Mikrofonide ees on jälle Eesti vabariigi valitsusjuht Edgar Savisaar. Te olete vot just praegu toimuvalt Sakala keskuses aset leidvat balti riikide ja mitmete teiste liiduvabariikide, valitsusjuhtide ja valitsuse esindajate nõupidamiselt. Ja mõistagi on meie kõigi kogu selle nädala kõige kõneldavam teema olnud Eesti vabariigi idapoliitika ja liiduleping. Ja mõistagi on need teemad ka praegu Sakalas kõne all. Hiljuti ütles üks mu tuttav, et igasugulepingutest räägitakse nii palju, et et temal on juba tekkinud nende suhtes selline vastu seista. Ei taha enam seda sõna kuulda. Seda küll ilmaasjata, sest igasuguse koostöö aluseks on leping. Kui me tööle läheme, siis me sõlmime töölepingu. See määrab ära mõlema poole nii tööandja kui töövõtja suhted. Või üks organisatsioon teeb koostööd teisega, siis sõlmitakse koostööleping. On riikidevaheliste organisatsioonide lepingud, kultuurivahetuse lepingud, on ka riikidevahelised lepingud teha midagi koos või mitte teha teise kahjustamiseks. Selliste lepingute alusel on kokku pandud NATO ja Varssavi pakt ja OPEC ja paljud muud riikidevahelised liidud. Nende kõige aluseks on lepingud ka paljude liitriikide, nagu näiteks Saksamaa ja Inglismaa. Osariikide õigused on kirjas liidu lepingus. Ka Balti turg moodustati lepinguga. Kui me kunagi jõuame ikkagi ühisturuni meie regioonis, siis ka see eeldab eeldab teatud lepinguid. Aga kui nüüd rääkida liidulepingust kui poliit poliitilise unitaarriigi jätkumise lepingust, nagu ta meieni jõudis ja selle riigi jätkumise lepingust, kuhu meid vägivaldselt on kaasa kistud siis selles suhtes muidugi oma arvamuse on välja öelnud juba meie vabariigi ülemnõukogu valitsus, poliitiliste parteide ja liikumiste nõupidamine ja me oleme ühel meelel selle lepingu suhtes eitaval seisukohal. Kui nüüd väga kokkuvõtlikult öelda, mis on kõige suurem oht, mis selles liidu lepingus peitub ja mis juhtub, kui meid vägivaldselt sunnitakse sellele alla kirjutama? Me oleme kogu aeg öelnud ja see on ka õige, et me ei ole liitunud Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. See leping on aga koostatud nii, et sellele alla kirjutades. Me tunnistame oma vabatahtlikku liitumist NSV Liitu. Teiste sõnadega, kui selline leping oleks koostatud ja alla kirjutatud 1940. aastal siis oleks meil praegu palju vähem võimalusi rääkida oma taotlustest riikliku iseseisvuse taastamisel. Kui liidulepingu teksti vaadata, siis seal on üsna täpselt üles loetud, mida me võime ise teha ja mida me ei või. Me võime ise määrata oma riigikorraldust, selle lepingu projekti järgi administratiivterritoriaalset jaotust võimu- ja valitsemisorganite süsteemi. See tähendab näiteks seda, et me ei pea kelleltki luba küsima, kui me teeme külanõukogudest, valdasid küladest aleveid see tähendab seda, et me võime ise otsustada, kui suur on ministrite kabinet. Peab tunnistama, et ega seda eriti palju ei ole. Nüüd, mida me ei või selle projekti järgi teha? Ise meil ei saa olla oma iseseisvat välispoliitikat ega välismajandussidemeid oma tollisüsteemi, oma majandusstrateegiat, oma raha, oma finants- ja krediidisüsteemi. Me oleme kohustatud osalema öises liidu eelarves ja täitma seda. Me