Tere kõigile ja head uut rännuaastad ka stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Et eelmisel sügisel võtsime sihiks Austraalia ja et sellest maailmajaost ikka tohutult palju rääkida annab, siis mõistagi jätkame sedasama teemat ka nüüd. Seni oleme huvi tundnud taimeriigi loo oma riigi, veealuse, maailma ja muu taolise ostu ja nüüd lõpuks ometi on fookusesse jõudnud inimene. Täpsemalt öeldes on tänase saate teemaks Austraalia põlisrahvad ja nende ajalugu. See oli nüüd põlisaustraallaste hõimu peapu keeles lauldud laul, see hõim elab Kirde-Austraalias ja seal laulus oli kuulda tuvi. Hääle jäljendust oligi tuvi laul ja niimoodi on väga tihti nende põlisrahvaste lauludesse põimitud nagu, nagu loomade lindude hääli. Aga meie oleme harjunud nimetama tema Austraalia põliselanik aborigeenideks ja huvitav natuke mõelda selle üle, et miks nii, et, et see sõna ise tuleb ladina keelest, see tähendab appi origiine ladina keeles algusest peale. Ja kunagi ammu nimetati niimoodi Ladinlaste endi müütilisi esivanemaid, ehk siis hiljem hakati nimetama põlisrahvaid. Selles mõttes on ka eestlased aborigeenid oma maal. Aga millegipärast lapsed nagu kõrvale kentsakalt ikkagi öeldakse aborigeeni Smaldeks, Austraaliat millegipärast, aga võta näpust, üldse mitte ei käi nende kohta ja need on kõik põlisrahvad, kellel on olnud järjepidev kultuur. Aga võib-olla siiski õige, et, et see just austraallaste kohta enne kõige käib. Sest sealne kultuur öeldakse olevat maailma kõige kauem järjepidevalt jätkata katkematult kestnud kultuur kümneid tuhandeid aastaid. Ja see kultuurihälli juures sain ma oma reisi peal ära käia. See oli seal kusagil Lõuna-Austraalia kõrbes. Praegusel ajal on see kõrb teistpidi. Kui nüüd tahaks nagu silmade ette manada seda maastikku, mis selle aborigeenide nii-öelda kultuurihälli juures tänapäeval on, siis kui katsuks kujutleda, et Peipsi järv on ära kuivanud ja selle asemel on kõrb ja sa sõidad jeebiga, sest muidu sealkandis liikuda ei saa siis nihukesest nõlvast alla ja siis oled hiigelsuures niukses madalas lautsiledas orus, selle põhjas on põõsad ümber liivane kõrb. Ja kui sa oled hulk aega sõitnud, siis hakkad nägema seal teisel kaldal nihukest helendavat valli. See on tegelikult kunagise järve teine kallas. Ja kui lähemale läksin, ma siis seal oli veel niisuguseid punakat liivakivikaljuhambaid. Nii et umbes sama pinnas, mis, mis meil Peipsil ja kuskil 15000 aastat tagasi oli selle koha peal siis lainetanud veel magedaveeline järv. Ja nüüd olid ära kuivanud ja nüüd oli niimoodi, et see päev, justkui me seal olime, äärmused, dramaatiline ilm, tohutu tuul, torm keerutas niux liivapilvi üles ja samas silmapiiril oli mustad äikesepilved ja need nagu liikusid niimoodi meie eest risti läbi ja, ja see hele liiv need liiva, sellised keerised ja selle taga tõesti sünkmust dias taevasse, kõik oli midagi niisugust väga, väga niisugust mõjuvat emotsioon reaalset. Ja tegelikult on seesama tuul, see torm, keerutabki seda liiva sealt ära ja selle tõttu ilmub aina uusi pinnasekihte päevavalgele ja et ilmubki välja siis ammu tagasi mattunud jäänuseid inimestest, loomadest ja inimtegevusest ja selle tõttu on, ongi sealt siis leitud nüüd 50000 aasta vanuseid jäänuseid inimtegevusest, noh, mingid lõpp, tasemeid, mingeid anumate, ei mingit tööriistade tükke. Kui mõelda, et meil Eestis on, eks ole, pulli asula on 10000 aastat vana, siis siis viis korda vanem on sealne asustus. Ja. Mingi uudis, et 20000 aasta vanuseid jälgi, kas te mõtlete seda? No ühesõnaga niisugusi