade teket ja minule oligi nii, et tekkis selline sõna nagu onju. Igale poole. Ma seda panin, mul on see sellepärast meelde jäänud, et sellel on nii toredat sellel sõnal ja siis ma ikka küsisin, et et täna on ju ilus ilm on ju isegi mitu korda või sul on ilus kleit, on ju, mul on ilus kleit, on ju isegi ei pidanud küsimus olema, see mulle tundus selline magusroosa ümmargune sõnasonju. Kihnus suvitasime, ma võisin olla kuue aastane, olime seal ema-isaga ja mul oli üks pisikene valge plastmassist karu, kellel oli väike trumm kõhu külge kleebitud ja kui siis seda üles keerata, siis ta põristas seda trummi. Ja see väike karu oli peopesa suurune ja ükskord olime rannas, oli mul jälle kaasas ja jälle mina igale poole oma hunnikut. Ja lõpuks siis oli see nüüd ema, isa, üks neist igal juhul ütles et, et selle karu nimi on ju, mis sa tast kogu aeg nimetad, igale poole ja hiljem iga kord, kui on ju tuli, osutati sellele karule ja päris kiiresti mul see on ju, hakkas tähistama ainult seda karu java ei saanud isegi teiste jutusenamoniud teistmoodi ette kujutada kui selle väikese valge trummi põristav karuna. Ja see meetod toimis, kusjuures olles ise laste ema, ma võin öelda, et see toimib ka tänapäeval, ka mina olen oma tütarde parasiitsõnadele, mis on veel tekke faasis, püüdnud leida mingeid mänguasju, et mida siis nimetada selle sõnaga personifitseeritud annatale, näokuju annan näo ja kuju ja keel annab selleks suurepärase võimaluse, suurepärase sest tegelikult ju paljud eestikeelsed sõnad on ju kuskil teises keeles näiteks kellelegi nime, selliseid kokkusattumusi on ju küll ja küll või eesti keeles, eks ole, on ju nimesid, mida näiteks ei saa lätlase juuresolekul mainida või inglase juuresolekul, sest neile tekitab see nalja ja nii et, et keelele saab ka anda täiesti iseseisvaid tähendusi, selliseid, mida varem ei ole tal olnud, kui nüüd räägime sõnadest, mitte keelest üldiselt, aga kuidas tundub, kas seda mängulusti ja keele kukerpalle kuidagi ahistab ka see, kui on olemas reeglid, kas reegel sind sinu maailmas ja sinu toimetamiste juures on abistanud või vastupidi, et oled selline anarhist ja tahab reeglid lõhkuda? Mulle tundub, et kui luua mõnd päris uut sõna nii oma oma seltskonnas, oma keskkonnas ja kindlasti ka siis, kui teha seda üleüldse keelde sisse tungides siis reeglid ikkagi on need, mis abistavad. Reeglid teevadki tegelikult selle võimalikuks. Sest kui sa lihtsalt reegliväliselt hakkad sõnadega mängima reeglite väliselt täielikult neid kõrvale jättes, siis siis sõna lihtsalt ei, ei sobilist sellesse keelde ja ta ta ei leia niisuguste sõpruskonda selles lauses ta jääb niimoodi üksikuna ja ma mäletan, et koolis oli niimoodi, et Meil oli väga hea eesti keele kirjanduse õpetaja, väga palju oleneb inimese edaspidisest, keele julguse oleneb sellest, millised vabadused talle koolipõlves ka anti ja minu õpetaja Inge Kitsing, tema oli tõesti selline, kes kirjandites ikka lubas väga palju mängleva keelega ümber käia ja kui asi läks ikka juba niimoodi päris mööda, siis tehti märkus ja seletati, miks. Ja mis puutub reeglitesse, siis kirjandid olid mul tõesti kogu aeg viied, aga näiteks grammatika oli mul alguses väga raske. Ma ei saanud üldse aru, miks mul on tarvis neid reegleid niimoodi sõna-sõnalt veel pähe õppida, kui ma tegelikult tead, kuidas keelega tegutseda ja tükk aega ma ei saanud sellest aru, mul oli isegi kolm vaevu vaevuse. Siis Ki plahvatas, mul on see meeles ka, see oli kuskil keskastmes koolis juhtus, et