ei saa iseseisvalt kehtestada oma erinevat teistest erinevat sotsiaalpoliitikat, kaasa arvatud töötingimused. Tervishoiu küsimused, kultuuri ja hariduse. Kõik selle me peame kooskõlastama. Me ei tohi isegi mitte midagi omapäi ette võtta avaliku korra kaitse organiseerimisel. Nii et see, mida me võime, on väga väike rida. See, mida ei tohi või nagu lepingu projektis on öeldud. See on, et lepinguosalised annavad liidule volitused selle kohta, see on peaaegu kogu lepingu sisu. Ja muidugi meile kõige valusamalt, eks kujuneksid taas need sätted lepingus, mis tühistaksid. Paljud meie saavutused. Jälle tuleks kasutusele mõiste NSV Liidu kodanik, see tähendab, tal on jälle vaba voli valida eluase ja paik kogu liidu ulatuses. Meie migratsioonikvoodid satuksid siis kohe vastuollu liidulepingu sätetega. See avaks taas vabariigipiirid kõigile ja praeguses olukorras, kus mujal NSV liidus on olukord meie oludest hoopis hullem migratsioon hakkaks jälle kasvama. Ja loomulikult ei saaks me selles olukorras siis enam kaasa rääkida oma kultuuri ja keele kaitseks võimalikust referendumist mõtlematagi üldse väga valusaks saks taas eesti keele staatuse küsimus sest projektis on ette nähtud, et liidu ühiseks riigikeeleks saab vene keel. Sellel on oma eelised kohaliku keele ees ja meie tingimusteks tingimustesse muidugi viiks Eesti alade kiirele venestumisele. Ja oluline on seegi, et kui me selle lepinguga kord peaksime liituma, siis me oleme igavesti muutunud Nõukogude Liidu koostisosaks sest lepingus ei ole üldse sätet, et võiksime mingitel tingimustel ka sellest liidust välja astuda. Lepingus on kogu aeg selline käsitlused. See on uues tähenduses siis suveräänsete, nõukogude vabariikide liit on nagu veel üks lepingupool lepingu osanik. Kõikjal on öeldud, et SN veel koos vabariikidega. Mis see tähendab, kes siis koos vabariikidega, kes veel pealevabariikide. Kui oleks öeldud, et vabariigid koos otsustavad, siis oleks sellel veel mingi loogika. Aga kes on sel juhul see SN veel, sest igasugune territooriumiga inimene ta ju kuulub ühe või teise või kolmanda vabariigi koosseis. Oleks veel loogiline, kui me räägiksime, et SNP-l on liidulepingu tulem, tagajärg, kui oleks leping nii üles ehitatud, et meie vabariigid ühinedes ja koos otsustades liitume moodustame selle SN Velli. Aga siin on all, kus sest peale olemas peale vabariikide veel üks lepingupool kellega siis kõik liiduvabariigid või vabariigid peavad sõlmima lepingu ja varjatult nende nelja Tähe SN Well taga, see on peidetud ikkagi ammu juba olemasolev keskvõim oma üleliiduliste monopolidega armeega sõjalis-tööstuslik kompleksiga. Nii et kokkuvõttes lepinguprojekt ei ole midagi muud kui juriidiline iluravi praegusele vägisi kokku klopsitud NSV liidule. Püüd tugevdada keskvõimu, suruda liiduvabariigid ja vabariigid igavesti suure riigi provintsiks. No kõige selle taustal on ikka väga raske mõista, miks osa liiduvabariike on lepingu tingimustega nõus ja mõni isegi rõõmuga seda tervitanud, miks nad niiviisi teevad? No kõigepealt ma ei tea kedagi, kes 100 protsenti oleks selle lepingu tingimustega, nii nagu ta praegu on esitatud, nõus aga kõige lähemal sellele on