Tere hommikust. Tung loodust valitseda on meie kaasaia olemuslik joon. Sotsioloog Zygmunt Bauman on öelnud, et teaduse ilmudes hakati surelikkusesse suhtuma kui meie vastse vägevuse pihta suunatud solvangusse. Saatuse viimsesse, ehkki nähtavasti kõrvaldamatusse jäänukesse maailmas mida üha enam kujundab ja valitseb mõistus. Surman, alandav looduslik piirang, millest tuleks vabaneda. Steven käiv väidab, et tsivilisatsioon on elu pikendamist tehnoloogiate kogum. Põllumajanduskindlustab, toiduvarurõivad peletavad külma ehituskunst, pakub peavarju ja kaitset. Paremad relvad võimaldavad paremat jahipidamist jänesekaitset. Arsti kunst võitleb vigastuste ja haigustega. Inimkonda saadab lootus pärast uuendamisele, arendamisele ja korraldamisele pühendatud pikka elu. Saavutatakse lõplik võit surma üle. Tsiviliseeritud elu tegelikult seda tõotabki. No milleks loobuda nomaadliku jahipidamise vabadusest ja hakata maa tarima seadustele allume ja makse maksma, mida ühiskond meilt nõuab? Ikka sellepärast, et siis me elame kauem. Isegi väga palju kauem. Ellujäämisnarratiivi nüüdisversioon toimib tõhusa lahutusena seepärast, et see keskendub detailidele, tükeldab probleemid osadeks ja analüüsib neid. Lisaks sellele, et niisugune lähenemine tegelikult tega mõnegi probleemi lahendab on seal teinegi hea külg. See juhib imeliselt hästi meie tähelepanu kõrvale surelikkuse paradoksi esimeselt poolelt. Teadmiselt, et kunagi me siiski sureme. Tükeldades surelikkuse armututeks probleemi killukesteks, saame pika nimekirja sellest, mida on tarvis teha. Ja see annab meile tegevust nõnda särgimegi joosta. Tegeleme joogaga jälgima kaalu, otsime toiduainete pakenditelt õigeid rasvu. Joome kohvi või hoidume kohvist, joome veini või hoidume veinist ja nii edasi. Ajalehed on iga päev selletaolisi soovitusi täis. See loob illusiooni, et surelikus on midagi, mille vastu me saame midagi ka ette võtta. Et see sõltub meist. Baumann on nimetanud seda nüüdisühiskonna surmahirmu mahasurumise strateegiaks. Paraku teoreetiliselt Don surematus ihaldusväärne, ent sügavam probleem on muus. Siusa nõrdson öelnud miljoneid ihkavad surematust teadmata, mida endaga peale hakata vihmasel pühapäeva pärastlõunal. Terve igaviku täis igavaid pühapäeva pärastlõunaid. No see väljavaade kainestab ka kõige tulihingelise maa surematuse ihaleja illusiooni. On põhjust karta, kas paradiis on enamiku inimeste jaoks talutav isegi siis, kui võtta kandlelöömist piltlikult kui sümbolit millegi mõne jaoks imekauni jaoks. On kahtlane, kas mitte juba mõnesaja aasta pärast ei lähe elu jälle tihele läilaks. Nagu maak, duein kirjeldas oma reportaaži taevast. Kirjad maa pealt. Eliksiiri otsides tuleb mõelda mitte ainult sellele, mida tahetakse omada vaid ka sellele, kes ollakse. Palvetagem. Issand, ära pane meile suuremat koormat, kui me suudame kanda. Aamen.