Mikrofoni ees on Eesti vabariigi valitsuse esimees Edgar Savisaar ja toimetaja Kaja Kärner. Seekord võtame kõneks eile Moskvas peetud NSV Liidu ülemnõukogukodade ühisistungi. Seal kõneldu ja arutame, missugused on Eesti väljavaated uues konfliktsituatsioonis keskuse ja vabariikide vahel. Küllap istus eile õhtul meid rohkem kui tavaliselt televiisori ees ja püüdis Nõukogude Liidu ülemnõukogu istungist näidatavate saatelõikude põhjal luua enesele pilti sellest, mis toimub kujundada oma arvamust. See on ka mõistetav. Me oleme asjast huvitatud pool. Kindlasti olete aru saanud, et mässulise Baltikumi probleem on keskvõimu jaoks jälle tähelepanu keskmes. Täna hommikul helistas mulle üks kolleeg ja ütles, et tema lõppude lõpuks ei mõistnudki. On meil nüüd presidendi võim või ei ole? Vastasin, et sellest tuleb aru saada nii nagu kõigist üleminekuajanähtustest nad on ja ei ole ka. Reaalselt võime me presidendi võimust rääkida. Aga vahendeid tema teostamiseks ei ole või ei võimalda aeg neid parajasti kasutada. Pärast ülevaadet Nõukogude Liidu ülemnõukogu istungilt näitas kesktelevisioon eile õhtul ka seda, kuidas kulges sama päev samuti Kremlis ainult teises saalis toimuval Vene Föderatsiooni ülemnõukogu istungil. Küllap panite tähele, kuivõrd erines õhkkond kahes saalis. Nõukogude Liidu ülemnõukogu töötas väga närvilises õhkkonnas, ehk nagu kirjutas Fjodor Borlatski viimases literatuurne Gazetaset ajaloolise draamaaegadel traagilistel ja dramaatiliste päevadel. 11 külvati üle süüdistustega. Nikolai Roškov ründas isiklikult ja pean tunnistama üsna jämedalt Jeltsinit. Pealegi ka üsna abitult. Püüdes saalile näidata, et tema neile ei valeta, valetab teine pool. Jeltsinit muide saalis ei olnud. Mihhail Gorbatšovi kui ka Nikolai Roškovi esinemise loogika oli üles ehitatud ühele kindlale teesile. Me oleme tahtnud kõige paremat. Aga paraku on meid viinud nii kaugele, et olukorra päästmiseks ja lihtsa inimese kaitsmiseks ähvardavad nälg, külm ja kuritegevus. Selleks me oleme sunnitud kasutama erakorralisi vahendeid. Ja nüüd pange selle kõrvale Venemaa ülemnõukogu kes jätkas tegevust, nagu juhtukski parajasti midagi erilist. Pange kõrvale vene ülemnõukogu, kus toimub rahvusliku vaimu ärkamine kus eile sõjaväeorkestriga laval kuulati Glinka patriootilist muusikat ja otsustati selle üle, milline saab olema Venemaa hümn. Eilne päev vähemalt minu jaoks näitas, et Venemaa tunneb end kindlalt ja jääb enese juurde. Kuni see on aga nii, seni võib Nõukogude Liidu ülemnõukogu võtta vastu mistahes otsuseid. Ikkagi jäävad need suures osas vaid järjekordseks paberiks, mitte enam. Venemaa ülemnõukogu poliitika on mõistetav. Keelustatakse, et enne kongressi vastu võtta põhilised fundamentaalsed seadused. Et hiljem ei oleks enam võimalik tagasikäiku anda. Te panite tähele, teilegi arutati istungil juga maa seadust. Arutati, kuidas korraldada maareformi. Tähendab püütakse kiiresti edasi liikuda ja kätte saadud, mitte loobuda, mitte seda loovutada. Kirjutatakse alla otselepinguid keskusest mööda minnes. Venemaa jaoks sisuliselt kujundatakse uue liidulepingu põhimõtteid ja tehakse seda sellise arvestusega et keskvõimul rahvasaadikute kongressil jääks üle vaid olukorraga leppida. On näha, et rahvasaadikute kongressi ettevalmistamise suhtutakse väga tõsiselt. On ju jäänud ainult loetud päevad seitsmeteistkümnenda detsembrini. Põhimõtteline konflikt tõotab tulla Nõukogude Liidu kahe tulevikukontseptsiooni vahel. Kas jätkub praegune unitaarriik, mida kaitseb president, mida kaitseb praegune valitsus? Ja sellisel juhul keskvõim valmistab ette kõige kaunima liidulepingu, millele vabariikidel jääb üle vaid tänumeeles alla kirjutada. Või jääb peale Jeltsini seisukoht, et enne on vaja ikka need asjad sisuliselt ja vabatahtlikkuse alusel kokku leppida enne kui midagi hakatakse alla, kirjutas tema. Kusjuures nii ühed kui teised ootavad palju sellest kongressist seejuures ootavad täpselt vastupidist. Ja see tähendab, et detsembrikuus võib oodata poliitiliste jõudude tõsist kokkupõrget Kremli kongresside palees. Aga see ei ole muidugi veel üheksas laine, mis sellest kokkupõrkest Kremli kohale võib kerkida. Ma ei arva, et eile sünnitas mägi hiire ja tegelikult midagi ei juhtunudki. Aga ma ei arva ka, et Nõukogude Liidu president sai eile päris selle kätte, mida ta tahtis saada. Ilmselt on aeg maha võetud rahvasaadikute kongressini. Kongress valib teatavasti ka osa ülemnõu hobust ümber. Kusjuures