Kesk-Aasia vabariigid ja ka nemad, mitte kõik. Siin võib olla mitu põhjust, osa liiduvabariik ei ole lihtsalt veel ärganud. Nad on ligi 70 aastat täitnud keskvõimu korraldusi ja ei suuda iseseisvalt mõelda ja otsustada. Seda enam, et on hoopis suuremas majanduslikus sõltuvuses keskvõimust, kui meie, meie oleme. Ja peab tunnistama, et ma usun nii mõnigi Kesk-Aasia vabariik, kuid objektiivseid asju vaatab, seda leiab, et tal on tõepoolest majanduslikult ja poliitiliselt kasulik selles geograafilises regioonis, kus tasub olla seotud vot niisuguse suurriigiga. Ja muidugi, olgem ausad, veel nii mõneski vabariigis asju otsustavad ikkagi need inimesed, kes on keskvõimu poolt paika pandud ja selle keskvõimu käske truu alamlikult täitvad ametnikud. Ja üleüldse on see praegune lepingu ülesehitamise süsteem mille kohaselt rajatakse suhted omavahel keskuse kaudu. See on oma olemuselt juba vale, sest palju õigemad oleksid ikkagi ainult horisontaalsuhted, kõigi lepingud, kõigiga, vastastikuse huvitatuse, koostöö ja austamise pinnal. Ja just sellest vastastikusest huvitatusest, koostööst ja austusest võib välja kooruda tõepoolest ühe- või teistsugune ühendus, majanduslik või sõjaline või poliitiline, ükskõik kuidas me seda nimetame midagi vastastikuse majandusabi nõukogu taolist endise NSV Liidu territooriumil. Ja minu arvates on küsimus ka selles, kumb jõuab enne. Kui enne jõutakse sõlmida horisontaallepingud, siis saavad lepinguosalised riigid liidulepingule vastu seada omavahelise koostöökokkulepped võib-olla jõuda ka ühistru aluste loomiseni. Ühisturu kujunemine ise on muidugi aastakümneid vältav protsess, eriti kui see nii erinevatest elementidest koos seisab. Ma pean silmas seda, et erinevatel regioonidel erinevatel vabariikidel on ikkagi täiesti erinev küpsus ja valmisolek. See on üks võimalus, enne jõutakse horisontaallepingutega. Teine võimalus on see, kui jõutakse ikkagi vabariikidele peale suruda. Praeguse variandi liiduleping, nagu selle projekt kremlist on esitatud siis nad ei ole enam vabad sõlmima omavahelise koostöö kokkuleppeid. Vähemalt mitte selliseid, nagu praegu sõlmitakse. Sellel nädalal üllatas meid kõiki ebameeldivalt teade Moskvast seltsimeeste puugo ja kromovi ametisse määramise kohta. Ja sellega seoses on taas hoogu saanud jutud sõjalise riigipöörde võimalik kusest praeguse NSV Liidu territooriumil. Me oleme sellest asjast varem rääkinud vist alles paar laupäeva tagasi. Missugune on teie seisukoht nüüd? Teisel rahvasaadikute kongressil Moskvas me arutasime seda asja ühe ohvitseriga ja tema eitas sellist võimalust. Ta ütles nii, et selleks, et armee võiks Ta võimu peaks ta kõigepealt olema populaarne muu kaose foonil. Seda meil ei ole. Edasi, ta peab olema kõrgelt organiseeritud selline jõud, kus selgelt ja üheselt täidetakse käske. Meil, ma arvan, sellised sepitsused tuleksid välja ammu seda, kui asi tõsiseks läheb. Edasi armee ei tohiks olla laostunud. Aga kui te näete, kuidas meil mütsmannid müüvad maha armee vara, siis kuidas seda teisiti nimetada, kui mitte laastumiseks? Ta peaks koosnema suhteliselt iseseisvalt tegutsevatest väeüksustest. Meil on aga kõrgelt tsentraliseeritud. Meil