ma sain äkki aru, et reeglid ja keel on omavahel niivõrd tihedalt seotud, esiteks on olnud muidugi keel, aga kui ma tahan keelt täiustada, ise keeles edasi areneda, siis on mul vaja siiski neid reegleid, et suuta loogiliselt olemasolevast mingit uut kvaliteeti kasvatada. Ja sellel hetkel, kui ma tabasin ära, et reegleid on võimalik ise tuletada sellest samast keelest, vot siis mul oli kahe grammatikaga viis, siis ma lihtsalt jätsin meelde need näited ja polnud ju vaja, et see sõna-sõnalt reeglit samu lauseid kasutad, sa pidid oskama selle reegli ainult õpetajale selgeks teha või kontrolltöös siis kirjutada. Et siis ma sain äkki aru, et see tuleneb sellest põhikeelest ja annab võimaluse minul siis veel keelega edasi mängida. Nii et tegelikult grammatika hakkas mulle siis väga meeldima ja meeldib siiamaani, siiamaani meeldib väga, aga kui palju sulle praegu meeldib nagu lõhkuda neid piire, sest üks asi on see, kui sa oled nagu koolilapse olukorras, seal on omad reeglid, seal on omad mängud, aga nüüd oled sa vaba. Ja ma olen nüüd vaba. Aga ma tunnetan siiski, et see vabadus on mul niisugune, et selleks, et jõuda lugejani oma töös selleks ma pean arvestama selle lugejaga. Nii et minu vabadus on siiski teatud mõttes piiratud piiratud selle vastuvõtjaga või nende vastuvõtjatega. Ja imekombel siiski olema viimastel aastatel, vaatamata sellele, et ma seda väga tunnen ikkagi veel vabamaks muutunud, sest et vahepeal päris alguses kirjalikku tööd tegema hakates tegelikult juba päris päris ammu, lõpetades ülikooli ajakirjanikuna ja võttes kätte siis selle viimase ÕS-i siis ma küll vaatasin, et see asi on ikka nii ülekäte läinud, et polegi enam mingeid reegleid, olid kurb ja olin kurb ja tegin isegi ühessaa, et vaata kui kole lugu, kõik reeglid lastakse vabaks, eks ole, pole enam õigesti ja õieti, eks ole, pole enam üksteise teineteise mingeid, vahest vahel kõik on lubatud, see kõik lubatavus, see tundus mulle täiesti mingisugune pealetung, mingisugune labastamine, jama, kõikvõimalikud halvad asjad. Ühesõnaga, asi on täiesti Sandžernis. Aga läks aega, ma selle ussiga ikkagi lähemalt sain tuttavaks kuulub mu igapäevase elektri hulka ja kuulasin siis ka. Olen käinud palju koolides esinemas ja ja mulle tundub, et see, et keel on lastud lõdvemaks, et reeglid on läinud laiemaks hoiab seda keelt paremini koos kui see, et oleks jäädud niisuguse raudse hoiaku juurde. See raudne hoiak, see keelamine, see kitsas, mingil määral juba võib-olla vananenud mall oleks võinud väga palju halba teha, siis oleks see keel tõesti hakanud täiesti omal vabal soovil igas kasutaja sõltuvalt ei tea kuhu arenema, nii et keeleteadlastel on minu poolt täiesti tagantjärele suur kummardus, veidi variaid sellel ajal kritiseerisid, kui see uss välja tuli, praegu mulle tundub, et see on nagu natukene kaose ja korrateooria, et selleks, et jõuda paremale tasemele, tuleb mingisugune kaos enne läbi käia, et siis siis mõte hakkab liikuma uut lahendust otsides. Nii et see niisugune teatud kaos, mida teadlased kindlasti ise kaasaegse nimetajaga mulle tundub teatud liigne lubatavus tegelikult valmistab nagu ette sellist uut täpsemat reeglistikku mis siis sobib sellesse tänapäeva keelde paremini. Me oleme pandud sellisesse katse-eksituse purki suurde kogumisse ja siis selekteerima ise välja, mis on meile parem ja mis on meil halvem, on see selline enesetunne? Mulle tundub nii, mulle tundub nii, et keel praegu ise väga tormiliselt areneb, sellepärast areneb