Tere hommikust, jutusaade pakub taaskord oma seltsi ja võimalust raadioeetri kaudu siis kas tutvust luua või värskendada, kuidas kellelegi, mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks täna näitlejanna Piret Kalda, tere hommikust. Tere hommikust. Kui ammusa viima või kas üldse raadios pikemalt endast rääkisid? Mul on ikka paar korda käinud, aga, aga ei mäleta, no vast viimase kuue seitsme aasta jooksul vist ei ole käinud, aga tee raadiomajja oli ikka tuttavaks ja, ja intervjuud. Kuuldemäng on natukene tehtud, aga intervjuud ma ei ole andnud ja aga see pikkade intervjuude palumine sinult, kas see läheb ajakirjanikel tavaliselt kibedasti või mittemaid taha olla ka selline kõige rohkem peale ja et et ma saan aru, et kõik teevad oma tööd ja ma olen tõesti väga vilets ja, ja teiseks, ma olen kõik ära rääkinud. Sest kui ma ise nüüd juba mitukümmend aastat olles niimoodi noh, aeg-ajalt ajakirjades ja kui ma ise iga kord uut intervjuud loen siis mul tuleb ahastus peale, ma olen juba sellest kõigest rääkinud. Ja mõtle siis, mida peab tundma, Ita Ever. No et see ei ole mitte sellest, et noh, et et mul oleks midagi tohutult saladuslikku seal kuskil elus või hinge taga, vaid lihtsalt noh kõik on nii mulle rääkinud juba 20 aastat tagasi, 15 aastat tagasi, et noh, paljud seisukohad nagu noh, ei ole nagu muutunud või on väga vähe. Nagu õnneks on üks uus asi, millest me saame nii-öelda soojenduse korras kõnelda ja mis on ka tegelikult põhjus, miks ma just sinu tänase saate külaliseks oli, siis on uus etendus millega sina ja Jan Uuspõld astute rahva ette juba kohe laulupeo nädalavahetusel, millel nimeks on armastus, päästab maailma ja see siseorganitest Pealkiri mulle väga ei meeldi kuidagi see sõna ei ole päris minu sõna ehk liblikad siseorganites, aga see selleks juhtus nii, et mina tegin Janiga saadet just siis, kui ta ütles, et võib-olla tuleb varsti üks tükk, kus mul on ka partner ja siis ma proovisin urgitseda, et kes see võiks olla ja külma siis mõtlesin kõikvõimalikke naiste ja meeste peale just naiste peale ja, ja kuidagi ma ei mõelnud üldse sinu peale. Kas see tuli sulle üllatusena, et see olid tegelikult sina, keda ta silmas pidas ja tuli küll, sest ega ma ei ole teinudki tegelikult Johnnyga ju mingit päris teatrit natukene ma seal vanaisas küll ühte nihukest videolõiku temaga tegin, aga üldiselt meil noh, ei ole nagu koostööd teinud ja eriti veel sellises žanris ja, ja monoTheatre all, et minu jaoks oli see küll üllatus, mis žanr siis on noh, hõlmab ikkagi natukene olnud, nagu need moodsamad on, need stan, tapid ja selliseid igasugused peened nimetused, et noh, minu jaoks on see huvitav, sest ma natukene jälle on, mida õppida, kas põhineb konkreetsel tekstil või te ikkagi loote koha peal seda teksti, see on ikkagi kohapeal loodud tekst. Noh, me küll oleme selle enne välja mõelnud kõik, et mis me teeme ja ja Rein Pakk selle ilusasti kõik vormistab ja paneb modi korrektsesse keelde selle, et, aga aga ütleme, need teemad ja asjad, et need on niuksed ühiselt leitud ja, ja, ja ka noh, arvamus, millest me võiks rääkida praegusel hetkel inimeste inimestele armastusest, mis seal siis natukene, kui urgitseda, mis seal siis natukene täpsemalt on see teema vanainimeste armastus, keskealiste inimeste armastus? No see on muidugi hästi hea lai mõistesse armastus, noh, sellest rääkida ma ei tea. Mida ja kui kaua ja kust alates, et et no see ongi, kuna ta on tegelikult ikkagi selline ütleme, ta ei ole väga tõsine tükk seal peaksingi naljaga saama siis need teemad, mida me käsitleme armastuse all, need ongi seinast seina ja see lugu koosnebki igasugustest lühisketšidest mõtetes, teemadest see puudutab just nimelt noorte vanainimeste armastust, mis kõik jääb selle vahesse, nii et, et teema on ju väga lai. Kass. Proovide tegemise käigus on selliseid situatsioone, kus sajab nii kohutavalt naerma, et, et üldse ei saa edasi teha. Ikka Me oleme naernud, aga noh, mida rohkem seda tehti, seda