on teada, et ümbervalimise aluseks tahetakse võtta mittevabariikide delegatsioonide ettepanekud vaid ülemnõukogu komisjonide soovitused. Teiste sõnadega, need, kes end komisjonides Kremli võimukoridorides on näidanud ennast heast küljest. Need valitakse tagasi. Ebamugavad saadikud aga lahkuvad seadusandlikus kogust kusjuures täiesti demokraatlikul viisil rotatsiooniga. Eilne päev võimaldab meil teha järeldusi ka Eesti idapoliitikast ja selle edasistest perspektiividest. Meil on kaks võimalikku käitumisviisi. Kas läbida põhiliselt keskorganitega kellaaeg, minu arvates on suures osas möödas ja püüda sealt fonde välja kaubelda. Ka see on üks võimalik poliitika. Ja osa meist on lihtsalt harjunud Moskva vahet käima ning ei suuda sellest kuidagi loobuda. Kuid tuleb arvestada, et paljusid ressursse, mida Moskva paberil eraldab, ta tegelikkuses enam ei valda. See ei ole ainult täna nii, homme see protsess süveneb. Veel mõni aeg tagasi ei julgenud tootja anda oma kaupa välja ilma keskvõimu eraldatud fondita. Nüüd juba julgeb, seda teab iga meie ettevõtte juht, iga meie äritegelane, kes idas kauplemas käib. See on üks võimalus toetuda keskorganitele, pidada eeskätt nendega läbirääkimisi, püüda nende käest saada majanduslikke soodustusi ja poliitilisi järeleandmisi. Teine võimalus on toetuda vabariikidele kes keskvõimu suhtuvad väga kriitiliselt ja töötada koos vabariikidega ühiselt välja poliitika edasiseks koostööks. Aga seda koostööd peavad tegema kõik naabrid. Ei need, kes on tulevases liidus, kui ka need, kes ei ole geograafilises ruumis, me oleme ikkagi naabrid edasi. Ja mulle näib, et nii-öelda keskusega suhtlemine ei ole homse päeva prioriteet. Keskvalitsuse manööverdamisvõimalused kahanevad väga kiiresti. Seda just tänu Venemaa positsioonidele. Ja kui nii edasi läheb, siis lõppude lõpuks ei jäägi tal muud üle kui hakata nominaalseks keskvalitsuseks. Loobudes püüdlustest olla keskvõimuks kõikidele kõikide jaoks kõikjal. Eilne päev näitas et Mihhail Gorbatšov tahab võita enda jaoks aega ja lükata ikka veel edasi põhimõttelisi otsuseid. Ainult et tegelikult võidab ta sellega aega ka meie jaoks. Kusjuures me oleme ikkagi paremas seisus. Veedab aega mitte ainult meile, vaid aeg töötab detonaatorina ka Ukraina ja isegi Valgevene suveräänsus ideede toetuseks. Baltikumis on viimastel aastatel olnud arvestatav mõju idanaabrile. Me lõime esimese rahvaliikumise rahvarinde. Nüüd on neid üle 50 ja viies vabariigis teostavad nad võimu. Me tulime välja suveräänsusdeklaratsiooniga ja nüüd on suveräänsus ideed küpsenud üle kogu ühe kuuendiku meie planeedist. Me esitasime ime kontseptsiooni. Nüüd taotleb üleminekut turumajandusele suur osa Nõukogude Liidust. Ja aeg on käes astuda näljas samm. Tallinnas toimunud valitsustevahelistel konsultatsioonidel. Augustis septembris, kus ühelt poolt võtsid osa balti riikide valitsusjuhid. Teiselt poolt oli esindajaid Vene Föderatsiooni valitsusest, Valgevenemaalt, Kesk-Aasiast, Kirgiisias, Tadžikistanis, Taga-Kaukaasias, Armeeniast, oliga, Moldaaviast ja mujalt. Nendel konsultatsioonid. Nendel konsultatsioonidel töötati välja ideoloogia mis lõppkokkuvõttes võib ka meie idanaabri tupikust välja aidata. Päästa murettekitavast kaosest. Need rahvad, kes elavad praeguse nõukogude liidu territooriumil. Liidulepingule vastandasime me iseseisvate riikide ühise turu idee. Ja ma arvan, et läheb veel aega küll valude ja vaevade ka konservatiivsete jõudude vastuseisu murdes. Aga lõpuks võetakse vastu ka ühisturu idee. Kuigi selle hinnaks liidule saab olema Baltikumi poliitiline ja riigiõiguslik eraldumine. Mihhail Gorbatšov väitis eile, et tema arvates on enamus Baltimaade rahvastest Nõukogude liitu jäämise poolt. Ainult neid on segadusse viidud ja vääralt informeeritud. Nii kinnitavad vähemalt need inimesed, kellega tema on rääkinud. Küllap on presidendil õigus. Pole välistatud, et enamus nendest, kellega Mihhail Gorbatšov Baltikumist on kohtunud väljendavad tõepoolest seda soovi jääda igal juhul. Sest teistega president lihtsalt ei soovi kohtuda. Seda näitas ju ka tema kevadine külaskäik Leetu. Aga see ei tähenda, et need teised võiks maha vaikida. Seda enam, et tegu on Baltikumi põlisrahvastega. Ja ega me ju ei lasegi end maha vaikida, isegi kui me mõne haritud eurooplase silmis sellega töötuks ähvardame, muutuda. Te kuulsite Eesti vabariigi valitsusjuhi Edgar Savisaare seisukohavõttu eile NSV Liidu ülemnõukogus kõneldu ja otsustatu kohta.