Tervist minu nimi on Donald Tomberg, olen kutsunud endale siia kõrvale vestlusringi Helena Tulve, helilooja Lembit Petersoni näitleja ja lavastaja ja Fred Jüssi loodusemehe. Teemaks on meil täna siis vaikus ja vaikus on lihtsalt väga sügav teema ja ilmselt võime küll kindlalt öelda, et ta puudutab kuidagi inimeseks olemise vertikaalset mõõdet. Teema on ilmselt ka ammendamatu ja vot kui me hakkame vaikusest rääkima, et võib ju ka küsida, et miks sellest vaikusest üldse rääkida, kui me temast räägime, siis ilmselt meie siis ka kuulame teda, aga mis tast kuulata, seal ei ole ju midagi kuulda. Miks üldse vaikust kuulata? Vaikus võib olla väga kõnekas. Paus jutuajamise alguses on küllaltki kõnekas, aga saab ausad, need rohkem vaikuse vaikimine. Mina arvan, et see ikka vist dail selle järgneva saatetunni jooksul jõuame igatahes lähemale sellele vastusele. Vahe on vaikimisel ja mis on vaikusel, kuidas nad omavahel siis võiksid olla pühendatud. Teie olete lindistanud vaikust, et kui te ütlete, vaikus on kõnekas, siis järelikult tähendab kuidagi kuuldav. Vaikus on kõnekas, kõigepealt kujundlikus mõttes, aga ta on ka kuuldav. Olen õppinud kuulama vaikust, see iseenesest ei tule kaua tõppesite vaikust kuulama. Aga ma arvan, et 10 aastat viis aastat võttis aega, enne kui ma sain aru selle vaikuse tähendusest selles valdkonnas, kus ma siis tegutsesin ja mul oli ma tagantjärele tarkusega, muidugi saan sellest aru, mul oli tõeliselt hea võimalus või Mul oli õnne seda kuulama õppida koos heade helirežissööride ja heade kujundajate ja heade heliinseneridega. Sellepärast et sellel on mitu tahku sellel sellel väärtusel, nagu mõtlen ja meenutan tõesti Hannes Valdmat, kes oli väga hea kuulmise ja, aga, ja helide taju või kuidas üldse öelda, see on midagi niisugust, mida sa professionaalide, mida see asjatundjate kõrval pid enim õppisin kuulma ja see muidugi lähtub väärtustusest. Aga see nagu väga huvitavat vaikust te õppisite kuulma tuleb välja, et selles vaikuses on oma mingisugused nüansid või mingisugused varjund. Kas ta peab kuulama, kui kuulad, siis kuuled aga see ei tule mitte kohe mitte metsas, mitte mere Smitte roostikus, mitte Nõmmede peal. Seal tuleb, et siis ikka kuulama. Sellega peab tööd tegema ja sellega peab tööd tegema. Kas Lembit teatris on nagu vahe, niimoodi vaikus niimoodi ootamatult ette tulnud. Et ükskord me tegime proovi Tšehhovimäega prooviprotsessis korraga tekkis selline hetk, kus näitlejad mitte siis hoidnud nagu mingisugust pausi, vaid, vaid korraga nagu vaikisid, kus oli selline täidetud ja tihe ja sügav, et see nagu teistsugune kvaliteet kui lihtsalt vaikimine või selline pausi hoidmine. Ja ma mäletan, te ütlesite selle peale laskide vaikuse tsooni. Mis vaikuse tsoon on, kas te saate sellest natukenegi lähemalt rääkida, isegi kui see on keeruline küsimus? Ei, ma olen täiesti nõus Fred Jüssiga, selles suhteliselt vaikuse kuulamist peab või ma vaikust peab õppima tähele panema tähelepanust algab kõik pihta. Ja kui proovis näitlejate vahel tekib mäng või tekib vaikuse kuulamine kuulavad äkki vaikuse välja. Et siis saab kuuldavaks ka publikule. Vaikus on kogu aeg olemas, vaikus on kogu aeg juures, vaikus on kogu aeg. Kas lihtsalt kogu küsimus on selles, et me tegeleme väga paljude muude asjadega ja meil ei ole aega, vaikust, kui väärtust esile tuua, vaikuse tsoon olla kassatsioon valmistab ühtepidi ette mõtte teket millest sünnivad mõtted, millest sünnivad sõnad. See on see nii-öelda teine dialoog, mis teinekord näitlejate vahel on kude. Heal juhul on, et üks asi, mis me kõneleme sõnadega, teine asi on see, mis me kõneleme nii-öelda kõige muuga või sellise kõne, mis toimub meie vahel vaikuses kõikide sõnade mõtete taga. Näiteks ka see, kui me laval dialoogi peame, kuulame, et seda, mida partner sõna-sõnalt ütleb, et me kuulame kolm sammu ette, mida ta mõtle, mida ta meile öelda tahab, et sellega tekib, eks teatud dialoogi tihedus, aga see, mis elab nagu vaikuse tsoonis see, millega näitleja elab, siis, kui ta ei kõnele, kuidas tema mõtted, mida tema siis teeb positsiooni sisemiselt kuidas väljendab väliselt? Vaikuse tsoon ongi see, mis toimub sõnatult. Sisemine liikumine saab saama nähtavaks ja kuuldavaks näitleja sisemisele silmale, sest nii nagu meil on olemas välised, võtavad väljendusvahendid, on olemas ka nähtamatuid, väljendusvahendid ja selle nähtamatute väljendusvahendite arsenali tundmaõppimine algabki kuskil vaikuse kuulamisest. Mina mäletan, et minul algas huvi vaikuse vastu ühe autori loomingust Morris materjale ning kellel on selline raamat nagu lehtri suurde saambele alandlikkust Kaare esimene peatükk kõneleb seal seltsi laos vaikus. Sealt hakkab ta kõnelema sellest, kuidas inimesed tulevad kokku kokku ja, ja vaikus on see, mis nende vahel on sageli kõige hirmutavam jätku tegelema kohe sellega, et vaikust. Aga kaua ei tahaks teha, et aga ja teine moment oli, tuleb ka prantsuse teatri kaudu zhanri Parro kes tegeles väga palju poolklodelli loominguga ja kes kõneles sellest, et iga