naljakas endal on, et, et nüüd on täitsa huvitav, et kui uskuda publikute läheb, et mis publik arvab, seda ei tea ju kunagi. Kõige hirmsam on, seega mitte keegi ei naera, eks. Nojah, eriti kui sa arvad, et noh, mis, mis sulle endale nalja tegi ja selgub, et see ei ole üldse naljakas või vastupidi, mis sa arvad, et et mis on nagu tõsisem asi, millest rääkida ja siis inimesed naeravad. Aga mis see motivaator oli, mis sundis sind ütlema ja keset suve igal Eestimaa suvest vähegi lugupidaval inimesel on tahtmine olla vaba ja igasugused majapidamised ja tohutult tegemist ja ikkagi sa ütlesid ja et nüüd juulikuusesse ketrab mööda Eestit ja õhtud on kinni juba praegu ja no ütleme niimoodi, et noh, päris ühest põhjust ei olnud. Aga kindlasti üks. Ma ei oleks nagu vale, kui ma ei ütle, on kindlasti see, et et ma teenin raha. Et, et ma saan selle eest ka palka ja, ja tööd ma pean nagunii tegema, et, et päris niimoodi ma ei saa olla suvel jalad seinal, et see aeg on läbi, et ma pean lihtsalt tööd tegema. Ja kuna mulle lihtsalt selline võimalus anti, siis oleks minu poolt nagu rumal olnud häälda kas mingit muud suvetükid, suvelavastused tulid ka kõne alla ja ma olin juba enne lubanud ennast Kuressaare linnateatrisse. Nii et see tuli tegelikult veel vahele, see Jani lugu. Et see seda Kuressaare linnateatris tuleb nüüd juuli lõpus välja augustis ja siis see Janni asi tuli nagu nüüd noh, natukene ootamatult mulle, aga, aga kuna niimoodi nad kokku leppisid, lavastajad omavahel, et et ma ikkagi saan mõlemas teha, siis, siis teen kui palju sind kollitab üldse selline keskealiste näitlejannad, hirmed tulevad noored ja ilusad ja ilma kortsudeta ja, ja siis pakutakse mulle ühel päeval Tamme rolli ja ongi kõik. Eks ma olen nagu selleks valmis ka. Päris ootamatu see nagu ei ole, et noored tulevad ja ja, ja on väga tore, et nad tulevad ja muidugi nad ongi ilusad ja siledad ja et seda enam peame mõtlema sellele, et et kuidas, mida endale öelda on ja ja, ja noh, kas üldse öelda on ja, ja noh ja mõtlema ka sellele, et kas mind ikka ongi väga vaja seal laval näha, et kui kui juba enam ei taha seda tööd teha, siis ei ole mõtet seal olla, ma arvan. Aga kas sa kujutad ette, et selline hetk võiks tõesti tulla, et sa ei taha enam lavale elus kõike tulla? Ma ei, ma ei ütle, et seda ei tule iialgi, aga praegu mulle meeldib. Sa oled linnateatris olnud tegelikult lavakooli lõpetamisest alates selle kohta Ühed ütleksid, et see on ustavus ja teised ütlevad, et no just nii palju räägitakse sellest, et ma ise kuulan ka. Oi, ma olin seal juba seitse või 10 aastat on, siis tuleb ära minna, tuleb teha tuleks siis ma vahel mõtlen ka, et ma ei tea, mis mul on mugav, vana inimene istub sellega. Aga noh, tihtipeale jälle ma ei tea, noh. Teatritöö on minu minu jaoks selline, et seal ju kogu aeg tuleb ju midagi uut. Ja, ja kuna mul ei ole ju olnud sellist tunnet, et, et, et see, see kooslus või see maja ise või see Linnateater mind ahistakse, et et ma siis siis ma ei leia ühtegi põhjust, miks ära minna, kui mind veel ei aeta kaera. Et, et siis las ma siis olla, et milliseid päevi üldse elab Linnateater praegu. Praegu ta elab, mille üle on, mul on väga hea meel, et ta üldse on, sest noh, meil on olnud ka ikka selliseid hetki, kus mitte mitte näitlejate poolt, vaid vaid ma mõtlen üldse nii linna poolt, et kuna me oleme Linnateater, siis vahel tunne, et linnal ei ole küll vist seda teatrit vaja, et et mõtlen, juhtkondage, et noh, meie direktorit ja et neil jõudu oleks seda maja edasi pidada, et et näitlejad, näitlejad on nagu lapsed, nendel ei ole midagi, on ainult kodu kätte, eks ole, aga aga et, et need inimesed jaksaksid, kes, kes mees nagu hoolitsevad või kes võimaldavad seda teatrit teha, et nelja jaksu oleks. Teil on seal teatris selline sõpruskond. Paljud, kes alustasid, noh, tõesti kohe pärast lavakooli ja tegelikult sina isegi ju tulid noh võib-olla mingid aastad siia-sinna, aga, aga Elmo Nüganen tuli ja Anne Reemann tuli ja