kapteni tasemel ei tee midagi, aga kindralitele puuduks niisuguseks riigi pööramiseks minu arvates motivatsioon. Portugalis pöörasid leitnandid ja kaptenid meil alla, kindralpolkovniku ta seda ei teeks. Ja muidugi, mis praegu on kõige olulisem tendents on see, et jätkub armee laostumine, süvenevad sisevastuolud armees. See on põhjustatud esiteks sellest, et kaotatud on mõttetu sõda Afganistanis. Teiseks see, et armee on osa võtnud karistusoperatsioonidest oma kodanike vastu Thbilisis, Bakuus ja mujal. Aga selline asi alati laostab moraalselt armeed. Edasi ei ole reformikava professionaalseks muutmiseks sõjaväeprofessionaalseks muutmiseks ja see jätab armee ilma perspektiivist edasi. Armee ei taotle meil korda, tähendab, ei saa öelda, et me kasutame armeed korra loomiseks Janarhiast jagu saamiseks. Sellepärast et praegu nii või teisiti armee teenib korralageduse, Pealt müüakse bensiini, müüakse tagavara osi, kõik see on rahvale näha. Ja muidugi, mis on omaette teema ja mida ma ka nimetasin, need on sügavad sisemised vastuolud armees. Kui praegu räägitakse sellest, kuidas armeed taga kiusatakse, kuidas ei anta autorid ja nii edasi, see on ju tegelikult mitte ainult Eesti või Baltikumi probleem, igal pool on seesama probleem. Siis tegelikult püütakse armeed minu arvates selle kaudu konsolideerida, kuna ta ise seesmiselt lõhenenud, siis püütakse teda ühte sulatada, ühendada selle kaudu, et vastandatakse teda tsiviilelule. Ja kui vaadata, millised need sisemised vastuolud on, siis ma kõigepealt nimetaksin seda, missugune on vastuolu armees, seisundi ja sotsiaalse kindlustatuse vahel. Noh, see on ju absurd, et ohvitser saab kodu tõepoolest alles siis, kui ta läheb erru. Ma ei tea kusagilt teist niisugust näidet ja ma täiesti mõistan seda armee rahulolematust sellise olukorraga, aga mitte Baltikum ei ole seda olukorda tekitanud. Edasi vastuolu geeneraliteedija, armee, bürokraatia ja teiselt poolt nooremohvitseride vahel. Edasi sõjaväeprofessionaalide ja poliitohvitseride suhete küsimus meie armees, kui ma õieti mäletan, Nõukogude Liidu armees on iga üheksas ohvitser, on poliit ohvitser mõistagi professionaalid. Sõjaväeprofessionaalid vaatavad meid teise pilguga. Edasi vastuolu või suhe sõjaväeveteranide ja kaasaegse mõtlemisega sõjaväelaste vahel. Sõjaveteranid ei ole võimelised loobuma ühestki võidust, nii nagu nad enne teist maailmasõda ei olnud võimelised loobuma nendest kogemustest ja arusaamadest, millega omal ajal kodusõjas oli käitutud ja see maksis väga valusalt kätte. Nii et ma arvan, et praeguses Riigipöördeks võimeline küll, aga kaks erandit on siin olemas. Esiteks, armee on võimeline mässuks. Just üksikutest väeosadest on jutt, põimib provotseeritakse, kui neid väga vihale aetakse. Ja teiseks on muidugi võimalik, et teatud piirkondades mõningaid poliitilisi küsimusi püütakse lahendada sõjaväe abil ja sellisel juhul muidugi juhib neid protsesse juba isiklikult president, aga see ei ole mitte kuidagi riigi pöördena käsitletav. Nii räägime veel Eesti idapoliitika väljavaadetest. Miks ikkagi venib Eesti Vene lepingute allakirjutamine, kas need lepingud pole valmis või venitatakse