vaikuse taga, mida me laval kuuleme põhjadega, vaikusetsooniga, tiga vaikuse taga on olemas veel üks teatav vaikus. Korraks ma, ega ma ei taha täitsa segada, aga nüüd ma lihtsalt nagu korraks püüan seda, kinnitan, et vaikuse taga veel üks vaiku ja see käib nüüd nagu juba nagu täiesti selliseks ongi sisuliselt religioosne mõõde. Ja siis ma ei teadnud seda ka, ma lugesin, et see on religioosne mõõde. Ma lihtsalt püüdsin kuulata, et mida ta sellega mõtleb, ma püüdsin aru saada ja endale ette kujutada, mis vaikus selle vaikuse taga veel on, aga siis kuidagi sisemine kõrv või kuidas see võib öelda, sisemine taju, sisemine kompamine juhtis selle selle vaikuseni. Klodellvel ütleb, et selles vaikuses kuulda, kuidas tähed laulavad, tähed helisevad. Vaata see võib-olla nüüd kujutluse töö, eks ole, aga kus on see piir reaalselt kuuldavate helide järsku ta vaikuse meie ettekujutatav helide vaikuse vahel. Et siin on üks huvitav ala. Me räägime vaikusest ja see on siis nagu akustiline vaikus, millest me nagu räägime, aga nüüd kui tuli juurdluse teine vaikuse mõõda, üks vaikus selle vaikuse taga siis on juba nagu käib eksistentsi kohta, et ma küsingi, nii et et kas vaikus on siis rohkem akustiline või eksistentsiaalne kas peab üldse lahutama seda mõlemad mõlemad ja Helena võiks äkki nagu ütelda, selle kohta. No kui sa minuga ühendust võtsid ja ja selle teema nagu välja käisid, et siis ma sain aru, et, et see teema on tegelikult aktuaalne muidugi kogu aeg. Aga et oli just hetk, kus ma olin selle üle natukene mõtisklenud või mulle oli jõudnud nagu mingi minu jaoks mingisugune selline mingi tõdemus vaikuse kohta ja siin võime rääkida akustilisest vaikusest, mida ei ole ka ju olemas sellisel kujul ja helide maailmas ma olen pigem jõudnud nagu selleni. Vaikus on nagu helide algolek. Et ta ei ole midagi, mis helidele vastanduv, vaid nende lihtsalt selline lähtekoht ja, ja tegelikult ka heli. Aga muusikat siis ma olen mõelnud, et vaikus. Et üks asi on, mida me kuulame ja teine on see, mida me tajume mingi teise teise mõõtmega. Ja mulle tundub, vaikus kuulub võib-olla kõige olemuslikum asi inimese juures või üldse asjade juures või maailma juures. Ühesõnaga, et me ise nagu tekitame seda vaikust ja, ja kogu see vaikus, mis meie keskkonnas on, see nagu kiirgab inimestest asjadest, et igal asjal on nagu oma selline vaikus olemine. Ja see on nagu kõige tähtsam ja kõige võib-olla kõik 200 nii-öelda on nagu mingisugune nullseis, nagu ta heli suhteski on. Et see helivaikus on üks asi ja teine asi on lihtsalt inimeste vaikus või puude vaikus või putukavaikus või taevakehade vaikus, et see kuulub nagu asjade juurde ja igal sellel asjal on lihtsalt oma nagu iseloom või oma oma olemus, ta väljendubki, seda, mille juurde ta kuulub. Me kardame seda vaikust võib-olla ja ei taha selle juurde minna, aga see ongi see, et me kardame iseennast ja kardame nagu või, või meil ei ole võib-olla ka jaksu ja kannatust alati nagunii sügavale minna. Aga mingis mõttes ma ise tunnen küll, et mingi vaikus nagu et teatud hetkedel, kui mul on vaja, et siis olgu see koht kus iganes ja olgu seal akustiliselt milline tahes keskkond, et et mul on nagu võimalus minna selle selle vaikuse sisse ka kõige sellise mas kärarikkamas keskkonnas. See on mulle väga tähtis. Jah, no ma arvan, et see on vägagi võimalik ja ma ise noh, see, see nõuab täpselt samamoodi harjunud tahtmist ja praktiseerimist, noh, see ongi see kuulatamine ja kuulamine, tajumine selle sisse minemine võtab kaua aega, et sellest aru saada, et see on üldse olemas ja et sinna on võimalik tegelikult igal hetkel minna, vaid see tegelikult on kogu aeg meiega, aga lihtsalt me meil ei ole sellega alati varsti või me ei teadvusta seda, aga et tegelikult on see nii olemuslik, et seda ei saa meist nagu lahutada. Nüüd ma tegelikult käisin Norras ja siis Norras, nagu oli seda vaikust seal seal sedasi ja sellisel moel korraga nagu nägin seda vaikust isegi nagu, et vaikusele nagu asjade ümber kirjeldan seda niimoodi ta muutus lausa nähtavaks sellisel moel. Ja täpselt samamoodi nagu looduse ja inimeste puhul ja kui ta Elena väikeste helides siis täiesti kuidagi ongi mõistetav, et ta võib olla ka helitõmbel nagu mingisuguse raskesti sõnastatud moel, tulles sealt Norrast ära, siis läksid päevad ja ma tundsin, kuidas see vaikus hakkab nagu ära kaduma nende asjade ümbert. Sa lähed? Ma tahaks tagasi. Linnateatrilavale vaata, kui ma poiss olin, siis ema vedas mind ikka teatrisse ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Ja sa võid käia aastakümneid teatris. Aga siis mingid etendused saavad. Ma ei oska öelda, mis mõttes, otsekui mingiks murdepunktiks. Meeles Hamlet seal oli Vene teatris, Estonia teater oli siis veel avamata, ta ei olnud veel ju taastatud. Ja mul on meeles selle etenduse vaikus ja selle etenduse Kaarel Karm oli see Hamlet ja ja mul on meeles, kui ilmus Ophelia vaim ja ja mitte seda, et Alex teadlikult kuulanud, aga see hetk ja see seisund, mis valitses tegelikult siis teatrisaalis ja laval ja