Algab Richard Straussi 150.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja neljas saade kammermuusikast ja laululoomingust. Sarja autor on Maia Lilje. Te ei usu, kui raske midagi harmunile seada, nii et see puhkpillidele omane oleks ja samas midagi oma mõjust ei kaotaks, kirjutas 26 aastane Wolfgang Amadeus Mozart oma isal, kui ta oli parajasti komponeerimas üht ulatuslikumad serenaadi, mis on tuntud pealkirjaga Grand partiita. Harmony muusika all mõeldi teoseid erinevail puhkpillikooslustele, mis Mozarti ajal olid väga populaarsed. Arvatavasti alustas ta teosega oponeerimist 1781. aastal Münchenis kus õukonnaooperi tellimusel tuli lavale tema antiigiaineline ooper Idome neojust. Müncheni õukonnaorkestri erakordselt kõrgetasemelised puhkpillimängijad olid Mozart teose loomisele ärgitanud. 100 aastat hiljem valmis Münchenis Ludwigi gümnaasiumi abituriendi seitsmeteistkümne aastase Richard Straussi Mozartist inspireeritud serenaad 13-le puhkpillile oopus seitse, mis oli peagi Saksamaa ühe. Ma mainin geni orkestri suurepäraste puhkpillimängijate kavas. Just selles teoses vaimustuna kutsus kapellmeister Hans fon töölo verinoore helilooja dirigendi assistendina oma orkestri juurde. Mozarti muusikaga tegeles Richard Strauss kogu elu ja Mozarti tollal pea unustatud esimene suur ooper lüüriline draama Idome neoerakordselt kõlarika muusikaga. Teos oli üks tema lemmikuid juba nooruses. Viini lavastuse eel 1931. aastal moderniseeris Strauss Mozarti orkestratsiooni eelkõige avamängus ning balletinumbrites ja dirigeeris Idomenjood veel korduvalt. Meenutagem, et samamoodi oli tegutsenud Viinis ka Gustav Mahler näiteks kosifantute orkestratsiooni kohandades ja selline ümberkäimine eelkäijate loominguga polnud tollal sugugi taunitud. Strauss tunnistas. Tema õilis eesmärk oli Idome neovastu publikus taas huvi äratada. Otsekui oma sööd. Mozarti ees tundes kirjutas ta õnnestumise korral. Luban, et annan jumalikule Mozartile oma üleannetustest isiklikult aru. Kui peaksin taevasse minema. Riho Straussi dirigendidebüüt töölo orkestriga mainin Denis leidis aset ühel ajaloolisel kontserdil 1885. aasta oktoobris kus õhtu esimeses pooles soleeris tema juhatusel Mozarti c-moll klaverikontserdis Johannes praks ning teises pooles juhatas praam ise oma neljanda sümfoonia esiettekannet. On tähelepanu väärne. Missuguse lugupidamisega suhtus noor teagi oma orkestriteostega saksa modernistid esifiguuriks tõusnud Strauss tollal üldiselt konservatiivseks peetud niinimetatud absoluutse muusika esindajas Johannes Brahmsi kirjutades. Dirigent France Mülleril järgmised read. Brahmsi kolmas sümfoonia pole mitte ainult tema kaunim teos, vaid tähtsam, mis praegu loodud on kolossaalselt värske ja aasta hiljem neljanda esiettekande järel. See on instrumentaalmuusika suurim saavutus. Täiesti uudne ja originaal algusest lõpuni ehtne praaws. Ja lisas, et hakkab nüüdsest meistriteostega tihedamalt tegelema. Sügav lugupidamine klassikute vastu oli Richard Straussi koduse kasvatuse ja kunsti põhiväärtusi hindava hariduse nii tema muusikalise kui üldhumanitaarne hariduse tulemus. Kindluse ja turvalisuse tunne oli see, mis lubas tal peahulljulgelt ja väga iseteadvalt asuda oma kunstnikuteel. Kaks heliloojat, Mozarti praas olid Straussi varaste loomeaastate peamisteks eeskujudeks kelle kõrval võib nimetada veel ka nendel Sonja Schumanni. Pikkamööda eemaldus ta neist ja tulid uued eeskujud Belliooslist ja Wagner aga Mozarti ideaal jäi teda saatma