neid on veel, et kas kas see pigem on hea, et te olete ka muidu elus sõbrad ja, ja need asjad natukene nagu sassi omavahel lähevad need rollid ja, ja päriselu või, või, või on see pigem halb? No ma ei tea, kuna minul ei ole ütleme, elukaaslane, kes lavastab või, või, või noh, et ma niimoodi ei ole ju seotud, et, et minu sõbrad on näitlejad. Et ju nagu vahet või et minul on näiteks väga hea, kui, kui ma saan olla Anne Reemanni või EPPs päevaga või või noh, kursakaaslastega mängida, et see on väga tore. Aga ega tegelikult ei saa nii tihti tundub küll, et me oleme ühes teatris, aga tegelikult me arva, mängime koos. Seesama armastus kolme apelsini vastu, mille kaudu sa vist tegelikult üldse eesti inimeste teadvusesse jõudsid kunagi koos kahe noormetsa ja Elmo Nüganeni ja siis selle tantsin, pimedad, selle kaudu oled sa ikka justkui vähemalt minu meelest selline komöödiateatri näitlejanna, kas see? Kas see on selline asi, millest sa vahel tahaksid vabaks saada sellest sildist? Ma ei oskagi öelda, ma ise tahan küll väga sellist tõsist asja mängida. Et. Tšehhovi õhkamine ei ole mulle üldse võõras või minule selline teater väga meeldib ja kuigi Tšehhov kirjutas ka komöödiat, ärme unusta, eks ole, et et ma ei tea. Iseennast nagu väga niukseks, nalja naiseks ei pea, aga aga võib-olla see on see, mida ütles Eino Baskini ühes hiljutises intervjuus, et mehi, kes Eestis hästi nalja teevad, veel on, aga naisnäitlejaid, tema ütles nii vanameister naljaalal keda ta nalja tehes hea meelega vaataks, et neid jääb aasta-aastalt üha vähemaks, et võib-olla see on sinu suur voorused, sa oskad laval nalja teha? No tegelikult neid on veel, kes oskavad nalja teha kohe päris kaks tükki on veel. Et neil on kindlasti veel, aga eks mulle ikkagi meeldib ka. Olen nüüd vägisi, eks, eks Mulle natukene meeldib ka. Vist elu ongi ju ka tegelikult selline, et, et et mitte see, et elu ei peaks tõsiselt võtma, vaid nendes tõsistes asjades on vahel. Kui sa juba natuke kõrvaltvaatajad ka väga palju naljakat. Ma korraks lappasin neid sinu viimaste aastatetükke, et meelde tuletada ja sisse hakkasin mõtlema selle eelmise kahekesi mängitud etenduse peale, kus sa mängisid koos Arvo Kukumäega, mida ma ise näinud ei ole. Kaheksa varbaga kuningas jah, aga see, mina sain aru, et, et see oligi etendus, mis pani nagu inimsuhted ja sellised näitlejate vahelised, et kuidas ma ütlen positiivsed negatiivsed hobused proovile, et oli väga palju etendusi, kus sina pidid nagu hakkama saama ja partner ilmselgelt nagu ei olnud väga heas vormis või? Ei, seda ma võiks öelda, juhtus võib-olla üks kord ainult natukene nii, aga üldiselt see esimene kord, kui me seda tegime, kõik etendused toimusid mille üle mul on väga hea meel, mul oli kokku üle väga hea meel, sest tema seda väga tahtis teha. Ja see oli tema lugu täiesti. Ja, ja mul on nii hea meel, et noh, need inimesed, kes seda nägid, et nad nägid seda just Kuku esituses, sest ma olen kindel, et see näitemäng on tegelikult nii hea, et seda kindlasti hakatakse noh, veel tegema ja mängivad teised näitlejad, aga, aga et kuku ise sai selle ära mängida, see on minu arust kõige suurem töövõit. Sina ja televisioon, sa mängid vähemasti ühes seriaalis, mille nimi on parim enne. Kas see on ka niisugune eetiline küsimus, et, et, et kui palju ennast telele müüa, ma ei ütelnud seda üldsegi praegu pahas pahas mõttes, aga et, et kui palju peaks minu nägu ekraanil olema ja kui palju siis inimesed mind veel, vot seal Tšehhovi õhkajana üldse usuvad. Et see on nüüd niisugune teema, mis on väga huvitav. Ma ise olen sellega väga palju mõelnud. Et mingis mõttes ma tunnen, et ma olen, kas on natukene, teisel ajal, kui meie koolis õppisime siis oli see kuidagi väga kindlalt selgeks tehtud, et mis on eetiline ja mis mitte töö, mida tuleb teha, mida mitte, mis on kommerts ja mis ei ole ja kuidagi oli nii. Aga kui mõelda jälle tagasi, siis tehti ka seda kommertsi väga vähe, kui üldse tehtigi telelavastusi, millal alles