Helgaja. Tere, mina olen anne trummik. Täna on mul öelda teile üksainus sõna, OP. Et see on juba iseenesest sündmus, et seitsme päeva jooksul toimub Tallinnas korraga kolm esietendust kusjuures mind muidugi isiklikult ärritas väga see, et kaks esietendust toimusid täpselt samal päeval ja samal kellal kuigi mitte samas kohas. Räägime siis 15. mail esietendunud Estonias Georg malmi lavastatud Dani Tšeti armujoogist Telliskivi loomelinnakus, samal ajal Marianna liigi ja Sander Mölderi korduma kippuvad küsimused Laura metsale vastases. Ja üleeile jõudis siis Estonia kammersaalis esimest korda publiku Muusikaakadeemia ooperistuudio lõputükk tonitseti ö kelluke, mille lavastajaks oli Taisto noor. Sellega seoses sai sellenädalasest helikajast ametlikult ooperit ja stuudios. Seal on suutnud meelitada kaks ooperikriitikut Alvar Loog ja Kerri Kotta kes lausa kibelevad. Ütleme, kui hull on seis Eesti ooperiteatris hetkel aga enne seda, kui me oopereid ükshaaval ette võtame, et mis te arvate, et kas eesti publiku suurust arvestades niisugune esietendus sagedus on õigustatud. Keri. No raske öelda, kas nüüd õigustatud või, või missugune see sagedus üldse olema peab, et ega see sagedus ei ole ju selline pidev, et see on, tundub pigem midagi sellist, mis on üldse omane sellise kevadhooaja nagu lõpule, et, et minu meelest ma mäletan ka eelnevatest aastatest, et on just tulnud väga palju uusi tükke välja vahetult enne enne hooaja lõppu, millest siis osa on tudengiprojektid ja osa siis lausa nii-öelda elukutselistest muusikateatrites. Noh, eks ta võib-olla mõnes mõttes märkimisväärne on kindlasti, aga, aga just, et kuna see ei ole tõesti ainult nii-öelda meie tavateatrite selline toodang, kui nii võib öelda vaid, vaid ka nii-öelda õppimisega seotud projektid, siis ega see vist midagi väga ebatavalist ei ole. Ma arvan, et kõigil nendel kolmel on, on suhteliselt erinev sihtgrupp ikkagi tegelikult ja ka see publik, keda mina korduma kippuvate küsimuste neljandal etendusel nägin, oli ikkagi pigem noored inimesed või isegi väga noored inimesed, kellel Estonia majja võib olla väga sageli asja ei ole. Ja ka väga palju draamataustaga inimesi oli seal. Et selles mõttes need ooperit nii-öelda kindlasti üksteise turgu ei solkinud ja see, et neid oli kolm tükki lõpuks nädala jooksul, kolmas siis veel või muusikaakadeemia diplomilavastus. Et kindlasti on see ainult hea, rikastab meie repertuaari pilt, see annab publikule võimaluse valida ja annab solistidele võimaluse. Nii et ei saa öelda, et eestlased on järsku haruldaselt oopri tembeliseks muutunud. No ma ei tea, tänapäeva turumajanduslikus mõttes küll arvatakse, et nõudmine nagu tekitab pakkumise, aga ma ei usu, et see ooperis päris niimoodi on, et ma ei tea, kas inimesed on väga ooperilembelised, aga ma arvan, et sellised segatud žanrid on tänapäeva või tänase ajastu nagu märg ja teatav selline vaatemängulisus ja ja tõesti nagu erinevate meediate segamine ja see kõik on ju midagi sellist, mida OP päris saab üsna edukalt kasutada, nii et kas need ooper kui, kui nüüd selline traditsiooniline või mingi museaalne artefakt, vaid vaid lihtsalt ooper kui teatav žanre, mis võimaldab tegelikult sellist multimediaan nagu lähenemist, võib-olla selles mõttes jah, ta võib-olla on küll natuke populaarsem, kui ta kunagi varem ehk oli. Seda enam, et nendest kolmest kaks oli siis sellised väga muude žanrite sugemetega, et võib-olla ainult siis Donizzieti Armujook Estonias oli siis selline puhtalt pelg anta ooper. Nendest mõlemast teretega kirjutanud Kerri Kotta arvustus ilmus eilses sirbis ja Alvar loogi muljeid saab lugeda üleeilsest postimehest. Aga lühidalt kerja arvas, et armujoogis oli küll kõik professionaalne, aga mitte just kõige põnevam. Alvaraga nimetas seda esietendust pigem ebaõnnestunud peaprooviks. Oli see tõesti kõige halvem armujoogietendus, mida sa näinud oled? Ei kindlasti ei ole see kõige halvem etendusega ka kindlasti mitte kõige halvem lavastus, aga ta on ka päris kaugel sellest, et olla võib-olla nende parimate seni nähtud ja kuuldud lavastuste ja etenduste kõrgusel. Et minu meelest armujoogi puhul ongi natuke nagu see õnnetu pettused tingituna selles dramaturgiat, mis on ju tegelikult üsnagi hõre, sihuke skemaatiline, seal on põhimõtteliselt ainult neli tegelast, kelle suhteliselt ebahuvitav omavaheline selline armukolmnurka ja kerge selline kelmiliin peaks kahte vaatust üleval hoidma. Ja kui sellele lavastusele ei ole ikkagi siukest heas mõttes operetliku hoogu taha saadud, siis ta tegelikult ju ikkagi jääb nagu lohisema ja inimeste jaoks, kes on enne ooperis käinud ja ühtlasi siis ka tõenäoliselt armujooki enne näinud ja kuulnud ta muutub lihtsalt ebahuvitavaks ja siis läheb omakorda kogu rõhk ikkagi solistidele. Et nagu korralik pelgandooperdan ikkagi ikkagi eelkõige solisti ooper ja kuna inimesed, kes on ooperit enne kuulnud, on ilmselt ka kuulnud väga häid ja nii-öelda interpretatsiooni ses mõttes võimaluseks klassikalisi ettekandeid siis kuna see võrdlus on vahetult olemas, siis sellises mõttes nagu väike teater, nagu, nagu meie siin meie, Estonia, meie rahvusooper on. Et siin on ikka raske pannagi välja sellist solistide koosseisud, kes oleks sellel tasemel, et, et seetõttu, et tegu ongi raske teosega, ma leian ja see ja see allajäämine mingis mõttes sellele mõttelisele ideaalstandardile on natukene sinna tegelikult nagu stsenaarium juba sisse kirjutatud. Et võikski siis eeldada, et muusika peaks olema see, mis inimesi kutsub armujooki vaatama. Samas kui nüüd neid kõige kuulsamaid numbreid võrrelda, siis ma ei tea minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt. Oliver Kuusik esitas oma kuulsa Fortivalaagrima küll päris kenal viisil või mis teie arvate? Ka minu jaoks oli see vähemalt esietendusel üks üks muusikalisi kõrgetki kindlasti. Jah, ma nõustun ka täiesti tähendab minu meelest see, millest Alvar rääkis siin, et tõesti, sellega võib nõustuda mingis mõttes, aga teiselt poolt ma ikkagi ütleksin, et, et minu meelest selles lavastuses ütleme, see potentsiaal on sees, ma usun, kõik see, mis nagu Alvar esile tõi, oli suuresti tingitud sellest, et see asi pole veel kokk, kui mängitud, et see lihtsalt on toores, seal lihtsalt rabe. Tundub, et siin lihtsalt need asjad veel ei loksu niivõrd hästi kokku, et sellist loksu oli tõesti nagu, nagu tunda päris mitmes plaanis