selles teatris tervikuna, selle ma tõin endaga kaasa. Ja nüüd praegu mul tekkis niisugune väga huvitav seos, see paneb see ootele, aga sa ei tea seda. Ja nüüd ükskord sa tuleb teatrist ära ja sa ei saa aru. Alguses kohe, et etendus, mida sa vaatasid, oligi see, mida sa mille ootel saalid elanud ja see teine etendus, need on kaks etendust, teine etendus on Lembit Petersoni lavastatud Kodood oodates. Ma vaatasin seda, see oli Salme tänaval ja ma vaatasin seda tükki ma alguses ei saanud üldse aru, mis asi see on. Ja kui ma koju hakkasin minema tee peal naisega koos käisime tee peal hakkas minuni jõudma maa ja, ja pärast seda on see olnud kogu aeg minuga kaasas see etendus, see lavastus. Ja ma saan aru, et seal ei olnud midagi niisugust, mille ootel ma olen olnud, kui sa rääkisid sellest, mis oli voog või tsoon vaikuse tsoon, vaikuse tsoon. No see on ju, maailm on tervik ja ega ma siis ma olen küll metsapoolega mõeldult metsas ei ela. Need on ju kõik omavahel seotud, need asjad. Ja sealt ma tõin kaasa niisuguse elamuse, et kui mul on sõprade ringis kitsamas ringis kunagi ikka teatris käimisest ja ja kui me seda natukene laiemalt hakkame arutama, siis sissenkodo oodates on üks niisugune etenduse üks niisugune elamus. Daneeti elamus määras mu seisundi. Ma ei saa aru, see on nii nagu su sa lähed näitusele ja sa seisad pildi ees ja sa ei saa aru, miks sa teed ringi ära, sa oled jälle sellesama pildi ees, sellepärast et kõige olulisema seal nähtamatu. Ja sa kuulad üht muusika esitust ja sa oled selle esituse juurde tagasi. Sa võid kuulata neid neli-viis tükki veel ja keegi annab sulle plaadi ja tal on teises esituses seesama see võib-olla mõni väga lihtne pala või konkreetne pala pöördud tagasi ühel esituse juurde. Ja kui sa hakkad mõtlema, miks siis selgub niisugune. See on tore tõsiasi et see, mis su suhte sellega määrab, on tegelikult kuuldamatu. See on siis see, mida me ei näe, mida me kuule, aga mis on see kõige olulisem, eks ole. Aga Lembit kui nüüd kolhoost juttu toodetes ja kui Freed ütleb, et, et on selline nagu mälestus, mis on siiamaani elav ja selge, et mis seal siis on. Kas ma ütlesin, et see on minu jaoks nagu mingi murdepunkt mingi? Vaata, on asja, mida sa tead, aga sa ei tea, et sa tead seda. Ühel hetkel saab sulle äkki selgeks, et sa teadsid seda sellest nagu midagi, mida sa oled juba oodanud. Nüüd ma tean, et ma teadsin seda tegelikult, aga kuni selle hetkeni ma ei teadnud, et ma seda teha. Ja seal on väga huvitavad kohtumised, aga mis see siis on, mis ei tuhmu nimodi? Ma meelsasti meenutan, siin on mõned asjad, on, mida ma võin rääkida ja saan rääkida, oskan rääkida ka, mingid asjad on, mis on nagu kingitud midagi, mille kohta ma ei oska rohkem midagi muud öelda, kui see ka imestada. Aga see ettevalmistus on siis selline, et et me töötasime selle teose kallal üle kuue kuu iga päev. Ja otsisime, lugesime, mõtisklesime teatrikunstialuste üle. CW Becketti näidendiga tegelemine viis mind kah pühaaugus tiinuse tekstide lugemiseni. Kui rääkida nagu nähtavast vaikusest, siis augus teenust lugedes või piiblit lugeda, selliseid vaikus ka näha sõna, kuidas sõna vaikus on äkki nähtav, aga millega ja kuidas me näeme, see on juba eri teema ilmselt. Aga see vaikus on siin väga kohal. Aga see, mis, mis on näidendi struktuuri sisse kirjutatud väga tegelasse tegevuste kaudu välja tuleb seal Nestor kuni Vladimiri tegevus kaudu. Et nad on ühes olukorras, kus nad ootavad ja kannatlikult ootavad. Hiljuti lugesin ühe vaimuliku Henri Neumanni ühe preestri ütlust, kus ta defineerib vaimset elu kui Tzipineerimiga. Vaimne elu seisneb selles, et see on kannatlikumad Lootuses. Praegu ma äkki esimest korda seostasid Kodoga kannatlik ootus lootuses oluliseks ja kui inimesed on selles ootuses üksiku puue resteeriaskulusharlid siis allakäinud õpetlase käinud professoreid tegelikult, eks ole, ja nemad ootavad seal vanad mehed juba. Me mängisime noortena, me võtsime selle julguse mängida tegelaskujusid, mitte vanu mehi. Ja siis on nad vastamisi ühe lõpmatusega ühe vaikusega, mis hakkab peale tulema. Ja kui sa peale tuleb, see hirmutav, et sellest üle saada hakkavad, on inimesed sunnitud midagi tegema üksteise suhtes mängima. Ja siis läbi selle, tuleb see vaikus selgemalt esile. See on midagi isegi. Isegi on hirm, jah, aga ta ei ole midagi, isegi mitte ainult hirm, et seal on seal mingisugune kokkupuude. Nii kui me, kuidas me võtame lõpmatusest. Arusaadav, ja vaata, kui sa oled sellises olukorras, kus sa oled kahekesi, kus sa oled üksiku maanteel, ootad kedagi, kes on lubanud tulla, kes igal õhtul, kelle kohta tullakse teatama sellest siis aru, kes on tema vend või on see tema saadikuid oma saadiku vend, kes tuleb teatama, et ta täna ei tule, aga tuleb homme kindlasti. Ja küll jätkub kannatlikkust oodata ja siis kõikide nende teemade läbimängimine. Muidugi me tegelesime paljudel peredel ka Mihhail Tšehhovi atmosfääride teemaga, elatusolevate partituuri tundmaõppimise ootus, atmosfäär, mis elab atmosfääris, milliseid vaikused