jälgi on mujal Austraalias mitmel pool ja nad on erineva vanusega ja paarikümnetuhandelise võib olla aasta vanuseid jälgi kusagil Austraalia osas leiti esmakordselt, aga kogu Austraalia absoluutne rekord on siis mungo järve ääres tegelikult kuivanud järve ääres, seal on praegu rahvuspark. Ja sinna minnakse just vaatama seda aborigeenide hälli, kuigi see rahvas, kes seal praegu elab. Nonii, hõim, nendel ei ole suurt mälestusi sellest järvest, sest see oli siis 15000 aastat tagasi juba kuivanud ja need hõimud on elanud seal tuhandeid aastaid, aga nad ei ole seal kunagi loksumas näinud. Aga selle niisuguse arheoloogilise mälestise auks on siis tehtud sinna rahvuspargi keskusesse väga uhke muuseum. Ja sealt saab siis lugeda ja uurida seda, kuidas kõik see austraalia asustamine kunagi käis ja õieti see oli seotud sellesama nähtusega, mis ka Eesti loodust on kõvasti muutnud, nimelt need viimased jääajad, see oli terve seeria jääaegu, viimased sajad tuhanded aastad maakera ajaloost ja nende aegade tipus oli niimoodi, et 30 protsenti kogu maast oli kaetud mandrijääga ja selle tõttu oli nii palju vett tulnud olekus, et maailmamere tase oli langenud kõvasti ja selle tõttu oli maismaad rohkem kui praegu ja sellepärast oli Austraalia ühendatud praegu sealt põhjajäävate Uus-Guinea saartega. Terve rodu igast laborant, niisuguseid pisikesi saarekesi ja peaaegu praegus aasia piirini ja, ja seal enne Aasiat oli siis mingi sajakilomeetrine väin vett, aga ülejäänud oli kõik maismaa sild ja seda mööda arvatakse tulid siis tolleaegsed Aasia elanikud, kes arvatavasti nägid siis üsna sarnased välja praegused Austraalia aborigeenid, aga kuidagi sinna Austraaliasse ja nad tulid ka väikeste rühmadena arvatakse paarikümne inimese rühmad. Aga nad leidsid eest väga viljaka maa. Austraalia oli üleni roheline, kaetud metsadega, sellel palju järvi, palju toitu ja need väiksed inimrühmad levisid Austraalias ja nii-öelda avastasid selle esmakordselt. Hakkasid seal elama, elasid seal kümneid tuhandeid aastaid nende kultuur kummalisel kombel jäi suhteliselt püsivaks ja stabiilseks. No selle üle võib tohutult palju filosofeerida, et miks ta jäi, miks ei hakanud nad tegema põldu ja, ja rajama külasid ja suuri linnu ja jumal teab mida. No selle üle spekuleerida, aga, aga kindel on see, et nad elasid väga omaette maailma, kas ja nendel ei olnud mingisugust kokkupuudet muu maailmaga ja, ja nad olid seal omaette tasakaalus loodusega ja arvatakse, et see rahvaarv, kes seal oli, oli ka suhteliselt ühesugune, see oli kuskil natukene üle ühe miljoni, natuke rohkem kui eestlased. Ja kui nüüd see kapten Kukk, muide tema kohta on nüüd ilmunud just möödunud aasta lõpus väga põhjalik ja vahva raamat eesti keeles, Richard Hauchi raamat, kapten, see, mis kukk seal ka kirjeldatakse, seda, kuidas siis esimesed eurooplased nagu nägid üldse neid aborigeene ja mis mulje need jätsid? Kapten Cook oli tulnud parajasti enne Uus-Meremaalt ja seal olid elamus põliselanikud Maurid. Ja ma uurite olid võrdlemisi sõjakad, ehkki vastu võtnud ja kohe, kui seal valge mees natuke laiutama hakkas, siis hakkasid oma odasid vibuta tema ja ja pusisid vinna tõmbama ja kukil oli nendega päris tegemist. Ja kui ta nüüd jõudis sinna Austraaliasse, siis noh, seal botaanikalaevaarst Joosep Tänks aastal 1770 28. aprillil kirjeldab esimest kohtumist kohalike ka, et ta kirjeldab seda siis niimoodi, et seal kalda ligidal kalastasid ihualasti pärismaalased, Nad ei ilmutanud vähimatki huvi selle suure laeva vastu ja mis seal üldse, kes seal on