juba kas või alates sellest, et tegelikult orkester ja lava oli lahus, päris päris pikalt oli loks juba orkestri ja solistide ja koori vahel, tähendab üks või teine kiirustas eest ära ja nahkadentsides püüti jälle 11 niimoodi kenasti kinni, aga jah, eriti nendes puhodid bee kiiremat laadi numbrites teinekord jah, natukene kaotati see järg käest ära, midagi otseselt ei lagunenud lausa, aga sellist jah, pidevalt nagu noatera peal kõndimist oli, oli tajuda. Ja ma arvan, et see tõmbas väga palju maha seda, mida seal lavastuses oleks võinud olla, sest noh, mis mulle nagu võib-olla meeldis selle lavastuse puhul, et see lavastus tõesti tegelikult ju väga pretensioonikas ei ole, Georg Malvius on ju professionaal ja minu meelest seda oli tõesti nagu tunda, et ma nagu sellest sain aru, enam-vähem ütleme võib-olla mõned detailid välja arvatud, mis seal laval toimub, miks seda tehakse nii ja miks mitte teistmoodi. Et võib-olla jah, see minu kriitika selle lavastuse kohta oli pigem see, et, et kõik see, mis nagu toimis või töötas oli noh, mõnevõrra nagu klišeelik või mõnevõrra natuke nagu igav. Ja nüüd see, kus siis lavastaja tahtis teha midagi uut. See paraku ei töödanud näiteks nagu see ooperisse sissejuhatamine, mis tegelikult noh, retušeerima ooperi alguse niivõrd ära, et noh, see oli lausa häiriv, et vaene Oliver Kuusik, eks ole, laulab laval. Aga enam-vähem on veel, eks ole, saalis valgustus käib mingisugune sebimine, saali uksed on veel lahti. Ei noh, see kindlasti ei aidanud need luua atmosfääri või kuidagi ei valmistanud väga hästi ette selleks, mis nagu edasipidi tulema. Aga kui ma vaatan ikkagi edasi seda, et mida siis kooriga tehti, kuidas see pandi liikuma ja solistid ja kuidas see asi nagu välja mängib ja siis ma nagu tehniliselt näeksin seda potentsiaali seal sees, et kui nüüd oleks võimalik teha veel nii-öelda proovi ja, ja see asi nagu kindlaks harjutada selle kindluse põhjalt tuleks ka see artisti teatav vabadus, noh, mis on sellise noh, nagu sa ütlesid, operetliku nii-öelda sellise atmosfääri andmiseks hädavajalik, tähendab, seal peab olema selline väike vabadus, väike improviseerimisvõime või selle väike tunned, et ma olen sellest igal juhul üle, et ma julgen riskida natukene, et ma julgen tekitada midagi, mis, mis sel korral ja sel õhtul eks ole, toimub ja mis muudab selle lavastuses nagu mäletamisväärseks sellised võimalused tegelikult on, on antud ja äkki see nii-öelda paraneb ajas. Mina olen kindel, et paraneb selles mõttes, et siuksed, koomilised teosed kipuvad esietendusel vähemalt teatud määral läbikukkumine, mitte ainult muusikateatris, võtke sõnateatris, see on žanr, mis, mis eeldab ikkagi ka mitte ainult väga head partneritunnetust laval, vaid ka väga head saali tunnetust selles mõttes, et saali tunnetus sa ei saa enne, kui sa oled oma nalju nii-öelda publiku peale ikkagi testinud, tegelikult sa saad, saad aru, mis, mis töötab, mis ei tööta ja mis kannab ja, ja mis ei kanna armujoogiga, ma usun ka, et tehakse veel proove ja ja ka nii-öelda hea etendus on omakorda proovi eest nii-öelda, et ma arvan, et see saab minna ainult paremaks. Aga mis puudutab Malviuse lavastust nagu laiemalt, et jah, ma olen ka nõus, et seal professionaalne käsitöö, aga üldiselt ikkagi peaaegu ei, mitte midagi rohkemat ei heas ega halvas mõttes. Armujook on selline teos, et, et ilmselt ka tema see sihtgrupp, kes teda eelkõige vaatama tuleb, ma usun, ei eelda ega ootagi, et neile nüüd midagi elu mõttega või, või kaasaja kohta öeldaks või sinna toodaks mingeid poliitilisi allusioone või et selles mõttes maailmas ei ole hakanud ka nagu teost nagu vägistama oma lavastusega. Aga, aga teistpidi sellisena nagu ta nagu lavale pani. Ega seal ei ole ka, nagu eriti minu meelest sellist võib-olla tundlikult läbi mõeldud või esteetiliselt läbi töötatud ikkagi sidet sellega misse tonitseti Armujook siis tegelikult on. Ta on jäänud minu meelest natuke nagu kahe vahele, et, et üks võimalus on, on ta ikkagi lavastada lõpuni teatud mõttes sellisesse isegi muinasjutuliselt, sest eetikas siukses lasteteatri esteetikat tehada, lõpuni mänguliseks keerata kõik värvid peale lasta solistide lustida ja, ja mingis mõttes see lugu ongi ju täiesti peaaegu debiilne, et lavastus võiks tegelikult selles mõttes Kuresoneerida, see on üks võimalus, mida on ka maailmas ju päris palju tehtud ka muidugi hästi tegema. Või siis teine võimalus on see, mida mitmed lavastused, mida mina aastatest olen näinud, on ikkagi üritanud nagu psühholoogiseerida seda lugu. Ja eelkõige suur miljoni krooni küsimus, millele lavastaja peaks sel juhul suutma vastata, on see, et miks see küla kaunitar meelt muudab. Et nagu me elust teame, üldiselt selliseid asju ei juhtu, tegelikult see valik, mis tema ees on, et kas valida siis nii-öelda selge karjääri mõistusega rändpolgu kapten omale peigmeheks või siis või siis külalollike. Aga ta teatavasti muudab meelt, et kui juba seda psühholoogilist teed pidi minna ja kui üldse nii-öelda üritada tõsisemalt haakida lavastusse Need kihid muusikas, mis on nagu selgelt lüürilised, nagu selle tenori aaria näiteks muidu kipub nagu üksikule saarele tegelikult seal teoses sageli jääma. Kui neid kõiki Kim nii-öelda lavastuslikult läbi panna, et siis peab vastus olema, miks see tüdruk ikkagi tegelikult meelt muudab ja ma Maljusel lavastusest mitte kuskilt seda vastust ei näinud küll aga ma lugesin intervjuud temaga, mis oli vist sirbis, kus ta ütles, et, et tegelikult siis nii-öelda sopran armastab tenorit algusest peale. See ei tundunud väga veenev mulle, igatahes laval ma seda ei näinud. Ühesõnaga, mis ma pika jutuga öelda tahtsin. Tegelikult jäi nagu natuke nende kahe ütleme sellise mingis mõttes ennast ise pakkuma võimaluse vahele ja, ja kuna ta ei läinud neist kumbagi lõpuni, siis ma arvan, see on ka üks võib-olla selle lavastusega niuksed kergeid puudusi, aga noh, kolmas võimalus ilmselt võimalusi on veel, aga kolmas ennast ise pakub, võimalus on see, et sinna ikka ehitada täiesti mingi uus maailm peale. Ma mäletan, aastatetagune üks Berliini koomilise ooperilavastus oli seda teinud, seal oli, oli niisugune kinotemaatika toodud ja, ja see oli põhiliselt lavastas inimestele, kes on seda ooperit 15 korda näinud erinevates lavastustes, neil oli ilmselt huvitav. Teistel tõenäoliselt mitte. Jah, sellega ma olen natukene nõus, et novot jälle jah, et Georg maailmas oli tõesti need tõstnud selle tegevuse, eks ole, 20. sajandi kahekümnendates 30.