elu lõpuni. Algavas saates kõneleme põgusalt Richard Straussi kammerja vokaalmuusikast. Üheksateistkümnendat sajandit on nimetatud kas salongiajastuks ja salonglik musitseerimine, mille keskmes oli klaver ja meelelahutuslik klaverimuusika. Toob kohe silme ette Subertiaadid, kus Franz Schubert ise teda ümbritsevat seltskonda luuletajaid, kunstnikke ning nende kaaslannasid oma klaverimänguga kostitas. Või peened salongid Pariisis, kus musitseeris shop pääl, kes suure lava ees liigset kartust tundis. Klaverile kahel ja neljal käel komponeeriti enamasti tantse või väljendati hetkemeeleolusid kuid sageli ületasid tantsupalad meelelahutuslikkuse Longlikkuse piirid ja tõusid suurte kontserdisaalide laval. Muidugi oli 19. sajand ka suurte virtuvuside kuldaeg ja virtuooslik klaverimuusika jättis sageli varju salonglikud žanrid. Sama võime öelda ka viiulimuusika kohta, kus kohtame nii salonglikke väikepalu kui virtuoos, seid, kontsert. Tahaplaanile jäi tõsine nii-öelda intellektuaalne programmitu, ansambli muusika ja oli heliloojaid nagu list või Bellios, kelle jaoks seda musitseerimise laadi juust kui ei eksisteerinudki. Üks väheseid, kes oma loomingus seda traditsiooni põlistas, oli Straussi poolt hinnatud ja imetletud Johannes Brahms. Straussi enese varasel perioodil loodud klaveri ja ansambli ning Concertlikud teosed ühendavad haruldaselt orgaanilisel moel mõlemad aspektid salongliku intiimsuse ja Concertliku virtuoosse. Enamik teostest instrumentaalse kammermuusika vallas kuuluvad Straussi loomade algusaastatesse, jäädes hilisema orkestrimuusika ja ooperite varju. Mitmed neist, mis juba 1880.-te alguses trükivalgust nägid, on loodud gümnaasiumi päevil ja sündinud koos muusitseerimiseks oma õpikaaslastega näiteks klaveritrio ja klaverikvartett. Samal ajal valmis hulk klaveriteoseid. Palade uppus kolm ja sonaat oopus viis siis tšellosonaat oopus kuus, süüt 13-le. Puhkpillile uppus neli ning viimase olulise kammerteosena viiulisonaat oopus 18. Nende vahel sündisid ka mitmed teosed soolopillile orkestriga viiulikontsert esimene kahest metsasarvekontserdist jabur lesk, klaveril orkestriga kümned laulud, mõned suuremad kooriteosed. 18.-ks eluaastaks oli Richard Strauss loonud juba umbes 140 teost sealhulgas ligi 60 laulu ja 40 klaveriteost. Juba saate avamuusikana kõlanud serenaadi oopus seitse tõestas seitsmeteistkümne aastane Richard Strauss, et ta valdab komponeerimise käsitööd väga hästi selged struktuurid, julged harmooniat, targad kujundatud arenguliinid ja kulminatsioonis oskuslikult esile toodud tämbrimängud ja kõige olulisem meloodiate rikkus. Siin võib teda küll jumaliku moodsatega võrrelda. Küpse meistrina ei hinnanud oma varast serenaadi kuigi kõrgelt, väites, et see pole midagi enamat kui üks respekteeritav tudengitöö. Puhkpillide ja Mozartit kumusitseerimis. Traditsiooni juurde pöördus ta tagasi oma hilistes teostes aastast 1942 47. Teises metsasarvekontserdis Tuua kontserdis klarneti leia Facottile ning kahessonatiinis puhkpillidele. Ta nimetas neid oma Töökojaharjutusteks nüüd ka dirigeerimisest vabaks jäänud paremale käele tegevust anud žanri määratlus Sonatiin on siin muidugi tinglik. Mõlemas teoses võib kuulda sümfoonilist haaret. Heliloojale iseloomuliku huumoriga andis ta neile sõnatiinidele ka pealkirjad, näiteks esimesele invaliidi töökojast, kuna see oli kirjutatud pärast tervenemist tõsisest. Ja teine sai nime rõõmsast töökojast. Taas oli siin eeskujuks Mozarti Grand bar tiita 13-le