elavad erinevates atmosfäärides, see oli üks, üks teema, aga siis ta juba teadlikult tegelaste vaikusega ja teadlikud väga teadlikult. Ja seal oli juba ka see periood, kui ma olin lugenud või parool teksti näinud tema etendusi, mis kandsid juba minuni teatavaid vaikust ja siis on muidugi vahendumist asi Leningradi selle suhtes näha zhanri paru etendusi, kus oli see äkki see atmosfäär sees, mida ma sain aru, et see on see teater, mida ma tahan teha, seal elab elamise vaikus, elab see elu vaikuses, on et vaikusele lihtsalt mitte mingisugune surnud teoreetiline asi vaid et see on midagi, mis kannab endas eluliselt neiut. Sa küsisid, et kas seda on võimalik näha? Seda on võimalik minu arvates näha tervikus. Tuul ega tuul ise häält ei tee, tuul teeb siis häält, kui ta läheb puuvõrasse, ta läheb telefonitraatidesse või läheb korstnalõõri või või Hubiseb ahju, malmukse aukudes või kuskil aknaruutu praos sisse kuuled tuult ja vaikust, võid sa näha näiteks inimese näol. Mul on meeles, mu naine elas siis ja kui talle ületöötanud ja väsinud ja siis ma ütlesin kuule, et aeg on metsa minna. Meil on omad rajad, kus me käisime, need on minule väga tuttavad rajad. Ma käin neid nüüdki. Ja kui me õhtul tagasi tulime, siis ma nägin muutusi tema näol. Ja need on mul meeles, kui ta on veetnud metsavaikuses ühe rahustava ühe ühe niisuguse päeva, kus ta on eemal igapäeva muredest või töömuredest elumuredest, mis nad iganes on siis see jätab niivõrd selge märgi inimese näole. See on üks kusse, võid vaikust näha. Sa rääkisid Norrast, mul on üks niisugune kogemus Islandilt. Autoga sõidad, on silmapiirini ulatuvad lagendikud, kus ei ole ühtegi elusat hingelist näha ei ole rohelist liblett. Ja siis tekib niisugune küsimus, et kas kuu peale on võimalik elu? Me olime sõbraga koos, jätad auto seisma ja läheb välja ja kuulad ja see ei ole mitte hauavaikus. See on avamaastiku vaikus, kus ei ole kajasid, kus ei ole peegeldusi, ta on omamoodi elab vaikusega, seal, seda elu ei ole veel. Mida see vaikus väljendab või mida ta Mil, mille märgiks ta on niisugune kogemus mulle lahkelt ja, ja see on, see on väga huvitav elamus minu jaoks, sest et ma elan kõrvadega ja teadlikult tahtsin kuulata, mis, mis see siis on. Sest et pilgust sellele maastikule jääb väheks, sa pead teised ühele tapi võtma. Aga kui ma palusin vastata sellele küsimusele, kas vaikus on nähtav, siis sa võtsid kaasa sulesaajad, ütlesid, et siin saab vaikust näha selles sules. Ma võtsin kaasa kaks sulgaksulge, just, sest me õpetaja professor Piiper ütles, et klassikaline meetod bioloogias on võrdlusmeetod. Lehes korjasin tänavalt üles, see on hõbekajakas õlg. Tema lendab siin katuselt katusele mere saarelt mere saarele. Lärmab suured laadad, käivad, teine on toodud metsast, see on kodukakusulg ja kui me räägime vaikusest, siis siis on ka niisugune mõiste nagu vaikus. Vaikusel on üldiselt natukene niisugune, endal ei ole head märki küljes. Vaikus on ängistav, vaikus on nii, nagu Helena ütles, et inimene on siis iseendaga. Kui sa vaikuses oled, siis sa oled iseendaga koos ja iseendaga koosolemine iseendaga leppimine iseendaga elama harjumine ei ole üldsegi mitte lihtne ja ja sellepärast ma olen pannud tähele, inimesed kardavad vaikust. Nüüd see teine on öölinnusulg ja kui te need nüüd ligidalt, ta, mul on isegi suureks tegevklaas kaasas, võite sellega vaadata. Seda, sellest sõltub selle linnu elu, sest ta öölind ja ta on jahimees. Kakulend on täiesti hääletu. Absoluutselt absoluutselt. Vaikust muidugi pole, on vaikus, mida inimese kõrv kuuleb. Kuule, oleneb muidugi ka heast ja iseärasustest, mis talle on siis sündides kaasa antud eeldustest. Ma olen kuulanud palju, ma olen nendega suhelnud, ma olen neid juurde kutsunud, olen lindistanud neid öölinde ja ja see on üks huvitavaid elamusi, kui ta lendab sul üle pea meetri kõrguselt. Mitte midagi ei kuule. Sulge vaatate ja võrdlete seda kajaka sulega sisse, sulg on kaetud väga pehmete Edemetega sele, suleservad on. Sulg on niimoodi, et oleks hääletu lend vaikuses, nii saabki nähtavaks ja kui, kui näiteks sedasama Eluviisi harrastaks näiteks tuvi, et ta peab jahtima öösel närilisi või mõnd mõnd teist. Kui ta oleks röövloom või röövlind, siis ta sureks nälga kohe. See on talle elu küsimus. Lennata hääletult. Aga vot kui ei teaks, ei oskaks seda vaadetega näha. Nojaa, aga kui sa küsid, et kas see on nähtav siis see on nähtav muidugi, kui kujundlikus tähenduses vaadata, siis on see nähtav ka siis, kui sa kevadisel raielangil lähed aastaid oli seal metsa, siis on võetud maha kevadel mets just enne lindude pesitsemisaega. Ja siis on, see on nagu šokiseisund. Ta on seda seisundit, milles oli Tallinn pärast märtsipommitamist 1944. Ja kui nüüd näen kevadisel ajal tehtud raietöid ja metsatöid, hirmsad suured masinad mürisevad seal see on kõige õrnem aeg, kus vajatakse kodusid, kus tekivad paarid, kus kasvavad lapsed, me võime nii-öelda ja kui siis läheb inimene saega sinna sisse siis see, mis seal pärast kuulda on. Vot see on ka, et see