-tesse ja mis tegelikult jah, ennast tõesti kuni vist nagu ei õigustanud väga, et tegelikult ei olnud päris täpselt aru saada, mida sa nüüd pidi juurde andma, no ta lubas, eks ole, jah seal nii-öelda polgu kaptenit või ümber nimetada, Ta ta siis, eks ole mingisuguse maffiapealikuks ja see võib olla võimaldas midagi nagu eksponeerida laval mis oli võib-olla mõnevõrra mitte väga veenev. Aga jah, sellega ma olen nõus, et need valikud, kus, kus midagi prooviti nii-öelda tõesti selle ooperi peale hakata ehitama midagi uut, et need ei olnud tõesti selgel, et miks seda tehti. Ja need olid ka väga sellised visandlikud tõesti, et noh, midagi oli nagu tehtud, aga ega sealt jah, sellist läbivat kontseptsiooni selles mõttes ei paistnud. Ja näiteks kui valmistusest veel rääkida, et võrdluseks nüüd see korduma kippuvate küsimuste ooperi, millest me edasi räägime, et kui minu jaoks näiteks selles lavastuses oli, oli lavastaja oma töö ikkagi nagu lõpuni ära teinud, võib-olla isegi üle natuke teinud, et seal oli ikkagi igal solistile oli kogu aeg väga selge ülesanne, laval liigub, miks ta seda teeb ja see lavastus oli väga füüsiline ja minu meelest väga niisugune detailitäpne võib-olla isegi nagu liialt kohati, et muusikaga vastuollu minema minev, selles mõttes siis Malviusel vähemalt esietendusel ikkagi nagu need teatud visanud stseenid ja liikumised, need olid ikka suhteliselt stiihiliselt ja seal olid nagu isegi mingid sellised kohad, mis nagu libreto annab sul isegi ette, mis sul peaks laval toimuma ja ta oli isegi nendega suutnud vastuollu minna. Üks näiteks on kohe alguses, kui see kaunitar tuleb ja hakkab rääkima seda Tristan Isolde lugu sellest võlujoogist. Ja siis on Nemorinol on siis repliik, et ma lähen ka lähemale, katsun kuulata, aga sel hetkel, kui ta seda ütles, oli ta konkurentsitult kaunitaarile kõige lähemal seisev inimene, tal polnudki liikuda enam mitte kuhugi. Et isegi Malvius ei olnud nagu nii palju minu meelest viitsinud nagu tööd teha, et sellised asjad paika saada. Et see oleks küll etteheide minu poolt. Kui sellest liikumisest veel rääkida, siis minule isiklikult just võib-olla see tekitas mõnikord probleeme, et kui, kui kasvõi kooriliikumine oli niivõrd intensiivne, et sa juba segas näiteks muusikale keskendumist. No ma ise mõtlesin, et see kooriliikumine oli väga muusikalik nii nagu veel mõned detailid koorist, et, et see oleks tegelikult olnud nüüd veel üks võimalus tegelikult Georg mall ja selle seda asja üles ehitada, võib-olla lavastada see asi nii-öelda muusikali võtmes. Ja võtta see asi siis, et nii-öelda 30.-test aastad tõstada siis veel rohkem tänapäeva kas just lausa tänapäevaga. Aga veel hilisemasse aega ja tehagi sellest nii-öelda muusikal. Esiteks asi, mida ta nagu tunneb hästi ja valdab ja võib-olla oleks võinud sellest jah siis tulla selline hästi põnev või väga omalaadne lavastus, tõsta üks nii-öelda 19. sajandi muusika selline suhteliselt kerge tükk siis nii-öelda 20. sajandi puu ja mängida ta selles võtmes välja, aga siin jah, ma seda muusikalikuste eelkõige nägin nagu koorinumbrites, mis jah, hakkas mõjuma. Aga see muusikalist eetika eeldaks ka ikkagi hoopis teistsugust saali ja maja, tõenäoliselt nagu minagi oma nupsukeses kirjutasin see koori õppimine ja, ja kohati need hüüded ja jaga lindilt tulevad hääled ikkagi vähemalt minu kõrvale mõjusid küll nagu Estonia saalis kuidagi võõristavalt ja kui sa oled ikkagi nagu klassikalise ooperietendusel, sa oled võib-olla pisut häälestunud oma kõrva nagu natukene peenematel helidele, kui, kui need, mida, mida see lavastus siis sinna puhtalt peale tekitas, et sellist võtet saab ikkagi kasutada ainult helivõimendusega saalis, minu meelest. Ja punkt kaks on see, et kui ikkagi sellele koorile selgelt suurem ruum anda, siis seda me oleme ju ka enne näinud. Estonia lava lihtsalt jääb väikseks selle jaoks, see eeldab väga head ja läbimõeldud koreograafi tööd, väga head ruumitunnetust ja ühtlasi põhimõtteliselt kogu lava kasutamist, sel juhul aga nagu antud juhul, kus dekoratsioonid ise olid juba nii suured ja see lavaruum oli tal sellel suhteliselt väikseks jäänud akustikale, see küll mõjus minu meelest pigem hästi. Aga ega kooril seal tegelikult ruumi ei olnud. Võrdluseks, sama asi minu meelest juhtus Reigi õpetajaga Vanemuise väikses majas siin kuu aja eest, kui ta esietendus, et noh, seda kooria liike terve lava täis ja, ja kui nad siis ka organiseeritud liikuma üritasid seal hakata, see tegelikult ju ei töödanud visuaalselt. Minu meelest. No kui nüüd sellest miljööst veel rääkida, mis seal laval valitses, et jäi mulje, et on üritatud siis sellist 30.-te päikeselist Itaalia külaühiskonda näidata. Kuidas see mõjus? MINA OLEN lõunama hing mulle meeldib kõik päikseline ja helge oleks võinud veel helgem ja veel päikeselisem olla just valguse poolest, et minu meelest see on ka üks Estonia uute ooperilavastuste selline, pigem korduma kippuv tendents, et ehkki seal valguskunstnikud on pigem erinevad ja enamasti sisse imporditud, minu meelest nad kuidagi kõik fetiseerivad sellist pimedust liiga palju või kuninga selleni, et näiteks punktvalgust peaaegu üldse enam ei kasutata mis näiteks omakorda looks olukorrad. Kui meil oleks võimendusega saali, siis sa pead ka solisti tükk aega üldse otsima. Noh, et seal on 15 inimest laval, et sa hakkad otsima, kes laulab, kui sa ei kuule, kust hääl tuleb, sest valgustada üldse välja ei too. Jah, võib-olla jääksin siin isegi vastuse võlgu, et ausalt öeldes ega ma ei lugenud kava ega midagi, ega ka seda, mida võib-olla Georg maailmas oli enne selle lavastuse kohta öelnud, nii et et ega see väga selgelt ja otseselt nagu välja ei tulnud jah, et tegemist on just nimelt selle ajastu ja sellega siis hakkas nagu järk-järgult vaadates nii-öelda võib olla täiesti osatäitjate riietust ja ja mingisuguseid muid detaile hakkasid nagu mõtlema siin midagi nagu hästi ei klapi, aga et mis need täpselt on kuni muidugi selle külgkorviga mootorratta lavale jõudmisel, siis oli ju enam-vähem selge, mida siin tahetakse näidata. Läheme siis korduma kippuvate tendentside juurest korduma kippuvate küsimusteni, mille esietendus oli samal päeval. Teie nägite mõlemad viimast etendust pühapäeval. Ja mulle tundub, et see fakt, et, et