Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa lõhnaga Mirdike ilusas kaljavoorus ei või õitseda kaunisti? Kas siis meie maa keel, mis, kui tasa ojak, oma ilu, tundmata heinamaa läbi sinise taeva kullasest tules rahuga jookslemas ehk toreda häälega oma rammu tundmata taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale? Siis ma võtan teid, selge sinise taevatähemaa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates lauta siis ma laulan sind. See kuningas, kes sa pilvede süles kani, kui pungastallillikel lõbusa valge palgega üles tõuseb taeva all, kus tulised käed maha langemas sinu eest musta pimeda udu sisse. Nõnda inimeste vaim, oled sa urus ujumas? Kui su mõte on otsimas jumalat tähtede Alta? Tere õhtust. Ilusat jõululaupäeva soovib keele kõrvatoimetaja maris Johannes. Täna tahame rääkida keskaja vaimulikust eesti keelest. Kuidas seda uurida, mida me oma esivanemate keelest üldse teame. Stuudios on tõlkija, keeleteadlane Kristiina Ross. No kui me üritame rääkida vaimulikust keelest, siis see kõige alumine aja piir jääks kuskile 13.-st sajandist natuke allapoole, sest tõenäoliselt juba enne seda vägivaldset risti usustamist oli kokkupuuteid ristiusuga ja tõenäoliselt mingeid niisuguseid vaimuliku keele algeid juba siis meie keelde sugenes ja see lõpp piir, siis võiks olla 16. sajandil reformatsioon siis nagu olukord muutus kardinaalselt. Ja selle ajal, mis keeles räägiti Eesti pinnal Räägiti siin siis eesti keelt alamsaksa keelt ilmselt ka Rootsi, Soome, Läti, aga ka ladina ja see vahe või niisugune oluline eristus tol ajal ei olnudki mitte niivõrd eesti keel ja teised, kuivõrd ladina keel ja teised, sest need rahvuskeeled olid kas suhteliselt ühesuguses staatuses, lihtsalt maal oli valdav eesti keel, aga linnades Tallinnas näiteks eriti oli see seltskond ikka väga segakeelne kindlasti erialadel oli see ühendav keel erinev. No kaubanduses arvatavasti siis alamsaksa keel peamiselt vaimuliku keele osas, mis tõenäoliselt, või mida võiks pidada siis Eesti tänapäeva kirjakeele niisuguseks aluspõhjaks või ütleme, sinepijoaks, millest hilisem kirjakeel arenema hakkas selle vaimuliku, kelle osas oli ühendavaks lüliks ladina keel, varem oli vaes hästi terav piir tõmmata selle vahele, et kirjakultuur ja suuline tuur näha nendest täiesti erinevaid mõtlemise tüüpe. Aga viimastel aastakümnetel on nüüd hakatud nägema seal vahel ka mingeid niisugusi erimoodustisi ja üleminekualasid, et see vahe nii väga terav ei olnud. No üldiselt võib öelda keskaja kohta laias laastus, et kirjalikultuur tähendas ladinakeelset kultuuri ja kirjaoskus tähendas ladina keele kirjutamise ja lugemise oskamist ja suuline kultuur tähendust siis rahvakeelset kultuuri, noh meilt on teada siis regivärsi line rahvalaul näiteks, mis pärineb ka vähemalt sellest samast ajast, kui need esimesed kokkupuuted vaimuliku keelega ja varem tõesti arvati või käsitleti neid kaht maailma täiesti eri maa ilmadena. Aga nüüd viimastel aastakümnetel on näiteks Lääne-Euroopa rahvaste rahvakeelte kirjakeelte ütlemegi rahvalike kirjakeelte tekkimise analüüsil hakatud seda protsessi natuke mitmetahulisemalt nägema. Ja nimelt kuna keskajal kirjalik tekst oli väga haruldane asi, sest see oli ju käsikiri ja see oli väga hinnaline, neid oli vähe, juba nende kirjapanekul mõeldi selle peale, et nad ei levi