on peaaegu kõrvadega, kuuled seda. Ja see šokk, see on märk. Nii, võikume kujundlikus mõttes ka looduses ringi, liigume kujundlikus mõttes asest räägime, siis on ka vaikus võib olla ka enne. Ta võib olla hea enne. Aga ta võib olla ka väga tõsine hoiatus, halb, enne seda on rääkinud ju mehed, kes sõjaaeg ess luurele saadeti. Mul on tuttavaid sõjamehi, nüüd neid jääb väheks, nad surevad ära. Aga meil on olnud ju juttu inimestega, kes on rindel olnud ja mida tähendab ikkagi vaikus seal, et sai. Mitte ühelgi juhul endast mingit märki ei anna. Aga samas sa pead kõike kuulma, mida see lahingülesanne sinult nõuab. Olla ühenduses olla, olla otsapidi selle sees, mul oli üks väga hea sõber oli, ta oli metsavend. Ja, ja siis ta rääkis ka seda, kui palju kordi päästis tema võime või tähelepanelikkus. Ta oli minu metsaelu esimene õpetaja ja ta ütles, et et kui tulid haarangule inimesed või sellega tulid võõrad sisse sellesse maastiku, kus ta küünides mehed varjasid ennast. Ta ütles otsekohe, lindude hääled muutuvad, mõned jäävad ka, mõnede puhul on hoiatushääled ja kui sa neid ära tunned, siis sul on antud veel mõni minut või hetk aega põgeneda. Vot see on ka üks niisugune, enne mis tekib. Äkki on lindude laulus paus, on vaikus. See on jälle sedamoodi enne noh, näiteks tuua palju, aga nendest paarist. Ja siis asi on seal praegu elame kus, nagu tähelepanu lendab nagu 10. suunad nagu korraga või noh, ta peab nagu kihutama absoluutselt nagu mitte ühes, vaid mitmes suunas, eks ole, et ei olegi võimalik nagu keskenduda või koondada. Et praegune aeg või see vist on kuidagi eriti põgenemisaldis vaikuse eest, kus me praegu nagu elama, eks või see on tõsine küsimus. Ja see on väga tõsine küsimus. Räägitakse müras trassist, aga vaikuse stress ei ole sugugi vähem ohtlik kui müra. Stress on inimesi, kes ei talu üldse vaikust. Tal peab mingi heli mingi hääl olema. Ma ei räägi linnakeskkonnast ainult. Ja seda on juhtunud küll. Ma mäletan kadunud ott, kool, ajakirjanikke, ta ütles. Ta tänutäheks mingisugusele heateole viis ühe tuttava arsti oma suvilasse, mere äärde, ta elas Rakveres ja tegi tule kaminasse. Tarlased Ta teeb suure heateo, nii nagu mina ennist rääkisin, et vaikus ju aitab inimesel ennast leida, tasakaalu saavutada ja tagasi enda juurde jõuda, janu igatemoodi seda määratleda. Ta ütles, et see tohter hakkas natukese aja pärast nihelema ja ta ütles, et siin on nii õudne. Siin on vaikne, ta ütles, et mul ei olnud midagi muud teha, kui kustutasin kaminast tule, istusime autosse ja sõitsime Rakveresse tagasi, sest ta ei talunud vaikust sellise seisundiga, inimese puhulmann. Aga mis see siis on, et kui inimene ei talu vaikust, siis tal on nagu enda mure või kõik vahendid, mis meie ümber on, pigem sellised me ei keskenduks nagu endale või sellele olemuslikule võib-olla vaikusele siis, mis, mis igalühel on? Et inimene ei tohi nagu endaga üksi? Et seni oli, peab endaga üksi olema, et me oleme kahesuguses olukorras, me kommunikatsioon on lihtsam kui kunagi varem, eks teisipidi. See kommunikatsioon on üha üha isikupäratu. Intiimne mõõde, nagu kaob sellest kommunikatsioonist üha enam. Noh, mulle tundub ka, et siin võib olla mingisugune väga oluline teadmine ja, ja oskuse õpetus kaduma läinud, kuidas olla, kuidas iseendaga olla ja kuidas see on väga oluline ja et see on täiesti normaalne või täiesti selline baas fundamentaalne asi. Ja, ja seda siis meelt, mida me tahaksime ikkagi koos hoida, püütakse lahutada kõikide vahenditega, et varjata seda, eks, seda on näha ja ja vahel on võib-olla endal ka seda, et iseendaga olemine ei ole alati kõige, see pilt ei ole kõige meeldivam. Aga et no mis seal siis on kõik nii kenad inimesed ja nüüd äkki on nagu raske olla nagu iseendaga vaikuses. Ma ei tea, kas see on raske, aga see nõuab julgust, et näha seda iseenda ebatäiuslikkust ja, ja see on nii, et sellele sellega kohtumine. Ma arvan, et nõuab julgust ja seda julgust ei meile võib-olla kuidagi. See elu on niimoodi korraldatud, et ei õpetata või seda ei peeta nii oluliseks. Või et siin ma arvan ka, et see meie sajand on olnud väga keeruline ajaloos ja sõjad ja inimesed on kogenud väga palju erinevaid hirme ja agressiivsust ja usaldama just. Ja, ja et sellega on kaduma läinud ka mingisugune selline midagi arhailist ja väga olulist, mis on võib-olla varem olnud selline loomulik tarkus ja oskus, mis, mis antakse inimestele kaasa või mida nad õpivad. Vähemalt mulle tundub see niimoodi. See pilt tundub ikkagi noh, niivõrd hästi lihtne, et küla, see kontakt maaga vahetult siis looduses vaikus on seal kogu aeg juures, ütleme see kontakt, mille peale sa ei mõtle kontakt iseendaga, sedasama nagu keskkond loob selle võimaluse nagu olla tegelikult selles mõttes nagu iseendaga ja mitte nagu karta ennast. Ja siis see keskkond, mis ongi nagu mehhaaniline, automatiseeritud ja mis samas nagu heidab seda progressi nähtavat hüvelisust kogu aeg, eks ole, me saame kogu aeg nagu näidata selle peale, et vaata, kui hästi meil on võrreldes eilsega, see keskkond