armujook ja korduma kippuvad küsimused ei olnud mitte ainult siis ühel päeval, vaid ka täpselt ühel kellaajal esietendusi, see tundub kuidagi tähenduslik mulle omal moel ja ma tahaks väga teada, kas see on juhus või mitte. Et kas see noorte inimeste punt, kes siis pool aastat oma ooperit, ettevalmistus, selle maailma esietendust, ettevalmistus, kas nad panid selle teadlikult samale päevale, kus, kus Estonia tõi siis oma nii-öelda uuslavastuse välja, sest Estonia lavastuse kuupäev on ju? Ma arvan, kaheksa-üheksa kuud olnud avalikkusele teada, kas see on isegi natukene võib-olla selline teadlik provokatsioon või mitte, mind nagunii sportlikust huvist tegelikult nagu tahaks teada. No ilmselt pigem mitte, kavatseti teha neli etendust ja on loogiline alustada neljapäeval ja et lõpetada Jah, aga sel juhul on see mitte taotuslikus ja selle taga olev teadmatus ikkagi väga tähenduslikud. Ja ühesõnaga meil on nagu juba nii suur kultuurilinn, et kaks erinevat ooperitrupi nii-öelda ei ole teadlikud. See etendusõhtutest ja ammugi mitte esietendustel. Jah, sellest võib nii ka mõelda, igal juhul. Kõlab ju väga uhkelt. Muusikast, et kuna tegemist oli uudisooperiga ja ka mõlemad heliloojad olid nii-öelda ooperi Deblitandid eriti puhul, on eksju, pole ju küsimust, et vana pelganto meister, aga kui nüüd noor helilooja hakkab kirjutama esimest korda ooperit, siis seal on väga palju asju, millega ta peab arvestama ja on olnud juhuseid, kus kas hääle kui instrumendiga arvestamine ei olegi võib-olla kõige hõlpsam, et missuguse mulje siis jättis muusikat, oli see hästi lauldav muusika, oli see selline heas mõttes ooperiteks? Jättis professionaalse mulje igati, et just nimelt, et tundub, et solistid ikkagi tundsid ennast selles muusikas päris mugavalt, et sellist nagu higistamist või nagu sellist näilist pingutamist laval ei olnud. Jah, vähemalt Ta ei ole küll ei ilmnenud selliseid kohti, kus sa näed kuidagi seda tööd, et see töö, mis sellega oli tehtud, ilmselt on see väga suur töö. Et see tõesti ei olnud kuidagi eksponeeritud, et see asi nagu voolas või avaldus üsna üsna loomulikult. Nii et muusikal ta ei olnud võib-olla elik keelelises mõttes, kes võib-olla midagi väga ootamatut ta oli sellises nagu seda võib-olla tänapäeval ka nimetatakse, mõnikord sellises üsna neoEkspressionistlikus vabatanaalses helikeeles kirjutatud muusikat ka millel aga puudus igasugune, selline omaaegne võib-olla ütleme sellisel traditsioonilise avangardismile omane pretensioonikus või tari väga loomulik, väga naturaalne ja, ja minu meelest väga orgaaniliselt oli see ühendatud ka elektroonikaga. Niiet et jah, muusikast võib-olla mingist spetsiifilistest asjadest väga palju meelde jäänud, sest noh, juhtus ka nii palju mujal, eks ole, nii-öelda laval ja nii, et seal oli väga palju jälgida, nii et ilmselt ei ole segi ühe kuulamise põhjal kohe analüüsitav, aga samas võib öelda, et sellel muusikal kindlasti olid ka selliseid, selliseid operatiivseid, kvaliteete, kui nii võib öelda, et selgelt seal eristusid ikka teatavad muusikalised numbrid, teatavad aariat või teatavad jah, mida võib isegi tegelikult võib-olla mingis kontekstis esitada väljaspool seda ooperit, nii et kindlasti on seal puhtmuusikaliselt ka täitsa tugev potentsiaal olemas. Ma lisaks jah, et selle muusika üks trump on just nimelt see teatav, mitte Akadeemilisus, mis muidu ikkagi ooperikunsti ka nüüdisooperite puhul minu meelest natuke nagu kummitab. Mida ma akadeemilise seal mõistan, on, on võib-olla ka natukese selline nagu noodifetišism või selline, et kui ma juba kirjutan, et noh, siis ma kirjutan ikka nii, et on kirjutatud, et seal oli ikkagi minu meelest heliloojad mõlemad, eriti siis just vokaalile kirjutades olid päris selgelt aru saanud, et see teos peab ikkagi minema publikut, et ja muusika peab kandma ikkagi nagu seda sõna ja toetavat funktsiooni ja sõnalavastusega sellisel moel kui minema, et, et see lausutav ja lauldav sõna ikkagi saali jõuaks, et oleks, oleks jälgitav. Et see muusika ei hakkaks võib-olla noh, nagu sellise mingist sümfoonilises rikkusest täiesti oma elu elama ja selles mõttes teatud mõttes tühi käigul käima, sest loomulikult keegi seda nagu jälgida ei jõua. Ja sellisel moel näiteks omakorda kui sealt nüüd lavastus ära võtta ja ütleme, kujutleda, et me hakkame sellest ooperis näiteks kontsertettekannet tegema, seda jääks kindlasti hõredaks muidugi juba eelkõige seetõttu, et ta on ikkagi nagu semi ooper, seal on sõnarile ja nii-öelda mitte muusikaline osa on on väga suur ja see on siin selgelt sisse kirjutatud, et ainult muusikat ei olekski võimalik mängida, ta laguneks dramaturgiliselt koost lihtsalt. Aga see ka fakt nüüd ise teoseid kirjutanud kaks heliloojat, mina isegi ei ole kuulnud, et ooperiajaloos oleks sellist asja varem on, on lõpetatud teoseid postuumselt näiteks keegi teine lõpetada ja ka seda oleks algusest peale kaks heliloojat, kindlasti seda on maailmas pole mingi midagi esimest korda, aga mina ei ole kuulnud igatahes kunagi siukest asja, et selles mõttes see teos niimoodi vormilises plaanis või ütleme, sihukses statistilises mõttes ületab huvitaval moel uudisekünnist ja ma ütleks, et see eksperiment, et ju tegelikult õigustas ennast, sest kas nii-öelda erinevate heliloojad, kes kasutavad täiesti erinevat helikeelt täiesti erinevaid instrumente, üks siis põhimõtteliselt arvutit ja teine siis väikest orkestrit. Ja see viis, kuidas need kaks heliloojat olid oma helikeele nii rütmiliselt kui kõlaliselt, et kokku saanud, ületas ausalt öeldes minu ootusi nagu kõvasti. Ma arvasin, et nende kahe, helilooja, ajakirjade ja, ja nii-öelda puhtalt helikeele vahele tekib ka selline mingisugune lõtk või et nad kuidagi satuvad hoopis rohkem omavahel. Kas, kas dialoogi positiivses mõttes või siis et, et isegi konflikti, aga minu meelest ei juhtunud nagu kumbagi eriti see oli päris selline orgaaniline tervik. Ja võib-olla üks asi, mida ma lisaks, mis mulle huvitav tundus olevat, et et kui võtta, et noored heliloojad põhimõtteliselt esimene suurem töö. Et just sellel foonil võetuna mulle meeldis printsiip, et ka, et pigem, et nagu, nagu vähem on rohkem või vähem, on parem. Et seal oli ikkagi väga palju vaikust sees kogu selles partituuris. Ja mul on natuke võib-olla kahju, et kui nüüd lavastuse peale tulla võib-olla lavastaja Laura mets ei olnud võib-olla minu silmis päris