hakkasid seriaalid tulema. Et, et, et see ongi nüüd nii ja naa. Et minul endal vahel on tekkinud küll küsimusi, kui tehakse ettepanek, tulge, me hakkame ühte lugu tegema, siis ma küsin juba tagamiskanalisse on ja kui selgub, et see on jälle selles kanalis, kus mul parajasti just jookseb üks, siis tekib mul küsimus, et et aga oodake, kas režissöör ei tea, et teen ja sinna see jutt jääb ja siis noh, alles hiljuti oli mul samasugune situatsioon. Ja siis helistab mulle see asja tagasi, ütleb, et režissöör teab küll, aga see pole üldse probleem. Ja siis ma mõtlen, et et kui juba režissööri jaoks ei ole üldse probleem, siis kelle jaoks siis probleem on, et noh, ma ei tea. No ühesõnaga. No minu jaoks on natukene probleem, sest mulle tundub, vastasid. No mõnikord on jäänud tegemata, mõni asi aga, aga aga tihti ei jää ka sellepärast, et tootmine teeb kõva. Kõik toodavad. Üks niisugune andmine käib ühesõnaga mingis sahtlis seda raha on. Et rahapuudust meil ei ole mingite asjade tootmisel. Ja jaa, Ma ei saa ette heita ühelegi näitlejale seda, miks ta seda teeb, sest ma tean ise ka tihti, miks ma seda teen. Et ma ei tee seda mitte sellepärast, et ma pean olema ekraanil või või noh, ma saan aru, noored näitlejad, noh, mõnel polegi muud varianti, lõpetavad koolid ära ja Neil polegi kuskil töötada, eks ole. Aga ma teen seda raha pärast. Et näitleja palk küll on tore, et ta on, aga ta ei toida ära mind ja mõnda last. Et ma pean lihtsalt kõrvalt tegema. Sul on kolm tütart ja ja ausalt öeldes mul nüüd järg käest ära läinud, et kui suured või väiksed need parasjagu on, aga, aga kindlasti on pühapäeva hommikul tore raadio kuulajatel teada, et mis on nende nimed ja mis nad teevad. Kõige vanem on juba 25 aastane Laura Heleene ja tema on antud momendil Los Angeleses. Ja noh, selles mõttes on kõik hästi debaminuley valt maas. Et tema vaatab, kuidas elu läheb ja mis maailmas toimub ja noh, umbes mis suunitlus, et võiks arvata, et võib-olla mingi filmi. Ei. Ma ei oskagi öelda, sest et ega ta ise ka ei oska. Ta tegelikult õppis kolm aastat ülikoolis üldse luurata. Jaa, ja siis ta ärgu ta vist ikka saada. Ja nüüd ta noh, vaatab, kuidas ilmas elatakse, nii et et aga taga on kõik hästi. Ja siis aga nüüd kaks tükki, jah, on, on veel minu leival ja üks küll sain talvel 18, aga ta Talle lõpetasin 11. klassi, nii et aasta on veel teda koolitada ja ja kõige noorem Aurora Aleksandra on 10, nii et temaga läheb veel aega. Kui palju sa üldse sekud nende ellu just elukutsevaliku ja, ja näiteks noh, ma ei tea peikade valimises, et, et kui palju sa julged öelda, et kuule, et see on nüüd küll selline inimene, mina võin kõike rääkida, julgen öelda, aga ega nad ei kuula. Siis saab ei no midagi. Mis siis ikka saab. Mitte midagi ei saa, nemad teevad ikka nii, nagu on ja ma võin rääkida. Aga kui sa võrdled näiteks enda kasvatust, eks ju, ja, ja seda, mida nüüd või kuidas sina püüad oma tütreid kasvatada, et kas need on enam-vähem sarnased käekirjad? Sinu ema oma? Ei ole kindlasti, sest noh, kuidagi on see ilmaelu on muutunud ja ja ma Ma ei rääkinudki mingitel teemadel emaga mitte sellepärast et jumal on väga armas ema ja, ja siiamaani ta on elus ja mul on väga hea meel ja ta on mind elus nii õudsalt palju aidanud noh just laste hoidmisel ja kõik, et noh, ma olen ise juba vana inimene, aga ma ei kujuta ikka ehmatama hakkama ei saa. Aga see kasvatus oli teistsugune, noh. Räägitud sal suhetest ega, ega seksuaalkasvatusest ja need kuidagi vaikselt võib-olla kuskilt raamatu kaudu kuidagi ei räägitud poest öökapile jah, nojah, et see kõik käis kuidagi nii, aga, aga mina olen juba natukene vabam selle koha pealt ja ja ja noh, jah, selle koha pealt on nagu erinev, aga mingid asjad jälle, kui ma tunnen Noh, mingid jooned jälle, kus ma tunnen, et ma blä-blä-blä kaaguta on mingisugused, teen mingisuguseid liigutusi, tõsi, mis mulle üldse ei meeldi. Siis ma näen, et issand, et, aga see on ju see, kuidas mulle ei meeldinud, et minu ema