ja see, millega inimene kogu aeg kokku puutub igapäevases elus tehnilised vahendid, see ju väga-väga palju mõjutab hoopis uued suhtlusviisid. Et tänu sellele praegu on selline ligadi-logadi ja, ja sealt siis lõpuks jääb sõelale see, milles saame jälle jälle ühe ilusa puhta eesti keele, aga siis on juba teisel tasandil. Aga muidugi, mis puutub veele ikkagi sõnade leidmisesse, millegi uue tähistamisel, kuidas üldse uudissõnu välja mõelda, selleks on ju ka omad kindlad reeglid, mis ka ma kujutan ette, kogu aeg aina lõdvemaks muutuvad. Aga võõrkeelsete sõnade sissetoomine eesti keelde selleks, et anda edasi midagi, mida meie keeles enne ei olnud, aga nüüd meie elus juba on see mulle nii küllaltki umbkeelsele inimesel ei ole muidugi kunagi meeldinud. Aga valmistades tänaseks saateks ette. Ma sirvisin Göte keele märkmeid ja seal tema ütleb juba omal ajal, eks ole, olles muidugi tõeline ka erutiiter ikkagi kui mõnes teises keeles see sõna tähistab seda nähtust selgemini, siis tema soovitab ikkagi seda kasutada. Göte on mulle suure suur armas küll, aga näiteks teine näide, ütleme kaasajast Linnart Mäll, kes tõlgib, tõlgib, algkeeles budistlikke pühakirju, tema näiteks leiab jälle tõesti täiesti suurepäraseid vasteid, nii et ta seda eesti keelt on võimeline tõesti tõstma niisugusele kõrgusele, nagu ütleme, see pühakirja meeleolu ja sisu. Nii et on ka selliseid fenomen, et näiteks niisugused sõnad nagu pälvimus ja virgumine ja silmad täituvad pisaratega, kui satud lugevadeva tekste ja seal tulevad noh, niivõrd selge, et sa saad kohe aru, mida see sõna tähendab. Isegi siis, kui sa pole mitte Te kunagi varem seda sõna kasutanud. Ja teine selline näide on, on Harry Potteri tõlkijad kaerad, kes minu arvates ka leiavad selliseid vasteid, neid niisuguseid kahtlasi lugusi ja olukordi kirjeldama. Ja sa saad kohe aru, mis seal toimub, peab olema mingisugune üldine keele telepaatia, et inimesed ikkagi suudavad ka nende sõnadega, mis pole nende jaoks muidu vastuvõtja jaoks igapäevased, suudavad ikkagi oma teate edasi anda. Nii tahan anda nüüd edasi selle teate. Sellel nädalal on sinugi elus suur päev, ilmub sinu kolmas lasteraamat teistmoodi sirel, ütleb oma laste maailma luues. Kui palju sa seal oled reeglite ja vabaduse kütkes, palju sa lubad seal endale näiteks sõnaloomet või fantaasiamöllu ja palju sa lubad seal oma nii-öelda salamaailma piiluda, et, et siin on ka see moment, et lobiseda liiga palju välja oma oma saladusi. Sa mõtled raamatus raamatus raamatus oma saladusi, keele saladusi, küngas või keelesaladusi? Päris palju lobisen välja. Aga see pole dokumentaalkirjandus läbi lastud niisugusest kunstilises filtrist ja ma olen neile püüdnud anda teatud üldistuse või sobivuse igasse enam-vähem sellisesse perekonda. Nii et see too, need saladused on siiski niivõrd keeruliste koodidega varustatud, et vaevalt nüüd sealt saab teada täpselt Veeverekonna tegeliku elukäigu ja pesumustri või ma ei tea mille kohta. Aga, ja ma olen nendelt saladuslikelt kasvatanud, et tekstid ja selles raamatus on ka üks jutt, mille pealkiri on sõnade ümbernimetamine kus tõepoolest on leitud siis sellised sõnad, mida ei sobi seltskonnas kasutada ja neile on siis otsitud sellised sõnad, mida saab jälle kasutada, kuigi nad tähendavad sedasama. See jutt jääb segaseks, ma toon lihtsalt näiteks väike Sanš. Jah, tore. Et selles sõnade ümbernimetamise raamatus on näiteks juttu sellest, kuidas Sealne tegelane ema, kes tegelikult koosneb küll paljudest emadest