Homme avatakse Peipsi veerel Varnja küla kalurimaja paati kuuris suvegalerii Parun ja seal avatakse siis ka kohe näitus ajutine valitsus 40 aastat punki ja on väga tore, et stuudios on külas galerii asutaja Peipsiveere kunsti keskuse asutajaliige Raul Orežkin. Sellesama esimese näituse kuraator Kiwa Raul millex horonia galerii. Ja see oli ka üks selline huvitav kokkusattumus, mis meie jaoks selline kasti, selline loogiline, et miks just sinna galerii tekkis, et kaika meile meeldis seal ridakülades ringi sõita ja need külad olid tõesti väga sellise omapärase atmosfääriga alates siis nii sellest Varnja külast Kasepää Kolkja ninakülani välja, see kõik oli nii selline müstiline ja ja põnev atmosfäär ja, ja ühel eelmise suveööl nägin ma sellist imelist unenägu, et ma ostsin sinna rida külla maja ja see unenägu oli nii reaalne, et ma täitsa pool päeva elasin selles lummuses, et mul ongi nüüd seal Peipsi veerel maja. Ja siis, kui ühel hetkel niimoodi nagu päriselt üles ärkasin, siis me võtsime kohe kinnisvaraportaali ette, vaatame, mis seal müüa on ja ja läksime sinna kohale ja leidsimegi selle maja üles. Ja, ja kui me olime selle niimoodi ära ostnud, see juhtus kõik eelmise aasta augustis siis me nagu ühtäkki mõistsime, et kui me tahame selle majaga pihta, hakkame, tuli lagunenud jäämas ja ja siis kuidagi nagu väga loogiliselt saime aru, et, et seal küla kõik elanikud avavad oma paadikuuri või garaažiuksed ja siis kes müüb seal sibulaid, kes müüb kala, kes müüb varuosi, kes midagi parandab, et see on selline nagu külaelu üks olulisi tegevusi tänava peal oma uksed avada ja läbi selle nagu suhelda nende külalistega, kes seal ringi liiguvad. Mõtlesin, et kas me peame need kaluripaadikuuri uksed avama ja midagi siin tegema siis kuidagi see. Kuna kunstipoolega oleme rohkem kokku puutunud, siis tundus, et ainuke, mida meie oskame müüa või vahendada, on kunst ja sealt tekkis väga loogiline järeldus, et meie peame avama siin galerii. Nii sai siis otsustatud, asusime kohe läbi rääkima meie jaoks esimese valikuga Gibaga, keda me tahtsime näha esimese suve Katarina seal poronias. Ja Kiva õnneks oli ka üpris kiiresti nõusoleku ja, ja varsti-varsti tuli ka juba näituse teema. Nii et kõik kuidagi nagu loksunud väga kiiresti õigesti oma paika, nii et tundub, et see galerii on õiges kohas ja ja ma usun, et see pakub nii, nii, nii paljudele külastajatele põnevaid. Elamusi nii siis, see on kera omandis galerii, millest koosneb selle eelarve. Nii tore on seda küsida inimeselt, kes on loomemajanduskeskuses nii paljusid juhendanud, kuidas ühte asja püsti panna? Jah jah, eks natuke strateegilist planeerimist oli siin galerii juureski vaja teha, muidugi, et koostada eelarve ja, ja vaadata üle selle maja seisukord ja ja et see ikkagi eeskätt tagada see maja püsiks ja säiliks ja siis ka tsesime, esimese näituseprogramm saaks koostatud, aga me võtsime kõik hästi rahulikult, et et kuna ka esimese näituse teema oli meile juba selleks ajaks teada, siis see võttis ka mõned pinged maha, et me saime aru, et me ei pea tegema seal sellist valget kuupi või sellist anonüümset näitusesaali vaideid. Selle esimese näituse teemaga sobib just paadikuur oma eheduses. Mistõttu nagu ei ole vaja sinna võib-olla teha kohe, kui kõige suuremaid investeeringuid ja esimesed rahastustaotlused