Tere hommikust juba jälle uue päeva hommik. Küll läheb ikka kiiresti. On tõsi, et inimesed ei suuda eneste kui mõtlevate subjektide jaoks surma reaalseks teha. Meie võimas kujutlusvõime ütleb üles. Töötlejal on võimatu aktiivselt kujutleda kujutlemise puudumist. Ent isegi udune surmateadlikkus päevade piiri pelk teadvustamine muudab inimese ellusuhtumise. Teiseks. Defitsiit teeb asja, see tähendab ajaväärtuslikuks. Just oma ajutisusele mõtlemine soetab soovi täielikult ära kasutada igaraas oma elust. Ei ole mõtet oodata, et ükskord saaks öelda, ma olen sajaaastane ja iga mu päev on nagu kingitus. Miks ei võiks juba kolmekümneaastane täies jõus ja tervises inimene oma päevade pärlikee pidada väärtuslikuks kingiks? Moosese jumalamehe palve oli. Õpeta meid aru pidama oma päevade üle, et me saaksime targa südame nagu religiooniloolane Alan siigal märgib. Kõikjal on tarkus ja surelikus tingimata paaris. Aga mis takistab üleskutsed karpe tiemm kasutama päev ära järgimast mis segab tänast täiega nautima, sest noh, kindlasti see, et muist aega kulub tühjaks ootamiseks bussipeatuses või liiklusummikus vihma valingu või juttuvada lõppu oodates. Kuid need on väikesed ja paratamatud aja kulutamisele, mida saaks ka hädapärast pöörata. Väli vaatusteks. Hoopis tõsisem asi on pidev, parema töökoha, tõelise suhte edu või piisava jõukuse ootamine. Et ükskord ometi saaks hakata elama. Kohe ükskord ülikooli lõpetan. Ja iseseisvalt palka teenima hakkan. Kui mu lapsed suureks kasvavad. Kui ma pensionile jään. Selle asemel, et huviga jälgida, kuidas laps iga päevaga areneb, uusi sõnu välja mõtleb ootad, et ta lõpuks ometi õpiks potil käima. Ja elu lõpul, kui veel natukenegi Jakson järel koged Kaidule elama, hakkamisest midagi välja On inimlik, et tahaks seda, mida pole. See paneb pingutama. Ent pidev võrdlemine ning ilmajäämise tunne toob kaasa konflikti vastumeelse olevikuhetke ja igatsetud kujuteldava tuleviku vahel. Eesmärgid ja nende poole sirutamine on vajalike vältimatu. Ent kära on kogu elu olemine taolise ootamise vastu vahetada. Kui läen töö botuma reisimisest räägib, ütleb ta, et olgu kogemus kuitahes rikkalik ja nauditav rikub selle kuidagiviisi ära asjaolu, et võtame iseenda reisile kaasa. Kloodia Hammond lisab, et viga pole ainult kaasa võetud endast, vaid ka minevikus ja tulevikus. Ja pole vahet, kui väga olevik meile meeldib. Ikka ei suudame lõpetada mõtlemist sellest, mis maha jäi ja kuhu me järgmisena läheme. Küsimus ei ole vähemalt küsimus ei ole ainult välistes oludes vaid meis endis. Igaühe mineviku mälestustes ja tulevikulootustes mis varjutavad ja vormivad oleviku. Ega oma loomusest ei pääse. Kes on suur muretseja, leiab selleks ikka põhjuse. Aga ei maksaks ette rutata. Täna tuleb teha see, mis tehtav. Jeesus ütles omadele. Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest. Igale päevale piisab omast vaevast. Sest küllalt on sammhaaval astuda. Palvetagem issand, anna tarkust ja tarmu tänaseks. Aamen.