allakirjutamisega mingitel poliitilistel kaalutlustel? Need lepingud on valmis juba pikemat aega ja kes sattus eile hommikul raadiost kuulama praegustel konsultatsioonidel Vene Föderatsiooni delegatsiooni juhiintervjuud, siis seal ta kinnitas sedasama, nad on kooskõlastatud kõigis oma punktides vähemalt majanduslepingu kohta, ma saan seda selgelt öelda poliitilise lepinguga mõju lihtsalt sedavõrd kursis, aga ma usun, et see ka asi on ikkagi poliitiline. Ja asi on ilmselt selles, et Jeltsini seis on väga keeruline. See kajastub ka Eestiga eitavates lepingutes. Ma arvan, ilmselt ei taheta neid enne alla kirjutada, kui mõned põhiküsimused ei ole veel läbi viidud Venemaa rahvasaadikute kongressist. Millised põhiküsimused, need on ilusad maa küsimus, mis just äsja läbi viidi, aga neid on veel mitmeid. Argumente ja fakte, avaldas Venemaa konstitutsiooniprojektis on väga radikaalne ja ma arvan, et see on põhidokument, mille üle Venemaa parlamendis lähemal ajal suurteks vaidlusteks läheb. Tuleb arvestada etega. Jeltsinil ei ole samuti kongressil kindlat enamust, ta peab manööverdama, peab arvestama eriliste erinevate jõududega püüdma nende vahel laveerida. Edasi on näha, kuidas Venemaa vastu liidu keskvõim kasutab praegu autonoomiate kaarti. Mitmetele neist on antud lubadusi või võimalusi, et nad kirjutavad iseseisva subjektina alla liidulepingule. Kui nad seda teevad, siis pärast seda kerkib üles küsimus, kuidas nad üldse veel Venemaa koosseisus on. Ja muidugi ma ei tahaks üldse pisendada niisugust küsimust või selle tähendust nagu väga rasked toitlusolud Vene suurlinnades. Seika mõjustab praegu selgelt kogu Venemaa parlamendi ja valitsuse poliitikat ja teeb nad märksa ettevaatlikumaks. Seemned toitlusolud, nii keerulised on? Sellel ei ole mitte ainult objektiivselt, vaid kas objektiivsed põhjused tegutseb ikkagi Venemaa Vendee. Mulle rääkisid just Venemaa parlamendisaadikud, mõned oblastid, kus parteikomiteed on veel selgelt võimul. Need ütlesid ära isegi otselepingutest moskva varustamisel. Vaat nüüd on näha, kuidas erinevad jõud minema siseselt polariseerunud. Ja et see küsimus tähtis on, siis ma tahaks öelda seda, et ega omal ajal sajandi algul tsaari ja keeranskit ei kukutanud mitte Venemaa vaid kukutasid ikkagi Petrogradi ja Moskva. Ja mitte sellepärast ei kukkunud naadet, nende poliitika oli vale või oli halb vaid sellepärast, et paar nädalat ei olnud leiba. Ja seda teavad hästi mõlemad pooled, nii demokraadid kui ka konservatiivid. Sellest see praegune väga suur ettevaatlikkus oma poliitilistes sammudes. Pärast praeguse raadioesinemise lõppude kiirustate tagasi Sakala keskusesse jätkama baltimaade valitsusjuhtide konsultatsioone ja nõupidamisi. Eesti idapoliitika üldse ja läbirääkimised teiste liiduvabariikidega on olnud viimase kuu aja jooksul väga aktiivne. Mulle on jäänud mulje, justkui valmistuks Eesti vabariigi valitsus Paju lahinguks. Kas see võrdlus on praegu kohane? Ma arvan, et mitte ainult valitsus, vaid ka ülemnõukogu ja kõik meie poliitilised jõud praegu valmistuvad, selleks peab olema ikka väga naiivne või püüdma peita oma pea liiva alla, kui arvata praegu kõik läheb rahulikult ja justkui