Tere hommikust. Kui nüüd ikka veel mõtiskleda selle üle, kuidas saaks elusamalt elada, siis täna tahaksin lugeda paar lõiku rabendrata kuuri mälestustest, tema valgustuse hetke kirjeldusest. Seisin rõdul ja kõikide möödujate, kes nad ka polnud, kõnnak, kehakuju, näojooned näisid mulle nii ebatavaliste imelistena, kui nad minust mööda voogasid. Lained kõiksuse merele. Lapsest peale olin näinud ainult silmadega. Nüüd hakkasin nägema kogu teadvusega. Enam ei saanud ma vaadata kui tähtsusetut, asja kahte naeratavat noort, kes läksid muretult mööda teed ühe käsivarrest teise õlale. Sest läbi nende nägin igavese rõõmuallika mõõtmatuid, sügavusi, millest paiskuvad kõikjale maailma arvutud naerupritsmed. Ma polnud iial varem märganud kehaliikmete ja näojoonte mängu mis saadab tühiseidki inimese tegevusi. Nüüd olin lummatud nende mitmekesisusest, millele sattusin igal pool ja igal hetkel. Siiski ei näinud ma neid mitte eraldi omaette olevana vaid osadena sellest imeilusast suurest tantsust, mida tantsitakse selsamal praegusel hetkel kõikjal inimeste maailmas kõikides nende kodudes, nende vajadustes ja tegevustes. Ta koore tunnistab. Olin nii kaua näinud maailma vaid välise pilguga ja seetõttu polnud suutnud näha maailma kõikehõlmavat rõõmu aspekti. Kui üks valguskiir leidis äkki endale tee mu olemuse sisemisest sügavusest välja. Siis valgustas mulle kogu kõiksust, mis ei tundunud mu pilgul enam mitte asjade ja sündmuste kogumina vaid avanes ühe tervikuna. See kogemus näis jutustavat mulle meloodiavoolust, mis tuleb otse kõiksuse südamest ning levib läbi aja ja ruumi kajades sealt vastu rõõmulainetena, mis hoogavad tagasi otse allikasse. Sellised kogemused ei mahu tavalistesse üllatuse huvi teadasaamise avastamise või meelelahutuse mõistetesse kuna neis kõigis sisaldub lõplikus. See kogemus on pigem midagi transi taolist just nagu lõpmatu täiuse seisund, kus aeg on muutunud kehtetuks. Tähenduslikku ainet, selliseid kogemusi kirjeldatakse kui Iseduse või mina kaotust. Kõik, mis eristab ühe inimese isiksust, teisest haistub kõik mälestused, eelistused, soodumused on ebaolulised või isegi takistuseks. Paavst Benedictus 16. kirjeldab lõplikku taevariigi seisundit üsna selle sarnaselt. See on ainuline akt, milles inimene unustab iseenda ja väljub olemise piiridest tervikusse. Ning tervik asub inimesse. Igavene elu saab olla talutav vaid siis, kui sellel pole midagi ühist individuaalse elu, väikluse ja väiksusega. Tegelikult siis, kui see enam polegi individuaalne elu. Mina ei tea, kas mul päris selliseid kogemusi on olnud. Aga miks ma siis üldse räägin? Head sõbrad, tee juhataja ja võib-olla ka siis kui ise pead jääma tõotatud maad kaugelt silmitsema nagu Mooses, mee, Pumäel. Palvetagem issanda. Lase ammutada rõõmuallikast. Aamen.