lihtsalt ei anna võimalust, nagu sul olla tegelikult niimoodi vaikselt. Nojah, ma, ma ennem rääkisin sellest sellisest nagu olemuslikust vaikusest, aga tõepoolest selleks võib-olla, et selle juurde jõuda, on vaja Kareaalsed akustilise vaikuse või seda kogemust, et see vaikus, iseõpet Ta peab sind enda sisse minema ja kutsub, tegelikult. Aga kui seda kogemust ei, ei ole ja, ja kui inimesed elavad võib-olla sellises mürases keskkonnas või sellises keskkonnas, kus kõiksugused, helid ja info, selline heliline info ja pildiline info on nagu selline kihiline kooke, et ühe taga on teine ja, ja sa ei oska isegi seda kuidagi interpreteerida või sellest läbi vaadata, et siis siis vaikus ei saa sind õpetada. Sest selleks pida peab lubama ennast õpetada ilma ilma selle nagu selle usalduseta ja selle nii-öelda mingisuguse lahti laskmised. Ta ei saa õpetada, kui sa ei ole valmis võtma seda, mida seal vaikusel on, on anda ja, ja ja see, tema, see kutse või see jah, see igatsus selle järgi, see ei saa lihtsalt kõneleda selle seal vahepeal on nii palju sellist sodi. Kui ma tohin öelda, et ma mõtlen seda, et et kui me läheme vaikusesse, et ühtepidi jah, Me kardame seal kohtumist võib-olla iseendaga või mingite oma murede ja probleemidega, mis kerkivad lahendamatuina meie ette. Aga mind võib-olla aitab selline teadmine vahetevahel, et ja alati kui ma selle peale mõtlen, et me tegelikult ei ole kunagi üksi. Päris üksi ma ei saagi olla, ikka meid keegi ümbritseb. Küsimus on jälle selles samas kuulamises, et kas me keskendume iseendale, kas me laseme nendel probleemidel murredel selliseks teatud tsentrifugaaljõul endasse oma tähelepanu endasse kiskuda, siin tähelepanu, küsimus oli huvid, et, et kuidas keset kõike seda maailma, kus me elame, et mis kõik on, tõmbab meie tähelepanu endale, ei lase õiet keskenduda suurt millelegi ja kui me hakkame isegi vaikust kuulama, siis me kuulame kiuste nagu kõiki teisi segavaid helisid, mida me ei tohiks kuulda. Kui me tahame kuulata ainult vaikust, hakkame endale märkamatult tegelema kõikide nende segavate helidega, mis meid ümbritsevad, satume sellest ka võib-olla segadusse. Aga kes ta vaikust Kupers kätte, et me tegeleme kõige sellega, mis meid takistab. Teatris kasutame sellist tähelepanuharjutust või meetodid, et kui vaikuse kuulamine, kuulame helisid, mis meie ümber on erinevates kohtades. Et siis me ei hakka võitlema nende helidega, mida me kuulata ei tohi, vaid suunime oma tähelepanu nendele helidele, mida me kuulatav peame. Kõik teised asjad on ka olemas. Ma ei hakka mängima seda mängu, et ei, sellisena ei ole, et kõik on olemas, aga lihtsalt meie tähelepanu antud hetkel me püüame kannatlikult koondada oma tähelepanu nendele asjadele, mis meie jaoks vajalikud on, keset kõike seda, mis on olemas et mitte ei hakka looma endale sellist kujutluspilti, et on ainult see, mida meil vaja on, siis ei tule mitte midagi öelda. Ei saa ju välistada seda, mis on olemas ja me peaksime olema keset seda reaalsust, selles vaikuses see vaikus, vaikus üles leidma just nimelt nagu venelane rääkis igas selles reaalsuses, kus me parasjagu oleme, aga üks asi mul veel seoses selle iseendaga olemisega tuli mingi paralleel, et hiljuti lugesin seoses August viimase keelanud, tsiteerin kuidagi natuke teda Shakmoriteni üks prantsuse filosoof, kes esitab küsimuse, et ütleb, niiet pühakut Te iseloom oli kõige täiuslikum alati maailmas, et on olnud läbi sajandite täiuslikum kui teistel pühadele meestele, mis pärast, et kas sellepärast, et nad tegelesid oma isiksuse arendamisega päevast päeva, siis ta ütleb niimoodi, et ei, et mitte sellepärast, et nad oleksid tegelenud iseenda oma isiksuse arendamisega vaid sellepärast, et nad otsisid jumalat ja isiksuse sõitnud boonusena otsib tõde ja tähendab isiksus, seda, seda tegevust sooritades naha nagu areneda. Läinud Helannetest vaikus võib õpetada, et, et sa et mismoodi siis nüüd see õpetamine käib, et mismoodi see vaikus nüüd õpetab? Ma ei tegele iseendaga tegelema millegagi, mis on või kes suurem kui mina, kes on väljaspool mind, et, et seda vaadates saab aga iseendaga paremini, paremini hakkama, võib näha ka iseennast sellisena, nagu ma olen, nagu mul üks üks paralleel tekkis hiljuti Poolas käies ühe oma hea kolleegiga vesteldes sellest, et kui rasket kunsti võib inimestele näidata, mul oli viimasel ajal olnu tegelenud sellise norra autoriga, kes ka tegeleb vaikusega väga suuresti Juun fosse püüduda norra päraselt püüd öeldud. Tema üks probleem on kogu aeg teatud tõmme võidetud mis elab, elab, vaikib, kusjuures ka on temal või tema näidendites jutuseliste dress tekitavast vaikusest inimene põgeneb linnakärast ja satub silmitsi sellest ässidegi, ta vaikusega midagi ei talu. Ja siis lõpuks otsib mere sügavused või mere peale, et seda, seda tasakaalu või rahupunkti ja tema loomingus käsitletakse niimoodi ka, et kui tegeleb hästi raske probleemiga, milleks on suitsiidiprobleem, et kuidas, et kas seda sellega üldse tegeleda, mitte tegeleda, vaadata sellest mööda. Et