mitte vaikselt omaettelugemiseks, vaid nad levivad selleks, et neid loetakse ette ja see põhiline keele- ja kommunikatsiooni levimise viis oli siis kuuldeline, mitte üldse kirjalik. See ühtlasi tähendab, et sellest kirjanikust Tekstist said osa ka need inimesed, kes ise kirjutada ega lugeda ei osanud. Ja selles erialakirjanduses on hakatud niisuguseid inimesi nimetama siis ladinakeelse terminiga gaasiliteraatus. Mis eesti keeles võiks olla libakirjaoskaja, kes oleks siis inimene, kes ise ei oska lugeda ega kirjutada. Aga kuna ta on kuulnud kirjutatud keeles ettelugemist, siis tal on tegelikult on teatud mõttes omandanud selle kirjaliku keele, selle, selle fraasid ja, ja selle loogika ja ta oskab seda ise edasi anda, kui ta tahab oma mõtteid avaldada. Nii et tõenäoliselt võib arvata, et siin Eestimaal siiski oli ka mingi niisugune vahegist selle ladinakeelse vaimulikkonna ja eestikeelse elanikkonna vahel. Ja see ettelugeja oli sel juhul siis kes? Keele seisukohalt võiks eeldada, et selleks, et mingi eestikeelne vaimulik keeld tekkis, pidi siiski ka eestlaste poolt olema initsiatiivi ja mingit huvi selle asja vastu. Võiks arvata, et kloostrite ja kirikute juures oli suhteliselt palju niisugust abitööjõudu vaja ja tõenäoliselt oli kloostrites ka ilmik vendise tähendab inimesi, kes võtsid osa kloostri ja vaimulikust elust aga ise elasid rahva hulgas. Kui nad olid vähegi erksama meelega, siis võib arvata, et nad kuulsid neid ladinakeelseid tekste tundsid ise huvi, mida need tähendavad ja püüdsid neid siis iseendale ja oma kaaslastele seletada ja seda uue õpetuse sisu nagu edasi anda. Et võiks arvata, et see eesti libakirjaoskajate kihistus oli, oli peamiselt nende inimeste hulgas tekkis ja sel pinnal siis arenes välja mingi niisugune algeline eesti kirjakeel, millel ei pruukinudki olla üldse eestikeelset kirjalikku teksti all. Kirjalik tekst võis olla siis ladinakeelne Need, vahendajad kuulasid ta ladinakeelset teksti, tõlkisid selle eesti keelde ja vahendasid seda siis omakorda suulisel teel teistele eestlastele. See, millest te räägite, kas need on hüpoteesid, kas te teate seda kõike? Ja see on loomulikult hüpoteese, kindlasti väga paljud vaidlevad vastu, aga mingi vaheaste seal pidi olema, sest ühelt poolt on teada, ütleme, esimene ürik, kus neil üldse midagi eestlaste kohta teada on. Henriku Liivimaa kroonika kõige esimene eestikeelne lause on seal fikseeritud, laula, laula, pappi, mille eestlased mõnitavalt hüüavad. Seal on ju tegelikult vaimuliku keele sõnase papp olemas, nii et järelikult juba seal midagi nad olid teada saanud, kuigi, kuigi nad veel irvitasid selle üle, aga noh, see oli alles 13. sajandi algus. Teiselt poolt on Eesti rahvalaulust teada, et see on ju väga tugevate kristlike mõjutustega, kuskilt need mõjutused pidid tulema, see ei saanud olla, et see suuline rahvakultuur oli täiesti lahus sellest ladinakeelsest kiriklikust, kultuurist, neil pidi mingisugune ühine pind olema. Kas teil on ka midagi, mida te saate silmaga näha käega katsuda? Ürikud mille põhjal te saate oma analüüse ja teadust teha? Ausalt öeldes keskajast otseselt midagi käega katsuda ei ole, aga on olemas alates 16.