mitte ainult ainult minust üldse sealne ema läheb oma lastele, et kui nad ikka tõesti tahavad nii väga, kogu aeg igal pool püssist ja kakast rääkida, siis nimeta, kui need asjad ümber number üheksa ja number kaheks ja siis võib sellest igal pool kõnelda. Ja üks lastest küsib, et kas ka kohvikus ja tõestiga kohvikus võid sa öelda, et sul on number kaks, number üks või isegi kange kaks, et see kõik on lubatud ja seal on veel teisigi selliseid sõnade ümbermuutmise näiteid, nii et jah, üks üks lugu vastab tõesti täpselt meie tänase saate teemale, kui lapse areng ja tema keeleloome valla puhkeb, kas tuleb ka üllatusi? Emale tuleb ikka üllatusi. Ja see on niisugune vastastikune, sest et kui naine saab emaks, siis tema enda keel ka automaatselt muutub tegelikult et ta peab lihtsalt teisi asju, hakkame rääkima teed ja sellepärast ka sellepärast, et teised asjad, aga ma praegu mõtlesin küll rohkem seda, kuidas ta hakkab rääkima oma lapsega. Muidugi ta keel muutub ka sellepärast, et tekib küsimus, kas rääkida mähe või mähkmed ainsuses või mitmuses, see ka kõik tekib see, mul ka kõik läbitud juba, et kuidas oleks ilusam, aga lapse endaga hakata teistmoodi rääkima ja on olnud küll ja küll selliseid keeleinspektoreid, kes arvavad, et igasugune ninnu-nännu oleks justkui halb, et Kätu kinno ja see kõik ei aita taia lapsel korralikku eesti keelt ära õppida. No mina arvan küll, et see nii ei ole, ega siis see Kätu ja kinno või meie perekonnas isegi kätsin ja Gincien see väike kadakasakslus tunnen ära väikesakslus muidugi, aga ütleme, väike saksa keele mõju siiski ja, ja see kõik ikkagi minu arvates näitab seda loomingulise osaluse võimalust, mitte ei lase lapsel selgeks saada seda, et käsi ja kinnas on siis kirjakeelne. Aga ega's Kätu ja kinno vale ei ole, eks ole. Oma kohalik kodumurre, nimetagem seda, nimetagem nii ja, ja ma ütleksin, päris levinud, päris levinud käitud ja Kinnud ei olegi ainult meie perekonnas liikvel ja lapsed ise vähemalt minu omad küll väga tabasid ära, eks meil on selline õhkkond ka kõigis perekondades peaks ikkagi ka seda keelt arendama, sest ega lasteaed või kool üksi sellega hakkama ei saa, et selline keele emotsionaalne pool ikkagi avaneb kodus. Näiteks on olemas üks keel, mille on loonud Ursula tõlkija, kauaaegne sirbi toimetaja ja tema oma õega lapsepõlves nemad lõid loomade keele ja tädi Ursula räägib seda siiamaani küll loomadega ainult. Ja see keel on väga mitmetes keeltes kokku pandud, nad oskasid õega palju keeli. Ma toon seal mõne näite, et koer on tädi Ursula, põksi keelesse köitsi. Väike koer on pakiwitzi ja kui on väikesed koerad, siis nendel on välja mõeldud ka mitmus pannakse sinna lõppu Monda Peeba köitsimonda. Ja tere näiteks on, tahtis ta nii, et tere, väikesed koerad tahtis Peeba kütsi Monda. Ja kui ta seda ikka tõesti ütleb talle külla tulnud koertele, siis nad Need, koerad ka reageerivad, nii et, et see keel on elanud juba 80 aastat, peaaegu loomade keel selle koha peal, ma võin ainult öelda, et sul on veel kõva arenguruum ees, minul on väga kõva arenguruum tõesti, nendel oli ikka kohe ikka ikka mitmed sajad sõnad. Mul on jah, ainult mõned üksikud ja, ja mis praegu meil kogu aeg käibel on need veel mõningad, mis on võib-olla saanud minu lapsepõlvest alguse või pisut hiljem supp on näiteks meie perekonnas subjoo, sest on olemas ju üks väga hea maalikunstnik Olev Subbi siis on võimalik kõik omavahel ära seletada ka lastele ka maalikunsti tuua supi söömise juurde, nii et see annab