mulle tegi. Et mingid mustrid nagu korduvad, et noh, et noh, mingid asjad on ikkagi avastad, et kandub edasi, kui. Sul on tegelikult olnud kohutavalt raske aasta, sest sa jäid oma abikaasast ilma, kuidas sa üksinda hakkama saad, kuidas sa üldse selle kõigega hakkama said? No ega ma õpingi, ega ma ei olegi saanud, et noh, et see protsess ei ole ju lõppenud. Et et see on minu jaoks. Ma õpin, sest ma olin ikkagi mingi koha pealt väga hoitud, ma tõesti elasin ka nagu laps, ma tegin teatrit. Et, aga, aga vot see oligi see, et need, ma ei teadnud elektriarvestit vaadates, mis need numbrid on või mis need üldse tähendavad ja ja nii edasi ja nii edasi, et see kõik on olnud, ma pean nüüd nagu suureks saama. Kas sellised suured majapidamismured, kas sa? Kuidas ma ütlen, kas, kas, kas sa tuled nendega lihtsalt toime, sa oled ju selline tohutult väike, ma ei tea, kui pikk sa oled, meeter 40 a, ma tahtsin 46 praegu okei. Et selline väike, aga kohutavalt võtke ja, ja ma tean, et teil olid kuskil mingid lehmad ja farmid ja, ja et, et kuidas nagu üldse see otsuste vastuvõtmine käib, kui sa saad aru, et nüüd sellest hetkest alates on see kõik minu õlgadel, et Priit, vot enam ei saa aidata. Ega see noh, ütleme, et see ei tulnud, need nagu see, tulge nüüd üleöö ju noh, eks võttis ka mingi aja juba Priidu eluajal see väike hirm ja ja teadmine, et üks päev see kõik võib juhtuda. Aga, aga kui see kõik ka juhtus siis ega ma ei tea siiamaani ega ma olen väga halb majandaja, ma ju iga õppus aru, et ma olen ikka veel väga vähe õppinud ja ja, ja noh, ühesõnaga. Ma õpin, ma ei, ma ei saa öelda, no ma ei ole päris käpuli. Ma ei ole sellepärast ma tööd teengi. Et, et abipalu ja olen ma vilets. Ja, ja mul on väga hea, kui mulle pakutakse tööd ja ma ütlengi, et minul poolt oleks rumal mitte seda teha. Ja elus juhtub igast asju. Ja see koorem mul on ja, ja ja ma ikkagi tahan seda kuidagi nagu väärikalt kanda. Ja sa oled vist looduse poolt ka õnneks sellise loomusega, et, et sa väga ei, ei lange kusagile meeletusse masenduse kuristiku ja ei, ei nüüd sa naerad, tegelikult oled ikkagi või? No eks neid ikka ole, ega siis Heino ilma selleta ei saa seda endale ette kujutada, eks ju, et, et sul on mees pikka aega haige ja sa oled ise noh, parimas tõesti EAS ja ja, ja peadki üksi edasi saama, et see ei seisa mitte kellelegi kerge olla. Aga, aga et on inimesi, kes ei tule sellest, et mitte kunagi välja. Aga sina istud siin ja räägid ja jah, sest et noh, ma ei tea, kuidas ma ütlen, võib-olla kui mul ei oleks lapsi näiteks või kui ma oleks kuidagi üksi siis ma arvan, et oleks elus teistsugused. Võib-olla variandid, noh, ma ei tea, seljakott selga ja ka tõmmata kuskile ja otsida ennast või ma ei tea mida. Aga aga on nii ja samas jälle Ma tegelikult tuleb ta kõiki neid asju, ma ei tea, miks see juhtus, aga ma tean, ma ei ole ju ainus, kellega niuksed asjad juhtuvad. Et seda juhtub tegelikult ümberringi kogu aeg. Igasuguste inimestega juhtus minuga selline asi. Ja teiseks ma mõtlen sellele, et mul tegelikult oli väga hea abielu. Ma võin seda nüüd tagantjärgi öelda, et mul oli väga hea mees. Et ma peaksin selle üle ju tegelikult tänulik olema. Et need 25 aastat, mis me koos olime, oli mul tegelikult elasin nagu lilleke. Et, et noh, võib-olla siin ongi see. Et näed nüüd, mis sul oli, noh. Ma ei tea, ma ei tea, mis need asjad olid. Nüüd ma mõtlen su hingeelu peale ja vaimse maailma peale, mida priid, et sulle õpetas või mida sa tema käest õppisid nende 25 aasta jooksul. Ma õppisin kindlasti. Seda, et, Et inimesed tead kuskilt nagu ei muutu, aga samas ka samas ka jälle muutuvad või kuidagi. Et me saime koos kasvada, noh, me olime ju noored, kui me alustasime, ikkagi kasvasime koos. Ja see, et on võimalik elada ükskõik, abielus tuleb ju kõik ette ja noh, igasuguseid, aga siis ei ole aga lihtsalt, et on võimalik säilitada lugupidamine. Et noh, et kuidagi see suhe oli nii, et mina pidasin temast lugu ja tema pidas minust see me