-st sajandist eestikeelsed kirjalikud tekstid. Kõige esimene ongi juba tegelikult katoliiklus pärast, aga, aga reformatsiooniaegne on siis kullamaa käsikiri, mis on kirja pandud alates 1524 kuni 1015 32, on see ajaline vahemaa seal aga ta on katoliiklik tekst, see on nagu esimene fikseering üldse niisuguse pikema tekstijupi Oll eesti keele kohta ja paraku ega 16.-st sajandist eriti palju rohkem alles ei olegi, on vanad kooli katekismuse fragmendid, aga neid on ka suhteliselt vähe, näeb niisugust korralikud suured tekstimassiivid, mis on säilinud pärinevad alles seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest poolest, siis on neid tõesti korraga hästi palju juba ja seda keelt lugeda ja uurida. Ja see keskaegse kirjakeele mõte mul just neid tekste lugedes tekkiski, et seal tekstides on kogu aeg nagu tunda mingit, kuidas ütelda võõrast või teistsugust hõngust või hingust nende lausete vahel peal või kohal. Tegelikult see protestantlik keel on suures plaanis hästi homogeenne enne ja suhteliselt ühesugune, vaatamata sellele pikale pikale ajavahemikule. Kui me võtame siis päris aastast 1535 Vannad kooli katekismuse, sest ütleme, kuni Stahli jutluse raamatud Lutoni see on siis seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani, aga see keel on selles mõttes ühtlane, et ta on väga tugevate saksa mõjudega konstruktsioonid, lausekonstruktsioonid, kõik on seal väga saksapärased, kõik need sõnade tähendusväljad või see, ütleme kuidas, kuidas üks tähendus on erisõnade vahel ära jaotatud või erisõnad ühe tähenduse jaoks kokku pandud, see on kõik saksa keelele vastab väga-väga täpselt nii, et seal on kogu aeg tajutav, see tekst on tegelikult tõlgitud otse saksa keeles, isegi ütleme, Georg Mülleri jutlused, millel ei ole tervikuna saksakeelset kirjalikku teksti, vähemalt aga, aga seal on ka tajutav, et see on vähemalt mõtteliselt toimunud, see tõlkimine, inimene on mõelnud saksa keeles ja siis selle eesti keeles kirja pannud. Ja selle suhteliselt homogeenset teksti sees siis aeg-ajalt torkab silma üksikuid vorme või, või väljendeid, mis nagu ei haaku, mis nagu tundub, et peaksid kuskilt mujalt pärinema. Ja need hakkasidki nagu huvi äratama tasapisi, siis, siis sealt see mõte tekkis. Vormid, mis intrigeerisid, mis olid kusagilt mujalt pärit, kust nad pärit olid? Ma eeldaks, et nad ongi pärit sellest keskaegsest vaimulikust keelest, sest et nad tulevad esile just niisugustes liturgia või vaimuliku mõtte seisukohalt hästi olulistes teksti kohtades, mis võiksid olla hästi varakult fikseerunud ja siis lihtsalt põlvest põlve edasi kandunud, nii et nad võeti seal uues keeles ka reformaatorite keeles lihtsalt automaatselt kasutusele, kui juba valmis väljendid ilmat üldse oleks mõeldud täpselt, kuidas nad on kokku pandud. Üks näide ja mida ma olen põhjalikumalt uurinud, on käändekasutuse alalt, teatavasti eesti keelele on omased siis käändevormid, ütleme, koha tähenduse väljendamiseks kasutatakse meil sisse ja seesütlevat seestütlevat käänet, samal ajal kui indoeuroopa keeltes seda väljendatakse Bret positsioonidega. Ja just nendes reformaatorlikes tekstides on siis üldiselt koha kasutus ka hästi väljendusrikkalt saksapärane on kogu aeg, kasutatakse ainult neid prepositsioonina ja kaassõnaühendeid, no ütleme, linnas asemel on siis konstruktsioon linna sees. Uku Masing, kes on oletanud, et sellel reformaatorite keelel on tegelikult olnud mingi väga, väga intensiivne varasem etapp 16. sajandi keskel ja ta on üritanud seda