Tere neli hommikul soovin teile häid ja rõõmsaid pühi. Nelipühad räägivad püha vaimu väljavalamisest sündmusest, mis muutis täielikult Jeesuse jüngreid. Nad ei olnud enam hirmunud hulgake, kelle kallis õpete oli ülekohtuselt risti löödud. Ja kes oma elu pärast värisedes söandasid koguneda vaid lukus uste taga. Nad ei elanud enam oma minevikumälestustest, vaid said täis vaimustust ja vägemist makas. Tulevik ei teinud neile mingit muret. Mõnel eemalseisjale võib paista, et teda takistavad jumala juurde tulemast ratsionaalsed intellektuaalsed raskused ei suuda kuidagimoodi kõike kirikus kõneldavat tõeks pidada. Aga see ei ole ainus põhjusega raskus. Dogmaatika on väga oluline nagu grammatika keele jaoks, kuid morfoloogia ja süntaks ei ammenda elavat keelt ja nendest ei maksa alata. On muid asju, mis tee jumala juurde blokeerivad. Ja üks nendest on hirm, et äkki peab siis oma väärtuslikust minast lahti laskma ja usaldama ennast jumala vaimu juhtida. See on täitsa põhjendatud, aus eksistentsiaalne kartus. Sest usklik inimene tunnistab koos Martin Lutheri alandlikult. Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse oma issandas ega tulla tema juurde. Vaid püha vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu oma annetega valgustanud õiges usus pühitsenud ja hoidnud. Ega Jeesuse esimestel jüngritel Ki liiga libedalt läinud. Ülestõusnud Jeesus jättis nad orbudeks ning käskis neid lihtsalt küpseda teise enemiseks. Ja vaata mina ise läkid nad teie üle oma isa tõotuse. Teiega viibige selles linnas, kuni teid rõivastatakse väega kõrgelt. Nad pidid harjutama ärkvel olemist, valvamist teadmata, millal määrav muutus toimub. Mõnes mõttes võibki igas hetkes kohalolekut võrrelda just ärkvel olemisega. Sel juhul pole tegu iga oleva ja rahulolematu aja mööduda laskmise olevikus algamisega. See on selline ootamine, mis eeldab täielikku tähelepanu. Iga hetk võib midagi juhtuda. Ja kui sa pole valvel vaikuses ei märka seda. Aga selles ärkvelseisundis pole pinget, varbaid erk kohalolek. Sa oled kohal kogu oma olemisega keha, iga rakuga. Kogu su tähelepanu on praeguses hetkes. Selles pole ruumi unistamiselega meenutamisele. Oled heitnud kõrvale probleemide koorma. Oled oma mina unustanud. Selles pole sinu isiksust, kui nii võib öelda. Ja ometi oled sa rohkem sina kui kunagi varem. Aeg pole enam üldse kallis, aeg on illusioon. Sa ei pea väärtuslikuks pidama mitte aega, vaid hetke väljaspool aega. Praegust hetke. See on tõepoolest kallis ja väärtuslik. Aga miks see on siis nii väärtuslik? Esiteks sellepärast, et see on ainus tõeline asi, muud polegi. Igavene olevik on ruum, kus rullub lahti kogu elu. Ainus, mis ei muutu elu, toimub praegu. Kunagi pole olnud midagi, mis ei oleks toimunud olevikus ega tule ka. Teiseks, olevik on ainus, mis suudab sind viia eemale mõtet piiratusest. See on su ainus võimalus pääseda ligi ajatule ja kujut Ta olemise maailmale. Eckhart tolle küsib. Kas oled kuulanud? Tõeliselt kuulanud ojavulin metsas, et neid asju märgata, peavad mõtted vakka olema. Sa pead korraks kõrvale heita probleemide koorma minevikku, tulevikku ja kõik teadmised. Vastasel korral sa vaatad, aga ei näe, kuulab, aga ei kuule. Täielik kohalolek on möödapääsmatu. Väliste vormide ilu taga on midagi palju enamat. Midagi, millel pole nime, midagi hoomamatult. Mingi sügav püha sisu. Kõikjal ja alati, kui on ilu, kumab see sügav sisu mingil viisil läbi. Sa näed seda ainult olevikuhetkes. On see võimalik, et see nimetu sisu ja sinu kohalolek on üks ja sama. Kas see oleks olemas ilma sinu kohalolekuta? Mine sellesse sügavasse. Leia vastus ise üles. Ma ei saa sellest pikemalt rääkida, sõnad saavad olla vaid osutused. Heebrea ja kreeka keeles on tuul ja vaim sünonüümid. Sama sõna. Nii et alati ei saa aru, kumba tähendust mõeldakse. Jeesus ütles Nikodeemusele, kes oli tulnud tema juurde öösel tähtsaid elu küsimusi arutlema. Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja vaimust ei saa minna jumala riiki. Lihast saab sündida vaid liha. Ainult vaimus saab sündida vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen, te peate sündima ülevalt. Tuul puhub, kuhu ta tahab. Ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisama on kõigiga, kes on sündinud vaimust. Ja apostel Paulus selgitab korintlastele. Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid vaimu, kes on jumalast, et me võiksime teada, mida jumal meile armust kingib. Seda me siis ei räägi, inimtarkuse õpetatud, vaid vaimu õpetatud sõnadega, seletades vaimseid asju, vaimseile. Maine inimene ei võta vastu midagi, mis on jumala vaimust. Sest temal on see totrus ja ta ei suuda taibata. Sest seda tuleb käsitada vaimselt kui vaimne inimene käsitab kõike, ent teda ennast ei suuda käsitada keegi. Ja kes on taibanud issanda meelt, kes võib juhatada teda. Aga meil on Kristuse meel. Palvetage, isand, anna meile oma vaimu. Ja kui me ei oska paluda enamat, siis kuule meid, kui me ütleme Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.