valdkonnad, kus me, millega me tegelesime, olid ju erinevad. Aga see, et tema respekteeris 100 protsenti minu tööd, mina sain tema tööd respekti, noh, kuidagi, et ma ei tea, noh see kõik on nüüd tagantjärgi vot need nüüd ma hakkan alles aru saama, eks ole. Et elus ikka. Et siis sa saad aru, kui sa sellest ilma jääd, et mis mis seal on, et enne sa võtad kõik iseenesestmõistetavalt sa võtsid tänasesse saatesse tegelikult kaasa kaks laulu. Kas neid valides ma ütlesin, et võtan midagi sulle elus, tähtis on, või mis, mis sulle praegu tähtis on, kas, kas neid valides sa mõtlesid kuidagi alateadlikult selle aasta ja Priidu peale või, või mulle ainult tundub nii? Priidu peale ma mõtlen iga päev iga hetk praktiliselt kogu aeg aga laulude peale, noh kuna need tordid on olnud ka Minuga Priiduga tutvumisest saadik, sest nad olid ju sugulased. Ja, ja ma olen ju Tarmo ja Toomase tegemisi ju samamoodi aastakümneid kõrvalt ju näinud ja nende laulude sündide juures olen ma mõned on sama, näiteks seesama, mis ma ütlesin, see kuu. Ma mäletan, kui Tarmo sõda alles tunnistas ja sõnu sinna tegi ja küsis nõu ja et mis sa arvad ja et noh, selles mõttes laulud on nagu lihtsalt nagu sellepärast armsad, et sa tead, kuidas nad on syndinud. Aga ma arvan, et nüüd on küll see koht, kuhu me võiksimegi selle Tarmo ja Toomas Urbi loo mängida. Mõeldes siis Priit Künnapas ele keisri, nende tädipoeg ja, ja kes oli sinu armas mees. Te kuulate jutusaadet täna stuudios Margit Kilumets ja linnateatri näitlejanna Piret Kalda, kes juba järgmisel nädalal läheb mööda Eestit tuurile koos Jan Uuspõlluga rääkima Eesti inimestele armastusest. Aga kuna me oleme sellises toredas Eestimaa suves ja sina oled ka hingelt vist ikkagi selline mitte linnainimene, su kodu on kusagil piiri taga. Mul on päris Sõrve sääres ja kui palju sa sinna jõuad nüüd, kui proove ja käid linnateatris ja ikka jõuad väga harva. No mille peal see kodu siis seisab, on su sulane? Ei ma nüüd kaks korda olen saanud nüüd käia sulanud minu 83 aastane isa praegu olnud kes siis on nii et teeme kõik korda ja siis tulen ära. Aga see ei ole ju sünnilt saarlane, mitte ei ole, see on, ongi mul mehe ehitatud sinna koos ehitasime selle. Ja see on noh, tohutult tohutult mõnus. Aga hea, et on, kirjelda inimestele, mis see siis on seal, mis Sõrve sääres sind kutsub ja ootab seal niimoodi, esiteks sinna tuleb palju sõit, tähendab täiesti üle maa ja mere ei ole väga kaugemat punkti vist tähendab otsida Tallinnas. Ja siis, kui sa sinna saad, siis on selline tunne nagu saaks sõidud välismaale või kuskile, et, et nüüd ma siin olen ja nüüd nii palju kuskile tagasi ei saa ja keegi sind ju kätte ka ei saa, et sest sa oled nii kaugel, et see on selle koha võlu. Ja valu on seal näiteks mingi tore saun kusagil mere ääres, seal on kõik una. Oh, kõik heinamaa. Sa oled loomainimene ka, eksju? Nojah, aga kahjuks seal linnas ei pea loomi, et noh, muidugi koera ja kassi ja kõige selline inimene suvel suvel jah. Noh, kas siis on natuke küülikud võetud, kui seal pikemalt saab olla või? Kits on olnud ja aga, aga noh jah ja ei olegi koeraga kassi või? Ei on? Aga aga noh, need, need ei ole ju nagu kodul on noh, kuhu peab olema? Tavaline mulle lihtsalt meenus seep, et võib-olla see oli mõni ajakirja lugu, kus sa kõvasti koos oma koeraga kutsikaid ootasid ja siis neid rahvale jagasid, aga, aga läks see kõik siis hästi, oli see kõik seda vaeva väärt või? No ikka ega siis muidugi vaeva väärt. Nii tore. Praegu on mul küll koer on juba pensionil, selles mõttes, et ta on mul õe juures, sest õel on oma maja, aga minu koer on juba vana ja tal on labrador ja tal on see puusad on tal nii läbi, et ei saa trepist käia. Et siis sellepärast on ta mul õe juures, et seal ei peatrepist käima, saab kohe õue, niiet et ma Tallinnas ei saa kahjuks seda koorma jõua, sest et on suur ja paks, ma jõua teda süles nagu trepist üles-alla vedada. Kuidas ennast vormis hoiad? Praegu oleme olnud väga halb, see aasta kuidagi nagu