keeltlik konstrueerida, aga selle saksapärase joone ta rekonstrueerib isegi sellesse reformaatorite 16. sajandi keelde. Aga samas, kui kõiki neid tekste vaadata, siis võtta, aeg-ajalt võib seal teatud teatud väljendit näiteks kohata ilusaid Eesti seesütleva käändevorme. No näiteks eriti selgelt tuleb esile Mülleri jutluste, kes räägib siis paralleelselt või läbi isegi mõnes jutluses oma kaasaegsest Tallinnast teistes jutlustes evangeeliumi sündmustest. Ja kui ta räägib Tallinnast, siis ta kasutab ainult kaaslasena ühendit Tallinna sees või Tallinna sides medi linna sees. Aga kui ta räägib evangeeliumi sündmustest, siis ta väga sageli kasutab natsaretis Jeruusalemm is mis näitab, et võiks näidata, et need olid lihtsalt niivõrd selgelt fikseerinud kasutused vene keeles ja et ta lihtsalt võttis nad üle, ilma et aktiivselt ei moodustanud neid vorme, vaid lihtsalt need olid tal olemas, need olid mingid pikemad fraasid lihtsalt, mis tal nagu teadvuses olid olemas ja mida ta siis kasutas, nii et ta aktiivselt ja nii-ütelda sünteesini, neid kohapeal võid kasutada. Peske natukene seda oletust toetada ka seesama juba mainitud kullamaa käsikiri mis pärineb aastast 1500 20.-te teisest poolest, arvatavasti see alguslõik, meie palve endiselt kullamaa käsikiri on niivõrd halvas eesti keeles, et päris ilmselgelt see inimene, kes selle on kirja pannud, ei ole praktiliselt mitte midagi aru saanud ja ta ei ole seda ise välja mõelnud, vaid ilmselgelt andnud just nimelt kuuldeliselt selle selle omandanud. Ma ise ei kujutaks ette, et see väga kergesti võiks sündida, kui keegi loeb arusaamatut teksti ja sa üritad seda kirja panna, et siis võiks niisugune kirjapilt tekkida. Aga näiteks selles samas tekstis siis jah, juba kohe ei saa. Palve alguses on Meie isa, kes sa oled taevas nii ütlesin, esimene fikseerinud ja seal on kohese seesütleva käändevorm ja no näiteks see taevas, vot sellest sõnast siis seesütleva käände vorm on ka hiljem reformaatorite keeles täiesti tavaline, mitte taeva sees, nagu reformaatorit tõenäoliselt ise oleksid, oleksid selle moodustanud. Kuidas tänapäeval hinnatakse üldse reformatsiooni roll eesti keele kujunemisel ja kas see keel oleks olemata näiteks olnud, kui reformatsioon meie aladel poleks olnud? Leedukad saavad ka ikkagi oma keele, kuigi nad on nagu truuks jäänud. Kui sulle arvatavasti oleks see keel olemas olnud, mis on veel omaette muidugi keeruline küsimus sest ist neid kõik eestlased ja lätlased, vähesed Euroopa rahvastest, kellel ei tekkinud oma ülikonda, aga kes sellele vaatamata on praeguseks rahvana olemas, nii et mine tea, kuidas kõik oleks võinud minna. Aga reformaatorite roll kahtlemata on väga suur selles, et eesti keel on niisugune, nagu ta praegu on, siis usutavasti, kui nüüd see hüpotees peab paika ja keskajal juba mingi pisut ulatuslikum, kui üksiksõnade nii küündiv vaimulik keelepruuk oli olemas, siis tõenäoliselt need reformaatorid võtsid selle üle algselt alguses, sest miks nad oleksidki pidanud selle ära põlgama. Aga kuna reformatsiooni ideed tulid ikkagi otse Saksamaalt ja koos ideedega, tulid uued inimesed siia ja reformatsiooni üks niisuguseid keskseid loosungeid oligi just see, et pühakiri ja pühad tekstid tuleb rahvale rahva enda keeles kättesaadavaks teha. Siis nad hakkasid väga intensiivselt tõlkima juurde niisuguseid