hästi seda vaikust üles leidnud, et võib-olla seal seal lavastus oli kohati võib-olla natuke liiga intensiivne selle muusika jaoks. Selles muusikas oli kvaliteete, mille väljatoomist lavastus kindlasti ei toetanud. No ma võib-olla tuleks korraks veel muusika juurde tagasi, et jah, lavastus on tõesti veel iseasi, aga aga jah, et lisada siia võib-olla tõesti juurde, et kui küsimus veel selle, et kuivõrd see muusika oli siis nagu ooperile sobiv või nii tõesti jah, see võib öelda, et see muusika nagu väärtustes lauljat erinevalt tõesti sellisele tavapärasele tendentsile kus kiputakse võib-olla orkestriga tegema päris palju, orkester on üsna selline, massiivne nüüdisooperis sageli ja kuiv on võimalust suurt sümfooniaorkestrit kasutada, siis on üldreeglina taga ära kasutatud igas mõttes. Ja siin oli tõesti nõnda, et kui olid, et mingisugused muusikalised numbrid või, või sellised episoodid, mis väga meeldis, oli tõesti see, et solisti võis saata vaid üks instrument või peaaegu üldse mitte midagi. Tõesti, sellel tekstil oli õhku ümber ja ja tõesti, seetõttu see teks nagu jõudis väga hästi saali, mis on nüüdisooperi puhulik ka pigem erand kui reegel. Aga tõsi ta on jah, et kui need lavastuse juurde minna, et siis seal jah, sellist võimlemist oli ikka omajagu. No ta oli ikka täiesti täis lavastatud sellisel moel, mida me ju muusikateatris näeme ikka väga harva ja ka enamasti võib-olla väikestes kammerooperites kuskil Gussongil publiku ja ja lavadistants, väga väike ja noh, rollid on täiesti kuni miimikani ja lõpuni välja töötatud, et kui sul laval, et sageli lihtsalt, aga, aga antud juhul jah, lavastaja oli ikka minu meelest kõik lõpuni läbi mõelnud igale karakterile, aga tõelisel sellise füüsilise välise kuju leidnud ja hoolitsenud selle eest, et siis lauljad nii-öelda sellega, härra realiseeriksid ja ja samal ajal ta jäi nagu maitsekas. Aga minu üks suur küsimus, mis mind huvitaks, kui, kui siin oleks nüüd keegi sedasama ooperi loomingulise tagatoaliikmetest, mida mina hea meelega küsiks, oleks see teadlik ja läbimõeldud, oli algusest peale siis see otsus teha mitte nii-öelda päris ooperit, vaid ikkagi nagu semi ooperit, ehkki nad ennast ise kavalehel või tutvustuses nii ei nimeta, aga tegelikult, kui žanriliselt võtta, siis noh, see ei olnud päris ooperis olice Semjon. Et olles ise elu jooksul sattunud mitmete semi ooperite etendustele, siis, siis mul on küll jäänud mulje, et, et see on ikkagi üks, üks väga selline ohtlik žanr tegelikult. Et see sõna ja, ja muusikat ka või ütleme siis draamasõna ja siis lauldud sõna ja muusika vahekord kipub enamasti kuidagi väga halval moel paigast ära minema ja need asjad hakkavad lõppkokkuvõttes 11 sööma ja ei ole sul head sõnateatrit, ei ole sul head muusikateatrit ja nende kahe asja kokkuvõttes sünniga nagu kuidagi sünteesina midagi kolmandat ja vaimustavat ja mind huvitaks, kas noored läksid sellele karisid täis teekonnale teadlikult või kogemata. Aga nende kiituseks ma pean ütlema, et minu seisukohast see vedas nagu väga hästi välja, ma arvan, see on üks kõige parem selline moodne semi ooper, mida minul on õnnestunud üldse näha. Sest ja ilmselt ka paljuski just nimelt tänu heliloojate käekirjale, et see käekiri ei tikkunud väga esile, ta ei olnud väga jõuline, temas oli vaikust ja selliseid pause, et seega see üleminek siis nii-öelda draamalt muusikale oli võib-olla nagu sujuvam ja, ja seal ei tekkinud nagu selliseid suuri kontraste. Ja just mis ma tahaks lisada, et minule kui, kui ooperit oma oma südames kandvale inimesele zhanri käekäik kohutavalt nagu südamelähedane või oluline ja just nende seni ooperite puhul ma olen kurvastusega märganud, et see žanr enamasti muudab ooperi iseeneseparoodiaks tegelikult, et see kontrast, mis tekib draama ja muusikateatri vahele räägib alati selle muusikateatri kahjuks sesse, mingisugune kunstiline tinglikus, mis on, mis on muusikateatris hästi suur, see lihtsalt mängitakse topelt välja selle sõnateatri foonil, mis tundub hoopis loomulikum, normaalsem, et noh, miks peaks inimene oma mõtteid laval siis kõva häälega karjudes lauldes avaldama, kuidas saab rahulikult rääkida, on ju, et see tinglikus hakkab nagu iseenese vastu tööle ja ooper muutub omaeneseparoodiaks. Üks selline, mille puhul ma ei suutnud otsustada, kumb see oli, oli näiteks Märt-Matis, Lille hindjate uurimine aastate eest Von Krahlis, kus minu meelest selgelt see senior, Peri formaat tegelikult sõi selle teose ära halvas mõttes, sealt ei jäänud nagu, nagu mitte midagi järgi ei olnud liha ega kala. Nende žanri teemadel on ju tegelikult palju juttu olnud üldse, et kus, kus see piir siis läheb, et kas me saame selle kuidagi faktiliselt paika panna mingite minutite arvu järgi või tunnetuslikult või see on siis tegelikult ju mitmete nende viimase aja Algub erandite puhul, mida nimetatud ooperiks tekib see küsimus, et kuhu lahtrisse teda siis ikkagi paigutada? Noh, lahter on, on üks asi, eks ole, aga see, mis muidugi Alvar rääkis, on mingis mõttes tõsi, et tõesti muusikateatri tinglikus aste on väga suur ja kui nüüd tõesti sinna see nii-öelda sõna juurde tuua, siis üks võimalus on muidugi sõnaline osa mängida ka mingis mõttes tinglikult tulistiliseeritult välja ja siis sealse kontrast mõnevõrra nagu väheneks, ma mõtlen muusika ja sõnateatri vahel ja ja see on üks võimalus võib-olla seda asja täiesti sobitada, aga ma täiesti nõustun, et selles päris need kaks asja tegelikult sai väga hästi. Et üks tõesti näis tulenevalt teisest või suubumas jälle teise üsna loomulikult tagasi, et nad ei olnud sellised väga eraldiolevat mõõtmed ja seal selliseid traagelniite nagu ei olnud vahel näha, noh nii nagu ei olnud näha tegelikult traagelniite ka seal nii-öelda akustilise ja elektroonilise muusika vahel. Aga minu meelest üks huvitav asi veel, mis, nagu selle võib-olla teose puhul peaks rääkima, on see, et kuidas siin nagu see tervik tekkis, et mingis mõttes me oleme teinekord olnud päris kriitilised, võib-olla uut ooperite, nii-öelda dramaturgia ja võib-olla ka libreto osas või üldse selle tervikstruktuuri osas, et sageli me oleme teinud ette heita heidet tooper ühelt poolt ei põhine väga selgelt mingisuguse lineaarselt narratiivi või lool teisalt poolt poledaga teadlikult mängitud välja kui mingi anti narratiivne, selline pigem nagu mingi seisundlik nähtus tegelikult ka selle teose puhul