ei ole leidnud motivatsiooni, aga ma võtan ennast kätte, aitäh. Aga muidu ma olen selline armastan väga võimlemist. Ükskõik, kas on siis joogavõimlemine või pilaates või selline ihuväänamine, mulle meeldib ja teed seda üksi, vaata Chain funda videote kodulehele, et ei, ei ma olen üsnagi laisk, et vahel ma väga harva niimoodi üksi teen. Mul peab ikkagi olema kuri õpetaja kõrval, kes ütleb, et ei, ei kõrgemale ja ei, ei ikka rohkem ja aga mulle meeldib jah, väga tegelikult võimlemine. Ja siis käin reisidel, ma tean hea sõbra, Margus Tabori, see on, see on nii mõnus asi, et see on niisugune seal hästi hästi mõnus tegevus. Mõned aastad tagasi istus siinsamas sinu koha peal sama tooli peal ja rääkis mulle, aga nüüd mul ei tule meelde, kas see oli näiteks Gruusia? Ei, vist ei olnud, muuseas oleme ka mitu korda koos käinud ja see on üks niisugune lemmikmaa. Kuidas valite, istute Margusega kusagil linnateatri kohvikus ja oo, ööd tulevad vabad, kaks nädalat võtame koti selga ja sõidame sinna. Tegelikult noh, nüüd me ei ole tükk aega saanud niimoodi päris käia, noh, ütleme sellisel mõnusal kaugel reisil. Aga tegelikult olnud nii, et et see toimub hästi, spontaanselt, on, kui juhuslikult on mõlemal teatris auk, kui ja siis just tuleb mingisugune hea pakkumine väga, siis me oleme siuksed rotid, ega me ei saa siis osta mingeid kalleid pileteid, meil on siis ka, et kui on ikka niisugune hea pakkumine, et noh, me oleme siis, kui, et noh, et lennukipileti hind oleks esiteks soodne ja ja, ja siis eks eks siis juba vaatame, mis edasi saab. Et meil peab, on selle koha pealt ka kõik klappima. Et see kõik veel nagu taskukohane ka oleks. Ja tegelikult ei olegi suurt vahet, kuhu sa siis täpselt purjetajad minu uniga tahame põnevamaid noh, ega meil niux linnaturismi väga ei noh, ma ütlen, et kui juba korrasaid maigu kätte, kui käisid juba seal Vietnamis ja Kambodžas, no siis ikka tirib juba noh, järjest rohkem sellist sellistesse põnevatesse maadesse. Aga veel räägi endast lihtsalt, kui sa pead kuulajatele pildi maalima, et nüüd me teame, et sa käid Sõrves välismaal ja Sõrves ja välismaal ja, ja sulle meeldivad loomad ja sul on kolm vahvat tütart, aga mis on veel see, mis Piret Kaldat iseloomustab? Ma ei tea, super hea söögitegemisoskus salaja neid rahvatantsus, me räägime siin laulupeoeelsel nädalavahetusel. Ei ole, ma olengi tegelikult üsna igav inimene selle koha pealt. Et noh, mul ei ole rääkida, noh, nii tohutult põnevaid asju, mis kõik, see, kõik, ma räägin, kõik ära rääkinud, armastan reisida ja seda teist ja kolmandat. Et. Mulle meeldib olla sõpradele lojaalne näiteks noh, mul väga harva satub uusi inimesi, ma olen ise selle koha pealt natuke arga kõik tegelikult sealt, et lavakoolist kaasa ja teatrimaailmas ei väga harva, mõned üksikud on lisandunud tutvusringkonda niimoodi. Aga üldiselt jah, on on, ma ei tea, see on võib-olla siis ka loomuses kinni, et noh noh, tõesti, et üks diaati rüks mees, ühed sõbrad. Aga meeldib kuidagi eesti rahvale midagi ei ole parata, eks ju. Noh, jah, nagu Arnold Rüütel, noh, nihukene stabiilne. Igas olukorras korra jäi kui selline intriigi olukord on teatris, mida selle sageli on, eks ju, et üks haab rolli ja teine ei saa rolli ja see võib olla kui tahes tore ja mõnus teater, nagu Linnateater on, aga ikkagi siis kas sa pigem oled selline, kes läheb lipp käes, kolleegi kaitsma või pigem vaikselt mõtled, et läheks juba mööda. Lipp käes ei lähe, aga, aga ega ma nüüd päris vait ka ei ole. Mul on niisugune, vahel ei ole hea olla päris vait. Et selle vaikimisega võib vahel ka tegelikult aset öeldes kurja teha. Et noh, öeldakse küll, et noh, on hea, vahel ma muidugi mõtlen ka, et oleks võinud vait olla, aga vahel on vaja öelda. See ikkagi puhastab õhku ja, ja, ja jää kripeldama ka, et noh, vahel võib minu arust vaikimine ka olla silmakirjalik. Et ega, ega ma ei karda öelda, ma noh selle koha pealt ma ei ole nagu, ega ma väga diplomaatiline. Ma ei tea isegi, seda mul