tekste, mida päris kindlasti varem ei olnud. Ja kuna nad suhteliselt lühikese ajaga tõenäoliselt väga-väga palju uusi tekste tõlkisid ja tõlkijad siiski enamasti olid need sakslased Saksamaalt tulnud ideede initsiaatorid, kindlasti olid sakslased ja Saksamaalt tulnud siis see keel väga kiiresti muutus ja teiseneb seda, on teil tekstidest näha, et see vara reformistlik keel on äärmiselt tugevate saksa mõju taga ja selles mõttes võib küll öelda, et reform, materjalid on meie kirjakeele rajanud, et need saksa mõjub, tegelikult on eesti keelde praeguseni jäänud ja on siin üsna tugevalt tuntavad, et kui asi oleks kuidagi teisiti läinud, siis võrdlus oleks eesti keel pisut vähem Indo-Euroopas tunud, kui ta praegu on. Nagu ma ütlesin, see reformaatorlik keel on siis saksa keele koopia ja kõik fraseologismiga on seal ka üldiselt sõna-sõnalt siis saksa keeles tuletatavad. Ja vot selle taustal kas torkab silma, et, et esineb selles varases vaimulikus keeles üksikuid fraseologismiga, mida luterlikus saksa keeles üldse ei kasutatud, ehkki nad on pärit piiblist? Nad on tegelikult Preismid, mida ladinakeelne vulgata kasutab sõna-sõnalt tõlgituna. Lutter teatavasti oma keeleideoloogias leidis, et tõlkida ei tohi sõna-sõnalt väitma, vähemasti teoorias ta ütles, et tuleb kasutada rahva pärast keelt ja seetõttu tõesti paljusid nendest tema keeles ei ole, aga mõned nendest tulevad eesti keeles esile ja nad äratavad kohe tähelepanu, näiteks üks niisugune just meie piiblitõlke ajaloos eriti naljakas väljend on kellelegi filmis Jaaguri või ilus olema, ütleme kellelegi filmid hea olema, Lutter seda väljendit iialgi kasutada kasutab, siis selle koha pealt ütleb tavaliselt kellelegi meeldima lihtsalt, aga eesti keeles see on tänapäeval ju eriti tavaline väljend. Aga ta ajaloo mõttes on naljakas seetõttu, et esinduses eesti piiblitõlkes teda ei esine. Aga ta on teada, ta on fikseeritud seitsmeteistkümnenda sajandi tõlgetes käsikirjalistest tõlke katketes. Ja ta pidi olema niivõrd levinud, et näiteks need 1739. aasta piiblitõlkijad käsikirjas mustandkäsikirjas on seda erinevad tõlkijad sedasama väljendit kasutanud. Millegipärast Thor Helle toimetades on otsustanud, et see ikka ei kõlba eesti keelde ja on selle igalt poolt maha tõmmanud. Aga ometigi see väljend on püsima jäänud, hiljem tõenäoliselt avakirjanduse tõlked on, on ta siis uuesti juba inglise keele kaudu eesti keeles aktiveerinud, aga näiteks tänapäeva piiblis maa vaatasin internetist esines seal vist ligi 300 korda tänapäeva eesti piiblis, nii et väga-väga keele omaseks saanud väljend, aga, aga jah, ta on fikseeritud juba seitsmeteistkümnenda sajandi protestantliku tekstides, kus ta ei saa olla saksa keelest tõlgitud. See oli see hea olema kellelegi filmis just see oluline on selles filmis, seal võib olla hea või halb, kole niisuguseid väljendeid, mis luterlikus keeles, mida seal harva esineb, aga mis eesti keeles tunduvad olevat, aga tavaliselt neid, neid on veel ütleme näiteks väljendit seoses sõnaga, päev neil päevil, kellelegi päevil, tähendusest, siis kellelegi valitsemisajal seal ka tavaliselt Lutter ütleb teisiti, aga, aga ladinakeelne hulga ta ütleb seda täpselt nii nagu, nagu ta heebrea keeles on olnud. Ladinakeelne vulgata, mis on See on keskkond rajal tarvitusel olnud ladinakeelne piiblitõlge mitte ainult