niuksed võõrad, üks naine tuli koos lastega metsast süütas lõkke, kes siis mehed läksid sinna lõkke juurde, hakkasid kala küpsetama ja nad absoluutselt täiesti ükskõiksed mingisuguse võõra niukse imeliku laeva suhtes ja kapten Cook väga imestas, et tavaliselt oli olnud nagu vastupidi. Ja teistpidi ta tegi siis sellise järelduse, et, et noh, et seal elab rahumeelne rahvas, kes ei tule nagu kohe kallale, kui võõrast näevad. Ja, ja noh, selles osas oli tal muidugi õigus. Ja kui nad pärast hiljem oma laevaga sinna haridele sõitsid ja seal praeguse Austraalia põhjaosas praeguse kukk Downi kohal oma laeva parandasid pool aastat, siis kukk kirjeldab ise oma päevikusse neid juba lähemalt. Et nende nahk oli šokolaadipruun, juuksed, muster, Stad lühikeseks lõigatud, mõned kehaosad olid punaseks värvitud ning ühe ülemise huul ja rind olid valgete triipudega kaetud. Nende näojooned polnud sugugi ebameeldivad, silmad särasid elavalt, hambad olid ühtlased ja valged, seal oli maha ja meloodiline ning nad ütlesid meile osavalt palju sõnu järele. Missugune. Ja samas muidugi imelik mõelda, et, et, et just alge mees oli kindel, et tema sõnul tuleb järele ütelda ja et mitte ei peaks püüdma nagu nende sõnu järele ütelda. Aga üldiselt, kui kapten Cook sealt lahkus, siis ta andis nagu Inglismaale ja maailmale sõnum, et, et sealsetelt rahvastelt küll ei ole karta, et nad on sõjakad või kallale tulevad niuksed, rahumeelse tasakaalukat neist ohtu ei ole. No ja tegelikult elas sel ajal teatavasti kogu Austraalias kokku 700 hõimu, kes kõnelesid kahtesadat viitkümmet, erinevat keelt. Ja osa nendest keeltest erinesid rohkem kui neid. Eks eesti ja hiina keel ja keeleteadlased siiamaani uurivad ja puurivad ja mõtlevad seda, et, et kuidas sai nii ühesõnaga eraldatud rahvastel tekkida nii, põhiliselt erinevad keeled täiesti alustest alates erinevad keeled ja neil ei ole ühtegi sugulaskeelt muidugi kusagil mujal maailmas. Ja need keeled on väga väljendusrikkad, öeldakse, et, et isegi väljendusrikkamad kui inglise keel eriti näiteks ütleme, tunnete inimtunnete väljendamise osas on nad hästi paindlikud ja, ja niisugused mitmekesised. Aga kui valge inimene siis hakkas seal tasapisi aselt praktiliselt Sydney kandist nagu, nagu laienema oma kolooniatega siis ist nad igal poolkohtasid seda, et aborigeenid nagu tõmbusid eemale ja ja Johustanud neid mitte mingil kombel. Ja see tekitas tol ajal kahe niisuguse aru saama taha, et seal, rahas, kui nad ei hakka meile vastu, kui neil ei ole põlde ja põliskülasid, siis järelikult nendega ei pea nagu arvestama. Ja vot sellest tuli see ükskord varasemas saates me nimetasime see kurikuulus terra Nuljuse põhimõte, et see maa on asustamata. Ta leidsid inglased ja see kuulub kõik meile. Esialgu oli veel lasi rahulik, aga kui näiteks seal kuskil 1860 oli asi nii kaugele, et Austraalias oli 20 miljonit lammast, siis hakkas tõesti aborigeenide tekkima see nurka surutud seis, neil ei olnud enam jahisaaki. Send olid lambakarjamaad või muul viisil valgete poolt sõnastatud ja nad jäid nälga. Ja kui nad olid suures näljas ja võtsid mõne hiiglaslikust lambakarjast mõne lamba, siis peeti lasteks ja nad lasti koha peal maha. Ja vot sellest ajast algas siis niisugune uus etapp nagu Austraalia ajaloos. Enne ka põgusalt tegelikult tors varasemas saates puudutasime seda, kui sisuliselt aborigeenid olid nagu Lindpriid ja nendega tuti hullemini kui kui metsloomadega neid tapeti, mürgitati ja nad olid täiesti kaitsetud. Ja vot seesama ikkagi see algsest põhimõttest, et kuna Itaalias