puhkpillile. Strauss lähtus küll moodsatlikust koosseisust, kuid lisas juurde kaks flööti ning kahele klarneti. Leia kahele bassethornile veel ühe madala klarneti. Veel kuuluvad ansamblisse neli Kornat, kaks oti ja contra fagoti. Iga instrumendi partii on kujundatud solistlikult contra punktiliselt tihe faktuur on samas veelgi läbipaistvam ja üldkõlavärvirikkam. Eitas pilku lihas Straussi klaverimuusikale näeme, et see ei ole arvuliselt kuigi suur ja võib öelda, et on pigem tervikloomingus marginaalse tähendusega. Kuid klaveril on täita oluline roll mitmes ansambli teoses toosonaatides, tšellole ning viiulile, lauludes ja melodraamas Ennok, aarde, jutustajale ja klaverile, kus viimasel on kogu teose dramaturgiat kujundav roll. Ühtekokku on ta klaverile siiski komponeerinud ligi 60 teost, kuid neist mängitakse väheseid, enamasti viit pala hukkus kolm ja klaverisonaati uppus viis ning üheksat meeleolupilti püks Straussi muusikast. Huvitunuid oli Bachi interpreidina tuntuks saanud Kanada pianist Glen kuuld. Tähelepanuväärne oli tema huviga Atonaalse ja toodekafoonilise muusika alusepanija Arnold Schönbergi teoste vastu, mille kõrval kuuldi vaimustus Richard Wagneri ja Straussi loomingu vastu. Lausa üllatav. Legendaarseks said kooldi kodused Wagneri ööd kusta improviseerin tundide kaupa Wagneri vaimus ja sündisid tema enese klaveriversioonid mitmete ooperite teemadel ning siidrid idülli, klaveriseade, Wagneri enese kammerversiooni, tsiklid, idüllilist plaadistas Glen kulddirigendina. Vaatori kõrvale jõudis neil öistel muusikapidustustel kastraus. Plaadifirma Sony poolt on välja antud heliplaat, millele Glen kuldiga on salvestatud. Viis klaveripala uppus kolm kolm Ophelia laulu Elizabeth Schwartz kohviga ning melodraama Ennok Arden. Kuulda oli mitmeid Straussi teoseid dirigeerinud ning soleerinud tema Pulleskis klaverile ja orkestrile. Rear Straussi peeti paljude muusikaliste arvamusliidrite poolt juba tema eluajal vanamoodsaks ja pärast teist maailmasõda peeti Straussi muusikaga tegelemist kodanlikuks maitselageduseks. Otsekui enese ja Straussi õigustuseks on kuulda temast üllatavalt palju kirjutanud ning raadio televisiooni saadetes talle omase veenmisjõuga kõnelnud. Kuldkirjutas lihast Straussi muusika suurus peitub selles, et see on rajatud kindlale alusmüürile kui argument, mis kõik kunstidogmad, kõik ronistide, eelarvamuslik, kud, tähtsusetud viljatud, stiili ja maitseküsimused ületab. Ta pakub meile näite inimesest, kes kedagi kuulamata Ta omaeneseaega rikastab. Kuuldes jutte Richard Straussi vana moodsusest, arvas Glenguld, et kui järgida sellist väärtussüsteemi, jõuaksime kahtlemata tillemmani, kus teiste hulgas kas ka Johann Sebastian Bachi. Kui samuti lootusetult vanamoodsa helilooja kõrvale peaksime lükkama. Glen kuuldi esituses kuulete katkendit Richard Straussi ainsast klaveri sonaadist. Nagu klaverisonaat, on ka tema varased ja ainsad kammersonaadid tšellosonaat, viiulisonaat, romantilise sonaadi žanri musternäidiseks. Strauss järgib neis praamsi eeskuju, pakkudes veelgi avaramalt kaarduvaid laululisi teemasid, veelgi virtuoosse maid, passaaži talle ainuomast, huumorit, viiulisonaadi, et uppus 18, on Saksa ajaloolane ja professionaalse viiuldaja Ena tegutsenud Wilhelm Altermann nimetanud saksa sööki sädemeid pilduvat Vaimu rikkaks teoseks, mis oma pirtoosluses ja värvipikkuses isegi Pramsi ületab näguga Kromaatiliste modulatsioonid vabadusest ja kohati orkestraalses kõla jõus viidates tulevikku. Don