keskajal, vaid ka hiljem, ühesõnaga selle aja mõistes tali vulgaarladinakeelne ja veel oli veel mõned näited. No näiteks üks niisugune väljend, mis võiks olla keskajast pärit juba selle tõttu, kus ta piiblis esineb nimelt jõuluevangeeliumis, tema päevad said täis, mis siis tähendab seda, et Maarja sünnitamise aeg jõudis kätte, see on küll uues testamendis, aga tõenäoliselt see on ja mis on siis kandunud edasi heebrea keelest kreekakeelsesse uude testamenti ja tõenäoselt siis selle ladinakeelse tõlke kaudu jõudnud ka eesti keelde, sest et, et eestikeelses piiblitõlkes seda kasutatakse ka vanas testamendis, kuigi Lutter seda väljendit üldse ei kasutanud. Lutter kasutab vahelduseks natuke teine väljend, tema kasutab siis aega ainult, aga tema päevad said täis, seda ei esine Lutheril kordadel. No teised on niisugused jah, natuke kahtlasemalt, selles mõttes ütleme, elav hing valgest valgesse, seal on väga raske piiri tõmmata juba, et kas see võiks olla ka Eesti eesti rahvakeeles tegelikult pärit, et ta ei pruugi olla see piiblilaen? Ilmtingimata on ühesõnaga veel sedalaadi väljendeid, mis vastavad sellele piibli originaaltekstile või siis ka ladinakeelsele tõlkele. Aga mida Ta ei kasuta, neid paarikümne ringis on, aga nad on niisugused noh, igalühel oma probleem juures, nii et üksi nad on väga väikse veenmisjõuga, aga kõik kui ikkagi mingi väga sügava kahtluse tekitavat seal peab midagi taga olema, sündis ette, on veel üks niisugune väljend näiteks ja sündis ette, see väljend pärineb ka jõuluevangeeliumist ja seal ta esineb originaalis tegelikult kaks korda kohe järjest Luteri üks kord teda kasutab, aga teinekord ei kasuta Lutter üldiselt, et aeg-ajalt teda siiski tõlgib enamasti kujul Untezzbeegaapliš aga piibli, heebrea keelele ja selle mõjul siis ka uue testamendi kreeka keelele, see on hästi-hästi iseloomulik väljend, nii et siin nüüd täpset statistikat ei ole praegu esitada esimesest Moosese raamatust, ma olen kunagi üles kirjutanud, et väga, väga selge vahe on selles, et kui palju Lutter seda kasutab, tal esineb, aga, aga see ei ole luteri piiblitekstile üldse mitte nii iseloomulik, nagu ta on. Esimesele eesti piiblitõlkele esimeses tihti piiblitõlkest on selgelt näha, et see on juba täiesti niisugune kinnisväljend ja ka seitsmeteistkümnenda sajandi piiblitõlgetes teda juba esineb, nii et see on arvatavasti ka ikkagi ikkagi varasemast ajast pärit. Ikkagi, mis on selle esimese eestikeelse esimese piiblitõlke alusel? Esimeses eesti piiblis muidugi on väga palju, mis tuleb luterilt, seda peab rõhutama, et suurem osa tuleb luterilt või ütleme, saksa keele kaudu. Aga ma julgeks küll väita, et temas on jah, tunda vot selles oma libakirjakeele mingit mõju, mis on siis suuliselt edasi kandunud keskajast ja mille reformaatorit tasapisi siis tarvitusele võtsid osa sellest kindlasti saksa varastades, aga mingid elemendid sellest jäid siis püsima ja kandsid edasi kuni sellesse esimesse piiblitõlkes, mis raamatus nad tõlkisid, mis seal 939739 seal vanades Doment tõlgib, heebrea keelest. Aga uue testamendi puhul ilmselt see on lihtsalt niisugune, alates seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigast tasapisi järjest enam parandatud kohandatud toimetatud tõlge, aga seal võib näha pigem niisugust pidevat tõlkeprotsessi kui päris päris uut tõlget selles. 