ju kedagi ei ole, siis aborigeene, järelikult nemad ei ole inimesed. Nendega võib teha mida tahes, nad jäävad meile jalgu. Et nad segavad meid, niisugune suhtumine ja seal juhtus koledaid asju, nii et, et praegusel ajal tasapisi avatakse tagantjärgi need need paari sajandit koledat sajandit Austraalia ajaloos. Ja öeldakse, et seal Austraalia salajane ajalugu, kuidas mõni hõim hävitati tuhandetest liikmetest kuni üheni, kaheni asukani. Täielikult ja seal niisugusi juhtumeid näiteks praeguse synni kandis, kus noh, eriti tihe valgete asustus oli, seal oli siis noh, näiteks kuulus juura hõimu massiline tapmine lihtsalt tehti ajujahti, aeti kokku ja lasti viimseni maha ja näiteks seal põhjas noh, minu meelest niisugune iseloomulik lugu oli seal niimoodi, et sinna valgemis jõudis hiljem džunglites. Aga esimene asi, kuidas sinna tulid, siis nad raiusid väärispuid metsast nagu maha ja ükskord üks mees sattus selle aborigeenide pühapaiku, raius seal paar puud maha. Muidugi, siis oli nende jaoks liig, siis tapsid selle selle valge puuraidur ja selle peale siis korjati kokku võimsad politsei jõugud, otsites hõim, üles, lasti kõik mehed maha lihtsalt selle eest. Et, et täiesti niisugune niukene jube, võiks öelda genotsiid tegelikult. Ja mitte ainult niisugune füüsiline hävitamine, vaid vaimne hävitamine toimus sel ajal väga võimsalt. Aga noh, et nüüd see asi julmana ei mõjuks meie hingele, siis kuulame vahepeal ühte ühte laulu. Aborigeenide selle samad Jäpu hõimulaulu. See oli nüüd siis laul, mille nimi oli hommikutähelaul. Diapu hõimud arvasid, et see on täht, mille juurde lähevad nende surnud hõimukaaslaste hinged. Ja küllap siis ka need valgete meeste poolt tapetud hõimukaaslaste hinged. Ja. Niisugune vaimne ahistamine sellel oli nagu ütleme kaks niisugust olulist lainet või märksõna, esimene oli, oli selline missioonijaamade asutamise süsteem, see oli juba 1800.-te alguses põhimõte siis selles, et Ta ehitati kusagile kirik ja selle lähedale aeti kokku ümber otsesed aborigeenid, sõltumata nende hõimuste keelest pandi sunniviisiliselt sinna elama teatud tüüpi nagu reservaadid. Ja põhjendus oli selline, et, et me kaitseme niimoodi siis aborigeeni, teine nagu vägivalla eest. Mingis mõttes sellise tõsisest igast kullaotsijad, igast seiklejad, kes seal ringi käisid, kõigil püsse õlal, nad tõesti hävitasid Aburgeen armutult. Aga teistpidi oli loomulikult see mõte ikka selles, et, et võtta ära aborigeenide oma uske, asendada see kristlusega. Ja, ja siis anti neile mihukene, nalja, toitu ja ja õpetati piiblit ja, ja neil ei olnud valida, et kas ta tahab oma kodumaale tagasi minna oma kodupaika. Ta oli sunnitud elama seal, mis siiani juures. Ja selline elu käis tegelikult ligi 150 aastat. Ja alles, ütleme nüüd viimase mõnekümne aasta jooksul jooksul on tasapisi hakanud murenema see süsteem ja mõned hõimud varem, mõned hiljem ja mõned pole veel hakanudki tagasi jõudma oma esivanemate kodupaikadesse sinna, kus oli nende tegelik kodupaik. Et see, see liikumine on alles praegu pooleli ja nüüd see teine niisugune vaimse ahistamise laine oli see, mida nimetatakse põlisaustraallast ajaloos varastatud põlvkonna teema. Ükskord varasemas saates puudutasime seda ka, et alles väga hiljuti tunnistati kehtetuks Austraaliasse seadus, et politsei võib iga kell minna aborigeeni koju, võtta tema lapsi ja viia minema lihtsalt ilma, et vanematel oleks õigust sellele vastu midagi ütelda. Et see, see ongi see niinimetatud varastatud põlvkonna teema ja see niisugune seadus, et võib võtta aborigeeni delt lapsi ilma vanemate nõusolekuta, see kehtestati 1900.