see hea kolleeg, kelle abikaasa arst ütles, et arstidel tuleb ette selliseid situatsioone või juhtumeid, kus tal oma haige kõrvalpalatis haige on, surija, ta mine ja, ja ta palub arsti kätt varsti seal, mitte midagi muud teha tagant oma käe, see haige hoiab seda kätt minnes. Ja kui ta koju tuleb, et siis ta on teinud midagi seal, tajub, et tal midagi seal mitte midagi muud ma teha ei saa, aga ma seal hoidla sinu kätt just. Ja tegelikult on ka kunstiloominguga teinekord niimoodi, me ei saa midagi muud teha, kui me saame viie inimese üksindus selle sõnumi, et me hoiame su kätte, et sa ei ole üksi. Kunst võib valmistada mõnedest plaanis ette ka teede, selle vaikuse julgele vastuvõtul, aga kas te ei leia? Siin on selles mõttes nagu erakordselt nagu raske koht. Et kui kunstnik annab näiteks signaali inimesele, siis inimene mõtleb nüüd mu kätt on hoitud, eks ole, ja siis ta nagu ootabki, et see käis, oleks kogu aeg hoitud aga ainult sellele etendusele. Kunst võib juhtida teatud haikuseni, et ütleme, seesama žanribüroolt, ma õppisin ka selle, selle mõtte, et võib-olla on iga kunsti ülim ülesanne edasi anda vaikuse vibratsioone. Ja ma ei ütle, maailm muutus ilusaks teatrisaalis, astun õue ja on hullem veel. Kui niimoodi pealispindselt läheneda, et aga püüa nagu kuma kunstiga ja julgustan ka teisi minema, mitte väga arrogantselt teed pidi, et mina suudan need kätte. See ainult käehoidmine ka. Ja see, kas see haige, kes läheb, ta teab, et see on keha võime, ma ütlen, et ma ei saa teha tema jaoks. Tahad sa arvad, see on ka minu käsi ei ole mitte midagi rohkemat käiks, võib-olla annab Dale'i tõuke julguse impulsi liikuda, vaikus seal liikuda ja mis on näiteks vaikuses, kui räägitakse palvest, siis palve on ka eelkõige kuulamine loojaga ütleme eest, aga meie peame, palun, tahtsid meie jaoks, et me kuuleme välja seda, mida temal meil on. Seisund seisundil on jah, et aidata, juhtida inimeste teatavasse seisundisse, kus ta juba ise edasi saab, et tal võib-olla minu kätte. Tõusid omal ajal ja ja teemad muutusid vabaks, siis võis kuulda huvitavaid raadiosaateid ja mulle on meelde jäänud üks intervjuu, üks küsitlus, Mikk Mikiver iga ja ei mäleta, mis, millal see oli, ei mäleta, kes oli küsitlejaga. Aga küsimus oli seda, et mida ta peab kõige olulisemaks nüüd selles olukorras, kus me siis nüüd oleme ja me peame edasi minema millest on kõige rohkem puudus ja mulle Miku vastus meeldis. Loomulikus ja, ja see on nüüd niisugune niisugune märksõna nagu väärikus ja, ja võib-olla mõni veelgi, et kuulajale kui ta nüüd koduse ülesande võtab meie jutu peale, siis loomulikkus oleks üks, üks abi nõu või üks niisugune võti paljude asjade avamiseks iseendas. Seal muidugi huvitab see mikspärast, inimene kardab vaikust, miks ta kardab endaga alla? Minu arvates on see Miku öeldud lause. Ta ei ole suhestanud ennast mullusega loomulik. See tähendab seda, et ma hauavaikusesse pean minnes tundma ennast hästi. Ma olen hauavaikust kogenud hauavaikust võite kogeda, kui te lähete näiteks maa-alustesse käikudesse, ma olen käinud nahkhiiri vaatlemas ja rõngastavas oma kaaslastega. Ja need vanad hüljatud kaevanduskäigud, kus sa võid täielikus vaikuses olla, seal ei ole isegi kajasid, mõned kaevandused näiteks fosforiidi, vanad kaevanduskäigud, järsuks, Maardu taga, seal. Seal, sa võid kogeda hauavaikust vaikusel on oma mõõt. Ega ka metsavaikust ei tarvitseks, minagi ei tarvitse teda, ma naudin teda. Ma olen teda õppinud kuulama ja ma tõin endas tõelist naudingut. Vanasti ma käisin, no vanasti võib öelda. Käisin lindude laulu kuulamas, aga nüüd juba mõnda aega, võib-olla seal rohkem üks, üks, kümmekond aastat. Ma lähen välja selleks, et kuulata vaikust, ma naudin seda. Jah. See on tervikus. Ma kuulan teda koos näiteks pilvede liikumisega või, või, või jõe vaevu kuuldavate helidega või on seal seal elus vaikus, mida ma naudin. Kes on siis nii, et kõik muud asjad, helid ja nähtused tahavad seda Paikusel kuidagi omapärasesse suhtesse? Ja see on nii, nagu me tahame, hingata hapnikurikast õhku. Me tahame karget head hommikuõhku ja see vaikus on üks niisugune komponent Meie vaimses atmosfääris, mida võiks võrrelda hapnikuga, mille see annab ju, kui meil hapnikku ei ole, siis meil ei ole ju millestki energiat ja see vaimne vajadus energiat toota, ta selle üks komponent on ikkagi vaikus ja kui meil on pidev müra. Chimera reostus, kuulmine on valiv inimene seal, niiet Ma võin istuda mere ääres, kuulata võrdlemisi valju, vali lainete müha on või ma võin mägijõe ääres või mõne kose juures joa juures istuda. Ma ei väsi sellest ära. Aga kui ma samal müra tasandil peaks kuulama mingit tehismüra, siis ma väsin, see on sellepärast, et me oleme nende helidega ju koos tulnud. Need on evolutsiooni jooksul inimeseks kujunemise jooksul saatnud meid. Ja see on see, mida me kuulmine võtab omaks ja mida me kuuleme teistmoodi, mis on ka loomulik, sai, vastupidi tehismürale. Kui ma istun siin ja ootan trammi või bussi ja see autode voor, minust möödaminev, autode voor