1739. aasta väljaandes. Te kasutasite omapärast väljendit nagu libakirjaoskajad, millal me võime rääkida, et eestlased ise on aktiivselt oma keeleloomes kaasa löömas või noh, see ei ole ju hüpotees või, või siingi võib lihtsalt fantaseerida. Siin on Eesti ajaloos üks väga huvitav lõik, mis vähemalt keele aspektist on täiesti läbiuurimata nimelt vennastekoguduse liikumine. Sest see oli esimene niisugune suurem vaimulik liikumine, mis tõesti ka eestlaste initsiatiivi äratas, kus eestlased ise hakkasid aktiivselt osalema, aga nende tekstid on paraku seni keeleliselt täiesti läbi uurimata, missugused need olid, kas nad võtsid üle, kuivõrd nad võtsid üle selle saksapärase kirikukeele või kuivõrd nad tõid sinna kaasa siis külakeele elemente. Aga näiteks Eduard aarentsi teostest on teada, ta kirjeldab seda, et veel 19. sajandi neljakümnendatel aastatel siis tema kodukohas vähemalt Kuusalus, et kui talupojad tulid tema juurde rääkimast, nad lülitasid ühelt keelelt teisele, ühesõnaga talupojad olid sisuliselt kakskeelsed, nad kodus rääkisid oma argist küla keeltega. Kui nad tulid kirikuõpetajaga rääkima, siis nad automaatselt lülitist tõsid sellele saksapärasele keelele. Arens kurtis seda just sellega seoses, et et tal on endal väga raske nende keelt õppida, kuna niipea, kui nemad temaga kokku saavad, siis nad lülitavad sellele saksapärasele halvale keelele ja enam ei räägi oma loomulikku keelt. Nii et see vahe selle kirjakeele, ütleme siis niisuguse ametliku keelepruugi ja külakeelepruugi vahel, see püsis ikka väga kaua veel. Me oleme nüüd jõudnud juba, eks ole, 19.-sse sajandisse, endal teema, keskaegne vaimulik, eesti keel keskajal, aga mis ajast me saame üldse nagu tajuda ka seda, et Eesti territooriumil oli see lõuna ja põhjaeesti keel? Piiblitõlked vist on siin aluseks. Ja kõik, mida saab jälgida, on tegelikult hilisem, aga ütleme, need üksikud, niisugused pistelised pistilisel jäljed, mis selles vara reformaatorlikus keeles on ja mis võiksid keskaega tagasi viidata. Mõned neist annavadki tunnistust selle kohta. Põhja- ja Lõuna-Eesti traditsioon oli juba siis ikkagi erinev. Näiteks on üks niisugune naljakas sõnastus lihtsalt eesti keeles, teise käsu sõnastus on, sina ei tohi oma jumala nime asjata suhu võtta, see on selles mõttes keeleliselt tähelepanu äratav, et just eriti selle taustal reformistlik keel oli hästi sõnasõnaline tõlge saksa keelest, aga see ei ole sõnasõnaline tõlge, mitte mingist keelest, sest seda asjata oma suhu võtma. Niisugust väljendit mitte kuskil ei ole, aga eesti keeles on algusest peale põhjaeesti keeles niisugusena olnud. Aga lõunaeesti keeles näiteks vist mitte. Nii et võib arvata, et see oli just mingi niisugune keskaegne põhjaeesti vaimuliku keelepruugis, on selle kajastusi ja esimestest fikseeringutes tähendab päevani täpselt niimoodi kogu aeg olemas. See on aeg, kus materjali napib. Kindlasti te võrdlete ka seda, mis on toimunud meil sellega, mis on toimunud lähiümbruses. Tiga peaks kõige rohkem võrdlema, aga seni on see asi väga algusfaasis selles mõttes, et lätlastega meil näiteks kirjakeele areng pärast reformatsiooni on vähemalt kindlasti väga paralleelne ja väga sarnane olnud, aga seni neid kõrutavaid uurimusi on väga vähe ja seda ei ole tehtud. Seal on väga palju pööratud tähelepanu soome keeles ja väga palju kõrvutatud Soomega, sest