üleüldise niisuguse mängulise tausta ja no kõigil on hästi lõbus, kuidas lapsevanemana mõtled, kas kõik on lubatud, mida sülg suhu toob, peab ikka tähelepanelikult kuulama. Kõik kindlasti ei ole lubatud. Mul on niisugune mälu, et unustab kõik halvad asjad ära, et mul ei tule just palju neid näiteid meelde. Üks oli see eelpool puudutatud parasiitsõnad, need tuleks kindlasti välja rookida juba võimalikult varases nooruses siis hiljem lihtsalt ise märg kad nende tekkimist siis ei ole enam, vajas neid personifitseerida, siis täiskasvanuna lihtsalt juba tead, mis sõna see on, see parasiitsõna ja millal ta tekib, millised on ohumärgid ja teised asjad muidugi veel, mis, mis ikkagi tulevad, on tee, mis tahad, kui lapse perekonna pisikesest keele pesakesest välja lendab esialgu lasteaeda, hiljem kooli, siis sealt muidugi tulevad, et siis kõikvõimalikud sõnad, ma ei pea siin silmas just neid roppusi, sest nendel on üldiselt lühike eluiga. Soovitan üldse neile mitte tähelepanu pöörata. Meil ka lendas esimesel kahel kuul peale lasteaeda ikka igasuguseid sõnu kodus, aga kuna nähti, et vanemad ideenist üldse välja või muutuvad A kontaktseks ei suhtle enam oma lastega, siis lapsed lihtsalt vaatasid, et ilmselt nad ei tea ju täpselt, mis see tähendab ja miks see on lubatud, miks mitte ja noh siis lihtsalt vajuvad ära, nii et võitlemine mingite roppude sõnade vastu see kindlasti ei aita, sest see tekitab ju võimalus tähelepanu keskpunktis. Laps teab, et vot kui ta ütleb seal noh, mingi, eks ole, hakkame praegu siin nimetama mingi sans jonni siis kohe kõik ütlevad ei tohi, et siis saab, kohe tekib mingisugune suhtlus, aga jah, ei maksa üldse üldse vahele astuda. Aga muidugi on need niisugused kaasaegsed slängilaadsed, mõned sõnad, mille tähendus on kadunud, släng polegi öelda õige. Tulevad kaasa ka mõned sellised sõnad, millel ei ole mingit tähendust ja vaat kui niisuguseid sõnu kuulete näiteks. Vahva, tore, lahe mõnna. No ega mul nende sõnade vastu ei ole midagi, aga kui hakata lapselt uurima, mida selle sõnaga mõtleb siis õige pea selgub, et ta ei teagi, mis selle sõna tähendus on. Vaat sellele ka tähelepanu juhtida, et kas ta ikka ise teab, et need uued sõnad, mis ta võtab kodus ta näeb, kuidas sõna kasvab ja kus kus ta välja areneb. Aga mis ta võtab oma lasteaiakaaslastelt, kas ta üldse teab, ta ei pea nagu ta. Kust te nii, ta ei tea ka nende sõnade tähendust üldse, aga nende sõnade puhul võiks siis paluda tal järele mõelda, siis ta hakkab neid lihtsalt õiges kohas kasutama või loobub, üldse ei lase ma sul olla nii lõpuni positiivne, ütle, kas sa mõnikord vihastad ka muidu ehkki muidugi ja kuidas veel, mis sind vihastama paneb siis? No loomulikult see, kui räägitakse valesti kodus, seal sellega ikka väga nalja, näiteks kui mõni meie väikestest lastest kaks on muidugi neid, ma räägin nii, nagu neid oleks väga-väga palju. Näiteks kukub või mitte just kõvast, aga natuke saab haiget või on mingi muu selline moment, mis võiks ju minu ema käivitada, esiteks teda kallistama. Aga kui ta samal ajal teeb mingi vea, ütleb näiteks millegile, et ma komistasin, mille kile siis sellel ajal, kui ma teda sülle haaran, parandan ma seda, ütlen kohe millelegi ja siis haarata selle, sellega saab muidugi väga palju nalja, sest et see kohatu, kohatu parandamismaania. Aga noh, seda ei juhtu muidugi siis, kui tegemist on suuremate õnnetustega. Eks vihastamist tuleb siis, kui ma ise millelegi komisjon siis maha vihast, aga seda soovi, et hakkan