-te alguses Austraalias. Põhjendus oli jällegi see, et elavad seal võsas, nad ei saa ju haridust, neid tuleb harida ja neid tuleb nagu ette valmistada tsiviliseeritud eluks. Tegelikkuses oli see ikkagi ühesõnaga igasugune inimõiguste jalge alla tallamine, sest sest vanema Tal ei olnud siin midagi öelda. Ühel päeval lihtsalt tulid sõjaväelased politseinikud koju, võtsid suvalised lapsed viisid minema. Vanemad ei saanud teada, kuhu nad viidi. Poisid viidi niinimetatud poiste kodudesse ja tüdrukud viidi nii-öelda tüdrukute kodudesse. Enamasti nad olid niuksed, kümneaastased või nooremad ja, ja seal tegelikult kasvatati neist valgete inimeste teenijaid. Et nad hakkaksid siis teenindama valget inimest kõiksuguste lihttöödel ja selleks neid siis õpetati välja ja ma vanemaid nad ei näinud, enam nad ei näinud ja siin on väga kurbi ja nukraid lugusid selle kohta, kuidas siis võib-olla mõni tublim laps, kui ta oli juba täiskasvanud, seda ikkagi murdes välja sealt pool vangistusest orjusest ja ja läks tagasi oma oma vanemate juurde, kas nad olid alles või ei olnud, seda ei teadnud kunagi. Ja sageli ta oli unustanud ka siis juba oma emakeele ja kombed ja kokku, noh, see on jälle üks niinimetatud aborigeenide salajane ajalugu, et seda on praegusel ajal alles põhjalikult uuritud ja ja nüüd alles väga hiljuti, see oli kuskil 2000. aastal avaldati esimene raport, seal kajastati seitsetsadat inimsaatust ja kirjeldust põhjalikult, kuidas nende laste elu siis tegelikult kulges kas või füüsilisest ahistamisest rääkimata, seal on lihtsalt niux karm statistika oli näiteks, et ühte neljandikku neist oli ka seksuaalselt kuritarvitatud, sest noh, neil ei olnud mitte midagi, need väiksed lapsed, eks ole. Nendega tehti, taheti, aga see uurimine on praegu alles pooleli tegelikult ja see tegelik kirjutamata salajane ajalugu on ikka alles kokkupanemisel. Ja kuidas praegu näiteks nende tasapisi on, on muidugi hakanud murenema, see kummaline situatsioon seal Austraalias ja ja näiteks 992 kaotas siis Austraalia ametlikult selle terra nulluse kasustama. Ta maaprintsiibina Takaste ametlikult tunnistama, et põlisaustraallased olid ikkagi aborigeenid ja et neil on õigus oma kodumaale ja oma kultuurile. Ja näiteks 2000. aastal olid Sydneys olümpiamängud. Ja, ja tegelikult umbes samal aastal toimus tohutu, kui suur protestimarss seal oli, veerand miljonit inimest marssis Sydney tänavatel. Need ei olnud ainult austraallased, nad olid kogu maailma inimõiguslased seal koos, kes nagu esitasid riigile niukse jõulise testi, et mis toimub, kus me elame, eks ole. Et tegelikult selle rahvusvahelise inimõigusluse survel tegelikult Austraalia valitsus tasapisi hakanud aborigeene tunnustama kui sajaprotsendiliselt inimesi. Nii et see on nii hiljati, kõik toimunud. Täiesti jah. See näitab, et valitsus ise ei olnud oma inimarengus inimlikus arengus eriti kaugele seni jõudnud. Võib tõesti nii mõelda, et samamoodi nagu aborigeenid said rahus elada oma oma maal enne valgete tulekut. Itaalia valitsus sai hulk aega kogu maailma arengut täielikult ignoreerida ja, ja ütleme, sihukeste inimõigusluse arvestusel olite tohutut maha jäänud, noh, Euroopa ja, ja ka Põhja-Ameerikaga. Praegusel ajal, mis siis on, et Austraalia põliselanikke on järel praegu umbes 400000 ja nad elavad seal kaks siukest rangelt erinevat kultuuri, üks on siis linna aborigeenid ja teised aborigeenid ja nendest linnaborigenidest kõige rohkem asub neid Sydneys, neid on seal üle 50000. Aga enne