noh, keeled on sarnased, aga teisest küljes ajalugu ja see sotsiaalne taust on niivõrd erinev olnud, et siin Soomega on natukene kahtlane paralleele tõmmata. Soomlastel on algusest peale olnud omakeelne vaimulikkond, selles mõttes nende situatsioon oli hoopis teine. Ei julgeks paralleele tõmmata, aga ainukene võrdlusmaterjal, mis meil sellest keskaja oletatava libakirjakeele kaasajast on olemas, on eesti riigi versiline rahvalaul, mida tuleks sellest aspektist uurida, aga mis on selles mõttes muidugi problemaatiline materjal, et see kandus tõesti suulisi, teid pidi edasi ja see, mis meil tänapäevaks olemas on enamasti fikseeritud, siis 19. sajandi lõpul sealt alates ja ta sisaldab endas kihistusi alates ristilisustamise eelsest ajast kuni päris hilise ajani välja. Tõenäoliselt pärast Põhjasõda on seal veel aga neid kihistusi sealt omavahel eristada, see on natukene kahtlane, et mida siis siduda keskajaga ja mille kohta võib öelda, et see on tõenäoliselt hilisem, muidu võiks näiteks just sõnade tähenduse mõttes ja niiskuste omavaheliste seoste osas võiks võiks rahvalaulukeelest küll palju tuge olla, et vaadata, kuidas siis hilisem saksamõjuline keel on ja mis rahvalaulus leidub. Kui veel fantaseerida, siis te ütlesite, et talupoeg läks kohe nagu teisele keelele üle, kui sai kokku pastoriga, et millest see oli tingitud lõpuks kirikuõpetajad olid ju ka eesti keele ära õppinud, kas see oli nende kirikuõpetajate vigane keel, mis sundis siis talumeest rääkima sellises kummastavas keeles? Jah, aga see on nüüd muidugi hilisem aeg, aga see ei puuduta keskaega, siis pärast reformatsiooni ja siis oli kindlasti ülikond oli saksakeelne ja see oli seisusevahe, mis siis ilmselt andis põhjust selleks, et vähegi ennast ka kergitada, siis mindi sellele teisele keelevariandile üle. Aga kuidas see asi keskajal oli, seda ei julge arvata. Kui ühe niisuguse lülina vaimuliku keele ja talupoegade vahel on silmas peetud, eks kerjus munki, siis võiks ju eeldada, et neil ei olnud küll mingit üleolevat suhtumist ja nendega suheldes ei tundnud ka talupoeg ennast kuidagi alamast seisusest olevat, et seal niisugust seisuslikku keelebarjääri vast ei olnud, et kui vähegi Nad üritasid eesti keelt kasutada, siis kindlasti eestlased omalt poolt tulid meile vastu, selles mõttes. Aga sellist mentaalset vastu seegi võib tekitada selliseid keele konflikte. Ma ei tahagi su tõde kuulda. Jah, selle koha pealt on vahel arvatud, et eestlased olid ühe hästi ägedad paganad ja kuna seitsmeteistkümnendast sajandist veel teada pastorite ülestähendusi selle kohta, kuidas siin ja seal on paganluse kombed säilinud ja kindlasti see nii oligi, ainult et eestlased ei olnud selle koha pealt mingi erand tegelikult kõigi Euroopa rahvaste juures. Pagan, usk säilis läbi läbi keskaja, niisuguses sünkreetilises seoses ristiusuga lihtsalt sellele ei pööratud tähelepanu, need elemendid läksid omavahel segamini, see vana usund säilis, aga sinna võeti siis ristiusust nii palju, kui keegi vajalikuks pidas, õieti lihtsalt juurde, sest ega keskajal niisugust süstemaatilist õpetust ju ei toimunud. Üldiselt arvati, et sellest piisab, kui inimene teab kümmet käsku ja meie isa palvet võib-olla mõningaid palveid veel ja sellest, nagu piisas. Ma tänan teid. Keeleteadlane, tõlkija Kristiina Ross ja küsimusi esitas maris Johannes.