said negatiivseks otsuse, siis me ikkagi esitasime need laotuse edasi ja lõpuks meil õnnestus saada kultuurkapitalilt galerii saamiseks toetus ja läbi hooandja saime samuti toetuse, nii et meid on toetanud 98 heatahtlikku inimest, kes on panustanud ja uskunud, mis meil on, nagu see on kohe suur vastutus nende ees ja oleme korraldanud, talgusid, mitmete algusid. Ja inimesed on aidanud meil sõbrad ja, ja tuttavad on aidanud meil seda territooriumi prahist tühjaks vedada, galeriid tühjendada, seda paadikuuri tühjaks vedada, sellest killast kolast, mis sinna mindi sajandiga on kogunenud. Ja nii ta meil siin nüüd vaikselt avaneb, et loodame kellelegi võlgu ei jää, kõik arved saame makstud. Millised need viimased tööd nüüd on, nendel viimastel päevadel? Täna veel vaatame koos Kivaga üle seal elektrivalgustuse ja pistikute osad, kuna meil tuleb elektrik kohale, siis saame veel kohati valgustust sättida, siis muidugi näituse ülespaneku Otepääl ees ekraanide paigaldamine, sest osad teosed on video failidel käsitletavad ja natuke veel haljastust on vaja ka teha, et seda majaesist magusamaks muuta ja ja reklaamid on vaja üles panna ja tööd jagub. Millised on suhted kohalikega, kuidas nad suhtuvad sellesse teistmoodi paadikuuri? Ja kohalikud on neid päris hästi algusest peale vastu võtnud, eks esiteks juba seetõttu, et üks tühjalt seisnud maja jälle uued elanikud sai. Maja oli tõesti seitse-kaheksa aastat tühjalt seisnud ja eks eks ikka naabritel on hea meel, kui keegi sinna sisse kolib ja hakkab maja eest hoolitsema ja see enam nagu sellist ohtu külal ei tekita, kas pole Ma minemise või muul moel. Ja eks neid natuke nagu huvitab ka, mis sinna sisse tuleb, et see näituse pool on pannud nagu külas mingid jutud käima ja, ja inimesed niimoodi juba ootavad seda näitust ja ja kui veel hapnikku meeskond tuli ja selle paadikuuri esisele trahviti, tegi siis tegelikult näha, kuidas külaelanikud ka peatuvad ja vaatavad seda ja isegi meie naaber teiselt poolt tuli küsima, et aga millal maja teisele poole trahviti? Me tahame kaad, meilt oleks ilus vaade aknast. Nii et tegelikult nad vaikselt ikkagi ootavad seda ja seal oli mõte, et tõesti, et see ei ole nagu ainult neile kultuuri turistidele mõeldud sündmus, vaid et see peaks ka nagu kohalikele midagi põnevat pakkuma, et Neile meeldib väga suhelda. Ja me loodame, et see näitas, tõmbab sinna, aga selliseid inimesi, kellega võib-olla kohalikud küll alla pole veel kohtunud, nad saavad siis oma muljeid, keda eile näiteks käis meil külas üks meesterahvas üpris lähedalt sealt meie juurest ja rääkis pikalt-pikalt ja siis kunstnik, liilia sberg, kes me praegu seal majas resident veerub, tema siis pildistas seda kohaliku külaonu pildistamise katkijati, siis onu kurjustas, pildistamise, pildistab pildistaks. Tegelikult neile nagu meeldib olla tähelepanu keskpunktis, kasvõi siis mõni aeg ja, ja tegelikult neile meeldib suhelda, oma lugusid rääkida ja, ja ma arvan, selline kultuuritundlikud inimesed saavad seal mitmeid elamusi küla peal veel lisaks sellele näitusele. Nüüd see näituse teema on 40 aastat punki. Miks pungi teema teha just seal Varnja külas? Sellele vastabki valva? Minu jaoks algas huvitav seiklus niimoodi, et ma tegin eelmisel aastal Eesti Rahva Muuseumis hipikultuurist näituse. Ja sel päeval, kui