maailma parandama, torman nii-öelda teiste vigade peale barrikaadidele või keele eest barrikaadidele. Maailma parandamissoov on aga mitte sellisel agressiivsel moel vaid kuna ma olen võtnud kindla hoiaku ja see on aidanud mul juba õige mitmeid aastaid õnnelikult elada, et ma ei kritiseeri vaid kui ma näen kuskil mingit viga, siis ma proovin oma järgmises ettevõtmisesse teha nii, et seal oleks parandatud viga sees. Muidugi ma teen ka ise vigu, aga jutt käis praegu ka teiste vigadest. Nii et ikkagi ikkagi soovin parandada. Ma ei tea, kas ma nüüd Parikaadilist otse keele pärast läheks, aga, aga mine tea, kui peab kusagile alla kirjutama. Siis, siis ma arvan, et seda küll teeksid. Kuidas sa oled selle mõttega nõus, et see keelemaailm on tänasele inimesele sama tähendusega nagu omal ajal oli loodus, et see, mis on loodusluule, tuleb keeleluule, et see maastik, kus inimene elab ja on oma nii-öelda loomulikus rütmis nagu ütleme vanasti talupoja ühiskonnas, oli siis mees seal oma põllunuki peal väga hästi sobib tõesti väga hästi. Keelemaastik seda sõna on küll palju kasutatud, aga ma ei olegi varem mõelnud sellele näiteks, et on väga hea vaadeldava keelt maastikuna siis, nii et seal on erinevad geograafilised moodustised tõesti ja seetõttu mõned grupid, näiteks mõned keelegrupid omavahel ei saagi eriti head kontakti. Mõned on sügavalt metsast, teised on kuskil 25.-lt korruselt keset kõrget linna, neil on omavahel väga raske sellel keelemaastikul leida kontakti, samamoodi nagu tõesti metsas ja seal kõrgel elaval inimesel võib olla esimesel kohtumisel ja äkki ka hiljem ei saagi jutuotsale, et tõesti see, see väga hästi sobib. Ma võin siia lihtsalt vahele lisada, tegelikult ei, see ei ole miski, minu originaalne mõte. Seda mõtet mõtles keeleteadlane Aarne Merilai ja tema väitis sedamoodi, et loodus jääb linnainimese jaoks järjest kaugemaks siis see, kus ta ennast võiks tunda, nagu kodusemalt ongi see keel ja et selles mõttes võiks ju keel olla ja tulla looduse asemele linnainimese jaoks. Oo, see on väga meeldiv, väga meeldiv mõte mulle, kes ma keelega töötajad oleksid põllumees ja see on väga-väga ilus mõte, aga veel omalt poolt, mis veel tekkis mul, milline seos on see ka, et kui nüüd võrrelda loodust ja keelt et looduses on ka igasugused meeleolud, mis mõjutavad meie meeleolu, meie tuju kui me ikkagi näeme ilusat sirelipõõsast, siis vaevalt see meid vihastab. Ja keeles on täpselt samamoodi, et kui sa keelt väga hästi valdad, siis sul on võimalik oma vestluspartnerile neid meeleolusid tekitada, siis oled sa nagu ise loodus. Ühesõnaga see inimene siis, kes keelt hästi valdab, võib tunda ennast mingil määral nagu selle seltskonna või selle oma partneri valitsejana. Temalgi on võimalik neid meeleolusid esile kutsuda. Lillede kasvatada ei suuda oma näpuotstest välja. Abado ilusat keelt tundes ja osates seda kasutada võib väga palju meeleolusid esile kutsuda. Aitäh, Kerttu Soans. Selle eest vaatasid ust oma keelemaailma kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes, aga tänase saate lõpetame Ilmar Laabani keele uperpallidega. Mitte teri, loeb Anu lamp. Kui eha saabub tehases, siis ihade tihased löövad kihama tööliste kehades. Et kommid ometi piiks kommete arvel kometit. Orgasm puuris orgiga purismi orgiat. Roosisse laviste istutab Oleviste torni tippu olematu Roosi. Kas Rootsis elav istet tapeti, tapeti taga. Tema põrmugi pole põrmugi lihtne leida. Millega pühkida roosisse laviste kalmu? Palun, siin on tema luu.