Juani pulbisevale algusele. Sonaadi finaal on teose efektsem osa. Richard Straussi loomingusse leiame aga ansambli teoseid klassikalise kvartett kvintett keelpillidele. TEMA puhkpillide eelistus ansambli muusikas on ilmselge. Muidugi võib kammerliku, sooja ja leegitsevalt kirglikku keelpillide kõla kuulda meta morfooside originaalversioonis keelbilisekstetile ja mitmete ooperite instrumentaarses vahemängudes. Tuntuim neist on sextet ooperis kapritsio. Veel enne kui heidame pilgu Straussi laululoomingusse pole tähtsusetu, kui meenutada, et oma viimase ooperis kapritševad tegevuse läbivaks teljeks vormistas sõna ja muusika õpetlik elegantse võistluse ooperi peategelaste, kahe noore kunstniku ning kauni ja vaimulike Grast Pinna armastuse kolmnurgas. Kas tähtsam on sõna, see tähendab poeet või muusika, see tähendab helilooja? Otsustava valiku pidi langetama nende mõlemi poolt ihaldatud kaunis krahvinna kes lõpus kummalegi oma eelistust anda. Õigupoolest on mu laulud mulle armsaimad, mida kirjutanud ole. On rehastrausse õelad laule komponeeris, helilooja kogu oma elu alates kuueselt loodud väikesest jõululaulust. Nelja viimase lauluni Asjendurphy jahisse sõnadel. Straussi võib pidada 20. sajandi suurimaks laulu meistriks. Tema teoste loetelus on neid üle 200, millest ligi 40 orkestrisaatega. Strauss on olnud ka koorimuusikat ühtekokku 38 a cappella ja 13 kompositsioonisaatega. Neil me täna ei Beat. Strauss on tunnistanud, et ta täidab, peab väga kiiresti kast, teatud tekst muusikaliseks tulemuseks realiseerub või mitte. Aga kui idee on juba tekkinud, asutav kannatamatult komponeerib. Straussi meloodiad näivad olevat sündinud näilise kergusega. Meloodia kui muusikaline fenomen paelus teda ka puhtteoreetiliselt juba noores eas ja on ka küpsem, meistrina kirja pandud arutlustes sagedane teema, mis kuulajalegi huvi võiks nüüd pakkuda mõningaid noppeid, neist arutlusi. Kokkuvõtlikult refereerituine meloodia on väärtuslikem kingitus, mis jumalus inimestele omandid. Ta ilmutab end sageli fantaasias vahetult vaistlikult mõistuse mõjuta. Kui poeetilise ideel võibki olla mõistusega mingi seos, kuna seda peab kuidagi sõnades väljendama siis meloodiline idee on saladuslik, absoluutne avastus. Kas peitub ta hinges või fantaasias? Kas fantaasia pesitseb ajus või toitub ta vereringest. Straussi sõnul ei sündinud tema meloodiad sugugi meeleliste muljete suurte looduselamuste või poeetiliste maastike kogemise nägemisel. Ta kirjutab, võiksin lausa uskuda, et need on teatud keemilised elemendid inimese veres mis närvidest või teatud ajuosadest läbi voolates sellise hingelise vaimutegevuse esile kutsuvad, mille kõrgeim tipp on meloodia sünd. Sellised ideed tulevad väga sageli hommikul ärgates seega hetkel, mil öösel verest tühjenenud aju taas värske verega täita aju närvid, veri, mis on siis tugevaim faktor? Straustab näiteks taas korduvalt kogetu. Kui ma õhtul komponeerides mingis kohas takerdub ja ka hoolsama mõtlemise järel edasi töötamiseks rahuldavat viisi ei leia panen klaverikaane ja lisandite raamatut kinni ning lähen magama ja hommikul ärgates on lahendus jätkamiseks käes? Ist suguse vaimse või psüühilise protsessi kaudu. Kust pärinevad Haydni, Mozarti, Beethoveni, Schuberti meloodilised ideed, mille rikkus on nii tohutu meloodiad, üha uued ja originaalsed ja samal ajal nii erinevad individuaalsed? Ja ometi tunnistab Strauss teisal, et ta töötab meloodiatega väga kaua esimesest ideest pliku, tõeliselt kunstipärase