Tere hommikust. Soovin teile reibast ja lahedat kevadpäeva. Küllap te olete kõik kuulnud ladinakeelset fraasi, karpe, tee, püüa päeva. See on pärit ühest Horatsiuse oodis. Õigupoolest tähendab karpe, korja nopi, kuid Horgatsusel on ta ülekantud tähenduses, kasuta, naudi. Väljend läks moodi barokiajastul kui seitsmeteistkümnenda sajandi kaduvuse ja kõige askeldamise mõtet tuse tundele lisandus veene. Et käesolev hetk tuleb ära kasutada ja nautida mõtlemata igavikuliste asjadele. Üleskutset saab võtta erinevalt, ent igal juhul on ilmne. Inimestel on ka muiste olnud tunne, et aeg libiseb käest ning saab märkamatult otsa ja kui ajavoolu vastu ei saa siis tahaks, vähemalt ta raisku ei läheks. Et iga päev oleks asja ette. Et õhtul tagasi vaadates võiks väsinult ja ometi rahulolevalt tunda rõõmu kordaläinud päeva üle, olgu siis tegemist pingelise tööpäeva, põneva, eksootilise reisi või lihtsalt kosutava puhkusega. Meie ajaressurss on piiratud. Võib välja arvutada, mitu minutit kestab keskmine inimelu. Minuteid saab päris suur hulk. Ja neljandas staadiumis vähihaige võib lugeda nappe päevi, mis veel järelejäänud nagu kosmoselaeva stardil loetakse sekundeid. 10, üheksa, kaheksa. Aastates mõõdetuna oleme rikkamad kui inimesed iial varem on olnud Ühelgi varasemal põlvkonnal ei ole olnud nii palju vaba aega ja nii pikka eluiga. Kummatigi tunneme väga valuliselt, et aega on vähe. Mõne jaoks on kindlasti kergem, kui ta ei tea, millal teekond otsa saab. Arstid ei või patsiendile öelda, kui tõsine ta järg on, sest siis tabab teda vähemalt reeglina paanika. Nii on ka kirikus. Kui kutsud üles võtta oma elumaja asjad seada siis kostab see mõnegi kõrvu, nagu kavatsetaks teda hirmutada. Aga tema ei taha surmast veel midagi kuulda. Surma teadvuse puhul on tegemist taibuga, mis inimesi enamikust teistest loomadest eristab. Kõigil elusolenditel on instinktiivne surmahirm vahetu ohu puhul kuid loomad ei reflekteerija oma surma üle. Kuigi päris kindel selles ei või olla. Mõned suurulukid lähevad hinge heitma oma sünnikohta. Elevandid leinavad oma kaaslasi. Meid inimesi on õnnistatud võimsa mõistusega ja samal ajal oleme mõistetud üksnes surema vaid ka olema teadlikud sellest, et me peame surema. Inimene lõi surma, kirjutas iiri luuletajaid. Teised olevused püüavad hakkama saada pimesi tunnetades elu vaid hetkeni, mil nende tundma tuleb. Kõik olendid peale inimese on surematut, sest nad ei tea, mis on surm kirjutas Argentiina kirjanikke Borges. Paraku Ta kõrvale suremisprotsessi füsioloogilise külje üksikasjaliku uurimise tulemused, ei tea ka nüüdisinimene oma surmast viimselt palju rohkemat, kui et kõik lähevad ühte paika. Kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Tseenis. Palvetage issand, anna vaprust taluda teadmistama kaduvusest ja elu haprusest. Aamen.