on väga huvitav, et ta rangelt võttes pole ei üks ega teine, eks ole, et, et ei saa ju öelda, et siin oleks olnud väga selgelt alguse lõpuga lugu, kuigi see peaaegu et Ta hakkas seal nagu tekkima, eks ole, aga, aga ei saa siiski öelda, et ta oleks traditsioonilises või täiesti klassikalises mõttes selline lugu meile päris nagu sellist lugu jutustatud. Teiselt poolt siiski mingisugused nagu arengud olid, et kõik see poolteist tundi, mis kestis, et see ikkagi oli sellisena nagu tervik, et kuidas sinul, Alvar, see, kuidas tunne on, et, et mis siin siis nagu oli dramaturgiliselt, et minu meelest oli kuidagi nagu üsna veenev ja samas on mul isegi võib-olla raske natukene siis põhjendada seda, miks ta veenev tundus, sellepärast et võib-olla mingis mõttes teatud asjad võisid ju isegi vähemalt nii-öelda tavapäraselt rääkida, olla isegi nagu kompositsiooni mõttes nagu pisut paigast ära, aga, aga see ikkagi nagu toimis ja ei lagunenud laiali, et mis see fenomen võis olla. Mina arvan, et põhjus on selles, et autorid ise eelkõige siis Libratist, Andra teede ei olnud teadlikult, et ikkagi läinud nagu, nagu lugu jutustama või kui see on lugu, siis ta ei ole niivõrd nende tegelaste lugu, vaid ta on selle keskkonnalugu ja sellisel moel ma arvan, ta on rohkem nagu portree ja portree nagu ju enamasti portreed on, ta ongi teatud mõttes staatiline, et kui sa tahad midagi ära fikseerida, see portree lagunebki laiali, kui sinna mingisugune väga niisugune dünaamiline moment sisse tuleb. Ja, ja selle ooperi libreto kontekstis see ainuke dünaamika ju tegelikult puudutas sellist sümmeetriat, mis tekkis selle, selle porterteeritava kommuuni isikkoosseisus. Et lihtsalt üks poiss tuli juurde, üks tüdruk läks ära ja mulle tundub, et libretistil jaoks on see nagu tähenduslik, et miks see tüdruk ära läks, see oli ooperi emotsionaalne kõrghetk, see tüdruk aaria lõpus, mida tõesti võiks esitada ka eraldi kontsertnumbrina, ma arvan. Ja siis see põhjus, et miks see poiss lõpuks sinna jäi, see OP, ehkki ta algas ju sellisesse, ma ütleks isegi posta apokalüptilistes mingisuguses meeleolus kuidas selline muusikatulija pimeduses sellised natuke zombistunud inimesed tantsivad seal magamiskotid seljas ja ei ole päris kindel, kas tegu on elavatele. Vaata, kuhu sa oled sattunud, tegelikult selgub jah, et tegu on noorte inimeste kommuuniga ja see tüdruk lähebki ju siis tegelikult ikkagi sellepärast ära, et ta ei jaga seda seda kommunistlikku aru saama füüsilisest armastusest ja ta leiab, et ta ei saa seetõttu kommuunis edasi elada ja nii-öelda Ta läheb ära ja kõik ja samal ajal see poiss, kes on sinna juhuslikult sattunud, kelle pilgule läbi meile isegi esitatakse nagu seda sihukest võõristusefekti sellest kommuunist, sest ta tuleb väliskeskkonnast, ta leiab, et et see elu, mida seal elatada, aga kas see ei ole normaalne või see keskkond ei ole ka füüsiliselt normaalne ja inimesele elamisväärne. Aga samal hetkel, kui see tüdruk siis lõpus ära läheb, on see poiss nagu, nagu teatud mõttes pinud, resigneerunud ja ja Islanenud kohanenud täielikult ja mõistetaks isegi sihukses tõesti, Bufalikus harmoonias lõpus siis teeb mingit savi seal ja, ja see on nagu lõpupilt. Jah, et see on nagu selles mõttes huvitav, kuidas ikkagi nagu on võimalik mingisugust lugu jutustada lugu nagu mitte jutustades, et ma nii palju nagu selles mõttes Andra teede tõstaksin ikkagi esile, et minu meelest ta on nüüd üle pika aja üks esimene klibretist, noh kui me räägime, kas või ütleme, eesti nüüdisooperist, ütleme laias laastus viimase 10 aasta jooksul. Et Annet üks esimene libreto dist, kes on vist ikkagi aru saanud, tähendab punkt üks, et mis asi on muusikateater, et kuidas sa muusikast saad, et asju välja öelda ja kus sa ikkagi ütleme ei saa, et kus see tekst läheb juba nagu muusikateatri jaoks võib-olla liiga paljusõnaliseks. Aga teiselt poolt ka jah, mingisugune dramaturgia, nii et võib-olla ikkagi on väga oluline see, et kuna ta õpib lavakunstikoolis dramaturgiks et ta on vähemalt minu jaoks küll üle pika aja üks esimesi Libretiste, kes nagu saab aru, et libreto, too ei ole kirjandus tähendab selles mõttes kirjandused libreto ei pea mitte hea paistma paberi peal, vaid, vaid ta peab töötama. Mul on tunne, et tema neid momente nagu, nagu jagab, sellepärast et siin ei tekkinud nagu selliseid küsimusi, mis sageli tekkinud, et miks mingi teema on sisse toodud või miks seda niimoodi presenteeritakse või miks seda tehakse nii kaua. Küsimused, mis on väga sageli eesti nüüdisooperi puhul mul tekkinud nagu, et miks midagi räägitakse ja miks midagi ei räägita, mis on olnud võib-olla mingis mõttes olulisem, mis aga sellest kuidagi ümber ütlemisest ka välja ei tule. Et siin nagu see asi oli suhteliselt paigas. Ja üks aspekt, mille ma lisaks on, et kui nende hiljutiste eesti nüüdisooperite dramaturgia on olnud nagu see tendents, et et nad ei olegi nii-öelda klassikalises mõttes dramaturgiliselt, kuna seal ei ole võib-olla väga jõulist lugu väga selgelt karaktereid, väga selliseid lavalise situatsioone, vaid nad on pigem kuidagi sihukestesse istlikud ja Libretistan elanud, et siis nii-öelda ooperi libreto s välja võib-olla nagu mingeid selliseid teid, mille, mille jaoks ooperi libreto ei ole ilmselt nagu kõige õigem meedium siis teede libreto jääb nagu poolele teele seal kõik see osa, mis on kirjutatud solistidele, on minu meelest niisugune noh, ütleme isegi mõnusat Tseehaavlik omal moel, et siukene, puhas, argine tekst ja isegi eriti ei pretendeeri mingisugustele, suurtele üldistustes on niuksed individuaalsed karakterid oma muredega, oma argiste asjadega, seal on natuke groteskne, natuke koomika natukene ka, võib-olla sellist päris selgelt dramaatikat, aga, aga ta on väga eluline. Aga siis need kaks raami, mille ta on liberetistina nii-öelda nendele situatsioonidele ümber kasvatanud nendega mul on natuke nagu probleem endal. Et üks on see koorile kirjutatud partii, kus vist sõnu eriti palju rohkem ei olegi, kui lauldakse, et meid on petetud maha mõttetud mõtted, kõik on mõttetu. Et see, et kõik on mõttetu, selle ütlevad tegelikult need tegelased võib-olla peale selle ühe tüdruku, kes sealt lõpuks ära läheb, kõik ise välja, et, et see on tegelikult naguniigi selge. Et võib-olla lihtsalt see, et, et koor sisse tuua, et see kõlaliselt, et toob väga huvitavat kontrasti ja ta õigustab ennast