Austraaliasse minekut ma küsisin Austraalia eestlase käest, seal on palju eestlasi, kes on läinud sinna sõja eest pakku ja et mida tema teab aborigeenideks, ta ise elab Sydneys. Tema vastus oli ühene. Need on väga haledad inimtüübid, neid on hale vaadata, seal ei ole mitte midagi vaadata, et nad on kas lihttöölised, mustatöölised, aga tihti alkohoolikud elavad räpaselt koledalt, see oli Temaseled. Ja, ja tegelikult tal oli õigus. Tähendab linna aborigeene praeguses Austraalias on väga tihti selline samamoodi nagu Ameerikas Ameerika indiaanlane, kes elab linnas. Alkoholiprobleeme kohutav, kui narkootikumid, nad nad ühesõnaga neil nad ei oska selles valguses maailmas nagu elada ja olla ja, ja nad on nagu noh, mõnes mõttes tasakaalutud ja ja nii-öelda kaotajad selles linnaühiskonnas. Aga, aga siis teine pool need maa aborigeenid, need on nagu teistsugused muidugi veel siiski vot linna aborigeenideks siiski Nendest nüüd ikkagi ütleme paarisajast 1000-st on siiski kerkinud ka austraalia nimekaid kultuuritegelasi, üksikuid üksikuid kirjanikke, üksikuid kunstnikke. Ja võib-olla maailm ei tea nendest palju, aga võib-olla maailma kõige rohkem Austraalia sportlastest, kes on tegelikult aborigeeni päritolu ja näiteks seesama Sydney olümpiamängudel 2000. aastal ikkagi sele tule, olümpiatule süütas ikkagi aborigeene Mikael long seal jalgpallur, keda jalgpallifanaatikud maailmas väga hästi tunnevad, see on niisugune üks nendest staaridest nii-ütelda ja samuti on seal näiteks jooksed ja, ja tennisemängijaid, kes on noh, maailma tipus ja olümpiamängude saanud medaleid ja vot selle järgi natukene neid meid linna aborigeene siis ka on tunnustatud. Ja noh, mingil kombel oli minu meelest iseloomulik, ükskord me olime ühes kauges kauges Austraalia kolkas ühes pisikeses külas ja õhtul ajaviiteks lehitsetud seal Austraalia naisteajakirju. Ja seal oli siis eks ujutega aborigeenid, sest see oli tüüpiline, need olid niuksed, naiste edulood, kuidas siis aborigeeni naine keegi kirjeldas, et noh, et oli mul raske küll, aga noh, murdsin läbi, närisin poe ennast ja nüüd mul on raha ja kodu on mul väga ilus ja ja et teistele ka siis nagu sõnumiks aborigeenide-le, et pole nii hullu midagi, et kõike kõvasti võitled, et siis leiad oma koha siin päikese all ka Austraaliasse. Minu meelest see on natuke niisugune pahupidi sõnum, et et see on natukene näiteks eesti kultuuris võiks võrrelda kadakasakslus ega samasugust asja, et et noh, et hakkame sakslasteks, siis on nagu parem elu, eks ole, noh, see on midagi taolist, aga see tõeline põlisaustraallase kuld, tuur on ikka tegelikult see, mis on säilinud maal. Ja maal on ta nüüd siis niimoodi, et muidugi enamik Austraaliast on sellest puhas ei ole üldse mitte midagi säilinud, ainult siis seal kõrbes, keskel ja põhjas, seal on säilinud küll hõime, kellel on siis alles nende kultuur räsitud ja vaesemaks jäänud, aga ikkagi ta on olemas. Ja noh, ma ise puutusin kokku näiteks kahe hõimuga. Üks oli idi niigid ja teine Alid kukkuja laanid ja nende elasid just seal Põhja-Austraalias. Ja nendegi puhul on just huvitav võrrelda. Idiniidi inimestega kõneldes tuli välja, et aga tegelikult olid vahepeal kaotanud juba oskuse kõnelda oma emakeelt, aga, aga kuskil 70. del aastatel tuli üks valge etnoloog, kes hakkas uurima seda hõimu, selle keelt ja seal oli alles veel vanu inimesi, kes valdasid suurepäraselt pärimuste keelt. Ta tegi tohutult palju salvestusi üles, kirjutasin nendest. Ja nüüd need inimesed on hakanud õppima ellu jäänud kõige vanematelt inimestelt