meloodia kujundini on sageli pikk tee. Need peavad laagerduma nagu hea vein. Nii mõnegi visandatud motiivi või meloodia panen ma koguni aastaks kõrvale ja kui ta siis uuesti üles korja, leian, et miski on temaga alateadvuses fantaasias. Edasi tanud. Rearstrausi lauludes paelubki kuulajaid eelkõige ääretu meloodiarikkus, nende varjamatu ilu ja ülemus sõna ja muusika loomulik suhtlus. Ka leiab Straussi teksti valikutes palju inimlikku konversatsiooni. Helilooja laseb selgelt välja kuulda, et on sõnade kaudu justkui poeedi enesega dialoogis. Straussi lauludes on palju autobiograafilist. Neis peegelduvad väga isikupärasel moel tema enesehetkemeeleolud ja tundmused, romantika, selline looduselamus, armastus, aga kastraussilikult ainulaadne huumor või terav groteski. Me kuuleme tema lauludes sümfooniliste poeemide ja ooperite sisulisi programmilisi peegeldusi. Ja muidugi oli kõik ka vastupidi, just laulude poneerimine oli tema tõeline loominguline laboratoorium. Straussi teksti valikutes ja nende muusikalises väljenduses on palju asjatundlikkust. Armastus erootika 20. sajandi moodsa psühholoogia ja Freudi psühhoanalüüsi valgusel. Meenutagem siin, et Sigmund Freudi üks esimesi kuulsaid patsiente oli oma armastusdraama tõttu Gustamale. Armastust väga erootilisel tasandil ei kuuleme ühegi Straussi kaasaegsem muusikas sell määrat mitte ühegi teise helilooja, kus laad ei vasta nii otseselt juugendstiili temaatikale ja ornamentaarsele visuaalselt väga ligitõmbav vale väljenduslaadile. Kui mõelda kõigele, mida pakkus juugendstiiliga maalikunstis. Sensuaalset erootilised kirglikud, pöörased naisfiguurid, hingestasid nii tema laule kui oopereid. Suur osa Richard Straussi lauludest on inspireeritud ja loodud tema kauni häälsele naisele Pauline anale kes oma lauljatari karjäär oli alustanud mitme maakleri rolli esinedes tulevase mehe dirigeerimisel nii vaimari õukonnateatris kui koguni Wagneri pühamus Bayrotis. Ka oli Pauline ehk suur tähelepanu vajadustki otseseks tõukeks, miks Strauss paljud oma laulud orkestrisaatega varustas. Ta oli kas siin maakleriga koos üks esimesi, kes kammerliku liidi suurele kontserdilavale tõi. Kuid olulisem veel just Straussi eriliselt rikas orkestrivärvide ballett andis muusikale sügavamaid tähendusi ja avas neis peituva emotsionaalse atmosfääri seni kuuldamatuis varjundis. Straussi teksti autorite ring on küllalt lai ja ulatub Götest ainest ulandi ja lõkerdini. Ahimor arnimisklemensprentaanoni mitmed laulud on loodud Karl Herkeli, John Henry mäki Paul haise, Kilmi, Alfred Kerry, Richard teemeli, Joseph von aiendorfi ja Herman Hesse tekstidele. Ja nii peegeldub ka tema lauludes saksa romantilise luule arengutee tollal kõige moodsamate teemeli jahis seni välja. Me peame tunnistama, et just oma lauludes enamasti armastus ja looduslüürikas jääb Strauss kõige enam seotuks hilisromantilise väljenduslaadiga. Ega Seagi endale eesmärgiks olla uuenduslik, see tähendab olla moodne. Ometi rikastas ta saksa poeetide luulet impressionistliku ja Ekspressionistlike stiilielementidega, mis uuenevale luulekeelele vastab ja eelkõige varjatumaid psühholoogilisi hingeseisundeid avada laseb. Kui varagi ja omapärane oli Strauss juba loomede alguses, tunnistavad tema esimesed kunstipärased laulud oopus 10 aastast 1885. Nende hulgast leiame tänaseni ehk tema kõige tuntumad enim plaadistatud pühenduse ja sessiili, mis oma romantilises tundepuhangus on väga sarnased. Laulud pühendas ta oma noorele naisele