sellisel kujul sisuliselt nagu ma leian, et see tekst on selles viimases repliigis ilmselgelt niigi kordav ja esimeses paaris osas lihtsalt nagu niivõrd, ma ütleksin, isegi ebasobivalt pretensioonikas, et kes süüdi nüüd ikkagi on vä? Tähendab, ma võib-olla olen nõus sellega, et see kordub ehk võib-olla liiga palju, et võib-olla tõesti hõõrutakse seal midagi liigselt nina alla juba, mis on, mis on niigi selge. Aga teisena ma arvan ikkagi jällegi, et anda koorile lihtsalt mingisugused repliigid, mingisugused sõnad, see tähendab, panna ikkagi koor teatavas mõttes pigem mingisuguse sümboli rolli või tõsta ta nagu sellisest argisest tekstist välja. Et see võte tegelikult ei ole halb, sellepärast et kooril ei ole ilmselt mõtet anda mingisuguseid liitlauseid laulda, et sealt niikuinii ei jõua eriti midagi pärale, et see peabki olema pigem selline märgiline. Et see on võib-olla nagu üks asi. Ja pretensioonikuse suhtes ma vaidleksin ka vastu, tähendab millest me siin juba varem omavahel rääkisime. Minu meelest see on üks, üks tore noortetükk, kus puudub see tavapärane pretensioonikas selles mõttes ütles, et näete, missuguse maailma me avastasime, millest veel üldse teadlikud ei ole. Selles mõttes Andra teede on selline naljakas noor vanainimene, kes ühelt poolt, et läheb väga noorte probleemidesse nagu sisse mingis mõttes mõistab, neid, saab aru neist väljendab neid nagu mingisuguses sellises kohases nagu, nagu meediumis. Aga teiselt poolt minu meelest Andra teede, selle libreto son alata siit-sealt taga, tunda see teatav selline elu, kus, et nojah, et, et see on küll selline mingisugune raske aeg, võib-olla noore inimese elus ja ta peab tegema mingi otsuse, et mis temast nagu edasi saab või mis tema elu mõte üldse sellisena on. Aga siin puudub selline tavapärane, tähendab see pilk on ikkagi tal nagu distantsiga. Kuidagi on ka tunda. Aga tegelikult on see asi või mingi sellisel moel kordunud juba juba päris palju, iga põlvkond mingis mõttes avastab ja elab ja mingisuguses erinevas vormis needsamad probleemid läbi, et see, see pilk on juba nagu nagu distantsiga. Ja minu meelest see võtab nagu just nimelt selle pretensiooni siit nagu ära. Ja see võtab ka ära selle võimaluse, et siin saakski keegi üldse nagu süüdi olla või ja mis minu meelest oli just nagu selle tükivoorus. Mina küll tundsin ennast selles mõttes negatiivsel moel ikkagi kõnetatuna, et kui mulle näidatakse noorte inimeste kommuuni kavalehele lisatud tekstis kirjutab heliloojaid, see ongi enam-vähem mingite inimeste reaalsus ja seda nüüd üritatakse siis nagu muusikateatri vahenditega väljendada ja just selle koori repliigi aeg ma hakkasin küll mõtlema, et mina nüüd näiteks ei ela kommuunis, mulle ei 100 vett sisse ja ühesõnaga kõik need füüsilised ebamugavused, mis selle laval kujutatud kommuuni eluga peaksid kaasnema mulle nagu täiesti võõrad. Ja ehkki ma ka võib-olla ei tea, mis must saab või must, ei ole siiani midagi saanud, et ometi mul nagu ei ole neid probleeme ja ma olen selgelt nendest inimestest vanem, kes praegu seda oma lugu seal räägivad, et kas siis mina tähendab Nende väliste tunnuste põhjal ma kuulun nagu selgelt sellest kommuunist nii-öelda väljaspool asuvasse sotsiaalsesse reaalsusse. Seega ma kuidagi hakkasin küll ennast nagu süüdi tundma või et siis minul nii hea elu on. Samas ma olen seal elu ise valinud ja ma leian, et ka neil on võimalik valida tegelikult, et ma tahaks väga loota, et noorte inimeste hulgas Eestis ei ole eriti palju neid, kelle jaoks on nagu lihtsalt sotsiaalmajanduslik paratamatus, see on pigem vaba valik ikkagi. Ma pean tunnistama, et ma ei tea, ma vabandan kõigi ees, aga ma ei tundnud ennast kuidagi süüdi, tähendab ma, ma selles mõttes haakun jah, et loomulikult tähendab ratsionaalne oleks see, et noh, et noored, mida sa virised võtta midagi ette ja tee, tähendab, maailm on lahti, et mingis mõttes küsimus ei ole ju selles, et keegi seal takistaks midagi teha, aga ma mõtlen, et see olukord pigem ongi nagu ilmselt tänapäeva noorte puhul selles mõttes unikaalsem, et ilmselt meie natukene noorem põlv jäi aega, kus ikkagi võimalusi oli, selles mõttes ma isegi ei arva, mitte materiaalselt või, või niimoodi, aga aga võimalus oli tohutult palju, sest sest kõik oli sisuliselt võimalik, kõik olid tegemata, kõik oli lahtine. Ma arvan, et see tänapäeva noore kogemus on ikkagi väga kardinaalselt erinev selle noore kogemusest, kes oli noor, 15 20 või isegi 25 aastat tagasi. Kes oli noor, temal võib-olla ise ka on veel mingisugused sellised hilissotsialistlikud kogemused, mis on hoopis midagi muud selles mõttes, et seal oli pigem nagu võimaluste puudus või pigem see tõesti see selgelt tajutav, et sa oled takistatud. Tähendab sa lihtsalt ei saa, sest need struktuurid ei luba sul midagi teha. Vahepeal tekkis suur vabadus, kes realiseeris selle, kes käis oma eluga põhja, seal olid mitmeid variante, aga noh, põhimõtteliselt ma arvan, 100 üheksakümnendatel, et noored, nendel oli ikkagi, noh, ma mõtlen nii, põhimõtteliselt oli, oli väga palju võimalusi, sest sest kõik oli noh, mingis mõttes üles ehitamata, kõik oli lagunenud, kõik tuli võib-olla jälle uuesti üles ehitada ja võib-olla mingis hoopis uuel, uuel moel. Aga ma usun tõesti, et tänapäeva noort puhul võib tekkida seesama tendents, mis kuskil nii-öelda Lääne-Euroopa seal oli juba juba oluliselt varem, et kõik on mingis mõttes valmis, kõik tehtud, tähendab küsimus ei ole mitte selles, et mind keegi takistaks, aga ma olen sündinud, mingisuguses valmis saanud maailma, kus, kus ka võib-olla seal väga jõuline meedia ja minu vanemad ja mina, ümbruskond teeb oma mingisugusel leebel sellisel moel minu eest kõik otsused, et ära. Ja mingil hetkel ma avastasin, et ma olen ennast kuidagi täiesti kaotanud, seda, seda ilmselt on, on ka meil mingis mõttes raske ette kujutada. Aga tulles tagasi võib-olla selle ooperi juurde konkreetselt, tähendab, kui Andra teede oleks kirjutanud siia libreto, see nii-öelda süüdlase suure algustähega, siis ollakse muutunud mõttetult moraliseerivaks ja mul on kohutavalt hea meel, et see nii ei juhtunud. Mul on tunne, et see süüdlase kuju on seal ikkagi kontuuridena nagu tegelikult olemas, et see on ikkagi kogu see selline koletu kapitalistlik reaalsus, mis ei lase nii-öelda noortel ja loovatele inimestel siis puhtas ja soojas toas magada. Aga ma ei ole ka väga