me seda näitust maha võtsime, sai tehtud täiesti rumalat nalja, et nüüd võiks iseendalt selle näituseformaadi ära varastada ja hakata teistest kultuuridest Salomoni näituseid tegema. Ja siis järgmine päev mulle enam ei tundunud see nii lolli naljana juba päris nagu tõsise mõttena ja siis ma mõtlesin, et kuna ma hipikultuuri uurides pidin hästi palju eeluuringuid ja intervjuusid tegema, sest ma ise ei elanud sellele siis pungi puhul on see enamus või väga-väga palju, seda infot on mul juba peas ja ja kogemustes olemas, kuna ma olen teinud sellist sõltumatut uuringut. Ja siis kui Raul pakkus mulle selle näituse tegemist, siis mul enam peas ei olnud üldse ühegi muu idee jaoks ruumi ja ma pakkusin selle talle välja ja alguses ma arvasin, et tal üldse see ei meeldi. Aga tuli välja, et meeldis ja siis noh, pungis on hästi oluline printsiip, üks on see Tiia why do it yourself tee, tee seda ise. Isetegemine. Galerii on ka nagu selline rohujuuretasandi aktiviteet, selles mõttes on juba hästi punka. Teine osa efekt on see, et kui punk jõudis Eesti NSV-s siis ta võttis siin sellise erisuguse kuju, et oli ikkagi originaalselt linnalik subkultuur. Aga Eestis andis ta just mao noortele samuti võimaluse oma identiteeti väljendada ilma kallite firmariieteta, mida tollal sai ainult ärikate käest ja, ja olla keegi. Ja, ja seetõttu on nagu loogiline, et nüüd kuidagi seda eesti eesti pungi ja just sellises Tsentrist kaugele jäävas perifeerias pühitseme ja siis selline aspekt ka, et see on veidi kultuuripoliitiline, et praegu on see kultuurielu on hästi tsentraliseeritud suurtesse linnadesse Tallinnasse enamasti ja, ja selles mõttes on kastid pungil žest. Ma teen nagu hästi professionaalse näituse jah, perifeerias põhimõtteliselt. Ja siis. Ma arvan, et Eestis on üldse punk, on kuidagi eristaatuses, et et üheski riigis ei ole sellist asja, et kas ei tahaks punklaulupidu ja president külastab seda. Ja meie lugupeetud eks kultuuriminister ju tõmbas seda ajaloolist paralleeli väga pikalt, ütles, et isegi need Viimse reliikvia mõisapõletajad olid punkarid, eelkäijad ja samuti meil on siin ametlikust pungist, mis siis. Kuna näitlejale ja pealkiri on 40 aastat punki, siis arvatakse, et 1974 umbes New Yorgis Se pungiskeene tekkis aga, aga olini mujal maailmas kui ka Eestis oli selliseid asju, mis varem seda mõista andsid, et midagi sellist on õhus ja just Eestis oli hiljaaegu lahkunud, jonnib Isotamm, keda peetaksegi esimeseks hipiks. Aga tegelikult oli tissidendina ja oma tekstides ta oli ka tegelikult väga-väga punka ja samuti rokkmuusikut, keda ära keelati näiteks joonilistenfeld või samuti lahkunud Aleksander Müller. Et see, see asi ikkagi kuidagi oli õhus, et see kuidagi nagu sotsiaalne nõudlus oli. Kas ma sain õigesti aru, et sellel näitusel on kajastatud siis ka mitte ainult Tartu ja Tallinna punkarid, vaid kusagilt väiksematest maakohtadest kedagi? No ta ei ole nüüd selline sotsioloogiline uurimus, et mulle tundus, et sinna galeriis sinna kohta ja võib-olla üldse pungist ei ole mõtet sellist akadeemilist ja. Informatiivset ülevaadet, et ta on pigem selline efektiivne nagu, nagu punk ise on, need eesmärk oli luua näituse tervik kui selline punkkunstiteos. Et sa lähed galeriisse sisse ja sa oled selles pungilikus keskkonnas ja saad siit ja sealt