Pauliinele, kes neid andunult esitas paar aastat hiljem üheks Brüsselis toimunud kontserdiks Strauss nad orkestreeris. Väga lähedased olid heliloojale Kilmi Lilian Korni Pootsmani noore Richard teemeli juugendlikest kujunditest rikat tekstid, millest leiab erootilisi tundeelamusi, joovastavat hümnelikust ja maailma valu tollasest luulest kiirgab saladusi, varjab sume ja reetlikult paistva kuuga. Mis armastajat andumist ja hingede ühtesulamist valgustab. Selline on Richard teemeli tekstiga laul, metsa õnnistus laulab Diana Tamra. Hommik on järgmise Jon mäki tekstiga laulu pealkiri mis toob rahunemise ja teadmise, et järgmisel päeval taas päike tõuseb. Straussi laulude hulgas on neid, mis inimese hingepõhja väga sügavalt vaatavad. Võiks öelda, et neis tajume otsekui vaikusse surutud summutatud karjed kus muusika kõige paremal moel sõnades väljendamata, too esile toov. Neis saavutab laul ka vaid klaverisaatega veenva jõu ega vajagi niivõrd orkestri kõlarikkust. Puhka mu hing, roomaine seee oopus, 27 Karl Herkeli sõnadele on üks neist näilisest tuulevaikuses loojuva päikese punas. Keset magavaid aasu püüab üksildane inimene vaigistada oma hinges taas puhkevaid torme. Need on võimsad. Need on kõikehaaravad, mis südamesse valu ja häda toovad. Laulab Renee Fleming. Straussi loomingust sümfoonilise Spoeemides sviitides on palju realistlik pildikesi või stseene inimese argielust. Heinrich Haine tekstile komponeeritud laulukeses halb ilm, Slehtesse Vetter kuuleb ja miks mitte ka näed pildikesi vihma sajuselt tänavalt läbi akna mugavalt kodu soojas tugitoolis istuva kuld kiharatega tütarlapse silme Läbituluke, mis vihmas võbeledes eemalt paistab. Eideke, kes teed laternaga valgustades mööda tänavat rühib et veel poest koogi tarbeks jahu või võid osta pimedust, mis akna taga madalamale laskub. Moodsamat tonaalsuse piiril balanseerivat harmooniat kasutas Richard Strauss seal, kus laulu tekst seda sisuliselt nõudis. Olgu siinkohal näiteks mõistuse kaotanud Ophelia laulud Shakespeare'i Hamletist laul pealkirjaga kuidas sinu kallimat tunda, teiste seas sauast skandaalidest kulunud kaabust peas. Peig on neitsile mullal, peekon mullal, kivi on nüüd jalutsis, mätas peatsist all. Straussi laulude stiil nii väljenduslikus kui puhtvokaaltehnilises mõttes on ääretult rikas. Paljud neist esitavad oma kiiretes koloratuursetes ja ülisuure ulatusega meloodialiinides lauljatele ülikõrgeid nõudmisi. Nad eeldavad ka oskust leida oma hääles üles peenemadki värvi tämbrid ja nõuavad luuleridade taha peituvate ajutekstide peent mõistmist. Straussi hilisloomingu kokkuvõtteks on esialgu eraldi lauludena planeeritud, kuid juba postuumselt tsükliks vormunud neli viimast laulu. Joosep von haisen dorfi ja Herman Hesse sõnadele. Mis kõige enam vastaside Straussi tollasele hingeseisundile ja maailma nägemisega veel nooruse kevadet meenutada veel elusügist, nautides suve naeratuse peegeldust, roosipuhmas, imetleda siis unne, suikudes, külmalt kiirgava tähistaeva poole, sirutada siis koos loojuva päikesega, kustuda, surra ja kirgastuda. Muusikas kõlab jumalik motiiv Straussi varasest sümfoonilisest poeemist. Surm ja kirgastumine. Laulab tsessi, Norman. Lõppenud saate Richard Straussi kammerja laululoomingust koostas Maiali lee saate helioperaator oli Helle Paas. Straussi kammermuusikat mängisid Londoni hapner ansambel Gidon Kremer ja oled maisenberg ning Glen kuld. Straussi laule esitasid Diana Tamra, René Fleming, Elizabeth Schwarzkopf ja chissinorma.