ja nendelt juba jää teadustatud salvestustelt tagasi oma rahvakultuuri, nii et seal ma rääkisin ühe noore mehega 25 aastasega, tema ütles, et ta teab üksikuid sõnu oma rahvakeeles, aga noh, rääkida ei oska, aga ta õpib, et ma õpin seda ja ma õpin selle selgeks, ütles tema. Aga, aga noh, näiteks kukkuja laani hõim, need elavad veel kaugemal seal kuskil metsas ja nemad räägivad ikka igapäevases elus inimesed omavahel oma keelt ja, ja see on täiesti alles ja elus. Nii et kokkuvõttes on, on, käib niisugune praegusel ajal võidujooks ajaga, et need hõimud, kes on veel midagi säilitanud, on hakanud nagu siis ärkamisaega jõudma, nii nagu meie kuskil 1000 kaheksasajandatel aastatel ja väärtustama oma tuurja keelt on isegi koole, kus on nii-öelda Kahekordne, hariduseta, antakse see inglise põhjaline haridus ja siis oma hõimuharidus veel lisaks ja teistpidi muidugi aina kiiremini nagu tuleb pealase klubi reaalne tsivilisatsiooni teerull, mis rullib kõik tasaseks näoliseks. Ja need noh, kaks tendentsi omavahelisel võistlevad ja, ja võitlevad. Aga noh, mul on siiski tunne, et kõige selle kurvakski puua noodi juures. Et võib-olla see siiski see kõige hullem aeg põlisaustraallaste elus see viimased paarsada aastat on nüüd pöördunud küll paremuse poole ja ja, ja et nende eripära, asendamatut kultuuri, väärtuste traditsiooni kogumisel maailma survel hinnatakse rohkem kui mitte kunagi varem ajaloo jooksul. Siis oleks ju tegelikult olnud aegade algusest peale üsna loomulik etnost. Mõtlesin, Sindeid kuulatasid, imelikud asjad sünnivad siin päikesel, et võtame need põlisrahvad, eks ole. Kes ju tegelikult, nagu me räägime, on see maa sool, kelles peaks olema seda, mida sissetungijad hindavad ja kelle väärikust nad respekteerivad ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja tegelikult on vastupidi, põlisrahvad olid aegade algusest peale kuskile surutud sinna nagu öeldakse, võsasse tagasi või, või siis vägisi hakatud neile uut usku peale suruma, neid hävitatud ja nii edasi, et sissetungija on olnud see kuningas. Jah, kellel jõud, sellel õigus ja ega see ei ole nüüd ainult inglastega saeda 1600 kümnendad aastad ja veel varasemad ja hilisemad on olnud noh, ükskõik, mis rahvusest see eurooplane on olnud, et see nii-öelda maailma avastamine on seisnenud maailma Anastamises suurelt jaolt julmas brutaalses Anastamises. Ja see, et, et on tulnud niisugune inimlik suhtumine põlisrahvastesse, see on, see on ka ütleme, kogu globaalses ulatuses väga viimaste aegade nähtus tegelikult ja selles mõttes kogu maailm on nagu, nagu ikkagi nagu ühtses noodis nagu toiminud. Ja see Austraalia aborigeenide väga kurb lugu on tegelikult näide maailma eri Kolgastest toimunud sarnastest kurb mängudest igal pool. Aga lõpuks me jõuame sellega ju ka eesti kultuuri juurde välja, et et ka meil on pärimuskultuur mõnes mõttes löögi all ka isegi praegu ja et selle eest tuleb ikka ikka tublisti seista, aga võib-olla eestlane sellest palju paremini aru ka sellest põlisaustraallast probleemidest kui, kui mõni suur rahvas. Et selles mõttes me oskame natukene Ta neid rahvaid paremini, ma usun seda. Nii et kuulame siia, pluss siis veel niisugust muusikat, mis ei ole mitte Eesti rahvalaul, vaid on aborigeeni rahvamuusika meie jaoks väga võõras, eksootiline, aga nende jaoks sama kodune kui ka meie vanad regilaulud. Selline oli siis tänane saade Austraalia põlisrahvastest ja nende saatusest millest räägime uuel pühapäeval. Räägime põlisaustraallaste loomingust. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.