ei olekski näha neid pingeid, mis tegelikult on kogunenud meie suhetes. Moskvaga nõupidamine Sakalas praegu kestab. Täna liitusid meiega kasahhi NSV esindajad ja Armeenia vabariigi delegatsiooni. Esindajad kirgiisid, paistab, et kohale ei jõuagi kütusenappuse tõttu yle terve mõistuse tööl. Lennuväljal ja täna hommikul me jagunesime kaheks. Kui põhi Sakalas vaatab läbi vastuvõetavaid dokumente, siis samal ajal Poola, Tšehhi, Ungari, Rumeenia esindajad koos meie majandusministeeriumi ja välismajandusametiga ja ka Leedu ja Lätiga vaatavad balti turu raames siis otselepinguga, et sõlmimist meie ja Kesk-Euroopa riikide vahel. See on ka uus samm. Seni me oleme neid lepinguid sõlminud põhimõtteliselt ida suunas. Nüüd on aeg ka Kesk-Euroopaga jõuda samasugusesse süsteemi, nagu see meie üks eesmärk oligi. Aga muidugi nendele konsultatiivkohtumist, aga ma tõepoolest pööraksin erilist tähelepanu ja mulle näib, et kolme kohtumise raames augustist kuni tänaseni. Me oleme üsna kaugele jõudnud. Me oleme loonud organisatsioonilise struktuuri mille kaudu saab riiklikul tasemel arendada horisontaalsidemeid. Kusjuures struktuur on vertikaalsest suhetest tähendab kremlist sõltumatu. Edasi selle kaudu me valmistame pinda normaalseteks, suheteks tulevikus. Me töötame tuleviku peale. Eesmärk on lahkuda liidust, aga mitte tüliga. Et ka siis, kui keskvõim seda väga püüab, ei õnnestuks ikkagi meist ida poole müüri ehitada. Või kui seda ka ehitatakse, siis seda lõhkuma hakataks samuti mõlemalt poolelt. Ja On arusaadav ka see, et liidulepingu kõrvale nende kolme kohtumise käigus on esitatud teine idee regiooni tulevikust. See on siis ühisturu idee. Püütud on ta ehitada üles niisugusel kujul, et ühelt poolt majanduslik integratsioon viia uuele tasandile aga teiselt poolt teha seda nii, et oleks kooskõla suveräänsusdeklaratsioonidega. Liiduleping on ju tema ülesanne on selles, et kohustuslikult delegeerida teatud funktsioonid keskusele. Ühisturueesmärk on vastupidine, igaüks taastabriiklust sellisel kujul, nagu peab õigeks. Ühed on föderatsiooni, teised konföderatsiooni poolt, kolmandad taotlevad riiklikku iseolemist. Aga kokku lepitakse neis Kundades neis küsimustes, mis vastavalt rahvuslikele huvidele ja vastavad ka kõigi ühishuvidele. Teiste sõnadega, ühisturu kaudu otsitakse seda, mis ühendab liidulepingu kaudu seda, mida ära võtta, mida keskvõimule tsentraliseerida. Ja mulle tundub, et kui meie esimesed ideed mäletate omal ajal suveräänsusdeklaratsioon 88, november läks kuskil poolteist aastat aega aasta-poolteist, kuni ta teadvustab tee laiemalt liidus turumajandusele üleminekuga imeprojektiga umbes sama kaua, nüüd liiguvad juba kõik kaupades rahaliste suhete suunas igaüks vastavalt oma võimetele, jõule. Ma arvan, et ka ühisturu idee kuigi tal on kahtlemata palju vastaseid ja kogu see liidulepingu propagandavõimsus on suunatud ikka hoopis teisele poole arvanduks aasta pärast me võime ka temast rääkida juba kui niisugusest normaalsest edasiminek sammust regiooni stabiilsel rahulikul arendamisel. Ma tänan teid vestluse eest ja ja loodame, et konsultatsioonid osutavad tulemusrikka eksija tulevikulootused õigustavad end.