ka vist ette ette heita ei saa nagu Põlva küll inimesi või niisama lahmima nagu vist ka ei lähe, aga aga mingisugune väike sihuke proletaarlased sihukene õiglustunne mul natukene vahel ikka on sees, et et jah, ma ei karda öelda. Aga kui see Eesti elus ringi vaatad? Ma ei pea silmas ainult poliitikat, aga üleüldse Eesti elu siis mis sulle kõige rohkem haiget teeb? Mulle teeb ikkagi haiget, et mulle tundub, et me oleme ikkagi nagu vaesed. Et me olemegi, mitte ei tundu nii tublid inimesed ja töökad, et, et, et ei loe töökus ja see on nii naljakas, et ükskõik, kas sa teed oskustööline või kui sa teed tööd, siis on see nagunii normaalne, et sa saad sellest kuidagi tasu ja korralik inimene seda tööd. Et, et see on nii naljakas, et rabad, rabad aga oled tegelikult oled ikkagi selline nagu rott. Et, et see on ja, ja tõesti mitte ei tähenda see hariduse koha pealt vait üleüldse et see on hästi üllatavat. Noh, ma tõesti suhtlen. Noh, just nimelt, miks on tore seal Sõrves käia või kuskil selliste inimestega suhelda? Ma näen, mis elu elavad teised inimesed ka, et noh, mitte ainult, et sa ei ole silmaklapid peas seal teatris või oma mingisuguses mullis vaid üldse jälgid. Et et see on selline kummaline ja räägitakse sellest jälle, meil on kõik nii hästi, kuidas tuuakse eeskujuks majanduse planeerimist ja kasvu teistele riikidele. Siis see paneb mind imestama. Ja see ikkagi jah, see on poliitika ja see paneb mind imestama ja ja ma olen korralik, käin valimas, ma, ma ei ole poliitiliselt tuim. Sest ma tunnen, et see on minu kohus kodanikukohus käia valimas. Võta midagi. Aga, aga ikkagi sinna minu võim ei küündi, noh mina võin öelda lapsesuuga näidata näpuga, et kuningas on alasti, mina. Ma ei, ei karda seda. Aga, aga noh, mis aitab, kui ma ütlen, et Edgar Savisaar aeg on ammu ümber ja ma imestanud, et tema lähedased talle seda juttu ütle? Mõnedest ikka ütlevad ka, ma ei tea, noh, minu arust on, see on seda hirmus kõrvalt vaadata. Ja mõtlen siis veel, kui me ühel päeval pensionile jääme, kui vaeseks me siis veel jäänud, et, et noh, niisugused asjad nagu hämmastavad, et niuksed, haritud, soliidsed poliitikud hoiavad suu kinni, hoiavad oma toolist kinni. Ja, ja kuidas ei ole nagu häbi inimestele silma vaadata, ma ei tea. Vot see on niisugune, mis, mis paneb väga imestama. Kas midagi sellest, mida sa praegu pidasid sellise väikesed sütitava kõne, kas midagi sellest näeme laval ka? Kui sa Janiga teatriteed seda teab kõike? Võitu küll. Aga aitäh, Piret Kalda täna hommikul stuudiosse tulemast, armastus päästab maailma, me võime ju niimoodi lõpetada, nii mõeldes. Ja seda ta tõesti teeb. Jah. Ja lõpetuseks kuulame ühe loo sinu k healt sõbralt ja lavapartnerilt ja mida kõike te koos olete teinud, see on Jaan Tätte lugu, mis kannab pealkirja, ballaad ilusat pühapäeva. Ei tea, kas see, mis meie vahel eile õhtul juhtus on ainult see, mis kahelnud. Kui inimene ei saa sisse sõbralikult suhtub, võib veidi rohkem, kui see tabaks. Kas minu käitumine kombelõtvus fenomeniks kui suu läks kogemata vastu kui minu nina möödas sinu sooja põske käilis ja mõttehaarata ei suutnud muud? Kui vaid et ma ei ole üksi talle pattudest mattunud. Korraks liikus sinu kuut siis mõtlesin, et aitab kah, mis sest, et tahtsin veel ja aknapragudest, kes siis. Ma teadsin küll, et oleks olnud ilus sõnu öelda, konnagisevad pinki serva pääl. Ja, ja nii, aga on vaja rohkem teha, vähem mõelda. Ma püüdsin täita päriks Nevat. Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minuga privõitlus, oli võidetud, et su peale. Ja nagu möödaminnes võtsid juustest välja klambri ja kotist hambaharja kui muuseas. Ma lamasin su kõrval ja ei teadnud, kas ma võin su unenägudesse tikkuda. Ma enesesse priskelt vale põhjendusi, tõik et mitte sinu rahu rikkuda ei julgenud ma märgata, et täna seal saab vaid tahtejõuga unesi, teine haid ootad, millal julgen matsu kõrval märgata ja võtta oma kätte sinuga. Jupia hommik kopikas meid magama. Ta päi ei teadnud, kuidas.