kindel, sellepärast et ega need noored inimesed ei ole ju eksponeeritud selles ooperis kui sellised alad Tiia üheselt väga positiivsed tegelased, on väga hästi näha, et ma ei ole kindel, kas seal ooperis on rangelt võttes sellist klassikalist positiivset tegelast, tähendab ma mõtlen, kasvõi selle tegelase rolli nimi oli vist anna jah, kes sealt lõpuks ära läheb ja kas see nüüd positiivne tegelane või ma kahtleks selleks taandan tüüpi tegelane teatud tüüp, keda me võime võib-olla ikkagi leida. Aga ma ei ole kindel, et selles ooperis on klassikalises mõttes positiivseid tegelasi. Minu meelest siin on päris selgelt näidatud, et noored ise on ka nad ongi mingis mõttes vastuolulised, et mingis mõttes võib-olla pretensioonikat mingis mõttes olukorda väga ebaadekvaatselt hindavad. Nii et selle tõttu ma ei tunne ennast süüdlasena, ma ei näe ka seda süüdlase kuju, see on pigem mingisuguse situatsiooni selline fikseerimine kunstilises vormis. Teine noorte üliõpilaste etendus Rahvusooper Estonia kammersaalis üleeile esietendunud tonitseti öökelluke hiilgampanellodinute. Meil on selles mõttes hea võimalus võrrelda, et lauljad on mõlemad Muusikaakadeemia ooperis stuudiost ühedki lõpetajad, aga teised alles sealsed üliõpilased. Tonitseti ooperit näol ei olnud ilmselgelt tegu klassikalise ooperiga, vaid pigem nagu itaalia keeles nimetati seda üldse farsiks. Siin ei ole selliseid aariaid, mis võib-olla jääks meelde või ütleme, see ei ole ooper, mida minnakse vaatama muusika pärast. Ei, seal on paar väga ilusat muusikalist numbrit, mida ma ikkagi hea meelega kuulaksin ka ka puhta nendest muusikalistest väärtustest lähtuvalt ja noh, ma ei tea, kui võrrelda teda nüüd kahe eelpool nimetatud lavastusega, siis võib-olla see on kõige rohkem selline tõesti koolitöö. Et ma olen ikkagi nõus, et need korduma kippuvad küsimused ikkagi ületas sellise koolide taset ikka ikka selgelt ja tugevalt. Aga jah, ma olen nõus, et ta on farss ja sellisena proovitud, aga välja mängida. Võib-olla siin jah, see mäng, teine kord oli, oli rabe probleem oli teksti kuuldavusega tekste jõudnud saali ja muidugi on selge, et võib-olla noortel ja ütleme nüüd Eesti muusika, teatriakadeemia tudengitel pole ka veel oskust tõesti nii-öelda mängida sõnad teaterlikus mõttes välja sellist sellist head komöödiat, kus tegelikult see on sekundite murdosa küsimus, seal jookseb ju tegelikult banaalne tekst, fanaalsed situatsioonid ja see hakkab tööle siis, kui seda tehakse ülimalt meisterlikult ja tõesti sellise mingi sisemise säraga noored seda muidugi kahtlemata proovisid teha ja aeg-ajalt see õnnestus aeg-ajalt õnnestusse vähem koomilisi momente iseenesest ju tekkis. Mulle tundub, et, et nii-öelda muusikalised numbrid olid paremad ka selles mõttes, et tegelikult noored päris hästi, aga nende näitlemisoskus ja kõik see mäng sealjuures muusikaliste numbrite juures oli, oli täitsa hea ja täitsa nauditav, nii et ma nautisin siiski jah, pigem võib-olla rohkem päris sellist muusikalist poolt. Need olid ikka küpse meistri kirjutatud numbrid, mis seal olid ja neid oli kahjuks vähe, ma ei tea, kas teda oli lühendatud või mitte, muusikaliselt aga jah, need numbrid oleks võinud muidugi rohkem olla minuga kuulaja seisukohast. Aga see, mis puudutab noorte näitlemist, siis jah, noh, tegelikult kui seal üldse midagi oleksid tõsisemalt heita, siis ei oleks mõistlik seda võib-olla siin riigiraadioeetris teha, sest see on ikkagi tudengite töö ja ja see on ikkagi õppeprotsessi osa. Aga õnneks ma leian, et midagi väga hullu ei ole ja eri eriti hea, ma arvan, on see asi võrreldes aastatetaguste asjadega. Mulle tundub, et muusikaakadeemias on lauljat kuidagi see draamakoolitusest natuke tõsisemalt käsile võetud või on sinna lihtsalt sattunud ka võib-olla pisut nagu parema sellise lavanärvi või siukse ütleme, kehalise plastikaga inimesi. Nojah, me ei maininud seda selles korduma kippuvate küsimustes, kus tegelikult see mäng oli erakordselt hea tudengilavastuse konteksti arvestades Aga ma natuke kahtlustan, et seal taga on meeletu töö ja, ja ilmselt mingi lavastajapoolne nõudmine, mängi või sure seal kolmandat varianti ei ole, ma millegipärast kardan, et seal on ka siis õigustas end. Nii et jah, selles mõttes ta oli jah, selline üsna üsna nauditav kui siin on muidugi raske välja tuua konkreetseid lauljaid ja artiste, kuna me nüüd eelmiste ooperite puhul seda ka tegelikult ei teinud, siis võib-olla oleks siin ka seda mõneti ebaõiglane teha, sellepärast et tegelikult ei ole kuulanud ju nii-öelda teist koosseisu siin. Ja seetõttu võib-olla selline laiem võrdlusmoment puudub, aga, aga seda ma pean küll tunnistama, et tegelikult need vokaalnumbreid olid täitsa nauditavad, täitsa head. Ei tekkinud küsimusi, seal võib olla hääle valitsemise või mingit tõugusuguste registrite osas, et minu ta iseenesest otseselt midagi väga häirivat kõrvu jäänud, et ma ei tea. Siin on mul ja ma olen ka rahul ja ma tahaks veel võib-olla eraldi Taisto noort selles mõttes ka kiita, et ta on näha, et noortega on tööd tehtud neile on ikkagi kas selged juhised ette antud, mida teha, aga samal ajal mulle tundus, et neil oli ka piisavalt vabadust jäetud ja, ja võib-olla sellise farsi lavastamise juures on ikkagi see väga suur oht, et noh, tõesti maitset ustesse laskuda, see on just nagu lavastaja probleem eelkõige et noh, mis siis rikub vaataja jaoks nii selle muusika lõpuks ära, kui, kui teeb kogu selle selle ürituse piinlikuks. Et sellest minu meelest oli Taisto noor nagu väga hästi suutnud suutnud hoiduda ja võimalik, et ka nii-öelda noorte solistide puhul võib-olla, kui kellelgi oleks sellist suuremat nagu artistlikust, et siis võib-olla natukene oli seda siis noh, nii-öelda nagu tasakaalustatud, et see pilt oleks ühtlane ja keegi nii-öelda sellest sellest asjast mingit enda sooloõhtut ei teeks. Et selles mõttes see oli niisugune korralik kui töö, mida on noortele lauljatele vaja. Et ennast arendada nii laulja kui näitlejana, et nii lava kui publikut tundma õppida ja see lavastus oli ikka korralik publikule ta jalahind on publikut, oli ikkagi korralik töö tegelikult mida tingimata sellised diplomilavastused isegi peaks eeldama. Alati. Aitäh teile ja kohtumiseni ooperis. Kutsuma. Kaja. Kuulsite ooperikaja vestlesid Alvar Loog ja Kerri Kotta. Küsis toimetas Hannes Rumm. Pikk. Lõikas, lindistas Katrin mõõdik kuulmiseni.