informatsiooni. Aga teaduslikum või sotsidele loogilisem kokkuvõtet. Näitusega kaasneb üks trükis, mille, milles on tekst Jonas vangonenilt, kes kirjutab praegu oma ajaloo osakonna lõputööd sellest, et tema siis kontseptoliseerib seda. Kuidas seda näitust kirjeldada, mida vaataja sealt siis otsima võiks tulla? Vahel üritatakse defineerida, et mis asi punk on ja see on väga keeruline on seda defineerida, sest see on midagi isiklikku, nagu üldse popkultuur on isiklik. Raoul Kurvitz on kirjutanud raamatu popkultuurist ja siis ta ütleb, et meil igalühel on oma Elvis Presley ja igalühel on oma biitlid samat moodi. Ma arvan, et igalühel on oma punk. Et mõnes mõttes tuleb Euroopa avangardkultuuri taotlustest, kus oli siis sellise mugandunud või mugava inimese šokeerimine ühelt poolt ja siis teiselt poolt patusem maailma ja sõdu pidama maailma ja äri tegema maailma selline kriitiline reflekteerimine, et seal on mingi šoki. Irvem on moment ja ta on ühelt poolt. Kunst kunsti vastu või kunstiline väljund ei ole akadeemiline, vaid mingisugune paroodia või kõverpeegel, mis Eesti NSV rajal oli ka muidugi eriti aktuaalne, et lihtsalt selle süsteemi absurdsusega kuidagi hakkama saada. See ellujäämismehhanism Metgenereeriti seda absurdi, et kasvõi sellised bändid nagu Singer Vinger või vanem õde või propeller, et neil oli seda paroodiat ja absurdi hästi palju. See on ka üks eesti pungi eripära, aga siis et punki. Derrida mulle kaks definitsiooni meeldib, et märka on öelnud, et punk on nagu herpes, mis kunagi ära ei kao ja vahel välja. Ja minu põlvkonnal ta on nagu selles mõttes sees, et meie puberteediiga oli, see oli, kui oli laulev revolutsioon ja laulus revolutsioonis oli ka pungil, oli oma osa, et on osa nagu taasiseseisvumise paratiivist, et see on ka eriline asi. Ma ei ole mujal juhtunud, et üks punkrokilaul ma mõtlen siis tere pärast Raikad saab selliseks üld üldrahvuslikuks hümniks, mida, mida lapsed ka laulavad. Ja, ja ma olen mõelnud, et võib-olla siis minu põlvkond ongi see, kellel on, kelle jaoks on normaalne mingi revolutsioon ja mingi areng käib, et seda stagnatsioon siin ei ole mingisugune kummaline progressiusk, on selline permanentne, kestev revolutsioon. Ja üks teine definitsioon, mis mulle väga meeldib, mida Raul Saaremets ütles, ta ütles, et punkarid ja pungist mitte midagi. Et, et võib olla aga tänapäeval kõige pungimana hoopis protesti märgiks ülikonda kanda ja mitte juua. Ja, ja sellised ootamatud ootamatult žestid. Krimpleenülikond oleks roll. Aga olgu, aitäh stuudios olid külas suvegalerii Vironia asutaja Raul Orežkin ja esimese näituse ajutine valitsus 40 aastat punki kuraator Kiwa ja see näitus avatakse homme ning seda on võimalik külastada kuni suve lõpuni. Süüdi on punki, päikene. Ma tean üht meest üle suure vee, kelle lugu ma jutustan. Ta tahtis minna üle kolme, ma, mille taga ta vabaks astu. Sõu pimedal ööl, kui aeg oli küpseks ja nuud jalad murul, süda rinnas. Üles astuda murede mäest, kui tuul on veel vastu, ka pole lihtne, kui liialt mõelda sihti joonustanud. Ei, ma oli joonitud juppideks jaotatud kullast. Mis head seal on, kui väsinud meel ja hakkab raugema üle ootuste öeldud kütreadmatu ees tahe lihtsalt seisab ta. Unes võid rännata lõputeid, kuid ükskord pead ärkama. Ta leidis laulu. Ta leidis enda kolm maad, olid, eks.