edasi-tagasi, see on on väga väsitav. Aga kui ma kuulan tormilainet, siis Seer üldse väsitav, mitte seda, et ma tahaksin teda kuulata päevast päeva mõtlen, et ka sellel vaikusel seal omamoodi vaikus ka sellel vaikusel on oma mõõt. Helena, ma tahtsin küsida. Vaikus õpetab, mismoodi. Mulle tundub, et ta teeb seda oma sellisel väga vaiksel ja salajasel moel. Et seda võib-olla ei oskagi niimoodi kirjeldada, et see vajab nagu kannatlikkust ja vajab sellega olemist. Ja ma arvan, et mida ta õpetab, on see, et me üks viis, kuidas me kuulame. Me kuulame kõrvadega. Aga see kõrvadega kuulamine tasapisi nagu juhib südamega kuulamise juurde ja ma arvan, et et tegelikult vaikus on just nagu inimese hinge ja südame selline, eks olulisemaid kvaliteeti või omadusi või midagi väga olemuslikku. Mis viib sind enda juurde. Me oleme väga palju harjunud nagu peaga nii-öelda oma peas mõtetega toimetama, aga võib-olla palju vähem oma südames või seda, seda tähele panema, mis seal toimub ja, ja ma arvan, et, et väga palju sellest, et jääbki nagu meie mõistusele nagu kättesaamatuks heas mõttes. Ta jääb hoituks hoituks selle sellise väga läbi analüüsitud ja, ja sildistatud ja süstematiseeritud korrastamise eest, sest teda ei saagi sellega haarata, ta on palju suurem ja hoiab pigem nagu seda mõistuses toimuvat, et enda süles niimoodi, kui nii võib öelda. Ja, ja ma arvan, et vaikus on, on selle juures üks selline väga väga oluline komponent või õpetaja ja abiline või, või on, on see vaikus millegi väljendus, mis, mis meid sellisel väga olulisel ja tugeval moel selles selles protsessis nagu toetab, hoiab? Me kuulmismeel on kõige vanem, meeldame kõige ürgsem õpetaja. Kuulmismeel on välja arenenud naha tundlikkusest ja kuulmismeel on kõige emotsionaalsem meel. Seda näitab ka see, et me ei saa oma kõrvu kinni panna oma hinge kinni pidada, silmad kinni panna, aga kõrvu kinni panna ei saa. Meie inimesed saarmas saab, tal on trapita, paneb, ja, ja seda tuleb ka meeles pidada. Kuulmiselund on väga keeruka ehitusega ja kuulmiselund on äärmiselt õrn asi. Ja see kuidasmoodi meie kuulmist, meie ma räägin nüüd tallinlasena ja meie inimesena sageli koheldakse. Ma ei räägi paratamatust tänavamürast, kui trammid sõidavad, autod sõidavad, sest see on paratamatu, aga see, mida ma kontsertidel olen kogenud See on kohutav. Kohutav. Moody koheldakse meie kuulmist ja kuulmismeelt võimenduse varal võimendus ja see on ühe näitena, ma mäletan Maribaine kontserti, mis oli nii üle võimendatud, et mul hakkab peas kumisema Pirita kloostri müüride vahel. Ma olen olnud kontserdil, kus ma tundsin mul rinnakorvis, siseelundid hakkavad kaasa vappuma selle müraga. Seda kontserti võis kuulata viis meetrit kloostri müüridest väljaspool sellest peaväravast. Sealt sai kuulata aga sealt, sest mina ei saanud küll, vaatas iniminimesi, kes rahulikult istusid ja kuulasid seda, aga mõistatuseks on mul see siiamaani. Kui kuulus veel on treenitud või tundlik siis sa ei saa äkki nagu mingeid asju, kui ta on tuim, sa oled nagu sellises nagu noh, teda sellises nagu ühtlases olekus kogu aeg, siis saad küll. Ma ütlesin, kardetud. Palume oma kuulmise lootusetult ära rikkunud. Muusika inimeste ütles mulle selle peale, et ei, sa tõid selle välja, arendanud. Võib-olla liia teeksid, keda rikkunud, selles mõttes, et nad oled kontserdilt koju, ma võin kontserdisaali plaani tänaseni veel üles joonistada, kus kägises tool, kus keegi ahistas, kus keegi krõbistas, kus keegi nohises. Vaikuses valmivad vaimuparandused ja nii edasi, et see on võib-olla see on ühtepidi tõde, aga teistpidi paneb ta nagu mõtlema tõepoolest vaikuse. Sellest aspektist. Sa küsisid mult, et kui inimest ei ole, kas vaikus on, siis ma mõtlesin selle peale, vaikus on, inimene mõtestab ja kui on inimene, siis on või ei ole ja kui inimesed ei ole, siis on seesama, ainult see kuidasmoodi, see, seda mõistet siis ei ole, kui inimeste. Ta on ikkagi loodusvara, minu arvates sellepärast, et ei saa teatrilaval ilma selleta hakkama. Ei saa? Ei tule kontserdisaalis, mina olen üks kõige ilusamaid hetki kontsertidel on see, kui saal on niisugune ja siis, kui dirigent tõstab kepi ja käed. Aga ta pole veel lahti löönud, siis on üks vaikusehetk, kus sajad inimesed saalis. Ma kuulan seda püüdlikult ja, ja hoolega. Ma ei kuule ühtegi heli, mis seda vaikust katkestaks või rikuks või mitte mingit heli ei kuule. See on see hetk, kus kõik kinnistada kokku seal muusikaline vaikus. Meie lauluõpetaja ütles, poisid tunnis peab olema muusikaline vaikus, mis, mis asi see on? Ta otsis kuskilt nööpnõela. Ja ütlesid, kuulake. Ta laskis selle nii kõrgelt, tõstis käälest, laskis nööpnõela kukkuda. Klassipõrandale ütles, et kui te kuulete seda siis on klassis muusikaline vaikus. Ta laskis selle nõela lahti ja see nõel kukkus põrandale. Terve klass kuulis seda. Vestlesime vaikusest, aitäh teile. Te kuulsite saadet sarjast vestlusi kultuurist. Vaikusest rääkisid Helena Tulve, Lembit Peterson ja Fred Jüssi. Saatejuht Tanel Tamberg, toimetaja Marge-Ly Rookäär.